Eesistuja Ulvi Loonurm, liikmed Indrek Soots ja Imbi Sidok-Toomsalu Z.M avaldus lapse ühise hooldusõiguse osaliseks üleandmiseks isale ja lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks ning A.B vastuavaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks, lapse ainuhooldusõiguse üleandmiseks lapse emale ja suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks
Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.12.2015 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse Z.M määruskaebus liik Menetlusosalised ja nende Avaldaja (määruskaebuse esitaja): Z.M (ik XXX, elukoht esindajad XXX; telefon XXX; e-post XXX) Puudutatud isik: A.B (ik XXX, elukoht XXX; telefon XXX; e-post XXX) Puudutatud isik: E.N (ik XXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergson (Advokaadibüroo A.Kunila & Ko, Kentmanni 24-4, 10116 Tallinn, telefon 5043266, e-post XXX) Puudutatud isik: Tallinna Linn Põhja-Tallinna Valitsuse kaudu (asukoht Niine 2, 10414 Tallinn, e-post XXX), esindaja Kadri Pettai
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 30.12.2015 määruse lõppjäreldus hooldusõiguse üleandmise osas muutmata, täpsustades määruse resolutsiooni punkti 2 ja sõnastada see järgmiselt: Lõpetada Z.M ja A.B ühine hooldusõigus alaealise E.N viibimiskoha määramise osas Eesti Vabariigi piires ja anda selles osas ainuhooldusõigus A.B-le ning muuta vastavaid määruse põhjendusi. Ühise hooldusõiguse osalise säilitamise ja suhtlemiskorra määramise osas jätta määrus muutmata. 1(8)
3.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud poolte enda kanda ja alaealise lapse riigi õigusabi korras esindaja kulud riigi kanda.
4.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud
1.Z.M esitas 20.06.2014 Harju Maakohtule avalduse lapse E.N ühise hooldusõiguse temale osaliseks üleandmiseks. 01.05.2010 Z.M ja A.B kooselu lõppes ning nende XX.XX.XXXX sündinud tütar jäi elama emaga. Tütar ja isa on pidevalt suhelnud vanemate jooksvate kokkulepete alusel, tütar on isa elukohas viibinud ka mitu päeva järjest. Probleemid tekkisid 2014.a. aprillis, kui ema otsustas vahetada tütre lasteaeda, millega isa ei nõustunud. Z.M on avalduses seisukohal, et A.B on teda tõrjunud tütre hooldusõiguses osalemast. Ema on üksi otsustanud lasteaia vahetuse, teades isa vastuseisu sellele. Avaldaja mõjutamiseks kasutab A.B takistuste tegemist isa ja tütre suhtlemisele. Avaldaja taotleb tütre hooldusõiguse osalist või täielikku üleandmist temale ning vanemate ja lapse suhtlemiskorra kindlaksmääramist.
2.A.B, oma vastuväidetes ja vastuavalduses taotles jätta rahuldamata Z.M avaldus tütre hooldusõiguse üleandmiseks lapse isale. E.N elab ema juures koos oma noorema poolõega. A.B leiab, et õdede lahutamine teineteisest ei oleks laste huvides. Enamus vanemate suhtlemishäiretest on tulenenud võimatusest kokku leppida Z.M-ile sobivates kohtumisaegades. Z.M ei seisa lapse huvide eest, vaid vaidleb absoluutse enesekehtestamise soovist. Seepärast ühise hooldusõiguse teostamine ei ole edaspidi võimalik. Taotleb lõpetada Z.M ning A.B ühine hooldusõigus nende tütre E.N osas ning määrata ainuhooldusõigus A.B-le.
3.Kohus kuulas 12.10.2015 ära E.N . Tegemist on rõõmsameelse, kohanemisvõimelise ja arenenud lapsega, kes on võimeline oma arvamust avaldama ja seisukohti põhjendama. Lapsega vestlusest selgus, et laps armastab oma mõlemat vanemat, hoolib neist ja tunneb rõõmu mõlema vanemaga ettevõetud tegevustest. Samuti hoolib ta väga oma õest. Lapse ainsa elulise murena nimetas ta asjaolu, et vanemad omavahel tülitsevad tema pärast ning see tegevat ta tuju alati pahaks.
4.E.N-ile kohtu poolt määratud esindaja on veendunud, et mõlemad vanemad hoolivad oma lapsest ning tahavad tema elukorralduses ja kasvatamises osaleda. Samas on ilmne, et lahuselu korral ei ole võimalik tagada mõlemale vanemale lapsega võrdset suhtlemist. Käesoleval ajal elab laps emaga ja soovib ka edaspidi ema ja õega koos elada. Z.M ei ole välja toonud olulisi asjaolusid, mis annaksid aluse lapse senist elukorraldust muuta. Tuginedes asja materjalidele ja vahetule suhtlemisele menetlusosalistega kujunes esindajal veendumus, et ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine on käesoleval ajal ennatlik, põhjendamata ega lähtu lapse parimatest huvidest.
5.Põhja-Tallinna Valitsus leidis, et lapse vanematel on mitmes asjas oma kindlad seisukohad, millest ei soovi taganeda kumbki vanem. Lastekaitse talituse peaspetsialist soovitas vanematel 2014. aasta kevadel pöörduda pereteraapiasse, kuhu vanemad jõudsid kahel korral. Omavaheliste suhete parandamiseni ja kompromissi leidmiseni selle ajaga ei jõutud. Mõlemad vanemad väljendasid oma kindlaid väljakujunenud seisukohti lapse elu korraldamise osas ning koostöö tegemise ja lahenduste leidmise asemel „kaevati üles“ vanu, asjasse mittepuutuvaid mälestusi ja sündmusi. Lasteaia rühmaõpetaja on väitnud, et
2(8)
lapse käitumises või meeleolus ei ole täheldatud erinevusi selles osas, kas laps tuleb lasteaeda ema või isa juurest või kas lapsele tuleb järele ema või isa. Lapsel on hea läbisaamine ja usalduslik suhe mõlema vanemaga. Seni on lapse elukorraldus toimunud viisil, kus laps elab koos noorema õe ja emaga ning kohtub regulaarselt isaga. Kohalik omavalitsus on seisukohal, et vanemate eriarvamus lasteaia osas ei ole aluseks lapse seni kehtinud elukorralduse muutmiseks (lahutamine õest ja elukoha määramiseks isa juurde). Põhja-Tallinna valitsus leidis, et lapse praegune elukorraldus on turvaline ja kooskõlas lapse huvidega, ja tegi ettepaneku kohustada vanemaid läbima pereteraapia või perelepituse, et jõuda last puudutavates küsimustes (elukoht, kooli valik, suhtlemine) kompromissile. Esimese astme kohtu määrus
6.Harju Maakohus 30.12.2015 määrusega rahuldas avalduse ja vastuavalduse osaliselt. Kohus määras, et lapse isikuhooldusõigus tema elukoha määramise osas Eesti Vabariigi piires on tema emal ja ülejäänud osas on vanematel ühine hooldusõigus.
7.Maakohus põhjendas, et alates vanemate lahkuminekust 2010.a (ca 5 aasta jooksul) on tütar elanud koos emaga. Kohus möönis, et laps on enne kooli minekut mõnda aega elanud nädal emaga ja nädal isaga. Käesoleva aasta sügisest asus tütar õppima esimesse klassi. Kohus leidis, et koolis käival lapsel peab olema üks kindel elukoht, kus on tema kõik koolis vajaminevad asjad. Kui praegu on vanemate vahel vaidlused, kelle ostetud riided on liikunud ühe vanema elukohast koos lapsega teise, siis lapse kolimine koos kõigi kooli- ja trenniasjadega suurendab vaidlusi ja pingeid täiendavalt. Z.M on kohtule esitanud materjale ja uuringuid Rootsi Kuningriigist, mille kohaselt arenenumad olid lapsed, kes pärast vanemate lahkuminekut elasid vaheldumisi ühe ja teise vanema juures. Kohus põhjendas, et ei oma ülevaadet, milline on laste elukorraldus Rootsi Kuningriigis, kas seal lapsed oma õppevahendeid koolist üldse koju toovad, kas neile antakse koduseid ülesandeid jms. Seepärast ei saanud kohus lapse kohta otsustuste vastuvõtmisel lähtuda teise riigi küsitavatest uuringutest.
8.Kohus leidis, et lapse alaline elukoht peab jääma ema ja õe juurde, mis tagab lapsele turvalisuse ja elukorralduse stabiilsuse ning on lapse huvides. Ka Z.M ei ole põhimõtteliselt vastu tütre elamisele ema juures. Teistsugust seisukohta on ta väljendanud vaid vanemate vaidlustes. Samas ei takista elukoht ema juures lapsel regulaarset suhtlemast oma isaga. Ka laps ise on väljendanud soovi praeguse elukorralduse säilitamiseks. Ülejäänud osas tuleb vanematel säilitada ühine hooldusõigus. Samale seisukohale on asunud linnaosavalitsuse lastekaitsetöötajad ja lapse esindaja. Vanematel tuleb õppida ühiselt vastu võtma otsuseid, mis puudutavad lapse arengut.
9.Perekonnaseaduse (PKS) § 118 kohaselt teostavad vanemad lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Vanemad said ühiselt lapse kasvatamisega hakkama ilma kõrvalise vahelesegamiseta kuni lapse lasteaia vahetuseni. Z.M ei aktsepteerinud, et tema seisukohaga ei arvestatud ning A.B väitel tuli otsus vastu võtta kiiresti ja tal ei olnud aega oodata, millal lapse isa jõuab otsustuseni. Kohus leidis, et lasteaia vahetus oli siiski lapse huvides. Laps on läinud kooli ja tänaseks on ära langenud vaidlusalune teema. Seepärast on kohtul põhjust eeldada, et vanemad on jällegi võimelised ühiselt teostama lapse hooldusõigust.
3(8)
10.Mõlemad vanemad on soovinud lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramist. Kuna lapse elukohaks jääb ema elukoht, kohus reguleeris Z.M ja E.N suhtlemiskorda, sest vanemad ei ole seni saanud suhtlemiskorra osas kokkuleppele. Suhtlusõigus on osa lihasele vanemale kuuluvast põhiseaduslikust vanemaõigusest (PS § 27). Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse § 28 sätestab, et lapsel, kes on lahutatud ühest või mõlemast vanemast, on õigus säilitada isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga ja lähedaste sugulastega, välja arvatud juhul, kui see kahjustab last. Perekonnaseaduse (PKS) § 143 lg 1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt peab vanem hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist.
11.Kohtumenetluse käigus on ilmnenud, et vanemad vaidlevad sageli selle üle, kelle soov ja tahtmine peale jääb. Kui alguses süüdistas Z.M lapse ema, et viimane ei pea nendevahelistest kokkulepetest kinni ja keeldub temaga rääkimast, tuues sellekohaseid näiteid (tl 7-10 I), siis käesolevalt on A.B asunud süüdistama lapse isa samas käitumises (tl 152 II). Eeltoodust tulenevalt kohus pidas vajalikuks reguleerida isa ja lapse suhtluskorda üsna detailselt ja jätta võimalikult vähe ruumi vanemate kokkulepetele, sest praktika on näidanud, et kokkulepete saavutamine antud juhul on suhtlemise raskeim osa ja valdavalt see võimalik ei ole. Samuti pidas kohus vajalikuks vanemate kohustamist osalema perenõustamises, arvestades asjaolu, et mõlemad vanemad kinnitasid kohtuistungil sellise soovi olemasolu (tl 66 II). Korra kindlaksmääramisel Z.M peab endale teadvustama, et ei ole võimalik ja lapse huvides võrdsustada aeg, mida laps veedab kummagi vanemaga, sest kõik ei ole mõõdetav. Lapse jaoks peabki kujunema üks kodu ja meeldivalt veedetud aeg oma teise vanemaga. Kohus leidis, et mõlemal vanemal peab olema võimalik lapsega reisida väljaspoole Eesti Vabariiki, eelkõige viisavabasse riiki, sest viisa vormistamiseks peab niigi olema mõlema vanema nõusolek. Kohus pidas mõistlikuks korda, mille kohaselt tütar viibib isaga iga teise nädalavahetuse.
12.Mitmetes lapsega suhtlemise asjaoludes on vanemad kohtuistungil saanud kokkuleppele: sügisese ja kevadise koolivaheaja veedab tütar ühel aastal isaga ja teisel emaga; suvekuudel veedab tütar isaga 2 korda 2 nädalat. Mõlemad vanemad on soovinud, et lapsega välismaale reisimisest informeeriks kumbki teist vanemat. Emadepäeva ja ema sünnipäeva veedab laps emaga ning isadepäeva ja isa sünnipäeva isaga. Laps osaleb mõlema vanema lähisugulaste sünnipäevadel tingimusel, et sellest on vanem, kelle juures nädalavahetusel laps viibib, teadlik vähemalt viis päeva enne ürituse toimumist. Z.M on nõustunud viima tütart trenni nädalas kahel korral.
13.Vaidlus on aastavahetuse ja jõulude veetmisega. Z.M sooviks on, et laps veedaks jõulud ühe vanemaga ja uusaasta saabumise teise vanemaga, järgmisel aastal vastupidi. A.B sooviks on, et tütar veedaks temaga iga jõululaupäeva, kuna neil lastega on sel päeval kindlad traditsioonid. Kuna laps rääkis jõululaupäeval toimuvatest ettevõtmistest suure õhinaga ja oli sellest vaimustuses, nõustus kohus lapse ema taotlusega. Vastukaaluks tuleb sellises olukorras jätta isale võimalus veeta lapsega koos aastavahetus. Kuna tegemist on talvise koolivaheajaga, siis eeltoodut arvestades võib lapse viibimine isa juures olla pikem. Vaidlus on tütre sünnipäeva korraldamise üle. Z.M soovib korraldada tütrele sünnipäeva üle aasta. A.B on seisukohal, et lapse isa ei suuda üritust korraldada ja seepärast soovib korraldada tütre sünnipäevad alati ise. Kohus leidis, et ka lapse sünnipäeva korraldamiseks peaksid mõlemal vanemal olema võrdsed võimalused. Kui
4(8)
Z.M-il puuduvad sünnipäeva organiseerimise kogemused, siis tal on võimalik need nüüd omandada tegutsemise käigus.
14.Määratust erinev kord lapsega suhtlemiseks on alati võimalik vanemate kokkuleppel. Kui seda ei saavutata tuleb täpselt järgida kohtu poolt määratud korda.
15.Lähtudes TsMS § 172 lg 1 esimeses lauses ja sama paragrahvi lg 3 teises lauses sätestatust, tuleb kohtu hinnangul jätta praeguses asjas riigi õigusabi tasu ja kulud Eesti Vabariigi kanda ning ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebus
16.Z.M esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määrus ja saata asi uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises koosseisus. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus peab aja saatmist esimese astme kohtusse uueks arutamiseks mittevajalikuks, teha asjas uus määrus, millega rahuldada Z.M taotlused hooldusõiguse üleandmise ning suhtluskorra määramise osas. Kui ringkonnakohus otsustab teha ise uue otsuse, palus avaldaja arvestada Z.M esitatavate täiendavate tõendite ja seisukohtadega ning koguda antud dokumendis nimetatavad tõendid, mida Z.M ei saa ise esitada. Määruskaebuse esitaja palus lahendada asi kohtuistungil ja jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
17.Z.M on seisukohal, et maakohtu määrus on õigusvastane ning kuulub tervikuna tühistamisele. Määratud suhtluskord ei vasta lapse huvidele ja Z.M hooldusõiguse piiramiseks puudub alus. Vanemate suunamine pereteraapiasse on lapse huvides, kuid osavõtt sellest peaks toimuma siis, kui käesolevas asjas on jõustunud lõplik lahend ning on selge, milliseks kujuneb lapsega suhtlemise kord ning kas ja mil määral on tarvilik piirata vanemate hooldusõigust.
18.Maakohus ei ole analüüsinud ega arvestanud Z.M poolt esitatud seisukohti ja tõendeid seoses A.B tegevusega isa ja lapse suhtlemise takistamisel, mis kinnitavad väidet, et ema ei ole lapse kasvatamisel lähtunud parimatest huvidest. Maakohus jättis alusetult rahuldamata 20.10.2015 täiendavates seisukohtades sisalduva taotluse anda võimalus esitada täiendavad seisukohad ja tõendid, kui kohus ei nõustu Z.M poolt välja pakutud suhtlemiskorra ettepanekuga. Maakohus ei edastanud Z.M-ile seisukohavõtuks ning võimalike vastuväidete esitamiseks teiste menetlusosaliste poolt esitatud seisukohti ja taotlusi. Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata Z.M taotluse asja lahendava kohtuniku taandamiseks.
19.Ülaltoodu tähendab, et kogu tsiviilasja arutamine tuleb viia sisuliselt uuesti läbi, st anda kõigepealt menetlusosalistele võimalus täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks, koguda asjas tähtsust tõendid, mida menetlusosaline ei saa ise esitada, kohtu enda poolt; seejärel teistele menetlusosalistele võimalus nende ning varasemalt esitatud seisukohtade ja tõendite osas seisukohtade esitamiseks. Seejärel hinnata kõiki esitatud tõendeid ning seisukohti ning teha selle pinnalt uus otsus.
20.Z.M on seisukohal, et asi tuleks saata uueks arutamiseks tagasi esimese astme kohtusse teises koosseisus. Samas, kui kohus peaks leidma, et puudused on kõrvaldatavad apellatsioonmenetlused, tuleks eelmises lõigus viidatud toimingud viia läbi käesoleva apellatsioonkaebuse lahendamise käigus.
5(8)
21.Sõltumata sellest, kumma variandi kasuks ringkonnakohus otsustab, palus Z.M arvestada asja lahendamisel tõendeid, mille esitamise võimalust taotles oma 20.10.2015 seisukohtades. Määruskaebuse lisana Z.M uusi tõendeid ei lisanud. Menetluse edasine käik
22.E.N esindaja ja Tallinna linn leidsid, et määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. A.B palus keelduda määruskaebuse menetlusse võtmisest või alternatiivselt jätta määruskaebus rahuldamata.
23.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
24.Tallinna Ringkonnakohus on seisukohal, et TsMS § 657 lg 1 p 2 1 ja § 659 alusel tuleb maakohtu määruse lõppjäreldus hooldusõiguse üleandmise osas jätta muutmata, täpsustades maakohtu määruse resolutsiooni punkti 2 ja põhjendusi (vt käesoleva määruse punktid 31-34). Ülejäänud osas, s.o ühise hooldusõiguse osalise säilitamise ja suhtlemiskorra määramise osas, tuleb maakohtu määrus jätta muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Selles osas on maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6).
25.Määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Eeltoodu ei anna aga alust määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumiseks, nagu on taotlenud A.B. Z.M määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuna maakohus on järginud menetlusja materiaalõiguse norme, selgitanud välja asja lahendamiseks vajalikud asjaolud, kuulanud ära kõik asjast puudutatud isikud ja on teinud lahendi lapse huvidest lähtuvalt, puuduvad igasugused alused asja teistkordseks algusest peale läbivaatamiseks maakohtus. Maakohtu määruse resolutsiooni ebatäpsus ei anna alust määruse tühistamiseks ja asja saatmiseks uueks lahendamiseks maakohtule. Lisaks ei olnud kolleegiumi hinnangul aluseid maakohtu kohtuniku taandamiseks, seega ei anna ka kohtuniku taandumata jätmine antud juhul alust maakohtu määruse tühistamiseks (TsMS § 656 lg 1 p 3).
26.Vastavalt TsMS § 477 lg-le 5 ei ole kohus hagita menetluses seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Kolleegiumi hinnangul on käesolevat määruskaebust võimalik lahendada kirjalikus menetluses ning istungi korraldamine ei ole vajalik.
27.Põhjendamatu on määruskaebuse esitaja seisukoht, et Z.M-ile ei antud 20.10.2015 taotluses palutud võimalust esitada täiendavaid tõendeid ja seisukohti. Z.M-il oli võimalik esitada seisukohti ja tõendeid kogu menetluse kestel, sh määruskaebuses. Erinevalt määruskaebuses lubatust ei esitanud Z.M ka ringkonnakohtule oma täiendavaid tõendeid.
28.Kolleegium märgib, et Z.M ei ole esitanud määruskaebuses konkreetseid seisukohti, mille osas maakohtu määrus ei vasta lapse huvidele. Nagu eelpool märgitud, ei ole maakohus rikkunud menetlusnorme, mis annaksid alust määruse tühistamiseks. Asjaolu, et maakohus Z.M avaldust ei rahuldanud ega määranud lapsega suhtlemise korda vastavalt Z.M ettepanekule, ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.
6(8)
29.PKS § 137 lg 1 kohaselt kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Kolleegium selgitab, et iseenesest säilib vanematel ühine hooldusõigus ka siis, kui nad asuvad elama eraldi, ja vanemate omavahelised pingelised suhted ei anna iseenesest alust lapse hooldusõiguse ümbervaatamiseks. Varasemalt on vanemad olnud eriarvamusel lapse lasteaia vahetuse osas, milline vaidlusküsimus on praeguseks ajaks ära langenud. Muus osas on vanemad teostanud hooldusõigust ühiselt, olenemata kooselu puudumisest. Käesolevalt on kumbki vanematest soovinud endale lapse suhtes vähemalt osalise hooldusõiguse üleandmist ühele vanematest, samuti on vaidlus lapsega suhtlemise korra üle.
30.Ringkonnakohus on seisukohal, et Z.M enda soov ja valmisolek last kasvatada ja ainuisikuliselt võtta vastu last puudutavaid otsuseid (kas osaliselt või täies ulatuses) ei ole piisav selleks, et anda temale täielikult või osaliselt üle lapse hooldusõigus. Ka Z.M esitatud uuringud võimalikest hooldusõiguse reguleerimise viisidest ei ole kohtu jaoks siduvad. Kohus on otsuse tegemisel arvestanud lapse senist elukorraldust ja ka lapse soovi jääda elama emaga. PKS § 137 lg-s 3 on sätestatud, et ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Samuti sätestab PKS § 137 lg 2 p 2, et ühise hooldusõiguse lõpetamise avaldust ei rahuldata, kui on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega. Kolleegiumi hinnangul on ka lapse soov, et tema kasvatamises osaleksid nii ema kui isa, nagu on toimunud senini, piisav alus ühise hooldusõiguse säilitamiseks osas, mille teostamise osas vanematel erimeelsusi ei ole.
31.Maakohus on otsustanud anda A.B-le üle lapse isikuhooldusõigus tema elukoha määramise osas Eesti Vabariigi piires. Kolleegiumi hinnangul ei ole selline resolutsiooni formulatsioon õiguslikult korrektne, kuigi PKS § 124 lg 1 kohaselt on isikuhooldusõiguse sisuks mh ka lapse viibimiskoha määramise õigus. Samuti ei sisalda maakohtu määrus õiguslikke põhjendusi, mille alusel on A.B-le antud üle lapse isikuhooldusõigus lapse elukoha määramise osas. Seega täpsustab ringkonnakohus selles osas maakohtu määruse resolutsiooni ja põhjendusi (vt järgnevad punktid 32-34).
32.Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kohus saab lõpetada ühise hooldusõiguse ka üksnes lapse viibimiskoha määramise osas ning anda üksnes selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse. See tähendab, et vanemal on osaline ainuhooldusõigus, sh ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas, mis hõlmab ka selle küsimuse otsustusõigust (RKTKm 3-2-1-45-11 p-d 19-21, 3-2-1-159-15 p 24, 25).
33.Iseenesest saab vanem ka lapse viibimiskoha määramise õigust taotleda alternatiivselt kahel materiaalõiguslikul alusel, s.o taotledes lapse viibimiskoha määramise küsimuses endale otsustusõigust PKS § 119 alusel või nõudes lapse viibimiskoha määramise osas ühise hooldusõiguse lõpetamist ja selles osas ainuhooldusõiguse endale andmist PKS § 137 lg 1 alusel. Otsustusõiguse saamiseks saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses edaspidi tekkida võivate küsimuste lahendamiseks lõpetada. Seevastu ühise
7(8)
hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise avalduse eesmärgiks on üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem õiguse otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse (RKTKm 3-2-1-159-15 p 25).
34.A.B on taotlenud määrata lapse elukohaks lapse ema igakordne elukoht. Samuti on A.B palunud kohtule anda temale lapse hooldusõiguse teostamine üle selles osas, mis puudutab alaealise jaoks oluliste otsuste tegemist (kooli, huviringide, välisreiside ja ekskursioonide valik, lapse igakordse viibimiskoha üle otsustamine, lapse nimel suuremate tehingute tegemine jmt). Lasteaia vahetuse küsimus on käesolevaks ajaks ära langenud, samuti ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, et vanemad ei jõua kokkuleppele muudes küsimustes nagu kooli, huviringide, välisreiside ja ekskursioonide valik. A.B eesmärgiks on saada õigus määrata lapse viibimis- ja elukohta nii käesoleval ajal kui ka edaspidi. Seega saab ema avaldust lapse viibimiskoha määramise osas pidada ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise avalduseks PKS § 137 lg 1 mõttes, arvestades ülaltoodud Riigikohtu seisukohti ja selgitusi. Ka maakohus on määruse resolutsioonis märkinud, et ülejäänud osas (v.a. lapse elukoha määramise osas) on vanematel ühine hooldusõigus.
35.Seega eelnimetatud osas tuleb maakohtu määruse põhjendusi muuta ja täpsustada vastavalt ka maakohtu määruse resolutsiooni osalise ainuhooldusõiguse A.B-le üleandmise osas. A.B-le tuleb anda osaline ainuhooldusõigus lapse elukoha määramise osas Eesti Vabariigi piires. Muus osas on vanematel ühine hooldusõigus.
36.Olenemata hooldusõiguse osalisest üleandmisest A.B-le lapse elukoha määramise osas säilib Z.M-il muus osas lapse suhtes (emaga ühine) hooldusõigus, samuti lapsega suhtlemise õigus. Asjaolude muutumise korral võib kumbki pool pöörduda uuesti kohtusse. Kolleegium siiski märgib, et lapsega suhtlemise korra osas on vanematel mõistlik lapse huve arvestades jõuda omavahelisele kokkuleppele ja vältida uue kohtuvaidluse tekkimist, mis kahtlemata mõjutab ka last.
37.Ehkki ringkonnakohus jätab Z.M määruskaebuse rahuldamata, on kolleegiumi hinnangul mõistlik ja põhjendatud jätta määruskaebuse menetlusega seotud menetluskulud sarnaselt maakohtu määratud menetluskulude jaotusega poolte enda kanda ja lapsele määratud riigi õigusabi korras esindaja kulud riigi kanda (TsMS § 171 lg 1, § 172 lg 1 ja 3).
Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.