2-15-17536/10 - Perekonnaõigus - Elatise nõudmine - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

6.Järgnevalt analüüsib kohus, kas kostja on rikkunud hageja ülalpidamiskohustust hagiavaldusele eelnenud perioodil. Ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodiliste maksmisega (PKS § 100 lg 1). Alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises (PKS § 100 lg 2). Elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette (PKS § 100 lg 4). PKS § 100 lg 3 kohaselt võivad vanemad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Kohus selgitas kostjale tema tõendamiskoormist 17.12.2015 kirjas (lk 49). Kostja toob oma vastuses hagiavaldusele välja, et on tasunud hagejale alates veebruarist 2014 elatist summas 180 eurot ning novembris 2015 tasus kostja hagejale elatist summas 195 eurot. Kostja tõendab elatise tasumise pangakonto väljavõttega (tl 47). Samuti toob kostja välja, et hageja viibib igakuiselt 5-6 ööpäeva kostja juures, millega seoses on kostja kandnud otseseid kulusid. Kostja toob välja, et ajal, mil hageja viibib kostja juures kulub kostjal hageja toitmiseks keskmiselt 4 eurot päevas (igakuiselt 24 eurot), hagejale esmatarbekaupade ja riiete ostmiseks kulub igakuiselt ligikaudselt 20 eurot, meelelahutusele kulub orienteeruvalt 10 eurot, hagejale erinevate nuti- ja sideseadmete ostmiseks kulub igakuiselt 29,44 eurot, transpordikuludele kulub 16,20 eurot, hageja suvise ülalpidamisega seotud kulu moodustab kuus 32,5 eurot, eluasemekuludele kulub 10 eurot. Seega on kostja seisukohal, et tema kulutab hageja kasuks peale hageja ema kontole makstava toetuse igakuiselt täiendavalt 146,97 eurot. Hageja on seisukohal, et ta ei ole kunagi palunud kostjal osta lapsele riideid, jalatseid ja teisi asju, kuna laps on ettevalmistatud isaga kohtumiseks ja ei vaja hädavajalikke kulutusi. Laps elab emaga ning ema teab lapse vajadusi. Hageja toob välja, et kostja poolt esitatud kviitungid ei tõenda, et kostja on kandnud kulusid lapse eluvajaduste rahuldamiseks. Hageja märgib, et detsembris 2015 kostja poolt esitatud kviitungitel väljatoodu sai hageja kingiks vanaisalt ja vanaemalt, kostja ise kinkis hagejale tahvelarvuti ja mobiiltelefoni lapse sünnipäeva puhul ja esimese septembri puhul. Lapse isa ei tea lapse kasvu ja suurust riiete ja jalanõude ostmiseks ega tea, missugused asjad on lapsele vajalikud. Lisaks kulud meelelahutusele, sõidukulud vanavanemate juurde minekuks ja kulud suvel vanavanemate juures olles ei ole kulud, mis on seotud lapse igapäevaste eluvajadustega ja kasvatamise ja tervisliku arenguga. Ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes (PKS § 99 lg 1). Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi (PKS § 99 lg 2).

Kostja on kohtule esitanud tõendid selle kohta, et lisaks elatise maksmisele kannab kostja muid hageja kulusid (tl 53-65). Kohus leiab, et kuna poolte vahel puudus kokkulepe PKS § 100 lg 3 mõttes, et kostja saab täita lapse ülalpidamise kohustust seaduses sätestatust erineval viisil, ja hageja seaduslik esindaja ei aktsepteerinud, et kostja, ostes lapsele riideid, tahvelarvuti, mobiiltelefoni ja muid esemeid või kandes muid kulud täidab hageja ülalpidamiskohustust, siis ei saa eeltoodud kulud lugeda kostjapoolseks ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Lisaks eeltoodule leiab kohus, et kostja ei ole tõendanud oma väidet, et kui laps viibib tema juures, siis kannab kostja lapse toidukulud summas keskmiselt 24 eurot kuus. Kostja ei ole esitanud tõendid oma väite kinnitamiseks. Kuna vanemate vahel puudus kokkulepe, et kostja saab anda lapsele ülalpidamist, ostes lapsele riideid või muid esmatarbekaupu, siis ei saa kostja poolt riiete või muude esmatarbekaupade ostmist lugeda kostjapoolseks ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Lisaks sellele vaidles hageja vastu kosja väitele, et kostja vastusega esitatud Maxima ostutšekid (lk 56, 61) tõendavad kostja poolt lapsele riiete ja esmatarbekaupade ostmist. Hageja väitis, et Maxima arvetes märgitud esemed sai laps kingiks vanavanematelt. Kostja ei ole hageja väidet ümber lükanud. Kostjapoolseks ülalpidamiskohustuse täitmiseks ei saa lugeda lapsele tahvelarvuti ja mobiiltelefoni ostmist. Märgitud kulud ei ole seotud lapse igapäevaste põhivajaduste rahuldamisega ja lapse ema ei aktsepteerinud tahvelarvuti ja mobiiltelefoni ostmist lapse ülalpidamise kohustuse täitmisena. Kohtu hinnangul ei saa kostja poolt kantud meelelahutuskulud lugeda kostjapoolseks ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Meelelahutuskulud kannab kostja eelduslikult lapse tema juures viibimise ajal ning vastavad kulud saab pidada kostja ja lapse suhtlemise kuludeks, mis ei ole kantud lapse igapäevaste esmavajaduste rahuldamiseks. Kohtu hinnangul kuuluvad lapse transpordikulud seoses kostja vanemate juures käimisega kostja ja lapse suhtlemiskulude hulka ja transpordikulud ei saa lugeda kantuks lapse igapäevaste esmavajaduste rahuldamiseks. Lapse ema ei aktsepteerinud meelelahutuskulud ja transpordikulud lapse ülalpidamise kohustuse täitmisena. Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et suvel 2015 veetis laps tema juures kuu aega ja kostja kandis sellel perioodil kõik lapsega seotud kulud. Hageja vaidles vastu, et laps viibis kostja juures suvel 2015 ühe kuu jooksul. Hageja väitel oli laps kostja väidetud perioodil kostja vanemate juures. Kostja ei ole hageja väidet ümber lükanud. Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et ajal, kui laps viibib tema juures, kannab kostja kommunaalkulud igakuiselt keskmiselt summas 10 eurot. Kohus nõustub hageja seisukohaga selles, et lapse igapäevased vajadused ei muutu sellest, et laps viibib mõned päevad kuus kostja juures ning lapse ülalpidamiseks tuleb lapsega koos elaval vanemal tagada kindlate vahendite olemasolu ka siis, kui laps ei veeda kogu aega temaga. Kostja esitas tõendi, et tema kannab igakuiselt lapse sidekulud keskmiselt summas 4,83 eurot (lk 53) ja hageja ei ole kostja väidet vaidlustanud. Kohus loeb tõendatuks, et kostja kannab lapse sidekulud keskmiselt 4,83 eurot kuus. Isegi juhul, kui liita kostja poolt lapse igakuiste sidekulude katteks tasutav summa 4,83 eurot lapsele makstavale elatisele summas keskmiselt 180 eurot kuus, siis andis kostja lapsele ülalpidamist hagiavalduse esitamisele eelnenud perioodil alla seaduses sätestatud määra ja

2-15-17536 Hageja 02.02.2016 menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja menetluskuluks kulu lepingulisele esindajale (õigusabikulu) summas 350 eurot (ilma käibemaksuga). Menetluskulude nimekirja kohaselt on lepinguline esindaja käesoleva menetluse raames osutanud õigusabiteenust kokku 3,5 tunni ulatuses tunnitasumääraga 100 eurot (käibemaksuta). Hageja on esitanud taotluse, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja ei ole hageja menetluskulude osas seisukohta esitanud. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus on hageja lepingulise esindaja poolt menetluskulude nimekirjas olevaid toiminguid ja nendele kulunud aega analüüsides jõudnud seisukohale, et kõik hageja lepingulise esindaja toimingud ja neile kulunud aeg on põhjendatud ja vajalik. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hagejale osutatud õigusabi tunnihinnaks 100 eurot (käibemaksuta). Kohus leiab, et õigusabi osutamisel rakendatud tunnitasumäär 100 eurot on käesoleva vaidluse sisu, mahtu ja keerukust arvestades mõistlik. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on õigusteenust osutatud mahus 3,5 tundi, sh 2,5 tundi kliendi dokumentide uurimine ja analüüs, hagiavalduse koos lisadega ettevalmistamine, koostamine ja kohtusse esitamine; 1 tund kostja vastusega tutvumine ja analüüs, hageja seisukoha koostamine ja kohtusse esitamine. Kohus, võttes arvesse hagiavalduse ja selle lisade (tl 1-32) sisu ja mahtu, arvestades ka lepingulise esindaja dokumentide uurimisele ja analüüsimisele kuluvat aega, on hageja lepingulise esindaja ajakulu mahus 2,5 tundi nimetatud toimingute tegemiseks täielikult põhjendatud ja vajalik. Kohus hindas ja analüüsis kostja poolt hagiavaldusele esitatud vastuse koos lisadega (tl 44-48 ja 50-65) ning hageja 15.01.2016 seisukoha (tl 68-71) sisu ja mahtu ning on seisukohal, et kõik hageja seadusliku esindaja lepingulise esindaja väljatoodud menetlustoimingud ja neile kulunud aeg kokku mahus 1 tund on põhjendatud ja vajalikud TsMS § 175 lg 1 kohaselt. Seega kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja mahtu ja keerukust arvestades (muuhulgas seda, et asjas ei toimunud ühtegi istungit), põhjendatud ja vajalik on lepingulise esindaja ajakulu kokku mahus 3,5 tundi, mis lepingulise esindaja tunnihinda (100 eurot käibemaksuta) arvestades teeb kokku 350 eurot (käibemaksuta). Eeltoodust tulenevalt määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 350 eurot. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse kohtule esitanud, seega märgib kohus käesolevas kohtumääruses, et menetluskulude hüvitamisega viivitamisel tuleb kostjal tasuda hagejale viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.