4.Toimetada käesolev kohtuotsus menetlusosalistele kätte.
5.Käesolev kohtuotsus on tagatiseta viivitamata täidetav. Menetluskulude jaotus
6.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Hagejal on õigus esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada Harju Maakohtu Tartu mnt kohtumajale tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja
2-15-4611 ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik ning tasuda kajalt kautsjon Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS SEB Pank, nr EE062200221059223099 Swedbank AS, nr EE513300333522160001 Danske Bank A/S Eesti filiaal või nr EE221700017003510302 Nordea Bank AB Eesti filiaal. Kautsjonina tasutakse summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1 500 eurot. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused
1.Hagiavaldusest nähtub, et hageja ja kostja sõlmisid XXX.a abielu ning 1993.a purunesid poolte abielulised suhted jäädavalt ning kostja kolis Eestist ära. Kuivõrd pooltevahelised abielulised suhted olid lõppenud, pöördus hageja kohtu poole, et abielu lahutada. Abielulahutus jõustus 05.12.1996.a. 29.07.1996.a, s.o viis kuud enne abielulahutuse jõustumist, ostis hageja korteri aadressiga XXX (tänane aadress XXX). Omandiõigus korteriomandile läks hagejale üle 05.10.1996.a. Korteri ostmise hetkeks olid hageja ja kostja kooselu ning abielulised suhted lõppenud juba enam kui kolm aastat tagasi. Kuna aga abielu lahutati kohtu kaudu ning kohtumenetlus võtab aega, siis korteri ostmise hetkeks ei olnud abielulahutus veel jõustunud ning korteriomand on soetatud abielu kestel. Arvestades asjaolu, et korteri ostmise hetkeks oli kostja juba 3 aastat elanud välisriigis, on põhjust järeldada, et hageja soetas korteri enda lahusvara arvelt, ehk korterit ei ostetud pooltele kuuluva ühise raha eest. Ühist majapidamist ei omanud pooled korteriomandi soetamise hetkeks juba aastaid. Tänaseks on tekkinud hagejal vajadus ja soov talle kuuluv korteriomand asukohaga XXX võõrandada, ent notariaalseid toiminguid sooritama asudes ilmnes, et tulenevalt tollal kehtinud perekonnaseadusest on hageja soetatud korteriomand automaatselt ka kostja ühisomand, mistõttu puudub hagejal õigus ja võimalus korteriomandit ainuisikuliselt käsutada. Kuivõrd hageja ei ole teadlik ei kostja asuega viibimiskohast, pöördub hageja ühisvara jagamise nõude kohtusse.
2.Hageja palub määrata korteriomand aadressil XXX, hageja ainuomandisse PKS § 31 lg 1 alusel ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited
3.Kohus loeb hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määruse kostjale kätte toimetatuks 07.01.2016.a riiklikus väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud teatega. Kostja kohtule tähtaegset hagivastust ei ole esitanud. Kohtuotsuse põhjendused
4.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 6 tulenevalt ei ole kohus esitatud asjaolude ja seisukohtadega seotud perekonnaasjas. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
5.TsMS § 407 lg 1 sätestab, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele
2-15-4611 kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 4 sätestab, et kohus ei tee käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alusel tagaseljaotsust abieluasjas ja põlvnemisasjas. Tagaseljaotsuse võib siiski teha ühisvara jagamise asjas või muu abikaasade varalist vahekorda puudutava hagi suhtes, kui asja saab lahendada eraldi muust abieluasjast. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesolevas asjas tuleb teha tagaseljaotsus, kuivõrd kostja ei ole hagile tähtaegset vastust esitanud.
6.01.10.2010.a jõustunud perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg 1 kohaselt laieneb see seadus kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkest, kui järgnevates sätetes ei ole nähtud teisiti. PKS § 210 lg 2 sätestatud erandi kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Sellest tulenevalt tuleb asja kuulumine ühisvara või lahusvara hulka otsustada asja omandamise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätete järgi (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-31-14, p 12). PKS § 211 järgi kohaldatakse abikaasade vahelistele varalistele suhetele alates 01.07.2010.a perekonnaseaduse jõustumisest käesolevas seaduses varaühisuse kohta sätestatut. Seega alates 01.07.2010.a tuleb ühisvara jagada kehtiva seaduse § 37 alusel. PKS § 35 p 3 kohaselt varaühisuse varasuhe lõpeb, kui abielu lahutatakse.
7.Toimikust nähtub, et hageja ja kostja sõlmisid XXX.a abielu (tlk 7, abielu tõend) ning 1993.a purunesid poolte abielulised suhted jäädavalt ning kostja kolis Eestist ära. Kuivõrd pooltevahelised abielulised suhted olid lõppenud, pöördus hageja kohtu poole, et abielu lahutada. Abielulahutus jõustus 05.12.1996.a (tlk 8, abielulahutuse tunnistus) ning sellest ajast alates on lõppenud ka poolte varaühisuse varasuhe.
8.Riigikohus asus lahendi 3-2-1-156-14 p-is 10 seisukohale, et olukorras, kus ühisvara jagamise hagi esitati maakohtule alates 01.07.2010.a kehtiva perekonnaseaduse kehtivuse ajal, tuleb poolte ühisvara jagada PKS § 210 lg 1 ja § 211 alusel kehtiva seaduse kohaselt, kuid kooskõlas PKS § 210 lg-s 2 sätestatuga tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest. Kolleegium on varem avaldanud, et PKS § 210 lg 2 alusel saab määrata enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (Riigikohtu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 14). PKS § 37 lg 3 järgi jagatakse varaühisuse lõppedes ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Kaasomandi jagamise viisid on sätestatud asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lõikes 2. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-45-06 rõhutanud, et kohus saab valida üksnes nende kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida on nõutud hagis või vastuhagis. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-6510 p-st 21 tulenevalt peab kaasomandi lõpetamine toimuma kõigi kaasomanike huve võimalikult suures ulatuses arvestades. Kaasomanikule, kelle omandiosa kaasomandi sel viisil jagamisel väheneb, tuleb tagada õiglane hüvitis. AÕS § 77 lg-st 2 ja 3 tulenevalt peab kaasomandi lõpetamisel õiglase ja kohese hüvitise maksmise tagamiseks võimalikult täpselt määrama omandi väärtuse omandi kaotamise aja seisuga ning kaasomanik peab saama rahalise hüvitise võimalikult samaaegselt omandi kaotusega. Riigikohus on avaldanud korduvalt seisukohta (3-2-1-15-06, 3-2-1-168-05, 3-2-1-70-10), et õiglase hüvitise maksmise tagab see, kui kaotatud omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga.
9.Enne 01.7.2010.a kehtinud PKS § 14 lg 1 kohaselt abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. Seega vara, mis on omandatud abielu sõlmimisest kuni abielusuhte lõppemiseni. PKS § 210 lg 3 sätestab, et kui abielusuhted lõppesid enne 2010. aasta 1. juulit,
2-15-4611 moodustus ühisvara abielusuhete lõppemiseni. Hagiavalduse kohaselt kuulub ühisvarasse korteriomand aadressiga XXX(registriosa nr XXX). Korter omandati hageja poolt 29.07.1996.a (tlk 9-13, notariaalne ostu-müügileping). Käesoleval ajal on kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt korteri ainuomanik hageja. Kohus loeb kinnisasja poolte ühisvara hulka, kuivõrd see on omandatud abielu ajal.
10.Ühisvara väärtusest peaks mõlemale abikaasale kuuluma 50%. Kuivõrd hageja taotleb korteriomandit enda ainuomandisse ning PKS § 37 lg 3 järgi tuleb vara jagada võrdselt, siis oleks kostjal õigus hüvitisele 50% ulatuses korteri väärtusest. Hageja taotletava eesmärgi saavutamiseks tuleb poolte osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda.
11.PKS § 19 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel, või lg 3 kohaselt, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Riigikohus asus lahendi 3-2-1-101-08 p-is 14 muu hulgas seisukohale, et ühisvara jagamisel saab kalduda osade võrdsusest kõrvale juhul, kui abikaasa ei ole tervikuna ühisvara omandamisse mõjuva põhjuseta panustanud. Käesoleval juhul omandati korter 29.07.1996.a ja kinnistati 13.03.2003.a, seega enne uue perekonnaseaduse kehtima hakkamist 01.07.2010.a. Abikaasade osade võrdsusest kõrvale kaldumise alus on tekkinud samuti enne 01.07.2010.a. Seega võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest.
12.Poolte abielusuhted lõppesid 1993.a, kui hageja abikaasa lahkus välisriiki ja tagasi ei pöördunud. Kuna pooled on 23 aastat eraldi elanud ja igasugune kontakt poolte vahel puudub, on selge, et kostja ei ole panustanud ühisvaraks oleva korteriomandi omandamisse. Kõik kulud on kandnud üksnes hageja. Hageja on kohtule tõendanud ja põhistanud, et vara on omandatud hageja lahusvara arvelt. Seega leiab kohus, et on olemas alused kaldumaks kõrvale abikaasade osade võrdsusest selliselt, et 100% korteriomandist aadressil XXX(registriosa nr XXX) tuleb jätta hagejale lahusvarana ning hagejalt tuleb jätta välja mõistmata kostja kasuks rahaline hüvitis, kuna kostja ei ole mõjuva põhjuseta osalenud vara soetamisel ja hageja on vara soetanud oma lahusvara arvelt.
13.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulude jaotamine
14.Vastavalt TsMS § 164 lg-le 1 hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Juhindudes Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-12-07 avaldatud seisukohast, tuleb menetluskulud jätta mõlema poole enda kanda, sest ühisvara jagamine on mõlema poole huvides. Seega jätab kohus poolte menetluskulud nende endi kanda.