Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ülle Jänes, Imbi SidokToomsalu
Otsuse tegemise aeg ja koht
27.01.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-115045
Tsiviilasi
HM ja TM hagi MM vastu elatise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.10.2015 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3510 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
MM apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja I (apellatsioonimenetluses vastustaja I): HM (isikukood XXXXXXXXXXX) Hageja II (apellatsioonimenetluses vastustaja II) TM (isikukood XXXXXXXXXX) Hagejate seaduslik esindaja: KM (isikukood
XXXXXXXXXX)
Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): MM (isikukood
XXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 30.10.2015 otsus tühistada osas, millega kohus mõistis kostjalt välja elatise perioodi eest pärast laste HM ja TM täisealiseks saamist (kui laps täisealisena omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes). Teha uus otsus, millega jätta hagi vastavas osas läbi vaatamata. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
Tsiviilasi nr: 2-15-115045 1) Jätta läbi vaatamata hagejate nõue elatise väljamõistmiseks perioodi eest pärast laste HM ja TM täisealiseks saamist. 2) Hagi rahuldada. 3) Välja mõista MM`ilt igakuine elatis muutuva suurusena miinimummääras, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale (2015.a. on 195,00 eurot kuus) HM (i.k XXXXXXXXXXX) ülalpidamiseks alates 01.07.2015.a. kuni lapse täisealiseks saamiseni (17.04.2025). 4) Välja mõista MM`ilt igakuine elatis muutuva suurusena miinimummääras, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale TM (i.k XXXXXXXXXXX) ülalpidamiseks alates 01.07.2015 kuni lapse täisealiseks saamiseni (08.09.2020). 5) Elatisraha tuleb maksta KM arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX (SEB Pank).
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta kostja, MM kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.HM (hageja 1) ja TM (hageja 2) (koos nimetatud edaspidi: hagejad, lapsed) seaduslik esindaja KM (edaspidi: ema) esitas Pärnu Maakohtule 13.07.2015 maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palub kostjalt välja mõista hagejate kasuks elatis minimaalses määras alates 01.07.2015. MM (kostja, isa) esitas makseettepanekule 07.08.2015 vastuväite ning nõude menetlus jätkus Harju Maakohtus hagimenetluses.
2.Hagejad esitasid maakohtule 03.09.2015 hagiavalduse, milles palusid kostjalt välja mõista elatis miinimummääras alates 01.07.2015. Hagejaid kasvatab ema ainuisikuliselt. Lapsed käivad isal külas üle ühe nädalavahetuse. Kõik laste kulud katab ema, v.a söök ja transpordikulud ajal, mil lapsed on isal külas. Kostjaga oli emal suuline kokkulepe, et isa maksab lastele miinimummäära ulatuses elatist. Jaanuarist 2015 on kostja maksetega viivitanud. Juulis 2015 keeldus kostja elatise maksmisest põhjendusel, et lapsed olid sel kuul kaks nädalat tema juures. Augustis ja septembris pole kostja samuti elatist maksnud. Ema jääb ilma kostja rahalise toetuseta
2(7)
Tsiviilasi nr: 2-15-115045 raskustesse, sest emal on püsiva iseloomuga kulud, mis on tingitud vajadusest lapsi aastaringselt kasvatada. Laste kulud on kõrged. Hageja 1 käib erakoolis ja õpib muusikat, hageja 2 kool eeldab samuti rahalist panust. Lapsed käivad ka treeningutel. Ema on keskmisest suuremate kuludega arvestanud ning saab neid võimaldada eeldusel, et kostja täidab oma rahalist kohustust miinimumi ulatuses. Kostja vastuväited
3.Kostja hagiavaldust ei tunnistanud ja vaidles sellele täies ulatuses vastu. Kostja soovib lapsi kasvatada võrdväärse aja. Ema teeb kõik, et laste ja isa omavaheline suhtlemine oleks minimaalne. Enamuse ajast juulist kasvatas kostja lapsi ainuisikuliselt. Isa ja ema vahel on sõlmitud kirjalik kokkulepe, mille kohaselt alates 01.08.2015 puuduvad emal rahalised nõuded kostja vastu. Esimese astme kohtu otsus
4.Maakohus tegi 30.10.2015 otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hagejate kasuks elatise muutuva suurusena miinimummääras, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale.
5.Kui elatist nõutakse ja kohus mõistab välja elatise seaduses sätestatud alammääras, ei pea hageja ega kohus eraldi kindlaks tegema lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust. Käesoleval juhul ei esine elatiste vähendamiseks kaalukaid asjaolusid. Kostjal oli kokkulepe rahaliste nõuete puudumise kohta hagejate esindajatega, mitte hagejatega. Kokkulepe, mis käsitleb laste elatisest loobumist, on tühine.
6.Maakohus selgitas kostjale, et tal on õigus hagita menetluses kohtult taotleda, et laste hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Maakohus jättis kostja väited laste kasvatamise jagamise kohta käesolevas menetluses tähelepanuta.
7.Maakohus asus seisukohale, et kostjalt tuleb hagejate kasuks välja mõista elatis alates 01.07.2015 miinimummääras. Apellatsioonkaebus
8.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Kostja hinnangul on maakohus andnud väära hinnangu asjas kogutud tõenditele ja teinud valesti kindlaks asjas olulised asjaolud.
9.Kostja kasvatab ja hooldab lapsi ca 1/3 kalendriaastast ainuisikuliselt. Lapsed elavad mõlema vanema juures. Kostjal ei saa olla kohustust maksta elatist selle aja eest, mil lapsed viibivad tema juures.
10.Elatise suuruse määramisel pole kohus kindlaks teinud, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lastest lahus elav vanem ise sel
3(7)
Tsiviilasi nr: 2-15-115045 ajal, mil lapsed viibivad tema juures. Maakohus pole hinnanud laste vajadusi. Laste eluks vajalikud tarbed on soetatud ka isa kodus. Ema on küll esitanud arvutused laste vajaduste katmiseks tehtavate kulutuste kohta, kuid ei ole laste vajadusi tõendanud. Vastustajate seisukoht
11.Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
12.Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 tühistada osas, millega kohus mõistis kostjalt välja elatise perioodi eest pärast laste täisealiseks saamist (kui laps täisealisena omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes). Hagi tuleb jätta vastavas osas TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Muus osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. TsMS § 654 lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.
13.Vastavalt TsMS § 652 lg-le 8 ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega. Kolleegium leiab, et maakohus ei võinud mõista alaealiste laste kasuks välja elatist kauemaks kui nende täisealiseks saamiseni. Elatise nõue perioodi eest pärast laste täisealiseks saamist tulnuks jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Perekonnaseaduse (PKS) § 96 esimese lause järgi on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. PKS § 97 p-dest 1-3 lähtuvalt on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps (p 1); laps, kes täisealisena omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni (p 2) ning muu abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama (p 3). Alaealise lapse ülalpidamise kohustus tekib vanemal PKS § 97 p 1 järgi igal juhul, st alaealine laps on perekonnaseaduse mõtte järgi abivajav isik, kellel on õigus saada ülalpidamist. Elatisenõude esitamisel esindab teda teovõime piiratuse tõttu PKS § 120 lg 1 järgi tema hooldusõiguslik vanem. Täisealiseks saanud lapse puhul tekib vanemal PKS § 97 p 2 või p 3 järgi ülalpidamiskohustus üksnes juhul, kui on täidetud ka muud seaduses sätestatud tingimused. Nõudeid saab täisealine laps esitada kohustatud vanema vastu aga ise, st laps saab ise otsustada, kas ta esitab täisealiseks saamisel elatisenõude vanema vastu või mitte.
14.PKS § 97 p 2 järgne elatisenõue on eelmärgitust järelduvalt iseseisev nõue, mitte n-ö PKS § 97 p 1 järgse nõude jätk. Nende nõuete aluseks olevad asjaolud on erinevad. Olukorras, kus nõude esitamise ajal ei ole ülalpidamiskohustust tekkinud (laps ei ole veel täisealiseks saanud ja ei ole teada, kas täisealise lapse ülalpidamisõiguse aluseks olevad PKS § 97 p-des 2 või 3 nimetatud asjaolud üldse saabuvad), ei saa kohus tuvastada ülalpidamisnõude aluseks olevaid asjaolusid, sh seda, kas isikul on õigus saada ülalpidamist ja millises ulatuses on tal õigus seda 4(7)
Tsiviilasi nr: 2-15-115045 saada. Seetõttu ei ole sellise hagiga võimalik soovitud eesmärki saavutada ning sellise hagi võib kohus jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas 3-2-1-119-15, p 13).
15.Muus osas järgib kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lõikest 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
16.PKS § 96 ja § 97 p 1 järgi peab vanem alaealist last ülal pidama. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 17, otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19). Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele elatist makstes.
17.Kuna PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad, kulub lapse vajaduste rahuldamiseks eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning senise kohtupraktika kohaselt ei ole selles ulatuses vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Üksnes juhul kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud tõendite alusel kindlaks teha (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 22, otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3711, p 12).
18.Juhul kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, sh kui lapsel on vahelduv elukoht, tuleb kohtul elatist välja mõistes arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 13, otsus tsiviilasjas nr 3-21-66-08, p 20). Kolleegiumi hinnangul ei võimalda praegusel juhul kohtu ette toodud asjaolud järeldada, et lapsed viibivad olulise osa ajast isa juures. Poolte poolt maakohtu menetluses avaldatu kohaselt külastavad lapsed isa üle ühe nädalavahetuse, lisaks on viibinud pikema ajavahemiku (ca 14 päeva) isa juures suviti (sh 2015. aasta juulis). Alles apellatsioonkaebuses on kostja asunud väitma, et ta kasvatab ja hooldab lapsi ligikaudu 1/3 kalendriaastast ning lapsed elavad mõlema vanema juures (lastel on vahelduv elukoht). Taolistele väidetele faktiliste asjaolude kohta ei ole kostja maakohtu menetluses tuginenud. Kolleegiumi hinnangul ei ole kõnealune uus vastuväide esitatud TsMS §-de 329 ja 330 mõttes õigeaegselt ning ei esine TsMS § 331 lg 1 kohaseid aluseid, mis võimaldaksid ringkonnakohtul selle vastuväitega erandkorras arvestada. Kolleegium märgib, et asja materjalidest ka ei ilmne, et lapsed oleksid viibinud isaga ca 1/3 kalendriaastast.
19.Eelmärgitut arvestades ei pidanud maakohus käesolevas asjas elatise suuruse määramisel tuvastama, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused laste
5(7)
Tsiviilasi nr: 2-15-115045 vajaduste rahuldamiseks ning millised laste vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab kostja ise sel ajal, mil lapsed viibivad tema juures. Tegemist on n-ö tavapärase miinimumelatise nõudega, mida kohus sai menetleda lihtsustatud korras ja mille puhul võib eeldada, et lapse kõigi vajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne miinimumelatis, millest kumbki vanem peab kandma poole. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid teisiti, kui seda tegi maakohus. Ringkonnakohus lisab, et sõltumata sellest, kui palju aega viibib laps kummagi vanema juures, võivad ühe vanema tehtavad kulutused lapse ülalpidamiseks olla suuremad, kui see vanem katab suurema osa lapse vajadustest. Praegusel juhul on nendeks ema tehtavad kulutused laste riietele, huviringidele, koolikulud jne.
20.Kostja leiab, et maakohus ei ole põhjendanud, milles seisneb käesoleval juhul ülalpidamiskohustuse rikkumine. Kolleegiumi hinnangul on need etteheited põhjendamatud. Hagejate väidetest ja esitatud tõenditest (tl-d 32-33, 34-35, 36-48) nähtuvalt ei ole kostja alates 2015. aasta algusest lastele regulaarset ning piisavas ulatuses ülalpidamist andnud. Kostja ei ole oma väiteid vastupidise kohta tõendanud. PKS §-st 100 tulenevalt tuleb elatist (vanemate teistsuguste kokkulepete puudumisel) maksta igakuiselt, iga kalendrikuu eest ette.
21.Kostja väidetest järelduvalt teda senine lastega suhtlemise kord enam ei rahulda ning ta soovib, et lapsed elaksid võrdse osa ajast mõlema vanema juures. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et need väited ei oma käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt tähtsust. Kolleegium lisab, et vanema õiguste ja kohustuste maht sõltub sellest, kas vanemale kuulub lapse suhtes hooldusõigus või mitte. Üldjuhul saavad PKS § 117 järgi nii abielus olevad kui ka abielus mitteolevad vanemad lapse sünni järel lapse suhtes ühise hooldusõiguse. Iseenesest säilib vanemate ühine hooldusõigus ka siis, kui vanemad asuvad eraldi elama (PKS § 145 lg 1). Lapse igapäevaelu küsimusi otsustab PKS § 145 lg-te 2 ja 3 järgi sellisel juhul see vanem, kelle juures laps parasjagu viibib. Muus osas ei mõjuta vanemate lahuselu vanemate ühisest hooldusõigusest tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seega säilivad ühise hooldusõiguse korral mõlemal vanemal lapse suhtes üldjuhul võrdsed õigused ja kohustused, sh õigus määrata üksmeelselt lapse viibimiskoht ning leppida kokku, kumma vanema juures laps peamiselt elab ja kuidas saab laps teise vanemaga suhelda. Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus PKS § 119 järgi vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale, piirates vajadusel tema otsustusõiguse teostamist või pannes talle lisakohustusi. Seega otsustavad vanemad lapse elu puudutavaid küsimusi ühise hooldusõiguse korral üldjuhul ühiselt. Vanemate üksmeele puudumise korral võib kohus vanema taotlusel anda lapse elu puudutava küsimuse otsustamise õiguse üle ühele vanematest. Kohus saab viidatud sätte alusel anda ühele vanemale ka õiguse otsustada üksi lapse viibimiskoha üle (lahus elavate vanemate puhul mh lapse elukoha üle).
22.Neid küsimusi saab kohus lahendada vanema vastavasisulise avalduse alusel iseseisvas menetluses, nagu on osundanud oma otsuses ka maakohus. Otsustustes
6(7)
Tsiviilasi nr: 2-15-115045 vanemate hooldusõiguse üle lähtub kohus PKS § 123 lg 1 järgi lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Lisaks, sõltumata hooldusõiguse kuuluvusest, võib kohus kindlaks määrata lahus elava vanema ja lapse suhtlemise korra, kui vanem sellise nõude kohtule esitab (vt nt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 21).
23.Kolleegium märgib täiendavalt, et kui maakohtu otsuse tegemise aluseks olevad asjaolud muutuvad, võib kumbki pool nõuda väljamõistetud elatise suuruse muutmist. TsMS § 459 lg 1 kohaselt on poolel õigus uues hagis nõuda muu hulgas maksete suuruse muutmist, kui maksete suurust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, on oluliselt muutunud (TsMS § 459 lg 1 p 1) ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist (TsMS § 459 lg 1 p 2). Elatise suuruse muutmise hagi aluseks võib olla ka see, kui üks lastest või mõlemad lapsed asuvad vanemate kokkuleppe või vanema, kellele kuulub õigus otsustada üksi lapse viibimiskoha üle, otsuse alusel elama kostja juures ning kostja peab last või lapsi ülal elatist maksmata. Menetluskulude jaotus
24.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebus alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonimenetluse kulud jätab kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hagejad ei ole apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulude nimekirja kohtule esitanud. Ka tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole hagejad apellatsioonimenetluses hüvitatavaid menetluskulusid kandnud. Eeltoodut arvestades puudub vajadus hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.