2-14-2489/78 - Perekonnaõigus - Elatise nõudmine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus mõistis kummalegi hagejale välja elatise perioodi 01.02.2013 kuni 30.11.2015 eest summas 4254,80 eurot, ning teha selles osas uus otsus, millega mõista kummalegi hagejale välja elatis nimetatud perioodi eest summas 1411,25 eurot. Määruskaebuse kohaselt ei tuginenud maakohus lahendi tegemisel tõenditest nähtuvatele faktilistele asjaoludele. Maakohus on tuvastanud, et apellant ei ole oma igakuisest sissetulekust võimeline end ülal pidama. Samas on nimetatud asjaolud jäetud elatise väljamõistmisel kuni 30.10.2015 tähelepanuta. Laenuks võetud summa, mida maakohus arvestas elatise väljamõistmisel, oli apellant sunnitud kulutama igapäevaste laenukohustuste ja muude vältimatute kulude katteks. Maakohus ei ole hinnanud tõendeid selle kohta, et apellant maksis perioodi 01.02.2013 kuni 31.12.2014 eest lastele elatist väheses ulatuses väga raske majandusliku olukorra tõttu. Apellandi sissetulekud olid erinevatel perioodidel vahemikus 134,10 – 158, 37 eurot. Apellandi igakuiste kulutuste suuruseks oli vähemalt 297,97 eurot, ning seda ilma toiduainete kuluta. Maakohtu seisukoht laenust, hageja sissetulekutest ning seeläbi elatise maksmise võimekusest on otseses vastuolus ka kohtuotsuse punktis 7.3.3 tooduga, mille kohaselt puudub vaidlus selles, et MP on abielu lahutamise järgselt kandnud üksinda KT ja MP ühiskohustusi. Võttes arvesse kohtu kaalutlusi ja tõenditele antud hinnangut ning asjaolu, et kogu kohtumenetluse vältel oli apellandile määratud töövõimetus 40% ulatuses, siis on maakohus tõendeid erinevate perioodide ja sissetulekute osas hinnanud valikuliselt ja puudulikult. Kohtuotsus sisuliselt samaväärse sissetuleku puhul on kuni 31.10.2015 perioodi puudutavas osas põhjendamata ja rajatud ebaõigetele hinnangutele. Tulenevalt PKS § 102 lg 2 teisest lausest ning Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-33-11 p-s 20 toodud seisukohtadest, tuleb elatise määramisel erandjuhtudel arvesse võtta elatist maksma kohustatud isiku kohustusi ja varalist seisundit, mida tagasiulatuva elatise maksekohustuse määramisel apelleeritavas otsuses ei ole arvesse võetud. Kui lähtuda PKS § 102 lg-st 2 tuleneva sissetuleku ühetaolise jagamise põhimõttest enda ja ülalpeetavate vahel, kohustunuks apellant tasuma perioodi 01.02.2013 – 31.10.2015 eest elatist 1618,15

6.TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Käesoleva juhul on hagejad taotlenud maakohtule esitatud ühises hagiavalduses kostjalt elatise väljamõistmist kummalegi hagejale PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras. Kuna hagihinnad, mis on TsMS § 129 lg 2 järgi mõlema hagi puhul 1597,50 eurot, ei ületa eraldiseisvalt lihtmenetluse määra, siis on tegemist lihtmenetluses menetletud asjaga TsMS § 405 lg 1 tähenduses. TsMS § 637 lg 21 sätestab, et sama seadustiku § 405 lg-s 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus ei ole otsuses kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 10 märkinud, et annab loa otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses. Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, milliste puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole ka välistatud TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud alustel. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesolevas asjas TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Asjaolu, et apellant maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna vastupidise väitmiseks alust. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Apellandi poolt viidatud vea kohtuotsuse resolutsioonis on maakohus vigade parandamise määrusega parandanud.