Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Tiit Kollom, Reet Allikvere, Ulvi Loonurm
Määruse tegemise aeg ja koht
17.12.2015 Tallinnas
Tsiviilasja number
2-15-8575
Tsiviilasi
EA avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja avaldajale üleandmiseks ja AA vastuavaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja üleandmiseks AA-le
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 24.09.2015 määrus hooldusõiguse lõpetamiseks ja 01.10.2015 määrus 24.09.2015 määruse selgitamiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AA määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja/ vastuavalduses puudutatud isik EA (IK XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja adv. Helen Lumelille Tomberg Puudutatud isik/ vastuavalduses avaldaja AA (IK XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja adv. Helen Hääl Puudutatud isik AA (IK XXXXXXXXXXX), määratud esindaja adv. Andres Lusmägi Eestkosteasutus Tallinna Linnavalitsus Haabersti Linnaosa Valitsuse kaudu ja Kesklinna Linnaosa Valitsuse kaudu
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Harju Maakohtu 24.09.2015 määrus tsiviilasjas nr. 2-15-8575 tühistada osaliselt, jättes määrusest välja maakohtu selgituse, mille kohaselt määrus hakkab kehtima ja kuulub täitmisele sõltumata jõustumisest, alates selle teatavakstegemisest EA-le ja AA-le. Ülejäänud osas jätta maakohtu 24.09.2015 määrus muutmata.
AA määruskaebus 24.09.2015 määrusele rahuldada osaliselt. Harju Maakohtu 01.10.2015 määrus tsiviilasjas nr. 2-15-8575 tühistada ja jätta AA avaldus maakohtu 24.09.2015 määruse selgitamiseks rahuldamata. Menetlusosalise menetluskulud jätta nende enda kanda, riigi õigusabi tasu ja kulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Määruse peale võib isik, kelle õigust on määrusega kitsendatud, määruskaebusega edasi kaevata, esitades selle vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates. Asjaolud EA esitas 05.06.2015 Harju Maakohtusse avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja avaldajale üleandmiseks. EA ja AA kooselust sündis XX.XX.XXXX poeg AA. Kooselu AA-ga algas 2006.a jaanuaris Vene Föderatsioonis XXXXXXX linnas, kust mõlemad on pärit ja kus toimub valdav osa AA äritegevusest. AA soovis, et laps sünniks Eestis, sest AA oli 1990-ndatel saanud Eesti kodakondsuse. Tagasi Venemaale sõideti, kui laps oli 3-nädalane. A-l on nii Eesti Vabariigi pass kui ka Vene Föderatsiooni pass. Ühiseks elukohaks XXXXXXX oli AA-le kuuluv eramu XXXXXXX oblastis. Avaldaja oli lapsega kodune, perekonda pidas üleval AA. 2,5 aastaselt läks A XXXXXXX lasteaeda. Kui laps oli 5,5 aastane, hakkas AA nõudma, et tuleb kolida Eestisse. Avaldaja jaoks oli see keerukas, sest tal ei olnud viisat, ta ei valda eesti keelt ja puudus töökoht ja sissetulek. Ajutise elamisloa saamiseks sõlmisid avaldaja ja AA abielu. Abielu tõttu sai avaldaja välismaalase elamisloa, seda pikendati iga kord üheks aastaks. Avaldaja oli kodune, perekonda pidas üleval AA. Kooselu AA-ga lõppes 2014.a. augustis. A on nii kooselu ajal kui pärast seda elanud ainult avaldaja hoolitsusel. Kooselu ajal oli AA väga hõivatud ning kodus oli teda vähe, lapse igapäevane side oli seetõttu tugevam avaldajaga ja lahkuminekul ei tekkinud küsimustki sellest, kellega laps võiks igapäevaselt elama jääda. AA soovis, et avaldaja elaks koos lapsega XXXXXXX XX eramus, kuid eramu ülalpidamisest keeldus. EA elamisluba lõpeb 01.08.2015, mistõttu jätkuv elamine Eesti Vabariigis õiguslikul alusel ei ole võimalik. Avaldaja on rääkinud pojaga edasisest elukorraldusest ja pakkunud kaaluda võimalust elada isaga Eestis. A keeldub kindlameelselt jäämast isaga ja soovib elada koos emaga ja sõita tagasi Venemaale. A-l on XXXXXXX palju sugulasi ja lasteaiasõpru. A-l on Venemaal tuttavlik keskkond, sest enamuse elust on ta seal elanud. Avaldaja pidi A-ga sõitma tagasi Venemaale juba eelmisel aastal. Selleks oli valitud lapsele kool – Üldhariduslik Eraõppeasutus XXXXXXXX ja sõlmitud leping ning tehtud esmane makse, kuid siis veenis AA jääma avaldajat lapsega Eestisse. Poolte suhted ei paranenud ning perekonna taastamist oodata ei ole. XXXXXXXs on A-le tagatud kõik eluks vajalik. Avaldajale kuulub XXXXXXX XXXXXXXXXX XX X-XXX kõigi mugavustega vastvalminud remondiga korter. A tegi ära katsed ja tal on võimalik jätkata samas koolis; selles koolis käib ka vend AA. XXXXXXX on avaldaja vanemad. Samuti on XXXXXXX palju AA sugulasi. Kõik sugulased moodustavad A-le arvestatava tugivõrgustiku, kes tal Eestis peale AA ema puuduvad.
Lapsega Venemaale kolimine ei muuda palju ka lapse ja isa suhetes, sest AA on siiani veetnud oma äritegevusega seoses XXXXXXX umbes 1/3 ajast, tal on Venemaal välismaalase elamisluba, mis on kehtiv kuni 2016.a lõpuni. Arvestades AA tegevuse mahtu ja seda, et oma äritegevusega seotud riigimakse maksab ta Venemaal, ei ole prognoositav, et ta tulevikus XXXXXXX vähem aega veedaks. AA esitas 18.06.2015 tsiviilasjas nr 2-15-9353 avalduse, milles palus mh alternatiivselt lõpetada vanemate ühise hooldusõiguse ning anda talle ainuotsustusõigus lapse AA igakordse viibimiskoha, sh elukoha määramisel ning määrata EA suhtluskord AA-ga. Harju Maakohtus sõlmisid vanemad 12.02.2015 kohtuliku kokkuleppe, et AA elab oma ema EA juures Eesti Vabariigi piires. Vanemad leppisid kokku suhtlemise korra, mida EA ei täida. Isa on pöördunud kohtusse ka sel alusel, et võimaldada oma Eesti kodanikust lapsele eesti keele õpet, kuivõrd ema seda ei tähtsusta ega toeta. Alates 2015.a veebruarist ei ole EA ja AA elukorralduses muutunud mitte midagi, mis tingiks kohtulikult kinnitatud suhtluskorda ja lapse elukorraldust muutma. Asjaolu, et EA elamisluba lõpeb, oli teada ning see ei saa olla aluseks lapse väljakujunenud elukorralduse muutmiseks. Lahutuse hagiavalduse esitas EA, mitte AA. EA võib taotleda elamisluba ka mõnel muul alusel. A on sünnijärgne Eesti kodanik, ta käib Eesti koolis, elab Eestis, tal on isa juures tagatud suurepärased elamistingimused, tal on Eestis isapoolsed sugulased, isa on korraldanud talle eesti keele õppe ning AA parimates huvides on jääda elama Eestisse. AA on nõus finantseerima ema sõite Tallinnasse lapse juurde ning lapse sõitu ema juurde Venemaale. Eestkosteasutus Haabersti Linnaosa Valitsus ei toetanud AA vastuavaldust, kuna avaldus võib olla vastuolus lapse AA huvidega. Suheldes A-ga on selgunud, et tema senine elukorraldus on seotud rohkem ema EA-ga. Samuti on vestlustel lapsega selgunud, et poisil on hea läbisaamine mõlema vanemaga, kuid emotsionaalselt on ta lähedasem oma emaga. A avaldas lastekaitsetöötajale, et olenemata viibimiskohast, soovib ta edaspidi elada koos emaga. Vanema ja lapse vestluse põhjal ei saa täheldada, et EA kuidagi takistaks A suhtlemist oma isaga. A kaugenemine oma isast on lastekaitsetöötaja hinnangul selles perekonnas aastaid toimunud protsess, milles on oma osa mõlemal lapsevanemal. Ai elama asumine oma isa juurde muudab paratamatult senist elurütmi, kuna ta ei ole siiani harjunud elama ainult koos isaga. Samuti on oluline märkida, et AA on sünnijärgselt nii Vene Föderatsiooni kui Eesti Vabariigi kodanik. Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakond tegi kodukülastuse AA-le, kes elab aadressil XXXXX XXX X-X Tallinn, temale kuuluvas 6-toalises renoveeritud korteris, mis on puhas ja korras ning maitsekalt sisustatud. 10.09.2015 toimus Tallinn Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonnas eraldi vestlus A-ga. Vestluse käigus kinnitas A, et on oma praeguse elukorraldusega ema juures elades rahul ning soovib kindlasti minna koos temaga elama Venemaale. Vestluse käigus ilmnes, et A saab aru, mida tema jaoks tähendab elama asumine Venemaale ning lahkumine Eestist. Laps kinnitas, et ta ei ole kunagi elanud igapäevaselt koos ainult isaga, kuigi tema läbisaamine ja nende omavahelised suhted on isaga head. Laps soovib elada koos emaga, olenemata kuhu ema temaga elama asub, kuna peab oma suhteid ja läbisaamist emaga väga heaks, s.o. paremaks kui isaga. Lähiajal 9-aastaseks saava A soovi elada koos emaga tuleb arvestada, mistõttu Kesklinna Valitsus toetas EA avalduse rahuldamist, kuna see vastab praegu kõige enam alaealise A huvidele ja vajadustele.
AA määratud esindaja märkis, et kohtus 09.07.2015 AA-ga ja selgitas talle menetluse kulgu. AA kuulas esindaja selgituse ära ja nimetas, et ta soovib elada Venemaal koos emaga. Ta lisas, et isaga on hea läbisaamine, kuid ta näeb isa harva ja et Eestis talle elamine meeldib. AA peab oma läbisaamist isaga väga heaks. Puuduvad andmed, et lapse elukorraldus oleks isa juures elades vastuolus lapse huvidega. Maakohtu 24.09.2015 määrus 24.09.2015 määrusega rahuldas Harju Maakohus EA avalduse osaliselt ning jättis AA avalduse rahuldamata. Kohus määras lõpetada osaliselt EA ja AA ühise hooldusõiguse ning määras ainuotsustusõiguse AA igakordse viibimiskoha määramise, haridusküsimuste ja meditsiiniküsimuste osas EA-le. Kohus selgitas edasikaebamise korra juures, et määrus hakkab kehtima ja kuulub täitmisele sõltumata jõustumisest, alates selle teatavakstegemisest EA-le ja AA-le. Kohus tugines perekonnaseaduse (PKS) § 116 lg-tele 1 ja 2, § 124 lg-le 1, § 126 lg-le 2, § 137 lg-le 1ja 3, § 143 lg-tele 1 ja 2. Kohus leidis, et AA ja EA kooselu ühise perena lõppes 2014.a ning laps jäi elama koos emaga, kes on siiani olnud lapse peamine hooldaja ja kasvataja. Vanemad sõlmisid Harju Maakohtus kohtuliku kokkuleppe, et A elab oma ema juures Eesti Vabariigi piires. Asjas kogutud tõendid kinnitasid, et olukord on alates kohtuliku kokkuleppe kinnitamisest oluliselt muutunud. Tänaseks on poolte abielu lahutatud. AA EA-le ülalpidamist ei anna, EA jätkuv elamine Eesti Vabariigis õiguslikul alusel ei ole võimalik, mille tõttu ta on otsustanud sõita tagasi Venemaale. AA hinnangul suudab tema pakkuda pojale stabiilsemat ja kindlamat elukorraldust, õpingute jätkumist erakoolis XXX XXXXX ning ta on valmis tagama pojale regulaarse suhtluse emaga. Lapse isa aitavad vajadusel tema ema ja õde. Kohus tuvastas, et mõlemal vanemal on vaimne ja majanduslik valmisolek last kasvatada. Kodukülastusel selgitas Tallinna Kesklinna sotsiaalhoolekande osakond välja, et AA-le kuuluv eluruum Tallinnas XXXXX XXX X-X on 6-toaline, renoveeritud, maitsekalt ja stiilselt sisustatud. XXXXXXX linna eestkoste ja hooldusosakond kontrollis olmetingimusi EA korteris XXXXXXX oblastis, XXXXXXX linnas XXXXXXXXXX XX X-XXX. Kohtule saadetud akti kohaselt kujutab eluruum endast 9-korruselise tellismaja 7. korrusel asuvat kõikide mugavustega kahetoalist korterit. Korter asub hästi väljaarenenud taristuga rajoonis, kesklinna läheduses. Maja vahetus läheduses asuvad erinevad lasteasutused (koolid), laste polikliinik, kauplused, ühiskondliku transpordi peatused. Korteris on mõlemad toad eraldatud, olemas on köök, esik, sanitaarsõlm, rõdu. Korteris on tehtud korralik remont uute kaasaegsete ehitusmaterjalide kasutamisega. Korteris on uus kaasaegne mööbel, töökorras tehnika. Korter on puhas ja hubane. A-le on eraldatud omaette valgusküllane tuba, kus on piisavalt ruumi õppimiseks ja puhkamiseks. Seega mõlema vanema juures saaks A endale oma toa, kus on kõik lapsele vajalik olemas. AA majanduslik toimetulek eduka ärimehena on väga hea. Kuni abielu lahutamiseni oli vanemate kokkuleppel EA kodune, pühendudes lapse eest hoolitsemisele. Perekonda pidas üleval AA. EA-l on kõrgem haridus, ta on töötanud õppejõuna ja tal on võimalus töötada XXXXXXX Eraharidusliku koolieelse hariduse õppeasutuse „V“ projektijuhina. Kohus leidis, et mõlemal vanemal on materiaalne võimekus lapse kasvatamiseks olemas.
A avaldas sotsiaalhoolekande töötajatele, et tema läbisaamine isa ja emaga on väga hea. Ta peab mõlemat tähtsaimateks oma perekonnas, kuid ta soovib jätkuvalt elada nagu senini koos emaga, olenemata, kuhu ema temaga elama asub. A arutlustest ilmnes, et emaga on ta emotsionaalselt lähedasem kui isaga. Sama seisukohta kinnitas A vestluses kohtunikule. Laps kinnitas, et ta on alati igapäevaselt elanud koos emaga ja tahab seda teha kindlasti ka edaspidi, olenemata, kuhu ema elama asub. A on elanud esimesed 5,5 aastat XXXXXXX, tal on seal sõpru, häid sõpru ta Eestist leidnud ei ole. Hinnates kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis, võttes arvesse AA soovi, tuginedes lastekaitse seaduse §-le 3, mille kohaselt tuleb alati ja igal pool esikohale seada lapse huvid, asus kohus seisukohale, et kõige paremini vastab lapse huvidele ja vajadustele, kui ainuotsustusõigus AA igakordse viibimiskoha määramise osas kuulub EA-le. AA-l on nii Eesti Vabariigi kodakondsus kui ka Vene Föderatsiooni kodakondsus. Täisealiseks saamisel on A-l võimalus valida, kumma riigi kodanikuks ta soovib jääda. Kuna EA asub elama Venemaale, lapse teine vanem jääb Eestisse, siis suure vahemaa tõttu on mõistlik, et emal on ainuotsustusõigus lapse haridus- ja meditsiiniküsimuste osas. Varahoolduse osas peaks vanematel lapse huve silmas pidades säilima ühine hooldusõigus. Menetluse edasine käik ja 01.10.2015 määrus 24.09.2015 palus AA Harju Maakohtul selgitada määrust osas, millega kohus määras, et kohtumäärus lapse hooldusõiguse osalise lõpetamise kohta jõustub selle teatavakstegemisest. 01.10.2015 määruses selgitas Harju Maakohus kohtu 29.09.2015 määrust. Määruse põhjenduste kohaselt PKS § 134 lg 4 kohaselt isikuhooldusõiguse asjades võib kohus omal algatusel rakendada seadusest tulenevaid abinõusid, mis on siduvad ka kolmanda isiku jaoks. Kohus märkis, et tegi lahendi tsiviilasjas nr 2-15-8575 esmajoones lapse huvidest lähtuvalt, arvestas kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Kohtuniku kohtumine A-ga toimus pärast isaga veedetud kuud. A tõi kohtusse kohtunikuga vestlusele AA. Seega, vestlust kohtunikuga ei saanud mõjutada EA. Kohtumisel avaldas laps kindlat soovi igal juhul elada nagu seni on elanud koos emaga, olenemata kuhu ema temaga elama asub. A olekust oli selgelt tajutav, et ta igatseb väga oma ema, keda ta ei ole nii kaua näinud. Vestluses lapsega selgus, et A veedab põhiliselt aega oma emaga, ta teeb temaga koduseid töid, käib huviringides, loeb raamatuid. Kohus tegi lahendi, säilitades lapse senise elukorralduse. Kohus veendus lapsega kohtumisel, et emast lahusolek teeb lapsele haiget. Kohtul tekkis lapsega vestlusel kindel veendumus, et oma vanusest ja senisest elukorraldusest tingituna on AA vaimset ja hingelist heaolu ohustav olla emast lahus esimese astme kohtulahendi väljakuulutamisest kuni selle jõustumiseni. AA huvides pidas kohus vajalikuks kohaldada lõpplahendis esialgse õiguskaitse sätteid, määrates määruse kehtima hakkamise ja täitmise sõltumata jõustumisest. Määruskaebus AA palub maakohtu 24.09. ja 01.10.2015 määrused tühistada ning anda AA hooldusõigus üle AA-le.
Kohtumäärusest nähtuvalt XXXXXXX linna Eestkoste ja hooldusosakond kontrollis olmetingimusi EA korteris aadressil XXXXXXX oblast, XXXXXXX linn, XXXXXXXXXXXX tänav, maja X, korter XXX. Kuidas kohus tõendi kogus, ei ole teada. Selleks, et Venemaal väljastatud tõend oleks kasutatav ka Eestis toimuvas kohtumenetluses, peab see tõend olema hangitud kooskõlas TsMS-i ja tsiviil- ja kaubandusasjades välisriigis tõendite kogumise konventsiooniga. Nii TsMS kui ka viidatud konventsioon välistavad kohtu vahetu pöördumise välisriigi teatud asutuse poole, kohus peaks vastava päringu suunama Venemaa pädevale asutusele Eesti Justiitsministeeriumi kaudu. Ometi ei ole maakohus seaduses sätestatud korda järginud ning arusaamatuks jääb, millisel viisil kogus kohus tõendi, millele tugines XXXXXXX elamistingimuste hindamisel. Määruskaebuse esitaja juhtis korduvalt kohtu tähelepanu sellele, et EA on esitanud kohtule Venemaal väljastatud dokumendi enda tulevase tööandja kohta, kelle osas on aga selgunud, et tegemist on ilma majandustegevuseta äriühinguga. Kaebajal puudub igasugune usaldus dokumendi vastu, mis võib kohtule saabuda EA poolt kirjeldatud viisil. Kuigi AA analüüsis kohtule EA poolt esitatud väidetavaid võimalusi töötada, ei ole kohus neid arvesse võtnud. AA esitas ka Venemaa advokaatide analüüsi väidetavate tööandjate ja EA-le tasutud ja lubatud töötasude kohta, kuid kohus ei ole ka neile tähelepanu pööranud. Kohtu otsustus rajanes sellele, mida AA soovib. Seega on 8 aastane laps otsustanud täna oma tulevase elu ja saatuse. Kohus jättis analüüsimata asjaolu, kas lapse tahe vastab ka tema huvidele. Lapse paariminutilise vestluse alusel otsustas kohus tema tulevase elu üle. AA taotles ekspertiisi määramist, kuna leidis, et ema on teadlikult last isast võõrutanud ning ekspertiis on vajalik, selgitamaks välja lapse ja ema sõltuvussuhte põhjuseid ning isa ja lapse võõrdumise põhjuseid. AA teatas kohtule, et lapse ema on teinud lapsega süstemaatilist tööd, et last isast võõrutada, esitas selle kohta kohtule erinevaid helilindistusi ning audiofaile, kuid kohus ei ole ka neid oma lõpplahendis arvestanud. Kohus jättis kõik AA poolt kohtule esitatud tõendid tähelepanuta ning arvestamata. Kohus jättis arvestamata EA kriminaalse käitumise ja seeläbi halva eeskuju lapsele. Täna on algatatud teine kriminaalasi EA suhtes, aluseks ebaseaduslik jälitustegevus. Ilmselt Eesti Vabariigis käimasolevad kriminaalmenetlused olid üks ajend, miks EA-l oli kiiremas korras vajalik Eestist lahkuda. Kohus on ebaõigesti ning seadusevastaselt tunnistanud määruse viivitamatult täidetavaks. 01.10.2015 selgitamismääruses on kohus ebaõigesti selgitanud, et viivitamatult täidetavaks tunnistamise taotlus oli kohtule esitatud esialgse õiguskaitse taotluse läbi. Esiteks ei olnud esialgses õiguskaitse taotluses taotletud kohtulahendi viivitamatult täidetavaks tunnistamist ning teiseks jättis kohus 29.07.2015 kohtuistungil mõlema vanema esialgse õiguskaitse taotlused rahuldamata. Kohtu selgitus määruse kohese jõustumise kohta on eksitav ja õigustühine. Antud menetluses puuduvad alused kohtu omal algatusel kohtumäärust viivitamatult täidetavaks tunnistada. Puudub ka vastav taotlus viivitamata täidetavaks tunnistamise kohta. 28.09.2015 esitas määruskaebuse esitaja kohtule taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Maakohtu kohtunik Meeli Kaur tagastas avaldaja taotluse läbivaatamatult koos selgitusega, et TsMS § 4771 lg 1 kohaselt saab esialgset õiguskaitset hagita menetluses kohaldada üksnes seaduses sätestatud juhul. Määruskaebuse esitaja esitab vastuväite ning leiab, et kohus oleks
saanud ja pidanud kaebaja 28.09.2015 esialgse õiguskaitse taotlust lahendama ning kui kohus oleks esialgse õiguskaitse taotluse rahuldanud, oleks olnud tagatud õiguskaitse kohaldamise eesmärk – olukorra säilitamine ehk lapse jäämine Eesti Vabariiki kuni menetluses lahendi jõustumiseni. 01.10.2015 esitas määruskaebuse esitaja kohtule uuesti taotluse esialgse õiguskaitse viivitamatuks kohaldamiseks, kuivõrd omas infot, et lapse ema on taotlenud lapsele uut passi ning planeerib viia lapse koheselt Moskva rongiga Venemaale ning esitas selle kohta ka kohtule vastavad tõendid. Maakohus ei reageerinud sellele taotlusele seaduses sätestatud tähtaja jooksul, vaid pärast seda, kui laps oli Venemaale ära viidud, andis teistele menetlusosalistele 5 päevase hilinemisega tähtaja esialgse õiguskaitse taotlusele seisukohtade esitamiseks. Ometi oli taotlus ajakriitiline ning oleks tulnud lahendada viivitamatult. Tänaseks on laps juba Venemaale viidud. Lapse viimine ajutiselt Venemaale ja pärast tagasi, ei ole kuidagi lapse huvides, eriti olukorras, kus erinormi võimalik kohaldamata jätmine võib tuua kaasa märkimisväärse kahju. Edasine menetluse käik EA palus jätta määruskaebuse rahuldamata. AA esindaja leidis, et maakohtu määrus on põhjendatud ja seaduslik. Samas kohtu poolt määruse edasikaebamise korra juures antud selgitused määruse jõustumise kohta on eksitavad, need tuleb tühistada. Sotsiaalhoolekande osakond määruskaebust ei toetanud. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis kaebuse rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu 24.09.2015 määruse resolutsioon tühistamiseks puudub alus, küll aga tuleb sellest jätta välja ekslik selgitus, millisest hetkest kuulub määrus hooldusõiguse küsimuses täitmisele. Maakohtu 01.10.2015 määrus kuulub tühistamisele ja AA avaldus varasema määruse selgitamiseks tuleb jätta rahuldamata.. PKS § 118 lg 1 kohaselt teostavad vanemad lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. PKS § 137 lg 1 lause 1 kohaselt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Maakohus, lahendades EA ja AA avaldusi ühise hooldusõiguse lõpetamiseks, leidis õigesti, et rahuldada tuleb EA avaldus ning ainuotsustusõigus AA igakordse viibimiskoha määramise, haridus- ja meditsiiniküsimuste osas tuleb üle anda lapse emale EAle. Vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise eesmärgiks on juhul, kui ühist hooldusõigust on asjaolude kohaselt võimatu lapse heaolu tagavalt teostada, võimaldada seda teostada ühel vanematest. PKS § 137 lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätte lapse
huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Maakohus selgitas menetluses välja, milline oli vanemate ja lapse vaheline suhtluskord enne kohtusse tulemist. Selle üle, et alates augustist 2014.a elavad lapse vanemad lahus ning et laps elab koos emaga, ei olnud vaidlust. Lahus elades on lapse hoolduskohustust täitnud tema ema. AA ei ole vaidlustanud seda asjaolu, ega fakti, et vanemate omavahelised suhted on pingelised. Niisugune olukord ei ole lapse huvides ega aita kaasa tema heaolule. Seega on PKS § 137 lg 1 kohaldamise eeldused vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks täidetud. Arvestades asjaolu, et laps elab faktiliselt emaga, kelle kanda on ka vanemate kooselu kestel olnud põhiline osa lapse hooldamise, kasvatamise, arendamise ja muu taolisega seotud ülesannete täitmisel, mis on hoolduskohustuse sisuks, andis maakohus lapse elukoha, haridusja meditsiiniküsimuste osas ainuotsustusõiguse õigesti tema emale. Maakohtu määrusest nähtub, et kohus hindas kõiki esitatud tõendeid nende kogumis ning võttis arvesse ka eestkosteasutuste ja lapsele määratud esindaja arvamused. Seetõttu pole kolleegiumi hinnangul põhjendatud kaebuse esitaja etteheide, et maakohus lähtus järelduste tegemisel ainult lapse ütlustest ning jättis kaebaja esitatud argumendid tähelepanuta. Lapse arvamuse ärakuulamine on TsMS § 5521 lg 1 kohaselt kohtu kohustuseks, kohus võib ära kuulata ka noorema kui 10-aastase lapse. Lapse arvamusega on kohus kohustatud arvestama, arvestades lapse arengutaset. Juhul, kui kohus leiab, et lapse soov elukoha määramise kohta pole kindel või kui elukoha määramine lapse soovitud viisil läheks vastuollu lapse huvidega, tuleb kohtul põhjalikult lapse huvisid kaaluda ja põhjendada, miks on lapse huvides määrata tema elukohaks just selle vanema elukoht. Kui praegusel juhul avaldas 8-aastane (tänaseks 9aastane) laps kindlat soovi elada koos emaga, mõistes, et emaga elamine tähendab muuhulgas seda, et elama asutakse teise riiki, on see asja lahendamisel ka äärmiselt kaalukas asjaolu. Tõenditest ei nähtu, et lapse sellise sooviga arvestamine võiks tema tegelikke huve kuidagi kahjustada. Põhjendatud ei ole määruskaebuse esitaja etteheide maakohtule XXXXXXX linna eestkosteasutuse arvamusega arvestamise kohta. XXXXXXX linna eestkoste- ja hooldusosakonna konsultant on maakohtule esitanud (tõlge arvamusest t lk 90, II kd) akti perekonna elu- ja olmetingimuste uuringu kohta. Uuringu eesmärgiks oli akti kohaselt välja selgitada alaealise AA elamise võimalus aadressil XXXXXXX linnas XXXXXXXXXXXX tn X-XXX. Maakohtus ei olnud vaidlust selle üle, et lapse emal on olemas elamispind, kuhu lapsega koos elama asutakse. Kaebaja ei ole ka määruskaebuses vaidlustanud asjaolu, et eluruum on sobilik lapse elukohaks. Määruskaebuse esitaja vaidlustab üksnes tõendi, milles esitatakse kirjeldus eluruumi sobivuse kohta, hankimise viisi, kuid ei väida, et eluruum puuduks või ei oleks kohane lapse koduks. Tõendid kodukülastuse ning elamispinna seisukorra kohta on maakohtule esitatud vastuseks kohtu järelepärimisele (t lk 66-68) ning menetluses registreeritud 02.09.2015. Tõendite vastuvõtmise vastu määruskaebuse esitaja ei vaielnud. Kolleegium leiab, et esitatud tõendi usaldusväärsuses ei ole põhjust kahelda, eestkosteasutuse arvamus vastab TsMS §-s 229 sätestatud tõendi mõistele. Kolleegium nõustub maakohtuga, et praegusel juhul ei olnud vajalik lapse emotsionaalse seotuse väljaselgitamiseks ekspertiisi korraldamine. Tsiviilasjas kogutud tõenditest nähtub, et laps on alates sünnist elanud koos emaga ning on olnud temaga enam seotud. Lapse isa viibib tihti töö tõttu Eestist ära, laps kohtub isaga harva. Seetõttu on lapsel tema vanusest ja eelnevast elukorraldusest tulenevalt emotsionaalselt tugevam side tekkinud emaga.
Seega jääb määruskaebus selles osas rahuldamata. Maakohus on määruses osundanud, et määrus hakkab kehtima ning kuulub täitmisele sõltumata jõustumisest, alates selle teatavakstegemisest avaldajatele. See vastab ainult osaliselt TsMS § 478 lg. 41 sõnastusele, kus on sätestatud, et kui hagita menetluses tehtav määrus tehakse avalikult teatavaks, hakkab see kehtima ja kuulub täitmisele alates teatavakstegemisest, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 550 lg. 3 sätestabki, et hagita perekonnaasjades tehtud määrused kuluvad täitmisele alates jõustumisest, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega on maakohtu selgitus ekslik ja tuleb määrusest välja jätta. Selles osas tuleb määruskaebus rahuldada. 01.10.2005 määruses on maakohus asunud oma ülaltoodud selgitust põhjendama, viidates, et kohtul tekkis vestlusel lapsega kindel veendumus, et oma vanusest ja senisest elukorraldusest tingituna on AA vaimset ja hingelist heaolu ohustav olla emast lahus maakohtu määruse väljakuulutamisest kuni selle jõustumiseni, mistõttu lapse huvides pidas kohus vajalikuks kohaldada lõpplahendus esialgse õiguskaitse sätteid, määrates määruse kehtima hakkamise ja täitmise sõltumata jõustumisest. TsMS § 478 lg. 6 kohaselt võib kohus hagita menetluses tehtud menetlust lõpetavat määrust menetlusosalise taotlusel selgitada, muutmata selle sisu, kui see on vajalik määruse täitmiseks. Kolleegium leiab, et maakohtu 24.09.2015 määrus, millega anti EA-le ainuotsustusõigus lapse igakordse viibimiskoha määramise ning haridus- ja meditsiiniküsimuste osas, ei vaja täiendavaid selgitusi täitmise küsimuses, kuivõrd (ainu)õiguse andmise otsustusena ei kuulu see sundtäitmisele. Andes oma 29.09.2015 määruses antud selgitusele esialgse õiguskaitse kohaldamise vajaduse põhistuse, muutis maakohus sellega kohtumääruse sisu, s.o. mitte ei selgitanud määrust, vaid esitas täiendava põhjenduse. Esialgse õiguskaitse vajadusega saa ka põhjendada dikretsioonotsu(stu)se viivitamatult täitmisele pööramist. Seetõttu ringkonnakohus leiab, et maakohtu 01.10.2015 määrus tuleb tühistada ja AA avaldus maakohtu 24.09.2015 määruse selgitamiseks tuleb jätta rahuldamata. Maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta iga menetlusosalise enda kanda, alaealisele lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud tuleb jätta Eesti Vabariigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere
Ulvi Loonurm
Tiit Kollom
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.