Tsiviilasi nr 2-14-50163
Eesti Vabariigi nimel Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Krista Kirspuu, Ulvi Loonurm, Kaupo Paal
Otsuse tegemise aeg ja koht
18.06.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-50163
Tsiviilasi
M M ’i hagi M M ’i vastu elatise suurendamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 20.06.2014.a otsus ja 08.07.2014.a täiendav otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
427,5 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M M ’i apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): M M (isikukood XXXXXXX), seaduslik esindaja Eha Trei ja tehinguline esindaja vandeadvokaat Rünno Roosmaa Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): M M (isikukood XXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Ljudmila Tamar
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
1(8)
Tsiviilasi nr 2-14-50163 esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
2(8)
Tsiviilasi nr 2-14-50163 kehtestatud kuupalga alammäärast alates 01.01.2014 177,50 eurot) alates hagi esitamisest (03.03.2014) kuni lapse täisealiseks saamiseni. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda ning määras kostja vajalike ja põhjendatud hüvitatavate menetluskulude suuruseks 350 eurot. Maakohus täiendas 08.07.2014.a otsusega 20.06.2014.a otsust kirjeldava ja põhjendava osaga. Otsuse kohaselt pidi kohus elatise suuruse muutmise üle otsustades võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ning tuvastama, kas asjaolud on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta. PKS § 101 lg 1 alusel ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (hagi esitamise ajal 2014 177,50 eurot). Kohus märkis, et kuivõrd elatise suurendamist nõutakse antud juhul miinimummäärani, ei ole kohtupraktikas juurdunud põhimõtte kohaselt üldse vajalik tõendada lapse vajaduste loetelu. Sellisel juhul saab muus ehk väiksemas summas elatist välja mõista vaid PKS § 102 lg 2 nimetatud juhtudel. Antud asjas jõudis kohus veendumusele, et asjaolusid lapsele elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära ei esine. Kostja ei ole töövõimetu, ta käib tööl ja teenib palka. Seega on kostjal olemas vahendid lapsele elatise maksmiseks. Kohus selgitas, et vanem peab tegema kõik endast oleneva oma alaealiste laste ülalpidamiseks, isegi töötust ei ole kohtupraktikas peetud PKS § 102 lõikes 2 nimetatud mõjuvaks põhjuseks. Seaduses sätestatud miinimummäär peaks eelduslikult katma lapse minimaalsed vajadused. Vastavalt kinnistusregistri andmebaasile kuulub kostjale 1⁄2 kaasomandist kinnistust Pärnus, Aisa tn 9 (registriosa nr 21905) ja 1⁄2 kaasomandist kinnistust Pärnus XXXXX (registriosa nr 22005). Kostja on Osaühingu Mandela osanik (osamaks 20 000 krooni) ja juhatuse liige. Samuti on kostja füüsilisest isikust ettevõtja, tegevusala muu jaemüük väljaspool kauplusi, kioskeid ja turge. Kostjale kuulub sõiduk Ford Transit 100L VAN, 1995.a registrimärgiga XXXXX. Samuti on kostja vastavalt Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse andmebaasile sõidukite Ford Transit 100L VAN, 1997.a registrimärgiga XXXXX; KIA Pregio 1998.a registrimärgiga XXXXX (sõidukite omanik Osaühing Mandela), auto ja mootorratta haagise registrimärgiga XXXXX (omanik U A) ja Mitsubishi Carisma registrimärgiga XXXXX (omanik L M) kasutaja. Kostja pangakontole on perioodil 01.01.2014-18.05.2014.a laekunud kokku 14 758,13 eurot s.o keskmiselt 2951 eurot kuus ja kasutatud on sellest 11 886,88 eurot. Kostjal on ka abikaasa, kes töötab ja saab sissetulekuid. Kostja ei tõendanud kohtule, et tema teine laps Julia Mitt, sündinud 01.07.2007.a jääb vähem kindlustatuks kui hageja. Nimetatud väiteid ei pidanud maakohus ka usutavaks, arvestades kostja tegevusala füüsilisest isikust ettevõtjana, osalust ja juhatuse liikmeks olekut äriühingus ning varalist seisu. Seega on hageja nõue seadusega kooskõlas. Kuna hagi kuulus rahuldamisele, siis jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt menetluskulud kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt välja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 100 eurot, kui vältimatu ja vajaliku kulutuse nõude esitamisel. Kulutus õigusabile on põhjendatud 250 euro ulatuses (koos käibemaksuga). Hageja palus kostjalt välja mõista õigusabikulud 540 eurot, kuid vastav summa ei ole haginõuet ja hagiavaldust silmas pidades vajalik ega põhjendatud. Tegemist ei ole keerulise haginõudega ja kohus on selle lahendanud kirjalikus menetluses. Seega määras kohus vajalike ja põhjendatud hüvitatavate menetluskulude suuruseks 350 eurot. Apellatsioonkaebus
3(8)
Tsiviilasi nr 2-14-50163 norme nii otsuse põhjendatuse kui tõendite hindamise osas, samuti menetluskulude väljamõistmisel. Kostja hinnangul lahendas kohus elatise suurendamise nõude kui esmakordselt esitatud elatise nõude. Sel juhul pidi kostja tõendama, et tema ei ole suuteline maksma elatist seaduses ettenähtud miinimummääras ja seda mõjuvatel põhjustel. Kostja vastu ei esitatud aga esmakordset elatise nõuet, mille puhul eeldatakse lapse vajadusi vähemalt 1⁄2 osas palga alammäärast ja seda ei ole vaja tõendada. Kostja ei nõustunud kohtu seisukohaga, et ka elatise suurendamisel tuleb iga kord lähtuda hagi esitamise ajal kehtivast miinimummäärast, millest väiksema määra saavutamiseks peavad kostjal olema mõjuvad põhjused. Kohus on ebaõigesti tõlgendanud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-127-09 p 10. Riigikohus leidis ka et: „ Seega tuleb ka elatise suuruse muutmisel lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest, et tagada lapse arenguks piisavad materiaalsed vahendid“. Kostja jäi seisukohale, et PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimumäär väljendab küll määra, millega on üldiselt kaetud lapse igapäevased vajadused, kuid elatise suurendamine kuni selle määrani ei saa toimuda automaatselt. Elatise suurendamise aluseks on teised kriteeriumid. Riigikohus on neid oma lahendites selgitanud järgmiselt: „Elatise suuruse kindlaksmääramisel arvestatakse lapse vajadusi ja vanema võimalusi. Seadusest ei tulene, et elatise suuruse määramisel arvestatakse ainuüksi lapse elukoha ja asjaoluga, mitu last kummagi vanemaga elab. Elatise suuruse muutmise hagi alus saab olla see, et pärast elatise väljamõistmist on lapse vajadused või vanema võimalused muutunud“ (nr 3-2-1-125-11); „Kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmiseks on võimalik esitada hagi juhul, kui maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, on oluliselt muutunud ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks on alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud“ (nr 3-2-1-69-13); ”Elatise suuruse muutmisel tuleb arvestada samade asjaoludega nagu elatise väljamõistmisel.“ Riigikohus on veel leidnud et: „ Seega tuleb ka elatise suuruse muutmisel lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest, et tagada lapse arenguks piisavad materiaalsed vahendid“ (nr 3-2-1-127-09). Riigikohus ei ole selgesõnaliselt väljendanud, et elatise väljamõistmisel tuleb miinimummäärast lähtuda ka elatise suurendamisel. Tegemist on kaalutlusotsusega lähtuvalt ülaltoodud Riigikohtu lahenditest nähtuvatest kriteeriumidest. Vastavalt sellele on jagatud ka tõendamiskoormus. Elatise suurendamisel on tõendamiskoormus hagejal ning elatise otsustamisel alla PKS § 101 lg 1 sätestatud määra – kostjal. Antud asjas oli tegemist elatise suurendamisega ning hageja pidi tõendama, et: 1) lapse vajadused on oluliselt suurenenud (või võrduvad PKS § 101 lg 1 sätestatud alammääraga); 2) lastega koos elava lapsevanema varaline seisund võrreldes varasema kohtuotsuse ajaga on halvenenud; 3) kohustatud lapsevanema varaline seisund võrreldes varasema kohtuotsuse ajaseisuga on paranenud; 4) ja eeltoodust tulenevalt tuleb jätta vanema kanda selline osa lapse vajaduste rahuldamiseks, mis vastab vanema varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-19-07 ja nr 3-2-1-127-09); 5) elatise suuruse määramisel kohustatud vanem on suuteline kohtuotsust täitma. Riigikohus on mitmes lahendis asunud seisukohale, et laste vajaduste suurenedes võib lastest lahus elava vanema varalise seisundi muutumatuna püsimise või halvenemise korral jätta elatise suurendamata, kui elatist maksma kohustatud vanema varaline seisund ei võimalda tal suuremat elatist maksta. Kuigi vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva, ei või väljamõistetud elatis olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-19-07 p 12). Hageja ei ole neid asjaolusid tõendanud. Maakohus ei ole nendele küsimustele oma kohtuotsuses vastanud, asjas esitatud tõendeid hinnanud. Kohtuotsus on olulises osas põhjendamata, millega on rikutud TsMS § 442
4(8)
Tsiviilasi nr 2-14-50163 lg 8. Maakohus märkis ka ise otsuses, et elatise suuruse muutmise üle otsustades tuleb võtta aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ning tuleb tuvastada, kas asjaolud on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta. Samas ei ole maakohus otsuse tegemisel selle järgi toimetanud. Kohus lähtus kostja kohustusest maksta elatist mitte vähem kui PKS § 101 lg 1 sätestatud ulatuses ning ei tuvastanud PKS § 102 lg 2 sätestatud mõjuvaid põhjuseid elatise vähendamiseks. Varasema kohtuotsuse kohaselt oli hageja emal veel kaks kooliskäivat last, kes on täna täiskasvanud; hageja emal keskmine palk 2014. aastal on ca 408 eurot kuus neto, varasema kohtuotsuse kohaselt oli selleks 4000 krooni, ehk 255,65 eurot kuus; seega varaline seisund on paranenud; kostjal on pärast eelmist kohtuotsust sündinud teine laps ja kostja sissetulekud on vähenenud. Kui asuda seisukohale, et maakohus on menetluslikult lahendanud asja õigesti (millega kostja ei nõustu), siis on kohus ebaõigesti hinnanud asjas kogutud tõendeid, eelkõige kostja varalise seisundi kohta, mille tõttu jõudis ebaõigele järeldusele, et kostja on suuteline maksma hagejale elatist 177,50 eurot kuus. Kohus ei ole pööranud tähelepanu kostja väidetele, et samale pangakontole laekub tema ettevõtluses kasutatav raha, millest suurema osa ta peab kauba tootjale tagasi maksma, ülejäänud summast maksma riigimaksud ja hüvitama oma muud kulud. Kohus on jätnud hindamata kostja koostööpartner Eastcon AG Eesti OÜ 19.05.2014.a tõendi, mille kohaselt on kostja agendina teeninud 2014. aastal seisuga 19.05.2014 kokku 4,5 kuu eest 1747,98 eurot, mis teeb ca 388,44 eurot kuus, st natuke üle töötasu alammäära, kuid sellest peab ta maksma veel maksud (978,86 eurot) ning elamiseks jääb 769,12 eurot, ehk 170,91 eurot kuus. Kuna FIE ei pea maksusid maksma igakuiselt, on kostjal võimalik laekunud summadega manipuleerida, et saaks täita oma kohustusi laste ees. Kui arvestada kostja keskmise töötasuga nt 388,44 eurot kuus ja põhimõttega teenitu jagamiseks ühetaoliselt laste ja enda vahel, siis teeb see ühe isiku kohta 129,33 eurot kuus (388:kostja ja 2 last). Kostja on nõus suurendama elatist kuus 24,55 euro võrra ja maksma hagejale 130 eurot kuus. Kohus märkis, et kostjale kuulub 1⁄2 osa kaasomandist Aisa 9 ja Aisa 9a Pärnu linnas. Tegemist on kostja eluasemega, kus elab ka tema teine laps. Kohtuotsusest ei selgu, millist tähendust omas see asjaolu elatise vaidluses. Kohus märkis veel, et kostja on Osaühingu Mandala osanik ja juhatuse liige, kuid ei selgitanud, mis tähtsusega on need asjaolud. Kostja selgitas, et ta ei saa osaühingust tasu alates käesoleva aasta algusest ja 2013. aasta tuludeklaratsiooni järgi sai ta osaühingust töötasu 1280 eurot aasta eest. Asjas puuduvad tõendid, et kostja oleks osaühingult saanud dividende. Kostja arvates ei puutu asjasse ja ei tõenda kostja head varalist seisundit teistele isikutele kuuluvad sõidukid, mille kasutaja ta on. Sõiduki kasutamisõigus ei anna õigust sõidukit võõrandada ja saadud raha maksta elatiseks või kulutada muul viisil. Sõiduki omamine ei tähenda iseenesest head varalist seisundit. Kostja selgitas ja hageja ei ole vastu vaielnud, et sõiduk on vajalik ettevõtluses ning soetatud kostja isalt saadud laenu abil, 3000 eurot, mis tuleb ka tagastada. Sõiduk on soetatud 2500 euro eest sularahas ja lisaks tuli kohe see remontida, millele kulus kokku 667,64 eurot (kostja kontoväljavõte – lk 4 ülekanded 22.04.2014 Carsmart OÜ-le). Kulutus on ettevõtluses hädavajalik, mille tõttu tuleb selle laenukohustusega arvestada. Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et tema teine laps Julia Mitt jääb vähem kindlustatuks kui hageja. Kohus on oma järelduse üles ehitanud n-ö üldtuntud asjaoludel: kui kostja on füüsilisest isikust ettevõtja, äriühingus osanik ja juhatuse liige, kui talle kuulub kaks poolikut kinnistut ja sõiduk, pangakontol ca 3000 eurot kuus, siis tegemist on üheselt hea varalise seisundiga ning muid asjaolusid ja kostja selgitusi ei pea arvesse võtma. Ülaltoodud põhjustel kohtu seisukoht on ekslik ja tõendite ebaõige hindamine on menetlusõiguse normide rikkumine. Sellest, et kostja on FIE, osanik ja tema kontol liiguvad suured summad, kohus järeldas ka seda, et kostja teine laps ei jää vähem kindlustatuks kui hageja. Lisaks kohus märkis, et kostjal on olemas abikaasa, kes töötab ja saab sissetulekuid. Jääb arusaamatuks, mis tähendusega on antud juhul abikaasa olemasolu. Mõlemal lapsel on ema ja isa, kellel on võrdne kohustus oma lapsi ülal pidada. Kostja teine laps sündis 2007. aastal, st pärast esimest kohtuotsust. See on võrreldes varasema
5(8)
Tsiviilasi nr 2-14-50163 kohtuotsuse ajaga uus asjaolu; hageja emal on jäänud üks ülalpeetav (hageja) ja kostjal on kaks ülalpeetavat, mis mõjutab igati elatise andmist teisele lapsele olukorras, kus esimene laps hakkab saama 72 eurot kuus rohkem. Kostja on täitnud oma ülalpidamiskohustuse kohtuotsusega määratud ulatuses, mille ta on tol ajal omaks võtnud. Varasema kohtuotsusega oli kostjalt välja mõistetud 61% tol ajal kehtinud palga alammäärast, st üle seaduses ette nähtud alammäära. Hageja ei ole varem palunud elatise suurendamist. Kostja oli alati hageja palvetele osta pojale vajalikud asjad, vastu tulnud; ka pojale kingitud tahvelarvuti on koolilapsele vajalik asi. Elatise suurendamise nõue tuli ootamatult, varem ei ole hageja ema elatise suurendamist nõudnud; kostja peab tegema oma elus ümberkorraldusi, et maksta laste ülalpidamiseks suuremad summad. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Kohus on ebaõigesti kohaldanud menetlusõigust menetluskulude määramisel ja väljamõistmisel. Kohus leidis, et kulutus õigusabile on põhjendatud summas 250 eurot koos käibemaksuga. Hageja esindaja on kohtule esitanud kaks Advokaadibüroo Roosmaa kviitungit õigusabikulu kohta kokku 540 eurot, mis on raskesti loetavad ning millest ei ole aru saada, milline õigusabi oli hagejale osutatud. TsMS § 217 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline menetluses osaleda isiklikult või tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja kaudu, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 221 näeb ette esindaja esindusõiguse tõendamise. Käesolevas kohtumenetluses hagejal lepingulist esindajat ei olnud ning õigusabikulude väljamõistmine oli alusetu. Ka hagiavalduse lõpus hageja ema on ise esindaja puudumist oma allkirjaga kinnitanud. Juhul, kui kohus leiab, et õigusabikulu väljamõistmine summas 250 eurot koos käibemaksuga oli vajalik ja põhjendatud, ei nõustu kostja ka õigusabikulu suurusega kokku 300 eurot olukorras, kus hagiavaldus on koostatud sisuliselt ühel leheküljel, ei sisalda kõiki kohustuslikke andmeid (nt kostja sidevahendite numbrid) ja hagejaks oli ebaõigesti märgitud hageja ema, mitte laps. Vastustaja seisukoht
6(8)
Tsiviilasi nr 2-14-50163 näe. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega hagi sisulise rahuldamise osas ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda.
7(8)
Tsiviilasi nr 2-14-50163 maksmise otsustamisel kaasarääkimisel või juhatuse liikme tasu määramisel. Elatise vähendamisega seoses rõhutab ringkonnakohus veel seda, et vastavalt PKS §-dele 101 ja 102 ei tohi alaealisele lapsele välja mõistetav elatis olla väiksem kui pool alampalgast ning vanemad ei vabane ülalpidamiskohustuse täitmisest ka siis, kui miinimummääras elatise väljamõistmisel satuks vanema enda toimetulek ohtu. Erandina võiks kohus vähendada vanema ülalpidamiskohustust alla miinimumi ka siis, kui elatise miinimummääras väljamõistmise tagajärjel jääks vanema teine laps, mitte aga vanem ise, halvemasse olukorda. Vastavad asjaolud tuleb kohtu ette tuua sellel vanemal, kes soovib osaliselt ülalpidamiskohustuse täitmisest vabaneda. Seega tulnuks kostjal tuua kohtu ette asjaolud ja esitada tõendid, mille alusel saanuks kohus järeldada, et kostja teine laps jääks hagejale miinimumelatise väljamõistmise korral majanduslikult halvemasse olukorda. Seejuures omab tähendust ka kostja teise lapse ema majanduslik olukord ja kostja teise lapse vajadused, nagu leidis õigesti maakohus. Isegi kui lähtuda sellest, et kostjal muud vara ei ole ja kostja ainus sissetulek on kostja enda poolt väidetud 388 eurot kuus, jätkuks sellest kahele lapsele miinimumelatise maksmiseks. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et miinimumelatise suuruse muutumine, eriti, kui see toimub korduvalt ja ca 9 aasta jooksul, ei või olla alus varasemalt väljamõistetud elatise suurendamisele.
Kuna hagi rahuldati, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 kohaselt kostja kanda.
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.