2-14-56429/30 - Perekonnaõigus - Elatise nõudmine - Tartu Maakohus Võru kohtumaja Põlvas - lahend.ee

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest s.o 30.aprillist 2015.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. TsMS § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Hageja nõue ja selle põhjendused Hagiavalduse kohaselt kasvatab alaealist last A. R. tema isa A. R. . Lisaks A. R. on A. R. ja kostja K. L. ka teine alaealine laps – K. R. , kes elab iseseisvalt vanematest eraldi ning keda A. R. samuti õpingute ajal toetab. Kuna K. L. ei ole A. R. ülalpidamist andnud, taotleb A. R. A. R. seadusliku esindajana xxxxxxx elatise väljamõistmist tagasiulatuvalt alates 01.augustist 2014.a. seaduses sätestatud miinimummääras. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu (tl.15-16). Vastuväidete kohaselt jäi A. R. ja kostja abielu lahutamise järgselt poeg A. isa juurde ja tütar K. ema juurde ning vanematel oli kokkulepe, et kummagi lapse igapäevakulud katab vanem, kelle juures laps elab. Elatisenõue on esitatud pahatahtlikult, elatise väljamõistmisel on ka tütrel õigus nõuda isalt elatist. Lisaks sellele ei ole kostja suuteline maksma elatist nõutud ulatuses, kuna on 70 % ulatuses töövõimetu ja peab üleval teist last. Elatise väljamõistmisel hagejale jääb tütre vajaduste rahuldamiseks vähem vahendeid. Kostja on võtnud osa A. R. ülalpidamisest, valmistades hoidiseid ja konserve, mis jäid hageja esindaja elukohta. Kogu 2014.a. aedvilja- ja põllumajandussaak xxxxxxxxx talus, mille kasvatamisse xxxxxxx oma tööga panustas, jäi A. R. , samuti xxxxxxx kasvatatud sea liha ca 100 kg (tl.37).

Kohus lahendab tsiviilasja kirjalikus menetluses, võttes aluseks et hagihinnast tulenevalt on tegemist TsMS § 405 sätete järgi lihtmenetluses menetletava asjaga. Kohus on taganud menetlusosalistele võimaluse esitada menetluses tõendeid ja taotlusi ning nad ära kuulanud. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele. Elatise väljamõistmisel juhindub kohus perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96, 97, 100, 101, 102 ja 108. Vastavalt PKS § 96 on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased, PKS § 97 p 1 ja 2 sätestavad, et ülalpidamist on õigustatud saama alaealine laps ning laps, kes täisealiseks saanuna jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21aastaseks saamiseni. PKS § 100 lg 1 sätestab, et ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (edaspidi elatis), lg 2 järgi täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Vastavalt osundatud paragrahvi lõikele 4 makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette. Tulenevalt PKS § 101 lg 1 ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. 2014.a kehtis kuupalga alammäär 355 eurot ning 2015.a. 390 eurot. Osundatud paragrahvi 2.lõike kohaselt võib kohus elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. PKS § 102 kohaselt arvestab kohus ülalpidamiskohustuse hindamisel ka kohustatud isiku varalist seisundit. PKS § 102 lg 2 järgi ei vabane vanemad küll varalise seisundi tõttu oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest, kuid olukorras, milles vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Mõjuvaks põhjuseks, mille esinemisel võib kohus vähendada elatist alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra, võib olla muu hulgas vanema töövõimetus. PKS § 108 alusel võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Sünnitunnistustega (tl.9) on tõendatud, et A. R. ja K. R. , kelle isikukood ühtib kostja K. L. isikukoodiga on xxxxxxxxxxx. sündinud A. R. ja 26.xxxxxxx.a. sündinud K. R. vanemad. Rahvastikuregistri andmetel (tl.23) on A. R. vanemad K. L. ja A. R. . TL.10 ja 11 on Sotsiaalkindlustusameti otsused xxxxxxx töövõime kaotuse ulatuse ja sellega seoses töövõimetuspensioni määramise ning puudega tööealise inimese toetuse määramise kohta. Nimetatud tõenditest nähtub, et xxxxxxx saab töövõimetuspensioni alates 01.09.2014 – 30.06.2017 töövõimetuspensioni 198,68 eurot kuus ning talle on seoses keskmise puude esinemisega määratud toetus 51,91 eurot kuus. Kohus on tunnistajana ära kuulanud A. R. ja K. R. tütre K. R. (tl.31). Tunnistaja ütluste kohaselt kasvatab peale vanemate abielu lahutamist venda isa ja tunnistajat ema. Tunnistaja ei ela tegelikult kummagi vanema juures, vaid poiss-sõbra juures. Tema igapäevavajaduste rahuldamise tagavad ema ja isa mõlemad- isa kannab alates septembrist iga kuu 200 eurot pangakontole ning ema annab iga nädal 30-50 eurot juurde. Nende summadega on tunnistaja vajadused rahuldatud. Isa pakkus pangakontole tasumise iga kuu kindla summana välja hiljuti,

varem andis ka isa raha siis, kui tunnistaja küsis. Kõigepealt küsis ta emalt ning kui emal ei olnud raha, siis isalt, kes andis sularahas 5-20 eurot korraga. Igakuulised kulutused on kahesaja euro ringis – toit, bussisõidud, hügieenitarbed, riided. K. R. käib kaugel koolis ja sõidab igal nädalavahetusel koju, sõidule kulub iga kuu 80 eurot, millest kool hüvitab kahe nädalavahetuse sõidu. Elukoha kommunaalkulude tasumisest K. R. osa ei võta. Venna ülalpidamise kohta ei oska tunnistaja ütlusi anda. K. R. xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, millist asjaolu tõendab kooli tõend 11.09.2014.a. (tl.12). A. R. kontoväljavõttest (tl.13) nähtub, et ta on 01.09.2014.a. kandnud K. R. arvele elatisena 200 eurot. K. L. on kandnud K. R. arvele alates 2014.a. novembrikuust kuni 29.03.2015 kokku 800 eurot ning tasunud novembrikuus ühiselamu üüri, summas 30 eurot (tl.32) Tõendamaks enda ja lapsega koos elava vanema A. R. varaliste seisundite ebavõrdsust on kostja esitanud tõenditena kinnistusraamatu elektroonilise registriosa väljavõtted (tl.64-66). xxxxxxx omandis on kinnistu xxxxxxx, pindalaga 1 ha, mis on koormatud hüpoteekidega xxxxxxxxxxxxx-xxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxx kasuks. A. R. omandis on kinnistud xxxxxxxxxxx, pindalaga 3 ha ja xxxxxxxxx, pindalaga 26,8 ha, mis on koormatud hüpoteegiga K. L. kasuks. xxxxxxx on esitanud xxxxxxxxxxxxxxxx tõendi temale arvestatud töötasu kohta ajavahemikus september 2014 kuni veebruar 2015 (tl.68), mille kohaselt tema keskmine brutotöötasu on 523,76 eurot ning netosissetulek, arvestatuna avalikult kättesaadavaid andmeid tulumaksuvaba miinimumi ja kohustuslike maksude kohta ca 462,50 eurot. Kostja on esitanud tõenditena ka kohtumäärused (tl.69-71) ja lepituskokkuleppe (tl.72), millest nähtub, et xxxxxxx ja A. R. on kokkuleppinud A. R. poolt xxxxxxx isikuvastase kuriteoga tekitatud kahju heastamiseks muuhulgas abistama xxxxxxx tasuta 2014.a. lõpuni Soe talu remonttöödes, mida ta aga kostja väitel ei ole teinud. Hinnates poolte poolt esitatud asjaolusid ja tõendeid, leiab kohus, et kostja vastuväidete ning tõendite alusel on võimalik hageja kasuks väljamõistetavat elatist vähendada alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Tõendatud on kostja töövõimetus 80 % ulatuses, mistõttu tuleb eeldada, et isegi juhul, kui kostja töötaks, ei ole tal võimalik teha tööd samaväärselt täielikku töövõimega isikutega. Käesoleval ajal ei ole tõendatud, et kostja saaks veel muud sissetulekut lisaks pensionile ja riiklikele toetustele. Hageja on küll märkinud, et kostja töötab Soomes, kuid tõendeid selle kohta ei ole. Kostja on taotlenud tema varalise seisundi hindamisel arvestada ka laenulepingust nr.13-34 ja täiendavast kokkuleppest (tl.73-75) tuleneva kohustusega igakuiselt tasuda laenuandjale – xxxxxxxxxxxxx-xxxxxxxxxxx 234,81 eurot. Lükkamaks ümber kostja väidet hageja vanemate varaliste seisundite ebavõrdsuse kohta on hageja esitanud Tartu Maakohtu määruse K. ja A. R. kompromissi kinnitamise kohta abielulise ühisvara jagamiseks (tl.80-84), millest nähtub, et A. R. on ühisvara võrdse jagamise tagamiseks kohustunud K. R. hüvitama enamsaadud ühisvara arvelt ajavahemikus 15.07.2013 -15.07.2016 igakuiselt 1111,11 eurot. Nimetatud rahalise kohustuse täitmise tagatiseks on seatud kinnistule xxxxxxxx hüpoteek K. R. kasuks ning viimasel on õigus nõuda kinnistu sundmüüki juhul, kui A. R. on viivituses kahe järjestikuse makse tasumisega.

Hinnates kohtule esitatud tõendeid, on kohus seisukohal, et kostja ei ole tõendanud vanemate vahel kokkuleppe sõlmimist, mille kohaselt on neil kummalgi selle lapse ülalpidamiskohustus, kes elab vastava vanema juures. Kohtu hinnangul ei ole vaidlust asjaolu üle, et hageja A. R. elab A. R. juures. K. R. ütlustega on tõendatud, et nimetatud laps elab vanematest eraldi, see tähendab, et ta ei ela kostja juures, nagu on väitnud kostja. Kuigi kostja on tõendanud, et ta annab K. R. ülalpidamist, kandes tema kontole rahasummasid, ei vabasta K. R. ülalpidamise andmine teda teise lapse ülalpidamiskohustusest. Kostja poolt esitatud tõenditest nähtub, et ta ei ole tütre ülalpidamisse panustanud alates 2014.a. novembrikuust rohkem, kui seaduses sätestatud miinimummäär. Tulenevalt PKS § 101 lg 1 sätestatust on kummagi vanema igakuine ülalpidamiskohustus alaealise lapse ees pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumpalka, s.o 2014.a. 177,50 eurot ja 2015.a. 195 eurot kuus. Kostja ei ole tõendanud ülalpidamise andmist hagejale hagis taotletud ajavahemikul – s.o alates 2014.a. augustikuust. Tema väited hoidiste näol lapse toetamisest on jäänud paljasõnalisteks ning isegi juhul, kui need väited oleksid tõesed, ei saaks toiduainete andmine elatist asendada, kui vanemad ei ole selles kokku leppinud, arvestades, et PKS § 100 lg 1 sätestab, et ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega. Kohus leiab, et xxxxxxx ei ole ka olukorras, kus ta teiste kohustuste, sealhulgas teise lapse ülalpidamiskohustuse ja varalise seisundi tõttu ei ole võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. xxxxxxx on küll osaliselt töövõimetu, kuid nimetatud asjaolu ei võimalda vähendada elatist alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra, kuna tema igakuine sissetulek võimaldab ülalpidamiskohustusi täita. Kostja igakuise sissetuleku moodustavad käesoleval ajal töövõimetuspension 198,68 eurot, töötasu keskmiselt 462,50 eurot ning ühisvara jagamise tulemusena A. R. saadav hüvitis 1111,11 eurot. xxxxxxx on küll väitnud, et A. R. ei täida kokkulepet hüvitise maksmiseks, kuid sel juhul on xxxxxxx võimalik realiseerida kohustuse täitmise tagatiseks seatud hüpoteek. Kohus ei arvesta sissetuleku hulka sotsiaaltoetust, mille sihtotstarve on kostja puudest tulenevate kulude kompenseerimine. Seega kokku on xxxxxxx eeldatav igakuine sissetulek 1772,29 eurot, millest on võimalik täita nii mõlema lapse ülalpidamiskohustus vähemalt miinimummääras kui ka kohustus laenuandja ees, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Kuivõrd hageja nõuab elatise väljamõistmist lähtudes PKS § 101 lg 1 sätestatud elatise minimaalsest määrast, millest väiksem ei või igakuine elatis olla, puudub kohtul vajadus analüüsida elatise suuruse põhjendatust. Eeltoodu alusel mõistab kohus K. L. välja elatise A. R. kasuks alates 01.augustist 2014.a. kuni 30.aprillini 2015.a. ühekordse summana 1667,50 eurot (5 x177,50 + 4 x 195 ) edasiselt perioodiliste maksetena seaduses sätestatud miinimummääras, mis tähendab, et igakuine elatis tuleb ümber arvestada, kui muutub Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäär. Menetluskulude jaotus ja väljamõistmine TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega käesolevas asjas tuleb jätta menetluskulud seoses hagi rahuldamisega kostja kanda.

Tulenevalt TsMS § 6 tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Alates 01.01.2015 kehtiv TsMS § 174 lg 1 sätestab, et asja menetlev kohus määrab menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 405 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus lihtmenetluses menetletava hagi menetlemisel näha menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis, võimaldades menetlusosalistel esitada eelnevalt oma menetluskulude nimekirjad. Käesolevas asjas on hageja esitanud menetluskulude nimekirja, milles palub kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuludena õigusabikulud summas 125 eurot (tl 56 pöördel). TsMS § 138 lg 1 ja 2 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukuludeks on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on vastavalt TsMS § 144 p 1 menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 2 alusel ei võeta elatise nõudmise hagi läbivaatamise eest riigilõivu. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 11.11.2014 kohtumääruses tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14 punktis 12 rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus. Hageja lepingulise esindaja kulud on seisnenud kohtuistungil osalemises ja sellega seoses sõidukulus kokku 75 eurot ning kulus kirjalike seisukohtade koostamisele 50 eurot. Kohtu hinnangul on nimetatud toimingud põhjendatud ja vajalikud ning kostjalt kuulub hageja kasuks tulenevalt menetluskulude jaotusest väljamõistmisele 125 eurot. Kostja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja esitanud.