Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

1(6)

taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Asjaolud GV esitas 05.11.2014 Pärnu Maakohtu Makskäsuosakonnale maksekäsu kiirmenetluse avalduse LL vastu elatise nõudes. LL vastuväite tõttu lõpetati 01.12.2014 määrusega makskäsu kiirmenetlus ja nõue anti üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 16.12.2014 esitatud hagiavalduses palus GV välja mõista LL-lt igakuise elatise minimaalmääras, s.o summas 177,50 eurot kuus, aga mitte vähem kui pool maksmise ajal kehtivast Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni või kui hageja jätkab täisealiseks saanuna õpinguid põhi- või keskhariduse omandamiseks, siis õpingute lõpuni, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Hagiavalduse kohaselt põlvneb xx.xx.xxxx sündinud hageja kostjast. Hageja vanemad leppisid abielu lahutades suuliselt kokku, et kostja maksab hageja ülalpidamiseks IV pangaarvele 96 eurot kuus ning tasub IV eest korteri (XXXXX X-XX , XXXXXXX) ostmiseks võetud eluasemelaenu kuumakse. Igakuine laenumakse on ligikaudu 105 eurot. Seega pidanuks kostja andma hagejale ülalpidamist 201 euro eest kuus. Kostja kokkulepet ei täitnud. Kostja tasus küll laenumakse, kuid rahas makstavat elatist tasus ebaregulaarselt ning kokkulepitust vähem. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja on täitnud hageja ülalpidamiskohustust makstes hageja ja tema ema eluasemeks oleva korteri igakuiseid laenumakseid summas 105 eurot kuus. Lisaks laenumaksele pidi kostja kandma hageja ema pangakontole raha kindlaksmääramata summas, mida kostja ka tegi. Oktoobris 2014 ei saanud kostja elatise maksmise kohustust täita seoses töövõimetusega. Tekkinud võlgnevuse maksis kostja jaanuaris 2015. Hageja ei ole oma vajadusi 350 euro ulatuses kuus tõendanud. Kostjal on oma sissetulekutest lähtuvalt võimalik maksta elatist elatise minimaalmääras, mida kostja on ka vabatahtlikult teinud. Hageja soovib hagiavalduses, et kostja ei tasuks enam hageja ema eest laenumakseid pangale, vaid kannaks üle laenumakse ulatuses raha. Kostja ei saa ilma panga nõusolekuta hageja sellist soovi rahuldada. Maakohus tegi 16.02.2015 otsuse, millega rahuldas hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja elatise alates 05.11.2014 kuni hageja täisealiseks saamiseni või õpingute jätkamise korral 21aastaseks saamiseni igakuiselt 177,50 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool maksmise ajal kehtivast Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Kohus otsustas, et väljamõistetud elatisest tuleb arvata maha tasutud elatis summas 590,15 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 336 eurot. Kuna hageja esitas nõude elatise alammääras, siis ei analüüsinud kohus otsuses hageja vajadusi. Kuna kostja ei esitanud PKS § 102 lg 2 nimetatud asjaolusid, siis ei analüüsinud kohus ka vanemate varalisi võimalusi. Kohtulahendi kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja vanemate abielu lahutamisel lepiti kokku, et ühe osa hageja ülalpidamisena annab kostja nii, et tasub korteriomandi XXXXX X-XX ostmiseks sõlmitud laenulepingu järgsed kohustused. Laenulepingu kohaselt on laenusaajaks LL ning kaaslaenusaajaks IV. Ühisvara jagamise lepinguga jäi korteriomand IV lahusvaraks ning võlakohustused Swedbank AS ees jäid mõlema

2(6)

osapoole kanda. Kostja on kohustused panga ees igakuiselt täitnud, kuid kostja kontoväljavõttest nähtub, et kostja ei ole hagejale rahas makstavat elatist tasunud perioodiliselt, samuti on ebakorrapärased tasutud summad. Kostja ei ole tasunud elatist ka minimaalmääras iga kuu lõikes. Ebakorrapärased maksed ei taga hageja igapäevast ülalpidamist viisil, mis arvestaks hageja huvidega. Kostja väited, et perekonnaseadus ei sätesta, milline on periood, mille järgi tuleb elatist maksta, ei ole seadusega kooskõlas. PKS § 100 lg 1 sätestab põhimõtte, et elatist tuleb maksta vähemalt kord kuus. Kostja väited, et hageja esindaja ei arvestanud tema töövõimetusega, mistõttu ei saanud ta oktoobris 2014 elatist maksta, ei ole asjakohased. Kostjal oli kohustus tagada hageja ülalpidamine ka töövõimetuslehel viibimise ajal. Konto väljavõttest nähtub, et kostja sai töövõimetuslehel viibides hüvitist kokku 1125 eurot. Selline sissetulek oleks võimaldanud maksta hagejale ülalpidamist vähemalt elatise alammääras koos laenumaksega. Kostja ja hageja seaduslik esindaja on mõlemad kinnitanud, et eluasemelaenu maksmine oli osa poolte vahel sõlmitud kokkuleppest hagejale antava elatise suhtes. Riigikohus on lahendis 3-2-1-78-13 märkinud, et sellise kokkuleppega reguleerivad vanemad kui lapsele ülalpidamist andma kohustatud isikud omavahelisi suhteid. Samas vanemate kokkulepe ei välista ega piira PKS § 100 lg 3 teise lause järgi üldjuhul lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist. Seega vaatamata kokkuleppele, ei ole piiratud hageja poolt nõude esitamine. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja seadusliku esindaja väidetele, et suuliselt leppisid IV ja LL kokku, et XXXXX X-XX korteri ostuks võetud laen jääb IV kanda. Kostja on vaid väitnud, et ilma panga nõusolekuta ei saa ta hageja soove rahuldada osas, mis puudutavad laenu tagasimakseid. Eeltoodust tuleneb, et sisuliselt leppisid hageja vanemad kokku, et eluasemelaen on küll hageja ema kanda, kuid seda kohustust täidab panga ees kostja, arvestades kostja poolt pangale tasutu elatise katteks. Kostja ei ole kohtule esitanud andmeid, mis välistaks IV vastutuse kaaslaenusaajana laenulepingu järgsete kohustuste täitmisel. Seega ei ole takistust, et IV täidab ise laenulepingujärgsed kohustused. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja on alates 05.11.2014 tasunud hagejale elatist summas 590,15 eurot, mis tuleb väljamõistetavast elatisest maha arvata. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus leidis, et hageja menetluskulud summas 336 eurot on hageja lepingulise esindaja kuludena mõistlikus suuruses ning kooskõlas tsiviilasja keerukuse ning ajamahuga. Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ühtlasi palub kostja vähendada hageja menetluskulude suurust 168 euro võrra ning määrata kindlaks kostja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud summas 140 eurot ning need hagejalt välja mõista. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus asjaolusid ja tõendeid ebaõigesti hinnanud ning jõudnud seetõttu ebaõigele järeldusele, et kostja on andnud hagejale ülalpidamist ebaregulaarselt ja ebapiisavalt. Kostja asus pärast lahutust vabatahtlikult elatist tasuma, makstes kõik kuud tähtaegselt laenulepingu osa 105 eurot. Lisaks on kostja maksnud lapsele elatist rahas lapse ema pangakontole. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et kostja pidi tasuma lisaks laenule veel 96 eurot kuus. Kostja tasus elatist igas kuus, välja arvatud oktoobris, mil viibis haiguslehel ja ei saanud rahaliste vahendite nappuse tõttu ülekannet teha. Kostja tasus puudujääva osa hilisemalt. Kohus otsustas elatise välja mõista tagasiulatuvalt alates hagiavalduse esitamisest, kuid samas on märkinud, et väljamõistetud elatisest tuleb maha arvata tasutud elatis summas 590,15 eurot.

3(6)

Kohus on teinud vastuolulise otsuse, nõudes elatise tagasiulatuvalt välja, kuid samas on märkinud, et elatis on tasutud. Kohus on jätnud arvestamata kostja ja IV kinnituse selle kohta, et pooled leppisid abielu lahutades kokku, et apellant jätkab pärast lahutust pangalaenu tasumist korteri eest, andes selliselt lapsele ülalpidamist. Maakohus on jätnud PKS § 100 lg 3 kohaldamata. Riigikohus on lahendis 3-2-1-78-13 märkinud, et lapsele elatist välja mõistes tuleb arvestada vanemate kokkulepet ülalpidamiskohustuse täitmise kohta. Kohtus ei olnud vaidlust selle üle, et pangalaenu korteri eest pidi tasuma kostja. Laenu ümbervormistamiseks ei piisa laenajate omavahelisest suulisest kokkuleppest, vaid peab pöörduma panka. Põhjendamatu on maakohtu otsuses märgitu, et kostja ei ole kohtule esitanud andmeid, mis välistaks IV vastutuse kaaslaenusaajana laenulepingu järgsete kohustuste täitmisel. Kostja esitas kohtule taotluse nõuda välja IV töötasutõend, samuti õiendid makstava pensioni ning lastetoetuste kohta. Kohus jättis taotluse rahuldamata. Maakohus ei ole IV laenuvõimekuse asjaolusid kindlaks teinud. Kohus märgib meelevaldselt, et seega ei ole takistust, et IV täidab ise laenulepingujärgsed kohustused nii, et laenumakse läheb maha IV kontolt. Kostja tegi juba enne kohtuistungit IV-le ettepaneku laenulepingu ümbervormistamiseks, kuid IV on keeldunud panka minemast. Kostja ei nõustu hageja menetluskulude suuruse kindlaksmääramisega 168 euro ulatuses. Esitatud hagiavaldusest ei nähtu, et selle oleks koostanud hagejat kohtuistungil esindanud lepinguline esindaja. Lisaks on Andres Rüütli Advokaadibüroo OÜ 28.01.2015 arvel nr 15/2014 märgitud tööna ettevalmistus kohtuistungiks 1 tund. Kui advokaat tõepoolest koostas hagiavalduse, pidi ta juba kõigi asjaoludega tuttav olema. Ka ei olnud antud asi nii keeruline, et ettevalmistused kohtuistungiks pidanuksid võtma terve tunni. Eeltoodud põhjustel tuleb hageja menetluskulude suurust vähendada 168 euro võrra. Kostja taotleb enda apellatsioonimenetluse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramist summas 140 eurot. Ringkonnakohtu määruse põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et kooskõlas TsMS § 638 lg-ga 1, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda. TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Hageja esitas maakohtusse raha maksmisele suunatud hagi, milles nõudis kostjalt igakuist elatist 177,50 eurot. Tulenevalt TsMS § 129 lg 2 on käesoleva tsiviilasja hinnaks seega 1597,50 eurot. Kuna hagihind ei ületa 2000 eurot, siis oli tegemist lihtmenetluses menetletud asjaga TsMS § 405 lg 1 tähenduses. TsMS § 637 lg 21 sätestab, et sama seadustiku § 405 lg-s 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus ei ole otsuses kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 10 märkinud, et annab loa otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses. Edasikaebamise korda tuleb

4(6)

selgitada ka nendes maakohtu otsustes, milliste puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole ka välistatud TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud alustel. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesolevas asjas TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel. Kostja väide, et maakohus ei ole õigesti kohaldanud PKS § 100 lg 3, kuna ei ole elatise väljamõistmisel arvestanud vanematevahelist elatise maksmise kokkulepet, ei ole põhjendatud. PKS § 100 lg 3 teise lause järgi ei välista ega piira vanemate kokkulepe lapse seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut. Maakohus on käsitlenud nimetatud sätet ja teinud vanematevahelise kokkuleppe kohta järelduse, et see ei piira hageja poolt nõude esitamist. Ringkonnakohtu arvates on maakohtu järeldus kooskõlas Riigikohtu seisukohaga. Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13 punktis 13 antud seisukoha järgi saab vanemate kokkulepet võimaluse korral arvestada lapse tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise väljamõistmisel, kuid eelkõige tuleb seda arvestada tagasiulatuva elatisenõude puhul, et hinnata, kas vanem on kohtusse pöördumisele eelneval ajal ülalpidamiskohustust täitnud. Riigikohus leidis samas lahendis, et kui vanem on kuni kohtule lapse elatisenõude esitamiseni vanemate kokkulepet täitnud ja kokkuleppe järgi oli lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine tagatud, ei ole üldjuhul alust kokkulepet täitnud vanemalt lapse kasuks elatist välja mõista, küll aga ei takista see vanemalt tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise väljamõistmist lapse kasuks erinevalt kokkuleppest. Käesoleval juhul on hageja nõudnud ja kohus on elatise välja mõistnud edasiulatuvalt. Kuna kostjalt ei ole elatist välja mõistetud tagasiulatuvalt, s.o perioodi eest enne hagi esitamist, siis ei oma käesoleval juhul tähtsust see, kas kostja täitis eelnevalt hageja ülalpidamiskohustust vastavalt poolte kokkuleppele. Hageja on taotlenud elatist miinimumsummas tasumisega maksena hageja seadusliku esindaja kontole, millele kostja on vastu vaielnud. Seega puudus pooltel kokkulepe elatise edasise maksmise korra osas ning hagi rahuldamine oli põhjendatud. Ringkonnakohus ei näe ka menetlusõigusnormi selget rikkumist maakohtu poolt. Kostja väitel on maakohtu otsus vastuoluline, kuna kohus mõistis elatise välja tagasiulatuvalt, kuid samas leidis, et väljamõistetud elatisest tuleb maha arvestada tasutud elatis summas 590,15 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kuigi maakohus oleks võinud selles osas teha ise tasutud elatise mahaarvestamise ja vastavalt määrata etteulatuva elatise arvestamise algusaja, siis sellise arvestuse saab teha ka elatisotsuse täitmise käigus. Samuti ei ole maakohus rikkunud menetlusõigusnormi sellega, et jättis rahuldamata kostja taotluse nõuda välja hageja ema töötasutõend ning õiendid makstava pensioni ja lastetoetuste kohta, kuna hageja nõuab elatise väljamõistmist seadusega sätestatud miinimumsuuruses. Kostja väide IV suutmatusest teenindada ebapiisava sissetuleku tõttu laenu ei ole lapse elatise hagi lahendamisel asjakohane, kuna see puudutab vanemate omavahelist suhet. Ringkonnakohus ei näe ka maakohtu poolt tõendite selgelt ebaõiget hindamist. Ringkonnakohus leiab, et kostjalt väljamõistetud menetluskulude suuruse vaidlustamise osas tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda TsMS 178 lg 2 alusel, kuna nimetatud sätte järgi võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Käesoleval juhul on apellant vaidlustanud menetluskulude kindlaksmääramise 168 euro ulatuses. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.

5(6)

Kuivõrd ringkonnakohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse, ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud maakohtu menetluskulude jaotust. Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluskulud kaebuse esitaja kanda analoogia alusel TsMS § 168 lg-s 1 sätestatuga.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.