2-14-59381/9 - Perekonnaõigus - Elatise nõudmine - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

Asjaolud ja menetluse käik Xxxja Xxx(seadusliku esindaja Xxxkaudu) esitasid 20.10.2014 hagi Xxxvastu elatise nõudes. Harju Maakohus lahendab hagi TsMS § 97 lg 2 alusel, mille kohaselt kui samast asjaolust tulenevalt võib sama kostja vastu esitada mitu hagi, võib hagid esitada ka kohtusse, kuhu võiks esitada üksnes ühe või mõne samast asjaolust tuleneva nõudega hagi. Kohus võttis hagi menetlusse 27.10.2014. Hagi on kostjale kätte toimetatud 29.10.2014. Kostja esitas hagile vastuse 10.11.2014. Kohus kohustas 10.11.2014 e-kirjaga kompromissini mittejõudmisel kostjat esitama tõendid oma sissetuleku, varalise seisundi ja rahaliste kohustuste kohta ning laste suhtes elatise osas sõlmitud kirjalikud kokkulepped hiljemalt 18.11.2014. Kohus kohustas 10.11.2014 e-kirjaga kompromissini mittejõudmisel hagejaid esitama kirjaliku seisukoha kostja vastuse osas hiljemalt 18.11.2014. Kohus rahuldas hagejate taotluse ja pikendas seisukoha esitamiseks määratud tähtaega kuni 20.11.2014. Hagejad esitasid 20.11.2014 seisukoha kostja vastuse osas. Kostja ei esitanud kohtule tähtaegselt täiendavaid dokumente. Kohus edastas hagejate seisukoha kostjale 24.11.2014 e-kirjaga teadmiseks. Kohus tegi tsiviilasjas lahendi 26.11.2014. Hagiavaldus Hagejad on Xxx ja Xxx lapsed. Hagejate seadusliku esindaja ja kostja abielu on lahutatud ligi 10 aastat tagasi. Lapsed elasid esialgu isaga ja laste ema, kes elas ja töötas Soomes, maksis lastele elatist. Seejärel kolis laste ema Eestisse tagasi ning elatist tasus lastele isa. Lapsed on elanud ka eraldi vanemate juures – s.t, üks isa ja teine ema juures. Hetkel elab ja töötab laste ema Soomes. Alates 01.09.2013 käib Xxx koolis Tallinnas ja elab oma ema 1-toalises korteris, mille eest on vaja tasuda kommunaalmakseid ja kanda ka hageja I muid igapävaseid kulutusi ning Xxx elab isast eraldi peretuttavate juures Pärnu-Jaagupis, kus ta tasub ka osa üürist ja annab oma rahalise panuse leibkonna toidurahasse. Laste isa on toetanud hagejaid rahaliselt ebaregulaarselt ja väiksemal määral, kui seadusega sätestatud miinimum. Hagejate seaduslik esindaja nõudis lastele elatist 2-3 aastat tagasi ja pooled leppisid kokku, et isa tasub lastele kokku 200 eurot ning ostab lastele riideid jm igapäevaeluks tarvilikku. Viimase aasta jooksul laste isa enam sõlmitud kokkuleppest kinni ei pea. Laste ema Xxx esitab kohtule oma kontoväljavõtte, kust nähtub, et laste isa ei ole laste ülalpidamiseks elatist kandnud ning laste kulutused kannab põhiosas laste ema. Kostja ei ole toetanud hagejaid alates 2013 septembrist, kui lapsed kolisid vanematest eraldi elama. Hagejate ema on lapsi igakuiselt toetanud nii rahaliselt, kui taganud hagejatele kõik eluks vajaliku, nt andnud Xxxle kasutada 1-toalise korteri, tasudes laste kommunaal- jm arved, ostes lastele riideid, koolitarbeid, andes neile toiduraha ja ostes neile toitu Eestis külastamise ajal jm vajalikku. Kostja suhted lastega on head, pooltevahelised kohtumised on ebaregulaarsed. Viimase aasta jooksul ei ole kostja hagejaid peaaegu üldse materiaalselt toetanud ega nende ülalpidamisest muul viisil osa võtnud. Kostja on

andnud hagejatele vaid vähesel määral taskuraha. Kuna kostja ei ole hagejatele elatist alates 2013 septembrist piisavalt maksnud, siis on hagejatel õigustatud alus nõuda elatise maksmist tagasiulatuvalt alates 01.10.2013 vastavalt PKS § 108. Lähtudes PKS-ist ja esitatud tõenditest paluvad hagejad mõista igakuine elatis summas 355 eurot, 177,50 eurot lapse kohta, alates hagi esitamisest, s.o 20.10.2014 kuni hagejate täisealiseks saamiseni, kuid mitte vähem kui 1⁄2 Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast kuus lapse kohta. Ning tulenevalt PKS § 108 ja TsMS § 129 lg 2, paluvad hagejad elatise välja mõista tagasiulatuvalt alates 01.10.2013 kuni käesoleva hagi kohtusse esitamiseni summas kokku 4155 eurot (160 x 3= 480 ja 9 x 177,50 = 1597,50, s.t 2077,50 eurot). Kostja vastus Kostja ja Xxx abielu algusaastatel jättis laste ema nende ühised lapsed Xxx ja Xxx, kui lapsed olid vastavalt 3 kuu ja 15 kuu vanused, kostja kasvatada. Kostja käis tööl ja seetõttu oli sunnitud võtma hoidja. Peale lahutust kolis kostja ühisest kodust Narvas välja ja läks koos lastega elama oma vanemate koju. Sel ajal ei toetanud ema oma lapsi elatisega (ostis aeg-ajalt lastele riideid, mänguasju). Seega ei vasta hagiavaldus tõele selles osas, mis puudutab Irina väidet lastele elatise tasumise kohta. Kui lapsed olid 3- ja 4.a, tuli laste ema Eestisse ja soovis ise lapsi kasvatada. Elatist ta siis ei soovinud, kuna kostja oli lapsi siiani kasvatanud. Paar aastat hiljem nõudis laste ema kohtu kaudu elatist, mida kostja tasus ka tagasiulatuvalt. 2008 asus hageja I ja aasta hiljem ka hageja II elama kostja juurde, samal ajal tasus kostja hageja II elatist edasi. Kostja kokkulepe laste emaga oli, et ta lastele elatist ei tasu, kuid toetab riiete ostmisega. Alates 2011 nõudis kostja kohtu kaudu laste emalt elatist laste ülalpidamiskuludeks ja nad said kohtuväliselt kokkuleppele: laste ema tasub 100 eurot lapse kohta, kokku 200 eurot kuus. 2013 läks hageja I Tallinnasse elama ja õppima, ning hageja II elas sõbranna juures Pärnu-Jaagupis. Need otsused tehti koos laste emaga ning tema soovis lastele sellist elustiili rahaliselt finantseerida. Kostjal sellised võimalused puudusid. Vastasel korral oleks kostja taganud lastele hariduse omandamise ja elamisvõimaluse enda kodukohas. Kostja rahaline olukord ei võimalda praegu lastele valitud elustiili, küll on kostja võimeline tagama lastele omalt poolt kodu, hariduse ja muu eluks vajaliku. Kostja ei nõustu elatisenõudega, kuna vanemad olid eelnevalt laste ülalpidamise ja kasvatamise küsimused kokku leppinud. Nad otsustasid lastele valida sellise elustiili, kuna Irina soovis ning tema rahaline olukord võimaldas sellist tavapärasest kallimat elustiili finantseerida. Hagiavalduse järgi elab kostja I laste ema korteris Tallinnas ja kostja II sõbranna korteris Pärnu-Jaagupis. Tegelikkuses üürivad kostjad tunduvalt kallimat üürikorterit Tallinnas, kuigi on võimalus elada laste emale kuuluvas korteris ja seega oleksid ka eluasemekulud väiksemad. PKS § 99 lg 1 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud

isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Seega tagas kostja laste põhivajaduste rahuldamise kostja juures elades. Nende tavapärane elustiil kostja juures ei olnud paraku elada üürikorteris (suured eluasemekulud, kanda juuksepikendusi, kunstküüsi, playstation 4, jne.). Kostja peab oluliseks tagada laste arenguks ja igapäevaseks eluks vajalik ning luksuslik elulaad alles siis, kui rahakott võimaldab. Kostjal on veel üks alaealine laps üleval pidada ning vastavalt oma rahalisele võimekusele suhtub ta lastesse võrdselt. Kostja sissetulek on 312 eurot netotulu, põhikulud (kulu korterile, toidule, lapse kulud, kodulaen, remondilaen, side, transport) on 306 eurot, mis on juba jagatud abikaasaga pooleks. Kuna kostjal tekkisid makseraskused sellel ajal, kui lapsed tulid tema juurde elama ja Irina lastele 2 aastat elatist ei tasunud, siis praegu kostja rahalised võimalused on piiratud. Tal on mõned laenud, mis on jõudnud kohtutäiturite kätte ja kostja käib praegu võlanõustaja juures, et lahendada majanduslikku kriisi. Kostja suudaks äärmisel juhul tasuda 50 eurot kummagi lapse kohta kuus, so kokku 100 eurot. Alternatiivina saab kostja pakkuda lastele elamist kostja juures, sest tal on 4-toaline korter, kus kumbki laps saaks oma toa, hariduse võimaluse kodu lähedal ja kõik eluks vajaliku s.h. vanemliku hoolitsuse, mis on lapse täisväärtusliku arengu seisukohalt üks tähtsamaid faktoreid, mida kostja on püüdnud täiel määral täita. Lähtudes eeltoodud informatsioonist palub kostja arvestada tema rahalise võimalusega ning asjaolu, et lisaks hagejatele on kostjal veel üks ülalpeetav laps. Hagejate seisukoht kostja vastuse osas Hagejad on seisukohal, et kostja õigustused elatise mittemaksmise kohta on paljasõnalised ja kohatud ning kostja ei ole oma esitatud väiteid tõendanud. Hagejad on soovinud jätkata oma kooliteed Tallinnas, kuna Tallinnas on õpingute jätkamiseks paremad võimalused, tugevamad koolid, mille lõpetamise järel on eelis õpingute jätkamisel. Kuivõrd laste ema majanduslik olukord on seda lubanud, siis on ta lisaks laste põhivajaduste katmiseks tehtud kulutustele võimaldanud lastele rohkem, kuid see ei tähenda, et laste isa ei peaks isegi miinimumulatuses lapsi elatise tasumisega toetama. Hageja seaduslik esindaja ei ole sõlminud kostjaga kokkulepet, mille kohaselt ei peaks viimane lastele elatist tasuma. Pooled leppisid kokku, et isa tasub lastele kokku 200 eurot ning ostab lastele riideid jm igapäevaeluks tarvilikku. Viimased aasta aega laste isa enam sõlmitud kokkuleppest kinni pidanud ei ole. Hagejate seaduslik esindaja selgitab, et kuna hagejad elavad nüüdseks mõlemad Tallinnas, siis ta tõesti üürib neile korterit, kuna Tallinna 1-toaline korter jäi lastele kitsaks. Hagejad ei ole aga mingil viisil avaldanud soovi, et kostja tasuks neile ülalpidamist suuremas summas, kui seaduses sätestatud miinimum, millega oleks võimalik tagada neile kõik eluks vajalik.

Kostja ei ole esitanud oma sissetuleku ja kulude kohta ühtegi tõendit. Hageja seaduslikule esindajale jääb arusaamatuks, kust tuleneb kostja väide, et ta ei tasunud hagejatele elatist viimased 2 aastat, kui hagejad veel isa juures elasid ning kuidas tekitas see väidetavalt kostja makseraskused. Riigikohus on otsustes nr 3-2-1-3-07 ja 3-2-1-57-04 märkinud, et ülalpidamiskohustus peab olema teostatud vabatahtlikult, nõuetekohaselt, regulaarselt ning piisavas ulatuses. Vanem ei täida ülalpidamiskohustust ka siis, kui ta teeb seda ebaregulaarselt. Kostja peab tegema kõik endast oleneva, et leida piisavad vahendid, tegema pingutusi ja endast olenevalt kõik, et oma alaealistele lastele elatist maksta. Kohtu põhjendused ja järeldused Kohus, olles uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Vastavalt TsMS § 5 lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kuna elatise nõue on esitatud alammääras, ei pea hagejate seaduslik esindaja laste vajadusi tõendama. Hagejad on kostja lapsed, seega on nad õigustatud kostjalt elatist saama. PKS § 97 p 1 ja 2 kohaselt, ülalpidamist on õigustatud saama alaealine laps. PKS § 101 lg 1 kohaselt, igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. PKS § 102 lg 2 kohaselt, vanemad ei vabane lg 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lg 1 nimetatud olukorras (s.t. ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist), peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lg 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lg 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-118-12 asunud seisukohale, et perekonnaseaduse järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama. Lapse ülalpidamise kohustus on lapse mõlemal vanemal. Vanem peab tagama kõigile oma lastele

võrdsed võimalused toimetulekuks ja arenguks ning pidama lapsi võrdväärselt ülal. Lapse tavalise elulaadi kujundavad vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülalpidamise ulatust. Lapsele tuleb tagada tema igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Vanem peab hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras ning üksnes PKS § 102 lg 2 teises ja kolmandas lauses sätestatud põhjustel võib kohus mõista välja ka PKS § 101 lg 1 sätestatud miinimummäärast väiksema elatise. Kuna PKS § 101 lg 1 on sätestatud elatise miinimumsuurus, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär. Samuti tuleb eeldada, et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Vanemad peavad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile. PKS § 105 lg 3 kohaldamisel tuleb vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-164-10 selgitanud, et perekonnaseaduse mõtte kohaselt on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajadustele tagaks ka laste vajaduste rahuldamise, kuid see ei tähenda, et elatise suuruse määramisel ei tuleks arvestada elatist maksma kohustatud vanema objektiivset varalist seisundit. Vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva, kuid väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hagejad elavad vanemate kokkuleppel omaette, eraldi nii emast kui isast ning et alaealised hagejad on alates 2013 kooliaasta algusest

kuni käesoleva ajani laste ema ülalpidamisel. Samuti ei ole poolte vahel vaidlust selles, et laste isa ei ole lastele maksnud elatist ajavahemikul 20.10.2013-19.10.2014. Kostja on vastuses hagile väitnud, et tema igakuine netosissetulek on 312 eurot ning kostja osa, s.o pool igakuistest põhikuludest (kulud korterile, toidule, kostja kolmandale lapsele, kodulaen, remondilaen, side- ja transpordikulud), on kokku 306 eurot. Samuti on kostja vastuse kohaselt kostjal rahalised kohustused, mis on täitmisel kohtutäiturite kaudu. Kostja hindab oma ülalpidamisvõimeks käesoleval ajal 50 eurot ühe lapse kohta. Kostja ei ole oma vastuses esitatud väiteid tõendanud ning ei ole ka vaatamata kohtu 10.11.2014 e-kirjaga esitatud nõudmisele esitanud tõendeid oma sissetuleku, varalise seisundi ja rahaliste kohustuste kohta, samuti ei ole kostja tõendanud lastele makstava elatise osas kuni hagi esitamiseni sõlmitud kokkulepe olemasolu. PKS § 100 lg 1 kohaselt, ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega. Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil. Kostja on vastuses hagile pakkunud hagejate ülalpidamiseks alternatiivina elukohta kostja juures, kus kumbki laps saaks oma toa, hariduse võimaluse kodu lähedal ja kõik eluks vajaliku. Kohus leiab, et kuna elatise maksmiseks muul viisil kui rahas vanemate vahel kokkulepet ei ole ning arvestades laste iga ja käesolevaks ajaks juba tehtud haridustee valikuid, mis põhinevad laste vanemate varasematel kokkulepetel, siis ei pea kohus võimalikuks jätta hagi rahuldamata tulenevalt kostja poolt pakutud alternatiivist. Kostja on vastuses hagile kinnitanud, et laste vanematest eraldi elama asumine oli laste vanemate ühine otsus (tlk 38). Kohus nõustub kostjaga selles, et vanemlik hoolitsus on lapse täisväärtusliku arengu seisukohalt üks tähtsamaid faktoreid, kuid sama tähtis on kohtu hinnangul ka lastele ülalpidamise andmine vähemalt miinimumsummas. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-33-11 märkinud, et elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema lapse arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine. Seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus. Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Lähtudes eeltoodust ei saa pidada miinimumsummas elatise maksmise nõuet ülemäärse ja luksusliku elulaadi võimaldamise nõudeks. Kohus on seisukohal, et laste mõlema vanema väited ja süüdistused teineteisele selles, kuidas oli pere elukorraldus ja laste ülalpidamine korraldatud enne käesolevat haginõuet hõlmavat ajavahemikku, ei ole asjakohane. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga selles, et kostja ei ole suuteline maksma kummalegi lapsele elatist rohkem kui 50 eurot kuus. Tulenevalt kostja poolt avaldatud sissetulekust 312 eurot, on kostja ülalpidamisvõime (312:4) vähemalt 78 eurot kuus. Tulenevalt PKS § 101 lg 1, igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kohus on seisukohal, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste

rahuldamiseks vajalikud vahendid. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Elatise saab kehtestatud miinimummäärast väiksemas suuruses välja mõista üksnes mõjuval põhjusel. Xxx ei ole tõendanud, et ta oleks töövõimetu. Elatise väljamõistmisel arvestab kohus ka kostja objektiivset varalist seisundit ja kostja ülalpidamiskohustust kõigi kolme alaealise lapse suhtes. Kohus leiab, et miinimummääras elatis ei ole kostjale ebamõistlikult koormav ja ei pane vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit. Kohus leiab, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike. Kohus ei nõustu kostjaga selles, et tema võimalused sissetulekut saada on nii vähesed ja piiratud, et kostja ei saa täita ühe lapse ülalpidamiskohustust rohkem kui 50-78 eurot kuus. Kohtu seisukoht on, et Xxx tuleb laste ülalpidamiseks rohkem pingutada. Kohus leiab, et kui kostja satub oma muude rahaliste kohustuste tõttu hagejatele elatise maksmisel olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit, siis on kostja kohustus teenida sissetulekut ja kindlustada, et niisugust olukorda ei tekiks. Kohus märgib, et kostja ei ole tõendanud, et tal oleks mistahes takistusi teenida sissetulekut, millest piisaks tema lastele elatise kindlustamiseks vähemalt miinimummääras, ilma et selletõttu oleks tema ise ebasoodsamas olukorras. Lähtudes eeltoodust rahuldab kohus selles osas hagi ja mõistab kostjalt välja iga hageja kasuks elatise miinimummääras kuus, so ulatuses, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale. Kohus rahuldab hagejate tagasiulatuva elatise nõude osaliselt. PKS § 108 kohaselt, õigustatud isik võib nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Hagi on kohtule esitatud 20.10.2014, seega saavad hagejad elatist tagasiulatuvalt nõuda ajavahemiku 20.10.2013-19.10.2014 eest. Kohus jätab rahuldamata hagejate nõude mõista välja elatis tagasiulatuvalt ajavahemiku 01.10.2013-19.10.2013 eest. Tagasiulatuva elatise arvestus: 20.10.2013-31.12.2013 381,92 eurot; 01.01.201419.10.2014 1706,37 eurot; kokku 2088,29 eurot. Kuivõrd kumbki hageja palub elatise tagasiulatuvalt välja mõista summas 2077,50 eurot, lähtub kohus hagejate nõudest. Kohus on menetlenud käesolevat hagi Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kuna tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole. Kostja on kohtu 26.11.2014 otsuse kätte saamist kinnitanud 03.12.2014 (tlk 70) ning on