Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

ei pea hageja seaduslik esindaja lapse vajadusi

Hageja seaduslik esindaja, hageja ema, peab hagejat ainuisikuliselt üleval. Hageja seadusliku esindaja sissetulek on 255 eurot kuus. XXX ja XXX on hageja teise astme ülenejad sugulased, kelle ülalpidamise andmise kohustus hageja suhtes tuleneb PkS §-st 96. PkS § 105 lg 2 kohaselt alanejate sugulaste ja ülenejate sugulaste puhul annab lähema astme sugulane ülalpidamist enne kaugema astme sugulast. Nimetatud sätte kohaselt on alaealise lapse ülalpidamise kohustus eelkõige tema vanematel. XXX isalt XXX on elatis ulatuses, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale ning tagasiulatuv elatis, välja mõistetud Harju Maakohtu 07.03.2013.a otsusega nr 213-5794. Hageja seadusliku esindaja seletusest nähtuvalt ei ole XXX ühtegi korda kohtulahendi alusel lapse ülalpidamiseks elatist maksnud. Tallinna kohtutäitur Mati Kadaku 20.01.2014.a kirjast nähtuvalt on XXX XXX kasuks elatise saamiseks algatatud täitemenetlus 11.07.2013.a; võlgnikule on edastatud täitedokumendid, võlgniku pangaarved on arestitud ja tema sõiduautole XXXon seatud võõrandamise keeld; võlgnikul töökoht puudub, kuid ta on juhatuse liige OÜ-s XXX; elatisraha võlgnevus seisuga 31.12.2013.a on 3050 eurot. Ülaltoodust ilmneb, et hageja ei ole XXX elatist saanud. Elatise nõuet ei ole õnnestunud täita ka täitemenetluse käigus.

PkS § 106 lg 2 esimese lause järgi tekib asenduskohustus juhul, kui sugulase vastu ei ole võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kui ülalpidamise väljamõistmist on ülemäära raske saavutada. XXX ei elatise tasumise kohustust täitnud. Kohtutäituri kirjast nähtuvalt ei ole ülalpidamise kohustust võimalik täita. Eeltoodust tulenevalt tekib XXX ja XXX ülalpidamise andmise asenduskohustus XXX suhtes. Kostjad on oma vastuväites osundanud PkS § 102 lõikele 1, mis sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Kostja I XXX koostatud arvestusest tema väljaminekute kohta ühes kuus nähtub: toit 250, autokütus 150, sidekulud 75, hügieenitarbed 50, ravimid 20, kulutused tervishoiule 70, garaažiboksi elekter 15, garaažiboksi maamaks 10 (aastas), garaažiboksi kommunaalmaksed 10, kulutused riietele ja jalanõudele 200, autode tehniline ülevaatus 14, autode kindlustus 16, auto remont 30, elioni pakett 40, küttepuud suvilasse 50 ja vältimatud püsikulutused 100 eurot. Kostja I töötasu on tema väitel 650 eurot kuus. Kostja II XXX koostatud arvestusest tema väljaminekute kohta ühes kuus nähtub: eluasemekulud 150, elekter 30 + 30 suvila eest, kaabeltelevisioon 9, ETK Finants 50, maamaks 47 (aastas), fekaalivedu suvilas 35, toit 250, sidekulud 30, hügieenitarbed 70, ravimid 30, kulutused tervishoiule 70, abi laste võlgade maksmisel 80, prügivedu suvilas 3, kulutused lemmikloomale 10, aianduses vajaminevad vahendid 70, ehitusmaterjalid ehitusjärgus oleva suvila tarbeks 100. Kostja II töötasu on palgatõendist nähtuvalt ligikaudu 1000 eurot neto kuus. Kostjate poolt esitatud andmete põhjal nende sissetulekute ja väljaminekute kohta asub kohus seisukohale, et kostjad ei ole PkS § 102 lg nimetatud olukorras, mis sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest, kui ta pole võimeline ülalpidamist andma, kahjustamata enda tavalist ülalpidamist. Eeltoodu nähtub kostja I kulutustest riietele ja jalanõudele ühes kuus summas 200 eurot. Tavapärane kulu laste riietusele ja jalanõudele kohtupraktikas on ühes kuus 30-50 eurot. Kostja I kulu 200 eurot kuus ei ole põhjendatud. Kostja I on küll täiskasvanu ja tema riided ja jalanõud võivad olla kallimad kui lastel, kuid samas kostja I mõõdud ei muutu ning ta ei vaja kasvamise tõttu järjest uusi riideid ja jalanõusid, nagu lapsed seda vajavad. Samuti nähtub kostjate võimelisus ülalpidamist anda kostja II väitest, et suvila ehitusele kulub 100 eurot kuus. Kui kostjad on võimelised suvilat ehitama, on nad ka võimelised elatist tasuma. Kostjate võimelisus elatist tasuda nähtub ka kostja II kulutustest aiale 70 eurot kuus, suvila fekaaliveole 35 eurot kuus ja suvila elektrile 30 eurot kuus. Nimetatud kulud on hooajalised s.o neid kantakse vaid kevadel ja suvel. Kostja I on nimetanud hügieenikuluks 50 eurot kuus ja kostja II 70 eurot kuus. Arvestades, et kostja I ravimikulud on 20 eurot kuus ja kostja II ravimikulud on 30 eurot kuus ning mõlema kostja kulutused tervishoiule on veel eraldi kummagi kohta 70 eurot kuus, ei ole hügieenikulu vastavalt 50 ja 70 eurot põhjendatud. Tavapärane laste hügieenikulu kohtupraktikas on 10 eurot kuus. Kostjatele kuulub Maanteeameti tõendist nähtuvalt kaks sõiduautot, 2001.a Toyota Avensis ja 1995.a Audi 6. Iseenesest võib õige olla kostjate väide, et nad on pensioni-eelses vanuses ning neil võib olla raske vajadusel uut tööd leida. Siiski tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda kostjate majanduslikust olukorrast käesoleval ajal. Eeltoodu põhjal asub kohus seisukohale, et kostjad on võimelised hagejale ülalpidamist andma. Kostjatelt tuleb elatis hageja kasuks välja mõista nõutud suuruses. PkS § 105 lg 3 kohaselt mitu sama astme sugulast täidavad ülalpidamiskohustust osavõlgnikena; Iga osavõlgniku kohustuse suurus

määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Kostjad on hageja ees osavõlgnikud. Elatis tuleb välja mõista alates hagiavalduse esitamisest 04.02.2014.a. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulud tuleb jätta kostjate kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Haide Rimmel kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.