Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Apellant Prokurör Süüdistatav Kaitsja Kannatanu Kannatanu esindajad
Tallinna Ringkonnakohus 12. märts 2026, kirjalik menetlus 1-24-4299 Andres Parmas, Pavel Gontšarov ja Markus Kärner Kriminaalasi Mark Kirsbergi süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi Harju Maakohtu 30. septembri 2025. a otsus, lühimenetlus Kaitsja apellatsioon Majandus- ja Korruptsioonikuritegude Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Masing Martin Kirsberg (ik: 37507170317) elukoht: XXX ; kehtivaid kriminaal- ja väärteokaristusi pole Vandeadvokaat Silver Reinsaar X OÜ (varem X) Vandeadvokaat Lembit Tedder
KOLLEEGIUM OTSUSTAB:
Jätta apellatsioon rahuldamata.
Jätta Harju Maakohtu 30. septembri 2025. a otsus muutmata.
3.Kaitsja taotlus hüvitada Martin Kirsbergile apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud, jääb rahuldamata ning kulud KrMS § 185 lg 2 alusel tema enda kanda.
4.Mõista süüdistatav Martin Kirsbergilt kannatanu X OÜ kasuks välja apellatsioonimenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks 2 500 eurot (ilma käibemaksuta).
EDASIKAEBAMISE KORD
Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
1.Martin Kirsbergile esitati süüdistus KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi selles, et tema ühiselt ja kooskõlastatult koos Cga pööras T OÜ ja R OÜ kaasabil enda kasuks suures ulatuses X vara.
1.1.Süüdistuse kohaselt oli ta koos Cga ajavahemikul 23. juulist 2012 kuni 13. novembrini 2021 X juhatuse liige ning seega äriühingut esindav ja juhtiv organ ning selle raamatupidamist korraldav isik. Juhatuse liikmena pidi ta olema äriühingule lojaalne ja täitma enda kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. Süüdistatav rikkus neid kohustusi, sest korraldas kaassüüdistatavaga skeemi, mille raames sai X mõnelt Eesti ettevõttest teenusepakkujalt reklaamteenuse arve. Seejärel sai väidetav teenusepakkuja M. Kirsbergiga seotud T OÜ-lt mõnevõrra väiksemas summas arve ja T OÜ Cga seotud R OÜ-lt arve umbes poole summa ulatuses. Tegelikkuses arvetel kajastatud teenuseid ei osutatud ning M. Kirsberg ja C omastasid kirjeldatud skeemi läbi ajavahemikul 2. novembrist 2015 kuni novembrini 2020 kokku vähemalt 574 736,64 eurot.
1.2.Lisaks eelkirjeldatule, allkirjastasid X juhatuse liige C ja M. Kirsberg (finantskontrollerina) 1. veebruaril 2012 käskkirja, millega otsustasid igakuiste lisatasude maksmise endale (M.Kirsbergile ja Cle) ning raamatupidaja SGle kokku summas 1753 eurot kuus, millest 678 eurot maksti Cle, 627 eurot M. Kirsbergile ja 448 eurot SGle. Sealjuures ei olnud Cl ja M. Kirsbergil selleks nõutud volitust, sh nõukogu vastavat otsust nagu nähakse ette ÄS § 314 lg 1. Lisaks keelavad X grupi sisesed reeglid töötajatel või juhatuse liikmetel kinnitada iseenda töötasu, lisatasu, boonust või muud tasu. 1. septembril 2019 jõustus C ja M. Kirsbergi allkirjastatud käskkiri, millega muudeti 1. veebruari 2012. a käskkirja, määrates C lisatasuks 700 eurot kuus ja SGl 275 eurot kuus. 2020. a aprillis lõpetati lisatasude maksmine. Ajavahemikus veebruar 2012 kuni märts 2020 said C, M. Kirsberg ja SG põhjendamatuid lisatasusid X-ilt kokku vähemalt summas 168 101 eurot: vastavalt C 67 276 eurot, M. Kirsberg 57 684 eurot ja SG 43 141 eurot.
2.Harju Maakohtu 30. septembri 2025. a lühimenetluses tehtud otsusega tunnistati M. Kirsberg KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi süüdi ja teda karistati kahe aasta kuue kuu vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra, mõistes M. Kirsbergile vähendatud karistuseks ühe aasta kaheksa kuud vangistust. Mõistetud karistus jäeti KarS § 73 sätete alusel kolmeaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Maakohus rahuldas kannatanu X esitatud tsiviilhagi ja mõistis süüdistatavalt kannatanu kasuks välja 405 756,15 eurot, samuti viivisena sellelt nõudelt perioodi eest alates 22. oktoobrist 2021 kuni 30. septembrini 2025 167 472,52 eurot ja alates 1. oktoobrist 2025 kuni
põhinõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Maakohus jättis muutmata hagi tagamiseks M. Kirsbergi Tallinnas XXX asuvale kinnistule seatud kohtuliku hüpoteegi ning samuti hagi tagamiseks tema SEB arvelduskontol olevate ja sinna laekuvate vahendite aresti. Veel mõistis maakohus M. Kirsbergilt menetluskuludena välja sundraha 1 329 eurot ja osaliselt kannatanu menetluskulud (summas 13 083,53 eurot). Samas mõistis maakohus kannatanult M. Kirsbergi kasuks välja menetluskulud summas 7 327 eurot ning tasaarvestas need nõuded, mõistes M. Kirsbergilt kannatanu kasuks menetluskulu katteks välja 5 756,53 eurot. Ülejäänud osas jättis maakohus menetluskulud poolte enda kanda.
Maakohus leidis, et kuriteo toimepanemine on leidnud kinnitust.
3.1.Teenustasude episoodiga seoses märkis kohus, et tõendamist on leidnud süüdistuses märgitud 41 juhul olematute reklaamteenuste eest teenuse osutajatele makstud tasu. Tõendatud on ka see, et seejärel on näiline teenuse osutaja laekunud tasu suuremas osas edasi kandnud M. Kirsbergi kontrolli all asunud KMS Trading OÜ pangakontole ning sealt on omakorda ca pool saadud summast edasi kantud C kontrollitud R OÜ pangakontole. Maakohus ei nõustunud kaitseväitega, et kuna X arvete eest on tasunud AB X, siis ei ole üheselt selge, kes on kannatanu ning tegemist ei ole samade isikutega, märkides, et arved on väljastatud X-ile ning ehkki arve on algselt tasunud kolmas isik, on kolmandal isikul seejärel tekkinud nõue X vastu, kes on tasunud nii maksete kogusumma kui ka seotud kulud. Samuti leidis maakohus, et X sisekontrolliga on kinnitust on leidnud seegi, et arvete ja ülekannete aluseks olid näilikud tehingud. C ja M. Kirsberg sõlmisid lepinguid teenusepakkujatega, kinnitasid arveid ja suunasid makseid, jättes võtmekontohaldurid ja turundusjuhi kõrvale ning luues süsteemi, kus formaalsed kontrollimehhanismid olid tühistatud ja C ning M. Kirsberg said ise määrata, milliseid arveid maksti ja millises mahus. Arvetel esines sageli väga ebamäärane kirjeldus, mis ei andnud mingit kinnitust tegeliku teenuse osutamise kohta.
3.2.Maakohus osutas, et ühe näilise teenusepakkuja Q OÜ esindaja HH ütluste kohaselt X tasus arveid Q OÜ-le, kes jättis endale 5% summast ning kandis ülejäänud osa edasi T OÜ-le. Nimetatud arvete alusel tegelikke teenuseid ei osutatud. Skeemi algatajaks PP, kes tutvustas talle vastavat võimalust ning andis esmased juhised arvete koostamiseks. Hilisemates etappides osales juhiste andmisel ka M. Kirsberg. Pangaülekannete andmed kinnitavad HH ütlusi ja kirjeldatud skeemi ning poolte vahel sõlmitud kokkuleppeid. Maakohus pidas tunnistaja ütlusi usaldusväärseteks. Samuti leidis maakohus, et modus operandi ning pangakontode väljavõtete analüüsi alusel saab ka teiste süüdistuses märgitud ettevõtete puhul lugeda samasuguse skeemi tõendatuks. Seda järeldust kinnitab maakohtu jaoks täiendavalt veel seegi, et Q OÜ-ga suhtlust vahendanud PP käib läbi veel ka D OÜ-ga seotud suhtlusest, ehkki PP ei ole ise otseselt selle äriühinguga seotud. Samuti osutas maakohus, et väidetavate teenuseosutajatega seotud tunnistajate ütlused on olnud ebamäärased ja ebakonkreetsed, mis ei loo kindlust, et mingisuguseid teenuseid tegelikult osutati. Kokkulepitud kuriteoplaanile, mitte majandustegevusele osutab mh seegi, et T OÜ-le tasutud summast on tavapäraselt pea koheselt pooles ulatuses tehtud ülekanne ka R OÜ-le. M. Kirsberg ei ole esitanud aktiivseid kaitseväiteid ega osutanud tõenditele, mille kohaselt oleks süüdistuse järeldused ebaõiged. T OÜ pangakonto analüüsist ei nähtu, et sel äriühingul oleks reaalne majandustegevus.
3.3.Maakohus osutab veel sellelegi, et kaassüüdistatav C on süüdistusega nii enda kui R OÜ nimel nõustunud ja olnud valmis enda õiglase osa tekitatud kahjust hüvitama, mis omakorda tugevdab maakohtu veendumust süüdistuse versiooni paikapidavusest.
3.4.Seoses lisatasude maksmisega märkis maakohus, et vaidlus puudub selles, et C ja M. Kirsberg allkirjastasid lisatasude maksmise aluseks olnud käskkirjad (seejuures 1. veebruari 2012. a käskkirja allkirjastas M. Kirsberg finantskontrollerina). Maakohtu hinnangul olid tõenditest nähtuvalt M. Kirsberg ja C käskkirju allkirjastades teadlikud, et lisatasude maksmine on ebaseaduslik. Lisatasu käskkirja allkirjastamiseks puudus neil volitus, sealhulgas nõukogu vastav otsus, ning lisaks keelasid kontserni sisereeglid juhatuse liikmetel endale tasusid, lisatasusid või boonuseid kinnitada. Ebaseaduslike maksete tegemine oli võimalik seetõttu, et SG varjas vastavaid kandeid raamatupidamises, vältimaks seda, et grupp ja kontrollerid võiksid need avastada. Kontserni sisereeglitest tulenevalt ei olnud võimalik määrata täiendavat boonust ega lisatasu ka SGle ilma ettevõtte poliitikat rikkumata. Nimelt nägi grupi nn „grandparent“-põhimõte ette, et lisaks töötaja otsesele juhile (enamasti M. Kirsberg) oli vajalik ka nn „vanavanema“ juhi, s.o vastava perioodi CEE klastri üldjuhi või Krakowi jagatud teeninduskeskuse juhi nõusolek. Sellist nõusolekut antud juhtumi puhul ei küsitud ega saadud, mistõttu puudus igasugune õiguslik alus SGle täiendava tasu määramiseks.
3.5.M. Kirsbergi ütlused lisatasude väidetavalt seadusliku ning läbipaistva maksmise kohta on vastuolus asjas uuritud tõenditega. Samuti on tõenditega vastuolus M. Kirsbergi väide, nagu oleks ta lõpetanud tegevuse Eesti juhatuse liikmena juba 2019. a augustis, mil ta asus tööle X Singapuri üksusse. M. Kirsbergi väited, nagu olnuks lisatasud määratud „jagatud teenuse“ eest, ei leidnud kinnitust. Käskkirjad ei sisalda vastavaid põhjendusi ning kui grupi regionaalne kontroller palus täiendavaid selgitusi, siis SG tunnistas, et põhjused puuduvad. Seda küsimust olid omavahel arutanud ka SG ja M. Kirsberg.
3.6.Maakohtu hinnangul pandi osateod toime ühise tahtlusega ning seetõttu on tegemist ühe kuriteoga, mille toimepanemise periood ulatus 2012. a veebruarist kuni 2020. a augustini.
4.Tsiviilhagi lahendades märkis maakohus esmalt, et hagi on esitatud tähtaegselt. Hagi tuleb rahuldada osaliselt.
4.1.19. septembril 2024 esitatud lõplikus tsiviilhagis M. Kirsbergi vastu taotleb kannatanu mõista M. Kirsbergilt fiktiivsete arvete skeemiga ja ebaseaduslike lisatasude väljamaksmise teel kuritegelikult tekitatud kahju katteks 754 837,64 eurot, millest: 586 736,64 eurot seondub fiktiivsete arvetega ja 168 101 eurot seoses ebaseaduslike lisatasude väljamaksmisega. Maakohus lähtus fiktiivsete arvete skeemiga tekitatud kahju puhul süüdistusaktis nimetatud algsummast, milleks on 574 736,64 eurot. Tsiviilhagist nähtuvalt on kannatanu saanud osalist hüvitist teistelt skeemis osalenud isikutelt ja äriühingutelt. Hüvitised kokku moodustavad 123 697,67 eurot, millest: 85 051,67 eurot on hüvitatud seoses fiktiivsete arvete skeemiga tekitatud kahjuga; 38 646 eurot on hüvitatud seoses ebaseaduslike lisatasudega tekitatud
kahjuga. Seega on kannatanu vähendanud oma nõudeid M. Kirsbergi vastu summas, milles teised solidaarvõlgnikud on juba kahju hüvitanud, ja nõuab süüdistatavalt hüvitist üksnes osas, mis on veel katmata. Lõplik nõue M. Kirsbergi vastu on 631 139,97 eurot, millest 501 684,97 eurot seondub fiktiivsete arvete skeemiga ning 129 455 eurot alusetute lisatasude episoodiga.
4.2.Kokku arvestatakse süüdistatava M. Kirsbergi vastu esitatavast nõudest maha hüvitatud summad 114 670,04 euro ulatuses, mistõttu lõplik kahjunõue süüdistatava vastu kujuneb järgmiselt: seoses fiktiivsete arvete skeemiga: 574 736,64 eurot – 77 380,04 eurot = 497 356,60 eurot; seoses ebaseaduslike lisatasude maksmisega: 168 101 eurot – 37 290 eurot = 130 811 eurot. Seega tuleb kannatanu nõudest süüdistatava M. Kirsberg vastu lähtuda summast 628 167,60 (497 356,60 +130 811) eurot. Kannatanu esitas kohtuvaidlustes ka väite, et 31.03.2025 on kolmandad isikud hüvitanud 31. märtsil 2025 veel täiendavalt 9 027,63 eurot ning seega tuleb korrigeerida kannatanu nõuet 619 139,97 euroni.
4.3.Kaitsja taotles, et tsiviilhagi rahuldamise korral arvestataks väljamõistetavast summast maha fiktiivsetel teenusarvetel märgitud käibemaks, mille X sai sisendkäibemaksuna oma maksustatavast käibest maha arvata. Kannatanu esindaja vaidles sellele vastu, leides, et ka arvetel märgitud käibemaks tuleb kostjalt välja mõista. Vaidlust ei ole selles, et X ja X AB maksid esitatud arvete alusel kokku 574 736,64 eurot nimetatud äriühingute pangakontodele (C OÜ, D OÜ, T OÜ, P OÜ, W OÜ, CO AS, DOÜ, Q OÜ). See summa sisaldas 20% käibemaksu e 95 789,44 eurot (574 736,64 × 20 / 120). Riigikohus on selgitanud, et kui hageja on käibemaksukohustuslane ja tal on õigus kahjuna käsitatavatelt kuludelt sisendkäibemaks maha arvata, ei saa hüvitist välja mõista koos käibemaksuga VÕS § 127 lg-d 1 ja 5 järgi; (vt RKTK 12.06.2019 otsus nr 2-17-11269/54, p 12.2). Kui hageja nõuab kostjalt kulu hüvitamist koos käibemaksuga, peab ta tõendama, et tal puudub õigus sisendkäibemaksu maha arvata. Kui see õigus on olemas, ei ole käibemaks kulu, mida kostja peaks hüvitama. Antud asjas ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et X ei oleks arvestanud nimetatud sisendkäibemaksusummasid oma käibedeklaratsioonides maha. Samuti pole esitatud tõendeid või viiteid selle kohta, et teised arvete väljastamisega seotud isikud oleksid oma maksuarvestuses esitanud valeandmeid seoses nimetatud arvetega. Seetõttu tuleb arvetel märgitud käibemaks kahjuhüvitusest maha arvata summas, mis fiktiivsete arvete kogusummast on tänaseni hüvitamata, s.o 497 356,6 eurot. Käibemaks 20% sellelt summalt on 82 892,77 eurot.
4.4.Seoses M. Kirsbergilt kinni peetud töötasu ning muude lepingujärgsete maksetega ja aktsiaoptsiooniga kokku 139 518,68 euro ulatuses märkis maakohus, et töötasu ja optsioonide kinnipidamised on tehtud selges seoses M. Kirsbergi vastu algatatud kriminaalmenetlusega ning need on otseselt suunatud kahjunõude katmiseks. Sellest tulenevalt ei saa käsitleda kinnipidamisi pelgalt eraldiseisvate äriühingute ja M. Kirsbergi vaheliste muude võlasuhetena, vaid neid tuleb vaadelda osana samast kahju hüvitamise nõudest. VÕS § 197 lg 1 järgi saab tasaarvestada vastastikuseid nõudeid. X kontserni teised ühingud on seega juba kasutanud M. Kirsbergi nõudeid kahjunõude katteks. See tähendab, et tema varalisi õigusi on arvestatud kontserni nõude rahuldamiseks ning seega tuleb neid summasid arvesse võtta ka X5
i nõude suuruse määramisel. Kahju hüvitamise eesmärk ei ole kannatanu rikastamine, vaid tegeliku kahju katmine. Kui osa kahjunõudest on juba tasaarvestatud töötasu ja optsioonide kinnipidamiste teel, ei saa X nõuda täies mahus sama kahju hüvitamist, sest see ei oleks õiglane M. Kirsbergi vastu ning riivaks tugevalt ka hea usu põhimõtet. Kuna osa kahjunõudest on juba tasaarvestatud ning M. Kirsbergi varalisi õigusi on kontserni poolt vähendatud kahju katteks, peab kohus seda arvestama tsiviilhagi summat määrates. Neil põhjustel vähendas maakohus väljamõistetavat tsiviilhagi 139 518,68 euro võrra ning mõistis M. Kirsbergilt X kasuks välja 405 756,15 eurot (545 274,83-139 518,68).
4.5.Maakohus märkis järgnevalt, et kannatanu on esitanud tsiviilhagi kahel alternatiivsel alusel: juhatuse liikme vastutuse sätete (VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 315 lg 2) või alternatiivselt kahju õigusvastase tekitamise sätete (VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 ja 7) alusel. Maakohus kohaldas neist esimest, leides, et M. Kirsbergi juhatuse liikme vastutuse eeldused VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 315 lg 2 kohaselt on täidetud ja tõendatud süüküsimuse lahendamisel uuritud tõenditega.
4.6.Lisaks põhivõlgnevusele nõudis kannatanu M. Kirsbergilt seadusjärgset viivist vastavalt VÕS § 113 lg-s 1 toodud määrale. Maakohus luges viivisenõue põhjendatuks ja rahuldas viivise selle alates 22. oktoobrist 2021 kuni kohtuotsuseni, s.o kuni 30. septembrini 2025 sissenõutavaks muutunud summas. Põhinõude aluseks võttis maakohus summa 405 756,15 eurot ning väljamõistetud viivis sellelt summalt on alates 22. oktoobrist 2021 kuni 30. septembrini 2025 kokku 167 472,52 eurot ja alates 1. oktoobrist 2025 kuni põhinõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.
5.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule süüdistatava M. Kirsbergi kaitsja vandeadvokaat Silver Reinsaar, kes taotleb maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamist ja M. Kirsbergi õigeks mõistmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja muuta maakohtu otsuse põhjendusi süüditunnistamise ulatuse osas ja kergendada M. Kirsbergile mõistetud karistust. Kaitsja taotleb tsiviilhagi läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata jätmist, samuti menetluskulud riigi kanda jätmist.
5.1.Apellandi hinnangul on maakohus kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkudes süüdistuse piiridest väljunud. Lisatasude käskkirja allkirjastamine, mida süüdistuses kirjeldati (isegi, kui seda tehes rikuti seadust ja äriühingu sisereegleid) ei ole veel iseenesest samastatav vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramisega omastamise kuriteokoosseisu tähenduses. Vara enda kasuks pööramisega on tegemist siis, kui tehakse nt ettevõtte pangakontolt pangaülekanne ilma selle eest vastusooritust andmata. Omastamisega ei pruugi olla tegemist, kui keegi küll käsutab ebaseaduslikult talle usaldatud võõrast eset, kuid tema teo tulemusel saab kannatanu vastusoorituse, mille reaalväärtus katab kaotatud eseme väärtuse ja kannatanu vara väärtus tervikuna ei muutu või see isegi suureneb. Seega eeldab omastamise süüdistus
antud juhtumi kontekstis, et M. Kirsberg lisatasule vastavat tööd ei teinud. Sellist etteheidet esitatud süüdistus aga ei sisalda. Seetõttu rikkus maakohus kriminaalmenetlusõigust, kui asus süüdistuse piiridest väljudes ise vastusoorituse mittetegemist süüdistatavale ette heitma ja sisustama. Kui süüdistus oleks heitnud ette lisatasu eest töö tegemata jätmist, oleks M. Kirsberg esitanud tõendeid selle kohta, millist tööd lisatasu eest tehti, ning samuti ei oleks M. Kirsbergil olnud põhjust nõustuda lühimenetluse kohaldamisega. Süüdistuses märgitud faktilised asjaolud ei ole omastamise etteheitmiseks piisavad, kuna puudu on vähemalt järgmised omastamise koosseisu tunnused. 1. Süüdistusest ei nähtu, kes ja millise äriühingu varast ja pangakontolt lisatasusid maksis; 2. Kuna M. Kirsberg ei olnud 1. veebruaril 2012 lisatasude käskkirja allkirjastamise ajal juhatuse liige, peaks omastamise süüdistusest nähtuma, millisel viisil oli lisatasude maksmiseks kasutatud vara isikule sellel ajal usaldatud. Kui etteheide seisneb juhatuse liikmena hilisemas tegevusetuks jäämises, tulnuks süüdistuses esile tuua ka KarS § 13 lg-st 1 tulenevad tegevusetusdelikti üldiseid eelduseid sisustavad faktilised asjaolud. 3. Samuti ei nähtu esitatud süüdistusest, milles täpsemalt seisis enda või kolmanda isiku kasuks pööramise tegu (kas vaid käskkirja allkirjastamises või ka ülekande tegemises või selleks korralduse andmises). Süüdistuses on tehtud viiteid Cle, M. Kirsbergile ja raamatupidaja SGle, ent isikute teopanuseid ja tahtlust ülekannete tegemisega seoses lisatasude episoodis ei ole kirjeldatud, mistõttu pole võimalik tuvastada M. Kirsbergi rolli kas omastamisteost täideviija või osavõtjana. 4. Süüdistuses ei ole välja toodud, et lisatasule vastavat tööd ei tehtud. Etteheide, et maksti põhjendamatuid töötasusid, on süüdistuses seostatud vaid tasu määramise korra väidetava rikkumisega. Süüdistuses ei ole ühtegi viidet sellele, et lisatasule vastavat sooritust ei tehtud. 5. Süüdistuses puudub selgus isegi selle kohta, kellega koos M. Kirsberg grupis tegutses (mh kas raamatupidaja kuulus gruppi ning kas tema kui omastamise täideviija vastutuse eeldused on täidetud).
5.2.Maakohus on materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud, sest X AB vara ei ole M. Kirsbergile usaldatud, mistõttu teod, mille tulemusel X AB tasus arveid, ei saa käsitada omastamisena. Maakohtu tõlgendus, milles ta samastas X ja X AB vara vähenemise ja jättis omastamise koosseisu tunnused, sh erisubjekti nõude tähelepanuta, on ebaõige. Oluline on see, kes on varakäsutuse tegija – erisubjekt, kellele on vara usaldatud. Olukorras, kus üks isik maksab omavahelise kokkuleppe alusel teise arveid, mis osutuvad fiktiivseks, ei ole tegemist arvete saaja ega maksja vara omastamisega. Arve saaja vara sellise sündmuse tulemusena ei vähene, arve maksja puhul ei tee varakäsutust aga inimene, kellele on vara KarS § 201 tähenduses usaldatud. Kaitsja leiab, et X AB kirjalik kinnitus, millele tuginedes luges maakohus tõendatuks, et lõppastmes oli kahju kandjaks X, on lubamatu tõend.
5.3.Apellandi arvates on maakohus hinnanud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult. Tõendamata on see, et M. Kirsberg rikkunuks tahtlikult lisatasude maksmise korda. Täpset viidet sellele, millist sisekorda just M. Kirsberg käskkirja allkirjastades rikkus, millal see kehtima hakkas, kelle suhtes see kehtis (kas juhatuse liikmete või ka finantskontrolleri suhtes) ja kas tal oli tahtlus korda rikkuda, pole ei süüdistuses ega maakohtu otsuses käsitletud. Lisaks sellele on maakohus jätnud tähelepanuta, et M. Kirsberg ei allkirjastanud 2019. aastal lisatasude käskkirja ega saanud alates 2019. a augustist enam lisatasu, vaid lahkus töölt X-ist. Seega ei ole põhjendatud tsiviilhagi alusel Cle ja SGle makstud lisatasude väljamõistmine M.
Kirsbergilt. Maakohtu arutlus, et M. Kirsberg „arutas“ 10. septembril 2019 raamatupidajaga lisatasude lõpetamise üle ja osales kirjavahetuses, ei kinnita lisatasude otsuse tegemist, kuna need arutelud leidsid aset pärast käskkirja allkirjastamist. M. Kirsberg sai 2012. a käskkirja olemusest aru kui eelnevalt kehtinud korra täpsustusest. Selles ongi selgelt kirjas, et tegu on eelnevalt kehtiva korra täpsustusega. Töötasud olid mitmete aastate jooksul audiitorite poolt auditeeritud ning kajastatud Äriregistrile esitatud X majandusaasta aruannetes. M. Kirsbergi silmis juhatuse liikmete poolt allkirjastatud käskkirjad vaid täpsustasid, mitte ei otsustanud lisatasude maksmise korda. M. Kirsbergi ütlusi suuliste kokkulepete olemasolu kohta kinnitavad X juhatuse liige ID ütlused, et juhatuse liikmetega olid sõlmitud lisaks kirjalikele lepingutele ka suulised lepingud. Maakohus on ühekülgselt ja puudulikult hinnanud ärikontroller DS päringutele järgnevaid vestlusi juhatuse liikmete ja raamatupidaja vahel. Need ei kinnita, et korda rikuti algusest peale tahtlikult või lisatööd ei tehtud, vaid viitavad pelgalt tagantjärgi tekkinud loomulikule inimlikule kartusele, et kontrolli käigus võidakse teha etteheiteid, muuhulgas pidada lisatasu asemel raamatupidamislikult korrektsemaks palgatõusu. Samuti on tõendamata see, et lisatasu eest ei oleks tehtud vastusooritust lisatöö näol.
5.4.Tõendamata on seegi, et esitatud arvete alusel reklaami- ja turundusteenuseid ei osutatud. Süüdistatava võimalus aastaid hiljem tagantjärgi X reklaamikampaaniate kohta ülevaadet anda on nullilähedane. Maakohus on heitnud ette, et süüdistatav ei ole esitanud ühtegi aktiivset kaitseväidet, jättes tähelepanuta, et süü tõendamise kohustus on prokuratuuril. Seega pidanuks prokuratuur koguma lisaks arvete ja ülekannete andmetele tõendusteavet läbi viidud reklaamikampaaniate ja nende turuhinna kohta ning seejärel otsustama, milline osa summast on makstud ülemäära. Maakohus on kõigi teenuste fiktiivsust järeldanud HHi ütluste ja väidetava nn modus operandi alusel, jättes põhjendamatult kõrvale enamiku tunnistajate ütlused. Kaitsja hinnangul ei ole maakohus hinnanud tõendeid igakülgselt ega asetanud HHi ütluste usaldusväärsuse hindamisel tema poolt avaldatut teiste tõenditega omavahelisse konteksti. Maakohus on andnud HHi ütlustele ette kindlaksmääratud jõu. HHi ütluste usaldusväärsuse seab aga kahtluse alla asjaolu, et tema suhtes lõpetati kriminaalmenetlus oportuniteedipõhimõttele tuginedes. Enamik kriminaalasjas üle kuulatud isikuid, kes olid tehingutes osalenud äriühingute esindajad, on kinnitanud, et T OÜ nii vahendas teenuste osutamist kui ka osutas ise X-ile reklaamitegevusega seonduvaid teenuseid. Maakohus ei ole põhjendanud, miks loeti kõik tehingud näiliseks ja kahjuks arvete kogusumma, mitte vahendustasuna edasi kantud osa.
5.5.Maakohtu põhjenduste pinnalt jääb selgusetuks, kas üldse, mis alusel ja millise kaalu maakohus C süüditunnistamisele M. Kirsbergi süüküsimuse lahendamisel omistas. Kaitsja hinnangul on maakohus selles osas kohtuotsuse põhjendamiskohustuse vastu eksinud.
5.6.Kaitsja arvates ei vasta mõistetud karistus M. Kirsbergi süü suurusele ning on ebaproportsionaalselt suur. M. Kirsbergi ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Süüdistuse kirjeldatud teod toimusid ammu. Maakohus on M. Kirsbergile karistuse mõistnud õigustamatult liigselt karmi eeskätt põhjusel, et ta ei ole oma süüd tunnistanud ega sarnaselt Cga nõustunud kokkuleppemenetlusega. Sellised argumendid ei õigusta rahalise karistuse
asemel sanktsiooni keskmises määras vangistuse mõistmist olukorras, kas teise kaastäideviija puhul on riik pidanud piisavaks rahalise karistuse kohaldamist.
5.7.Teenusarvete episoodis on enamike tegude puhul kahju tekkinud X AB-le, mitte X-ile. X AB ei ole kriminaalmenetluses kannatanu. X ei saa X AB-le tekkinud kahju osas tsiviilhagi esitada. Järelikult tuleb tsiviilhagi X AB-le tekitatud kahju osas jätta läbi vaatamata. X AB-le kahju tekkimist ei ole süüdistuses ette heidetud. X-i poolt nõude ülevõtmine ei loonud aga temale õigust esitada seda nõuet kriminaalmenetluses.
5.8.Kahjuhüvitist tuleb vähendada ka juhul, kui ringkonnakohus vähendab M. Kirsbergi süü ulatust nii lisatasude kui teenusarvete episoodis. Samuti tuleb kahjusummat vähendada seetõttu, et C on suure osa kuriteoga tekitatud kahjust juba hüvitanud.
5.9.Maakohus on arvestanud intressi alates 22. oktoobrist 2021, mil kannatanu esitas esimese tsiviilhagi avalduse. Kaitsja leiab, et tsiviilhagilt väljamõistetud intressi ei ole sellest kuupäevast põhjendatud arvestada, kuna kannatanu esitas lõpliku tsiviilhagi alles 19. septembril 2024. Kuna nõude suurus teatati kostjale alles 19. septembril 2024, tuleks intressi arvestada alates sellest kuupäevast. Seejuures märgib apellant, et lõplikus tsiviilhagis on avaldatud, et kannatanu võtab enda varasemad tsiviilhagid tagasi.
6.Prokuratuur esitas kirjaliku seisukoha, milles palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
6.1.Nõustuda ei saa apellandi käsitlusega, nagu tulnuks lisatasudega seoses tõendada, et M. Kirsberg ei teinud lisatasu väärilist tööd, kuna omastamisega ei pruugi olla tegemist siis, kui keegi küll käsutab ebaseaduslikult talle usaldatud võõrast eset, kuid kannatanu saab vastusoorituse. Süüdistuse kohaselt ei heidetud M. Kirsbergile ette võõra asja omastamist, vaid talle usaldatud muu vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramist. Ei saa välistada, et M. Kirsbergil oli oma töötulemuste poolest põhjendatult õigus teha ettepanek oma palga suurendamiseks või isegi tulemuspalga maksmiseks, kuid tal ei olnud õigust korraldada nende tasude maksmist ilma ettevõttes selleks kehtestatud korda järgimata.
6.2.Samuti ei nõustu prokuratuur apellandiga, nagu ei saaks teenusearvete puhul omastamisest rääkida põhjusel, et arved tasus X AB, mitte aga X. Prokuratuur osutas, et maakohus on põhjendatult märkinud, et omastati siiski just X vara, kellele esitati teenuste eest arved ja kes lõppastmes kandis ka arvetega seotud kulu, kuid vastusooritust teenuste näol ei saanud.
6.3.Prokuratuuri hinnangul on tõendatud see, et süüdistuses märgitud arvete puhul X-ile reklaamiteenuseid ei osutatud ning see nähtub lisaks HH ütlustele nii teiste ülekuulatud tunnistajate ütlustest, asjaolust, et neil ei olnud esitada lepinguid arvetel märgitud teenuste osutamise kohta ning nad ei mäletanud väidetavate teenuste sisu. Ka tasutud teenusearvete järgselt edasised rahaülekanded T OÜ-le ja sealt R OÜ-le kinnitavad süüdistuse versiooni toimunust.
6.4.Kaitsja esitab apellatsioonis juba kaitsekõnes toodud seisukohti, millest enamuse osas on maakohus kohtuotsuses seisukohad esitanud ning kohtuotsuses ei esine puudusi, mille alusel võiks maakohtule teha etteheiteid kriminaalmenetlusõiguse rikkumise või materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta.
7.Kannatanu esitas kirjaliku seisukoha, milles palus jätta apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
7.1.Kannatanu arvates ei ole maakohus süüdistuse piirest väljunud, teda omastamises süüdi tunnistades, sest kõik süüteokoosseisu asjaolud on süüdistuses kajastatud. Vara omastati X-ilt C ja M. Kirsbergi juhiste alusel. See, kes konkreetselt tegi pangaülekande, ei ole oluline, sest M. Kirsberg ja C olid määranud ebaseaduslike maksete tegemise.
7.2.Apellatsioonis väljendatud seisukoht, nagu ei oleks süüdistuses toodud etteheidet, et M. Kirsberg ja teised põhjendamatuid lisatasusid saanud isikud ei teinud lisatasudele vastavat tööd. Justnimelt sellele viitab süüdistuses lisatasude kohta kasutatud sõna „põhjendamatu“, st puudus põhjus lisatasusid maksta. Lisatasude määramise korra rikkumisele ei viita mitte sõna „põhjendamatu“, vaid süüdistuses toodud kirjeldused asjakohaste nõuete rikkumisest. Süüdistuses on toodud C ja M. Kirsbergi konkreetsed teod ebaseaduslike lisatasude määramisel, st ettevõttesiseste käskkirjade allkirjastamine, millega nad määrasid iseendale ja SGle põhjendamatuid ebaseaduslikke lisatasusid, mida neile X varast maksti. Süüdistuses kirjeldatu on piisav hindamaks M. Kirsbergi teopanust grupis. Vastupidiselt apellatsioonkaebuses väidetule on nii süüdistuses kui ka vaidlustatud otsuses selgitatud ka, milles seisnes X vara usaldatus M. Kirsbergile ebaseaduslike lisatasude määramisel: M. Kirsberg oli X finantskontroller ja hiljem ka juhatuse liige, kes kasutas ära oma positsiooni Xs, et määrata iseendale ja teistele isikutele ebaseaduslikke lisatasusid, mida tasuti X varast.
7.3.Väär on apellatsioonkaebuse väide, et fiktiivsete arvete skeemi puhul puudus M. Kirsbergi varakäsutus KarS § 201 kontekstis, mille tegi hoopis tuvastamata X AB töötaja. Ebaõige on ka kaitsja käsitlus sellest, nagu ei oleks fiktiivsete arvete tõttu vähenenud X vara. Kahju tekitati just sellele äriühingule ning seda seisukohta ei muuda asjaolu, et algselt tasus arvete eest X AB.
7.4.Põhjendamatud on apellatsioonkaebuse väited, nagu oleks ebaseaduslike lisatasude puhul võinud olla tegemist suulise kokkuleppega tasude maksmiseks või tagasiulatuvalt tasu määramisega. Asjas kogutud tõendid kinnitavad üheselt, et lisatasude määramine toimus põhjendamatult, varjatult ja vastavaid nõudeid rikkudes ning C, M. Kirsberg ja SG olid ise lisatasude ebaseaduslikkusest teadlikud ja püüdsid neid varjata ning asja uurivaid töötajaid eksitada. Samuti ei oma asjas tähtsust mis tahes tunnustus, mida M. Kirsberg Xlt sai enne kuritegude ilmnemist.
7.5.Pelgalt asjaolu, et M. Kirsberg soovib asjas kogutud tõendeid tõlgendada maakohtust teisiti, ei anna alust väita kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust.
7.6.Kannatanu hinnangul on maakohus M. Kirsbergile karistust mõistes arvestanud nii tema süü suuruse kui ka raskendavate asjaoludega.
7.7.Seoses tsiviilhagiga märgib kannatanu, et nõudesumma kujunemises on võetud arvesse teiste kaastäideviijate Xle hüvitatud kahju. Kannatanul võlausaldajana on õigus VÕS § 65 lg 1 alusel ise otsustada, milliselt solidaarvõlgnikult ja mis ulatuses kahju nõuda. M. Kirsbergilt X kasuks põhivõlgnevuselt viivise arvestamine on põhjendatud alates kannatanu tsiviilhagi esmakordsest esitamisest 22. oktoobril 2021. Arvesse tuleb võtta, et kannatanu nõude sisu ei ole muutunud ning see on alati põhinenud samadel asjaoludel ehk X vara omastamisel fiktiivsete arvete skeemi ja alusetute lisatasudega. Kannatanu tsiviilhagi nõudesumma on muutunud tulenevalt kriminaalmenetluse esemeks olevate omastamisepisoodide piiramisega, kuid nõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist, kitsendamist ei peeta TsMS § 376 lg 4 kohaselt isegi mitte hagi muutmiseks.
8.Kannatanu on tsiviilhagiga seoses esitanud ka vastuapellatsioonkaebuse, kuid ringkonnakohus jättis selle menetlusse võtmata ning läbi vaatamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Kriminaalkolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seadusliku ning põhjendatud otsuse tühistamiseks. Apellatsioon jääb rahuldamata ning maakohtu otsus jääb muutmata.
10.Apellandi arvates on maakohus hinnanud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult. Nii see siiski ei ole. Kaitsja sellekohased väited kordavad juba maakohtu menetluses esitatud seisukohti, mida maakohtu vaidlustatud otsuses on koos asjakohaste põhjendustega käsitletud. Pelgalt soovimatus maakohtu põhjendatud järeldustega nõustuda iseenesest ei osuta aga tõendite hindamise ühekülgsusele ega puudulikkusele. Konkreetseid kaitsja väiteid, millega ta püüab kahtluse alla seada kohtuliku uurimise igakülgsust ja täielikkust, on esitatud allpool koos asjakohaste süüdistuspunktide kohta esitatud apellandi väidete analüüsiga.
11.Kaitsja väitel on maakohus arutatavas kriminaalasjas M. Kirsbergi lisatasude omastamise süüdistuses süüdi tunnistades väljunud süüdistuse piiridest ja rikkunud sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kolleegium kaitsja sellekohaste hinnangutega ei nõustu ja märgib alljärgnevat.
11.1.Kaitsja leiab, et M. Kirsbergi vastutuse eelduste hulka kuuluks mh selle tuvastamine, et saadud lisatasu eest ei ole tehtud kohast vastusooritust, kuid süüdistus ei sisalda vastusoorituse kohta midagi ning maakohus on süüdistuse piiridest väljuvalt selle ise sisustanud. See seisukoht on vale. M. Kirsbergile on süüdistuses ette heidetud seda, et tema koos Cga allkirjastas lisatasu maksmise käskkirja, mille alusel maksti aastate jooksul temale, Cle ja SGle lisatasu. Käskkirja allkirjastades rikkusid C ja M. Kirsberg X-s kehtinud
sisereegleid, mille kohaselt ei olnud lubatud huvide konflikti olukorras tasude määramine ning kehtis nn grandparent nõue endale alluvale isikule tasude määramisel (vt grupi direktiiv volituste delegeerimise kohta ja grupi eelnevate õiguste (kõrgema ülemuse põhimõtte, nn grandparent) direktiiv – vastavalt tl-d 85-89, tl-d 90-94, kd 2), samuti IDi ütlused tl-d 128– 129, kd 3. Tulenevalt esitatud süüdistusest pole tõepoolest midagi juttu lisatasu aluseks olevast vastusooritusest. Midagi niisugust ei ole aga ka tarvis. M. Kirsberg töötas X-s. Käskkirja allkirjastades töötas ta finantskontrollerina, kuid mõni kuu hiljem valiti ta X juhatuse liikmeks ning sealt edasi kuni 2020. a juulini tegutseski ta juhatuse liikmena. Ei ole püstitatud küsimust sellest, et M. Kirsberg ei oleks töötamise eest saanud palka või tasu juhatuse liikmena tegutsemise eest. Seega enda soorituse eest X kasuks on ta saanud sellelt äriühingult vastusoorituse vastavalt tema ja X vahelisele kokkuleppele. Kõikide muude tasude, sh võimalike lisaülesannete makstava lisatasu puhul saanuks nende tasude maksmise aluseks olla samuti üksnes X-is kehtivas korras vastuvõetud otsus tasu maksmise kohta, mis mõistetavalt oleks saanud tugineda poolte omavahelisele kokkuleppele ja tuleneda seejuures ka väidetavalt lisaülesandeid täitnud M. Kirsbergi sellekohasest ettepanekust. Küll aga ei ole võimalik nõustuda kaitsja loodud konstruktsiooniga, et kuna M. Kirsberg enda arvates täitis X heaks oma tavapäraste ülesannete kõrval ka mingeid lisaülesandeid, siis oli tal õigus äriühingus kehtinud korda eirates endale või teistele väidetavalt samuti lisaülesandeid täitnud töötajatele (või juhatuse liikmetele) selliste ülesannete eest lisatasu määrata.
11.2.Kolleegium märgib veel, et kaitsja osutus väidetavate lisaülesannete täitmisele ning sellest tulenevale õigustatusele lisatasule kujutab olemuslikult endast aktiivset kaitseväidet, mille puhul peaks kaitsja võimaldama kohtumenetluses vähemalt nende väidete aluseks olevate faktide hindamist. Midagi sellist kaitsja teinud ei ole, vihjates üksnes ebamääraselt sellele, et mingid lisaülesanded eksisteerisid ning nende täitmise eest oli M. Kirsberg õigustatud tasu saama, kuid kuna süüdistuses lisaülesannete täitmisest juttu ei ole, siis ei pidanud süüdistatav sellekohaseid tõendeid kohtule avaldama. Kolleegiumi hinnangul rajaneb kaitsetaktika seega ekslikel eeldustel, mis ei ole süüdistuse tõendamise seisukohast asjakohasedki.
11.3.Edasiselt on apellatsioonis leitud, et kuna M. Kirsberg ei olnud 1. veebruaril 2012 lisatasu käskkirja allkirjastades X juhatuse liige, vaid üksnes finantskontrollerist tavatöötaja, siis pidanuks süüdistuses olema kuidagi eriliselt ära näidatud, mil viisil oli äriühingu vara temale sel ajal usaldatud. Ka selle seisukohaga ei ole arutatava juhtumi puhul põhjust päri olla. Süüdistuses on selgelt märgitud, et M. Kirsberg allkirjastas lisatasu käskkirja ultra vires, rikkudes X-s kehtinud sisereegleid ja täpsemalt huvide konflikti vältimise kohustust. Vara usaldamisest saab kõnelda ennekõike siis, kui isikul on vara käsutamise õigus. Lisatasu väljamaksmise – ning seega ka vara toimepanija kasuks pööramise – eelduseks oli see, et käskkirjal oli finantskontrolleri allkiri. Niisiis sõltus väljamakse tegemine M. Kirsbergi teost. Väljamakse eelduseks oleva allkirja andmise õiguse läbi oli seega ka M. Kirsbergil pädevus otsustada vara käsutamise üle, st tema sai faktiliselt (kaas)otsustada vara käsutamise üle, ehkki konkreetsel juhul tegi ta seda ebaseaduslikult. Kuivõrd M. Kirsberg allkirjas õigustamatute maksete aluseks olnud käskkirja, siis pani ta omastamise toime aktiivse
käitumisega ning süüdistuses ei olnud vajalik ära näidata tegevusetusdelikti jaoks nõutavaid täiendavaid vastutuse eeldusi.
11.4.Tuleb veel märkida, et ehkki M. Kirsberg asus 2019. a augustis tööle X kontsernis väljaspoole Eestit teise piirkonda, säilis tema side X-iga, sest ta oli sel ajal endiselt nimetatud äriühingu juhatuse liige. Maakohus on seejuures juba kummutanud kaitsja jätkuvalt esitatud väite, nagu tähendanuks välisriiki tööle asumine ka tegeliku sideme katkemist X-iga. Tõenditest nähtuvalt ei olnud see nii. M. Kirsbergil säilis nii formaalne side X-iga, sest jäi edasi juhatuse liikmeks kuni 1. juulini 2020, kui ka sisuline side, sest ta on jätkuvalt arutlenud SGga veel 2020. a märtsis lisatasude maksmise õigusliku aluse üle ja andnud talle edasiseks tegutsemiseks juhiseid. Samuti on toimikusse lisatud 1. septembril 2019 jõustunud lisatasude käskkirja koopia, millele visuaalselt tundub olevat alla kirjutanud M. Kirsberg (vt tl 102, kd 2). Sellisele järeldusele on jõutud mh maakohtus (vt maakohtu vaidlustatud otsuse p 36) ning seda, et nimetatud dokumendil on M. Kirsbergi allkiri, ei ole ka kahtluse alla seatud.
12.Kolleegium on apellandiga võrreldes vastupidisel seisukohal ka küsimuses, kas süüdistusest on selge, millise teoga toimus lisatasude episoodis vara enda kasuks pööramine. Süüdistuses käsitatakse selle teona just nimelt lisatasude maksmiseks aluse andnud käskkirja kehtestamist. Sellega loodi X siseselt olukord, kus igakuiselt ilma täiendava legitimatsiooni või korralduseta toimus pangaülekanne käskkirjas märgitud isikute kontole. Süüdistuse kohaselt ei ole mingeid täiendavaid samme ülekannete jaoks vaja olnud ning midagi sellist pole välja toonud ka apellant. Seetõttu on tähtsusetu kaitsja püstitatud tees, nagu olnuks vaja veel kuidagi täpsemalt ära näidata C, M. Kirsbergi ja SG omavaheline rollide jaotus. Kui kaitsja arvates ei kinnita tõendid süüdistuse kontseptsiooni, siis pidanukski ta konkreetselt välja tooma, mis osas see nii ei olnud ning oma sellekohaseid aktiivseid kaitseväiteid siis ka põhjendama. Maakohus on aga M. Kirsbergi süüdi tunnistades lähtunud just nimelt süüdistuses toodust ega ole talle omistanud omastamisteona mingeid süüdistuse kirjeldamata vastutuse eeldusi.
13.Sama käib ka tahtluse kohta. Kaitsja arvates ei nähtu süüdistusest M. Kirsbergi tahtlust. Selle kohta on süüdistuses otsesõnu märgitud, et M. Kirsberg tegutses lisatasu käskkirju ilma volituseta allkirjastades kavatsetusega. Tõenduslikult on asjaolu, et M. Kirsberg oli suurepäraselt teadlik lisatasude õigustamatust määramisest, nähtav M. Kirsbergi ja SG omavahelisest kirjavahetusest (tl-d 101, 105-107, 113-114, kd 2), mida maakohus on asjakohaselt ka käsitlenud (vt põhjalikku analüüsi maakohtu vaidlustatud otsuse p-dest 3042). Kokkuvõttes on maakohus jõudnud süüdistusega samale järeldusele, et M. Kirsberg pani lisatasude episoodis omastamise toime kavatsetusega. Tegemist ei olnud pelgalt tsiviilõigusest ja grupi sisereeglitest valesti aru saamisega, vaid pigem selge valikuga omakasu eesmärgil sihilikult mitte kuuletuda ning võõrast vara omastada nii enda kui kolmandate isikute (SG) kasuks.
14.Vastates kaitsja väitele, nagu oleks X juhatuse liige ID kinnitanud juhatuse liikmetega sõlmitud kirjalikele lepingutele lisaks ka suuliste lepingute olemasolu, millest tulenes mh õigus lisatasule, tuleb märkida, et selliseid ütlusi ei ole nimetatud tunnistaja andnud.
Kannatanu ülekuulamisel on ID selgitanud, et M. Kirsbergiga oli sõlmitud kirjalik tööleping ja suuline juhatuse liikme leping. Menetleja järgnevatele küsimustele vastates on ta sõnaselgelt välistanud võimaluse, et M. Kirsbergil või Cl võinuks esineda mingisugunegi õiguslik alus endale ja raamatupidaja SGle lisatasu määrata (vt tl-d 127-129, kd 3). Maakohus on samuti selle tunnistaja ütlusi käsitanud ning osutanud sealt tulenevale (ka muude tõenditega kinnitust leidnule), et M. Kirsbergil ja Cl puudus õigus endale või ka SGle lisatasu määrata (vt maakohtu vaidlustatud otsuse p 36).
15.Apellatsioonis leitakse, et maakohus on ühekülgselt ja puudulikult hinnanud ärikontroller DS päringutele järgnevaid vestlusi juhatuse liikmete ja raamatupidaja vahel ning ebaõigesti järeldanud, nagu nähtuks neist vestlustest, et lisatasude maksmise korda rikuti algusest peale tahtlikult või lisatööd ei tehtud. Ringkonnakohus mõistab siiski M. Kirsbergi ja SG omavahelisi suhtlusi täpselt samuti ega nõustu kaitsjaga, nagu oleks maakohtu järeldused ühekülgsed või puudulikud. M. Kirsbergi ja SG omavahelisest suhtlusest ei nähtu mitte üksnes üheselt mõistetav mure, et alusetu lisatasude maksmise skeem võidakse avastada, vaid ka koordineeritud tegevus selleks, et teabe esitamist piirata ning asjaolusid varjata.
16.Samas võtmes tuleb mõtestada ka kaitsja väidet, nagu välistaks M. Kirsbergi teadlikkuse lisatasude ebaseaduslikkusest asjaolu, et audiitoritel ei olnud aastate jooksul makstud lisatasude kohta märkusi. Audiitoril äriühingu välise kontrollijana ei ole võimalik saada selgemat pilti sisemisest vastuolulisest dokumentatsioonist kui äriühingu sisekontrollil, mis samuti ei olnud suuteline varjatud väärtarvitusi pika aja jooksul avastama. Maakohus on vaidlustatud kohtuotsuses sellele küsimusele pühendanud p-i 37, milles osutabki sellele, et üks lisatasude skeemi osaline oli raamatupidaja SG, kes tegi ebaseaduslike maksete kestmise võimalikuks seetõttu, et varjas vastavaid kandeid raamatupidamises.
17.Maakohus ei ole seejuures piirdunud üksnes ühe või teise tõendi isoleeritult käsitlemisega, vaid on hinnanud süüdistatava ja tema kaasosaliste tegevuse kohta kogutud tõendeid tervikuna (nende omavaheline suhtlus, kirjalikud tõendid, SG suhtlus kontrolleritega). Sellise tervikkäsitluse (maakohtu vaidlustatud otsuse p-d 31-42) põhjal on maakohus jõudnud igakülgselt põhjendatud lõppjäreldusele, et M. Kirsberg rikkus lisatasude maksmise korda teadvalt. Mis iganes alternatiive ebaseaduslikele lisatasudele M. Kirsberg oma vestluses SGga puudutas (kaitsja viide võimalikule palga tõstmisele), ei ole oluline. On selge, et ebaseadusliku lisatasu skeemi asemel olnuks kõigil asjaosalistel kahtlemata võimalik enda suurema sissetuleku nimel astuda ka õiguspäraseid samme. See, kas neid samme astuti või miks need astumata jäeti, ei ole siiski tuvastatud ebaseaduslikule tegevusele hinnangu andmise seisukohast oluline.
18.Apellandi väitel ei ole maakohus käsitlenud küsimusi selle kohta, millist sisekorda M. Kirsberg lisatasu käskkirju allkirjastades rikkus, millal see kehtima hakkas, kelle suhtes see kehtis (kas juhatuse liikmete või ka finantskontrolleri suhtes) ja kas tal oli tahtlus korda rikkuda. Tahtluse küsimust on käsitletud juba eelpool p-s 13 ning sisekordasid p-s 11.1. Täiendavalt tuleb märkida, et tõepoolest on kriminaalasja juurde esitatud grupi direktiiv volituste delegeerimise kohta (vt tl-d 85-89, kd 2) esitatud 2018. a veebruaris muudetud
redaktsioonis. Samas nähtub siiski IDi ütlustest (tl-d 128-129, kd 3), et sarnased põhimõtted kehtisid ka lisatasu käskkirja kehtestamise ajal. Veel on paslik osutada, et grupi eelnevate õiguste (kõrgema ülemuse põhimõtte nn grandparent) direktiiv (vt tl-d 90-94, kd 2) on lisaks 2018. a veebruaris muudetud redaktsioonile tõendina esitatud ka lisatõendite paketis, kus arutatava kriminaalasja seisukohast samasisuliselt on kõrgema ülemuse põhimõtet käsitletud nii 2008. kui ka 2013. a redaktsioonides (vt faile Lisa 2 – Group Grandparent Principle Directive 2008 ja Lisa 3 – Group Grandparent Principle Directive 2003 koos tõlgetega CDplaadilt tl 198, kd 5).
19.Fiktiivsete teenusearvete episoodide puhul on kaitsetaktika arutatavas kriminaalasjas keskendunud kahele väidete kompleksile: esmalt, et arvetel nähtuvaid teenuseid tegelikult osutati ning seejärel, et kuivõrd X-ile esitatud arved tasus teenusepakkujatele X AB, siis ei saa rääkida X vara omastamisest ega ka mitte M. Kirsbergi teost talle usaldatud varaga. Need väited on tegelikult maakohtu vaidlustatud otsuses leidnud ammendavat käsitlemist ja kummutatud (vt maakohtu vaidlustatud otsus, p-d 13, 15, 44-45), kuid apellatsioonis on väited siiski ilma uusi nüansse lisamata uuesti esitatud.
19.1.Kaitsja väitel on enamik reklaamiteenuse osutajaid andnud ütlusi, et nad tasusid allhankijale (T OÜ) reklaami tegemise eest. Samas on maakohus asjakohaselt osutanud sellele, et T OÜ ei olnud toimiv äriühing (vt vaidlustatud kohtuotsuse p 25). Selle pangakonto väljavõttest ei nähtu majandustegevusele omaseid viiteid. Kui T OÜ oleks osutanud reaalselt reklaami allhanget X-ile süüdistuses märgitud äriühingutele, siis pidanuks tema pangakonto väljavõtetelt nähtuma maksed seoses asjakohaste tegevuste finantseerimisega (nt trükikulud, pindade üürikulud, klippide vms tootmiskulud jne). Selliseid kulusid ei nähtu, järelikult ei ole mingit mõistlikku selgitust, miks pidanuks nt süüdistuses märgitud reklaamiteenuste pakkujad tegema ülekandeid T OÜ kontole või see omakorda R OÜ kontole. Ainus selgitus on see, et väikse teenustasu eest osalesid need äriühingud X-ist raha väljaviimise skeemis. Maakohus on ses osas olnud hillitsetud ning märkinud, et mitmete tunnistajate ütlused olid ebamäärased ning ebakonkreetsed. Ringkonnakohtule näib, et nimetatud tunnistajad on valetanud või vähemalt jätnud tõesed asjaolud küsitlemise käigus avaldamata.
19.2.Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, nagu oleks maakohus lugenud kõik tehingud näilikuks. Kohus on lugenud näilikus 41 süüdistuses sisalduvat tehingut, sest nende puhul on usaldusväärselt tõendamist leidnud see, et tehingute alusel tegelikku teenust ei osutatud. X kahjuna on põhjendatult arvestatud kogu summa, mida X pidi tasuma kõnealuste arvete alusel, sest vastusooritust ehk siis reklaami või turundusteenust nendel juhtudel ei saadud, vaid süüdistuses märgitud teenuseosutajad võtsid üksnes „teenustasu“ selle eest, et vahendasid raha ülekandmist T OÜ-le.
19.3.Ainetu on kaitseväide selle kohta, nagu ei oleks X vara väidetava omastamise tõttu vähenenud, sest teenuseosutajate arveid tasus hoopis X AB ja kuna M. Kirsbergile ei olnud X AB vara usaldatud, ei saa tema tegusid käsitada omastamisena. Nimelt on tõendamist leidnud see, et M. Kirsbergi ja C läbiviidud skeemi kohaselt esitasid näilikult reklaamiteenuseid osutanud äriühingud olematute teenuste eest arveid X-ile. M. Kirsberg, omades volitust
tehinguid kinnitada, suunas arved X raamatupidaja kaudu tasumisele. Seega tekkisid näilike tehingute tulemusel nõuded X vastu, kes neid nõudeid aktsepteeris. M. Kirsbergi tegu on selles ahelas hinnatav varakäsutusena, mida ta tegi isikuna, kellele oli usaldatud kannatanu vara. Asjaolu, et näilikele teenusepakkujatele laekusid kõnealuste arvete alusel pangaülekanded X AB-lt, ei mõjuta seda hinnangut, sest X AB ei täitnud mitte enda kohustust, vaid X kohustust (selline arusaam nähtub ka X AB esitatud kinnitusest – vt kinnituskirja CD-plaadile lisatud failist nr 12 ja selle tõlkest eesti keelde, tl 198, kd 5). Seega vähenes M. Kirsbergi ja C tegevuse tõttu just X vara ehk see juriidiline isik sai kahju, mitte aga X AB. Ehkki see ei oma teo kvalifitseerimise seisukohast tähtsust, on paslik osutada, et X hüvitas hiljem kontserni sisemise arvelduse raames X AB-le tasutud arved. See asjaolu aga ilmestab selgelt, et M. Kirsbergi ja C tegevuse tulemusel vähenes just X vara, ilma, et X oleks saanud teenusepakkujatelt selle eest vastusoorituse. Seega pööras M. Kirsberg kolmandate isikute kasuks just temale usaldatud X vara. Olukord oleks teine ka siis, kui arutataval juhul oleks tegemist lihtsalt valearvete esitamisega X-ile, mille alusel oleks kannatanu viidud eksimusse ja seetõttu end kahjustavate varakäsutuste tegemiseni. Kuid kuna M. Kirsbergil oli õigus arve kinnitada ning see oli varakäsutuse eelduseks, oli vara talle usaldatud ja eksimuses end kahjustava varakäsutuse tegemise asemel ongi alust rääkida omastamisteost.
19.4.Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks apellandi kriitikat, nagu ei oleks maakohus teenusearvete episoodi analüüsimisel hinnanud tõendeid igakülgselt ega asetanud neid omavahelisse konteksti ja nagu oleks maakohus põhjendamatult eelistanud HHi ütlusi muudele tõenditele. See pole nii. Maakohus on just nimelt analüüsinud tõendeid terviklikult. HHi ütluste käsitlus on olnud teiste teenusepakkujate kohta ütlusi andnud tunnistajate ütluste käsitlusest põhjalikum eeskätt seetõttu, et erinevalt teistest viidatud tunnistajatest on HH andnud põhjalikke selgitusi, mitte pole pelgalt hämanud ega demonstreerinud kohtule enda lünklikku mälu. Mis puutub aga kaitsja seisukohta, nagu pidanuks prokuratuur koguma lisaks arvete ja ülekannete andmetele tõendusteavet läbi viidud reklaamikampaaniate ja nende turuhinna kohta ning seejärel otsustama, milline osa summast on makstud ülemäära, on keskse tähtsusega ikkagi see, et T OÜ puhul on silmanähtavalt tegemist reaalselt mitte tegutseva ettevõttega, mida M. Kirsberg kasutaski just raha välja kantimiseks. Samuti tuleb tähelepanu juhtida sellele, et kaitsja soovib prokuratuurilt negatiivsete asjaolude tõendamist, mida üldjuhul ei saa poolelt nõuda (vt nt 6. oktoobri 2016. a RKKKo asjas nr 3-1-1-58-16, p 43, koos edasiste viidetega). Koosmõjus muude tõenditega on maakohus asjakohaselt osutanud ka modus operandi’le kui täiendavale kriteeriumile, mis kinnitab, et M. Kirsberg viis ellu süüdistuses kirjeldatud kuritegelikku skeemi.
20.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, nagu ei oleks lubatav tõend X AB kinnituskiri selle kohta, et näilike teenuselepingute eest esitatud arvete tasumiseks on maksed X-i nimel teinud AB X ja et kooskõlas panga kehtiva sisekorraga on need maksed kaasa toonud AB X nõuded X-i vastu. Esiteks tuleb sellega seoses märkida, et
31.märtsil 2025 on kaitsja kinnitanud, et tal puuduvad vastuväited mh ka nimetatud tõendi vastuvõtmisele (vt kaitsja e-kiri, tl 146, kd 6). Alusetu on ka kaitsja sisuline kriitika osutatud tõendi suhtes. Kui ühelt poolt ei ole kaitsja rahul sellega, et dokumendile ei ole kirjutatud kuupäeva, osutab ta samas sellele, et dokument on koostatud 19. märtsil 2025. Seega on
kaitsjal olnud kerge vaevaga võimalik veenduda, millal on dokument koostatud. Dokumendi failist on näha selle koostanud isikud. Tõsi, tegemist ei ole paberil esitatud originaaldokumendi, vaid selle skaneeritud koopiaga, kuid seegi ei saa olla arutataval juhul mitte etteheiteks seoses tõendi lubatavusega, vaid puudutaks üksnes dokumendi usaldusväärsust (iseäranis olukorras, kus dokumendi vastuvõtmisele ei ole kaitsjal pretensioone esinenud). Kaitsja arvates on esitatud dokumendi puudusteks veel asjaolu, et see on apostillimata ning et sellele ei ole lisatud kirjalikku kinnitust, et allakirjutanud isikud on X AB volitatud esindajad. Kaitsja nõue, nagu tuleks sarnane kinnituskiri apostillida, jääb kohtule arusaamatuks. Tegemist on kannatanu 100% osade omanikäriühingu nimel esitatud kinnitusega ning selle dokumendi on menetluses esitanud kannatanu esindaja. See on kohtu jaoks piisav kinnitus dokumendi usaldusväärsuse kohta, kuid taas kord ei ole tegemist tõendi lubatavust kahtluse alla seadvate asjaoludega. Ka asjaolu, et dokument on koostatud käimasoleva kriminaalmenetluse ajal ja selle menetluse tarbeks, ei sea ringkonnakohtu silmis mingil viisil kahtluse alla dokumendi lubatavust tõendina ega ka mitte selle usaldusväärsust.
21.Apellant on veel märkinud, et maakohtu põhjenduste pinnalt jääb selgusetuks, kas üldse, mis alusel ja millise kaalu maakohus C süüditunnistamisele M. Kirsbergi süüküsimuse lahendamisel omistas. Tema hinnangul on maakohus selles osas kohtuotsuse põhjendamiskohustuse vastu eksinud. Viimati osutatud järeldusega kolleegium ei nõustu. Maakohus on süüdimõistva kohtuotsuse rajanud kriminaaltoimikus olevate tõendite põhjalikule analüüsile. Tõsi, põhjenduste lõpposas sisaldub ka praegu käsitletav lõik, kuid ringkonnakohus ei näe, et maakohus oleks sellele tõdemusele andnud mingit tõenduslikku kaalu M. Kirsbergi süüküsimuse otsustamisel. Pigem on tegemist pelgalt tõdemusega, mille paiknemine kohtuotsuses jääb seejuures arusaamatuks ka ringkonnakohtule. Käsitletav lõik ei muuda aga olematuks maakohtu põhjendusi ja analüüsi ega too kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist.
22.Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, nagu oleks M. Kirsbergile mõistetud ebaproportsionaalselt suur karistus. Süüdistuses kirjeldatud teod vältasid ligi kümnendi ning selle aja kestel omastas süüdistatav koos kaasosalistega oma tööandjaks olnud äriühingust väga suures ulatuses vara, kuritarvitades usaldust tema kui äriühingu juhi vastu. M. Kirsbergi käitumine teojärgselt demonstreerib tema küünilisust, sest ta heidab hoopis oma varalisi õigusi kaitsvale kannatanule ette tema suhtes halba käitumist. Maakohus on karistust mõistes asjakohaselt hinnanud nii M. Kirsbergi süü suurust kui ka tema süüd raskendavate või kergendavate asjaolude puudumist. Maakohus märkis asjakohaselt, et M. Kirsbergi roll oli oluline, sest just tema kaudu toimus teenusepakkujate hankimine ja arvete korraldamine, mis oli skeemi toimimiseks vältimatu. Just see on ka ringkonnakohtu silmis olulisim asjaolu, õigustamaks M. Kirsbergi puhul karistusliigina vangistuse valikut. Kuid märkimisväärne on seegi, et M. Kirsberg ei ole erinevalt kaassüüdlasest Cst oma süüd tunnistanud ega kahju hüvitamisse panustanud, mis on täiendav asjaolu, miks ei ole tema puhul kergemaliigiline karistus, ehk rahaline karistus piisav ega õiglane. Kohus arvestas samas ka seda, et tegude toimepanemisest on möödas pikk aeg, menetlus on kestnud kaua ja M. Kirsbergil puuduvad kehtivad kriminaalkaristused. Kokkuvõttes on M. Kirsberg kahe silmatorkavalt suureulatusliku omastamisskeemi eest täideviijana karistuseks saanud üksnes selle kuriteo
eest ettenähtud sanktsioonivahemiku keskmisele määrale vastava karistuse, mida ei ole kuidagi võimalik käsitada ülemäära range reaktsioonina tema tegudele.
23.Tsiviilhagiga seonduvalt on kaitsja esitanud esmalt väite, nagu tuleks hagi jätta teenusearvete episoodis esitatud kahjunõuet puudutavas osas läbi vaatamata, sest enamike tegude puhul on kahju tekkinud X AB-le, mitte X-ile. X AB ei ole aga arutatavas kriminaalasjas kannatanu. Kuivõrd ringkonnakohus juba eelpool p-s 19.3 märgitu valguses ei nõustu kaitsja eeltoodud seisukohaga ning leiab, et arutataval juhul on üheselt tõendamist leidnud, et süüdistatav põhjustas näilisi reklaamiteenuseid tellides kahju just X-ile, siis jääb kaitsja see taotlus rahuldamata.
24.Samuti ei vaja lähemat käsitlust kaitsja taotlus vähendada kahjuhüvitist põhjusel, et M. Kirsbergi süü lisatasude või teenusearvete episoodis oleks maakohtus tuvastamist leidnust kitsamas ulatuses tõendatud. Ringkonnakohus nõustub ses osas maakohtu järeldustega ja seetõttu puudub alus ka kahju hüvitist sel põhjusel vähendada.
25.Kaitsja arvates tuleb väljamõistetavat kahjusummat vähendada mh seetõttu, et C on suure osa kuriteoga tekitatud kahjust juba hüvitanud. See väide on ainetu, sest maakohus on vaidlustatud otsuses juba üksikasjalikult selgitanud, mis ulatuses on nõudesumma kujunemises võetud arvesse teiste kaastäideviijate Xle hüvitatud kahju, samuti teinud kahjuhüvitise osas tasaarvestuse X kontserni siseselt M. Kirsbergile välja maksmata jäänud summadega (vt vastavalt maakohtu vaidlustatud otsuse p-d 63-66 ja 68-71). Kaitsja ei osuta, mis osas on maakohtu eelviidatud analüüs olnud puudulik või vale ning ringkonnakohus ei tuvasta seda ka iseseisvalt.
26.Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, nagu oleks maakohus arvestanud alusetult kahjuhüvitisele lisanduvat intressi alates 22. oktoobrist 2021, mil kannatanu esitas esimese tsiviilhagi avalduse, kuna kannatanu esitas lõpliku tsiviilhagi alles 19. septembril 2024. Seejuures märgib apellant, et 19. septembril 2024 esitatud lõplikus tsiviilhagis on avaldatud, et kannatanu võtab enda varasemad tsiviilhagid tagasi. M. Kirsbergilt X kasuks põhivõlgnevuselt viivise arvestamine on põhjendatud alates kannatanu tsiviilhagi esmakordsest esitamisest 22. oktoobril 2021. Arvesse tuleb võtta, et kannatanu nõude sisu ei ole muutunud ning see on alati põhinenud samadel asjaoludel ehk X vara omastamisel fiktiivsete arvete skeemi ja alusetute lisatasudega. Kannatanu tsiviilhagi nõudesumma on muutunud tulenevalt kriminaalmenetluse esemeks olevate omastamisepisoodide piiramisega, kuid nõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist, kitsendamist ei peeta TsMS § 376 lg 4 kohaselt isegi mitte hagi muutmiseks.
27.Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kolleegium Harju Maakohtu 30. septembri 2025. a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
28.Kaitsja on esitanud taotluse hüvitada M. Kirsbergile kaitsjatasu apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest. See taotlus tuleb jätta rahuldamata. KrMS § 185 lg-s 2 sätestatakse, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme
kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, s.o. teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud kohtulahendi, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab esitatud apellatsiooni rahuldamata, mis tähendab, et maakohtu otsus jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Seega jääb kaitsjatasu süüdistatava enda kanda.
29.Kannatanu esindaja on esitanud taotluse hüvitada kannatanule 33 tunni õigusabi eest keskmise tunnihinnaga 250 eurot kokku 8 250 eurot ringkonnakohtu menetluses kantud õigusabi eest. Kolleegiumi hinnangul on taotlus üle paisutatud ning sisaldab mh taotlust tasudeks, mida ei saa arutataval juhul hüvitatavate menetluskulude hulka arvata. Nii nt ei ole ringkonnakohtul alust otsustada maakohtu kohtuistungil osalemisega seotud kulu üle. Samuti ei ole ringkonnakohtul alust otsustada ringkonnakohtu 15. jaanuari määruse peale esitatud määruskaebusega seotud menetluskulusid. Veel tuleb arvestada, et kannatanu on esitanud lisaks oma seisukohale apellatsiooni kohta ka vastuapellatsiooni, mille ringkonnakohus jättis läbi vaatamata, sest kannatanu seisukohad olid esitatud pärast apellatsiooni tähtaja möödumist ning kriminaalmenetluse raames ei ole kannatanul ka tsiviilhagisse puutuvalt iseseisvat vastuapellatsiooni esitamise õigust vastavalt tsiviilkohtumenetluse reeglitele. Neil asjaoludel ei ole põhjendatud kannatanule hüvitada menetluskulu, mis seondub vastuapellatsiooni esitamisega. Hinnanguliselt loeb ringkonnakohus vastuapellatsiooni koostamisega seonduvaks ajakuluks 4 tundi ja seega selles osas menetluskulu suuruseks 1 000 eurot. Eeltoodut arvesse võttes peab ringkonnakohus kannatanu põhjendatud ajakuluks arutataval juhul 2 tundi maakohtu otsusega tutvumise eest, 2 tundi teiste menetluse poolte esitatud menetlusdokumentidega tutvumise eest, 4 tundi apellatsioonivastuse koostamise eest ja 2 tundi kliendiga suhtlemise eest. Seega saab kokku lugeda põhjendatud ajakuluks 10 tundi ja sellest lähtuvalt põhjendatud menetluskulu suuruseks 2 500 eurot. Tulenevalt KrMS § 185 lg-s 2 sätestatust jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Apellatsiooni esitas süüdistatava kaitsja. Seega tuleb kannatanul tekkinud põhjendatud suurusega menetluskulu välja mõista süüdistatavalt.
Allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.