Erkki Pärna süüdistus karistusseadustiku (KarS) § 318 lg 1 järgi üldmenetluses
Vaidlustatud kohtuotsus
Viru Maakohtu 15. detsembri 2025 otsus
Apellatsioonide esitajad
Erkki Pärn. Isikukood: 38805080265; kannab Viru Vanglas karistust; kriminaalkorras korduvalt karistatud, viimati Harju Maakohtu 30. jaanuari 2025 otsusega KarS § 274 lg 2 p 3, § 323 lg 1, § 2751 lg 1 ja § 120 lg 1 järgi; Erkki Pärna kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev
Apellatsioonimenetluse ülejäänud pooled
prokuratuur, esindaja Viru ringkonnaprokurör Kalmer Kask
Menetluse vorm
kirjalik
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 15. detsembri 2025 otsus muutmata ning selle peale esitatud apellatsioonid rahuldamata.
2.Määrata Ida-Viru Advokaadibüroole vandeadvokaat Sergei Politševi poolt Erkki Pärnale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 152,52 eurot, sealhulgas käibemaks 29,52 eurot.
3.Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Erkki Pärnalt Eesti Vabariigi kasuks välja 152,52 eurot. See menetluskulu tuleb tasuda makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui raha ei ole selleks tähtajaks makstud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanutel on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
1.Erkki Pärna süüdistatakse KarS § 318 lg 1 järgi selles, et ta keeldus tunnistajana kriminaalmenetluses alusetult ütluste andmisest. E. Pärn oli kriminaalasjas nr 24922700128 tunnistaja. Teda hoiatati ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise eest. E. Pärn kinnitas, et talle on tema õigused ja kohustused kriminaalmenetluses selged. Ometigi keeldus E. Pärn 3. septembril 2024 ajavahemikul kell 15.16–15.24 Jõhvis Ülesõidu 1 asunud Viru Vangla P-hoone kabinetis nr 379 toimunud tunnistaja ülekuulamisel tunnistajana ütlusi andmast. Ka keeldus E. Pärn samas kriminaalasja ütluste andmisest ja uurija küsimustele sisuliselt vastamisest 15. oktoobril 2024 ajavahemikul kell 09.20–10.47 – seekord Jõhvis Ülesõidu 1 asunud Viru Vangla P-hoone kabinetis nr 378. Maakohtu otsus
2.Viru Maakohtu 15. detsembri 2025 otsusega tunnistati E. Pärn KarS § 318 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati 2 kuu pikkuse vangistusega. See vangistus liideti seda täielikult kaetuks lugedes KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel E. Pärna varasemale karistusele, saades nõnda 7 aasta 2 kuu ja 26 päevase liitvangistuse, mille kandmise algust tuleb arvata alates 30. jaanuarist 2025. Kohtuotsuse põhjendused on lühidalt sellised.
3.Tõenditest nähtub ja ei ole ka vaidlust, et 20. augustil 2024 nägi Viru Vangla kinnipeetav E. Pärn pealt kahe teise kinnipeetava (I.K. i ja V.M. i) vahelist vägivaldset konflikti ning ta sekkus sellesse konflikti sooviga vägivald lõpetada. Et selline konflikt aset leidis, ilmneb kriminaalasjas nr 1-25-432 tehtud kohtuotsusest: V.M. peksis ühes kambris I.K. it rusikaga pähe ja kaela ning tekitas nii kannatanule kehavigastusi.
4.Videosalvestistelt on üheselt nähtav, et E. Pärn nägi vähemalt osaliselt kuritegu pealt ja võis anda vajalikku informatsiooni tõendamiseseme asjaolude kohta (näiteks asjaolude kohta, mis leidsid aset siis, kui rinnakaameraga vanglaametnik viibis veel koridoris).
5.E. Pärna väitel toimusid nii 3. septembril 2024 kui ka 15. oktoobril 2024 pelgad vestlused ehk tegemist polnud ülekuulamiste ehk menetlustoimingutega ning seetõttu ei olnud tal siis tunnistajastaatust. See versioon ei ole veenev. Süüdistatav ei suutnud kohtule mõistlikult selgitada, miks peaks kohtueelse uurimisega tegelev vanglaametnik kutsuma E. Pärna lihtsalt vestlusele. Mõlema juhtumi kohta koostati ülekuulamisprotokollid. Menetlejad R.J. ja G.M. kinnitasid, et E. Pärn toimetati vastavalt 3. septembril 2024 ja 15. oktoobril 2024 nende juurde konkreetses kriminaalmenetluses tema tunnistajana ülekuulamiseks ja et nad alustasid menetlustoiminguga tavalises korras. Nimelt selgitasid R.J. ja G.M. E. Pärnale, millega oli tegemist, milline fakt oli uurimisel, mis toiming oli planeeritud ja asusid E. Pärna teavitama tema õigustest ja kohustustest tunnistajana. Menetlejatel puudus mistahes mõistlik motiiv viia E. Pärnaga läbi eraviisiline vestlus. Kokkuvõtvalt oli E. Pärn 3. septembril 2024 ja 15. oktoobril 2024 tunnistaja.
6.Ülekuulamisprotokollid kinnitavad, et E. Pärn keeldus ütluste andmisest. E. Pärn ei asunud koostööle, keeldus vabas vormis ütluste andmisest ega vastanud sisuliselt talle esitatud küsimusele, juhtides tähelepanu mujale (näiteks väites menetlejale, et tal on ju video olemas).
7.E. Pärn keeldus ülekuulamisprotokollidele allkirja andmisest. Sellest johtuvalt tegid menetlejad neile protokollidele vastava märke ja lisasid oma allkirja – nagu praktikas tavaks saanud on.
8.R.J. ja G.M. kinnitasid kohtule, et nad hoiatasid E. Pärna alusetu ütluse andmisest keeldumise eest ette nähtud kriminaalvastutuse osas, et nad selgitasid E. Pärnale seda, et ta tohib ütluste andmisest keelduda üksnes seaduslikul alusel ja sedagi, et E. Pärna puhul ühtegi seaduslikku alust keeldumiseks ei nähtunud.
9.G.M. sõnul püüdis ta E. Pärnale selgeks teha, et ta alustab menetlustoiminguga, et E. Pärn ütles, et ta ütlusi ei anna ja et ta (G.M. ) üritas E. Pärna siiski kõnelema suunata.
10.Niisiis keeldus E. Pärn ütluste andmisest, ehkki teda oli kriminaalvastutuse eest hoiatatud, ja selliseks keeldumiseks ei olnud E. Pärnal ühtegi seaduslikku alust.
11.Subjektiivses mõttes tegutses E. Pärn otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. Isegi siis, kui menetleja püüdis E. Pärnale 15. oktoobril 2024 selgitada, et ütlusi tuleb anda, jäi E. Pärn kategooriliselt oma positsioonile mitte ütlusi anda ja avaldas, et ta ei taha ennast uuritavasse asja segada.
12.Tegu oli õigusvastane ja süüline.
13.E. Pärn väitis kohtus, et ta soovis vanglas aset leidnud toimingute juurde esindajatadvokaati, aga menetleja ei pööranud sellele taotlusele tähelepanu. Esiteks oleks põhjendamatu esindaja kaasamine pelga mitteformaalse vestluse juurde. Teiseks on iseenesest õige, et tunnistajal on kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 67 1 lg 1 alusel õigus taotleda oma õiguste kaitseks lepingulise esindajana advokaadi või muu seadusele vastav isiku viibimist oma ülekuulamisel. Seadus ei näe niisiis ette seda, et tunnistajale määratakse advokaadist esindaja. Kui E. Pärn soovis, et ülekuulamisel viibiks tema lepinguline esindaja, oleks ta pidanud sellise esindaja kaasamist menetlejalt selgelt taotlema. Kui aga tunnistaja valib kohe menetlusele allumise asemel ütlustest keeldumise ega tee menetlejaga vähimatki koostööd, võtab ta endalt ise võimaluse realiseerida teatud õigusi – muuhulgas osaleda ülekuulamisel koos oma lepingulise esindajaga. Seadus ei näe ette seda, et menetleja peaks enne ülekuulamist selgitama eeskätt välja selle, kas tunnistaja soovib osaleda ülekuulamisel oma esindajaga – nagu ta ei näe ette ka seda, et kui menetleja seda ei tee, ei saa tunnistajat ütluste andmisest keeldumise tõttu vastutusele võtta.
14.E. Pärna süü on kindlalt alla keskmise. E. Pärna tegevus ei takistanud edukat kriminaalmenetluse toimetamist. E. Pärnale on vaja mõista 2 kuu pikkune vangistus. Kuigi esinevad ilmsed KrMS § 203 järgi ettenähtud kriminaalmenetluse oportuniteedi korras lõpetamise alused, soovis prokuratuur kriminaalasja jätkuvalt menetleda – kohus on sellise sooviga seotud. E. Pärna karistus on vaja liita varasema enam kui 7 aasta pikkuse vangistusega – seda nõnda, et praegu mõistetav vangistus neeldub varasemas pikas vangistuses täielikult. Apellatsioonimenetlus
15.E. Pärn ja tema kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonid.
16.Süüdistatav palub maakohtu otsuse tühistada ja teda õigeks mõista. Apellatsioonis esitatud peamised argumendid on sellised.
17.Süüdistus esitati alles pärast seda, kui V.M. kriminaalasjas nr 1-25-432 süüdi mõisteti.
18.A.I. , R.J. , G.M. ega I.T. ei andnud kriminaalasjas nr 1-25-432 kohtueelsel menetlusel ütlusi. Ringkonnakohus peaks seda kontrollima.
19.R.J. ei mäletanud kohtus seda, kuidas ta andis E. Pärnale protokolli. Seetõttu on arusaamatu, kuidas saab R.J. mäletada 3. septembri 2024 nn ülekuulamist. Tegu oli vestlusega.
20.G.M. ei suutnud kohtusaalis meenutada, kuidas ta E. Pärnale 15. oktoobril 2024 ülekuulamise protokolli tutvustas. G.M. ise ütles, et ta palus vangla peavalvekeskusel tuua E. Pärn vestlusele.
21.Ülekuulamisprotokollidel ei ole E. Pärna allkirju ehk need dokumendid on ilmselgelt uurijate poolt võltsitud.
22.E. Pärn palus eelnevalt, et vestluste juures osaleks ka advokaat, aga ühtegi advokaati väidetavate ülekuulamiste juures ei viibinud.
23.Kohtusaali kutsuti tunnistajana I.T. , ehkki tema saabus 20. augustil 2024 toimunud kakluse kohta alles pärast kakluse lõppu.
24.R.J. , G.M. ja I.T. leppisid ilmselgelt eelnevalt kokku, mida kohtuistungil rääkida. Niisiis panid nad toime KarS § 320 lg 1 pärase kuriteo.
25.Tõendamiskoormis jäeti E. Pärna kanda ja nii rikuti kriminaalmenetluse seadustikku ning Euroopa Inimõiguste Konventsiooni.
26.E. Pärn ei oleks saanud anda V.M. i kakluse osas mingit tõenduslikku materjali.
27.Maakohtunik Inna Kirsipuu sõna otsesemas mõttes magas suurema osa ajast kohtuistungitel ega suutnud hoida kriminaalmenetluse käigul järge.
28.I. Kirsipuu viitas sellele, et prokuratuur oleks saanud asja oportuniteedikaalutlustel lõpetada, ja lisas, et kohus ise niisugusel alusel asja lõpetada ei saa. See väide on ilmselgelt vale: perspektiivitu juhtumi menetluse saab maakohus ise ära lõpetada.
29.Prokuröri jutust maakohtu istungil jäi mulje, et E. Pärna suhtes teostati kriminaalasjas nr 1-25-432 vanglasisest jälitustegevust. Ringkonnakohus peaks kontrollima, kas nii tõesti oli.
30.Ringkonnakohus peaks lõpetama kriminaalasja KrMS § 203 alusel.
31.Ringkonnakohus peaks asendama E. Pärna isikuandmed kohtuotsuses KrMS § 4081 lg-te 3 ja 5 alusel initsiaalide või tähemärkidega.
32.E. Pärn esitas pärast apellatsiooni saatmist kaebuse täiendusena pealkirjastatud dokumendi, milles ta osaliselt kordab juba apellatsioonis öeldut. Lisaks viidatakse selles
dokumendis Viru Vangla valvuri I.B. i ettekandele nr 3-25-5279: selles ettekandes on selgesõnaliselt kirjas, et E. Pärn keeldus Viru Vangla ametnikuga vestlemast. Nimetatud ettekanne kinnitab, et valed on praeguses kriminaalmenetluses kõlanud väited, et vangla ei kutsu inimesi lihtsalt vestlusele.
33.On absurdne ja ebaõiglane, et tõendeid fabritseerinud vanglaametnike osas ei ole alustatud menetlust.
34.Tavainimene on prokuratuuri vastu kaitsetu.
35.Süüdistatava kaitsja taotleb samuti maakohtu otsuse tühistamist ja oma kaitsealuse õigeks mõistmist. Kaitsja peamised argumendid on niisugused.
36.E. Pärn avaldas 15. oktoobril 2024 menetlejale, et ta keeldub ütluste andmisest. Ometi jätkas menetleja küsimuste esitamist. Niisugusel juhul on küsitlemisega jätkamine õigusvastane ja sellest johtuvalt ei saa 15. oktoobri 2024 ülekuulamisprotokolli tõendina kasutada.
37.3. septembri 2024 protokollis puuduvad E. Pärna selgitused ja allkirjad. R.J. väitis kohtus tõepoolest, et ta teostas menetlustoimingut. E. Pärn aga väidab vastupidist. Seega on tegemist sõna-sõna-vastu-olukorraga ja pole alust pidada R.J. i ütlusi usaldusväärsemaks kui E. Pärna omasid.
38.E. Pärn ütles kohtus, et menetlejad ei selgitanud talle tema õigust kasutada tunnistajana ülekuulamisel esindajat. E. Pärn palus, et vestlus toimuks advokaadi juuresolekul. Uurijad ignoreerisid seda taotlust, kuna tegemist oli vestluse, mitte ülekuulamisega. E. Pärna ütlused on usaldusväärsed. 3. septembri 2024 ülekuulamisprotokollist ei nähtu, et E. Pärnale oleks selgitatud õigust esindajale. Protokolli kohaselt teavitati E. Pärna üksnes sellest, et ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise korral võib järgneda vastutus kriminaalkorras. Protokollis ei ole märgitud, et E. Pärn soovib esindaja osalemist ülekuulamisel. Kahtlustatava ülekuulamise protokollis kajastatakse kahtlustatava soovi kaitsja osalemise kohta. Analoogia kohaselt tuleb ka tunnistaja ülekuulamise protokollis märkida, kas tunnistaja soovib või ei soovi esindaja osalemist ülekuulamisel.
39.Tunnistaja ütlustest keeldumise fakti ei saa fikseerida menetleja märke tegemisega ülekuulamisprotokolli.
40.Viru ringkonnaprokurör Kalmer Kask peab oma apellatsioonivastuses maakohtu otsust seaduslikuks, märkides kokkuvõtvalt järgmist. Valdav osa apellatsioonides välja toodavatest väidetest on eksitavad ja ebaolulised. Eriti palju sisutühje seisukohti esitab E. Pärn. Ilmselgelt tegelikkusele mittevastav on E. Pärna väide, et A.I. , R.J. , G.M. ega I.T. ei andnud käesolevas kriminaalasjas kohtueelsel menetlusel ütlusi. Ka jääb ebaselgeks, mida süüdistatav sellise väitega saavutada soovib või kuidas ringkonnakohus väidetut kontrollima peaks. Süüdistusaktist nähtub selgelt, et need inimesed siiski kohtueelselt ütlusi andsid. Täiesti asjakohatu ja arusaamatu on E. Pärna viide tema suhtes jälitustegevuse teostamisele asjas nr 1-25-432. Mingit jälitustegevust ei toimunud. Menetluse kohtu poolne lõpetamine KrMS § 203 alusel eeldab selle sätte kohaselt prokuratuuri taotlust. Ringkonnakohtu seisukoht
41.Prokuratuur viitab õigesti sellele, et süüdistatava kaebus sisaldab suures osas ebaolulisi väiteid. Tähtsust ei ole sellel, kas E. Pärnale esitati süüdistus enne või pärast V.M. i kriminaalasjas (nr 1-25-432) otsuse tegemist. Ka on käesoleva asja kontekstis ükskõik, kes andsid V.M. i kriminaalasjas enne kohtumenetlust ütlusi. Lisaks ei saagi ringkonnakohus sellega seonduvat kontrollida: käesolevas asjas pole (loogiliselt) andmeid asja nr 1-25-432 kohtueelse menetluse kohta. Ka ei mõista kriminaalkolleegium, kuidas peaks E. Pärna õigeks mõistmise tingima asjaolu, et mingis kriminaalasjas – ilmselt peab E. Pärn silmas asja nr 125-432 – kutsuti kohtusse I.T. . Ka ei ole oluline see, kas E. Pärna osas on kunagi mõnes teises menetluses toimetatud jälitustegevust – ja lisaks sellele ei saaks ringkonnakohus selle väite õigsust praeguses menetluses niikuinii kontrollida. Õigeksmõistvat kohtuotsust ei saa tingida ka E. Pärna viide tavainimese abituse kohta prokuratuuri suhtes.
42.Sarnaselt maakohtuga ei näe ka ringkonnakohus alust pidada menetlejate R.J. i või G.M. ega vangivalvur I.T. i ütlusi vääraks või lähtuda suisa sellest, et need inimesed leppisid omavahel kokku ja lavastasid E. Pärna süüdi. Esiteks ei oleks neil selliselt talitamiseks mingit motiivi. Teiseks on nende ütlused loogilised. Et vanglaametnikud ei mäleta mõne vanglas toimunud intsidendi kõiki üksikasju – nagu E. Pärn paaris aspektis välja toob –, on samuti arusaadav: juhtunust oli ütluste andmise ajaks omajagu aega möödas ja vangla menetlejad teevad küllaltki palju ülekuulamisi. Kõigi oluliste E. Pärna puudutavate asjaolude osas andsid R.J. ja G.M. põhjalikke ütlusi. Sellest lähtuvalt võttis maakohus need oma otsuse tegemisel õigesti aluseks.
43.Väärad on väited, justkui ei oleks E. Pärnale selgitatud tunnistaja õigust advokaadist esindaja kaasamisele ülekuulamisele. Esiteks nähtub selline selgitus ülekuulamisprotokollidest (kd 1, tl 1, 3 ja 4). Teiseks oli R.J. 100% kindel, et ta E. Pärnale niisugust õigust tutvustas, sest ta tegi seda alati (kd 2, tl 18 pöördel). Ka ei vasta tõele E. Pärna väide, et ta palus advokaadi kaasamist: nii R.J. kui ka G.M. ütlesid, et E. Pärn esindaja osalemise soovi ei avaldanud (kd 2, tl 18 pöördel ja tl 20). Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette kohustust kirjutada ülekuulamisprotokolli seda, et tunnistaja esindaja kaasamist ei soovi.
44.Õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist ei saa tingida ka need kaitseväited, mis seonduvad E. Pärna allkirjade puudumisega ülekuulamisprotokollidelt ja menetleja märkustega nimetatud dokumentidel. Ütluste andmisest keeldumist ei muuda olematuks see, kui keelduja hiljem ülekuulamisprotokollile alla ei kirjuta. Nagu maakohus, peab ka ringkonnakohus menetlusõiguse ja menetluspraktikaga kooskõlas olevaks seda, et niisugusel juhul kirjutab menetleja protokollile selgituse selle kohta, et tunnistaja keeldus ütluste andmisest.
45.E. Pärn viitab sellele, et ta poleks saanud anda V.M. i kakluse osas mingit tõenduslikku materjali. Esiteks tuleb märkida, et tunnistajalt saadava info asjakohasuse (tõendusliku väärtuse) kohta teeb otsustuse menetleja, mitte tunnistaja. Tunnistajana ütluste andmine on inimesele kriminaalmenetluse huvides riigi poolt asetatud kohustus ehk tähtsust pole sellel, kas inimene ütlusi anda soovib, peab oma ütlusi oluliseks vms. Teiseks selgitasid nii R.J. kui ka G.M. kohtus, et E. Pärna ütlused olid olulised tulenevalt sellest, et kogu kaklus ei jäänud videosalvestistele (kd 2, tl 17, 19 ja 20).
46.E. Pärna korduvad viited vestlusele on asjakohatud. Tõepoolest on ka riigi esindajad – nt G.M. või valvur I.B. – kasutanud kohati vestluse mõistet. Samas ütles R.J. kohtus järgmist. Kui E. Pärn tema kabinetti toodi, selgitas ta E. Pärnale, et tal on plaan kuulata E. Pärn kakluse juhtumis tunnistajana üle. E. Pärn sai kohe aru, millest jutt käib – ta ütles, et ta teab, mis
toimus, aga ametlikke ütlusi ta ei anna. Ka selgitas E. Pärn juhtunu kohta üht-teist sisuliselt. Seda aga fikseerida ei saanud, sest R.J. polnud veel jõudnud E. Pärnale selgitada tema õigusi ega kohustusi ega alustada protokolli pidamist. R.J. ütles, et teeme selle kohta protokolli ja vormistame ülekuulamisena, ent E. Pärn ütles seepeale, et ta keeldub täielikult ütluste andmisest. R.J. ütles, et ta siiski teeb protokolli ja selgitas E. Pärnale tema õigusi ja kohustusi. E. Pärn keeldus sellegipoolest ütlusi andmast. R.J. ütles E. Pärnale, et tal ei ole keeldumiseks õigust ja ta paneb nii toime kuriteo, ent E. Pärn jäi enda juurde ja viitas sellele, et ta põhimõtteliselt ei anna ütlusi. Pärast protokolli vormistamist keeldus E. Pärn kategooriliselt sellele alla kirjutamast. (kd 2, tl 17 – 17 pöördel). G.M. ütlustest nähtub ses osas järgmist. Sooviti anda E. Pärnale teist võimalust ütluste andmiseks – selgitada talle, millistel alustel keelduda võib ja ka seda, et alusetu keeldumise korral järgnevad tagajärjed. Ka oli soov teha selgeks, ega keegi pole E. Pärna hirmutanud või muul moel mõjutanud. E. Pärn toodi menetleja kabinetti ja G.M. selgitas E. Pärnale, et ta toimetati tema juurde tunnistajana korduvülekuulamiseks. E. Pärn uuris, kas menetlustoimingut salvestatakse, ja G.M. vastas sellele küsimusele eitavalt (ülekuulamisruumis polnud sellist tehnilist võimekust). G.M. selgitas edasist protseduuri. E. Pärn keeldus seepeale taas ütluste andmisest. G.M. palus E. Pärnal mitte kiirustada ja ütles, et ta alles hakkab viimasele tema õigusi ning kohustusi selgitama. Siis tutvustaski G.M. E. Pärnale lihtsas keeles tema õigusi ja kohustusi. Muu hulgas ütles ta, et ilma aluseta ütluste andmisest keeldumine on kriminaalkorras karistatav. E. Pärn kuulas G.M. öeldut ja ütles, et ta keeldub ikkagi ütluste andmisest, sest tema on tsiviilisik ja vanglal on olemas videosalvestised kaklusest. G.M. selgitas, et E. Pärn võib teada midagi sellist, mis videotelt ei nähtu, ent E. Pärn jäi enda juurde – ta ei anna ütlusi. Ka keeldus E. Pärn ülekuulamisprotokollile alla kirjutamast. (kd 2, tl 19 – 19 pöördel). Kriminaalkolleegiumi hinnangul kinnitavad need ütlused selgelt, et mõlemal päeval oli tegu ülekuulamise ehk menetlustoimingu ehk kriminaalmenetlusega KarS § 318 tähenduses ja et E. Pärn oli sellest teadlik. E. Pärna hilisemad viited vestlustele ja sellest sõnast tehtud järeldused – justkui poleks ta R.J. i ja G.M. ga rääkides olnud tunnistaja kriminaalmenetluses – on otsitud ja reaalsusel mitte baseeruvad kaitseväited.
47.Alusetu on kaitsja etteheide, justkui poleks G.M. tohtinud küsida E. Pärnalt küsimusi pärast seda, kui viimane oli öelnud, et ta keeldub ütluste andmisest. Esiteks on keeruline mõista, kuidas saaks E. Pärna vastutuse ütluste andmisest keeldumise eest välistada asjaolu, et menetleja üritas (edutult) suunata E. Pärna ütlusi andma. Teiseks olgu märgitud järgmist. Ilmselt on tõesti kusagil piir, kus ütluste andmisest otsesõnu keelduvat inimest enam küsitleda ei tohi: tõenäoliselt ei oleks lubatav see, kui kedagi küsitletakse hoolimata tema pidevatest keeldumistest tundide viisi. Praegu aga nii ei olnud. G.M. küsis E. Pärnalt ainult 4–5 küsimust, millele E. Pärn lühidalt vastas (mitte küll sisuliselt, st kakluse osas) (kd 1, tl 5). Seega ei saa öelda, et tegemist oleks olnud n-ö ülemäärase küsimuste laviiniga. Paari küsimuse esitamine hoolimata keeldumisest on kõigiti aktsepteeritav – seda kasvõi seetõttu, et kui menetlejal oleks õnnestunud E. Pärn kõnelema saada, oleks viimane vabanenud vastutusest 15. oktoobril 2024 kuriteo teoimepanemise eest.
48.Tõendamata on E. Pärna väited selle kohta, et maakohtunik suurema osa ajast magas. Kohtuistungi protokollides on kajastatud kohtuniku sõnavõtud ja ka kohtuotsuse sisu viitab sellele, et kohtunik tajus seda, mis kohtusaalis aset leidis.
49.Maakohtule ei saa ette heita asja KrMS § 203 alusel lõpetamata jätmist. See norm eeldab viidatud paragrahvi esimese lõike kohaselt prokuratuuri poolse lõpetamistaotluse esitamist, ent praegu prokuratuur sellist taotlust esitanud ei ole. Ka ringkonnakohus ei saa seda normi ilma prokuratuuri taotluseta rakendada – ja oleks küsitav, kas sellist taotlust
apellatsioonimenetluses (st olukorras, kus juba on karistus mõistetud ja menetluslikku ressurssi kulutatud) enam üldse arvesse võtta saaks.
50.KrMS § 4081 lg 3 eeldused täidetud ei ole ehk ei ole põhjust E. Pärna isikuandmeid kohtulahendi avaldamisel peita.
51.Eelöeldust nähtub, et õige ei ole ka E. Pärna väide, justkui oleks rikutud Eesti kriminaalmenetlusõigust või Euroopa Inimõiguste Konventsiooni.
52.Toodud põhjustel jätab kohtukolleegium Viru Maakohtu 15. detsembri 2025 otsuse KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel muutmata ning selle peale esitatud apellatsioonid rahuldamata.
53.E. Pärna kaitsja vandeadvokaat S. Politšev taotleb maakohtu otsusega tutvumise ja apellatsiooni koostamise tõttu 102 tööminuti eest 123 euro suurust netotasu – sellele lisandub 29,52 eurot käibemaksuna (kokku 152,52 eurot). See taotlus on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ning taotletav summa tuleb arvata menetluskulu hulka. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 pärase lahendi, tuleb see raha KrMS § 185 lg 2 alusel E. Pärnalt riigi kasuks välja mõista. E. Pärn peab selle raha maksma ära 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates (KrMS § 423 ja § 417 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.