Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Ringkonnakohtu istung Kohtuistungi sekretär Kriminaalasi
Tallinna Ringkonnakohus 19. september 2025, suuline menetlus 1-24-1553 Andres Parmas, Markus Kärner ja Sten Lind 21. august 2025 Elina Huobolainen Kriminaalasi Robert Sarapiku süüdistuses KarS § 1573 lg 1, KarS § 199 lg 1, KarS § 136 lg 1, KarS § 120 lg 1, KarS § 3312 järgi, üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus Apellandid Prokurör
Pärnu Maakohtu 14. mai 2025. a otsus, üldmenetlus süüdistatava Robert Sarapiku ja tema kaitsja apellatsioonid Lääne Ringonnaprokurör Triin Tumala Robert Sarapik (ik: 36106304217); elukoht XXX; üks varasem kehtiv kriminaalkaristus; kahtlustatavana kinni peetud 10. novembril 2022, vahistatud 11. novembrist Süüdistatav, kelle osas 2022–10. märtsini 2023; varasem ära kandmata karistus maakohtu otsus vaidlustati pööratud täitmisele 10. novembrist 2022; alates 7. novembrist 2022 kohaldatud kriminaalmenetluse tagamise vahendina ajutist lähenemiskeeldu Kaitsja Vandeadvokaat Sven Sillar
RESOLUTSIOON
Tühistada Pärnu Maakohtu 14. mai 2025. a kohtuotsus osaliselt, s.o osas, millega
maakohus mõistis Robert Sarapiku süüdi ja karistas teda KarS § 331 2 järgi, samuti talle KarS § 64 lg 1 ning § 74 lg 6 ja § 65 lg 2 alusel liitkaristuste mõistmises ning Robert Sarapiku kaitsjale makstud tasu tema enda kanda jätmises osas, mis puudutab õigeksmõistmisega päädinud süüdistust.
Mõista Robert Sarapik süüdistuses KarS § 3312 järgi õigeks.
Mõista Robert Sarapikule KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks kuritegude kogumi
eest kolm aastat üheksa kuud vangistust.
KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 10.
novembrist 2022 kuni 22. jaanuarini 2023, s.o kaks kuud kaksteist päeva vangistust. Seeläbi on kandmisele kuuluva vangistuse suuruseks kolm aastat kuus kuud kaheksateist päeva vangistust.
KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 10.
detsembri 2019. a kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-19-5662 mõistetud ja ärakandmata karistuse, s.o ühe aasta kümne kuu kahekümne ühe päeva vangistuse võrra, mõistes seeläbi liitkaristuseks viis aastat viis kuud üheksa päeva vangistust.
KrMS § 181 lg 1, 185 lg 1 alusel mõista Eesti Vabariigilt Robert Sarapiku kasuks
välja 2 490 eurot (kaks tuhat nelisada üheksakümmend eurot) õigusabi osutamise eest kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks, seejuures 990 eurot varasemas menetluses makstud kaitsjatasu katteks ja 1 500 eurot apellatsioonimenetluses makstud kaitsjatasu katteks. Ülejäänud enne apellatsioonimenetlust makstud kaitsjatasu jääb Robert Sarapiku enda kanda.
Jätta muus osas Pärnu Maakohtu otsus muutmata.
Rahuldada kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid osaliselt.
EDASIKAEBAMISE KORD
Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Robert Sarapikule on esitatud süüdistus KarS § 136 lg 1 järgi selles, et ta võttis F.Mlt ilma seadusliku aluseta liikumisvabaduse, viies F.M tema tahte vastaselt enda sõiduautosse ja hoides teda seal üle tunni aja kinni. R. Sarapikule esitati süüdistus ka ähvardamises KarS § 120 lg 1 järgi, mis seisnes selles, et pärast F.Mlt vabaduse võtmist sõidutas ta F.M mh pimedasse tundmatusse metsa, kus ähvardas kannatanu tappa, tekitades kannatanus hirmu ja ohutunnet. Veel on R. Sarapikule süüdistus esitatud lähenemiskeelu teadlikus ja korduvas rikkumises KarS § 3312 järgi, mis seisnes selles, et R. Sarapik on korduvalt ja teadlikult
rikkunud talle maakohtu määrusega kohaldatud lähenemiskeeldu oma endisele elukaaslasele F.Mle. Samuti on R. Sarapikule süüdistus esitatud ahistavas jälitamises KarS § 157 3 lg 1 järgi, mis seisnes selles, et R. Sarapik ajavahemikul 28. juunist kuni 10. novembrini 2022 pärast ühise kooselu lõppemist korduvalt ja järjepidevalt otsis kontakti, jälgis ja muul viisil sekkus enda endise elukaaslase F.M tahte vastaselt tema eraellu. Oma teadliku ja tahtliku tegevusega R. Sarapik alandas ja häiris oluliselt F.M-i, samuti tekitas kannatanut hirmutades talle emotsionaalseid kannatusi ning oma tegevusega rikkus ja häiris oluliselt F.M tavapärast elukorraldust. Lisaks on R. Sarapikule süüdistus esitatud KarS § 199 lg 1 järgi selles, et ta võttis 25. septembril 2022 F.M elukohast võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võtmenagist ära alaealisele I.C-le kuuluva sõiduauto puldiga süütevõtme.
2.Pärnu Maakohtu 14. mai 2025. a üldmenetluses tehtud otsusega tunnistati R. Sarapik süüdi KarS § 1573 lg 1 järgi ning teda karistati kümne kuu vangistusega; KarS § 199 lg 1 järgi ning teda karistati kaheksa kuu vangistusega; KarS § 136 lg 1 ja KarS § 120 lg 1 järgi ning teda karistati KarS § 63 lg-t 1 kohaldades kahe aasta kuue kuu vangistusega; KarS § 3312 järgi ning teda karistati kuue kuu vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti R. Sarapikule liitkaristuseks neli aastat vangistust. Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg kaks kuud kaksteist päeva. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust varasema karistuse ära kandmata osa ühe aasta, kümne kuu kahekümne ühe päeva vangistuse võrra, mõistes R. Sarapikule lõplikuks karistuseks viis aastat kaheksa kuud kaheksateist päeva vangistust. Maakohus mõistis R. Sarapikult menetluskuluna välja sundraha 1329 eurot. Samuti rahuldas maakohus alaealise kannatanu I.C tsiviilhagi ja mõistis R. Sarapikult tema kasuks välja 958,1 eurot. Prokuröri taotluse kohaldada R. Sarapikule kohtuotsuse jõustumise järgselt lähenemiskeeldu kannatanu F.M suhtes jättis maakohus läbi vaatamata. Ajutise lähenemiskeelu kuni kohtuotsuse jõustumiseni jättis maakohus aga kehtima.
3.Maakohus leidis, et R. Sarapikule KarS § 1573 lg 1 järgi etteheidetav kuritegu seisnes erinevates tegudes, mille saab jagada viide kategooriasse: 1) F.M häirimine tema töökohas; 2) F.M häirimine tema kodus; 3) 24.09.2022 fotosessiooni episood Pärnu rannas; 4) F.M eraelu kohta info pärimine Clt; 5) F.M-i alandavate sõnumite ja fotode saatmine kolmandatele isikutele.
3.1.1.R. Sarapiku oluline sekkumine F.M eraellu tema töö juures on tõendatud nii kannatanu ja tunnistaja U ütluste; Häirekeskusse tehtud kõnede vaatluse kui ka R. Sarapiku enda esitatud videomaterjaliga. F.M eraellu sekkumiste intensiivsus ja kontekst viitab sellele, et süüdistatavaga ühiste lastega seotud küsimused on R. Sarapikule üksnes kõrvalised ja ettekäändeks F.M eraellu sekkumiseks, tema oluliseks häirimiseks, provotseerimiseks ja alandamiseks. R. Sarapik püüab kannatanut töökohal igati diskrediteerida, s.t pannes oma käitumisega kannatanu närve proovile tema töökohas, kus kannatanu peaks saama keskenduda tööle.
3.1.2.See, et R. Sarapik häiris ja hirmutas kannatanut tema kodus, on tõendamist leidnud kannatanu ütluste, tema käsikirjalise avaldusega kriminaalhooldusosakonnale, häirekeskuse kõnede vaatlusprotokolli ning politsei juhtumikirjelduse väljatrükiga. Seejuures osutas
maakohus, et R. Sarapikul oli varasema kohtumääruse kohaselt keelatud kannatanu elukoha juures viibida ning seda põhjusel, et seal elamise ajal toimus mitu perevägivalla kahtlusega juhtumit tema osalusel.
3.1.3.24. septembril 2022 Pärnu rannas toimunud kannatanu häirimist tõendavad nii kannatanu ja tunnistaja I.C ütlused, aga samuti häirekeskusse tehtud kõne vaatlusprotokoll ja R. Sarapiku esitatud videosalvestus.
3.1.4.Kannatanu F.M sõnade kohaselt näitas tema sõbranna C talle aastaid tagasi sõnumeid, mismoodi R. Sarapik uurib F.M kohta (22. jaanuari 2025. a maakohtu istungi protokoll, lk 15–16). Kohtule on tõendina esitatud ka 12. jaanuari 2023. a asitõendi vaatlusprotokoll, milles on vaadeldud F.M uurijale saadetud e-kirja koos viie fotofailiga, millest nähtub, et kontakt nimega Robert töö on olnud suhtluses K nimelise isikuga, uurides F.M kohta, tehes omapoolseid järeldusi ja paludes sellest F.Mle mitte rääkida. Eeltoodut on kohtuistungil antud ütlustes kinnitanud ka tunnistaja C.
3.1.5.R. Sarapik realiseeris ahistava jälitamise süütekoosseisu ka sellega, et saatis kolmandatele isikutele tema kohta solvavaid ja häirivaid sõnumeid, teda alandavaid fotosid ja keelitades neid F.Mga mitte suhtlema. Need teod luges maakohus tõendatuks tunnistajate ja kannatanu ütlustega, samuti asitõendi vaatlusprotokollides vaadeldud fotodega. R. Sarapik on oma ütlustes kinnitanud eeltoodud suhtlust ja selgitanud, et tegi seda soovist inimesi F.M eest hoiatada.
3.1.6.Maakohus leidis, et hinnates R. Sarapiku eelkirjeldatud tegevusi kogumis, saab asuda seisukohale, et tema läbiv eesmärk on olnud F.M-i häirida ning alandada. Sellise eesmärgi ta ka saavutas. Süüdistatava tegevuse tulemusel on F.M vajanud psühholoogilist nõustamist ning on vaimselt „omadega täiesti läbi“. R. Sarapik sekkus järjepidevalt ligi poole aasta jooksul F.M ellu viisil, mis ei ole aktsepteeritav mis tahes olukorras, sh kui taustal käib tsiviilvaidlus laste hooldusõiguse üle. Selline sekkumine kannatanu eraellu on selge märk kestvast leppimatusest, et kanntanu ei saaks edaspidi ilma süüdistatavata hakkama, takistades selleks igakülgselt nii kannatanu vaimset heaolu, töösuhteid ja muid eraelulisi suhteid oma kohatu sekkumisega. Täiendavalt kumab kohtu hinnangul tuvastamist leidnud asjaolude pinnalt läbi R. Sarapiku kibestumine, võimetus leppida suhte purunemisega ja soov selle eest kätte maksta, mitte niivõrd soov lastele lahkumineku tõttu parimat vanemlikku hoolt jätkuvalt tagada, s.t. et vanemlik vaimne õhkkond lastele oleks võimalikult normaalne.
3.2.1.R. Sarapikule KarS § 199 lg 1 järgi esitatud süüdistus I.C-le kuuluva auto võtme varastamises on tõendamist leidnud asitõendi vaatlusprotokollis vaadeldud videosalvestusega ja protokolli lisaks olevalt DVD-plaadilt kohtu uuritud videofailidega, millelt nähtub R. Sarapiku tegevus sündmuskohal. Videosalvestuselt nähtuvat aitavat mõtestada ka kannatanu I.C ja selles episoodis tunnistajana üle kuulatud F.M ütlused.
3.2.2.Eeltoodud tõenditest nähtub maakohtu hinnangul, et R. Sarapik võtab ära F.M tütrele I.C-le kuuluva, s.o võõra vallasasja selle omastamise eesmärgil. Asjaolu, et ilmselt
omastamise eesmärgi kõrval oli eesmärk ka taas kannatanu F.M leibkonnale selle läbi sekeldusi tekitada, haakub seejuures süüdistustes R. Sarapiku käitumismustriga kogumis.
3.3.1.F.Mlt seadusliku aluseta vabaduse võtmise luges maakohus tõendatuks nii kannatanu ütluste, asitõendina vaadeldud turvakaamera salvestuse vaatlusprotokolli ja selle lisaks oleva salvestuse kui ka süüdistatava ütluste alusel. Salvestusest on näha, kuidas F.M tõukab süüdistatavat eemale, kuid süüdistatav võtab ta sülle, viib oma auto kõrvalistuja ukse juurde ja asetab ta autosse kõrvalistuja kohale. Kannatanu on selgitanud, et ei osanud süüdistatava tegevust oodata, sest ta nägi esmakordselt süüdistatavat just selle sõidukiga. Ta ei soovinud süüdistatava autosse istuda, kuid süüdistatav tõstis ta sinna. Ta oli toimunust šokis. Sõidu ajal avaldas ta süüdistatavale korduvalt, et soovib sõidukist lahkuda ning püüdis seda punase fooritule ees peatunud sõidukist ka teha, kuid süüdistatav kiirendas ootamatult ja kannatanu ei saanud sõidukist välja. Maakohus ei pidanud süüdistatava ning kannatanu süüdistuse kirjeldatud ajal vahel valitsenud suhete kontekstis usutavaks süüdistatava ütlusi selle kohta, et kannatanu süles autosse tõstmine ei olnud tema tahte vastane, vaid selles väljendus lihtsalt süüdistatava džentelmenlikkus. Samuti pidas kohus oluliseks vahetult F.M vabaduse võtmise järgselt tema olukorda tajunud ja seda kohtule kirjeldanud tunnistaja I.C ütlusi, millest nähtuvalt kannatanu nuttis ja kirjeldas vabaduse võtmise üksikasju. Eelnevaga langevad kokku ka häirekeskusele tehtud kõne vaatlusprotokollist ja lähisuhtevägivalla infolehelt nähtuv.
3.3.2.F.M seisund vahetult sündmuse järgselt ei toeta kaitsja poole versiooni sellest, justkui oli F.M enda sõidukisse viimisega nõus ning midagi tahtevastast sel hetkel ei olnud. F.M reaktsioon alates hetkest, mil R. Sarapik tema juurde astub, viitab sellele, et F.M soovis R. Sarapikku endast eemale saada. Samuti nähtub videolt, et F.M osutab vastupanu R. Sarapiku poolt tema sülle võtmisele, sest R. Sarapikul võtab see tegevus üksjagu aega ja pingutust, samuti viitab vastupanu osutamisele F.M kehahoiak ajal, mil R. Sarapik tema sülle saamisega tegeleb.
3.3.3.Maakohus märkis, et R. Sarapikul puudus igasugune seaduslik alus F.M liikumisvabadust piirata. Mh ei saanud seda õigustada vajadus suhelda nende ühist last puudutava arenguvestluse teemal.
3.4.Kannatanu ütlustega on tõendatud seegi, et ajal, mil tema vabadus oli võetud, sõidutas R. Sarapik ta pimedasse tundmatusse metsa ning ähvardas teda selle käigus tapmisega. Sellise ähvarduse täideviimist oli F.Ml alust ka arvata, kuivõrd R. Sarapik oli eelnevalt võtnud F.Mlt vabaduse ning R. Sarapik on ka varem F.M suhtes korduvalt vägivallakuritegusid toime pannud, teda tapmisega ähvardanud ning kannatanu suhtes toime pandud kuritegude eest ka kohtulikult karistatud. Samuti on selle kohta kohtus ütlusi andnud I.C, kes rääkis emalt vahetult kuuldu kohta. Veel osutas maakohus, et modus operandi viitab, et süüdistataval R. Sarapikul on kaua kestnud ja ülemäärane viha kannatanu F.M suhtes, mis kaudselt kinnitab kannatanu ütluste tõepärasust.
3.5.1.Selle, et R. Sarapik rikkus 10. novembril 2022. a korduvalt talle kehtestatud lähenemiskeeldu F.Mle, luges maakohus tõendatuks kannatanu ütluste, tunnistaja U ütluste, turvakaamerate salvestuste ja neist tehtud kuvatõmmistega, aga samuti süüdistatava enda ütlustega ning süüdistatava filmitud videoga.
3.5.2.Maakohus asus seisukohale, et R. Sarapikule ette heidetud kannatanu töökoha külastamisi 10. novembril 2022. a tuleb käsitada korduvate tegudena, mis puudutab kl 9 ja kl 10 paiku kahel erineval korral kannatanu töökohaks oleva hamburgerirestorani külastamist. Need kaks külastust leidsid aset ajaliselt lahutatuna, samuti oli süüdistatav vahepeal vahetanud riided ja kaasa haaranud lähenemiskeelu aluseks oleva kohtumääruse koopia. Neil asjaoludel ei saanud maakohtu arvates rääkida ühest jätkuvast käitumisest. Küll aga moodustas ühe käitumisakti see, et R. Sarapik sisenes mõnikümmend sekundit pärast enda teist külastust uuesti kannatanu töökohta – selleks et sealt läbi jalutada.
3.5.3.Maakohtu hinnangul oli R. Sarapik 10. novembri 2022. a hommikul kell 9 Hesburgerisse kohvi jooma minnes juba ajutise lähenemiskeelu määrusest teadlik, mida ta avaldas ka koheselt kannatanule. R. Sarapiku sellise lähenemiskeelu rikkumise tõttu tegi U politseile väljakutse. Pärast vaidlust määruse jõustumise teemal F.Mga asub R. Sarapik rääkima juba hoopis laste teemal, tellib oma kohvi, solvab F.M-i ning siis lahkub. Sellega ongi ajutise lähenemiskeelu teadlik rikkumine aset leidnud, sellega lõppes ka tema tahtlus sel hetkel F.Mle teadlikult läheneda, rikkudes ajutist lähenemiskeeldu.
3.5.4.Tund aega hiljem teises riietuses Hesburgerisse sisenedes on muutunud R. Sarapiku liikumise eesmärk. Kui kell 9 oli ta riietatud pigem pidulikult, siis kella 10 ajal kandis ta igapäevasid riideid. Õiguslikult teoühtsus eelneva kannatanu töökoha külastamisega puudub ja on vahepeal katkenud ka ajaline ja ruumiline lähedus ning seos. Naasmisel on süüdistataval kaasas ajutise lähenemiskeelu määrus, mis näitab tema tahtlust sel korral juba koos määrusega demonstreerida enda ükskõiksust seatud ajutisse lähenemiskeeldu ning tema üleolekut F.M osas üldiselt.
3.5.5.Maakohtu hinnangul on ainetu R. Sarapiku väide, nagu ei saanud ta aru, et lähenemiskeeld jõustus koheselt, hoolimata edasikaebamise võimalusest. Nimelt on see asjaolu määruses piisava selgusega kirjas. Samuti oli R. Sarapikul olemas kaitsja, kes saanuks talle määruse tingimusi selgitada, juhul, kui midagi talle siiski arusaamatuks jäi. Küll aga ei pidanud maakohus võimalikuks mõista R. Sarapikku süüdi lähenemiskeelu rikkumises ka 9. novembril 2022, kuivõrd kohtu hinnangul ei ole kahtlusteta selge, kas süüdistatav teadis selleks ajaks lähenemiskeelu kehtestavast kohtumäärusest.
3.6.Maakohtu hinnangul pani süüdistatav kõik talle etteheidetavad teod toime tahtlikult, kavatsetusega. Kogu tema tegevus oli kantud kibestumusest F.Mga suhte purunemisest ja pimedast vihast tema vastu.
4.R. Sarapiku tegude õigusvastasust või tema süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud.
5.R. Sarapikule karistust mõistes märkis maakohus, et arvestades tema eesmärki läbivalt F.Mle ebamugavust valmistada, teda alandada ja hirmutada, tuleb R. Sarapiku süü lugeda keskmisest suuremaks. Kuna R. Sarapik pani kõik kuriteod toime katseajal, ei pidanud maakohus võimalikuks karistada R. Sarapikku ühegi kuriteo eest rahalise karistusega. Kohus ei tuvastanud ühtki süüd kergendavat asjaolu, kuid raskendava asjaoluna võttis arvesse madalat motiivi (armukadedus) ning süüteo toimepanemist oma endise pereliikme vastu. Neil kaalutlustel mõistis maakohus R. Sarapikule karistused alljärgnevalt: KarS § 1573 lg 1 järgi 10 kuud vangistust; KarS § 199 lg 1 järgi 8 kuud vangistust; KarS § 136 lg 1 ja KarS § 120 lg 1 järgi KarS § 63 lg-t 1 kohaldades 2 aastat ja 6 kuud vangistust; KarS § 331 2 järgi 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristust mõistes pidas maakohus põhjendatuks üksikkaristustest raskeimat suurendada ja mõista liitkaristuseks R. Sarapikule 4 aastat vangistust. Karistusaja hulka luges maakohus eelvangistuses viibitud aja. Kohus moodustas R. Sarapikule liitkaristuse KarS § 65 lg 2 alusel, suurendades mõistetud karistust varasema karistuse ärakandmata osa võrra.
6.Seoses prokuröri taotlusega kehtestada R. Sarapikule kolmeks aastaks lähenemiskeeld F.Mle märkis maakohus, et lähenemiskeelu kehtestamise eeltingimuseks on kannatanu taotlus, mida arutataval juhul kohtule esitatud ei ole, hoolimata sellest, et kohus selgitas kannatanule nimetatud asjaolu. Seetõttu jättis kohus prokuröri taotluse lähenemiskeelu kohaldamiseks läbi vaatamata. Küll aga jättis maakohus muutmata ajutise lähenemiskeelu kuni arutatavas kriminaalasjas lõpplahendi jõustumiseni.
7.Kohus rahuldas I.C tsiviilhagi seoses autovõtmete vargusega tekitatud kahjuga. Kahju koosnes uue süütevõtme ja puldi tellimise ning nende kodeerimise kulust 297,61 eurot; mootorsõiduk treileriga töökotta toimetamise kulust 110 eurot; sõidukilt alarmi eemaldamise kulust 120 eurot ning alarmi taastamistöödest 430,49 euro eest – kokku 958,1 eurot. Maakohtu hinnangul on kahju tekkimine ja selle suurus tõendatud. Kahju tekkis R. Sarapiku õigusvastasest tegevusest, on tema õigusvastase tegevusega põhjuslikus seoses ning R. Sarapik on kahju tekitamises süüdi. Seetõttu tuli kannatanu nõue rahuldada.
8.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid Tallinna Ringkonnakohtule süüdistatav ja tema kaitsja.
8.1.R. Sarapik taotleb maakohtu otsuse tühistamist tema süüditunnistamises. Enda hinnangul ei ole ta midagi ebaseaduslikku teinud. R. Sarapik märgib, et suhtles F.Mga, kuna neil on ühised lapsed. Tal ei ole olnud suhtlemisel eesmärki F.M-i hirmutada, alandada või muul viisil häirida. Tegelikult hoopis F.M kiusas teda, takistades tal lastega suhtlemist ja lubades ta vangi panna. R. Sarapik ei ole enda väitel autovõtmeid võtnud ning see süüdistus on tõendamata. Autovõtmete väärtus oli alla 200 euro, mistõttu ei ole KarS § 199 koosseis täidetud. Ühtlasi ei ole võtmete kadumisega tekitatud kannatanu märgitud kahju. Süüdistatava
hinnangul ei ole õige käsitada tema käitumist F.Mlt vabaduse võtmise ega tema ähvardamisena. Ta ei ole kannatanut autosse asetanud, vaid kannatanu tuli autosse ise. Lähenemiskeelu puhul ei saanud süüdistatav aru, et lähenemiskeelu otsustus oli jõustunud ja olemas on video, kus ta enda sellist arusaama kannatanule ka selgitab. Süüdistatav märgib, et on enda katseaja tingimusi täitnud nõuetekohaselt. Samuti on tema arvates kriminaalasja menetletud ebamõistlikult pikalt, kuid maakohus ei ole seda kuidagi arvesse võtnud. Veel märgib R. Sarapik, et ta on oma 91-aastase haige ema ainus hooldaja, mida kohus ei ole samuti arvesse võtnud.
8.2.R. Sarapiku kaitsja taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega R. Sarapiku õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb ta R. Sarapikule mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist. Samuti taotleb kaitsja R. Sarapiku apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude riigi kanda jätmist ja seda, et kriminaalasja arutataks avalikul kohtuistungil.
8.2.1.Kaitsja märgib, et maakohus on mõistnud R. Sarapikule KarS § 65 lg 2 järgi ebaseadusliku liitkaristuse. Nimelt on R. Sarapikule etteheidetud kuriteod kõik teise astme kuriteod, mis tähendab seda, et lõppkaristus ei saa ületada viit aastat. Maakohus ei võinud suurendada karistust tingimisi mõistetud karistuse võrra, sest see karistus oli juba varasemalt täies ulatuses täitmisele pööratud. Ühte ja sama karistust ei tohi korduvalt täitmisele pöörata, see oleks ne bis in idem põhimõtte ilmne rikkumine. R. Sarapik kandis juba talle mõistetud ja reaalselt täitmisele pööratud vangistust Tallinna Vanglas. Ta vabastati täitmisele pööratud karistuse reaalsest kandmisest tingimuslikult, ja ka praegu kannab R. Sarapik karistust, millest ta tingimuslikult vabastati.
8.2.2.Apellandi arvates on maakohus süüdistuses KarS § 3312 järgi ebaõigesti käsitanud R. Sarapiku 10. novembri 2022. a käitumist eraldi tegudena, mitte ühe jätkuva käitumisaktina. R. Sarapik kohtus tõepoolest 10. novembril 2022 kell 9.13 F.Mga Hesburgeri söögikohas, kus neil tekkis erimeelsus, kas kohtulahendiga kehtestatud suhtlemiskeeld on jõustunud või mitte. R. Sarapik selgitas F.Mle, et tal on õigus seda lahendit vaidlustada ringkonnakohtus, mistõttu lähenemiskeeld juriidiliselt ei kehti. Ühe tunni pärast tuleb R. Sarapik tagasi F.M juurde Hesburgeri söögikohta, tal on käes kohtumäärus, millega ta tõendab edasikaebamise võimaluse esinemist. Seega on ühe tunnise vahega toimunud kokkupuuted süüdistatava ja kannatanu vahel tingitud sellest, et R. Sarapik soovis välja selgitada, kas lähenemiskeeld juba kehtib või mitte, kas on võimalik kaebust esitada või mitte. Need kaks kohtumist on omavahel nii ajaliselt, kui ka sisuliselt seotud. Õiguslikus mõttes oli tegemist jätkuva teoga.
8.2.3.Puutuvalt süüdistusse KarS § 1573 järgi märgib apellant, et F.M eraelu kohta info pärimine Clt ning F.M-i alandavate sõnumite ja fotode saatmine kolmandatele isikutele ei moodusta selle kuriteokoosseisu mõttes koosseisupärast tegu. Neid tegevusi ei ole võimalik käsitleda teise isikuga korduva või järjepideva kontakti otsimisena, tema jälgimisena või muul viisil teise isiku tahte vastaselt tema eraellu sekkumisena. Tegemist on süüdistatava ja kolmandate isikute vahelise suhtlemisega, mitte kannatanu ahistava jälitamisega. F.M häirimine tema töökohas ja kodus ning 24. septembri 2022. a fotosessiooni episood Pärnu
rannas aga ei olnud selle kuriteokoosseisu mõttes hirmutavad ega alandavad isegi siis, kui kannatanu võis end R. Sarapiku käitumisest häirituna tunda. Karistatavaks teoks on üksnes kannatanu oluline häirimine, kuid maakohus ei selgita, milles seisnes häiringu olulisus. Kannatanu ja süüdistatava omavahelised kokkupuuted olid vajalikud, kuna nad tegelesid ühiste laste kasvatamisega. Need kokkupuuted võisid tõesti häirida nii kannatanut kui ka süüdistatavat, kuid seda ei saa käsitleda eraelu olulise häirimisena.
8.2.4.R. Sarapikule ette heidetud sõiduki võtme vargus on tõendamata. Kohtus uuritud videosalvestiselt nähtuv ei vasta tegelikkusele. Videosalvestis on ebausaldusväärne, sest telefoni, millest see pärineb, ei ole uuritud ega tuvastatud, kas telefoni üldse asub nimetatud videosalvestus. Salvestuse saatis uurijale e-kirjaga F.M, kuid salvestusel ei ole kuupäeva ega kellaaega, mistõttu see ei ole kontrollitav. Samuti ei saa välistada, et salvestus on manipuleeritud. Neil põhjustel tuleb salvestus tõendite hulgast välja jätta. F.M ja I.C ütlused ei ole R. Sarapiku süü tuvastamiseks piisavad, sest kumbki nendest ei näinud, et R. Sarapik võttis sõiduki võtmed endale.
8.2.5.Tsiviilhagi on täies ulatuses põhjendamata. Keegi pole kohtule esitatud kulude kalkulatsiooni eest kunagi tasunud, mis veelkord kinnitab, et vargust ei toimunud.
8.2.6.Kaitsja hinnangul, kui ringkonnakohus leiab, et R. Sarapikku tuleb ikkagi karistada vangistusega, siis tulenevalt tegudest möödunud ca kolmest aastast on põhjust kohaldada KrMS §-s 2742 sätestatut, e vabastada R. Sarapik vangistuse reaalsest täitmisest.
8.2.7.F.Mlt vabaduse võtmise ja tema ähvardamise süüdistuse kohta märgib apellant, et R. Sarapikul ja F.Ml on erinev nägemus, mis toimus 5. oktoobril 2022. Maakohus on süüdimõistva otsuse rajanud valdavas ulatuses kannatanu ütlustele. See ei ole õiguslikult keelatud, kuid seab tõendi usaldusväärsusele rangemad nõudmised, eeldades kõigi tõendi hindamisel tekkivate kahtluste veenvat kummutamist. Arvestades süüdistatava ja kannatanu suhte ebastabiilsust on eluliselt usutav, et F.M meeleolu võis muutuda ning seda silmas pidades tulnukski kohtul kannatanu ja ka süüdistatava ütlusi hinnata. F.M jutt temalt vabaduse võtmisest ja tapmisega ähvardamisest jääb paljasõnaliseks. R. Sarapiku väitel selliseid asju ei ole kunagi olnud. Tema ei ole kohustatud oma süütust tõendama. R. Sarapiku versiooni kohaselt oli suhtlemine F.Mga sõbralik, mida tegelikult kinnitab ka videosalvestis, millest nähtub, kuidas F.M autosse istub, ta ei rabele ega avalda vastumeelsust. Tegemist on selle episoodi ainsa objektiivse tõendiga. Kuivõrd kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks, tuleb R. Sarapik vabaduse võtmises ja ähvardamises õigeks mõista.
RINGKONNAKOHTU ISTUNG
9.Ringkonnakohtu istungil 21. augustil 2025 jäid apellandid oma apellatsioonide juurde, paludes need rahuldada. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu ja taotles nende rahuldamata jätmist.
10.Kohtuliku uurimise raames esitas kaitsja taotluse avaldada maakohtu istungite protokollid. Prokurör ega süüdistatav sellele taotlusele vastu ei vaielnud. Kolleegium rahuldas taotluse ja luges maakohtu istungite protokollid avaldatuks.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Kriminaalkolleegium, olles tutvunud maakohtu vaidlustatud otsuse, apellatsioonide ja prokuröri seisukohaga, asub seisukohale, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada osaliselt – R. Sarapiku süüditunnistamises ja karistamises KarS § 3312 järgi. Selles osas tuleb R. Sarapik õigeks mõista ning sel põhjusel tuleb kergendada ka talle KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristusi. Muus osas jääb maakohtu otsus aga muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Oma seisukohti põhjendab kolleegium alljärgnevalt.
12.Esmalt käsitleb kolleegium kannatanu (ning autvõtme varguse episoodis tunnistaja) F.M ütluste usaldusväärsuse küsimust. Nimelt on kaitsja avaldanud seisukohta, et F.M ja R. Sarapiku suhted olid väga ebastabiilsed, mistõttu võis F.M meeleolu olla muutlik. Ei saa eitada, et R. Sarapiku ja F.M omavaheline lähedane suhe on kestnud ka pärast seda, kui R. Sarapik on F.M suhtes toime pannud vägivallategusid ja nende eest ka karistust kandnud. Samas on arutatava kriminaalasja aineseks olevate sündmuste ajaks olnud selge, et R. Sarapiku ja F.M lähedased suhted on lõppenud ning F.M on otsinud võimalust saavutada R. Sarapikule lähenemiskeeld. F.M on mitme kuu vältel olnud pidevalt hädas R. Sarapikuga, kes on käinud teda häirimas töö juures, samuti tema kodus ning jälginud ka tema tegevust vabal ajal. Sellises kontekstis ei ole mingit alust väidetel, mille kohaselt on F.M meeleolu muutlik ning ta kord soosib ja siis tõrjub enda endist partnerit. Vastupidi, maakohus on vaidlustatud otsuses tõendeid analüüsides veenvalt sellise võimaluse kummutanud, osutades, et F.M on enda ütlustes olnud järjepidev ja need on kinnitust leidnud ka teiste tõenditega (vt MKO lk 11, lk 17). Maakohus on samuti osutanud, et viidetega R. Sarapiku ja F.M vahelisele varasemale heale suhtlusele on püütud kontekste kunstlikult ära segada (vt MKO lk 16). Kolleegium märgib, et kaitsetaktika, mille raames püütakse luua kannatanust mulje kui ebastabiilsest ja kättemaksuhimulisest inimesest, on arutatava kriminaalasja raames alusetu. Pole mingeid tõsiselt võetavaid viiteid sellele, nagu püüdleks F.M kuidagi R. Sarapikule kahju tegemisele. Vastupidiselt sellele osutavad aga R. Sarapiku enda esitatud videosalvestused suhtlusest F.Mga, samuti maakohtus uuritud suhtlus R. Sarapiku ja kolmandate isikute vahel tema väga lugupidamatule ja jämedale suhtumisele F.M-i. Seegi on asjaolu, mis kaudselt kinnitab F.M kohtus antud ütluste usaldusväärsust.
13.Veel on kaitsja seadnud kahtluse alla F.M saadetud videosalvestuse usaldusväärsuse tõendina, sest telefoni, millega salvestus on väidetavalt tehtud, ei ole uuritud ega tuvastatud, kas telefonis üldse asub nimetatud videosalvestus. Salvestuse saatis uurijale e-kirjaga F.M, kuid salvestusel ei ole kuupäeva ega kellaaega, mistõttu see ei ole kontrollitav. Samuti ei saa välistada, et salvestus on manipuleeritud. Kolleegium kaitsja kriitikaga ei nõustu.
13.1.KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks mh film või muu teabetalletus. Filmi ega muu teabetalletuse tõendina käsitamise eelduseks ei ole vastava tõendi esitamine koos seadmega, millega film filmiti või muu teabetalletus tehti. Teabetalletusel on tõendi kvaliteet iseseisvalt. Ei saa välistada, et tõendi usaldusväärsuse hindamiseks või ka konkreetselt teabe manipulatsiooni välistamiseks võib osutuda vajalikuks ka vastava tõendi loomiseks kasutatud seadme analüüs, kuid sellisel juhul oleks vajalik osutada asjaoludele, mis tõsikindlalt seaks kahtluse alla teabetalletuse usaldusväärsuse ja sunniksid usaldusväärsuse hindamiseks analüüsima mh seadet, millega teabetalletus on tehtud. Tõendi usaldusväärsust on siiski üldjuhul võimalik hinnata ka tõendi enese põhjal – nt seades kahtluse alla teabetalletuses sisalduvate faktiliste asjaolude aset leidmise võimalikkuse, osutades (süva)võltsingule, osutades talletuse fragmentaarsusele vms. Nii ei ole kirjaliku dokumendi puhul tavapäraselt tarvis lisaks dokumendile uurida printerit, millega dokument on välja trükitud, või nt häirekeskusele tehtud kõne salvestuse puhul uurida salvestusseadet – mõlemal juhul piisab üldjuhul sellest, et uuritakse just teabetalletust ennast. Sama kehtib mis iganes seadmega tehtud videosalvestuse kohta.
13.2.Arutataval juhul on kaitsja aga üksnes paljasõnaliselt püüdnud tõendi usaldusväärsust kahtluse alla seada ega ole suutnud osutada ühelegi kriteeriumile, millest nähtuvalt peaks F.M uurijale saadetud videosalvestust pidama ebausaldusväärseks. Kaitseväited on seejuures vastukäivad, sest kui ühelt poolt on süüdistatav selgitanud, et ta võttis 25. septembril 2022 XXX korteris käies nagist enda auto võtme, siis teisalt on kaitsja püüdnud kahtluse alla seada, et videosalvestus on üldse autentne. Ometi ei eita ju kaitsja, et süüdistatav süüdistuses kirjeldatud ajal ja asjaoludel korterisse sisenes ja seal viibis. Videosalvestuselt aga nähtubki just see, kuidas R. Sarapik korterisse siseneb, seal paar minutit viibib ja siis korterist lahkub. Samuti nähtub salvestuselt, et süüdistatav haarab korteri esikunagist midagi ja paneb selle endale taskusse. Seevastu kogu R. Sarapiku korteris viibimise ajal esikus ja välisukse juures toimunut talletanud videost ei nähtu, et R. Sarapik oleks eelnevalt midagi nagisse riputanud, mis kummutab tema enda ütlusi selle kohta, kuidas ta võttis nagist kaasa iseenda auto võtme. Väide salvestuse manipuleerimise kohta on paljasõnaline, sest seda ei ole kuidagi seotud salvestuselt nähtuvate asjaoludega – mida täpsemalt on manipuleeritud ja kuidas paigutub see kaitseväidete üldisesse konteksti? Kolleegium märgib, et üldsõnaliseks jäävat väidet salvestuse manipuleerimise kohta ei saagi loogiliselt auto võtmete varguse episoodi puudutavate kaitseväidete konteksti paigutada, sest lastega korterisse sisenemist, magava lapse voodisse kandmist ja koridori nagist millegi võtmist on süüdistatav ise kinnitanud ning vastav tegevus salvestuselt ka nähtub. Salvestus kulgeb ühtlaselt ja selles ei esine katkestusi, mis osutaksid võimalusele, et mingid momendid on sealt n-ö välja või juurde monteeritud.
13.3.Eeltoodu valguses jääb samuti ainetuks kaitsja osutus sellele, et videosalvestuselt ei nähtu salvestuse tegemise kuupäeva ega kellaaega. F.M ja I.C ning süüdistatava enda ütlustega on ju kinnitust leidnud, millal süüdistatav F.M korteris käis, mistõttu ei ole vaidlust selle üle, millal on video salvestatud.
14.Mõlemad apellandid leiavad, et R. Sarapik ei ole I.C auto võtit varastanud. Seoses selle väitega tuleb osutada, et apellatsioonides on maakohtu järeldust võtme varastamise kohta
püütud kummutada eeskätt kahtluse alla seades eelpool p-des 13.1.–13.3. käsitletud videosalvestuse usaldusväärsust tõendina ning väitega, nagu oleks R. Sarapik F.M korteri esikust võtmenagist võtnud hoopis enda auto võtme. Need kaitseväited on paljasõnalised ega kummuta maakohtu põhjaliku tõendite analüüsi najal tehtud järeldust, et R. Sarapik võttis korterist kaasa just I.C auto võtme. Pelgalt asjaolu, et süüdistatavale või kaitsjale maakohtu üks või teine järeldus ei meeldi, ei kummuta järeldust, kui apellatsioonist ei nähtu, mis põhjusel tuleb maakohtu järeldust lugeda sisuliselt ebaõigeks või asuda seisukohale, et maakohus on jõudnud järeldusele kriminaalmenetlusõigust rikkudes. Midagi niisugust apellatsioonidest ei selgu. I.C tehtud videosalvestus on usaldusväärne tõend, millelt nähtuvaga haakuvad nii F.M kui I.C ütlused ja suures osas ka süüdistatava R. Sarapiku ütlused.
15.Nõustuda ei saa R. Sarapiku apellatsioonis sisalduva väitega, nagu ei oleks KarS § 199 koosseis täidetud, sest I.C auto võtme väärtus oli alla 200 euro. Kriminaalasjas on tõendina uuritud AS Info-Auto Pärnu esinduse 17. novembri 2022. a hinnapakkumist, millest nähtuvalt on auto uue võtme ja puldi hind koos kodeerimisega 297,61 eurot (tl-d 195-196, kd I), seega ületab see märkimisväärselt varguse kuriteokoosseisu väärtuselist alampiiri. Nõustuda tuleb maakohtu seisukohaga, et varastatud esemeks tuleb lugeda just konkreetsele autole kodeeritud puldist ja võtmest koosnevat komplekti (vt MKO lk 14). Apellatsioonist ei selgu, mispärast nimetatud tõendile ei tohiks tugineda ning auto võtme väärtus tuleks lugeda väiksemaks.
16.Kaitsja ning süüdistatav on apellatsioonides vastustanud maakohtu järeldusi selle kohta, et 5. oktoobril 2022. a õhtul pani R. I.C F.M vastu viimase tahtmist enda autosse ega lasknud tal sealt enam kui tunni jooksul lahkuda, sõidutades ta seejuures pimedasse metsaserva, kus ähvardas F.M-i tapmisega. Nii kaitsja kui ka süüdistatav leiavad, et maakohtus tõendina uuritud videosalvestuselt nähtub, nagu oleks F.M istunud süüdistatava autosse ise. Lisaks keskenduvad kaitsja vastuväited veel sellele, et F.M ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks, vaid neist jäävad üles kõrvaldamata kahtlused, mis tuleb tõlgendada R. Sarapiku kasuks.
16.1.Kolleegiumi hinnangul väljendavad kaitsja ja süüdistatav küll oma erinevat arvamust võrreldes maakohtu tehtud järeldustega, kuid ei kummuta neid järeldusi ega osuta maakohtu vigadele tõendite hindamisel F.Mlt vabaduse võtmise ja tema ähvardamise kohta. Ebaõige on apellantide seisukoht, nagu oleks maakohus süüdimõistva otsuse süüdistuses KarS § 136 lg 1 ja § 120 lg 1 järgi rajanud üksnes F.M ütlustele. Vabaduse võtmise süüdistuses on maakohus lisaks F.M ütlustele toimunu kohta analüüsinud turvakaamera videosalvestust ja selle vaatlusprotokolli, millest nähtub sündmuste kulg. Seejuures on maakohus videosalvestuselt nähtuva taustal kõrvutanud F.M ja R. Sarapiku erinevaid versioone selle kohta, kuidas F.M süüdistatava autosse sattus, ning asjakohaselt osutanud sellele, et video kinnitab F.M ütlusi, kuid erineb märkimisväärselt R. Sarapiku räägitust (vt MKO lk 16). Maakohus käsitleb muu hulgas R. Sarapiku kaitseväidet, nagu väljendunuks kannatanu süllehaaramises tema džentelmenlik käitumine, ja selgitab, miks tuleb niisugust väidet pidada ebausutavaks (samas). Ka kolleegium nõustub, et süüdistatava jutt kannatanu härrasmehelikust kohtlemisest on selgelt alusetu, arvestades solvanguid ja räigusi, mida süüdistatav kriminaalasjas uuritud
tõendite kohaselt kannatanu suhtes on paljukordselt väljendanud. Veel on maakohus käsitlenud kannatanu tütre I.C ütlusi ja tema kõnet häirekeskusse vahetult pärast seda, kui R. Sarapik oli kannatanul 5. oktoobri 2022. a õhtul viimaks autost lahkuda võimaldanud. Samuti on maakohus arvestanud toimunule järgnenud päeval koostatud lähisuhtevägivalla infolehel kajastatuga. Seega erinevalt kaitsja ja süüdistatava väidetust on maakohus tuginenud tõendite kogumile.
16.2.Täiendavalt märgib kolleegium, et Pärnu Spordihalli turvakaamera 5. oktoobri 2022 salvestiselt nähtub lisaks maakohtu märgitule veel see, et F.M süüdistatava autosse kandmise ja tema autosse asetamise ajal ilmub spordihalli nurga tagant välja noormees, kes seejärel jalutab turvakaamera suunas ja sellest mööda. F.M süllehaaramine ja tema autosse kandmine on sellise iseloomuga, et need köidavad eemal jalutava möödakäija tähelepanu ja seda sisuliselt kogu nimetatud sündmuse ajaks. Pole tavapärane, et möödakäija asub ainiti jälgima teisi liiklejaid, selleks ühtelugu tugevalt pead pöörates. Seegi asjaolu kinnitab kaudselt kannatanu väiteid selle kohta, et R. Sarapiku tegevus tema autosse kandmisel oli talle vastumeelne ning ta ka väljendas enda keeldumist.
16.3.F.M ähvardamise süüdistuse on maakohus tõendatuks lugenud F.M ütluste, samuti I.C ütluste ja häirekeskusse tehtud kõne salvestuse alusel. Veel on maakohus aga osutanud sellele, et R. Sarapiku vägivaldne ja ähvardav käitumine F.M suhtes ei ole esmakordne, vaid sarnaseid tegusid (sh tapmisega ähvardamist) on ta kannatanu suhtes toime pannud ka varem, nagu nähtub tõendina uuritud varasemast kohtulahendist (vt ühes viitega MKO lk 18). Maakohtu hinnangul kinnitab seega mh ka nn modus operandi eelviidatud ütlusi R. Sarapiku ähvarduse ja selle tõsiseltvõetavuse kohta. Seega ei rajane ka süüdimõistev otsus ähvardamises üksnes F.M ütlustel, vaid neid ütlusi kinnitavad mitmed muud tõendid, mis koosmõjus kannatanu räägituga kummutavad veenvalt R. Sarapiku ennast õigustavad väited.
17.Puutuvalt süüdistusse ahistavas jälitamises on apellandid asunud seisukohale, et R. Sarapik ei seadnud eesmärgiks F.M-i hirmutada, alandada ega muul viisil oluliselt häirida ning see ei olnud ka tema tegevuse tagajärg. R. Sarapiku käitumine ei pruukinud küll F.Mle meeldida, kuid suhtlus kannatanuga oli vajalik seoses ühiste laste kasvatamisega. Sellises käsitluses väljendub süüdistatava küünilisus, sest ühiste laste kasvatamise vajadusega ei ole seletatav kannatanu kohta andmete uurimine ühiselt tuttavalt või kannatanu sotsiaalmeedia kontaktidele tema kohta alandava sisuga sõnumite saatmine, samuti tema terviseandmete avaldamine neile. Ka süüdistatava suhtlus vahetult kannatanuga ei viita mitte vajadusele korraldada ühiste laste kasvatamist, vaid tema pidevale häirimisele, alandamisele ja talle tööalaste probleemide tekitamise püüdele. Kõiki neid asjaolusid on maakohtu vaidlustatud otsuses põhjalikult käsitletud nii arutatavas kriminaalasjas tuvastatud kannatanu jälgimise tüpoloogia raames kui ka kokkuvõtlikult, vaadeldes R. Sarapiku tegevust kogumis. Kaitsja on apellatsioonis püüdnud eeskätt just R. Sarapiku tegevusest kujunevat tervikpilti eirata ja juhtida tähelepanu pelgalt ühele või teisele käitumisaktile eraldivõetuna. Sedagi tehes on kaitsja aga pisendanud ja moonutanud R. Sarapiku käitumisaktide olemust.
17.1.Nii ei saa kuidagi ühiste laste kasvatamise vajadusega õigustada kannatanu jälgimist tema töökohas või tema järjepidevat külastamist töökohal, seejuures kannatanut valjuhäälselt alandades, samuti tööandjale tema kohta laimavaid kirju saates (vt MKO lk-d 8–10). Isegi kannatanu enda esitatud videod kannatanu tülitamisest tema töökohas räägivad selget keelt sellest, et laste kasvatamise sooviga ei olnud sellel mingit pistmist (vt tl 20, kd III). Kolleegium osutab, et arvestades kannatanu tema töökohas tülitamise järjepidevust, tuvastamist leidnud episoodide rohkust, seal toimunud suhtluse sisu ja iseloomu, samuti selles taustal toimunud tööandjaga laimava sisuga ning F.Mle probleeme tekitada püüdvat kirjavahetust, on kahtlemata tegemist ahistava jälitamise süüteokoosseisule vastava käitumisega.
17.2.Kuigi R. Sarapikul oli 30. märtsi 2022. a kohtumäärusega keelatud katseajal viibida kannatanu elukohas, käis ta seal korduvalt ning samuti tülitas kannatanut korteri ukse ja akende tagant. Neidki juhtumeid on maakohus vaidlustatud kohtuotsuses üksipulgi analüüsinud, selgitades, milles seisnes niisuguse käitumise kannatanut hirmutav ja oluliselt häiriv iseloom (vt MKO lk-d 10–11. Kolleegium märgib, et varasemate isikuvastaste kuritegude tõttu kohtu seatud viibimiskeelust hoolimata järjepidevalt kannatanu elukohas käimine kujutab endast ulatuslikku eraellu sekkumist ja seega juba iseenesest kannatanu olulist häirimist, täites sellega ahistava jälitamise süüteokoosseisu.
17.3.Ka 24. septembril 2022 toimunud fotosessioonil kannatanu ja tema laste tülitamine paigutub samasse mustrisse, kus süüdistatav kasutab erinevaid võimalusi kannatanut ruineerida ning talle olemist ebameeldivaks muuta (vt MKO lk 11). Isegi kui selline episood üksinda ei oleks piisav, et rääkida ahistava jälitamise koosseisu realiseerimisest, siis koosmõjus teiste süüdistuses kirjeldatud ning maakohtus tõendamist leidnud osategudega aitab seegi juhtum kujundada tervikpilti R. Sarapiku kannatanu eraellu sekkumisest.
17.4.Erinevalt kaitsja seisukohast, nagu ei saaks süüdistatava ja kolmandate isikute vaheline suhtlus juba põhimõtteliselt moodustada ahistava jälitamise koosseisupärast tegu, leiab kolleegium, et ka kannatanu endaga vahetut kontakti loomata on võimalik tema eraellu sekkuda ja põhjustada talle olulisi häiringuid, samuti kannatanut hirmutada või alandada. Kui kolmandate isikutega suhtlemise puhul on taotlus luua kolmandatele isikute kannatanust teda halvustav kuvand, raskendada tal suhete loomist või nende säilitamist, siis ei ole mingit mõistelist takistust, miks ei peaks niisuguseid käitumisakte saama käsitada KarS § 157 3 järgi koosseisupäraste tegudena. Sama puudutab kolmandatelt isikutelt kannatanu elukorralduse kohta andmete pärimist – oma olemuselt ei erine selline info kogumine kuidagi nt kannatanu kohta andmete kogumisest tema visuaalse jälgimise teel, mis kahtlemata kujutab endast koosseisupärast tegu par excellence. Arvestada tuleb sedagi, et R. Sarapik kogus infot F.M kohta eesmärgiga talle probleeme valmistada. F.M meestuttavatega suhtlemisel on aga R. Sarapiku tegevuse äratuntav eesmärk rikkuda F.M kuvandit ja nende suhtumist F.M-i. Iseäranis omandab kolmandate isikutega suhtluse kaudu kannatanu eraellu sekkumine KarS § 1573 koosseisu kontekstis tähtsuse aga just siis, kui see kombineerub ka teiste kannatanut vahetult puudutavate osategudega. Maakohus on põhjalikult selgitanud, milles seisnes
arutataval juhul R. Sarapiku ja kolmandate isikute vahel toimunud suhtluse F.M eraellu sekkuv iseloom (vt MKO lk-d 11-13).
17.5.Maakohus on vaidlustatud otsuses veenvalt selgitanud, miks tuleb R. Sarapiku eelkäsitletud tegude puhul jaatada tema eesmärki kannatanut alandada ja hirmutada ning muul viisil oluliselt häirida. Maakohus osutab sellele, et F.M vajab R. Sarapiku tegevuse tõttu psühholoogilist nõustamist ja on vaimselt omadega läbi (vt MKO lk 13). Samuti on maakohus analüüsinud R. Sarapiku tegude tähendust ja asjakohaselt tuvastanud, et tema puhul saab näha soovi kannatanut igati kahjustada ning talle suhte purunemise eest kätte maksta, mis kõike eelnevat kokku võttes selgelt osutavad süüdistatava eesmärgile kannatanut nii alandada, hirmutada kui ka muul viisil oluliselt häirida.
18.R. Sarapik mõisteti maakohtus lisaks muule süüdi lähenemiskeelu korduvas rikkumises KarS § 3312 järgi. Süüdistuse kohaselt seisnes nimetatud kuritegu selles, et ta rikkus teadlikult ja korduvalt 7. novembri 2022. a kohtumäärusega kohaldatud keeldu läheneda F.Mle lähemale kui 15 meetrit. Nimelt läks ta 9. novembri hommikul F.M töökohta, viibides talle lähemal kui 15 meetrit, samuti tegi ta sama kolmel korral 10. novembril 2022: ajavahemikel kell 09:13–09:15, kell 10:19–10:20:26 ja uuesti kell 10:20:52–10:22.
18.1.Maakohus leidis, et 9. novembri 2022. a puhul ei saa lähenemiskeelu rikkumist R. Sarapikule ette heita, sest pole tõsikindlalt tuvastamist leidnud, et sel ajal olnuks ta juba teadlik 7. novembri 2022. a kohtumäärusest, millega lähenemiskeeld talle kehtestati. Samuti asus maakohus seisukohale, et 10. novembril ajavahemikel 10:19–10:20:26 ja kell 10:20:52– 10:22 kannatanule lähemale kui 15 m lähenemised tuleb lugeda üheks jätkuvaks käitumisaktiks, mitte aga kaheks eraldiseisvaks korduvaks teoks. Kaitsja hinnangul tuleb aga ka 10. novembril kl 9 ajal toimunud lähenemiskeelu rikkumist käsitada samal päeval hiljem toimunud rikkumistega koos ühise jätkuva käitumisena. Kolleegium nõustub kaitsja niisuguse käsitusega ja selgitab, et kohtupraktikas korduvalt kinnitust leidnud õigusdogmaatilise käsitluse kohaselt on õiguslikus mõttes ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Hindamaks, kas tegemist on ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud üldjuhul ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toime pandud süütegu. Sarnased on sellised teod, mis ründavad sarnastel asjaoludel sama õigushüve ja täidavad sama süüteokoosseisu ning on omavahel reeglina ka ajaliselt ja ruumiliselt lähedased. Ühtset tahtlust näitab see, kui isiku tahtlus hõlmab juba enne ühe niisuguse teo lõpuleviimist ka järgmise teo (vt nt 8. mai 2020. a RKKKo asjas nr 1-18-7408/62, p 10). Eeltoodud kriteeriume rakendades tuleb tõdeda, et loomuliku elukäsitluse kohaselt paistaks R. Sarapiku käitumine F.Mle 10. novembri 2022. a hommikul lähenedes ühtse käitumisena, mis oli kantud tema (tõepoolest trotslikust ja kiuslikust) soovist viibida kannatanu läheduses viimse võimaluseni. 10. novembril kl 9 ajal F.Mle lähenedes tekkis neil sõnelus selle üle, kas R. Sarapikule kehtestatud lähenemiskeeld on juba jõustunud ja talle täitmiseks kohustuslik või veel mitte. Kuivõrd R. Sarapik oli kindel, et edasikaebeõigusega määrust ta veel täitma ei pea, lahkus ta ning tuli peatselt tagasi koos määrusega, et katkenud vestlust jätkata ja enda
seisukohta dokumentaalselt kinnitada. Niisugust katkenud vestlust eraldiseisvateks käitumisaktideks lugeda on kolleegiumi arvates kunstlik. Pelgalt asjaolu, et süüdistatav oli lisaks määruse koopia kaasavõtmisele vahetanud ka riideid, ei muuda selles hinnangus midagi, sest rõivastus ei oma süüdistatava ning kannatanu vahelise määruse täitmise kohustuslikkust puudutava vaidluse kontekstis mingit tähendust.
18.2.Eeltoodud põhjusel ei saa R. Sarapiku puhul rääkida lähenemiskeelu korduvast rikkumisest, vaid üksnes selle ühest jätkuvast rikkumisest. Seetõttu puudub KarS § 331 2 kohaldamiseks vajalik eeldus ning R. Sarapik tuleb selles süüdistuses õigeks mõista.
19.1.Kuna R. Sarapik tuleb süüdistuses KarS § 331 2 järgi õigeks mõista ning tühistada talle selle kuriteo eest mõistetud karistus, tuleb samuti muuta R. Sarapikule KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristust. R. Sarapikule mõisteti karistused alljärgnevalt: KarS § 1573 lg 1 järgi kümme kuud vangistust; KarS § 199 lg 1 järgi kaheksa kuud vangistust; KarS § 136 lg 1 ja KarS § 120 lg 1 järgi KarS § 63 lg-t 1 kohaldades kaks aastat kuus kuud vangistust; ning KarS § 3312 järgi kuus kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 järgi mõisteti talle liitkaristus üksikkaristustest raskeimat suurendades neli aastat vangistust. Tühistades KarS § 64 lg 1 järgi mõistetava liitkaristuse osistest ühe – kergeima karistuse –, peab kolleegium süüdistuste mahtu, süütegude eripalgelisust ning süüdistatava isikut arvestades kohaseks liitkaristuseks kolm aastat üheksa kuud vangistust.
19.2.KarS § 68 lg 1 alusel tuleb arvata karistuse hulka ka vahistuses viibitud aeg 10. novembrist 2022 kuni 22. jaanuarini 2023 (R. Sarapiku ennetähtaegse vabanemise määruse kohaselt asus ta kriminaalasjas nr 1-19-5662 vangistust kandma 23. jaanuaril 2023, mis tähendab, et vahistus lõppes 22. jaanuaril 2023 – II kd tl 39-43), s.o kaks kuud kaksteist päeva vangistust. Seeläbi kandmisele kuuluva vangistuse suuruseks on kolm aastat kuus kuud kaheksateist päeva vangistust
20.Kaitsja hinnangul on R. Sarapikule KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristust mõistes kohaldatud materiaalõigust ebaõigesti, mõistes üksnes teise astme kuritegude eest süüdi tunnistatud isikule liitkaristuse, mis ületab viite aastat vangistust. Samuti ei võinud maakohus suurendada karistust tingimisi mõistetud karistuse võrra, sest see karistus oli juba varasemalt täies ulatuses täitmisele pööratud. Ühte ja sama karistust ei tohi korduvalt täitmisele pöörata, see oleks ne bis in idem põhimõtte ilmne rikkumine. R. Sarapik kandis juba talle mõistetud ja reaalselt täitmisele pööratud vangistust Tallinna Vanglas. Ta vabastati täitmisele pööratud karistuse reaalsest kandmisest tingimuslikult. Nende kaitsja seisukohtadega ei saa nõustuda.
20.1.Esmalt osutab kolleegium, et küsimust liitkaristuse hilisemast mõistmisest on kohtupraktikas käsitletud kohe pärast karistusseadustiku jõustumist ning arusaam ei ole selles osas ajas muutunud. Nii on Riigikohus juba 2003. a selgitanud, et KarS § 65 lg 2 sätestatu kohaselt, kui süüdimõistetu paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, järgides KarS § 64 lg-tes 2, 4 ja 5 sätestatut. Sellisel juhul ei tohi liitkaristus ületada karistusliigi ülemmäära,
milleks tähtajalise vangistuse korral on KarS § 45 lg 1 kohaselt kakskümmend aastat (30. mai 2003. a RKKKo asjas nr 3-1-1-59-03, p 7.1.). Kolleegium osutab omalt poolt veel sellele, et pole juhuslik, et KarS § 65 lg-s 2 viidatakse küll KarS § 64 lg-tele 2, 4 ja 5 ent mitte lg-le 3. Selles puuduvas viites nähtub seadusandja selge arusaam, et liitkaristuse hilisemal mõistmisel ei ole kohus seotud liitkaristuse osategude puhul võimaliku raskeima karistuse ülemmääraga.
20.2.Ebaõige on seegi, nagu keelaks ne bis in idem põhimõte suurendada KarS § 65 lg 2 alusel süüdistatavale mõistetud karistust karistuse võrra, mis on reaalselt täitmisele pööratud ja mille kandmiselt on süüdistatav tingimisi enne tähtaega vabastatud. KarS § 65 lg 2 mõte on selles, et varem mõistetud, kuid ära kandmata karistus liidetakse uue süüdimõistmisega mõistetud karistusele. Ära kandmata on ka karistus, mille kandmiselt on isik enne tähtaega tingimisi vabastatud. Seega ei eksinud maakohus selleski osas liitkaristuse moodustamise põhimõtete vastu.
20.3.Kuivõrd kolleegium moodustas R. Sarapikule KarS § 64 lg 1 alusel uue liitkaristuse, muutub ka talle KarS §-de 74 lg 6 ja 65 lg 2 alusel moodustatav liitkaristus. Seetõttu tuleb suurendada R. Sarapikule mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 10. detsembri 2019. a kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-19-5662 mõistetud ja ärakandmata karistuse, s.o ühe aasta kümne kuu kahekümne ühe päeva vangistuse võrra (karistusregister, II kd tl 2), mõistes talle liitkaristuseks viis aastat, viis kuud üheksa päeva vangistust. Puutavalt R. Sarapiku apellatsioonis märgitusse, nagu ei oleks maakohus talle karistust mõistes võtnud arvesse, et R. Sarapik hooldab oma vana ema, märgib kolleegium, et niisugust asjaolu ei saanudki kohus talle kuriteo eest karistust mõistes arvesse võtta. Küll aga tuleb osutada, et ilmselgelt ei võtnud R. Sarapik F.M vastu pika aja jooksul rohkeid kuritegusid toime pannes ise arvesse, milliseid tagajärgi tema teod võivad talle ning kaudselt ka tema lähedastele kaasa tuua.
21.R. Sarapik ja tema kaitsja on apellatsioonides osutanud arutatavas kriminaalasjas toimunud menetluse pikale kestusele, mida ei ole vaidlustatud otsuses kuidagi arvesse võetud. Selle etteheite kohta märgib kolleegium järgmist. R. Sarapikule etteheidetavad kuriteod on toime pandud ajavahemikus septembrist kuni 10. novembrini 2022. Süüdistusakt tema suhtes on kohtusse saadetud ca üks aasta neli kuud hiljem – 12. märtsil 2024. Selline kohtueelse menetluse kestus on küll tavapärasest mõnevõrra pikem, kuid ei anna veel iseenesest alust rääkida menetluse ebamõistlikust kestusest. Kriminaalmenetluse edasine kulg takerdus, sest R. Sarapik loobus 24. mail 2024 enda lepingulisest kaitsjast, mistõttu pidi maakohus tühistama 2024. a juunikuuks määratud kohtuistungid. Uue kaitsja leidmiseks andis kohus R. Sarapikule aega kuni 27. juunini 2024. R. Sarapik selleks kuupäevaks uut kaitsjat ei leidnud, vaid taotles selleks täiendavat aega. Selle taotluse maakohus oma 2. juuli 2024. a määrusega ka rahuldas, andes R. Sarapikule aega uue kaitsja leidmiseks kuni 23. augustini 2024. Kohtuistungid arutatavas kriminaalasjas määrati 6.–22. jaanuarini 2025. Ometi ei saanud istungid alata ka jaanuari alguses 2025, sest R. Sarapik oli haige. Lõpuks toimusid maakohtu istungid vahemikus 22. jaanuarist kuni 9. aprillini 2025. Seega põhjustas R. Sarapik ise enam kui pooleaastase menetluse venimise, mistõttu tema etteheide kriminaalmenetluse ebamõistlikult pika kestuse kohta on alusetu.
22.Apellandid leiavad, et I.C tsiviilhagi vargusega tekitatud kahju hüvitamiseks on põhjendamata. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. I.C seadusliku esindajana on F.M esitanud tsiviilhagi, millest nähtuvalt on vargusega tekitatud kahju suurus kokku 958,1 eurot. Kahju koosneb varastatud võtmekomplekti ja selle konkreetsele autole seadistamise hinnast, aga samuti auto uuesti kasutuskõlblikuks seadmisega vahetult kaasnevatest kuludest. Maakohus on lugenud kahju suuruse tõendatuks Info-Auto AS Pärnu esinduse 17. novembri 2022. a hinnapakkumise ning Lavi Autoteenindus OÜ 12. detsembri 2022. a arvega. Apellantide rahulolematus kahju suurust kinnitavate dokumentidega on paljasõnaline ning ei kummuta maakohtu veenvalt põhjendatud järeldusi.
23.Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2; § 340 lg 2 p-st 3 ringkonnakohus tühistab Pärnu Maakohtu 14. mai 2025. a otsuse osaliselt, s.o osas, millega maakohus mõistis R. Sarapiku süüdi ja karistas teda KarS § 3312 järgi, samuti talle KarS § 64 lg 1 ning § 74 lg 6 ja § 65 lg 2 alusel liitkaristuste mõistmises. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus rahuldab kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid osaliselt.
24.Apellatsioonis taotles kaitsja lisaks kaitsealuse õigeksmõistmisele ka süüdistatavale kriminaalmenetluse kulude hüvitamist. Mõistes R. Sarapiku süüdistuses KarS § 331 2 õigeks, on ringkonnakohus seega KrMS § 181 lg 1 alusel kohustatud hindama kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluste põhjendatust kogu ulatuses, sh esimese astme kohtu menetluses tekkinud kulude osas.
25.Maakohtus on R. Sarapiku kaitsja esitanud taotluse õigusabikulude väljamõistmiseks summas 9 900 eurot. Kuna kolleegium teeb KrMs § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, siis tuleb vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 ja § 175 lg 1 p-le 1 hüvitada süüdistatavale mõistlikus suuruses kaitsjatele makstud tasu. Kuna R. Sarapik mõistetakse õigeks osaliselt, siis tuleb hüvitada menetluskulu proportsionaalselt selles osas, mis seondub õigeksmõistmisega. Esmalt tuleb märkida, et õigusabi ühikuhindasid loeb kolleegium kõikide kohtule esitatud arvete lõikes mõistlikuks. Maakohtule esitatud arvete ja neist nähtuvate kulude spetsifikatsioonide alusel peab kolleegium osutatud õigusteenuse sisust ja selleks kulunud ajast õigeksmõistmiseni viinuga seonduvaks 10%. Selle info põhjal hindab kolleegium R. Sarapiku õigeksmõistmiseni viinud õigusabiks tehtud kulutustena vajalikuks ja põhjendatuks kaitsjatasu 990 eurot (sh käibemaks). Nimetatud kulu loeb kolleegium mõistlikuks suuruses kaitsjatasuks KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes ja määrab selle süüdistatavale hüvitada.
26.Kaitsja esitas ringkonnakohtu istungil taotluse mõista Eesti Vabariigilt Advokaadibüroo Sven Sillar kasuks välja apellatsioonimenetluses kaitsjale maksmisele kuuluv mõistlik tasu 1 500 eurot (sh käibemaks). Menetluskulude nimekirja kohaselt osutas kaitsja R. Sarapikule apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 8 tundi 20 minutit. Kaitsja tunnitasu (koos käibemaksuga) on olnud 180 eurot. Nimekirja kohaselt koosneb nimetatud menetluskulu koosnes maakohtu otsuse analüüsist ja konsultatsioonist kliendiga – 1 tund, apellatsiooni koostamisest – 5 tundi 20 minutit ning kohtuistungiks valmistumisest ja kohtuistungil osalemisest – 2 tundi. Vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 kui apellatsioonimenetluses
tehakse KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. KarS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka muu hulgas valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi hinnangul on taotletud tasu mõistliku suurusega. Kaitsja taotletav tunnitasu määr jääb keskmise turuhinna piiresse. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt kaitseks kulutatud aeg on iseenesest mõõdukas. Seega rahuldab kolleegium taotluse, lugedes mõistliku suurusega kaitsjatasuks tasu 8,2 tunni eest, s.o 1 500 eurot (sh käibemaks). Selles ulatuses tuleb kaitsjatasu Eesti Vabariigilt R. Sarapikule välja mõista.
Allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.