Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kriminaalasi
Tartu Ringkonnakohus 10. aprill 2025 1-24-5449 Ingeri Tamm, Erkki Hirsnik ja Tiit Lõhmus Jevgeni Barinovi süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus Apellandid
Viru Maakohtu 5. detsembri 2024. a otsus Süüdistatav Jevgeni Barinov. Isikukood 38507153721, elukoht XXX Kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev
Teised apellatsioonimenetluse pooled
Prokuratuur, esindaja Viru ringkonnaprokurör Priit Tõnisson
Ringkonnaprokuratuuri
Kannatanu J.P-K. Kannatanu A.P-K. i esindaja vandeadvokaat Andrei Matvejev Asja menetlemise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 5. detsembri 2024. a otsus muutmata ja selle peale esitatud apellatsioonid rahuldamata.
2.Määrata Ida-Viru Advokaadibüroole Jevgeni Barinovile vandeadvokaat Sergei Politševi poolt apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 242 eurot 78 senti (sealhulgas käibemaks 43 eurot 78 senti).
3.Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Andrei Matvejev vandeadvokaat Andrei Matvejevi poolt apellatsioonimenetluses kannatanu esindamisel riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 131 eurot 76 senti (sealhulgas käibemaks 23 eurot 76 senti).
4.Mõista menetluskulu 374 eurot 54 senti (sh käibemaks 67 eurot ja 54 senti) välja Jevgeni Barinovilt Eesti Vabariigi kasuks. See summa tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on
kohustuslik. Kui rahaline kohustus jääb tähtajaks täitmata, saadetakse kohtumääruse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.
5.Tagastada Jevgeni Barinovile Sotsiaalkindlustusameti 23. novembri 2020. a otsuse nr P260-2020-128319. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.
KOHTUOTSUSE PÕHIOSA
I.
Süüdistus
1.Jevgeni Barinovi süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi selles, et 22. oktoobril 2023 kella 23 paiku lõi ta aadressil XXX asuvas korteris konflikti käigus käega näkku elukaaslase J.P-K. alaealisele pojale A.P-K. ile (sünd 26. juunil 2008). Sellega tekitas ta talle füüsilist valu ja tervisekahjustuse – punetuse põsel. Seejärel tiris J. Barinov oma elukaaslast J.P-K. t juustest ja lõi teda parema käega näo vasakule poolele. Sellega tekitas J. Barinov J.P-K. le füüsilist valu ja tervisekahjustuse – hematoomi vasaku silma piirkonda. II.
Maakohtu otsus
2.Maakohus tunnistas 5. detsembri 2024. a otsusega J. Barinovi KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi süüdi ning mõistis talle karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Lugedes kahtlustatavana kinnipidamise aja 3 päeva kantud karistuseks, jäi J. Barinovil kanda veel 1 aasta 5 kuud ja 27 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 30. detsembri 2021. a otsusega nr 1-21-8977 mõistetud karistuse kandmata osa, 2 aasta ja 10 kuu võrra, ning mõisteti J. Barinovile liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 4 aastat 3 kuud ja 27 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks on J. Barinovi vanglasse saabumise aeg.
3.Vaidlust ei ole selles, et 22. oktoobril 2023 kella 23 paiku toimus korteris aadressil XXX, perekondlik tüli. Korteris viibisid ärritunud J. Barinov, naine ja kolm last. Peamine vaidluspunkt on selles, kas tüli käigus kasutati vägivalda.
4.Ütluste usaldusväärsust hinnates leidis kohus, et kannatanu J.P-K. kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütlustes on olulised vastuolud löömise osas. Kohtueelses menetluses rääkis kannatanu löömisest ja löögist näkku eesmärgiga takistada tal püsti tõusmast. Istungil sai löögist kannatanut kogemata tabanud käetabamus. Lööki näkku püstitõusmise takistamiseks ei ole võimalik segamini ajada kogemata saadud käetabamusega. Lisaks varieerus kannatanu versioon löömise osas. Esmalt rääkis ta, kuidas J. Barinov pani ta jõuliselt diivani peale ning ta ise lõi end küünarnukiga vastu diivanit. Seejärel rääkis, et lõi end vastu J. Barinovi küünarnukki. Kohus ei pidanud eluliselt usutavaks, et kannatanu mälu on aasta tagasi toimunud sündmuste detailide osas paranenud. Võrreldes kohtueelses menetluses antud ütlustega asus kannatanu J.P-K. J. Barinovi tegevust pisendama, mis ei ole lähisuhtevägivalla asjades harv. Samuti võis kannatanu tunda J. Barinovi ees hirmu, sest vahetult pärast sündmust ütles süüdistatav talle: „Raisk, sa veel vastutad selle eest“.
Kannatanu J.P-K. järjepidevad ja teiste tõenditega kokkulangevad ütlused luges kohus usaldusväärseteks, kuid jättis tema ütlused löömise täpsemate asjaolude osas tõendikogumist välja.
5.Kannatanu A.P-K. i ütlustes esinenud vastuolu selles, kumma käega süüdistatav kannatanut lõi, ei muuda tema ütlusi ebausaldusväärseteks. Kannatanu ei mäletanud seda. Eluliselt usutav on stressiolukorras käed segamini ajada. 16-aastase kannatanu selgituste kohaselt on ta vahel hajameelne. Arvestades sündmusest möödunud aega, ei saa kannatanu mälupilt selles, mis hetkel ja toas teda löödi, olla ülemäära detailne. Ta elas toimunut emotsionaalselt üle ning sündmuse käigus viibiti erinevates tubades. A.P-K. il polnud põhjust süüdistatava peale valetada, et lõpetada J. Barinovi ja oma ema kooselu. 22. oktoobri 2023 õhtuse tüli ajaks oli otsus süüdistatava lahkumiseks korterist tehtud. Kohtuistungi ajaks aga oli J.P-K. ja J. Barinovi kooselu lõppenud ning viimane ei osalenud laste kasvatamises.
6.Samal põhjusel puudus alus valetamiseks ka J.P-K. tütrel N.P-K. l. Sündmuse ajal 10aastane tunnistaja andis toimunu kohta kohtus ütlusi 11-aastasena. 10-aastane on võimeline aru saama kui kedagi lüüakse või juustest sikutatakse ning üldpilti sündmusest edasi andma. Kõikide asjaolude detailne mittemäletamine aasta pärast sündmust ei muuda tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseks.
7.Süüdistataval oli varem karistatud isikuna motiiv katseajal toimepandud teo tõttu vangistuse vältimiseks end õigustada ning löömist eitada. J. Barinov rääkis istungil varem avaldamata asjadest ning selgitas asju endale sobivalt. Arvestades J. Barinovi käitumist vahetult pärast sündmust, s.o tema ärritunud olekut, lubadust saata lapsed lastekodusse, J.P-K. sõimamist ebatsensuursete sõnadega ja lubadust, et viimane veel vastutab selle eest, pidades kohus usutavaks, et ärritunud ja emotsioone mittevaoshoidev J. Barinov käitus kannatanutega süüdistuses märgitud viisil. J. Barinovi ütlused luges kohus usaldusväärseteks üksnes osas, milles need on teiste tõenditega kooskõlas.
8.Kannatanu A.P-K. i ja tunnistajate N.P-K. ning politseinik A.P. e ütluste, samuti 23. oktoobri 2023 asitõendi vaatlusprotokolliga luges kohus tõendatuks, et korteris toimunud tüli käigus lõi J. Barinov A.P-K. it käega näkku. Tunnistaja A.P. nägi kannatanu näol punetust. Kannatanu A.P-K. i ütluste kohaselt tuli ta õhtul koos emaga koju, kust nad leidsid J. Barinovi. Viimane tõmbas ema korterisse, oli tige ja karjus. Räägiti laste kasvatamisest ja ta sekkus vaidlusesse. Ema palus õel minna naabrite juurde politseid kutsuma. J. Barinov haaras õest kinni, A.P-K. omakorda lükkas J. Barinovi eemale. J. Barinov lükkas kannatanut ja tõstis mitmel korral löögiks käe ning lõi teda vastu põske. Löök ei olnud tugev, ent ta tundis valu.
9.Sarnaselt kirjeldas A.K-P. sündmust väljakutsele tulnud politseinikele, kellele näitas ka põske, millel oli punetus. Tunnistaja A.P. käis 22. oktoobril 2023 peretüliga seotud väljakutsel, kus talle kannatanu A.P-K. avaldas, et J. Barinov lõi teda, millest ta tundis valu. Tunnistaja jõudus sündmuspaigale vahetult pärast juhtunut ja nägi kannatanu näol punetust. Nii tunnistaja ütlustest kui ka videosalvestiselt nähtuvalt oli kannatanu emotsionaalne ja juhtunu mõju all. Puudub alus arvata, et kannatanu oleks tõde moonutanud. Tunnistaja N.P-K. ütlused riimuvad eelnevate tõenditega. Tunnistaja rääkis, et ema sõimles J. Barinoviga ja palus tal minna naabrite juurde politseid kutsuma. Siis lükkas J. Barinov ta vastu seina. J.P-K. poja A.P-K. i löömist ei näinud. Samas ei viibinud ta kogu aeg J. Barinovi ja pojaga koos ega näinud toast tervikpilti, kui J. Barinov pojaga lastetoas tülitses. Süüdistatava ütlused jättis kohus nende ebausaldusväärsuse tõttu tõendikogumist välja. Need on ümber lükatud kannatanu A.P-K. i ja tunnistajate N.P-K. ja A.P. e ütlustega.
10.Kannatanute J.P-K. ning A.P-K. i ütlustega luges kohus tõendatuks, et J. Barinov haaras J.P-K. l juustest. Kannatanu kirjeldas, et läks enne 22. oktoobril 2023 juhtunut J. Barinoviga riidu ning ütles, et viimane tema juurde ei tuleks. Konfliktid olid laste kasvatamise teemal. Kui ta õhtul koos lastega koju tuli, oli J. Barinov seal ning puhkes vaidlus, mille käigus haaras J. Barinov tal juustest. Juustest haaramist kinnitas ka A.P-K. . Süüdistatava kinnitusel ei tõmmanud ta J.P-K. t meelega juustest. Võib-olla jäid tema lahtised juuksed juhuslikult käe alla, kui ta pani naise voodile istuma.
11.Tunnistaja N.P-K. ja A.P. e ütlustega luges kohus tõendatuks, et J. Barinov lõi kannatanu J.P-K. t käega näkku. Tunnistaja N.P-K. rääkis, et ta pidi kutsuma politsei, sest J. Barinov lõi ema käega näkku. Tunnistaja nägi löömist, mis toimus elutoas. Kaitsja hinnangul ei saanud tunnistaja löömist näha, sest lastetoa uks oli kinni. Kohus ei uskunud kannatanu ütlusi, et ta suutis tüli ajal jälgida, kas lastetoa uks on kinni. Kogutud tõenditega luges kohus tuvastatuks, et J.P-K. ja J. Barinovi tüli jätkus pärast lastetoast väljumist, millele järgnevalt toimus ka löömine. Tunnistaja N.P-K. selgitusel nägi ta löömist ajal, mil tuli magamistoast elutuppa vaatama, miks riieldakse.
12.Väljakutsele saabunud tunnistaja A.P. ele selgitas kannatanu J.P-K. , et J. Barinov lõi teda näo vasakusse piirkonda parema labakäega. Ta rääkis, kuidas koju tulles ootas J. Barinov teda korteris, haaras tal jopest ja tiris korterisse ning hakkas karjuma. Kohus ei pidanud tõenäoliseks, et kannatanu vahetult sündmuskohale saabunud tunnistajale valetas korterisse tõmbamise ja löömise kohta. Selles osas on kannatanu ütlused olnud järjepidevad.
13.Süüdistatav löömist ei kinnita, kuid möönis, et kui kannatanu tal jopest kinni hoidis ja takistas lastetuppa minemist, sai kannatanu selle käigus tabamuse.
14.J.P-K. ütles, et tundis löögist valu. Kannatanu on löömise asjaolude osas andnud erinevaid ütlusi, kuid valu põhjustamises ja selles, et vigastus silma juures tekkis löögist, on kannatanu ütlused usaldusväärsed. Need on kooskõlas ka tunnistaja A.P. e ütluste ja fotodega kannatanust. Tunnistaja A.P. e ütlustega on tõendatud, et löögi tagajärjel oli kannatanu näol punetus. 23. oktoobri 2023 fotodega on tõendatud kannatanu vasaku silma juures olev hematoom. Süüdistatava ütlused, et kannatanul oli hematoom juba enne, on sellega ümber lükatud.
15.J. Barinovi tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi. Süüdistatav põhjustas kannatanutele valu ja tekitas kehavigastused. J. Barinov pani teo toime lähisuhtes. Nad olid J.P-K. ga 22. oktoobril 2023 elukaaslased. Ühised lapsi neil ei olnud, kuid J. Barinov osales J.P-K. laste kasvatamises. Sellest tekkinud erimeelsustest saigi tüli alguse. J. Barinov pani teo toime korduvalt. Ta väärkohtles kehaliselt kahte kannatanut, olles varem süüdi tunnistatud Viru Maakohtu 30. detsembri 2021. a otsusega KarS § 121 lg 2 p 3 järgi.
16.Kannatanu A.P-K. i näkku löömisel tegutses J. Barinov otsese tahtlusega. Tal oli varasem kogemus, mida võib näkku löömine kaasa tuua. Rusikalöök oli küll nõrk, ent nägu on õrn piirkond, mistõttu põhjustab see intensiivsemat valu ja võib kergesti vigastusi tekitada. J. Barinov oli teadlik, et kannatanule näkku löömine põhjustab talle valu ja ta vähemalt möönis tervisekahjustuse tekkimist. Kannatanu J.P-K. löömisel ja juustest haaramisel tegutses J. Barinov kaudse tahtlusega.
17.Maakohus leidis, et J. Barinovi ei ole võimalik karistada rahalise karistusega, kuna teda on ka varem karistatud samalaadse teo eest ja ta pani uued teod toime katseajal. Teosüü hindas maakohus keskmisest väiksemaks. Selle puhul võttis kohus arvesse, et kasutatud vägivald ei olnud intensiivne, kuid esines mitu kvalifitseerivat tunnust – teo toimpanemine korduvalt ja lähisuhtes. Raskendav asjaolu on teo toimepanemine alaealise suhtes, kergendav aga kannatanu J.P-K. ees vabandamine. Eripreventiivsest aspektist arvestas kohus J. Barinovi varasemat karistust ja uue kuriteo toimepanemist katseajal, mis näitab, et karistused ei ole talle mõju avaldanud. J. Barinovi süü suurusele vastav karistus on aasta 1 aasta ja 6 kuud vangistust. III.
Apellatsioonid
18.Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja, kes palub maakohtu 5. detsembri 2024. a otsuse J. Barinovi süüdimõistmises KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi tühistada ning mõista ta õigeks. Sellest tulenevalt tuleb menetluskulud jätta riigi kanda.
19.Kaitsja leib, et kohus on ebaõigesti hinnanud A.P-K. i ning tunnistajate N.P-K. ja A.P. e ütlusi, mis tõi kaasa materiaalõiguse ebaõige kohaldamise.
20.Tunnistaja N.P-K. ütlused, et ta ise nägi, kuidas J. Barinov lõi ema, on vastuolus nii J. Barinovi kui ka kannatanu J.P-K. ga ütlustega. Nad kinnitavad, et sel ajal kui nad viibisid elutoas, oli laste toa uks kinni. Kui tunnistaja oleks ukse avanud, siis ei oleks see jäänud kannatanul ja süüdistataval märkamata. Tunnistaja A.P. ei viibinud sel hetkel korteris, kui kannatanu ja süüdistatav tülitsesid. Seetõttu ei saa ta kinnitada, et süüdistatav lõi kannatanut näkku. Ta andis ütlusi kannatanu sõnadest lähtuvalt. Samas kannatanu eitab seda, et süüdistatav lõi teda näkku. Hematoomi tekkimise asjaolud on tõendatud kannatanu ja süüdistatava ühesuguste ütlustega. J.P-K. l juustest kinni haaramise osas leiab apellant, et J. Barinovil ei olnud otsest ega kaudset tahtlust tekitada kannatanule sellega valu. Kannatanu valulävi võib olla madal ja ta tunneb valu ka siis kui teine inimene ei tunneks.
21.A.P-K. i löömise osas leiab apellant, et laste ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt. Nad ei soovinud, et J. Barinov elaks nende juures ja on seetõttu valmis andma ütlusi tema vastu. Ka on nende ütlustes vastuolud: N.P-K. ütleb, et J. Barinov lõi venda koridoris, A.P-K. ütleb aga, et lastetoas. Tunnistaja A.P. ise löömist ei näinud, tema ütlused tuginevad kannatanu omadele. Kaitsja ei nõustu maakohtuga, et õhtul toimunud tüli ajaks oli otsus, et J. Barinov lahkub nende korterist, juba tehtud. Selle kasuks räägib asjaolu, et J. Barinov lahkus alles siis kui kohale tuli politsei. Sel päeval teatas J.P-K. J. Barinovile telefoni teel, et viimane lahkuks korterist. J. Barinov läks aga korterisse, et rääkida J.P-K. ga muuhulgas sellest, mis põhjusel nad ei saa koos elada. Kohtuistungil selgus, et J. Barinovi suhted J.P-K. ga on säilinud, nad kohtuvad J. Barinovi elukohas. Kuna lapsed andsid ütlusi kohtueelses menetluses, siis on eluliselt usutav, et nad kartsid hiljem tunnistada, et need ütlused ei ole õiged.
22.Apellatsiooni esitas ka J. Barinov ise. Ta leiab, et teda on süüdi mõistetud teo eest, mida ta ei ole teinud. J.P-K. lapsed laimavad teda. Artjom võis ise oma põse seestpoolt katki hammustada. Tähelepanu tuleb pöörata politsei vormikaamera salvestisele. J. Barinov möönab, et ta võis püüda lapsi rangelt kasvatada, sest ei taha, et neil oleks selline elu nagu temal – alkohol, narkootikumid ja vangla. N.P-K. on jäänud juba kauplusest varastamisega vahele. Laste selliste tegude pärast tülitsevad nad J.P-K. ga tihti. IV.
Apellatsioonivastused
23.Prokurör palub jätta J. Barinovi ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldamata ning Viru Maakohtu otsuse muutmata. Otsus on seaduslik ja põhjendatud ning piisava põhjalikkusega motiveeritud. Kohtu järeldused selles, milliseid ütlusi saab lugeda usaldusväärseteks ja miks seda ei ole J.P-K. ütlused, on jälgitavad ning korrektsed. Politseiniku rinnakaamera salvestiselt kostuva järelduse rutakust, et laps on ilmselt põske hammustanud, on politseiametnik veenvalt kohtus põhjendanud.
24.Kannatanu A.P-K. i esindaja palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Oluline on kannatanu turvalisus. Maakohtu otsuse muutmine võiks luua olukorra, kus kannatanu peab tulevikus seisma uuesti silmitsi vägivallaga ja tundma hirmu. Kannatanu ütlused on usaldusväärsed ja kooskõlas teiste tõenditega. V.
Ringkonnakohtu seisukoht
25.Maakohus hindas tõendeid nende kogumis ja tuvastas süüditunnistamise aluseks olevad faktilised asjaolud nõuetekohaselt. Ringkonnakohus tugineb vaidlustatud otsuses toodud tõendite analüüsile ega pea vajalikuks selle kordamist samaväärses mahus (vt ka RKKKo 10. mai 2023, 1-20-2143/156, p 16). Kuigi karistust ei ole apellatsioonis vaidlustatud, ei näe kolleegium maakohtu otsuses selliseid kaalutlusvigu, mis tingiksid kergema karistuse mõistmise.
26.Kaitsja taotleb süüdistatava õigeksmõistmist tõenditele antud ebaõige hinnangu tõttu, mis viis kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse kohustuse rikkumiseni. J. Barinovi kinnitusel ei ole ta tegu toime pannud. Süüdimõistmine põhineb J.P-K. laste laimul. a) A.P-K. i ja N.P-K. ütluste usaldusväärsus
27.Kriminaalasjas puuduvad vähimadki viited sellele, et kannatanu A.P-K. ja tunnistaja N.P-K. , kes olid sündmuse toimumise ajal vastavalt 15-aastane ja 11-aastane, oleksid valetanud nii kohtus kui kohtueelsel uurimisel soovist süüstada J. Barinovi alusetult. Valetamine eeldanuks eelnevat plaani või kokkulepet rääkida ühetaolist juttu, mis tunduks usutav ka sündmusele reageerinud politseinikele. Politseinike saabumine sündmuskohale oli aga kannatanutele üllatuslik, sest väljakutse tegid naabrid korterist 26, andes Häirekeskusele teada, et korteris 30 on ilmselt mingi kaklus, tüli kestab juba 2 päeva. Seega ei olnud neil aega ega võimalust (politseiniku rinnakaamera videost nähtuvalt ei viibinud kannatanud A.PK. ja J.P-K. ühes ruumis ning nendega vesteldi eraldi) kokku leppida, mida toimunu kohta öelda. Sündmuskohale tulnud politseinikele rääkisid mõlemad kannatanud ühetaolist juttu. Tunnistaja N.P-K. kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist kohtuistungil menetlusosalistest keegi ei taotlenud, millest saab järeldada, et tema enda ütlustes ei ole vastuolusid. Arvestades eeltoodut on kaitsja järeldus, et lapsed kartsid kohtumenetluses teisiti rääkida valeütluste andmise hirmus, meelevaldne. Vastupidi – nii A.P-K. kui ka N.P-K. rääkisid kohtus tõtt ja ebatäpsused nende ütlustes on tingitud kas mittemäletamisest sündmusest möödunud aja tõttu või stressisituatsioonist, mis ei võimaldanud kõiki asjaolusid üksikasjalikult märgata ja talletada. Maakohus on seda ammendavalt ja jälgitavalt põhjendanud.
28.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellest, kas lapsed teadsid ema otsusest J. Barinoviga kooselu jätkata või mitte, teha järeldusi nende ütluste usaldusväärsuse kohta. Vaidlust ei ole selles, et J.P-K. palus sellel päeval J. Barinovil telefoni teel korterist lahkuda, mis näitab, et
kannatanu oli oma otsuse teinud. J.P-K. kinnitas ka, et ta oli lastega seda korduvalt arutanud (I kd, lk 61 pöördel). Vaatamata sellele otsustas J. Barinov tulla naisega 22. oktoobri 2023 õhtul sellel teemal veel rääkima, mis viiski konfliktini. Kannatanu sõnul olid süüdistatava meetodid laste kasvatamisel karmid, ta rääkis alati kõvasti ja emotsionaalselt. J. Barinovi karjumisest tõusis tal vererõhk ja pea hakkas valutama. Sel õhtul süüdistas J. Barinov teda jälle valesti käitumises ja ta tundis, et on lastega otsuse teinud (I kd, tl 56 pöördel). Kohtuistungi ajaks oli aga J.P-K. ja J. Barinovi kooselu lõpust möödas juba aasta ning süüdistatav ei osalenud enam nende kasvatamises, mistõttu puudus neil põhjus teda vaenata eesmärgil, et J. Barinov nendega koos ei elaks. Selle kohta, kas lapsed üldse teavad midagi J.P-K. ja J. Barinovi praegusest suhtlusest, asjas tõendeid ei ole. Apellatsiooni kohaselt selgus see alles kohtumenetluses. Seega ei saa ka sellest, et süüdistatav endiselt mingil määral kannatanuga suhtleb, kuidagi järeldada, et lapsed süüstavad J. Barinovi alusetult.
29.Kokkuvõtvalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus on põhjendatult lugenud A.P-K. i ja N.P-K. ütlused usaldusväärseteks ning õigustatult neile tuginenud. b) J.P-K. löömine ja juustest tirimine
30.Apellandid ei nõustu maakohtu poolt tuvastatuga, et J. Barinov lõi oma elukaaslast J.P-K. t näkku.
31.Vaidlust ei ole selles, et 22. oktoobril 2023 toimunud intsidendi järel oli kannatanu J.P-K. näo vasakul poolel nähtav punetus (tunnistaja J. Pauljukaitise ütlused) ning järgmisel päeval tema näost tehtud fotol on näha hematoom (II kd, tl 44). J. Pauljukaitise kinnitusel rääkis kannatanu sündmuskohal talle, et J. Barinov lõi teda näo vasakule poolele oma parema labakäega (I kd, tl 64 pöördel). J.P-K. sõnul tal enne vigastust ei olnud (I kd, tl 62 pöördel). Vastupidist väidab üksnes süüdistatav J. Barinov, öeldes et hematoom oli kannatanul enne tüli (I kd, tl 72).
32.J.P-K. on andnud selle kohta, kuidas toimus löömine, erinevaid ütlusi, väites sedagi, et ta ise lõi end vastu J. Barinovi küünarnukki. Prokuröri taotlusel avaldati kannatanu ütlused neis olevate vastuolude tõttu. Maakohus hindas kannatanu selgitusi ütluste erinevuse põhjuste kohta ja leidis nõustumisväärselt, et lööki näkku ei ole võimalik segamini ajada kogemata saadud käetabamusega ning kannatanu on hakanud J. Barinovi tegevust pisendama. See on selgitatav hirmuga vägivallatseja ees, milliseks arvamuseks annab praeguses asjas põhjust süüdistatava poolt vahetult pärast sündmust lausutu: „Raisk, sa veel vastutad selle eest“. Selline väljaütlemine sisaldab ähvardust. Ka ei saa välistada kannatanu soovi säästa vägivallatsejat võimalike tagajärgede, sh kriminaalkaristuse eest. Kannatanu ütluste kohaselt suhtleb ta süüdistatavaga küll harva, ent nad on heades suhetes. Nad on telefonitsi korduvalt suhelnud enne kohtuistungit ja süüdistatav on kannatanule väitnud, et A.P-K. laimab teda. (I kd, tl 61). Arvestades kannatanu ütluste muutumist J. Barinovile soodsamas suunas, saab eeltoodust järeldada, et ta on ennast lasknud mõjutada süüdistatava kaitseversioonist.
33.Kannatanu ütluste erinevust ei selgita ega muuda neid usaldusväärsemaks apellatsioonis väljapakutu, et J.P-K. ülekuulamine kohtueelses menetluses toimus kiirendatud tempos ning konkreetseid küsimusi esitamata, mistõttu avanes tal võimalus sündmusest täpsemalt rääkida alles kohtuistungil küsimuste esitamisel. Kannatanu ülekuulamisel juhindutakse tunnistaja ülekuulamise reeglistikust (KrMS § 37 lg 3). Tunnistusi andva isiku ülekuulamisel on keelatud esitada talle suunavaid küsimusi (KrMS § 68 lg 4). Ülekuulamine algab tavaliselt avatud küsimusega, millele ülekuulatav saab vastata vaba jutustusena. KrMS §
74 lg-st 4 tulenevalt võib tunnistaja ülekuulamisel pärast vaba jutustamist kirjutada ütlused ülekuulamisprotokolli omakäeliselt. KrMS § 38 lg 6 sätestab kannatanu õiguse tutvuda menetlustoimingu protokolliga ning teha menetlustoimingu tingimuste, käigu ja tulemuste ning protokolli kohta avaldusi, mis protokollitakse. Seega oli J.P-K. l võimalik kohtueelses menetluses ülekuulamisel täpsustada sündmuse detaile nii põhjalikult, kui ta vajalikuks pidas ning vajadusel kanda menetlustoimingu kohta protokolli avaldusi. Sestap ei pea ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga eluliselt usutavaks, et kannatanu mälu aasta tagasi toimunud sündmuse detailide osas võrreldes kohtueelses menetluses antud ütlustega kohtuistungi aja seisuga paranes. Kannatanu väitis ka ise kohtuistungil, et seda, mida ta kohtueelses menetluses ja politseinikele rääkis, ta ei mäleta (I kd, tl 60 ja 61).
34.Tunnistaja N.P-K. nägi, kuidas J. Barinov lõi ema J.P-K. t näkku. Kaitsja leiab, et selline tunnistus on vastuolus nii J. Barinovi kui ka kannatanu J.P-K. ga ütlustega, kelle kinnitusel oli nende elutoas viibimise ajal lastetoa uks kinni. Kohtukolleegium märgib, et selleski osas on kannatanu J.P-K. ütlused ebajärjekindlad – kui prokuröri küsimusele, kas ta kogu aeg nägi, kas uks on kinni või lahti, vastas kannatanu: „Uks oli kinni“ (I kd, tl 63), siis kohtu küsimusele vastab ta, et juustest sikutamist ja käega näkku saamist nägid lapsed pealt (I kd, tl 63 pöördel). Järelikult ei ole tunnistaja ütlused kannatanu omadega vastuolus, sest viimane tunnistas kohtule, et lapsed olid vägivalla tunnistajateks.
35.Isegi kui nõustuda kaitseversiooniga selles, et lastetoa uks oli süüdistatava ja kannatanu tüli ajal kinni, ei muuda see ebausaldusväärseks tunnistaja N.P-K. ütlusi, et ema näkku löömist nägi ta magamistoast elutuppa minnes, kui soovis vaadata, miks nad omavahel riidlevad (I kd, tl 61). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et konflikti ajal ei saanud kannatanu keskenduda sellele, kas lastetoa uks on kinni või lahti olenemata sellest, et ta suutis ümbrust adekvaatselt tajuda. Tavapäraselt suunavad tülitsejad tähelepanu teisele osapoolele, jõudmata registreerida kõiki ümbruses toimuvaid sündmusi. Kannatanu on süüdistatavat kirjeldanud kui äkilist ja emotsionaalset inimest, kes reageerib kõige peale teravalt, hakkab karjuma, kätega vehkima ning ei rahune pikalt (I kd, tl 61 pöördel). Tunnistaja A.P. e ütlustest nähtuvalt oli J. Barinov sündmuskohal ärritunud, tõstis politseiga suheldes häält ja rääkis emotsionaalselt (I kd, tl 64 pöördel). Seega olid nii kannatanu kui ka süüdistatav erinevatel põhjustel endast väljas, mistõttu võis neile jääda N.P-K. poolt elutoa ukse avamine märkamata.
36.Kaitsja märgib veel, et tunnistaja A.P. ei saa kinnitada, et süüdistatav lõi kannatanut näkku, sest ta rääkis edasi kannatanult kuuldut. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tunnistaja ütlusi on võimalik tõendamisel kasutada vastavalt KrMS § 66 lg 21 p-le 2. A.P. sai toimunud sündmusest teada kannatanu J.P-K. lt vahetult sündmuskohal ajal, kui kannatanu oli veel tajutu mõju all ning tõe moonutamiseks tal põhjust ei olnud. Tunnistaja A.P. e ütlused tõendavad, et kannatanu rääkis talle käega näkku löömisest ning see kattub tunnistaja N.P-K. ütlusega, samuti kannatanust tehtud fotodega. Need tõendid lükkavad ümber J. Barinovi ennastõigustavad ütlused.
37.Kaitsja hinnangul näitavad kannatanu ütlused, milles ta tunnistab, et J. Barinov tiris teda juustest, tema soovimatust J. Barinovi tegevust õigustada. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ja leiab, et J.P-K. ütluste osaline kattumine teiste tõenditega ei anna alust tema ütlusi aprioorselt kõiges usaldusväärseks tunnistada. Kohtupraktika ei välista võimalust lugeda ütlused ebausaldusväärseteks vaid osas, milles need on varem antud ütlustega diametraalses vastuolus ja isik ei suuda mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada ütluste erinevuse põhjust, muus osas aga saab neile tugineda (vt nt RKKKo 20. aprill 2015, nr 3-1-125-15, p-d 7 ja 8). Maakohus ei ole selle põhimõtte vastu eksinud ja on jälgitavalt
põhjendanud, miks ja millises osas on J.P-K. ütlused usaldusväärsed ja millises osas tuleb need tõendikogumist välja jätta.
38.Kaitsja leiab, et kannatanu juustest haaramise puhul ei ole täidetud kuriteo subjektiivne koosseis, sest J. Barinovil ei olnud valu tekitamise tahtlust. J.P-K. tundis vaid väikest valu. Tema valulävi on arvatavasti madal.
39.Valu subjektiivsust silmas pidades tuleb valu tekitava kehalise väärkohtlemise tuvastamiseks kõigepealt kannatanu ülekuulamisel küsida, kas ta tundis valu. Kohtupraktikas ei ole peetud aktsepteeritavaks seda, et tervel inimesel aistingu olemasolu loetakse tuvastatuks tema enda ütlusi arvestamata jättes (RKKKo 4. mai 2015, nr 3-1-1-29-15, p 11.1). Kannatanu J.P-K. tunnistas, et tundis juustest tirimisel valu (I kd, tl 59 pöördel). Kaitsja väide kannatanu madala valuläve kohta ei tugine ühelegi tõendile, jäädes paljasõnaliseks arvamuseks. Piirisituatsioonides tuleb täiendavalt küsida, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Kui objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt (RKKKo 24. mai 2013, nr 3-1-1-50-13, p 12).
40.Küsimusele valu suuruse kohta vastas kannatanu: „Tunda oli, mitte päris palju, et see peanahk oleks küljest rebitud, ikka võeti niisama“ (I kd, lk 59 pöördel). Järelikult pidas kannatanu valu hinnates kõrgeimaks peanaha küljest rebimisel tekkivat valu ning selles kontekstis hindas ta temale tekitatud valu pigem väikeseks. Eeltoodust ei saa järeldada, et kannatanu valu ei tundnud või et tegu oli madala valulävega inimesega. A.P-K. i sõnul läks J. Barinov kurjaks ja haaras emal juustest kinni. Vehkis käega ja ähvardas löömisega. Juustest haaramise eesmärgiks oli panna ema rahunema (I kd, tl 61 ja 67). Kannatanu J.P-K. ütluste kohaselt sai ta juustest haaramise hetkel aru, et tuleb politsei kutsuda (I kd, lk 59 pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul näitavad J.P-K. ja A.P-K. i ütlused, et süüdistatav pidi juustest haaramisel rakendama piisavalt suurt jõudu, et takistada politsei kutsumist, mis põhjustas kannatanule valuaistingu. Vastasel juhul oleks J.P-K. olukorra lahendanud ise ilma kõrvalist abi soovimata. Jõuline juustest tirimine põhjustab alati valu ja arvestades konkreetset situatsiooni, on see ka objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi hinnatav teo tüüpilise tagajärjena. Seega täidab J. Barinovi tegu ka selles osas KarS § 121 lg 1 objektiivse koosseisu. J. Barinov pani selle teo toime kaudse tahtlusega (KarS § 16 lg 4). Arvestades eeltoodud asjaolusid, pidas J. Barinov võimalikuks ja möönis, et tema tahtlik tegu, kannatanu juustest tirimine, põhjustab viimasele valu. c) A.P-K. i löömine
41.Kaitsja seisukoht, et A.P-K. i põsel olev punetus võis tekkida konflikti käigus tekkinud ärritusest, ei vasta kogutud tõenditele. Politsei rinnakaamera salvestiselt nähtub, et uksele tulnud A.P-K. annab kohe teada, et süüdistatav lõi teda ning osutab põsele (23:16:18). Süüdistatav aga hakkab koheselt kannatanut valetamises süüdistama. Süüdistatava pöördumise peale, et kannatanu näitaks talle, kuhu J. Barinov teda lõi, näitab A.P-K. paremat põske ning räägib sellel olevast punetusest (23:22:41). Süüdistatav aga räägib talle lastekodusse panemisest. Politseinik läheneb A.P-K. ile ning viimane näitab oma põske ning avab vigastuse näitamiseks suu (23:23:43). Kuulda on kannatanu põske vaadanud politseiametniku selgitus paarimehele: „punane on see näopool“ (23:24:23). Nimetatu haakub kannatanu ütlustega sellest, et süüdistatav lõi teda käega näkku. Asjaolu, et kannatanu põsel oli punetus, ei rajane ainult A.P-K. i ütlustele, vaid seda nägid sündmuskohal ka
patrullpolitseinikud. A.P. kinnitas seda kohtus tunnistusi andes: A.P-K. i põsel oli punetus ja suus oli nahk vigastatud.
42.J. Barinov palub üle vaadata politsei rinnakaamera salvestise, millelt nähtub politseiniku arvamus, et A.P-K. võis ise oma põse seestpoolt katki hammustada. Ringkonnakohus märgib esmalt, et sellise haava tekitamist ei ole J. Barinovile teo tagajärjena ette heidetud. A.P. põhjendas arvamust hammustamise kohta sellega, et nemad (patrullpolitseinikud) ei ole arstid ja ei oska järeldusi teha (I kd, tl 66 pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul kinnitavad kannatanu ja tunnistaja ütlused, et punetus kannatanu põsel tekkis J. Barinovil löögi tagajärjel. Sellist välist vigastust ei teki, kui ise põske hammustada. d) Muud taotlused ja kokkuvõte
43.Kohtukolleegiumi hinnangul on apellandi väide kõrvaldamata kahtluse olemasolust, mis tuleks KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada süüdistatava kasuks, alusetu. In dubio pro reo printsiibi poole on alust pöörduda tõendamisprotsessi lõppetapil, kui tõendikogumile antava tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs (vt RKKKo 7. mai 2007, nr 3-1-1-12-07, p 8). Selliseid kõrvaldamata kahtlusi kriminaalkolleegiumil käesolevas kriminaalasjas ei jäänud. Maakohus tuvastas korrektselt, et J. Barinov pani toime KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. J.P-K. ja J. Barinov olid sellel ajal lähisuhtes – elukaaslased, ning J. Barinov oli vägivallateo eest varem karistatud Viru Maakohtu 30. detsembri 2021. a otsusega, ta viibis katseajal.
44.J. Barinov esitas koos apellatsiooniga uue tõendi – Sotsiaalkindlustusameti 23. novembri 2020. a otsuse nr P260-2020-128319 Svetlana Barinoval puude tuvastamise ja sotsiaaltoetuse määramise kohta. Sellise taotluse, lisada asja materjalide juurde J. Barinovi ema kohta tehtud Sotsiaalkindlustusameti otsus, esitas kaitsja ka maakohtu istungil (I kd, tl 73). Maakohus jättis selle taotluse rahuldamata. J. Barinov ei ole selle tõendi esitamise vajadust ringkonnakohtule põhjendanud, ega sedagi, miks ta ei saanud seda tõendit varem esitada. Ringkonnakohus jätab selle otsuse KrMS § 2861 lg 1 ja lg 2 p 2 ja 3 alusel vastu võtmata ning tagastab esitajale.
45.Eeltoodut arvestades ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu 5. detsembri 2024. a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
46.J. Barinovi kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi kulude hüvitamiseks summas 242,78 eurot (koos käibemaksuga). Kaitsja kulutas maakohtu otsusega tutvumisele ja kliendiga suhtlemisele 33 minutit ning apellatsiooni koostamisele ja esitamisele 132 minutit. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka määratud kaitsjale makstud tasu ja kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja tehtud toimingud olnud vajalikud ja ajakulu põhjendatud, mistõttu tuleb tasutaotlus rahuldada.
47.Kannatanu esindaja vandeadvokaat A. Matvejev esitas samuti riigi õigusabi kulude hüvitamise taotluse summas 131,76 eurot (koos käibemaksuga). Ta kulutas apellatsioonile vastuse kirjutamisele ja esitamisele koos maakohtu otsuse ja süüdistatava apellatsiooni õigusliku analüüsiga 60 minutit. Neidki toiminguid ja ajakulu peab ringkonnakohus põhjendatuks, mistõttu tuleb tasutaotlus rahuldada.
48.Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jäävad J. Barinovil ja kannatanul tekkinud apellatsioonimenetluse kulud (kokku 374,54 eurot) KrMS § 185 lg 2 ls 1 alusel süüdistatava kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.