Avaliku rahu vastased süüteod › Avaliku võimu teostamise vastased süüteod

PÄRNA

katseajal kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt järelevalvele.

alluma Tallinna Vangla Viru määratud kriminaalhooldusametniku

Karistusseadustiku §78 p.1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest, välja arvatud Karistusseadustiku §75 sätestatud käitumiskontrolli nõuete osas, mille kohaldamist alustatakse pärast kohtulahendi jõustumist. Võlaõigusseaduse §1045 lg.1 p.2 alusel välja mõista Margus PÄRNALT A.V (isikukood XXX, arvelduskonto nr. XXXXXXXX SEB Pank AS) kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks 200 (kakssada) eurot.

Rahuldada vandeadvokaat Madis MAHLAPUU taotlus, määrata tema poolt Margus PÄRNALE osutatud õigusabi tasu suuruseks kohtulikus menetluses osalemise eest ja mõista välja riigituludest 1145 (üks tuhat ükssada nelikümmend viis) eurot 58 senti. Välja mõista Margus PÄRNALT Kriminaalmenetluse seadustiku §179 lg.1 p.2 alusel sundraha seoses teise astme kuriteos süüdimõistmisega 1,5 kuupalga ulatuses, s.o. summas 1230 (üks tuhat kakssada kolmkümmend) eurot ning Kriminaalmenetluse seadustiku §175 lg.1 p.4 alusel kaitsjale (vandeadvokaat Madis MAHLAPUU) kohtueelses menetluses makstud tasu eest 329 (kolmsada kakskümmend üheksa) eurot 40 senti ja kaitsjale (vandeadvokaat Madis MAHLAPUU) kohtulikus menetluses osalemise eest 673 (kuussada seitsekümmend kolm) eurot 44 senti riigituludesse. Jätta kaitsjale (vandeadvokaat Madis MAHLAPUU) kohtulikus menetluses makstud tasu summas 472 (nelisada seitsekümmend kaks) eurot 14 senti Eesti Vabariigi kanda. Sundraha ja menetluskulud tuleb Margus PÄRNAL tasuda Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole: SEB pangas nr EE351010052031000004 Swedbank nr EE522200221013264447 Luminor Bank nr EE401700017002872300 LHV pangas nr EE957700771001523585. Maksekorraldusele tuleb märkida viitenumber 99924700036584 ning selgitus „Margus PÄRN 1-24-4314 menetluskulud“. Kohtuotsuse peale Ringkonnakohtule.

on

õigus

edasi

kaevata

apellatsiooni

korras

Tartu

Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 20.12.2024. Süüdistus Margus Pärn on kohtu alla antud ja teda süüdistatakse selles, et ta kasutas 16.11.2023 kella 15.10 paiku xxx Ida-Virumaal vägivalda tema suhtes ametikohustuste täitmisel vahetut sundi kasutanud politseiametnik A.V suhtes – lõi tahtlikult politseiametnikku vähemalt kaks korda rusikaga näo piirkonda, mille tagajärjel A.V kukkus, seejärel lõi maaslamavat A.Vt jalaga. Löökide tagajärjel tundis A.V füüsilist valu ning sai tervisekahjustusi – marrastuse näol alalõualuu piirkonnas, turse peas ning veritseva haava suus. Seega pani Margus Pärn toime vägivalla kasutamise võimuesindaja vastu seoses tema ametikohustuste täitmisega, s.o. KarS §274 lg.1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohtulik uurimine maakohtus

Süüdistatav Margus Pärn ennast talle inkrimineeritavas kuriteos süüdi ei tunnistanud. Süüdistatav seletas maakohtu istungil, et konflikt sai alguse elektriliini ehituse tõttu Eleringi poolt. 15.11.2023 helistas süüdistatav Häirekeskusesse, ütles, et tema kinnistul toimub omavoli, andis 24 tundi aega, s.o. kuni 16.11.2023 kella 16-ni ning muidu lubas ise lahendada. 16.11.2023 tuli politsei kohale kella 13 – 13.30 paiku, 2 politseinikku ühe autoga. Algul toimus vestlus üle aia, süüdistatav ütles, et tema pole politseinikke välja kutsunud. Süüdistatav suhtles põhiliselt kannatanuga, teine politseinik kandis maski. Edasi tuli juurde veel rohelises vormis inimesi, need seisid eemal. Süüdistatava kinnistul oli tõstuk, et näidata oma võimekust. Politseinikele ütles süüdistatav, et läheb üles eesmärgiga panna nöör ja see alla kinnitada. Politseinikud sellele ei reageerinud, seisid eemal autode juures. Süüdistatav liigutas tõstuki õigesse kohta, läks üles, kinnitas trossi ja tuli alla. Kui ta asju kokku korjama hakkas, tuli politsei aeda sisse, kõik eraldati ning süüdistatavale öeldi, et ta peab politseiga kaasa minema. Põhjendust ei öeldud. Siis võttis kannatanu süüdistataval käest kinni, süüdistatav kinnitas, et ta oli rahulik. Seejärel lasti talle silma pisargeeli, nägemine kadus. Seejärel sattus süüdistatav vette, üritas silmi puhastada, seejärel tuli ta veest välja, toimus rüselus, ta suruti maha, tõmmati püsti, taheti käeraudu panna, viidi politseibussi ja Viru Vanglasse. Mingit dokumenti ei vormistatud. Kas politseinikud kohale tulles oma nime ütlesid, süüdistatav ei mäleta. Sellest, kui suur kahju võib tekkida pilootkaabli läbilõikamise tagajärjel, oli juttu küll. Süüdistatav on näinud TikToki videot, aga see oli nii jube, et lõpuni ta ei vaadanud. Kes selle tegi, süüdistatav ei tea. Süüdistatav kinnitas, et mitut lööki olla ei saanud, võib-olla toimus rüselus kannatanu ja tema vahel, tahtlikult ei ole süüdistatav kedagi löönud. Tunnistaja R.L ütlustest maakohtu istungil nähtub, et ta töötab patrullpolitseinikuna, 16.11.2023 oli ta tööl koos A.Vga. Sel kuupäeval said nad väljakutse, et maaomanik ähvardab ja takistab Eleringil tööde tegemist seoses liinide paigaldamisega. Patrull jõudis kohale peale lõunat, maaomanik oli süüdistatav, kes ütles, et Eleringil ei ole õigust ehitada, töödejuhataja ütles, et luba ehituseks on olemas. Tunnistaja kinnitas, et kohale jõudes olid nad politseivormis ja tutvustasid ennast. Süüdistatav ütles, et kui liine maha ei võeta, lõikab ta need kell 16 ise läbi. Töödejuhataja sõnul oleks kahju liinide läbilõikamise korral 6000 €. Süüdistatav oli rentinud tõstuki, ronis sellega üles, paigaldas liini külge ankru ja nööri, mis oli maa küljes kinni. Tunnistaja selgitas, et liini läbilõikamisega tekib oluline kahju ja oht, et liin kukub Tartu – Valga maanteele. Süüdistatav karjus, ei tahtnud aru saada, mis politseinikud rääkisid. Seejärel otsustasid politseinikud süüdistatava kinni pidada, et hoida ära kuritegu. Koos piirivalvuritega sisenesid politseinikud valdusesse, selgitasid süüdistatavale kõike. Süüdistatav ei olnud tunnistaja ja kannatanuga kontaktis, mistõttu tahtsid nad ta seletamiseks eemale viia. Süüdistatav hakkas tõuklema, oli krambis, ei tahtnud kaasa tulla, hakkas vehklema, tegi äkilisi liigutusi, muutus agressiivsemaks, tema käed olid rusikas. Kui süüdistatava suhtes kasutati gaasi, muutus ta veel rohkem agressiivsemaks. Füüsilise vägivalla kasutamist kannatanu suhtes tunnistaja otse ei näinud, kuna oli nende poole seljaga, järgmine pilt, mida ta nägi, oli selline, et kannatanu lamas maa peal, süüdistatav kadus vaateväljast ära. Kannatanul oli huul verine ja ninast jooksis verd. Enne konflikti kannatanul vigastusi ei olnud. Seejärel pidasid nad süüdistatava kinni ja toimetasid Viru Vanglasse. Enne vägivalla kasutamist kestis intsident umbes pool tundi. Kannatanu A.V ütlustest maakohtu istungil nähtub, et 16.11.2023 oli ta patrullpolitseinikuna tööl koos R.Lga, neile tuli Bravo väljakutse, et maaomanik

ähvardab liine lõigata. Kohale jõudsid nad kella 13 – 14 ajal, suhtlesid väljakutse tegijaga ja siis süüdistatavaga. Väljakutse tegi töödejuhataja, kes ütles, et süüdistatav ähvardas juba eelmisel päeval liine lõigata. Kohal oli ka renditõstuk. Kannatanu kinnitas, et seletas süüdistatavale kõik võimaliku. Kui süüdistatav hakkas tõstukiga üles minema, otsustasid politseinikud, et peavad tegutsema. Kannatanu otsustas valdusesse siseneda ja süüdistatava kinni pidada, kuna ta tegutses juba liini juures üleval. Kui süüdistatav oli juba alla tulnud, võttis kannatanu süüdistataval paremast käest, et suunata ta väravast välja. Süüdistatav oli pinges, osutas vastupanu, karjus, vehkis rusikates kätega. Kannatanu hindas, et süüdistatav osutas kinnipidamisel vastupanu ja seetõttu kasutas gaasi. Süüdistatavat nad kontrolli alla ei saanud, seetõttu kasutas veelkord gaasi. Seejärel tuli süüdistatav kannatanule kallale. Algul ta lõi selliselt, et ei saanud pihta, siis sihtis piirivalvurit, siis uuesti kannatanut, lõi näkku, see oli valus, suu oli verd täis, lööke näkku oli vähemalt 2. Seejärel kukkus kannatanu maha ja ei näinud, kuhu ja millega löödi. Vigastused fikseeriti EMO-s, video pealt nägi kannatanu, et süüdistatav lõi teda ka jalaga. Kannatanu toetas oma mittevaralise kahju nõuet, mis seisnes selles, et ta tundis füüsilist valu, ründega rünnati tervet politseid, pere pani video üles, seda vaadata vähemalt nädal aega, oli ebameeldiv kogemus, kuna kommentaarides solvati. Kannatanu kinnitas, et on ka varem seoses tööga gaasi kasutanud, ta oskab hinnata selle vältimatut vajalikkust. Käesoleval juhul tundis kannatanu, et süüdistatav võib teda rünnata, tema käed olid rusikas, vehkis nendega ja oli ise ründeasendis. Kannatanu leidis, et gaasi kasutamine oli vältimatult vajalik. Lisaks ülalnimetatud isikulistele tõenditele uuris maakohus kohtuistungitel ka ringkonnaprokuröri ja kaitsja poolt esitatud dokumentaalseid tõendeid ja salvestisi, millele maakohus viitab käesolevas kohtuotsuses allpool. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus, tutvunud käesoleva kriminaalasja menetlusosalised, sedastas alljärgneva.

materjalidega

ja

ära

kuulanud

Margus Pärnale on esitatud süüdistus KarS §274 lg.1 järgi selles, et ta lõi 16.11.2023 kell 15.10 Ida-Virumaal xxx kinnistul rusikaga vähemalt kaks korda näo piirkonda ametikohustust täitvale võimuesindajale patrullpolitseinik A.Vle ning seejärel lõi maaslamavat kannatanut ka jalaga. Löökidest tundis kannatanu füüsilist valu ja sai tervisekahjustusi – marrastuse näol alalõualuu piirkonnas, turse peas ning veritseva haava suus. KarS §274 lg.1 näeb ette vastutuse vägivalla kasutamise eest võimuesindaja vastu seoses tema ametikohustuste täitmisega. Selle sätte järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse koosseisu moodustabki võimuesindaja vastu vägivalla kasutamine seoses tema ametikohustuste täitmisega. Võimuesindaja on isik, kes talle antud volituste alusel on pädev teostama avalikku võimu ka väljaspool oma organisatsiooni. Vaieldamatult on selliseks isikuks muuhulgas politseiametnik. Vägivallaga on tegemist, kui selle käigus pannakse toime KarS §120 - §121 vastav vägivallakuritegu. Kehalise väärkohtlemisega rünnatav õigushüve on inimese tervis. Nimetatud kuriteo objektiivne koosseis sisaldab tervise kahjustamist, samuti löömist, peksmist või valu tekitanud muud kehalist väärkohtlemist. Vägivald peab olema seotud võimuesindaja

ametikohustuste täitmisega, vägivalla ajendiks peab olema konkreetne võimuesindaja seaduslik tegu. Järgnevalt toob maakohus välja need asjaolud, mille üle käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus. Kõigepealt puudub käesolevas kriminaalasjas menetlusosaliste vahel vaidlus selles, et kannatanu A.V oli 16.11.2023 ja on kuni käesoleva ajani politseiametnik. Lisaks sellele, et vaidlus antud asjaolu üle puudub, nähtub kannatanu staatus muuhulgas nii ringkonnaprokuröri kui kaitsja poolt maakohtule esitatud salvestistelt. Nimelt nähtub salvestistelt üheselt mõistetavalt, et nii kannatanu kui tunnistaja on kohale jõudes politseivormis, saabusid nad politseivärvides sõidukiga ning värava juurde jõudes tutvustasid end patrullpolitseinikena. Kuigi süüdistatav kinnitas, et tema 16.11.2023 politseid välja ei kutsunud, puudub menetlusosaliste vahel vaidlus selles, et patrullpolitseinikud R.L ja A.V sõitsid kohale vastavalt juhtimiskeskusest saadud Bravo märkega väljakutsele. Häirekeskusesse helistas Eleringi töödejuhataja. Seega viibis kannatanu kohapeal seoses ametikohustuste täitmisega. Maakohus peab siinkohal vajalikuks rõhutada, et olles patrullpolitseinikuna töö ajal teenistuses ning saades Bravo märkega väljakutse, on politseinikul kohustus reageerida. Kuigi juhtimiskeskusest edastatav info võib olla esialgne, napp ja mittetäpne, kinnitasid nii kannatanu kui tunnistaja maakohtu istungil, et väljakutse tehti põhjusel, et maaomanik ähvardas ja takistas Eleringil tööde tegemist seoses elektriliinide paigaldamisega. Kui patrullekipaaž (kannatanu A.V ja tunnistaja R.L) kohale jõudsid, selgus, et süüdistatav oli eelmisel päeval teinud kõne Häirekeskusesse ja andnud tähtaja 16.11.2023 kella 16-ni, vastasel juhul lubas ta ise asjaga tegeleda. Kohapeal oli liinide all olemas ka süüdistatava poolt kohale toodud renditõstuk. 16.11.2023 toimunu kellaajaliselt on selgesti nähtav patrullpolitseinike vormikaamerate salvestistelt. Maakohtu istungil seadis kaitsja kahtluse alla politseinike käitumise seaduspärasuse valdusesse sisenemisel. Kaitsja väitis, et süüdistatav kaitses oma valdust, ületamata seejuures hädakaitse piire, süüdistatav liini läbi ei lõiganud, kahju tekkinud ei olnud ning väidetava ohu ennetamiseks oleks süüdistatav tulnud kinni pidada viivitamatult, mitte minuteid hiljem. Maakohus selle seisukohaga ei nõustu. Kannatanu ja tunnistaja poolt maakohtu istungil antud ütlustest nähtub, et patrullekipaaž sõitis kohale Eleringi töödejuhataja poolt Häirekeskusesse tehtud telefonikõne peale. Patrullile edastatud Bravo märkega väljakutsest said politseinikud aru, et maaomanik ähvardab ja takistab Eleringil töid teha. Kohapeal selgus, et süüdistatav ise oli juba eelmisel päeval kõne teinud ja andnud tähtaja 16.11.2023 kella 16-ni, peale mida lubas ise asjaga tegeleda. Maakohtule esitatud erinevatelt videosalvestistelt nähtub, et politseinikud püüdsid eelnevalt lahendada konflikti sõnaliselt, vesteldes süüdistatavaga üle värava. Süüdistatav politseinike argumente ei kuulanud ning lauseid lõpetada ei võimaldanud.

Edasi arenesid sündmused selliselt, et süüdistatav liigutas renditõstuki liini alla ja tõusis sellega üles, toimetas seal millegagi ning laskus siis alla tagasi. Peale seda sisenesid politseinikud ja piirivalvurid väravast kinnistule ja algas intsident, mille kohta esitas ringkonnaprokurör TikToki videosalvestise, millel maakohus peatub hiljem. Nagu maakohus eespool märkis, ei nõustu ta kaitsja seisukohaga ja vastuseks kaitsja etteheidetele märgib järgmist. Politsei patrullekipaaž oli kohale kutsutud Eleringi töödejuhataja poolt, kuna süüdistatav ähvardas elektriliini läbi lõigata ja takistas töid. Kohapeal selgitas töödejuhataja politseinikele, et liinide läbilõikamisega tekitatakse kahju 6000 € ja oht teistele, kuna läbilõikamisega võis elektriliin kukkuda Tartu – Valga maanteele. Elektriliinide läbilõikamisest rääkis ka süüdistatav ise kõnes Häirekeskusesse tähtaja andmisel. Seega oli politseinike kohaletulemine põhjendatud kahju tekitamise ennetamiseks ja ohu vältimiseks. Kaitsja märkis, et liini süüdistatav läbi ei lõiganud, mingit kahju ei tekitanud ning ohtu tema kinnipidamise hetkeks enam ei tekkinud. Maakohus nõustub kaitsjaga selles, et lõppkokkuvõttes süüdistatav tõepoolest liini läbi ei lõiganud, kuid peab vajalikuks arvestada kohapealset situatsiooni, mis seisnes järgnevas. Kõik menetlusosalised on kinnitanud, et kui patrullekipaaž kohale jõudis, vestlesid nad süüdistatavaga üle värava ja kinnistule ei sisenenud, tunnistaja väitel vähemalt pool tundi. Seega püüdsid politseinikud igati võimalikku konflikti lahendada suusõnaliselt ning tulenevalt vaid süüdistatava käitumisest see ei õnnestunud. Nimelt kasutas süüdistatav renditõstukit, tõusis sellega üles ja tegi seal teatud toiminguid. Kuna süüdistatav ise oli kinnitanud, et kell 16 lõikab ta elektriliini läbi ning nimetatud kellaaeg hakkas saabuma ja süüdistatav tõusis tõstukiga liini alla, puudus politseinikel igasugune võimalus kindlaks teha süüdistatava tegevused üleval liini all. Kaitsja etteheide politseinikele selle kohta, et otsus süüdistatav kinni pidada tehti alles pärast süüdistatava poolt renditõstukiga alla laskumist, ei ole millegagi põhjendatud. Vastupidi, maakohus leiab, et politseinikud käitusid ja tegutsesid sel momendil igati korrektselt ning ohu ja kahju reaalne tekkimine tõusetuski alles süüdistatava tegelikust käitumisest tulenevalt. Asjaolu, et politseinikud ei hakanud süüdistatavat kinni pidama tõstukil ja ootasid, kuni ta alla tagasi tuleb, on igati mõistetav. Nimetatud politseinike käitumine on kooskõlas ka kannatanu ütlustega, mille kohaselt tema võttis peale süüdistatava tegutsemist vastu otsuse siseneda valdusesse ja süüdistatav kinni pidada, ning kaitsja poolt esitatud videosalvestisega, kust nähtub, et politseinikud sisenevad väravast peale seda, kui süüdistatav on tõstukiga alla tagasi jõudnud. Eeltoodust tulenevalt leiab maakohus, et politseinike tegutsemine siiani oli igati õiguspärane ning tema kinnipidamine kahju tekitamise ja ohu tekkimise välistamiseks vältimatult vajalik. Järgnevalt tuleb tuvastada, kas süüteokoosseisule vastava teo.

süüdistatav

pani

toime

KarS §121

nimetatud

Riigikohus on kehalise väärkohtlemise puhul korduvalt viidanud juhtunu intensiivsuse tähtsusele, samuti on räägitud kannatanu olulisest mõjutamisest. Vastav hinnang tuleb sealjuures anda mitte kannatanu, vaid objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast (vt. ka Riigikohtu 23.10.2017 lahend kohtuasjas nr.1-16-10326 ja 12.11.2019 lahend kohtuasjas nr.1-18-7833). Ringkonnaprokuröri poolt maakohtule esitatud videosalvestise näol on tegemist salvestisega, mis on anonüümselt üles laetud sotsiaalmeediasse. Keegi menetlusosalistest ei osanud või ei tahtnud nimetada isikut, kes video filmis ja salvestise üles laadis. Samas, arvestades videol olevat teksti (teksti algus, kirjapilt muutmata) Elering ehitab kõrgepingeliine üle eramaa ja vaata mis sinuga juhtub kui sulle see ei sobi (teksti lõpp) ja filmitavat suunda, on ülimalt tõenäoline, et selle on salvestanud keegi süüdistatava lähikondsetest. Kuna maakohus hindas politseinike otsustust süüdistatav peale tõstukiga alla laskumist kinni pidada õiguspäraseks, annab maakohus järgnevalt hinnangu menetlusosaliste käitumisele kohapeal. Ringkonnaprokuröri poolt maakohtule esitatud eelnimetatud salvestiselt peab maakohus olulisteks järgmisi momente: ajateljel 1:47 nähtub süüdistatava agressiivsus, ta vehib mõlema käega, 02:03 tõukab süüdistatav nii politseinikku kui piirivalvurit, kasutab ebatsensuurseid väljendeid, on jätkuvalt väga agressiivne, 02:06 on politseiniku käed välja sirutatud, toimub tõenäoliselt gaasi laskmine, 02:16 läheb politseinik süüdistatava juurde ja püüab teda haardesse võtta, süüdistatav rabeleb lahti, 02:18 teeb süüdistatav kaks lööki politseiniku suunas, kuid ei taba, politseinik astub kaks sammu tagasi, 02:20 teeb süüdistatav kaks lööki piirivalvuri suunas, ei taba, ka piirivalvur astub eemale, 02:22 on politseiniku käsi välja sirutatud, toimub tõenäoliselt gaasi laskmine, 02:24 lähevad politseinik ja piirivalvur uuesti süüdistatavale lähemale, 02:26 suundub süüdistatav otse politseiniku poole, teeb korduvalt mõlema käega löögiliigutusi, millest kaks on suunatud politseiniku näo piirkonda, 02:27 tõukab süüdistatav politseinikku kahe käega vastu rinna piirkonda, mille peale politseinik kukub, 02:28 teeb süüdistatav kolm sammu ja lööb politseinikku ühe korra jalaga. Samalt salvestiselt on üheselt arusaadavalt kuulda ka süüdistatava agressiivsus. Nimetatud videosalvestiselt nähtub, et kõigepealt suunasid politseinikud süüdistatava värava poole, temast kõvasti, veel vähem jõuga kinni hoidmata, vahepeal peatudes ja võimaldades süüdistataval ilmselt telefon taskusse ja kindad kätte panna. Kui süüdistatav kinnitas, et saab ka ise tulla, ei hoidnud teda keegi jõuga mingil viisil kinni, vastupidi, kannatanu ütles rahulikul häälel, et (tsitaadi algus) Lähme siis, lähme (tsitaadi lõpp). Selle peale aga süüdistatav ei rahunenud, tema agressiivsus ei vähenenud, ta rabeles kätega vehkides ja ütles kannatanule (tsitaadi algus) Mis sa arvad, et ma ei saa sulle vastu siin vä (tsitaadi lõpp). Seega osutas süüdistatav vastupanu nii füüsiliselt kui verbaalselt. Videosalvestiselt nähtub, et süüdistatavapoolne vastupanu ja agressiivsus ei vähenenud ka esimese gaasi pihustamise tagajärjel. Vastupidi, politseinike liginedes rabeleb süüdistatav uuesti ja teeb löögiliigutusi nii kannatanu kui piirivalvuri suunas, kuid ei taba, kuna mõlemad astuvad tagasi. Peale teistkordset gaasi pihustamist nähtub, kuidas süüdistatav suundub otse kannatanu poole, teeb korduvalt mõlema käega löögiliigutusi, millest vähemalt kaks on suunatud kannatanu näo piirkonda. Peale seda tõukab süüdistatav kannatanut kahe käega vastu

rinna piirkonda, mille peale kannatanu kukub. Seejärel teeb süüdistatav kolm sammu, et jõuda uuesti kannatanuni ja lööb teda jalaga. Eeltoodud tegevus ei ole mingil määral kooskõlas süüdistatava ütlustega maakohtu istungil, mille kohaselt ei ole ta tahtlikult kedagi löönud ja peale gaasi (süüdistatava sõnade kohaselt geeli) pihustamist ei näinud ta midagi. Videosalvestiselt on selgelt näha, et intsidendis osalevad 3 isikut – süüdistatav, kannatanu ja piirivalvur. Süüdistatav keskendub ainult kannatanule, järgneb talle löökide tegemiseks, rindu tõukamiseks ning peale kannatanu kukkumist astub veel kolm sammu, et jõuda kannatanuni ja lüüa jalaga. Tegemist ei ole ilmselgelt sellise isiku käitumisega, kellel puudub nägemine ja samuti tahtlus kannatanut lüüa. Samuti ei nõustu maakohus kaitsja väitega, et peale gaasi pihustamist sattus süüdistatav segadusse. Nagu maakohus juba ülalpool viitas, nähtub videosalvestiselt konkreetselt, kuidas süüdistatav keskendub vaid kannatanule ja järgneb talle löökide andmiseks. Ilmselgelt ei ole tegemist segaduses oleva isikuga, kes vehib kätega või imiteerib lööke suvalises suunas. Kannatanu ütluste kohaselt tundis ta löökidest füüsilist valu, tunnistaja ütluste kohaselt oli annatanu huul verine ja ninast jooksis verd. Kannatanu vigastused on fikseeritud koos fototabelitega SA Ida-Viru Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonna patsiendikaardis nr.23-133454, mille kohaselt tuvastati kannatanul 16.11.2023 kell 16.34 triaažil peavalu, marrastused näol alalõualuu piirkonnas ja kaks veritsevat lõikehaava suus. Maakohtul puudub igasugune alus kahelda, et selliste vigastustega kaasnes ka füüsilise valu tundmine. Valu iseenesest on küll aistinguna subjektiivne nähtus, mis on erinevatel isikutel erinev ja mis võib muuhulgas sõltuda ka näiteks inimese vanusest, soost, psüühilisest seisundist ja muudest analoogsetest subjektiivsetest asjaoludest. Ka valulävi on subjektiivne nähtus, mis on erinevatel inimestel erinev. Siiski jääb maakohus oma eelnevalt väljendatud seisukoha juurde, et tulenevalt triaažil tuvastatust puudub alus kahelda kannatanu ütlustes selles osas, et nende tekitamisega kaasnes ka füüsiline valu. Vägivald on igasugune teise inimese vastu suunatud tegu, mis vigastab, hirmutab või teeb ülekohut, põhjustab valu, sunnib teist inimest tegema midagi vastu tahtmist või takistab tal teha midagi, mida ta soovib. Füüsiline vägivald on igasugune füüsilise jõu kasutamine, mis valu, vigastamise, hirmutamise ja ülekohtu abil mõjutab teist inimest lõpetama soovitud tegevust või tegema midagi oma tahte vastaselt. Igasugune vägivalla kasutamine ei ole aktsepteeritav mitte ühelgi viisil ja mitte kellegi suhtes, s.h. oma ametikohustusi täitva võimuesindaja suhtes. Maakohus leiab, et ülaltooduga on täidetud KarS §274 lg.1 sätestatud kuriteo objektiivne koosseis. Tegemist ei ole olukorraga, mis ei vaja karistusõiguslikku sekkumist, kuna kannatanu suhtes toime pandud kehaline väärkohtlemine oli intensiivne, korduv, seotud tervise kahjustamisega ja füüsilist valu tekitav. Seega ei ole tegemist kergemat laadi KarS §121 sätestatud sisuga. Maakohtul tuleb tuvastada ka toimepandud kuriteo subjektiivse koosseisu tunnused.

Maakohtu istungil leidis ringkonnaprokurör, et tegemist on kuriteo toimepanemisega otsese tahtlusega. Maakohus nõustub selle seisukohaga. Vastavalt Karistusseadustiku §16 lg.3 paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastavat asjaolu, ja tahab seda või vähemalt möönab seda. Seega on otsene tahtlus selgitatav selliselt, et kui isik midagi täiesti kindlasti teab, kuid ähvardava tagajärje hoidmiseks sellest hoolimata midagi ette ei võta, siis ta paratamatult tahab seda. Tehes järjepidevalt lööke kannatanu suunas, sealjuures järgnedes taganevale kannatanule, tabades teda vähemalt kahel korral näo piirkonda selliselt, et kannatanu huul oli verine ja ninast jooksis samuti verd, jätkates talle järgnemist ka siis, kui kannatanu oli kukkunud ja lüües maaslamavat kannatanut veel jalaga, pidi süüdistatav aru saama, et tegemist ei ole õiguspärase käitumisega ning et ta paneb toime kuriteo. Süüdistatavapoolne reageerimine korduva vägivalla tarvitamisega politseiametniku suhtes viimase poolt tema ametikohustuste täitmisega näitab süüdistatava tahtlust. Tegemist ei olnud ühe kogemata tehtud löögiga. Antud juhul ei ole kindlasti tegemist olukorraga, mil kannatanu sai löögid ettevaatamatusest ja juhuslikult. Kaitsja viitas oma kohtukõnes ka väidetavale löögile, mille tegi kannatanu süüdistatava suunas. Maakohus peab vajalikuks rõhutada, et juhul, kui tegemist oli tõepoolest politseiniku poolt tehtud löögiga, on ka selline vägivalla tarvitamine igal juhul taunitav ja vastuvõetamatu, kuid tegemist on eraldiseisva võimaliku juhtumiga, mida maakohus käesolevas kriminaalasjas ja kohtuotsuses ei hinda. Samas leiab maakohus, et isegi juhul, kui kannatanu tegi ühe löögi süüdistatava suunas, ei olnud süüdistatava järgnev tegevus (korduvad löögid näo piirkonda, rinna piirkonda tõukamine, jalaga löömine) kuidagi kannatanu tegevusega vastavuses ja proportsionaalne. Kaitsja on kahtluse alla seadnud ka Isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokolli, väites, et see ei ole autente ja ei kajasta tegelikku olukorda. Samas ei ole kaitsja neid väiteid millegagi põhjendanud, mistõttu jäävad need kaitsja väited maakohtule arusaamatuteks. Kaitsja väitel ei tegelenud kinnipidamisega tunnistaja R.L, kelle ütluste kohaselt tegeles sellega teine ekipaaž. Selline kaitsja väide on õige. Nimetatud kinnipidamise protokollist nähtub, et selle koostas patrullpolitseinik T.Õ, kes ei olnud samas ekipaažis R.Lga. Vastavalt Kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi tekstis KrMS) §61 hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt ja ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Ülaltoodu kokkuvõttes mõistab maakohus Margus Pärna KarS §274 lg.1 järgi süüdi. Vastavalt KarS §32 lg.1 saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub seaduses sätestatud süüd välistav asjaolu. Vastavalt KarS §33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane.

Maakohus leiab, et süüdistatav on talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemises süüdi, sest ta on täiskasvanu ja süüdiv ning tema tegude õigusvastasust välistavaid asjaolusid antud kriminaalasjas ei esine. Vastavalt KarS §2 lg.2 karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Vastavalt KarS §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib karistuseks mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Maakohus peab oluliseks, et karistuse mõistmisega edastatakse süüdimõistetule ühiskonna sõnum, et süütegu ei jää ilma karistamiseta. Seega kaitstakse õiguskorda üldises mõttes. Oluline on ka see, et karistus ja karistamine avaldaksid süüdimõistetule vastavat ja õiget mõju. Karistuse mõistmisel tuleb karistuse liigi ja määra mõistmisel arvestada nii üld- kui eripreventiivseid eesmärke. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava sätte sanktsiooni piires ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (vt. ka Riigikohtu 16.05.2007 lahend kohtuasjas nr.3-1-114-07 ja 24.10.2011 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-77-11). Vastavalt Riigikohtu 17.06.2013 lahendile kohtuasjas nr.3-1-1-58-13 tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks Karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, seejärel tuvastada süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Samuti tuleb karistuse mõistmisel arvestada võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel juhindub maakohus ka Riigikohtu 03.04.2023 kohtuasjas nr.1-22-227 ja 12.02.2008 lahendist kohtuasjas nr.3-1-1-91-07.

lahendist

Karistuse mõistmisel juhindub maakohus ka Riigikohtu 03.04.2023 lahendist kohtuasjas nr.1-22-227 ja 12.02.2008 lahendist kohtuasjas nr.3-1-1-91-07. Eeltoodust tulenevalt on karistamise esmaseks aluseks isiku süü. KarS 4-nda peatüki mõttest ning tulenevalt KrMS §306 lg.1 p.5 – 7 ja 9 tuleb maakohtul karistuse küsimuse otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega kui üksnes kuriteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Siiski ei ole karistuse kohaldamine täiel määral taandatav õigusküsimuse lahendamiseks ning õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on siiski kohtu siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Maakohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Lisaks sellele arvestab maakohus karistuse määra ja liigi valikul ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid.

Süüdistusaktist ja ringkonnaprokuröri kohtukõnest nähtub, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud antud kriminaalasjas puuduvad. Maakohus nõustub selle seisukohaga. Süüdistatava süü suuruse hindamisel arvestab maakohus, et kuigi kannatanu sai vigastusi, mis põhjustasid verejooksu, oli patsiendikaardi nr.23-133454 kohaselt tegemist pindmiste vigastustega, marrastused õmblemist ei vajanud, patsient lubati kodusele ravile heas üldseisundis. Kriminaalasja materjalides puuduvad andmed ka selle kohta, et kannatanu pidi oma vigastuste pärast jääma töövõimetuslehele või ravima end muul viisil EMO-s soovitatust. Samuti arvestab maakohus asjaolu, et lööke oli mitu ja süüdistatav järgnes kannatanule löömise jätkamiseks ning et kuritegu oli toime pandud otsese tahtlusega. Eeltoodu alusel leiab maakohus, et süüdistatava süü on keskmisest väiksem. Maakohtu arvates ei esine käesolevas kriminaalasjas kuriteo toimepanemise asjaolude või süüdistatava isiku märkimisväärseid erisusi, mis tingivad tema süü hindamist keskmisest kõrgemana. KarS §274 lg.1 näeb karistusena ette kuni viieaastase vangistuse. Karistuse suuruse mõistmisel arvestab maakohus nii eri- kui üldpreventiivseid eesmärke. Eripreventiivsus tähendab maakohtu poolt selliste võimaluste kaalutlemist, mis mõjutab süüdistatavat edaspidi kuritegusid mitte toime panema. Üldpreventiivseid eesmärke ehk õiguskorra kaitsmise huvisid hinnates on kohus seisukohal, et praegusel juhul ei ole põhjust süüdistatavat karistada suuremas määras, kui on tema süü suurus ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär võiks avaldada talle piisavat eripreventiivset mõju. Oma kohtukõnes palus ringkonnaprokurör mõista süüdistatavale karistuseks 2 aastat vangistust, mille hulka tuleb arvata 2 eelvangistuse päeva ning millest koheselt kuulub ärakandmisele 2 kuud vangistust. Ülejäänud vangistus tuleb jätta tingimisi täitmisele pööramata katseajaga 2 aastat 6 kuud. Ringkonnaprokurör põhjendas sellist karistusettepanekut süüdistatava üleoleva käitumisega õiguskaitseasutustesse ja kohtupidamisse, teo suhtes kahetsust mitteväljendamisega ja kohtu suhtes lugupidamatust väljendamisega. Maakohus nõustub selle ettepanekuga osaliselt ja mõistab Margus Pärnale karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. Maakohus arvestab siinkohal nii käesolevas kriminaalasjas tuvastatud kui ka süü suuruse hindamisel arvesse võetud asjaoludega. Vastavalt KarS §68 lg.1 arvatakse eelvangistus karistusaja hulka. Riigikohus on siinkohal selgitanud, et eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka arvamine võib kohtuotsuses väljenduda kahel viisil. Juhul, kui isikult on kriminaalmenetluses võetud vabadus pausideta kuni vangistuse mõistmiseni ja teda vangistusest ei vabastata, tuleb karistuse kandmise algusajaks lugeda isiku vahistamise või kahtlustatavana kinnipidamise päev. Juhul, kui isik on viibinud vaheldumisi eelvangistuses ja vabaduses, tuleb eelvangistuses viibitud ajavahemikud summeerida ning nende arvelt ärakantavat vangistust vähendada. (vt. ka Riigikohtu 30.05.2017 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-29-17).

Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatav oli kahtlustatavana kinni peetud 16.11.2023 ja vabastatud 17.11.2023. Seega tuleb süüdistatavale mõistetud karistust 1 aasta 6 kuud vangistust vähendada 2 päeva võrra ning lõplikult kuulub Margus Pärnal kandmisele 1 aasta 5 kuud 28 päeva vangistust. Riigikohus on oma lahendites (vt. 20.02.2007 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-99-06 ja 13.05.2004 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-40-04) korduvalt väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peab olema konkreetse kuriteo eest konkreetsele süüdistatavale mõistetud karistus, on võimalik järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võib tulla süüdistatava tingimuslik karistusest vabastamine. Karistusest tingimuslik vabastamine ei ole iseseisev karistuse liik, seetõttu ei tohi selline võimalus mõjutada esmast karistuse liigi ja määra valikut. Tegemist on toimepandud kuriteo eest mõistetud põhikaristuse ühe võimaliku individualiseerimise viisiga. Karistusest tingimusliku vabastamise kaalumisel tuleb arvestada kuriteo toimepanemise asjaolude ja süüdistatava isiku eripära. Need asjaolud ei pea mõlemad olema oluliste erisustega. Karistusest tingimisi vabastamise korral tuleb aluseks võtta kuriteo toimepanemise asjaolud ja süüdistatava isik, millest kas üks või mõlemad koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistatav varasemalt kriminaalkorras karistamata, väärteokorras on teda karistatud ühel korral 09.06.2023 Liiklusseaduse rikkumise eest rahatrahviga, antud karistus on täidetud 25.06.2023 ning maakohtul puuduvad andmed selle kohta, et ta oleks ka peale süüdistuses viidatud kuupäeva uusi seaduserikkumisi toime pannud. Seega saab süüdistatava käitumist hinnata üldjoontes eeskujulikuks ja õiguskuulekaks. Eeltoodust tulenevalt leiab maakohus, et reaalse vangistuse kandmine antud süüdistatava puhul ei ole käesoleval juhul otstarbekas ja teda on võimalik vabastada vangistuse kandmisest tingimisi, kui ta ei pane katseajal toime uut kuritegu. Maakohus on seisukohal, et šokivangistuse kandmine rohkem kui aasta peale kuriteo toimepanemist ei ole põhjendatud ja vajalik ning ei vii asjakohaste tulemusteni. Niisiis leiab maakohus, et käesoleval juhul on süüdistatava suhtes võimalik kohaldada KarS §74 sätteid, andes talle võimaluse näidata, et ta on võimeine oma agressiivsust kontrollima ja uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Süüdistatava käitumises ja isikus on täheldatavad sellised asjaolud, mida on võimalik katseaja vältel toetada kriminaalhoolduse läbi. Lisaks KarS §75 lg.1 sätestatud käitumiskontrolli nõuetele peab maakohus vajalikuks, et süüdistatav läbib katseaja jooksul agressiivsust, impulsiivsust ja üleolevust pärssivaid tegevusi/programme, mida kriminaalhooldaja peab vajalikuks. Kokkuvõttes leiab maakohus, et süüdistatavale käesoleva kohtuotsusega mõistetud vangistus 1 aasta 5 kuud 28 päeva tuleb KarS §74 sätteid kohaldades jätta tingimisi täielikult täitmisele pööramata. Riigikohus on oma 20.02.2007 lahendis kohtuasjas nr.3-1-1-99-06 viidanud ka sellele, et karistusest tingimuslikult vabastamisel tuleb lähtuda põhimõttest, et tingimuslikult vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem.

Maakohus leiab, et tulenevalt eeltoodud Riigikohtu lahendist ja konkreetselt käesolevas kriminaalasjas tuvastatud asjaoludest tuleb süüdistatava katseaja pikkuseks määrata 2 aastat. Vastavalt KrMS §306 lg.1 p.11 lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel muuhulgas küsimuse, kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus või hüvitada kuriteoga tekitatud kahju ja vastavalt §310 lg.1 kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. Käesolevas kriminaalasjas esitati maakohtule koos süüdistusaktiga kannatanu A.V tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes summas 1500 € Margus Pärna vastu seoses temale tekitatud tervisekahjustusega. Vastavalt Võlaõigusseaduse (edaspidi tekstis VÕS) §127 lg.1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud, vastavalt sama paragrahvi lg.4 peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Vastavalt VÕS §128 lg.2 on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu ja vastavalt sama paragrahvi lg.3 hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi, kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvituse saamiseks, muuhulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamiseks seotud nõuete esitamiseks. Vastavalt VÕS §130 lg.1 tuleb isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Vastavalt VÕS §1043 peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Vastavalt VÕS §1045 lg.1 p.2 on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 20.04.2011 kohtuasjas nr.3-2-1-19-11 selgitanud, et kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks kostja vastu deliktiõiguse alusel tuleb kindlaks teha, kas esinevad deliktilise kahju hüvitamise nõude üldised eeldused ehk delikti üldkoosseis, mille elementideks on objektiivne teokoosseis, õigusvastasus ja süü. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja seega tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel (objektiivse teokoosseisu) ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt,

vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise. Käesolevas kriminaalasjas kogutud tõenditega on tuvastatud, et Margus Pärn põhjustas oma süülise ja õigusvastase käitumisega A.Vle tervisekahjustuse. Seega tuleb süüdistataval hüvitada kannatanule tervise kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. VÕS §128 lg.5 tulenevalt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS §134 lg.2 alusel tuleb muu hulgas isikule kehavigastuse tekitamisest ja tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS §134 lg.5 sätestab, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestab kohus rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Tulenevalt kohtupraktikast on mittevaralise kahju hüvitamiseks üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude ning mille suurus peab vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele. Samuti on oluline, et VÕS §127 lg.2 alusel ei hüvitata kahju ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (vt. ka Riigikohtu 09.04.2008 otsus kohtuasjas nr.3-2-1-19-08 ja 22.10.2008 otsus kohtuasjas nr.3-2-1-85-08). Maakohus sedastab, et mittevaralise kahju hüvitis on alati mingis ulatuses hinnanguline ja teatud mõttes oletatav. Seega ei ole alati üheselt mõistetav, missugune konkreetne rahasumma peaks isiku hingelise valu kaotama või seda leevendama. Niisiis väljendub mittevaralise kahju suurus kohtu hinnangus, mille kujundamisel tuleb juhinduda õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna heaolu tasemest ja kohtupraktikast. Maakohus leiab, et käesolevas asjas on erandlikuks asjaoluks mittevaralise kahju hüvitamisel see, et politseiametniku füüsilist ründamist ei saa pidada ühiskonnas normaalseks ja aktsepteeritud käitumiseks. Sealjuures on tähtis ka asjaolu, et lööke oli mitu, süüdistatav jooksis kannatanule löökide tegemiseks järele, kannatanu tundis löökidest valu ja nende tagajärjel oli tal suus 2 veritsevat haava, kuid pikaajalist ja erilist ravi tervisekahjustus ei vajanud. Lisaks võtab maakohus arvesse, et kannatanu tundis ennast solvatuna temast sotsiaalmeediasse pandud video ja seal levinud kommentaaride tõttu. Maakohus arvestab siinkohal ka kannatanu seisukohaga, et sellise käitumisega kahjustas süüdistatav lisaks kannatanule ka kogu politsei mainet. Samas on maakohus seisukohal, et kannatanu mittevaralise kahju nõue summas 1500 € on ilmselgelt üle paisutatud, sest vastavalt Riigikohtu 2020 analüüsile, mis käsitles mittevaralise kahju hüvitamise nõudeid kriminaalasjades 2018 – 2020, oli hüvitis kehalise väärkohtlemisega seotud kuritegude eest vahemikus 50 € – 2000 € ja keskmine hüvitis 500 €. Maakohus selgitab siinkohal, et kuivõrd käesoleva

kriminaalasja keskmes oleva KarS §274 lg.1 koosseis on hõlmatud kehalise väärkohtlemisega KarS §121 järgi, võtab maakohus seepärast ka sellekohase analüüsi käesolevas asjas aluseks. Ühtlasi pole analüüsis märgitud, kas ja missugune oli hüvitis mittevaralise kahju eest KarS §274 ettenähtud kuritegude eest. Niisiis toob maakohus eraldi välja, et eelviidatud analüüsi kohaselt oli hüvitiseks 300 € olukorras, kus kannatanut löödi korduvalt rusikaga näkku ja põhjustati ka roidemurd roietele surumisega ning 50 € olukorras, kus kannatanut löödi ühe korra rusikaga näkku ning teda tiriti juustest ja pigistati ka õlavart. Maakohus leiab, et kõiki asjaolusid arvesse võttes on mõistliku hüvitise suurus käesolevas asjas 200 €. Vastavalt KrMS §306 lg.1 p.13 lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel küsimuse kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Vastavalt KrMS §313 lg.1 p.11 esitatakse süüdimõistvas kohtuotsuses muuhulgas asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud või arestitud asjade suhtes võetavad meetmed. Maakohtu istungil tegi ringkonnaprokurör Paul Pikma asitõendite osas järgmise ettepaneku: CD-plaadid salvestitega tuleb jätta asja materjalide juurde. Kaitsja vandeadvokaat Madis Mahlapuu nõustus ringkonnaprokuröri seisukohaga. Maakohus nõustub ringkonnaprokuröri ja kaitsja seisukohtadega ja jätab maakohus CD-R ja DVD-R plaadid salvestistega toimiku juurde, märkides tegemist on niikuinii kohtutoimiku osaga KrMS §1601 lg.2 mõistes, mis ei vaja eraldi otsustuse tegemist. Vastavalt KrMS §306 lg.1 p.14 lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel küsimuse, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Vastavalt KrMS §180 lg.1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Vastavalt KrMS §175 lg.1 p.9 kuulub menetluskulude hulka muuhulgas süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. Vastavalt KarS §4 lg.3 on sama seadustiku §274 lg.1 järgi kvalifitseeritav kuritegu teise astme kuritegu. Vastavalt KrMS §179 lg.1 p.1 on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus esimese astme kuriteo süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 08.12.2023 määrusele nr.113 on töötasu alammäär 2024 summas 820 €. Eeltoodu alusel kuulub Margus Pärnalt väljamõistmisele riigituludesse sundraha summas 1230 €.

Vastavalt KrMS §175 lg.1 p.4 kuuluvad menetluskulude hulka määratud kaitsjale makstud tasu ja kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtueelses menetluses oli Margus Pärna kaitsjaks vandeadvokaat Madis Mahlapuu, kes esitas 01.04.2024 taotluse summas 329,40 €. Taotlus on rahuldatud Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Kristiina Erte Riigi õigusabi tasu ja kulu hüvitamise 02.04.2024 määrusega summas 329,40 € Kohtuvaidlustes tegi ringkonnaprokurör Paul Pikma maakohtule ettepaneku kõik menetluskulud Margus Pärnalt välja mõista. Kaitsja vandeadvokaat Madis Mahlapuu palus jätta menetluskulud riigi kanda. Maakohus leiab, et seoses süüdimõistva kohtuotsusega tuleb süüdistatavalt kõik kohtueelses menetluses tekkinud kaitsjatasud summas 329,40 € välja mõista. Kohtulikus menetluses oli süüdistatava kaitsjaks vandeadvokaat Madis Mahlapuu, kes esitas 12.11.2024 taotluse summas 1145,58 € (17.10.2024 kohtuistungil osalemine 156 €, 25.10.2024 kohtuistungil osalemine 216 €, 12.11.2024 kohtuistungil osalemine 144 €, 20.12.2024 kohtuistungil osalemine 36 €, käibemaks 121,44 €, 17.10.2024 sõidukulud Tallinn-Jõhvi 99 €, 25.10.2024 sõidukulud Tallinn-Jõhvi 99 €, 12.11.2024 sõidukulud Tallinn-Jõhvi 99 €, 17.10.2024 ajakulu sõidule 30 €, 25.10.2024 ajakulu sõidule 30 €, 12.11.2024 ajakulu sõidule 30 €, käibemaks 85,14 €). Maakohus leiab, et eelnimetatud kaitsja vandeadvokaat Madis Mahlapuu taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele täielikult. Maakohus leiab, et kaitsjatasud kohtulikus menetluses (v.a. sõidukulud ja tasu sõidule kulutatud aja eest) kuuluvad seoses süüdimõistmisega väljamõistmisele süüdistatavalt, s.o. kaitsjatasud summas 673,44 (koos käibemaksuga). Kaitsjatasud summas 472,14 € (koos käibemaksuga) tuleb jätta riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Anne PALMISTE kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.