Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetlusliik
Tartu Ringkonnakohus 8. oktoober 2024 1-23-6084 Ingeri Tamm, Erkki Hirsnik ja Ingrid Kullerkann Kriminaalasi Vitaliy Prostokishini süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 5, 8 ja § 25 lg 2 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 2. mai 2024. a otsus
Apellant
Viru Ringkonnaprokuratuur, esindaja ringkonnaprokurör Paul Pikma
Teised apellatsioonimenetluse pooled
Süüdistatav Vitaliy Prostokishin, isikukood 37703112256, elukoht XXX, viibib Viru Vanglas, Venemaa Föderatsiooni kodanik, emakeel vene keel. Tõkend vahistamine alates 21. juulist 2023. Kaitsja vandeadvokaadi abi Igor Belugin Kannatanud I.N. ja A.P.
Asja menetlemise viis
Kirjalik menelus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 2. mai 2024. a otsus osaliselt, s.o Vitaliy Prostokishinile mõistetud karistuses ja välja mõistud mittevaralise kahju hüvitisese osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega:
2.1.mõista Vitaliy Prostokishinile KarS § 200 lg 2 p 5, 8 ja § 25 lg 2 järgi karistuseks 8 aastat vangistust. Mõistetud karistuse hulka arvata vahi all viibitud aeg alates 21. juulist 2023 ning lugeda see kuupäev karistuse kandmise alguseks.
2.2.Rahuldada kannatanu I.N. tsiviilhagi ja mõista Vitaly Prostokishinilt tema kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 10 000 eurot.
5.Jätta arvutivõrgus selleks ettenähtud kohas avalikustamata kohtotsuse põhiosa alapeatükk II. Edasikaebamise kord
Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.
KOHTUOTSUSE PÕHIOSA
I.
Süüdistus
1.Vitaliy Prostokishinit süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 200 lg 2 p-de 5, 8 ja § 25 lg 2 järgi selles, et tema 21. juulil 2023 kell 21.30 Kohtla-Järvel XXX maja juures lõi I.N.-i (I.N.) selja tagant noaga selga. Kannatanu kukkus saadud löögist pikali. V. Prosokishin võttis I.N. koti ja lahkus sellega. Noalöögiga tekitas V. Prostokishin I.N. le füüsilist valu ja tervisekahjustuse – ligi 4 cm pikkuse torke-lõikehaava ülaseljal vasaku abaluu mediaalse ehk keskse serva piirkonnas. Tervisekahjustuse tüsistusena tekkis I.N. l seljaaju kontussioon ja ödeem, mis põhjustas alumise pareesi ehk mõlema poole alajäsemete halvatuse, põie- ja sooletöö ning raskekujulise siirdumis- ja liikumisfunktsiooni häire ja tundlikkushäire vasakul jalal. Tervisekahjustus kestis ekspertiisiakti kohaselt enam kui 4 kuud. Vahetult peale V. Prostokishini eemaldumist tulid kannatanule appi R.N. ja A.P.. I.N. oli eelnevalt osutanud V. Prostokishinile ja andis teada, et temalt võeti ära kott. A.P. järgnes V. Prostokishinile ja nõudis I.N. koti tagastamist. V. Prostokishin kotti ei tagastanud ning kui A.P. püüdis seda V. Prostokishini käest ära tõmmata, lõi viimane teda rüseluse käigus noaga vastu vastakut kätt. A.P. tundis löögi tõttu füüsilist valu ja sai tervisekahjustuse – lõikehaava vasaku käe pöidlale. A.P.-l õnnestus I.N. kott V. Prostokishini käest ära tõmmata ja takistada seeläbi koti äravõtmise lõpuleviimist. II.
Maakohtu otsus
XXX III.
Apellatsioon ja süüdistatava seisukoht
13.Prokuratuur palub tühistada Viru Maakohtu 2. mai 2024. a otsus V. Prostokishinile mõistetud karistuses ning karistada teda KarS § 200 lg 2 p-de 5, 8 ja § 25 lg 2 järgi 10-aastase vangistusega; samuti tühistada nimetatud otsus rahuldatud tsiviilhagi summa 5000 euro osas ning mõista kannatanu kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 10 000 eurot.
14.Maakohus kohaldas karistust ja tsiviilhagi lahendades ebaõigesti materiaalõigust (lähtus ebaõigetest kaalutlustest ning jättis arvestamata olulised asjaolud) ja rikkus oluliselt menetlusõigust. Kohus viitab küll asjaoludele, mida ta arvesse võtab, kuid jätab selgitamata kuidas ja mis ulatuses neid arvestatakse, tuues ära vaid lõpptulemina karistuse ja väljamõistetud tsiviilhagi summa. Seetõttu ei ole mõistetav ja jälgitav kuidas ja mil määral nimetatud asjaolud otsustust mõjutasid.
15.Kohus hindas V. Prostokishini süü keskmisest väiksemaks. Otsusest ei selgu, kas kohus arvestas viidatud asjaolusid süüd suurendavate või vähendavatena. Prokurör ei nõustu, et need näitavad süüd väiksemana.
16.Teo jäämine katse staadiumisse on ekslikult loetud süüd kergendavaks asjaoluks. Teo lõpuleviimine ei seondu süüdistatava käitumisega. Teda takistas kannatanu A.P. sekkumine,
kes läks ja tõmbas süüdistatava käest koti ära. V. Prostokishin omakorda üritas seda relva kasutades takistada. Kuigi üldjuhul pole katsestaadiumisse jäänud teo puhul teoebaõiglus täiel määral realiseerunud ning seetõttu võib isiku süü olla väiksem, siis käesolevas asjas see süü suurust ei mõjuta.
17.Röövimine sisaldab nii isiku- kui varavastast komponenti. Hõivatava vara väärtus oli tühine. Süü suurust iseloomustab vara hõivamiseks kasutatud vägivald. V. Prostokishin ründas esmalt noaga I.N.-i , millega tekitas talle raske tervisekahjustuse, seejärel tekitas noaga tervisekahjustuse teo lõpuleviimist takistada üritanud kannatanu A.P.-le. Süüteokirjeldus KarS § 200 lg 2 p 8 järgi sisaldab endas nii relva kui ka relvana kasutatava eseme kasutamist või sellega ähvardamist – V. Prostokishin täitis oma tegevusega raskema teoalternatiivi. Röövimise käigus relva kasutamisel on tegelik oht kannatanu elule või tervisele märksa suurem kuivõrd just kasutusse võetud eseme tõttu võib tegu hõlpsasti kasvada üle raskemaks kuriteoks, nt röövmõrvaks.
18.Süüdistatava teojärgne käitumine (abi andmata jätmine) näitab süüdistatava täielikku ükskõiksust võimalike tagajärgede suhtes. Kannatanule tagas kohese arstiabi kõrvaliste inimeste sekkumine. Arvestades I.N. abitut seisundit, võinuks I.N. abita jäädes surra, sest jalgade halvatuse tõttu poleks ta saanud ise minna abi otsima. I.N. poleks ulatunud verejooksu sulgemiseks kätega selgroo läheduses paiknevale haavale survet avaldama. Kahetsust avaldas V. Prostokishin vaid kergema karistuse saamiseks.
19.Võttes arvesse tahtluse vormi (kavatsetus), relva reaalset kasutamist kahe kannatanu suhtes, raske tervisekahjustuse põhjustamist I.N. le ning kahe kvalifitseeriva tunnuse realiseerimist, tuleb süü lugeda väga suureks, s.o sanktsiooni keskmist määra ületavaks (12 aastat). Karistust kergendavad asjaolud, süü tunnistamine ja kahetsuse avaldamine (mööndusega, sest süüdistatav valetas, et teda kihutas röövi toime panema kolmas isik ning tema süü tunnistamiseks oli kogutud piisavalt tõendeid) ei kaalu üle süüd suuremana näitavaid asjaolusid. Karistus peaks olema 10 aastat. Süü suurust ei mõjuta see, et V. Prostokishinit ei ole varem vägivallakuritegude eest karistatud. See oleks aluseks karistuse kandmise viisi määramisel kui alternatiivsete valikute võimalus selleks esineks.
20.Tsiviilhagi osas on maakohtu põhjendused väga üldsõnalised. Väljamõistetud summa 5000 eurot on väiksem kui kohtupraktikas välja mõistetud mittevaralise kahju keskmine (5214 eurot). Sedagi mitme aasta tagust elukallidust arvestades. Arvestada tuleks kannatanu üleelamisi, rasket puuet, liikumisraskuse püsimist praeguseni ja täiendekspertiisis sedastatut, mille kohaselt I.N. seljaaju funktsiooni taastumise täpsem ulatus ja aeg ei ole prognoositav. Ringkonnakohus peaks uue otsusega kannatanu kasuks välja mõistma 10 000 eurot.
21.Ringkonnakohus võttis prokuratuuri apellatsiooni 19. augustil 2024 menetlusse ja andis menetlusosalistele aega apellatsioonile vastamiseks ning taotluste esitamiseks kuni 6. septembrini 2024.
22.12. septembril 2024 jõudis Tartu Ringkonnakohtusse V. Prostokishini seisukoht, mis on pealkirjastatud apellatsioonina. See on Viru Vanglast välja läinud 4. septembril 2024. Ringkonnakohus käsitleb seda süüdistatava vastusena apellatsioonile, mis on esitatud tähtaegselt.
23.V. Prostokishin on nõus maakohtu poolt määratud 6-aastase vangistusega ning nõustub tasuma kannatanule tekitatud kahju ning menetluskulud. Samas leiab ta, et kohus pidanuks
kvalifitseerima teo KarS § 118, mitte § 200 järgi ja esitab oma nägemuse toimunust. V. Prostokishin selgitab, et kohtas Kohtla-Järvel talle tundmatut I.N.-i Olevi tänaval. Ta järgnes I.N. le 150-200 m ning küsis suitsu. Kannatanu osutus agressiivseks ning vehkis kotiga. V. Prostokishinil oli kaasas nuga, et see tuttavale ära anda. Selle noaga lõi ta kannatanut selga. Kedagi noaga lüüa ei olnud temal plaanis. Koti, millega kannatanu tema suunas vehkis, võttis ta ära masinlikult. Rüselus oli halbade asjaolude kokkusattumus, mis viis raskete kehavigastusteni. Tal ei olnud plaani kannatanult midagi ära võtta, ärakistud kotti kandis ta vaid mõned sammud. Seetõttu pidanuks ta süüdi tunnistatama KarS § 118 järgi.
24.V. Prostokishin leiab, et prokuröri taotletud 9-aastane vangistus ei ole põhjendatud. Teda ei ole varem kunagi kriminaalvastutusele võetud. Õiglane karistus on 6 aastat vangistust. Kannatanu jäi ellu ning on vaatamata valu tundmisele terve. 9 aastat vangistust ei muuda kannatanule põhjustatud valu, kuid lühem karistus võimaldaks V. Prostokishinil naasta ühiskonda varem. Ta kohustub kannatanule tasuma kõik hagid ja kohtukulud. Tema teole ei ole õigustust, ta kahetseb siiralt. IV.
Ringkonnakohtu seisukoht
25.Maakohtus leidis tuvastamist, et 21. juulil 2023 kella 21.30 paiku lõi V. Prostokishin Kohtla-Järvel XXX maja I trepikoja juures I.N.-i noaga selga, tekitades talle talle raske tervisekahjustuse, ja võttis ära tema koti. Maas lamava I.N. juurde tulid R.N. ja A.P. . I.N. osutas teda rünnanud eemalduvale V. Prostokishinile kui koti vargale. A.P. järgnes talle ja nõudis koti tagastamist. Koti tagasisaamisel tekkis rüselus, mille käigus tekitas V. Prostokishin A.P.-le noaga vasaku käe pöidlale lõikehaava.
26.KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Käesolevas asjas on apellatsiooni esitanud ainult prokuratuur ja selles vaidlustatakse maakohtu otsust mõistetud karistuse ning mittevaralise kahju hüvitise suuruse osas. KrMS § 340 lg 1 sätestab, et ringkonnakohus teeb apellatsioonis esitatud taotlusest lähtudes või sellest sõltumata uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. Vastuses apellatsioonile leiab V. Prostokishin muuhulgas, et maakohus oleks pidanud kvalifitseerima tema teo KarS § 118 järgi, mitte aga KarS § 200 järgi. Ringkonnakohus ei tuvastanud viidatud materiaalõiguse väära kohaldamist maakohtu poolt. Kasutatud vägivald, noaga selga löömine, oli kannatanult koti äravõtmise vahend: kannatanu kukkus löögi tagajärjel, V. Prostokishin lõikas koti rihma läbi ja eemaldus koos sellega. Vägivallaga võõra asja äravõtmine vastab röövimise objektiivsele koosseisule. Iseenesest võiks kõne alla tulla V. Prostokishini vastutus lisaks kvalifitseeritud röövimise katsele (KarS § 200 lg 2 p-d 5 ja 8) ka lõpuleviidud pikaajalise tervisekahjustuse tekitamise eest (KarS § 118 lg 1 p 2) (st kuritegude kogum). Riigikohus on aga leidnud, et tapmistahtlusega tehtud noahoobi puhul kaela neeldub lõpuleviidud tervisekahjustuse tekitamise ebaõigus raskemini sanktsioneeritud tapmiskatse ebaõiguses (kriminaalkolleegiumi 15. oktoobri 2020 otsus nr 1-19-8357/34, p 13) – ehk isik mõistetakse süüdi üksnes tapmiskatses. Sama loogikat rakendades tuleb leida, et kui pikaajaline tervisekahjustus tektitakse katsestaadiumisse jäänud röövimise käigus, järgneb vastutus vaid raskemat karistust ette nägeva röövimise katse eest.
27.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus apellandi väiteid karistuse kohaldamisel (I), seejärel mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel (II) ning võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (III). I
28.Ringkonnakohus soostub prokuröriga selles, et kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh KarS § 56 lg 1 ls 1) kohaldamisel kaalutlusvea. Jättes otsuses kajastamata asjaolud, mis isiku süüd iseloomustavad ning andmata vastuse küsimusele, kas need asjaolud räägivad tema kasuks või kahjuks, puudub II astme kohtul võimalus kontrollida, kuidas ja kas üldse maakohus neid karistuse mõistmisel arvestas. Maakohtu lahend sisaldab karistuse mõistmise üldisi põhimõtteid (viide KarS §-le 56 ja karistusraamidele) ning viidet Riigikohtu praktikale (sh asjakohatult karistuse kandmisest tingimuslikule vabastamisele, kuna seda küsimust 6 aasta pikkuse vangistuse puhul ei tõusetu). Seejärel on üldsõnaliselt viidatud paarile teo tehiolule (süüteo toimepanemine kahe isiku suhtes, kellest ühele tekitati kavatsetult raske tervisekahjustus, teo jäämine katsestaadiumi), millele järgneb kohtu järeldus, et V. Prostokishini teosüü on keskmisest väiksem.
29.Kohtupraktika kohaselt tuleb süü suurust hinnates esmajoones lähtuda kuriteo asjaoludest, mis iseloomustavad toime pandud tegu ja tagajärge ning süüdistatava käitumise motiivi ja eesmärki. Lisaks toimepanija süüle tuleb hinnata, kuidas kõige tõhusamalt muuta süüdistatava hoiakuid ja hoida ära tema edasist õigusvastast käitumist. Eripreventiivsed kaalutlused võivad väljenduda varasemas kuritegude toimepanemises ja prognoosis süüdistatava edasise käitumise suhtes. Üldpreventsiooni eesmärgil korrigeeritakse karistust juhul, kui seda nõuavad erandlikult õiguskorra kaitsmise huvid. See peab tagama ühiskonnale signaali, et rikkumisele järgneb sellele vastav karistus (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused 20. juuni 2022, nr 1-20-6745/88, p 62 ja 3. aprill 2023, nr 1-22-227/66, p 12.)
30.Kohtukolleegiumi hinnangul kõnelevad V. Prostokishini keskmisest suuremast teosüüst kriminaalasja tehiolud – nimelt ründas süüdistatav temale võõrast I.N.-i ootamatult selja tagant, jätmata kannatanule sellega vähimatki võimalust end ründe vastu kaitsta. Süüdistatava ütlustest (kd 2, tl 92) järeldab ringkonnakohus, et V. Prostokishin pani teo toime seetõttu, et kannatanu kotis alkoholi nähes („nägin enne alkoholipudelit „Star dollar“ 200ml“), oli ta pettunud mehe keeldumisest koos alkoholi juua („ta vaikides tõusis püsti, võttis enda asjad, koti ja kilekoti ja kavatses ära minna“). Ta järgnes I.N. le ja lõi ohvrit noaga selga („automaatselt, kuidas täpselt, ei mäleta“). Kuriteo toimepanemise ajendiks oli seega soov saada endale kannatanu kott alkoholipudeliga ja sellise tühise kasu saamise nimel pani ta teise inimese tervise suurde ohtu. Röövi toimepanemiseks kasutas V. Prostokishin teravaotsalist jahinuga. Löök sellega pidi olema tugev, sest läbistas esmalt kannatanu jope (asitõendi vaatlusprotokoll kd 2, tl 3) ja tungis seejärel tema kehasse. Noatera pikkuseks on asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt 125 mm (kd 2, tl 18). Noahaav ulatus ekspertiisiakti nr 23EAOI0225 kohaselt I.N. vasaku trapetsilihaseni, tema lihase struktuur oli häirunud, selles oli õhkemfüseem (kd 2, tl 27). Külmrelva kasutamisega realiseeris V. Prostokishin KarS § 200 lg 2 p-s 8 nimetatud raskema teoalternatiivi. Saadud löögist kukkus kannatanu I.N. põlvili ja seejärel pikali. Seega kasutas V. Prostokishin vara hõivamiseks intensiivset vägivalda. Lisaks sellele tekitas ta noaga tervisekahjustuse röövimist takistama asunud A.P.-le. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga selles, et taolise teo toimepanemise eest väärib süüdistatav raskemat karistust kui 6-aastat vangistust. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et V. Prostokishini poolt välja toodud asjaolul, et nuga ei kuulunud tulla, ei ole süü suuruse üle otsustamisel mingit tähtsust – lähtuda tuleb teo enda asjaoludest.
31.Teosüü suurust ei mõjuta süüdistatava hilisem käitumine (teoebaõigus on juba realiseerunud), küll aga on teatud asjaolusid võimalik karistuse mõistmisel siiski positiivsete või negatiivsetena kaaluda. Nõustumisväärne on asjaolusid kogumis arvestades prokuröri
seisukoht, et teo tehiolud näitavad V. Prostokishini ükskõiksust oma teo võimalike tagajärgede suhtes. Olles I.N.-i löönud noaga selga, lahkus ta koheselt koos hõivatud kotiga, pööramata kannatanu seisundile vähimatki tähelepanu. See räägib tema suuremast süüst.
32.Õige on prokuröri etteheide, et otsusest ei ole arusaadav, kuidas arvestas maakohus karistuse mõistmisel seda, et V. Prostokishini tegu jäi katse taadiumisse. KarS § 25 lg 6 kohaselt võib kohus süüteokatse puhul kohaldada KarS §-s 60 sätestatut, st kergendada isikule mõistetavat karistust. Ühtegi viidet sellisele karistuse kergendamisele maakohtu otsuses ei leidu. Süüteokatse arvestamine karistuse kujunemisel on jäänud pelgalt deklaratiivseks väiteks. Süüteo jäämine katsestaadiumisse ei too kaasa KarS § 25 lg 6 ega ka mitte § 26 lg 2 kohaselt automaatselt karistuse kergendamist võrreldes lõpuleviidud süüteoga. Juhul, kui kuritegu jääb katsestaadiumisse, tuleb karistuse vähendamist küll kaaluda, kuid seda ei saa käsitada absoluutse nõudena (vt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 20. oktoober 2016, nr 3-1-1-70-16, p 13). Ringkonnakohus nõustub prokuröriga selleski, et käesolevas asjas ei ole alust kergendada V. Prostokishinile mõistetud karistust põhjusel, et tema tegu jäi katsestaadiumisse. Rünne kannatanu vastu oli väga intensiivne (jahinoaga selja tagant löömisel raske tervisekahjustuse tekitamine) ja ta oli oma eesmärgile, alkoholi kättesaamisele, väga lähedal. Lisaks sellele tuleb võtta arvesse, et V. Prostokishin realiseeris KarS § 118 lg 1 p 2 koosseisu – mille eest näeb seadus ette nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse. Süüdistatav tekitas kannatanule rängad vigastused, mis halvendavad tema elukvaliteeti tänaseni (vt otsuse p-d 40-41). V. Prostokishin sai kannatanu vara oma kätte ning selle lõplikku enda kasuks pööramist takistas kolmanda isiku ootamatu sekkumine. Ka siis ei olnud V. Prostokishin nõus ilma vastuhakuta röövitud kotti loovutama – ja kasutas jällegi nuga.
33.Vaatamata V. Prostokishini süü suurusele, ei soostu kohtukolleegium siiski prokuröri pakutud 10 aasta pikkuse karistusettepanekuga, kuivõrd see ei arvesta kergendavat asjaolu ning karistuse eripreventiivset aspekti.
34.Prokurör on veendunud, et süüdistatava kahetsus teenib vaid kergema karistuse saamise eesmärki. Kohtukolleegium nii ei arva. V. Prostokishin avaldas kahetsust juba ülekuulamisel
23.juulil 2023 (kd 2, tl 93). Viimases sõnas palus V. Prostokishin kannatanutelt vabandust ning nõustus I.N. le hüvitama mittevaralise kahjuna 5000 eurot. Süüdistatava kahetsus on siiras - inimene, kes oma süüd ei tunneta tavapäraselt nii ei käituks. Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole.
35.V. Prostokishin oli teo toimepanemise ajal 45-aastane. Tegemist on tema esimese vägivallakuriteoga. Sellele eelnevalt karistati V. Prostokishinit Viru Maakohtu 14. septembri 2020. a otsusega KarS § 329 järgi 2-kuulise vangistusega, millele liideti Viru Maakohtu 30. juuni 2020. a otsusega KarS § 424 lg 1 järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa 6 kuud 27 päeva vangistust. Karistus asendati 265 tunni üldkasuliku tööga, mille tegemise tähtajaks määrati 1 aasta. Karistuse täitis V. Prostokishin 14. oktoobriks 2021. Karistusregistri andmetel on V. Prostokishin viibinud lühiajaliselt (3 päeva) eelvangistuses (kd 1, tl 47- 49). Käesolevalt V. Prostokishinile mõistetav karistus on seega tema esimene reaalne vangistus. Seetõttu on tema karistustundlikkus eeldatavasti suurem ning karistuse eesmärgid täidetavad ka alla sanktsiooni keskmist määra jääva karistusega, s.o 8 aasta pikkuse vangistusega. II
36.Tsiviilhagi lahendamisel heidab prokuratuur maakohtule ette põhjendamiskohustuse ning kaalutlusõiguse rikkumist, millega ringkonnakohus nõustub.
37.Maakohus tuvastas, et enne rünnakut oli kannatanu I.N. terve. Õigusvastase ründega tekitas V. Prostokishin I.N. le füüsilist valu ja tervisekahjustuse – ligi 4 cm pikkuse torkelõikehaava ülaseljal vasaku abaluu mediaalse ehk keskse serva piirkonnas. Tervisekahjustuse tüsistusena tekkis I.N. l seljaaju kontussioon ja ödeem, mis põhjustas alumise pareesi ehk mõlema poole alajäsemete halvatuse, põie- ja sooletöö häire, raskekujulise siirdumis- ja liikumisfunktsiooni häire ning tundlikkushäire vasakul jalal.
38.Maakohus on lahendi tsiviilhagi käsitlevas osas loetlenud kannatanu I.N. vaevuseid (alajäsemete halvatus paar nädalat, suured valud), viidanud tema korduvale viibimisele Haapsalus närvirehabilitatsioonikeskuses ning möönnud I.N. üldist heaolu vähenemist, viidates tema töövõimetusele ja raskele liikumispuudele. Sellega kannatanu vaevuste, iseseisva toimetuleku ning üldise heaolu vähenemise põhjendused piirduvad. Ehkki kõik eeltoodud vaevused on tingitud süüdistatava tekitatud tervisekahjustusest ning vaidlust pole selles, et tuvastatud asjaoludel on kannatanul materiaalõiguslik alus nõuda V. Prostokishinilt kahju hüvitamist, on kahju hüvitist puudutavad põhjendused äärmiselt napid. Ringkonnakohus saab selle vea parandada.
39.Kohtupraktikas on leitud, et kehavigastuse või tervisekahjustusega tekitatud mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus 15. detsember 2016, nr 3-2-1-127-16, p 19). Arvestada tuleb erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust“, samuti ka kannatanu võimalikku hooletust ja selle raskust endale tervisekahjustuse või kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises või suurenemises (viidatud otsus asjas nr 3-2-1-73-13, p 13).
40.Kannatanu põhjendab oma nõuet väga tugeva füüsilise valuga, mida ta tundis ründe järel. Noahaava ja selle tüsistuste tõttu pidi ta pidevalt tarvitama valuvaigisteid. Kannatanu I.N. tervisekahjustus on hinnatav raskena, kuivõrd tema tervisehäire kestis ekspertiisiakti kohaselt üle nelja kuu. Vahetult pärast sündmust esines I.N. l põie- ja sooletöö häire ning tema toimetulek igapäevaelu tegevuste ja toimingutega oli traumast tingituna oluliselt raskendatud. Algul ei saanud ta alajäsemete halvatuse tõttu üldse jalgu liigutada (kd 1, tl 25 pöördel), kasutas põiehäirete tõttu mähkmeid ning liikus ratastooliga (kd 1, tl 53 pöördel). Kriminaalasja arutamisel pool aastat hiljem kohtus, s.o 26. jaanuari 2024, vajas kannatanu endiselt osaliselt kõrvalist abi ning sai abivahendita liikuda vaid siis, kui sein on lähedal (kd 1, tl 25 pöördel). I.N. 2024. a jaanuari kaebused kajastuvad tervise infosüsteemist võetud andmetes (neile on viidatud ekspertiisiaktis nr 24E-AOI00051-01). Patsient kaebas jalgade nõrkust ja kiiret väsimust, ta suudab kõndida ~400 m järjestikku. Tunneb labajalgades valu, need muutuvad käies tuliseks; aeg-ajalt esinevad jalgades krambid (kd 1, tl 68). I.N. kinnitusel on ta 100% töövõimetu ning talle on määratud raske liikumispuue kuni 30. juulini 2024 (kd 2, tl 90). Samuti kinnitas kannatanu, et arstid ei ole talle andnud lootust täielikuks paranemiseks (kd 1, tl 25 pöördel, tl 26; kd 2, tl 99 ja pöördel; kd 1, tl 68 pöördel).
41.I.N. on oma nõuet osaliselt põhjendanud šokiseisundiga, mis kaasnes alajäsemete halvatusega ning suure hirmutundega, et halvatus võib olla püsiv. Selline hirmutunne on teo tehiolusid ning ründele järgnenut arvestades mõistetav – I.N. kirjeldas, kuidas noalöök „jalad võttis alt ära, kukkusin põlvili, jalgu ei tundnud“ (kd 1, tl 25). Ta kinnitas, et paari nädala jooksul ei saanud ta üldse jalgu liigutada, kasutas ratastooli, sõltus kõrvalisest abist, viibis kaks nädalat haiglaravil ning seejärel 42 päeva Haapsalu Neuroloogilises
Rehabilitatsioonikeskuses. Ravi ajal olid tal valud ning ta võtab tänini unerohtu. Viimati oli Haapsalus taastusravil paar nädalat enne 26. jaanuari istungit (kd 1, tl 27).
42.Kuriteo tagajärjel muutus I.N. , kes enne V. Prostokishini rünnet oli olnud terve inimene, kõrvalisest abist ja abivahenditest sõltuvaks inimeseks, kelle elukvaliteet on valude ning töövõimekaotuse tõttu oluliselt halvenenud. Ehkki 25. märtsil 2024 koostatud ekspertiisiakti kohaselt esineb I.N. taastumises märgatav progress ja alumine paraparees on taandumise tendentsiga, ei ole seljaaju funktsiooni taastumise täpsem ulatus ja aeg prognoositav (kd 1, tl 69 pöördel). Kriminaalasjas puuduvad vähimadki viited sellele, et kannatanu oleks hooletu – ta on vastu võtnud talle pakutud ravi. Ekspertiisiakti kohaselt sai I.N. kogu vajaliku ravi võimalikult kiireks paranemiseks (kd 1, tl 69 pöördel). V. Prostikishini tegevusega I.N. le tekitatud närvitegevuse häire, samuti tema heaolu langus, mis on tingitud piirangust kannatanu tegevuses ning elukorralduses, pärsivad I.N. võimalusi elus ja tööturul. Näiteks on I.N. l, kes enne töötuks jäämist teenis elatist mööblitsehhis, ilmselt ka tulevikus raske vastu võtta tööd, mis eeldab füüsilist vastupidavust ning liikumist.
43.Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et maakohtu poolt I.N. le välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis 5000 eurot on ebamõistlikult väike.
44.Apellant on õigesti märkinud, et väljamõistetud summa ei arvesta kohtupraktikat, olles väiksem isegi keskmisest välja mõistetud kahjust (arvestamata elukalliduse tõusu). Riigikohtu praktikas ollakse seda meelt, et mittevaralise kahju hüvitised peavad käima kaasas nii elukalliduse tõusu kui ka üldise heaolu kasvuga, samuti arvestama võimalike muutustega ühiskonna väärtushinnangutes. Varem mittevaralise kahju eest välja mõistetud hüvitiste suurused on üks tegur, mida kohus peab koos kõigi teiste asjakohaste kaalutlustega arvestama, kuid sellel ei ole esimust teiste kaalutluste ees. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 22. aprill 2024, nr 1-22-5835, p 32).
45.Kolleegiumi arvates tegi esimese astme kohus võlaõigusseaduse (VÕS) § 134 lg-s 2 nimetatud kahjuhüvitise suurust kindlaks määrates kaalutlusvea, mis annab ringkonnakohtule aluse maakohtu otsuse tühistamiseks ja õiglase hüvitise väljamõistmiseks. Maakohus ei võtnud mittevaralise kahju hüvitist määrates asjakohaselt arvesse kannatanu tervisekahjustuse raskust ja prognoosi, et I.N. ei pruugi täielikult paraneda. Ekspertiisi kohaselt ei ole seljaaju funktsiooni taastumise täpsem ulatus ja aeg prognoositav (kd 1, tl 69). Kohtla-Järvel elav I.N. peab tegelema iseseisvalt füsioteraapiaga ning käima ravil Haapsalus. Tal on tervisekahjustusest tulenevaid piiranguid toimetulekule ja töövõimele. Süüdistatav põhjustas I.N. le tervisekahjustuse kavatsetult, samas kui kannatanu kuidagi endavastast rünnet ei soodustanud – vastupidi, ta lahkus V. Prostokishini seltskonnast vaikides. Maakohus jättis lisaks tähelepanuta varasemas kohtupraktikas määratud hüvitiste suuruse ega põhjendanud, miks ta määras I.N. le keskmisest väiksema kahju hüvitise. Ringkonnakohus soostub prokuröriga selles, et kannatanu üleelamisi, rasket puuet ning käesoleva ajani kestvat liikumisraskuse püsimist, täiendekspertiisis sedastatut ning kohtupraktikas antud juhiseid arvestades, on I.N. mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma 10 000 eurot. III
46.Eeltoodut arvestades ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2 ja 4 ning KrMS § 339 lg-st 2, tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu 2. mai 2024. a otsuse osaliselt, s.o V. Prostokishinile mõistetud karistuses ja väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suuruses. Tühistatud osas teeb kohus uue otsuse, millega mõistab V. Prostokishinile karistuseks 8 aastat
vangistust. Karistusaja hulka tuleb arvata V. Prostokishini vahi all viibitud aeg alates 21. juulist 2023. See kuupäev tuleb ühtlasi lugeda karistuse kandmise algusajaks. Kannatanu I.N. kasuks mõistab ringkonnakohus V. Prostokishinilt välja mittevaralise kahju hüvitisena 10 000 eurot. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. KrMS § 340 lg 4 p-de 4 ja 5 alusel rahuldatakse prokuröri apellatsioon osaliselt.
47.KrMS § 4081 lg 4 näeb ette, et kui kohtulahendi põhiosa või põhjendav osa sisaldab teavet, mille suhtes kehtib seadusega ettenähtud muu juurdepääsupiirang, avalikustab kohus omal algatusel või huvitatud isiku taotlusel ainult kohtulahendi sissejuhatuse ja resolutiiv- või lõpposa. Kohus leiab, et otsuse alapeatükk II sisaldab I.N. terviseandmeid sisaldavat teavet. Antud teabe osas on I.N. andnud loa kasutada terviseandmeid kriminaalasjas (kd 1, tl 55), ent ringkonnakohtu hinnangul ei laiene see luba terviseandmete avalikustamisele avalikus arvutivõrgus. Seetõttu tuleb otsuse jõustumisel jätta avalikustamata käesoleva otsuse alapeatükk II.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.