Avaliku usalduse vastased süüteod › Dokumendi võltsimine ja kahjustamine

Harju Maakohtu 19. juuni 2023.a otsus tühistada osaliselt:

Edasikaebe kord

2(43)

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

SÜÜDISTUS:

MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOONID:

3(43)

5.3 Kaitsja Leelo Viil taotleb mõista Heiki Tegova süüdistuses KarS § 384 lg 1 järgi õigeks. Alternatiivselt lõpetada KrMS §-dest 199 lg 1 p 2 alusel kriminaalasjas nr 1-22-5230 menetlus Heiki Tegova osas, kuna süüdistatavale süüksarvatava kuriteo aegumistähtaeg on möödunud. Alternatiivselt lõpetada KrMS § 2742 lg 1 alusel kriminaalasjas nr 1-22-5230 menetlus Heiki Tegova osas, kuna kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada. Jätta menetluskulud riigi kanda. 5.4 Kaitsja Kaimo Räppo taotleb tühistada Harju Maakohtu 19. juuni 2023 otsus Heiki Tegova süüdimõistmises ja karistamises ning menetluskulude tema kanda jätmises. Mõista Heiki Tegova talle esitatud süüdistuses KarS § 381 lg 1 järgi õigeks. Heiki Tegova kaitsja kulud jätta riigi kanda.

4(43)

mõistmise sanktsiooni keskmäära ületavas osas, jäädes siiski allapoole sanktsiooni ülemmäära. Eelnevatel põhjustel palub apellant ringkonnakohtul tühistada maakohtu otsus osas, millega mõisteti Allan Selterile § 3811 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistuseks vangistus 1 aasta ja 9 kuud. Uue otsusega palub prokurör Allan Selterile karistuseks mõista 2 aastat vangistust. 6.3 Harju Maakohus tunnistas Allan Selteri süüdi KarS § 209 lg 2 p 3 – § 25 lg 2 ja KarS § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises ning mõistis karistuseks 2 aastat 6 kuud vangistust. Prokuröri hinnangul on kohtu järeldused vaidlusaluste kuritegude eest mõistetud karistuse osas vastuolulised ning apellant viitab kohtupraktikale (vt Riigikohtu lahend nr 1-17-1629/44). Sanktsiooni keskmäär on 3 aastat vangistust. Sanktsiooni keskmäära saab nimetada kui karistust ’’neutraalse’’ kuriteo eest, kus ei esine süüd suurendavaid ega vähendavaid asjaolusid. Kuivõrd kohus leidis, et Allan Selteri süü on toimepandud kuritegude eest keskmisest mõnevõrra suurem, siis oleks kohus loogiliselt pidanud mõistma oma põhjendustele tuginedes karistuseks vangistuse määras, mis on vähemalt 3 aastat või üle selle. Kohus mõistis aga vastuoluliselt karistuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust, mis on alla sanktsiooni keskmäära. Samuti ei saa süüd vähendavana prokuröri arvates liigselt rõhku panna asjaolule, et kelmus jäi katse staadiumi, kuivõrd see jäi toime panemata temast olenemata asjaoludel, vt ka Riigikohtu lahendit nr 3-1-1-70-16. Kohtumenetluses leidis tõendamist, et Allan Selter tegutses kavatsetult suures ulatuses kelmuse toimepanemisel (vt otsuse p 107), mistõttu saab tema tahtlust käsitada intensiivsena. Samuti tegi Allan Selter täiendavaid jõupingutusi, et kuritegu täide viia, nimelt esmalt koostas ta võltsitud dokumendi ja kui seoses pankrotihalduri sekkumisega jäi nõue pankrotimenetluses tunnustamata, siis pöördus Allan Selter nõude tunnustamiseks ka kohtu poole. Seega Allan Selteri teoplaani realiseerumine oleks olnud lähedane, kuna pankrotihalduri sekkumata jätmisel oleks pankrotimenetluses võltsitud dokumentide alusel nõuet tunnustatud ning seega oleks võlausaldajatele veelgi suurem kahju tekkinud. Eelnevatel põhjustel ei saa prokuröri hinnangul kuriteo jäämist katsestaadiumi käsitada karistust kergendava asjaoluna. Prokurör peab siinjuures oluliseks ka asjaolu, et vaatamata ideaalkogumile ja seetõttu karistuse mõistmisele ühe eriosa paragrahvi järgi tuleb arvestada ka seda, et Allan Selter täitis oma teoga kaks kuriteokoosseisu, vt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-7-11. Neil põhjustel palub apellant ringkonnakohtul tühistada maakohtu otsus osas, millega mõisteti Allan Selterile § 209 lg 2 p 3 – § 25 lg 2 ja KarS § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemise eest karistuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust. Uue otsusega palub prokurör Allan Selterile karistuseks määrata 3 aastat vangistust. 6.4 Prokurör palub tühistada maakohtu otsus ka liitkaristuse mõistmise osas millega suurendati üksikkaristustest raskeimat ning lõplikuks karistuseks saadi 3 aastat. Prokurör peab põhjendatuks mõista Allan Selterile toimepandud kuritegude eest, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, liitkaristus 3 aastat ja 6 kuud vangistust. 6.5 Samuti apelleerib prokurör maakohtu otsust osas, millega jäeti Allan Selterile mõistetud karistus tingimisi täielikult täitmisele pööramata. Otsusest nähtuvalt on kohus läbivalt arvestanud karistuse mõistmisel üld- ja eripreventiivsete asjaoludega, kuid jätnud põhjendamata mis on nende sisu ja kas need mõjuvad karistust kergendavalt või raskendavalt (vt p 129, 131, 136). Prokuröri hinnangul tingivad üld- ja eripreventiivsed asjaolud Allan Selterile nn 6-kuulise šokivangistuse kohaldamist. Maakohtu otsus Allan Selterile mõistetud karistuse täielikult tingimisi täitmata pööramata jätmine annab üldsusele märku, et peale mitmete kuritegude toimepanemist on võimalik jääda karistamata, kuna ühiskonnas käsitletakse täielikku karistuse täitmisele pööramata jätmist sageli karistusest pääsemisena.

5(43)

Asjaolu, et süüdistatav on varasemalt kriminaalkorras karistamata ning teda pole ka karistatud menetletava kuriteo toimepanemisest möödunud aja jooksul ei saa olla ainsaks aluseks nn šokivangistuse kohaldamata jätmiseks. Seadusandja on põhjusega sätestanud kuriteokoosseisud ning nende realiseerimise eest kehtestatud sanktsioonid, mistõttu oleks seaduse mõttega vastuolus jätta karistus täielikult kohaldamata üksnes eeltoodud põhjendustel. Kohtumenetluses on tuvastatud, et Allan Selter viis osaühingutest T ja Me välja peaaegu 200 000 euro eest reaalset raha, mille eest oleks mõlemal juhul saanud rahuldada kõik võlausaldajate nõuded. Samuti on kohus möönnud, et Allan Selteri tegevus mõjutas oluliselt ühe võlausaldaja pankrotistumist, mistõttu sai ka majandustegevus laialdasemalt reaalselt kahjustada. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et Allan Selteri süüdistus koosneb kokku viiest kuriteoepisoodist, millest kõigis on kohus teda süüdi tunnistanud. Maakohtu otsusega karistuse täielikult täitmisele pööramata jätmisel antakse ühiskonnale teada, et viiele kuriteoepisoodile järgneb üksnes ’’näpuga viibutamine’’ ja 3-aastane ettevõtluskeeld. Selline leebe nn sanktsioonipakett ei mõjuta potentsiaalseid kurjategijaid õiguskuulekale käitumisele, kuivõrd näitab võimalust viibida ja tegutseda vabaduses ka pärast arvukate ja suurte kahjudega kuritegude toimepanemist. Selline ulatuslik õigusvastane tegutsemine peab andma ühiskonnale signaali, et õigusnormidest hälbiv käitumine saab õiglase karistuse, s.o vähemalt šokivangistuse. Samuti mõjub taoline karistusest vabastamine ühiskonna õiglustundele negatiivselt, kuivõrd sisuliselt jäetakse karistamata süüdistatava tegevuse mõju ühe õiguskuuleka ettevõtja pankrotistumisele. 6.6 Karistuse osaline ära kandmine on kohane süüdistatava eripreventiivset prognoosi silmas pidades. See võimaldab isikutel reaalselt tunnetada karistust kui hinnangut oma teole ning seeläbi tulevikuks korrigeerida oma käitumist. Mõistetud karistuse ühe osa kohene täitmisele pööramine aitab vältida ka võimalikku karistamatuse tunnet, mis süüdlasel karistusest tingimisi vabastamisel on üldiselt kerge tekkima. Eripreventsiooni eesmärk on seega isiku käitumist mõjutada viisil, et ta tulevikus hoiduks kuritegusid toimepanemast. Prokurör nõustub kohtu hinnanguga, et prognoos Allan Selteri edaspidisele õiguskuulekusele on negatiivne, mistõttu esinevad ka eripreventiivsed asjaolud nn šokivangistuse kohaldamiseks. Seega annavad nii süüdistatava hetkepositsioon, kui hoiak toimepandud kuritegude osas alust arvata, et ta võib ka tulevikus taolisi tegusid toime panna (vt p 138). Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Allan Selter tegeles majanduskuritegude toime panemisega ka Läti Vabariigis. Selle kohta on prokurör 9. märtsil 2023 toimunud kohtuistungil KrMS § 297 alusel, iseloomustava tõendina, üle andnud kohtusse saatmise määruse (meie menetluse mõistes on tegemist süüdistusaktiga) Läti Vabariigis läbi viidavast kriminaalmenetlusest. Prokuröri hinnangul on kohus eelnevate põhjenduste valguses jõudnud valele järeldusele põhikaristuse kohaldamise osas ning läinud vastuollu eripreventsioonile omaste põhimõtetega. Kui on alus arvata, et süüdistatav paneb tulevikus toime kuritegusid, peab talle mõistetud karistus olema raskem, et murda väljakujunenud õigusvastane käitumismuster. Prokurör peab vajalikuks märkida, et kui Allan Selter ei saa aru, et tema teguviis on olnud vale, siis ei ole ka põhjust arvata, et ta oma käitumist muudaks (ilma varasema teo eest väärilise karistuse kandmiseta). Järelikult on põhjust arvata, et võimaluse avanedes jätkaks Allan Selter majandus- ja varavastaste kuritegude toimepanemist, mistõttu on põhjendatud nn šokivangistuse kohaldamine mõjutamaks süüdistatavat õiguskuulekale käitumisele.

6(43)

7.1 Allan Selter ei ole T OÜ osas käitunud kohustusevastaselt määral, mis oleks põhjustanud ühingu maksejõuetuse. Kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, mis ja kuidas puutub maksejõuetuse põhjustamisel asjasse ühe võlausaldaja nõue, kohus ei ole tuvastanud, milline oli selle konkreetse nõude proportsioon. Kaitsja väide on ka see olnud läbivalt, et Allan Selterile süüksarvatav võib olla küll juhatuse liikme kohustuste rikkumine (KarS § 217 1 lg 1), mis aga ei ole samastatav maksejõuetuse põhjustamisega. Küll tekitab aga küsimusi läbivalt kohtu „hüpotees“ et Allan Selter omandaski võlgades ettevõtte. Mille põhjal kohus järeldab, et tegemist oli võlgades ettevõttega sel hetkel, kui see omandati? Kaitsja arvates kumab süüdimõistvast otsusest läbi väide, et Allan Selter tegeleb võlgades firmade ülesostmisega, sest pelgalt viited, et Allan Selter võttis välja kontolt sularaha, sõlmis laenulepinguid enda firmaga jne, ei anna alust järeldada, et tegemist on Allan Selteri poolt maksejõuetuse põhjustamisega. 7.2 Kohus märgib, et selgusetuks jääb, miks peaks ettevõte, mis kaitsja sõnade kohaselt edasi tegutses, võtma välja kõik rahalised vahendid ja konto sulgema. Selles osas oleks kohus saanud ka ise küsida, kuid sellist küsimust ei esitanud, küll aga on kohus tuvastanud, et hiljem on OÜ T jätkanud arveldamist Leedu Vabariigi Paysera konto kaudu (II kd tl 33-34). Kohtu käsitluse järgi ei ole nähtav, et väljamaksete tegemine oleks olnud äriühingu huvides, kuid kas ja kuidas nimetatu seondub maksejõuetuse põhjustamisega, seda kohtu järeldustest ei tulene. Kui ettevõte raha võetakse välja ehk kassasse või siis kantakse üle seotud isikule, kajastub see ettevõte bilansis ka kassana või nõudena seotud isikute vastu. Pankrotihaldur MA ütluste järgi pidas ta sellist nõuet Allan Selteri vastu väärtusetuks, aga ühtegi tõendit, et sel puudub väärtus, ei ole esitatud. 7.3 Süüdistuses ei ole väidetud, et Allan Selter vajas OÜ-st T saadud vahendeid isiklikuks otstarbeks. Kohus on laiendanud süüdistust. Vaidlust ei ole selles, et Allan Selter sõlmis 10.04.2017. a OÜ T nimel laenulepingu endaga seotud Läti Vabariigi äriühinguga SIA L, kuid nimetatud nõude väärtusetuse kohta tõendeid ei ole. See, et tegemist on seotud isikule antud laenuga, ei muuda seda ei kahtlaseks ega ebaseaduslikuks. Tõendeid, et nimetatud laen või pigem selle mittetagasisaamine (haldur ei ole seda laenu tagasi ka nõudnud) põhjustas T OÜ pankroti, ei ole. Seega nimetatud laenulepingu üle arutelu on siinses kontekstis ainetu. Kohus on laenulepingut analüüsinud ja leidnud, et laenuleping ei ole tavapärane ning ilmselgelt oli see OÜ T jaoks kahjulik. Milliste tõendite, milleks saab olla ennekõike asjatundja arvamus, pinnalt kohus peab laenulepingut kahjulikuks, on arusaamatu ja veelgi ebaselgem on, et milline on selle laenulepingu seos esitatud süüdistusega maksejõuetuse põhjustamises. Järeldusi põhjusliku seose osas laenulepingu sõlmimisel ja maksejõuetusel kohtuotsusest ei leia. 7.4 Kohus on leidnud, et J. Silma poolt koostatud bilansi väljatrüki kohaselt piisavalt oli vara, et täita X OÜ nõue. 2017. aasta aprillis saabus OÜ T kontole ligi 110 000 eurot, mis aga laenati edasi ning mille arvelt ei tasutud võlausaldaja (1 võlausaldaja) veel mittesissenõutavaks muutunud arvet. Sisuliselt on kohus süüdi mõistnud Selteri seepärast, et ta eelistas äritegevuse jätkamist laenude andmise näol ning põhiline ehk ka ainus põhjus on, et Selter võttis kontodelt välja sularaha (nt kohus kirjutab: Selline A. Selteri tegevus sularaha väljavõtmisel ilmestab samuti tema käitumismustrit.). Milline on aga seos maksejõuetuse põhjustamisega, on selgusetu. Väär on ka kohtu järeldus, et tegemist on näiliku laenulepinguga, mille eesmärgiks oli OÜ-st T vara välja viia, selleks et mitte täita Harju Maakohtu otsusest tulenevat kohustust X OÜ ees. Tegelikult toimus laenude andmine enne, kui üldse tekkis otsusest tulenev nõude.

7(43)

7.5 Kaitsja leiab jätkuvalt, et OÜ T maksevõime ei olnud vähenenud ja pankrotihaldur ei astunud mingeid samme vara tagasivõitmiseks või -saamiseks Allan Selterilt ega ka V OÜ-lt. Pankrotihaldur MA ütlustest nähtub, et mingeid reaalseid samme vara tagasivõitmiseks või vara tagasisaamiseks Allan Selterilt ega ka V OÜ-lt (kellele nõude loovutamise lepingule ei ole alla kirjutanud Allan Selter (vt 2 kd dokumendi tl 50-82) ette ei võetud. MA ütlusest ka nõudeid müüki ei pandud, sest väidetavalt " oleks liiga vähe raha saadud". Kogu halduri tegevus on olnud siinses asjas pigem oletuslik.

8(43)

9(43)

kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust viie aasta võrra pikem aeg. Süüdistatav Allan Selter anti kohtu alla 29. septembri 2022. a määrusega. Väidetava maksejõuetusega seonduvad teod pani Allan Selter väidetavalt toime ajavahemikul kuni pankroti väljakuulutamisteni 2017 a. Praegune kohtupraktika, et aegumine hakkab kulgema pankroti väljakuulutamisest, on väär – näiteks kui keegi müüb 2017 firma, aga 2027 läheb pankrotti ja siis hakatakse analüüsima 2017 tegusid. Teo faktilisest toimepanemisest kuni tema kohtu alla andmiseni möödunud ca 5 aastat ja 8 kuud. Nimelt on Riigikohus leidnud, et maksejõuetuse põhjustamise saab lugeda KarS § 81 esimese või neljanda lõike mõttes lõpuleviiduks alles sellest ajast, kui on täidetud nii KarS § 384 esimesest kui ka teisest lõikest tulenevad eeldused toimepanija karistamiseks (RKKKo 1-197473, p 30). Igal juhul puudub taolisel karistamisel mistahes relevantsus. Karistusel peaks olema mingi vahetu ja kohene mõju, aastaid hiljem karistada isikut majandusrikkumiste eest ei kanna mingeid karistusõiguslikke eesmärke. 11.1 Tulenevalt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 6, on igaühel õigus temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel asja arutamisele mõistliku aja jooksul. Nimetatud seisukohta on korduvalt väljendanud ka Riigikohus. Hinnata tuleks siinjuures eelkõige järgmisi kriteeriume: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste käitumine; 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. Erinevate pangakontode väljaprintimine, mõne tunnistaja ülekuulamine ja paari laenulepingu ning äriregistri väljatrükkide esitamine ja selle üksteise järgi kirjapanemine, ilma mistahes loogikata, ei ole aeganõudev. Kaitsja on seisukohal, et Allan Selteri süüdimõistmine ei ole üheski punktis mingil viisil tõendatud – KrMS § 7 järgi tuleb kõik kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks.

10(43)

millest nähtuval sularaha väljavõtmine firma arvelt oli 2016.a tavapärane äritegevus. Heiki Tegova võttis tunnistaja palvel välja raha ettevõtte kontolt ja tunnistaja andis selle pärast Allan Selterile üle. Tunnistaja arvates Heiki väljavõetud summa ja Allanile üleantud summa kattusid. Nimetatud ütlustest nähtub üheselt, et Heiki Tegova poolt pangast väljavõetud sularaha anti koos äriühingu muu varaga üle selle uuele omanikule Allan Selterile. Arvestades Allan Selteri tausta on ka eluliselt usutav tema soov saada enda valdusesse äriühingu rahalised vahendid pigem sularaha kujul. 12.2 Heiki Tegova poolt M OÜ arvelduskontot XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX pangakaardiga sularaha pangaautomaatidest väljavõtmisega M OÜ vara väärtus ilmselgelt ei vähenenud. Süüdistuse kohaselt ei esitanud Heiki Tegova pankrotihaldurile raha kasutamise kohta vastavaid dokumente. Sellega seonduvalt tuleb rõhutada, et tõenditest ei saa kahtlusteta järeldada, kas ja kuidas andmeid ja dokumente päriti. Ajutine pankrotihaldur PS on selgitanud, et ta tegi eelmistele juhatuse liikmetele päringu, nad ei saanud vastust anda ja palusid pöörduda uute juhatuse liikmete poole. Tunnistaja ei osanud aga öelda, kellelt ta vastuse sai. Tunnistaja KL on selgitanud, et pankrotihaldur küsis temalt firma varade kohta ja ta ütles, et on kõik ettevõtte varad andnud üle ning palus pöörduda uute omanike ja juhatuse liikmete poole. Ilmselgelt pärast äriühingu võõrandamist, endiste juhatuse liikmete volituste lõppemist ning kogu äriühingu raamatupidamise ning dokumentatsiooni üleandmist ei olnud KLl ega Heiki Tegoval enam mingit võimalust ligi pääseda PS poolt soovitud dokumentidele ega majandustegevusega seonduvatele andmetele. 12.3 Harju Maakohtu 11. oktoobri 2017.a määrusest ei saa üheselt järeldada, nagu oleks võlgnik püsivalt maksejõuetu ning maksejõuetus tekkis 2016. a lõpus. Selline kohtu järeldus on esitatud üksnes määruse põhjendustes ning seostatud üksnes ajutise pankrotihalduri aruandega, mis on tõendiks ka käesolevas kriminaalasjas ja mida käesolevat kriminaalasja lahendav kohus pidi hindama. Ajutine pankrotihaldur PS on kohtuistungil selles osas üle kuulatud ning jääb arusaamatuks, millisel arvestusel põhineb järeldus, et võlgniku maksejõuetus tekkis 2016. aasta lõpus. Tunnistaja PS selgitas, et maksejõuetuseni viis tema hinnangul see, et varad viidi välja äriühingust laenulepingu ja varade müügilepinguga. Makseraskused olid juba enne. Maksejõuetus põhjustati siis laenulepingutega, mis tehti 2017. Ilmselgelt Heiki Tegoval ei olnud mingit puutumust varade müügilepingutega ja laenulepingutega, mis tehti 2017.a, talle on süüdistuse kohaselt etteheidetav üksnes sularaha väljavõtmine pangakaardiga 04. jaanuar-13. jaanuar 2017.a. Lisaks tuleks arvestada, et süüdistuse ning kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt jätkus äriühingu tegevus ka pärast selle võõrandamist Allan Selterile. Seejuures on tähelepanuväärne, et äriühing teostas tehinguid, milleks oli ilmselgelt vajalik vara olemasolu, nt laenulepingute sõlmimine. Lisaks on Allan Selterile etteheidetav äriühingu pangakontolt sularaha väljavõtmine summas 35 000 eurot. Kuivõrd 35 000 eurot on ilmselgelt suurem F nõudest, nähtub nimetatud asjaolust, et pärast KL ja Heiki Tegova poolt äriühingu müümist oli sellel veel vara vähemalt 35 000 eurot, seega ei olnud äriühing maksejõuetu. Maksejõuetuse kontekstis on käsitletud üksnes F nõuet, mida aga F kordagi ei esitanud P OÜ vastu KL ja Heiki Tegova tegutsemise ajal, kuivõrd mõlemal osapoolel olid välja kujunenud aastatepikkused usalduslikud äri- ja krediidisuhted. Pankrotimenetluse alustamine oli tingitud üksnes F nõudest. Tsiviilasja nr 2-17-8125 materjalidest nähtuvalt lisandusid hiljem teised võlausaldajad, sh maksuamet, kuid nende nõuded seondusid ajaperioodiga pärast äriühingu võõrandamist Allan Selterile, mil Heiki Tegova ei olnud enam juhatuse liige. Maksuameti nõue oli pärast võõrandamistehingut ajas pidevalt suurenev.

11(43)

12.4 Ajutise pankrotihalduri PS ütlustest nähtuvalt juhindus ta eelkõige äriühingu bilansist, mis on kohtule esitatud ja kahtlemata tõend, mis üheselt näitab äriühingu majanduslikku seisu. Nähtuvalt OÜ P 2016.a majandusaasta aruandest ja bilansist oli 2016 lõpu seisuga äriühing kasumis, mille suurus oli 4308 eurot. Kindlasti ei saa nõustuda ajutise pankrotihalduri PS väitega, et bilanssi võib kirjutada, mida iganes tahad. Lisaks ei viita ka teised tõendid käesolevas asjas OÜ P makseraskustele või maksejõuetusele, mis võimaldaksid kasumi saamist kahtluse alla seada. Oluline on ka silmas pidada, et maksejõuetus tekkis süüdistuse kohaselt just Heiki Tegova poolt sularaha pangast väljavõtmisega, seega on loogiline järeldada, et süüdistusversiooni kohaselt eelnevalt probleeme ei olnud. Tunnistaja KL on rõhutanud, et andis üle äriühingu, mille kõik kohustused olid täidetud, võlad ja maksud olid tasutud. Need ütlused ei ole ühegi tõendiga ümber lükatud. Ostu-müügi hetkeks olid ettevõtte kõik arved makstud, välja arvatud üks, millel oli krediidilimiit peal ja sellel ei olnud nõuet taga. 12.5 Eelpool märgitust nähtuvalt ei esine käesoleval juhul juba naturalistlikku kausaalsust süüdistatava teo ning saabunud tagajärje vahel, st kui süüdistatava poolt sularaha pangaautomaadist väljavõtmine mõtteliselt eemaldada, ei langeks ilmselt ära koosseisupärane tagajärg. Lisaks tuleb silmas pidada, et ka naturalistliku kausaalsuse esinemine ei tähenda tingimata seda, et isik tagajärje põhjustamise eest vastutab. Täiendavalt on vaja analüüsida, kas tagajärg on teo toimepanijale normatiivselt omistatav, sest mitte alati ei saa isiku poolt tekitatud kahju pidada tema teo tagajärjeks karistusõiguslikus mõttes. Leian, et isegi kui lugeda tõendatuks Heiki Tegova süüdistuses märgitud tegevus, ei tähenda eeltoodu veel seda, et tagajärge saaks automaatselt ka karistusõiguslikult süüdistatavale süüks arvata. Seega tuleks sisuliselt hinnata, et kas süüdistatava poolt sularaha pangaautomaadist väljavõtmisega loodi samaaegselt sellele iseloomuliku ohuna M OÜ maksejõuetuse saabumise võimalus. Objektiivse omistamise kriteerium eeldab, et isik peab oma käitumisega tekitama olukorra, kus ka keskmise mõistliku vaatleja hinnangu kohaselt võib saabuda koosseisupärane tagajärg. Käesoleval juhtumil tuleks seda eitada, kuivõrd sularaha äriühingu arvelt väljavõtmine on tavapärane ja vahel hädavajalik tegevus ning aastaid kasumis oleva äriühingu puhul ei too tavapäraselt ilmselt kaasa maksejõuetust. 12.6 Käesoleval juhul puuduvad kriminaalasjas andmed selle kohta, et sularaha pangaautomaadist välja võttes tegutses süüdistatav spetsiifilise eriteadmisega M OÜ uue omaniku edasise käitumise osas. Tunnistaja L selgitas kohtuistungil, et kokkulepe kui selline oli, et Allan Selter pidi jätkama äri. Seega käesoleval juhul ei olnud tegemist täideviija poolt kontrollitud kausaalsusega ja M OÜ uus omanik katkestas kausaalahela oma käitumisega. 12.7 Kaitsja leiab, et isegi kui eelnevaga mitte soostuda, ei saa süüdistatava vastutust jaatada subjektiivse külje tõendamatuse tõttu. Eeltoodud asjaoludest võib järeldada, et käesoleval juhul süüdistatava teo tulemusena saabunud oht ei saanud olla objektiivselt ettenähtav. Ei ole tuvastatud, et sularaha välja võttes oli süüdistataval teadmine saabuva maksejõuetuse osas. Ajalisest aspektist tuleb subjektiivne koosseis tuvastada rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga, mistõttu ei saa käesoleval juhul arvesse võtta äriühingu majanduslikku seisu mitmeid kuid hiljem. Leian, et käesoleval juhul ei saa rääkida ka sellest, et Heiki Tegova nägi ette äriühingu makseraskusi ning lootis pankrotti kui tagajärge kohusetundetuse tõttu vältida. Olen seisukohal, et isegi jaatades KarS § 384 lg 1 objektiivset koosseisu, ei saa siiski hooletuse tasandil ette heita seda, et süüdistatav oleks pidanud kohusetundlikkuse ülesnäitamise korral ette nägema, et 11. oktoobri 2017.a kuulutatakse välja M OÜ pankrot.

12(43)

12.8 Kaitsja leiab kokkuvõtvalt, et süüdistusversiooni kõrval on võimalikud ka muud versioonid, mida ükski tõend ei kummuta. Olukorras, kus tegelikult toimunu kohta ei ole piisavalt tõendeid, eluliselt usutavaks saab pidada erinevaid versioone ja eksisteerib võimalus, et süüdistusversiooni kõrval võiks toimunut selgitada ka mõni muu versioonidest, on süüdistusversiooni tõendatuks lugemine vastuolus KrMS § 7 lg-ga 3. Kui tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina ei ole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole (vt nt RKKKo nr 3-1-1-12-07 jt). Ükski uuritud tõend eraldivõetuna ega tõendid kogumis ei lükka käesoleval juhul ümber KL väiteid, mille kohaselt Heiki Tegova ole temale inkrimineeritavat kuritegu toime pannud.

13(43)

14.1 Süüdistatav ei pea kandma riski, et menetlus viiakse läbi ebamõistlikult pika aja vältel. KrMK § 2742 lg 1 kohaselt kui kohtulikul arutamisel tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada ja süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada, võib kohus süüdistatava nõusolekul käesoleva seadustiku §-s 2052 sätestatud asjaolusid arvestades kriminaalmenetluse lõpetada. Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011.a otsuses nr 3-3-1-85-09 rõhutatakse isiku õigust tõhusale menetlusele. Praeguseks hetkeks on Heiki Tegovale süüdistuse kohaselt süüksarvatavast teost möödunud üle 7 aasta ja teo tagajärjest 7 aastat. Seejuures tuleks silmas pidada, et 5 aastat on KarS § 81 lg 1 p 2 kohaselt teise astme kuriteo aegumistähtaeg. Prognoosida võib pikemaajalist menetlust, kuivõrd eeldatavalt ka ringkonnakohtu otsus vaidlustatakse ja maakohus vajas otsuse motiveerimiseks aega 8 kuud. Kriminaalasjas kogutud tõendid seonduvad 2016.-2017. aastaga. Leian, et käesolev kriminaalasi ei ole tõenduslikust ega ka õiguslikust küljest sellise keerukusega, et õigustatud oleks kriminaalasja menetlemine enam kui 7 aastat pärast kahtlustuses märgitud sündmusi. 14.2 Kohtuasja keerukuse hindamisel tuleb arvestada, et väidetavad õigusrikkumise faktid leidis kahtlustuse kohaselt aset 04. jaanuar 2017.a – 13. jaanuar 2017.a, s.o 10 päeva jooksul, kusjuures kõnealune tegu on seotud tegevusega ainult Eestis. Kriminaalasja üldine maht ei ole sedavõrd suur, et tõendite kogumine pidanuks aega võtma sedavõrd kaua, kriminaalasjas on 2 kahtlustatavat, tõendite kogumine ei ole mingilgi määral olnud raskendatud. Süüdistatav ei ole kohtueelses menetluses ütlusi andnud ning menetleja pole pidanud vajalikuks ka temaga täiendavaid menetlustoiminguid teha, samuti pole vajalikuks peetud ekspertiiside määramist ega rahvusvahelist koostööd. Leian, et mõistlikku menetlusaega tuleks hinnata ka sellest seisukohast, et üldmenetluses lõpplahendini jõudmine võtab aega, kuivõrd Heiki Tegova on jätkuvalt seisukohal, et talle esitatud süüdistus ei ole põhjendatud ja kuriteokoosseis pole täidetud. Riigikohus on korduvalt Inimõiguste Kohtu seisukohale viidates leidnud, et EIÕK art 6 kontekstis ei saa isikule ette heita talle siseriikliku õigusega tagatud õiguskaitsevahendite täielikku ärakasutamist. Süüdistatav ja kaitsja on vabad valima kaitsetaktikat. Samuti tuleb arvestada, et mida pikem aeg möödub teo toimepanemisest, seda suurem on sellega seoses väärotsuste tegemise tõenäosus, kuna teo tagajärjed kustuvad nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt. 14.3 Käesolevas kriminaalasjas on tõendite ebakindlamaks muutumine ilmne. Asitõendeid ja dokumente peaks olema võimalik hinnata kogumis nende sisu selgitavate isikuliste tõenditega, süüdistataval ja võimalikel tunnistajatel võivad aga asjaolud mõistetavalt olla suures osas ununenud, samuti ei pruugi säilinud olla kirjalikud tõendid. Seega on 5-6 aastat hiljem usaldusväärsete tõendite kohtule esitamine kaheldav ja see võib kaasa tuua isiku kaitseõiguse rikkumise. Kahtlustuse esitamine Heiki Tegovale alles 6. aprillil 2022.a ja süüdistuse esitamine 2. septembril 2022.a ei ole tingitud tema käitumisest. Heiki Tegova on elanud ja tegutsenud Eesti Vabariigis ja olnud pidevalt kättesaadav. Toimiku materjalidest ei nähtu, et Heiki Tegova oleks kriminaalmenetlusest kõrvale hoidunud või takistanud tahtlikult menetluse läbiviimist. Kahtlustatavat pole varem üheski kuriteos süüdi mõistetud. Käesoleval juhul ei saa olla põhjendatav isiku karistamistarvidus. Karistuse põhiliseks eesmärgiks on õigusrahu taastamine ja kurjategija parandamine. Kui isik on elanud seaduskuulekalt, ei saa karistus teda senisest rohkem ühiskonda integreerida. Heiki Tegoval on pere ja seaduslik sissetulek. Süüdistuse asjaoludest nähtuvalt võib olla tegemist väikese süüga, kuivõrd Heiki Tegovale heidetakse ette üksnes sularaha väljavõtmist P OÜ arvelt 10 päeva jooksul. 14.4 Kaitsja leiab, et kui karistus ei saa täita oma karistusteooria kohaseid põhifunktsioone, siis ei ole põhjendatud karistusõiguslike mõjutusvahendite kohaldamine. Käesoleval juhul on Heiki Tegovale KarS § 384 lg 1 järgi võimalik mõista rahaline karistus või kuni 3-aastane

14(43)

vangistus. Arvestades väidetavalt asetleidnud sündmusest möödunud aega, rikub edasine kriminaalmenetlus käesolevas asjas õigusrahu rohkem kui sellest loobumine. Eeltoodust tulenevalt tuleks asuda seisukohale, et käesoleval juhul on täidetud kõik seatud kriteeriumid, et lugeda menetlusaeg ebamõistlikuks ning süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada kui lõpetada kriminaalmenetlus KrMS § 2742 lg 1 järgi.

15(43)

ole neid arveid tasutud (kd I tl 9-12)“, tasumata arved ei ole kohtu poolt vaatamata seitse kuud väldanud kohtuotsuse kirjutamisele selgelt välja toodud. Selline otsuse järeldus on ka vastuolus asjas tuvastatuga. Nimelt on tasumata ainult need arved, mille ulatuses F oli andnud krediiti P OÜ-le ja need krediidilimiidi ulatuses tasumata arvete osas ei ole kohus märkinud ka, kas tasumise kohustus tekkis ajal, mil ettevõtet juhtis Heiki Tegova või mitte. 16.5 Veelkord toob kohus selle välja, et süüdistatav Heiki Tegova võttis perioodil 04.01.201713.01.2017 välja sularaha (ja viis selle teisele juhatuse liikmele KLle), siis kas selle teoga põhjustatigi P OÜ maksejõuetus või mitte, seda järeldust ei ole kohus selgelt välja toonud või vähemalt ei ole jälgitav, kas kohus peab sularaha väljavõtmist (kuigi see anti üle teisele juhatuse liikmele) maksejõuetuse põhjuseks. Lisaks, kohus ei ole hinnanud, et kui M OÜ pankrotimenetlus lõppes kompromissiga ning 20 000 eurot moodustas kompromissiga hõlmatud nõuetest 10 %, siis kas tegemist on olulise maksevõime vähendamisega või kas 20 000 väidetav mittemaksmine tõi kaasa maksejõuetuse. 16.6 Kohus ei ole võtnud arvesse tunnistaja KL ütlusi, et peale raha välja võtmist ja vahetult enne seda tasuti kõik P OÜ-le esitatud arved ja üles jäi ainult F krediidilimiidi suurune summa. Ft ei makstud, sest limiit oli edaspidiseks edasiseks lillede maale toomiseks ja ärisuhte jätkamiseks ka peale firma müüki. Pole võimalik aru saada, miks kohus seda tunnistaja ütlust pole hinnanud, aga igal juhul on kohus krediidilimiidi suhte kvalifitseerimata jätmise tõttu teinud ebaõige järelduse, et võlgnevusi üldse Heiki Tegova ajal P OÜ-l oli. Tunnistaja KL ütles, et raamatupidamislikud dokumendid said kõik üle antud ja raha oli kassas (kassa anti üle) tähendabki, et Heiki Tegova ega KL valduses mingeid dokumente rohkem olla ei saa. Veelgi enam, kohus järeldab, et Tegova võttis sisuliselt äriühingu raha endale, kuid milliste tõendite põhjal kohus seda teeb olukorras, kui tunnistajana esinenud teinud juhatuse liige KL kinnitas, et Heiki Tegova andis raha KLle kui teisele juhatuse liikmele. 16.7 Kohus märgib, et tunnistaja KL ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna neil puudub eluline usutavus. Miks kohus arvab, et ettevõtte, mis tegutseb lilleäris ei või arveldada sularahas. Kohtu käsitlus tähendaks, et kliendid, kes tulevad poodi lilli ostma ja maksavad sularahas ei ole „eluliselt usutavalt lilli ostnud“. Sic! Veelgi enam, juba järgmises lõigus ikkagi kohus peab „ühelt poolt saab eluliselt usutavaks pidada seda, et lillekauplustes toimus teatud perioodil arvestatav osa müügist ka sularaha eest. Osalt kinnitavadki seda pangakontode väljavõtted,“ Aga miks siis teiselt poolt ei ole võimalik sularaha väljamakseid usutavaks pidada, on arusaamatu. Täiesti arusaamatu ja isegi üllatava on kohtu järeldus, et tunnistaja KL ja süüdistavat Heiki Tegova ühise leibkonnana elatusid suuresti sellest rahast, mida saadi sularahas tehtud tehingutest. Tunnistaja KL ka süüdistatav Heiki Tegova võõrandasid oma kinnisvara, millest jätkus piisvalt elamiseks. Kohus ei ole sellekohaseid küsimusi ka esitanud vaid on rajanud oma järeldused süüdimõistva otsuse tegemisel lihtsalt oletustele. 16.8 Kohus leiab, et „kõnekas on ka see, et KL on täielikult jätnud avamata OÜ P kolmanda ärisuuna – kasutatud sõidukite müügi.“ Esiteks, kohus üldse ei küsinudki tunnistajalt selle „ärisuuna „kohta. Teiseks, asjaolu, et Heiki Tegova oli hariduselt plekksepp ei tähenda, et tema tegeles autode ostu müügiga. Kohus pole ka sellekohaseid küsimusi küsinud. Kohus ei ole tundnud huvi ettevõttesse tehtud sissemaksete ja väljamaksete osas, vaid on teinud järeldusi, nagu tähendaks sissemaksed- väljamaksed ettevõtte likviidsusraskusi. Sellised järeldused on ebaõiged. Näiteks sissemakseid tehti kui Saksamaal oli hea hinnaga auto saada ja selle Eestis müügist oli oodata tulu st mitte pangast ei küsitud käibekrediiti vaid eraisikult võeti käibekrediit.

16(43)

16.9 Kuidas ja milliste tõendite pinnalt kohus on leidnud, et ei ole eluliselt usutav ka KL väide selle kohta, et OÜ-l P olid arvestatavad kasutatud riiete varud, on täiesti võimatu tuletada. Kasutatud riided jäid lattu ja läbisid sorteerimise, mille tulemusena võeti need ühikuna arvele ja jäid lattu seisma. Kohus leiab, et mõistuslikult ei ole põhjendatav ka kasutatud riiete varude pidev suurendamine, kui sellest tegevusest ei ole sisuliselt tulu saadud. Vastupidi, kaup laos ei kaota väärtust, millega on põhjendatud väide, et varu laos ei ole likviidne vara. Kohtu järeldusi tõsiselt võttes peaks talvel ilmselt müüma suveriideid ja vastupidi. Kohtuotsuse muudab ka vastuoluliseks nn kasutatud riietega seotud „peatükis“ kohtu järeldus, et Heiki Tegova ei olnud ettevõtte asjadega kursis ja ettevõtet juhtis üksnes KL. Siit järeldub, et kohtu alla on antud küll vale isik. 16.10 Millisele toimikus olevale tõendile viidates leiab kohus, et kummagi pangakontoga seotud pangakaardi kasutajaks on ainuisikuliselt Heiki Tegova, on arusaamatu, tegelikult olid kasutajad nii Heiki Tegova kui KL ning kanded on tehtud KL kasutajanimega. Kohus on teinud oletuslikud järeldused P OÜ võõrandamise ja tegevuse lõppemise osas. Uus omanik pidi lilli edasi Eestisse tarnima (Flt ostma) ja limiiti edasi kasutama- seda limiiti ei pidanudki lõpetama. See, et uus omanik ei otsustanud kohe impordiga jätkata ei ole Li ja Tegeva otsustada. Kaitsja on varasemalt märkinud, et kohus ei ole kvalifitseerinud ega teinud selgeks krediidilimiidiga seonduvat. Tegelikkuses krediidilimiiti tõsteti jooksvalt-Flexin ise pakkus, eesmärgiga, et mida rohkem osta seda suurem saab olema ka limiit, see oli F müügitaktika (nt alguses oli limiit 10000, siis 15000 ja 2016 oli 20000). 16.11 Milliste tõendite põhjal teeb kohus järeldused, et 31. detsembri 2016. a seisuga ei saanud olla OÜ-l P sellisel määral rahavaru, varusid ega põhivara, nagu on märgitud 2016. aasta majandusaasta aruandes, on arusaamatu. Milline on see prokuratuuri poolt esitatud tõend, mille põhjal kohus leiab, et „seega ei kajasta majandusaasta aruanne adekvaatselt ka ettevõtte bilanssi. Tegelikkuses oli ettevõte muudetud 2016. aasta lõpuga sisuliselt varatuks ja kõik 2017. aasta jaanuariks alles olnud ja laekunud rahalised vahendid võeti järjestikku välja. Veelgi enam, Heiki Tegova süüküsimust hinnates hindab kohus , et „Allan Selteri poolt laovaru müük summas 250 000 eurot on ebausutav.“ Kuidas puudutab H. Tegova süüküsimusse Allan Selteri tegevus, on täiesti arusaamatu. 16.12 Kummastav on ka kohtu järeldus, et ta jätab üldse KL ütlused arvesse võtmata, kuigi tegemist on süüdistuse tunnistajaga. Mille põhjal siis Heiki Tegeova süüdimõistmine üldse võimalik on, on arusaamatu. Kohus ju hindab KL ütlusi, aga n-ö peegelpildis, sisuliselt argumenteerides tunnistajaga, et kõik see, mis tunnistaja räägib on selline, mis kinnitab Heiki Tegova süüd, aga siiski kohus tunnistaja ütlusi ei arvesta? 16.13 Kohus ei ole hinnanud ka seda, et peale Pi müüki toimus ettevõttes veel makseid ja korralikku äritegevust st müügi hetkel ei olnud ettevõte ju kuidagi ́ ́halvas valguses ́, sest toimis kuid pärast müüki, suurte summade liikumisega edasi. Kohtu järeldused Heiki Tegova süüküsimuse lahendamisel muutuvad veel segasemaks kohas, kus kohus märgib, et Allan Selteri poolt raha kandmisega ettevõttesse algas uus ahel, mis elimineeris Heiki Tegova tekitatud maksejõuetuse ohu. Kohus märgib järeldusena, et Riigikohtu praktikas on otsesõnu peetud võimalikuks juhtumit, kus keegi (siin Heiki Tegova) on oma tegevusega sisuliselt maksejõuetuse põhjustanud ja seejärel jätkab keegi teine (siin Allan Selter) tegudega, mis täidavad iseseisvalt KarS § 384 lg 1 koosseisu nii, et põhjustatud on maksevõime oluline vähenemine. Selline meelevaldne järeldus ei ole võimalik, sest kohus peaks tuvastama, kas

17(43)

Heiki Tegova tegevus siis n-ö sularaha välja võtmisel (eeldades tõendatust, et ta ei andnud seda teisele juhatuse liikmele) on maksevõime vähendamine või maksejõuetuse põhjustamine. Kui kohus väidab ühelt poolt, et Heiki Tegova põhjustas maksejõuetuse ja teiselt poolt, et Heiki Tegova üksnes vähendas maksevõimet, aga maksejõuetuse põhjustas järgmine juhatuse liige, siis peaks see olema ka üheselt selge.

18(43)

18.1 Apellatsioonis kordab kaitsja kaitsekõnes esitatud seisukohti selle kohta, et Heiki Tegova ja KL ei olnud M OÜ (endine OÜ P) pankrotimenetlusse kaasatud ega saanud selles selgitusi anda. Kohus selle seisukohaga sisuliselt ei nõustunud ja on vastused sellele kaitsja argumendile esitanud kohtuotsuse punktis 28. Prokurör nõustub kohtu esitatud vastusega. Kõiki asjaolusid, mis puudutavad M OÜ (endine OÜ P) maksejõuetuse asjaolusid, sh selle tekkimise aega on maakohtu otsuses põhjalikult ja igakülgselt analüüsitud. Prokurör nõustub kohtu esitatud seisukohtadega, juhtides tähelepanu sellele, et otsuse punktides 23 ja 27 toob kohus analüüsitud tõendeid kokku võttes välja, et osaühingul P nappis viimastel aastatel pidevalt käibevahendeid nii maksude eest kui koostööpartneritele tasumiseks ja neid kulusid kaeti sularaha sissemaksetest. Kohtuotsuses on mainitud ettevõtte 2016 aasta majandusaasta aruannet, mille kohaselt oli OÜ kasum 31.12.2016 seisuga 4308 eurot. Prokurör toob omalt poolt täiendavalt välja seda 2015 aasta kohta nähtub samast majandusaasta aruandest, et OÜ 2015 aasta kasum oli vaid 736 eurot. Nende andmete põhjal mõistab iga keskmine mõistlik vaatleja, et osaühingu pangakontolt 28 150 euro välja võtmine ja endale jätmine (kohtuotsuse p. 9) muudab osaühingu maksejõuetuks ning võlausaldajale 20 995,05 euro suuruse võla tasumise võimatuks. See vastab ka kaitsja apellatsiooni p 10, seoses põhjusliku seose tuvastamise nõudega, esitatud argumentidele. Kohtus on tuvastanud põhjusliku seose ja esitanud vastavad argumendid otsuse punktis 29. 18.2 Kaitsekõnes ja apellatsioonis kaitsja poolt esitatud seisukohtadele, mis puudutavad Heiki Tegovale ette heidetava teo aegumist ning kriminaalasja menetlusele kulunud mõistliku menetlusaja asjaolusid, on maakohus oma otsuses vastanud. Ka prokurör on nendele seisukohtadele varasemas menetluses oma seisukohad esitanud. Prokurör nõustub kohtuotsuses esitatud seisukohtadega ning jääb ka oma varasemate seisukohtade juurde, leides, et käesolevas kriminaalasjas puudub alus kriminaalasja lõpetamiseks nii seoses aegumise kui mõistliku menetlusaja ületamisega. 18.3 Maakohus on oma otsuses põhjalikult motiveerinud, miks ta on Heiki Tegova süü KarS § 384 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime panemises tõendatuks lugenud. Kohus on järginud põhjendamiskohustust, seega on kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugemisel arusaadav ja hästi jälgitav. Prokurör palub jätta apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus Heiki Tegova osas muutmata.

19(43)

19.1 Kohtuotsusest (sh otsuse p. 56) nähtub siiski, et kohus on lugenud tõendatuks, et Heiki Tegova põhjustas M OÜ maksejõuetuse ning hindas vastavalt esitatud süüdistusele seda, kas Allan Selteri teod olid sellised, et need vähendasid oluliselt M OÜ maksevõimet. Seda episoodi puudutav tõendite analüüs on maakohtu otsuse punktides 53 kuni 78. Kaitsja apellatsioonis ei ole ühtegi sellist väidet, mille osas maakohtu otsusest vastuseid ei leiaks. Teisisõnu, kuigi kaitsja väidab vastupidist, on maakohus kõiki viidatud asjaolusid siiski oma otsuses käsitlenud ja vastuargumendid esitanud. Prokurör ei pea vajalikuks neid siinkohal korrata ja peatub üksikutel olulisematel punktidel. 19.2 Prokurör juhib tähelepanu sellele, et Me OÜ tehingute juures ei ole kohus tõesti ühtegi tehingut kinkelepinguks nimetanud, kuid see, mille põhjal järeldab kohus, et Allan Selteri tehingud on toimunud vastusoorituseta, on otsuses igakülgselt põhjendatud. Kokku võetuna nähtub kohtuotsuse punktist 60, et Allan Selteri poolt kontojäägi sularahas väljavõtmise ja arvelduskontode sulgemise osas tuvastas kohus omastamistahte ja selle, et raha on ettevõtte kontolt võetud tegeliku vastusoorituseta. 19.3 Kohtuotsuse punktist 69 nähtub, et laovaru müügi ja sularahas antud laenu luges kohus näilikeks tehinguteks. Nii T OÜ kui Me OÜ maksejõuetuse asjaolude osas heidab kaitsja oma apellatsioonis ette seda, et kriminaalasjas on järeldused tehtud ilma finantsekspertiisi teostamata. Prokuratuur ei pidanud ekspertiisi määramist vajalikuks arvestades seda, et mõlema osaühingu puhul oli kogu osaühingu kontodel olev raha osaühingust välja viidud, muu vara osaühingutel puudus (ühing oli varatu). Osaühingute maksevõimet olid juba hinnanud pankrotihaldurid, st oma ala asjatundjad. Allan Selteri poolt sõlmitud lepingute näilikkust saab aga lõppastmes hinnata ainult kohus. Ka kohus on oma otsuse punktis 71 märkinud, et kohus ei pidanud ekspertiisi määramist vajalikuks, seda enam, et seda ei taotlenud ükski kohtumenetluse pool. Seejuures märgib kohus, et KarS § 384 lg 1 koosseisu täitmise tarbeks saab maksevõime olulise vähenemise või maksejõuetuse põhjustamise ja selle põhjusliku seose süüdistatavate tegevusega tuvastada lõppastmes üksnes kohus. 19.4 Raamatupidamiskohustuse rikkumise (KarS § 3811 lg 2) süüdistuse osa puudutavat analüüsib maakohus oma otsuse punktides 79-96. Kohtumenetluses olid eeltoodud kaitsja etteheited esitatud süüdistuse osas ning kohus ei ole nendega nõustunud, vastates sellele otsuse punktis 85. Süüdistuse, millist kohus arutas, tekst on toodud kohtuotsuse lk 7-9 ning kohtu hinnangul leidsid kinnitust Allan Selterile ette heidetud need konkreetsed RPS § 4 ja 8 rikkumised, mis sisustavad süüdistuses täpsemalt Allan Selteri tegevust/tegevusetust. Kokkuvõtteks leidis kohus, et Allan Selteri käitumine raamatupidamise korraldamisel (korraldamata jätmisel) oli selline, mis täidab KarS § 3811 lg 2 kvalifitseeritava kuriteo koosseisu. 19.5 Kelmuse katse ja võltsitud dokumendi kasutamine (KarS § 209 lg 2 p 3 – § 25 lg 2 ja KarS § 345 lg 1). Kohtuotsuses käsitletakse seda süüdistuse osa punktides 97-109. Kohtuotsuse punktis 99 on viidatud tõenditele, mille põhjal kohus sellise järelduse on teinud (kuigi kaitsja väidab, et kohtumenetluses pole neid asjaolusid uuritud). Süüdistuses ei ole küll väidet, et Allan Selteril oli „reaalne võimalus võõrast elektroonilist isikutunnistust kasutades teha mistahes tehinguid L nimel“, kuid süüdistuses on lause: „08.12.2017 esitas Allan Selter Osaühing T pankrotimenetluses garantiikirja, mille järgi garanteeris Osaühing T garandina Allan Selteriga seotud D OÜ-le (reg-kood XXXXXXXX) 300 000 euro suurust nõuet /.../“. Apellatsioonis tsiteeritud kohtuotsuse osas (sh p 99) analüüsiski kohus tõendeid, millele tuginedes tuvastas, et (täislause kohtuotsusest): „Seega on Allan Selteri seotus D OÜ-ga ilmne

20(43)

ja tal oli reaalne võimalus võõrast elektroonilist isikutunnistust kasutades teha mistahes tehinguid L nimel.“ 19.6 Vastuseks kaitsja p 45 esimesena toodud väitele – tõendite analüüs ja mõttekäik, mis viis kohtu järeldusele, et garantiikirja alusel nõude tunnustamine oleks toonud OÜ T teisele võlausaldajale, X OÜ-le kaasa kuni 44519,62 eurot kahju, on kohtuotsuse lugemisel igati jälgitav. Vastuseks p 45 teisena toodud väitele – Allan Selterile esitatud süüdistuse kohaselt on ta kelmuse katse toime pannud seeläbi, et ta esitas OÜ T pankrotimenetluses teadvalt võltsitud garantiikirja (mille alusel oli tema eesmärk omandada õigusi – D OÜ nõudeõigus pankrotimenetluses). Kohtuotsuse punktist 97 nähtub, et tegemist on ühe teoga teoühtsuse mõttes, mistõttu analüüsib kohus KarS § 209 lg 2 p 3 – § 25 lg 2 ja KarS § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritavaid süütegusid koos. Milles seisneb varaline kasu T OÜ pankrotimenetluses on kirjeldatud nii süüdistuses kui kohtuotsuses (otsuse punkt 106). Kohus tõi peamise motiivina välja X OÜ-le kahju tekitamise motiivi, kuid kasu saamine oligi see teine motiiv, mida kohus on silmas pidanud. Kohus tuvastas, et D OÜ oli Allan Selteri kontrolli all – mis oli kasulik D OÜ-le oli kasulik ka Allan Selterile. 19.7 Kaitsja argumentidele, mis puudutavad kuriteo aegumist ning kriminaalasja menetlusele kulunud mõistliku menetlusaja asjaolusid, on maakohus oma otsuses vastanud. Ka prokurör on nendele seisukohtadele varasemas menetluses oma seisukohad esitanud. Prokurör nõustub kohtuotsuses esitatud seisukohtadega ning jääb ka oma varasemate seisukohtade juurde, leides, et käesolevas kriminaalasjas puudub alus kriminaalasja lõpetamiseks nii seoses aegumise kui mõistliku menetlusaja ületamisega. 19.8 Kokkuvõtteks leiab prokurör, et maakohus on oma otsuses põhjalikult motiveerinud, miks on Allan Selteri süü KarS § 384 lg 1, § 3811 lg 2, § 209 lg 2 p 3 - § 25 lg 2 ja § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises tõendatud. Maakohus on järginud põhjendamiskohustust, seega on kohtutu siseveendumuse kujunemine otsuse lugemisel arusaadav ja hästi jälgitav.

KAITSJA JA KOLMANDA ISIKU ESINDAJA SEISUKOHAD:

21(43)

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

22(43)

kohustusevastaselt M OÜ vara summas 28150 eurot, millega muutis M OÜ maksevõimetuks ning kahjustas võlausaldaja F huve. Seega nähtub süüdistusest konkreetne etteheidetav tegevus ning tegemist ei ole kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. 23.3 Kolleegium leiab, et käsilolevas asjas esitatud süüdistus Heiki Tegovale KarS § 384 lg 1 järgi ei ole selline, mis muudaks kaitseõiguse teostamise ja asja menetlemise valdavalt võimatuks või ebamõistlikult raskeks. Kolleegiumil tuleb kokkuvõtvalt märkida, et süüdistuse KarS § 384 lg 1 formuleering on käsiloleval juhul piisav, tagamaks Heiki Tegovale ja tema kaitsjale tõhus võimalus esitada soovi korral väiteid ja neid kinnitavaid tõendeid selle kohta, et Heiki Tegova teos puudub kuriteo koosseis. Seejuures on kaitsja esitanud omapoolseid argumente ja viidanud neid kinnitavatele tõenditele selle kohta, kas on täidetud Heiki Tegovale inkrimineeritud kuriteo objektiivse või subjektiivse koosseisu tunnused. Sellises olukorras saab kolleegium üheselt asuda seisukohale, et esitatud süüdistus oli arusaadav nii süüdistatavale kui ka kaitsjale, mistõttu kaitseõigust rikutud ei ole. 23.4 Väärib märkimist, et süüdistus ei pea sisaldama ega saagi sisaldada kõiki asjaolusid, millega isiku karistamise aluseks olevaid järeldusi põhjendada. Süüdistus on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses, mitte süüdistuses (vt viimati RKKKo nr 1-16-4665, p 10, 1-17-11182, p 20, RKKKm nr 1-23-176, p 23). Seda on antud juhul maakohus ka teinud.

23(43)

kaitsjad võrreldes maakohtus esitatuga ei ole ringkonnakohtule esitanud. Märkimist väärib vaid see, et kaitsjate viited pelgalt kohtupraktikale ja EIK lahenditele neid konkreetse kriminaalasja kontekstis seostamata, ei too kaasa menetluse lõpetamist seoses mõistliku aja möödumisega. Kaitsjad Kaimo Räppo ja Leelo Viil eiravad täielikult maakohtu seisukohta, mille kohaselt on üheselt tuvastatud, et Allan Selterit hakkas kriminaalmenetlus oluliselt mõjutama tema kahtlustatavana ülekuulamisest 5. novembril 2019. Heiki Tegovat hakkas kriminaalmenetlus mõjutama alles tema kahtlustatavana ülekuulamisest 6. aprillist 2022. See, et Heiki Tegova süüksarvatud tegu on pandud toime jaanuaris 2017 ning sellest on möödunud seitse aastat ei tähenda seda, et see oleks mõjutanud süüdistatava olukorda. Ka kaitsja Kaimo Räppo sellekohane väide, et Allan Selteri teod, mis seonduvad väidetava maksejõuetusega on pandud toime kuni pankroti väljakuulutamisega 2017 ei ole asjakohane eelviidatud põhjusel. Kohtupraktika kohaselt pelgalt kriminaalmenetluse alustamine - kui see (st esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta - üldjuhul menetlusaega ei käivita. Kaitsjate apellatsioonidest ega kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et süüdistatavad oleks ametlikult uurimisest teada saanud enne nende kahtlustatava ülekuulamist või oleks uurimine neid oluliselt mõjutama hakanud juba varasemast ajast, mistõttu pole süüdistatavate Allan Selteri ja Heiki Tegova puhul alust arvestada menetluse kestust enne nende kahtlustatavana ülekuulamist. 25.2 Märkimist väärib seegi, et kohtupraktika kohaselt ei saa käsitada mõistliku aja kulgu käivitavate teguritena asjaolusid, ka siis, kui süüdistatav oli teadlik pankrotihalduri ettekande sisust ja kriminaalmenetluse alustamisest, sest ei ole tuvastatav, et süüdistatava seisund oleks sellest olnud oluliselt mõjutatud. Ka isiku teadlikkust kuriteoteate esitamisest ja kriminaalmenetluse alustamisest ei saa võrdsustada tema ametliku teavitamisega, et ta on väidetavalt toime pannud kuriteo (vt nt RKKKo nr 3-1-1-63-14, p 8.2). Hinnates aega, mil kriminaalmenetlus süüdistatavat Allan Selterit mõjutama hakkas tuleb möönda, et menetlusele kulunud aeg on tavapärasest pikem, kuid see aeg ei ole ebamõistlikult pikk. Mõlema süüdistatava õiguste riivet on ilmselgelt vähendanud ka asjaolu, et nende suhtes ei ole kohaldatud tõkendit, nad ei ole viibinud vahi all, läbi ei ole otsitud nende elukohta ja sõidukeid ning arestitud ei ole nende vara. 25.3 Kohtupraktika kohaselt, kus isikut süüdistatakse ühe kriminaalasja raames mitmes erinevas teos (või osateos), mis on toime pandud erinevatel aegadel, tuleb iga teo menetlemiseks kulunud aja mõistlikkust hinnata eraldi (vt nt RKKKo nr 3-1-1-109-15, p 134). Selliseid argumente kaitsja apellatsioonis välja toonud ei ole, et mõne Allan Selterile süüksarvatud tegude osas oleks menetlemisele kulunud aeg ebamõistlikult pikk. Seejuures arvestades, et KarS § 345 lg 1 on faktiliselt ja õiguslikult seotud KarS § 209 lg 2 p 3- § 25 lg 2 järgi esitatud süüdistusega, siis ei ole ka selles osas võimalik kolleegiumil asuda seisukohale, et KarS § 345 lg 1 järgi esitatud süüdistuse menetlusaeg on ilmselgelt ebamõistlik. Maakohtuga tuleb nõustuda ka selles, et arvestada tuleb asjaoluga, et prokuratuur pidi taotlema dokumente Läti Vabariigist, seega on tegemist rahvusvahelise koostööga. Kokkuvõtvalt tuleb kolleegiumil tõdeda, et kriminaalmenetluse vältel ei ole süüdistatavad pidanud taluma kriminaalmenetlust tagavate toimingute tegemisest tingitud piiranguid ning tõendite kogumisel ei ole süüdistatavate eraellu intensiivselt sekkutud, ka ei ole süüdistatavad pidanud viibima seoses kriminaalmenetlusega avalikkuse tähelepanu all. 25.4 Kaitsja Leelo Viili argumendid, et üldmenetluses lõpplahendini jõudmine võtab aega ning isikule ei saa ette heita siseriikliku õigusega tagatud õiguskaitsevahendite täielikku ärakasutamist, ei päde, sest süüdistatava jaoks pole olnud kaalul midagi sellist, mis kõneleks tema õiguste väga olulisest riivest menetluse jätkamise korral kaebemenetluses. Lisaks ei ole

24(43)

kaitsjal alust arvata, et kaebemenetlus ringkonnakohtus võtaks aga ülemäära kaua, see aga omakorda vähendab oluliselt eeldatavat ajakulu kriminaalasjas lõpliku lahendini jõudmiseks. 25.5 Väljaspool apellatsioonkaebuse piire tuleb märkida, et maakohus on küll menetlenud kriminaalasja mõistlikult, kuid ebamõistlik ja taunitav on maakohtu motiveeritud otsuse koostamise aja edasilükkamine seitsmel korral. Seejuures on maakohus ise märkinud, et tegemist ei ole keskmisest keerukama ega mahukama kriminaalasjaga, kuigi CD-plaatidel olevate andmete kontrollimine algandmetest oli aeganõudev. See ei õigusta aga lahendi tegemise aja edasilükkamist selliselt nagu maakohus on seda teinud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on alles hiljuti tauninud ja kriitiliselt suhtunud korduvasse lahendi tegemise aja edasilükkamisse ning märkinud üheselt, et see on tunnismärk kohtu puudulikust ajaplaneerimisest ning lugupidamatust suhtumisest menetlusosalistesse. Ka võib kohtu selline süsteemne irdumine enda lubatud tähtaegadest kahjustada kohtu usaldusväärsust (vt RKKKo nr 1-21-8941, p 27). Vaatamata eeltoodule ei saa kogu motiveeritud kohtuotsuse koostamiseks kulunud aega pidada nii pikaks, mis annaks aluse asuda seisukohale, et õigust mõistlikule menetlusajale on rikutud ulatuses, mis riivab süüdistatava õigusi ülemäära ning seda tuleks heastada mingil viisil. Seda põhjusel, et motiveeritud kohtuotsuse koostamiseks kulub kindlasti aega, mis toob kaasa viivituse ja seda aega ei saa pidada täiesti põhjendamatuks. Lisaks peab maakohtunik tegelema paralleelselt teiste kriminaalasjadega. Seega ei ole sellisel viivitusel nii suurt kaalu ja tähendust, mis vajaks tingimata kompensatsioonimeedet. Kolleegium leiab üksmeelselt, et võttes arvesse kõiki asjaolusid kogumis, sh ringkonnakohtus asja menetlemiseks kulunud aega, ei ole mõistlik aeg kriminaalasja menetlemiseks möödunud ning õigust menetlusele mõistliku aja jooksul pole rikutud.

25(43)

26.3 Kaitsja Kaimo Räppo seisukoht, et justkui maakohus asus seisukohale, et Heiki Tegova ei olnud ettevõtte tegevusega kursis on ebaõige. Vastupidi maakohus asus seisukohale, et kõik viidatud ebakõlad tunnistaja KL ütlustes kõigutavad versiooni ka sellest, et Heiki Tegova ei olnud asjadega kursis ja ettevõtet juhtis üksnes KL (vt K I, tl 216 pöördel). Seega asus maakohus tegelikkuses seisukohale, et selline kaitsja Leelo Viili versioon, et Heiki Tegova ei olnud igapäevase majandustegevusega kursis on nõrk, sest tunnistaja, kes seda väidab ei ole usaldusväärne. Apellandid Leelo Viil ja Kaimo Räppo viitavad läbivalt tunnistaja KL ütluste, kelle ütlusi maakohus põhjalikult analüüsis ning asus seisukohale, et tunnistaja KL ütlused ei ole usaldusväärsed osas, mille kohaselt piirdus Heiki Tegova roll osaühingus n-ö füüsilist jõudu vajavate tööde tegemistega ja majandusaasta aruannete allkirjastamisega ning tal puudus ettevõtte kohustustest ülevaade. Maakohus on üheselt viidanud tõenditele, mis kinnitavad seda, et Heiki Tegova omas reaalset kontrolli ettevõtte rahaliste vahendite üle ja oli ka teadlik ettevõtte rahalisest finantsseisust. (vt K I kd, tl 215 pöördel- 219). Seda maakohtu seisukohta ei ole apellandid tõenditega kummutanud. 26.4 Maakohus asus üheselt ka seisukohale, et tõendamist ei ole leidnud see, et Heiki Tegova poolt välja võetud sularaha oleks üle antud Allan Selterile. Taaskord viitavad apellandid tunnistaja KL ütlustele, millega selgitatakse osaühingu arvelduskontolt sularaha väljavõtmist ning selle väidetavat andmist Allan Selterile. Apellandid jätavad tähelepanuta, et maakohus analüüsis ka selles osas põhjalikult tunnistaja KL ütlusi ning asus seisukohale, et ütlused ei ole eluliselt usutavad ega usaldusväärsed osas, mis põhjendavad vajadust võtta välja sularaha osaühingu arvelduskontolt ning sularaha andmist Allan Selterile. Ka ei ole maakohus asunud seisukohale, et sularahaga arveldamine oleks automaatselt äriühingut kahjustav tegevus. Kohtupraktika kohaselt on selline tegevus äriühingut kahjustav juhul kui võetakse välja sularaha ja samal ajal ei ole tõendatud see, et seda raha on kasutatud äriühingu huvides. Maakohus asus seisukohale, et peale tunnistaja KL ütluste raha kasutamise (edasi andmise) kohta, kelle ütlused maakohus tunnistas ebausaldusväärseks mingeid tõendeid esitatud ei ole. Sellistele teistele tõenditele ei viidata ka apellatsioonides. Ebaõige on ka kaitsja Kaimo Räppo seisukoht, et maakohus asus seisukohale, et Heiki Tegova võttis sisuliselt äriühingu raha endale, sest maakohus tuvastas ainult seda, et sularaha ei antud üle Allan Selterile, mistõttu selline väide ei vasta tõele. 26.5 Ka kummutas maakohus üheselt tõenditele viidates tunnistaja KL ütlused osas, mis puudutas tunnistaja selgitusi, et andis üle Allan Selterile äriühingu, mille kõik kohustused olid täidetud, võlad ja maksud olid tasutud. Seejuures tõi maakohus välja ka tunnistaja KL enda ütlustes sisalduvad vastuolud ning asus taaskord seisukohale, et tunnistaja ütlused ei ole selles osas usaldusväärsed. Seda maakohtu seisukohta ei väära ka kaitsja Leelo Viili viited tunnistaja MA ütlustele, et ta ei ole kuulnud, et tööandja oleks teistele töötajatele palga maksmisega viivitanud. Esiteks puudutavad tunnistaja ütlused palgamaksmist teistele töötajatele, mis ei ole kuidagi seotud OÜ P võlgadega F-ele. Teiseks ei tähenda töötajale õigeaegselt palga maksmine automaatselt seda, et äriühing täidaks ülejäänud kohustusi nõuetekohaselt. Tunnistaja ütlustest ei nähtu, et ta teaks, kuidas äriühing oma võlausaldajatega käitus. Seega selline väide jääb tagajärjetuks. Tagajärjetuks jääb ka kaitsja Kaimo Räppo väide, et üles jäi ainult F krediidilimiidi suurune summa, sest nõue, mis osaühingu vastu esitati oli kogusummas 20995,05 eurot, mis ületas ilmselgelt 20000 euro krediidilimiiti. 26.6 Kasutatud riiete varu osas ei ole samuti maakohus arvestanud tunnistaja KL ütlusi, sest ka selles osas olid tunnistaja ütlused vastuolulised ning maakohus tunnistas need ütlused ebausaldusväärseks. Kuidas ja milliste tõendite alusel maakohus on seda teinud nähtub

26(43)

üheselt maakohtu põhistustest (vt KI, tl 216 pöördel), mida kaitsja Kaimo Räppo kuidagi arvesse võtta ei taha. 26.7 Apellandid Leelo Viil ja Kaimo Räppo jätavad kokkuvõtvalt tähelepanuta, et KrMS § 61 lg 2 eeldabki kohtu poolt tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Maakohus ongi selliselt toiminud, mistõttu puudub alus maakohtule ette heita, et maakohus pidas tunnistaja KL ütlusi ebausaldusväärseteks. Maakohus on kõrvutanud ütlusi ja analüüsinud neid koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Maakohus asus üheselt seisukohale, et tunnistaja KL ütlused Heikki Tegova tegevuse sisule OÜ-s P, ettevõtte majanduslikule olukorrale, kohustuste täitmise, ettevõtte vara (sularaha) uuele omanikule üleandmise kohta ning ka ettevõtte müümise põhjuste kohta ei ole sellised, mis lükkaksid ümber süüdistuse versiooni ning maakohus jättis märgitud aspektides tunnistaja KL ütlused kui ebausaldusväärsed tõendina arvestamata. Jättes tunnistaja ütlused kui ebausaldusväärsed kõrvale, siis ei saanudki maakohus nendele ütlustele tugineda. Ses osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud tunnistaja KL ütlused viidatud osas ebausaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonides esitatud ei ole. Seega nende ebausaldusväärsetele ütlustele viitamisega apellatsioonides, ei ole võimalik kummutada süüdistusversiooni. Kuivõrd kolleegium mingeid rikkumisi tunnistaja KL ütluste usaldusväärsuse hindamise osas maakohtu poolt ei tuvastanud, siis jätab kolleegium kaitsjate poolt viidatud tunnistaja ütlused tähelepanuta. 26.8 Võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. KrMS § 288 lg 6 sättest tulenevalt ei ole kohtul kohustust kasutada küsitlemise võimalust. Seega ei ole alust apellandil Kaimo Räppol maakohtule ette heita asjaolu, et ristküsitlusel maakohus tunnistaja KL ütlusi ei täpsustanud või ei küsinud küsimusi, mida kaitsja ja prokurör ei küsinud. Ka ei ole maakohtule ette heidetav mingite asjaolude osas huvi tundmata jätmist. Sellised etteheited maakohtule kaitsja Kaimo Räppo poolt on ainetud ja otsitud. 26.9 Nõustumisväärne ei ole kaitsja Leelo Viili argument, et tõenditest ei saa kahtlusteta järeldada, kas ja kuidas andmeid ja dokumente päriti pankrotihalduri poolt. Kaitsja viitab vaid isikulise tõendiallika tunnistaja PSi ütlustele, et tunnistaja ei osanud öelda, kellelt ta vastuse sai, kuid kaitsja jätab tähelepanuta dokumentaalsed tõendid. PSi 01.03.2022 e-kirjad koos manustega, milleks on KL 09.11.2017 vastuskiri PSi poolt saadetud päringule ning Heiki Tegovale ja KLle saadetud nõudekirjad (I kd, tl 57-64), mis tõendavad OÜ P endise juhatuse liikme KL seisukohta M OÜ pankrotimenetluse osas ja OÜ P endistele juhatuse liikmetele Heiki Tegovale ja KLle saadetud nõudekirjade esitamise aega ning küsitud andmeid. Asjaolu, et päringule vastas KL ning süüdistatav Heiki Tegova ei pidanud vajalikuks seda teha või ei vaevunud seda tegema, ei tähenda seda, et on mingid kõrvaldamata kahtlused. Seega sellised kaitsja väited on ainetud. 26.10 Nõustuda ei saa apellant Leelo Viiliga selles, et maakohus oleks Harju Maakohtu 11. oktoobri 2017 määruse põhjendustest järeldanud, et võlgnik OÜ P (M OÜ) oleks püsivalt maksejõuetu. Maakohus märkis, et viidatud määrusest nähtub see, et OÜ P oli võlgnik. Maakohus on üheselt viidanud ka kriminaalasjas kogutud tõenditele (vt K I kd, tl 214

27(43)

pöördel), mis andsid aluse sellisele seisukohale asumiseks. Kaitsja jätab tähelepanuta ka selle, et nõue, mis osaühingu vastu esitati põhines arvetel perioodil 22. august 2016 kuni 19. detsember 2016, kogusummas 20995,05 eurot, on ka tõendatud kriminaalasjas kogutud tõenditega, millele maakohus on üheselt viidanud. 26.11 Kaitsja Kaimo Räppo viitab krediidilimiidile, kuid jätab tähelepanuta, et maakohus viitas üheselt, et kirjavahetusest nähtuvalt nõuti võlgnevuse tasumist juba 4. oktoobril 2016 ja ka 8. novembril 2016, sh juba siis teatati üheselt, et krediidilimiit on ammendunud (vt K I kd, tl 214 pöördel). Seega on ainetu kaitsja väide, et arveid tasuti nii, et hoiti täpset limiiti. Viidatud tõenditest tuleneb ka see, et tasumise kohustus tekkis ajal, mil ettevõtet juhtis Heiki Tegova. Kuivõrd tõenditest tuleneb ka see, et limiit on ammendunud ning nõuti võlgnevuse tasumist, siis tähendab see sõnaselgelt, et limiiti ei suurendata ja võlgnevus nõutakse sisse. 26.12 Kaitsja Leelo Viil on viidanud tunnistaja PSi ütlustele valikuliselt, tunnistaja on andnud üheseid ütlusi, et maksejõuetus kujunes välja 2016 lõpp või 2017 jaanuar. Täpsemalt võimatu dateerida aga kui räägime varade väljaviimisest äriühingust, mis toimus 2017 jaanuaris, saab öelda, et maksejõuetus kujunes välja jaanuaris 2017. Makseraskused võisid muidugi varem olla tekkinud. Makseraskustele viitab ka see, et pankrotiavalduse esitanud äriühingule jäid arved tasumata 2016. aasta keskelt umbes (vt K I kd, tl 89 pöördel). Lisaks selgitas tunnistaja, et asjaolu, et äriühingu makseraskused olid tekkinud juba 2016. aastal põhjusel, st, et Fle jäid arved tasumata, tähendab äriühingu makseraskust. Makseraskustes äriühingute kontolt raha väljavõtmine ehk vara vähendamine raskendab veel olukorda, halvendab veelgi maksevõimet. Ei olnud näha, et oleks nõudeid rahuldatud selle raha eest. Kui arvestada käibest välja võetud sularaha, siis need tegevused ilmselt põhjustasid maksejõuetuse. Tunnistaja ütluste kohaselt ilmestab Mt (end OÜ P) see, et majandustegevus lõppes 2016 detsembris või hiljemalt 2017 jaanuaris Selteri juhatuse liikmeks asumisega. Mingit äritegevuse jätkamist seal ei olnud ning see andis ka veendumust, et tegu on järjekordselt äriühingu matmisega (vt K I kd, tl 90). Seega kaitsja väide, et äriühingus jätkus majandustegevus ka pärast äriühingu võõrandamist Allan Selterile, on ainetu. Väärib märkimist veel seegi, et võlgniku maksejõuetuse jaatamiseks on vajalik vähemalt ühe PankrS § 10 lg-s 2 nimetatud asjaolu esinemine. Võlgniku varalist seisundit kahjustav tegu on maksejõuetuse põhjus, kui selle toime panemata jätmisel poleks võlgnik maksejõuetuks muutunud (conditio sine qua non). Samas ei pea etteheidetav võlgniku varalise seisundi kahjustamine olema maksejõuetuse ainupõhjus. Isikule saab maksejõuetuse põhjustamist ette heita ka siis, kui võlgniku varalist seisundit kahjustav tegu oli üks kaaspõhjustest, mis kumulatiivselt muude põhjustega tõi kaasa võlgniku maksejõuetuse (TrtRnKo 1-15-6497/743 p-d 458–461). Käsiloleval juhul saab jaatada võlgniku maksejõuetust. 26.13 Samas ei ole võimalik asuda seisukohale, et teo toimepanemise ajaks ehk enne 4. jaanuari kuni 13. jaanuarini 2017, mil sularaha Heiki Tegova poolt välja võeti oli majanduslik olukord sedavõrd halb, et maksejõuetus saabunuks sõltumata süüdistatavale etteheidetavast teost, sest välja võetud sularahast 28150 eurost oleks piisanud täielikult F nõude rahuldamiseks. Sel põhjusel ei ole võimalik asuda seisukohale, et olukorras, kus äriühingu arveldusarvelt võetakse sularahas välja sinna laekunud ning võlausaldaja nõude täielikuks rahuldamiseks piisanud summa, ei esine etteheidetava teo ja võlgniku maksejõuetuks muutumise vahel põhjuslikku seost. Vastupidi, sellist seost tuleb kategooriliselt jaatada. 26.14 Kaitsja viitab üheselt, et tunnistaja PS selgituste kohaselt põhjustati äriühingu maksejõuetus varade müügilepingutega ja laenulepingutega, mis tehti 2017 ehk ajal, mil Heiki Tegoval ei olnud mingit puutumust enam äriühinguga. Midagi kummastavat ei ole selles, et

28(43)

tunnistaja PS andis ütlusi, et nii Heiki Tegova kui ka Allan Selter põhjustasid äriühingu maksejõuetuse. Selline sõnakasutus mõlema süüdistatava tegevusele on selgitatav tunnistaja PSi enda ütlustega, et pankrotiseaduse kohaselt peab ajutine pankrotihaldur andma kohtule hinnangu äriühingu maksujõulisusele ja selle tekkimise ajale. Ajutine pankrotihaldur hindab seda, kas äriühing on maksejõuline või maksejõuetu, ainult kaks varianti ongi ja kui see on ajutine, siis on makseraskused (vt K I kd, tl 91 pöördel-92). Seega kasutas tunnistaja pankrotihaldurile omast sõnavara. Maksevõime olulist vähenemist ning maksevõime tähendust on sisustatud üksnes kohtupraktikas (vt 3-1-1-49-11, p 37, 1-16-4665, p 20). Tunnistaja sõnakasutus oli kohtuistungil üksnes maksejõuline või maksejõuetu, sestap ei tähenda tunnistaja öeldu seda, et süüdistatav Heiki Tegova ei põhjustanud võlgniku maksejõuetust. Üheselt on selge seegi, et andes juba maksejõuetu äriühingu üle teisele isikule, ei ole uuesti maksejõuetuse põhjustamine teisele isikule etteheidetav. Märkimist väärib seegi, et süüdistatavale Allan Selerile ei heideta ette võlgniku maksejõuetuks muutmist, vaid võlgniku maksevõime olulist vähendamist. Kohtupraktika kohaselt ongi võimalik olukord, kus juba maksejõuetuks muutunud võlgniku maksevõimet oluliselt vähendatakse (vt RKKKo nr 1-19-7473, p 29). 26.15 Asjaolu, et peale äriühingu müümist Allan Selterile oli justkui äriühingul vara, mille eest laekus äriühingu kontole 35000 eurot nagu väidab apellant Leelo Viil, ei tähenda seda, et äriühing ei olnud enne äriühingu müümist maksejõuetu. Maksejõuetus ei tähenda seda, et äriühingul ei ole üldse mitte mingisugust vara. Kaitsja arusaam läheb vastuollu kehtiva PankrS, mille järgi on oluline vara ja kohustuste omavaheline suhe ning äriühingu suutlikkus oma kohustusi täita. PankrS § 1 lg 2 sätestab, et võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (PankrS § 1 lg 3). Võlgniku objektiivne püsiv maksejõuetus on ilmne, kui tema majanduslikku olukorda iseloomustavad andmed on sellised, mis annavad objektiivsele ja asjatundlikule kõrvalseisjale alust pidada võlgnikku püsivalt maksejõuetuks. Sellise hinnangu andmisel tuleb lähtuda informatsioonist, mis oli kättesaadav maksejõuetuse väidetava ilmnemise ajal (nn ex ante hindamine) (vt RKKo nr 3-1-1-49-11, p 18). Maakohus on üheselt nii tunnistaja PSi ütlustele kui ka viidetes teistele kriminaalasjas kogutud tõenditele asunud üheselt seisukohale, et OÜ P oli maksejõuetu (vt K I kd, tl 217-217 pöördel). Kohtupraktikas on üheselt leitud, et tegemaks kindlaks, kas äriühing oli mingiks ajaks muutunud objektiivselt püsivalt maksejõuetuks, tuleb hinnata kõiki võlgniku majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale (vt RKKKo nr 3-1-1-49-11, 21). Seda kõike on maakohus analüüsinud. Lisaks on maakohus tuvastanud ka selle, et 34500 eurot, mis laekus L OÜ arvelduskontolt Me OÜ-le (end OÜ P) arvelduskontole ei saanud olla nn „laojäägi“ eest, sest sellises summas ei saanud olla OÜ-l P vara (vt K I kd, tl 222-222 pöördel). 26.16 Bilansi ja makseraskuse osas (vt K I kd, tl 218) on maakohus kaitsja argumentidele ammendavalt vastanud, mistõttu ei pea kolleegium vajalikuks ses küsimuses maakohtu põhistusi üle korrata. Kaitsja jätab tähelepanuta ka selle, et kohtupraktikas on jaatatud olukorda, et ei ole välistatud, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu vaatamata raamatupidamise andmetele. Taolise olukorraga võib tegemist olla eeskätt juhul, kui raamatupidamine ei kajasta võlgniku vara tegelikku väärtust adekvaatselt (vt RKKKo nr 3-1-1-49-11, p 19). Maakohus on asunud seisukohale, et majandusaasta aruanne ei kajasta adekvaatselt ka ettevõtte bilanssi ning bilanss kajastab omakorda ettevõtte olukorda teatud ajahetkel ja see

29(43)

seisund on pidevalt muutub. Tegemist ei ole pelgalt maakohtu oletusega, sest maakohus tugines asjatundja ütlustele (K I kd, tl 111). 26.17 Ainetu on apellandi Kaimo Räppo seisukoht, et ei nähtu, milliste toimikus olevate tõendite põhjal jõudis maakohus seisukohale, et mõlema arvelduskontoga seotud pangakaardi kasutajaks oli ainuisikuliselt Heiki Tegova. Maakohus on üheselt teinud sellele tõendile viite (vt K I kd, tl 217), milleks on Swedbank vastus päringule. Milliste tõendite põhjal väidab kaitsja, et see nii ei olnud, seda apellatsioonist ei nähtu. Seejuures ei erista kaitsja pangakaardi kasutajat ja internetipanga kasutajat, need ei ole samastatavad. Ka on maakohus näidanud ära need tõendid, mille pinnalt asus maakohus seisukohale, et OÜ-l P ei saanud olla sellist vara määral, mis on kajastatud 2016 majandusaasta aruandes (vt K I kd, tl 217- 217 pöördel). Asjaolu, et kaitsja ei vaevu tõenditesse süvenema ei tähenda seda, et maakohus ei ole tõenditele viidanud. Allan Seleteri poolt laovaru müügile viitamine Heiki Tegovale esitatud süüdistuse analüüsimisel oli tingitud kaitsja Leelo Viili väitest, et ettevõtte maksejõuetuseni viisid varade müügilepingud, mis tehti Allan Selteri ajal. Seega sellised kaitsja Kaimo Räppo väited, millel puudub tõsiseltvõetav sisu ja tõenduslik baas jäävad tagajärjetuks.

30(43)

olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. KarS § 384 lg 1 sanktsioon näeb ette lisaks vangistusele ka kergemaliigilise karistuse ning maakohus on põhistanud, miks Heiki Tegovat pole võimalik karistada sanktsioonis ettenähtud kergemaliigilise karistusega (K I kd, tl 232 pöördel). Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsiooni väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. 28.2 Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kergemaliigilise karistuse võimalused on selgelt ebapiisavad ning tuvastamist leidnud tehiolude taustal on kohus mõistnud Heiki Tegovale karistuse, mis vastab täielikult tema süüle. Süüdistatava arusaama enda teo tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid vangistus. Seega Heiki Tegovale karistuseks vangistuse mõistmine vaatamata varasema karistatuse puudumisele ning kuriteost möödunud ajale, on põhjendatud.

31(43)

milline oli sellise varakäsutuse mõju äriühingule ja miks see oli kahjulik (K I kd, tl 220 pöördel) ning kolleegium nõustub maakohtuga aga pea vajalikuks sel pikemalt peatuda. Seega on maakohus toonud välja varakäsutuse seose maksejõuetuse põhjustamisega. Maakohus on üheselt näidanud ära selle, miks ei saanud Allan Selteri sellist käitumist pidada majanduslikult otstarbekaks, sest eesmärgiks oli OÜ-st T vara välja viia, selleks et mitte täita kohustust X OÜ ees. 29.3 Nõustuda ei saa kaitsjaga, et väär on maakohtu järeldus, et tegemist oli näiliku laenulepinguga, mille eesmärgiks oli OÜ-st T vara välja viimine ehk tegemist oli kinkega, et mitte täita Harju Maakohtu otsusest tulenevat kohustust X OÜ ees. Kaitsja argument on see, et tegelikult toimus laenude andmine enne kui üldse tekkis otsusest tulenev nõue. Kaitsja jätab tähelepanuta selle, et X OÜ oli juba 18. märtsil 2016 esitanud OÜ-le T pankrotihoiatuse ning sellest oli teadlik ka Allan Selter kui ta sai 16. septembril 2016 T OÜ juhatuse liikmeks. Maakohus tegi otsuse 21. veebruaril 2017, kuid laenulepingu sõlmis Allan Selter OÜ T nimel endaga seotud Läti Vabariigi äriühinguga SIA L 10. aprillil 2017. Seega kaitsja selline argument ei vasta tõele. 29.4 OÜ T maksevõime osas ja mis puudutab V OÜ-d on maakohus kaitsja argumentidele ammendavalt vastanud (vt K I kd, tl 221) ning kolleegium nõustub maakohtuga, mistõttu ei pea kolleegium vajalikuks ses küsimuses maakohtu põhistusi üle korrata. Kaitsja kordab vaid maakohtus esitatut, kuid argumente miks kaitsja maakohtu seisukohaga ei nõustu pole kaebuses esitatud.

32(43)

arvamuse, sest kaitsja on laiendanud õigustamatult asjatundja pädevuse piire. Kuivõrd kolleegium mingeid rikkumisi selles osas maakohtu poolt ei tuvastanud, siis jätab kolleegium kaitsja poolt viidatud asjatundja kirjaliku arvamuses toodu tähelepanuta. 30.3 Märkimist väärib seegi, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks küll asjatundja ütlused, aga asjatundja ütlustest ei teki uut iseseisvat tõendit, vaid sellel tõendiliigil saab olla üksnes tõendamiseseme asjaolusid (või menetlustoimingu käiku) selgitav tähendus (vt RKKKo nr 121-6698, p 18). Asjatundja ütlustest võib küll tuleneda mingite andmete ebaõigsus või puudulikkus, kuid ütlustega pole võimalik tõendada mingi tõendi puudulikkust, sest seda saab teha üksnes ekspertiisiga. 30.4 Vaatamata eeltoodule nõustub kolleegium kaitsja apellatsioonis toodud järeldustega, et käsilolevas asjas ei ole võimalik Allan Selterit süüdi tunnistada KarS § 384 lg 1 järgi Me OÜ maksevõime olulises vähenemises, kuid seda apellatsioonis toodud erinevatel põhjendustel. Võlgniku maksevõime oluline vähenemine tähendab faktiliselt maksejõuetuks muutunud võlgniku või juba pankrotis oleva võlgniku vara (täiendavat) vähenemist ulatuses, mis mõjutab oluliselt võlausaldajate nõuete rahuldamise ulatust. Seega tuleb need asjaolud tuvastada. 30.5 Kolleegium nõustus maakohtuga, et OÜ-l P müümisel Allan Selterile ei olnud arvestatavat vara, sh märkimisväärset laojääki. Seejuures nõustus kolleegium maakohtuga ka selles, et sisuliselt ei olnud ettevõttel ka enam rahalisi vahendeid (ettevõtte kontol ja kassas), mis nähtus ilmekalt M OÜ kontode väljavõttest seisuga 24. jaanuar 2017. Tõendatud on seegi, et Allan Selteri poolt OÜ P omandamisel oli reaalselt kontodel kokku u 500 eurot, millest maksti mõningad väiksemad arved (K I kd, tl 222 pöörde). 30.6 Maakohtuga ei saa nõustuda, et nn „laovaru“ müüki ja laenuandmist saab selgitada vaid sellega, et selliselt viidi välja inventar, mis oli vältimatult vajalik, et Heiki Tegova ja KL saaksid jätkata varasemate tegevusaladega ning seda vara ettenähtavas pankrotiprotsessis miski ei ohustaks. Selline asi on küll eluliselt usutav, kuid puuduvad tõendid, et seda tehti alles veebruaris 2017 Allan Selteri juhatuse liikmeks olemise ajal. Tegelikkuses on maakohus ise jaatanud, et seda tehti juba 2016 detsember või jaanuari algus 2017, mil Tegova ja KL võõrandasid OÜ Pi ja lahkusid juhatusest (K I kd, tl 217 pöördel). On eluliselt usutav, et kui äriühing võõrandatakse n-ö firmade matjale, siis on see reeglina juba n-ö tühjaks kanditud ehk varatuks tehtud, st kõik vähegi väärtuslik on välja viidud. Tõepoolest on tõendatud see, et OÜ-l P olid puulõhkumismasinad ja kaupluste sisseseade ning Heiki Tegova jätkas koos KLga samadel tegevusaladel ning seda kinnitab tunnistaja MA ütlused ja Kroonpuu kannete jätkamine, mille maakohus on viidanud. Samas ei tulene tunnistaja MA ütlustest, et inventar viidi välja ajal, mil OÜ P oli müüdud Allan Selterile. Tunnistaja ütlustest tuleneb üheselt, et tema tööleping lõpetati 2016 lõpp ning tööleping sõlmiti Bga OÜ-ga umbes kuu aega hiljem (K I kd, tl 92 pöörde-93). Seega jaanuari lõpp 2017 või kõige hiljem veebruari algus 2017, kuid Allan Selter tegi tehinguid veebruari keskel ja lõpus 2017. Tunnistaja MA ütlustega on tõendatud, et B OÜ alustas aktiivset tegevust kõige hiljemalt veebruari alguses 2017 (tõenäoliselt veidi varemgi). Seega on põhjust asuda seisukohale, et inventar (kaupluse sisseseade jpm), mille müüki seostatakse laovaru müügiga, kuulus sellel hetkel juba B OÜ-le. Sellist seisukohta toetab lisaks tunnistaja ütlustele ka fakt, et Allan Selter tegi laojääki puudutava ostu-müügitehingu alles veebruari keskel 2017. a. Märkimisväärne on seegi, et maakohus on tegelikkuses tõenditele tuginevalt ise jaatanud, et OÜ P likvideeris oma lillede jms seonduva varud ja/või inventari ehk sisuliselt laojäägi 2016 aasta lõpu seisuga. Ka on maakohus tuvastanud, et 31. detsembri 2016 seisuga ei saanud OÜ-l P olla märgitud määras

33(43)

rahavaru, varusid ega põhivara, nagu märgitud 2016 aasta majandusaasta aruandes, mistõttu ei kajasta majandusaasta aruanne adekvaatselt ka ettevõtte finantsseisu. Kokkuvõtvalt asus maakohus seisukohale, et tegelikkuses oli ettevõte muudetud 2016 aastal lõpuga sisuliselt varatuks ja Allan Selter omandaski juba ettevõtte, millel puudus vara ja selle reaalne bilanss koosnes valdavat kohustustest (K I kd, tl 217 pöördel). Seega on maakohtu eeltoodud seisukohad üksteist välistavad. 30.7 Maakohtuga tuleb nõustuda, et veidi enam kui ühe kuu jooksul pärast ettevõtte omandamist Allan Selteri poolt tehti M OÜ arvelduskontol selliseid tehinguid, milleks ettevõtte senine majandusseis ei võimaldanud. Maakohus on asunud seisukohale, et M OÜ-l ei olnud suur laovaru, mida väidetavalt müüa, kokku 34500 eurot selgitusega „Laojääkide eest“ ning kõnekas on see, et see raha koheselt sularahas välja võeti ja arvelduskontod suleti. Olukorras, kus maakohus asus seisukohale, et see raha ei saanud olla laojääkide müügi eest L OÜ-le ning sellist seisukohta prokuratuur ka vaidlustanud ei ole, siis ei saa asuda seisukohale, et tegemist oleks olnud Me OÜ poolt tehingust saadud rahaga. Need maakohtu seisukohad on taas üksteist välistavad. Maakohus on küll ekslikult viidanud, et märgitud tehingute ajal, st 16. veebruaril ja 17. veebruaril 2017 oli L OÜ juhatuse liikmeks Allan Selter, sest Allan Selter oli L OÜ juhatuse liikmeks alates 10. oktoobrist 2017 (I kd, tl 30-34), on üheselt tõendatud Allan Selteri seotus L OÜ-ga tehingute toimumise ajal. L OÜ juhatuse liikmeks veebruaris 2017 oli KL (vt I kd, tl 30-34), kuid Allan Selteri seotus KLga nähtub asjaolust, et Läti Vabariigis kinnipidamisel olid Allan Selteri valduses KL nimele väljastatud digitaalne isikutunnistus ja pangakaardid, sh L OÜ nimele välja andud pangakaart (II kd, tl 23-25, III kd, tl 14-14 pöördel). Seega on Allan Selter seotud L OÜ-ga ning tal oli võimalus teha ükskõik mistahes tehinguid KL nimel. Kogutud tõendid viitavad pigem sellele, et Allan Selter on järjepidevalt kandnud raha erinevatele temaga seotud arvelduskontodele, mis hiljem sularahana on välja võetud (vt nt III kd, tl 99-104). Seega saab asuda seisukohale, et M OÜ (end OÜ P) arvelduskontole kanti tuvastamata päritoluga raha, mis ei olnud seotud reaalse tehinguga, vaid eesmärk oli see raha lihtsalt sularahana välja võtta, mistõttu ei olnud tegemist M OÜ-le (end OÜ P ) kuuluva varaga. Millise konkreetse tehinguga oli tegemist ja miks selline raha ülekandmine toimus, selles osas usaldusväärsed tõendid puuduva ning kolleegium ei saa hakata seda ise oletama. Üheselt on tõenditele tuginevalt tõendatud see, et ettevõtlusest see raha olla ei saanud. 30.8 Olukorras, kus maakohus jaatas, et laovaru kui sellist olla ei saanud ning samas jaatas, et arvelduskontole laekunud raha 34500 eurot on M OÜ raha, millest saanuks tasuda võlausaldaja F nõude, pidanuks maakohus asuma seisukohale, et OÜ-l P oli tegelikkuses piisavalt vara, mida realiseerida, kui Allan Selter ettevõtte omandas. Tõenditele tuginevalt ei ole seda asjaolu ära näidatud, vastupidi tõenditele tuginevalt näitas maakohus ära, et igasugune vara tegelikkuses puudus. Prokuratuur on maakohtu üksteist välistavate seisukohtadega nõustunud ning ei ole maakohtu otsust selles osas apelleerinud. Kolleegium asub seisukohale, et maakohtu järeldus, et tegelikkuses oli ettevõte OÜ P muudetud 2016 aastal lõpuga sisuliselt varatuks ja Allan Selter omandaski juba ettevõtte, millel puudus vara on õige. Maakohus viitas ka üheselt tõenditele, mis sellist järeldust kinnitas, siis ei saa asuda seisukohale, et L OÜ poolt tehtud ülekanne M OÜ-le kokku 34500 eurot oli tehtud reaalse tehingu tulemusel. Kuivõrd tõendatud on see, et ettevõttel sellist vara olla ei saanud, siis ei saa asuda ka seisukohale, et tegemist oli Me OÜ varaga ning kuna tegemist ei olnud M OÜ varaga, siis selle summa sularahas välja võtmine ei saanud kuidagi põhjustada võlgniku maksevõime olulist vähenemist.

34(43)

30.9 Kolleegium nõustub maakohtuga, et M OÜ-l ei saanud olla sellises koguses inventariseerimata laovaru nagu märgitud C OÜ-ga sõlmitud müügikokkuleppes tasumistähtajaga 270 päeva. Nõustuda tuleb maakohtuga ka selles, et M OÜ-l ei saanud olla sularaha 80000 eurot, mida laenati sisuliselt tähtajatu lepinguga L OÜ-le (vt K i, kd, tl 223223 pöördel). Nõustuda saab maakohtuga ka selles, et tegemist oli näiliku laenulepinguga ja müügikokkuleppega. Samas ei saa nõustuda süüdistuse hüpoteesiga ega maakohtuga, et nende tehingute eesmärk oli varjata ettevõttest vara välja viimist, sest maakohus asus üheselt seisukohale, et sellist vara ettevõttel olla ei saanud ning ettevõte oli 2016 lõpp sisuliselt varatu. Ettevõttest vara välja viimise tehing on sisuliselt kinge (VÕS § 259). Samas ei ole süüdistuses märgitud, et tegemist oli kinkega ning sellisele seisukohale ei ole tegelikkuses asunud ka maakohus ise. Ka prokuratuur on oma vastuses kaitsja apellatsioonile märkinud, et Me OÜ tehingute juures ei ole kohus tõesti ühtegi tehingut kinkelepinguks nimetanud. Seega jääb tegelikkuses kolleegiumile arusaamatuks, millist tehingut, mida pooled tegelikult tegid, varjati. 30.10 TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine. Kolleegium nõustub maakohtuga, et märgitud tehingud, st müügikokkuleppe sõlmimine ja laenuleping on näilikud. Näilik tehing võib olla tehtud kahel viisil: 1) pooltele ei olnud soovi üldse mingeid õiguslikke tagajärgi saavutada ja näilik tehing on tehtud ainult õigusnäivuse, st sellekohase mulje loomiseks, nagu oleks tehing tehtud, või 2) näiliku tehinguga soovitakse varjata mingit muud tehingut, mida tegelikult tehakse ja soovitakse. Kolleegium märkis juba eelpool, et tegemist ei saanud olla kinkega (VÕS § 259) ehk käsiloleval juhul ei soovitud näiliku tehinguga varjata mingit muud tehingut, mida tegelikult tehti ja sooviti. Kolleegiumil tuleb asuda seisukohale, et pooltel (Me OÜ juhatuse liige Allan Selter sõlmides endaga seotud L OÜ laenulepingu ja C OÜ müügikokkuleppe) ei olnud soovi üldse mingeid õiguslikke tagajärgi saavutada ja näilikud tehingud on tehtud ainult õigusnäivuse, st sellekohase mulje loomiseks, nagu oleks tehingud tehtud. Kuivõrd laenuleping ja müügikokkuleppe olid koostatud õigusnäivuse loomise eesmärgil, siis ei olnud kuidagi võimalik loodud õigusnäivusega põhjustada võlgniku maksevõime olulist vähenemist. Maksevõime vähenemine eeldab isiku vara väärtuse vähenemist, kuid varaline diferents puudus. 30.11 Süüdistuses esitatud hüpotees, et viidatud lepingute vormistamisega ja nende pankrotimenetluses esitamise eesmärgiks oli pankrotimenetluses võlausaldajate nõuete täitmise võimatuks muutumine ei ole kohtupraktika kohaselt karistatav KarS § 384 lg 1 järgi, sest kui pankrotistunud isiku võlausaldaja või viimase esindaja esitab võlgniku pankrotimenetluses tunnustamiseks nõude, mille alusetust ta teab, on see üldjuhul karistatav KarS § 209 järgi (vt RKKKm nr 1-19-7473, p 43). Süüdistuses sisalduva teokirjelduse põhjal on kuriteo kvalifikatsiooni muutmine võimalik ka apellatsioonimenetluses (RKKKo nr 1-1510119, p 24), kui seda on taotletud. Prokuratuur ei ole seda enda apellatsioonis taotlenud ning ses osas vaidlustas otsuse vaid kaitsja, kes taotles Allan Selteri õigeksmõistmist, siis ei ole võimalik kolleegiumil süüdistatavat süüdi tunnistada raskemas kuriteos. Seejuures peaks kajastuma süüdistuse tekstis ka faktilised asjaolud, kuid need antud juhul puuduvad. 30.12 Kokkuvõtvalt tuleb kolleegiumil asuda seisukohale, et kuivõrd Allan Selter ei põhjustanud võlgniku Me OÜ maksevõime olulist vähenemist, siis tuleb maakohtu otsus selles osas tühistada. Kuivõrd Allan Selterit süüdistati KarS § 384 lg 1 järgi kahes eraldiseisvas maksejõuetuse põhjustamises (OÜ T maksejõuetuse põhjustamises ja Me OÜ

35(43)

maksevõime olulises vähendamises), tuleb süüdistatav Allan Selter selles ühes temale KarS § 384 lg 1 järgi inkrimineeritavas teos uue otsusega õigeks mõista. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas kohtupraktikaga (vt RKKKm nr 1-20-470, p 25).

36(43)

maakohus käsitlenud KarS § 345 lg 1 subjektiivset külge ehk teadmist garantiikirja võltsitusest ning need põhjendused on piisavad (vt K I kd, tl 228-228 pöördel). Maakohtu poolt tuvastatu kohaselt teadis Allan Selter, et garantiikirja pankrotihaldurile esitades, ei kajasta see tegelikkust. Samuti soovis ta võltsitud dokumendi esitamisega saavutada, et D OÜ nõue saaks tunnustatud ehk omandaks KarS § 345 lg 1 mõttes (näiliselt) õiguse nõudele. Järelikult täitis süüdistatav Allan Selter KarS § 345 lg 1 objektiivse ja subjektiivse koosseisu. 32.2 Nõustuda ei saa kaitsjaga ka selles, et justkui ei oleks maakohus käsitanud otsuses, milles seisnes kasu saamine. Maakohus on ka selle üheselt viidanud (vt K I kd, tl 221228-228 pöördel). Allan Selter soovis saavutada OÜ T pankrotimenetluses tema kontrolli all oleva ettevõtte D OÜ nõude tunnustamist, teades ühtlasi pankrotihaldurile esitatud garantiikirja ebaõigsusest ning arvates, et võltsitud garantiikiri annab nõude tunnustamisel D OÜ-le enamiku jagamisele kuuluva pankrotivara ja sellega oleks takistatud X OÜ nõude rahuldamine, mis toonuks X OÜ-le kaasa kahju suures ulatuses. Seejuures Allan Selter kujutades ette, et pankrotihaldur jääb ebaõigeid andmeid sisaldavat garantiikirja uskuma ja tunnustab nõuet, seega tuleb nõustuda maakohtuga ja asuda üheselt seisukohale, et Allan Selter täitis KarS § 209 lg 1 subjektiivse koosseisu. Esitades võltsitud garantiikirja pankrotihaldurile, alustas Allan Selter vahetult kelmuse toimepanemist, täites selliselt katse objektiivse tunnuse. Kelmus jäi aga süüdistatava Allan Selteri tahtes mitteolenevatel põhjustel lõpule viimata, sest Allan Selter ei saavutanud nõude tunnustamist OÜ T pankrotimenetluses.

37(43)

seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendikogumist.

38(43)

36.4 Kohtupraktika kohaselt ei ole välistatud olukord, kus riik täidab süüdistatava menetluskulude hüvitamise nõude mõne muu isiku pangakontole. Selleks tuleb kohtule esitada konkreetne taotlus (vt nt RKKK o nr 3-1-1-75-14, p 51). Selline taotlus on ringkonnakohtule esitatud, mistõttu tuleb Allan Selterile välja mõistetud summa 2000 eurot kanda V OÜ arvelduskontole LHV XXXXXXXXXXXXXXXXXXX.

39(43)

Selteri õigeks Me OÜ maksevõime olulises vähendamises ning mõistis süüdistatavale uue karistuse, siis ei ole võimalik prokuröri taotlust rahuldada. 37.3 Prokurör leiab, et KarS § 3811 lg 2 järgi on Allan Selteri süü keskmisest suurem, mis tingib karistuse mõistmise sanktsiooni keskmäära ületavas osas, jäädes siiski allapoole sanktsiooni ülemmäära. Maakohus on siin seda teinud, mõistes karistuseks 1 aasta 9 kuud vangistust. Prokuröri taotletud karistusmäära raskendamine 3 kuu võrra, jättes välja toomata, millega maakohus ei oleks karistust mõistes arvestanud või on midagi tähelepanuta jätnud, ei tingi maakohtu poolt mõistetud karistusmäära tühistamist. Siinkohal viitab prokurör vaid maakohtu enda esitatud põhjendustele, kuid mingeid muid argumente, mis süüdistatava süüd suurendaks apellatsioonis esitatud ei ole. Seega ei saa ka ringkonnakohus ise väljaspoole apellatsiooni piire otsida mingeid süüd suurendavaid asjaolusid. 37.4 KarS § 209 lg 2 p 3-§ 25 lg 2 ja KarS § 345 lg 1 järgi KarS § 63 lg 1 alusel mõistetud karistuse osas palub apellant karistusmäära raskendamist 6 kuu võrra. Nõustuda ei saa prokuröriga, et maakohus oleks ülemäära arvesse võtnud, et kuritegu jäi katsestaadiumisse. Maakohus seda küll arvestas, aga ei nähtu, et sel põhjusel oleks maakohus süüdistatava karistust oluliselt kergendanud. Prokuratuuriga tuleb nõustuda selles, et süü suuruse tuvastamisel tuleb arvesse võtta, mitu korda ületas summa suure kahju määra. Kuivõrd see summa ei ületanud suure kahju piirmäära oluliselt, siis ei suurenda see kindlasti süüdistatava süüd oluliselt. Samuti ei saa prokuratuuriga nõustuda selles, et maakohus ei ole seda arvesse võtnud. Kuigi maakohus märkis ekslikult, et antud juhul ületab summa KarS § 121 lg 2 järgi mõnevõrra olulise kahju määra, on võimalik aru saada, et tegelikkuses pidas maakohus silmas suure ulatuse määra ehk KarS § 121 p 2 märgitut, sest maakohus on eelnevalt otsuse p 128 sellele viidanud. Järgnevalt toob prokurör välja ka asjakohase kohtupraktika, mida maakohus ei ole arvesse võtnud. Kolleegiumi hinnangul võib tõepoolest esmapilgul tõdeda, et KarS § 63 lg 1 alusel selline sanktsiooni keskmäärast allapoole jääv karistus on kohtupraktikat eirav, mistõttu esineksid justkui asjaolud, mis tingiksid süüdistatavale mõistetud karistusmäära suurendamise. Kolleegiumil tuleb aga märkida, et maakohtu lõppjäreldus karistusmäärade, sh liitkaristuse osas on õige ja seda põhjusel, et kohtupraktikas on omaks võetud seisukoht, et põhikaristuse mõistmisel süüdistatavale arvestatakse ka muid kohtu poolt tehtud õigusjärelmeid, mis omavad mõju karistuse eesmärkidele. Selliste järelmite hulka kuulub ka lisakaristus. Kolleegium nõustub maakohtuga, et KarS § 491 alusel lisakaristuse mõistmine on tulenevalt toimepandud kuritegude iseloomust ja eripreventiivsetest kaalutlustest põhjendatud. 37.5 Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et lisakaristuse mõistmine peab toimuma KarS § 56 alusel ja vastama karistuse eesmärkidele. Seda kõike on maakohus arvestanud, kuid prokurör seda ei arvesta, et lisakaristus on materiaalses mõttes karistus, mistõttu ei ole võimalik selle kohaldamise mõju süüdlasele hinnata üksnes eraldivõetuna, kuid just nii on prokurör seda teinud. KarS § 491 eesmärk on tagada, et isik, kes on mõistetud süüdi kelmuse või majandusalase kuriteo eest, ei saaks edaspidi samalaadseid kuritegusid toime panna. On üheselt selge, et lisakaristuse kohaldamine ja selle pikkus mõjutavad märgatavalt põhikaristuse pikkust eripreventatiivse eesmärgi saavutamise seisukohast. Seega oli maakohtul võimalik mõista süüdistatavale karistus väiksemas määras kui seda taotles prokurör. Kokkuvõtvalt arvestades maakohtu poolt mõistetud liitkaristust KarS § 64 lg 1 alusel ning kohaldatud lisakaristuse määra ei saa nõustuda prokuröriga, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust nii üksikkaristust mõistes KarS § 209 lg 2 p 3-§ 25 lg 2 ja KarS § 345 lg 1 järgi KarS § 63 lg 1 alusel kui ka liitkaristust mõistes KarS § 64 lg 1 alusel. Lisakaristuse olulisest mõjust põhikaristuse ehk vangistuse pikkusele eripreventatiivsete eesmärkide saavutamiseks on jäetud prokuröri poolt täielikult tähelepanuta.

40(43)

37.6 Kolleegium nõustub prokuröriga, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka õiguskorra kaitsmise huve, kuid karistades isikut konkreetse teo eest ja arvestades süü suurust ja ka eripreventiivseid eesmärke, ei saa ainuüksi üldpreventiivsetel kaalutlustel mõista isikule raskeimat karistust. Kuriteo toimepannud isikule karistusmäära mõistmine sanktsiooni keskmises määras või seda ületades ainult üldpreventiivsetel kaalutlustel, on ebaõige ja ei saa olla vahendiks ainult teiste mõjutamiseks. Vaid isiku poolt korduvast nõuete rikkumisest saab järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks rangema karistuse kohaldamise. Kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades on kolleegium seisukohal, et sisuliselt vastavad maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistusmäärad süü suurusele ning prokuröri taotlus karistuse raskendamiseks ei kuulu rahuldamisele.

41(43)

seisukohale, et Allan Selter on jätkanud peale tema kahtlustatavana üle kuulmist kuritegude toimepanemist. Kolleegium ei saa nõustuda prokuröriga, et viidatud argument on nii kaalukas, mis annab aluse mõistetud karistus pöörata osaliselt täitmisele ning muud karistuse individualiseerimise viisid on välistatud. Kolleegiumil ei ole alust asuda seisukohale, et šokivangistusel oleks praegusel juhul suurem ja olulisem eripreventiivne mõju. Seega nõustub kolleegium maakohtu otsuses toodud põhjendustega KarS § 73 sätete kohaldamise osas.

42(43)

sisalda mingit õigusliku argumentatsiooni. Valitud kaitsjale apellatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb samuti võtta arvesse, millises ulatuses on argumendid põhjendatud ja millises mitte (Vt RKKKo nr 3-1-1-89-11, p 39.2). Antud asjas osutusid apellatsiooni väited põhjendamatuks ning maakohtu otsus tühistati teistel argumentidel, loeb kolleegium valitud kaitsja KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistliku suurusega tasuks apellatsioonimenetluses kokku 15 tundi, s.o 2745 eurot koos käibemaksuga, mis tuleb Eesti Vabariigilt Allan Selteri kasuks välja mõista. 39.5 Kolleegium viitas juba eelnevalt otsuse p 36.4, et kohtupraktika kohaselt ei ole välistatud olukord, kus riik täidab süüdistatava menetluskulude hüvitamise nõude mõne muu isiku pangakontole. Selleks tuleb kohtule esitada konkreetne taotlus (vt nt RKKK o nr 3-1-1-75-14, p 51). Selline taotlus on ringkonnakohtule esitatud, mistõttu tuleb Allan Selterile välja mõistetud summa

eurot kanda V OÜ arvelduskontole LHV

XXXXXXXXXXXXXXXXXXX.

/allkirjastatud digitaalselt/

43(43)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.