1-23-947/66 - Varavastased süüteod - Süüteod omandi vastu - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

Kaitsja taotleb tühistada Harju Maakohtu 01.novembri.2023.a. otsus kriminaalasjas 1-23- 947 Anatoli Kalašnikovi süüdimõistmise osas KarS § 200 lg 1 ja mõista Anatoli Kalašnikov õigeks. Alternatiivselt taotleb kaitsja mitte karistada Anatoli Kalašnikovi reaalse vangistusega ühe kuu ulatuses ning vähendades temale mõistetud karistust. Kaaluda Anatoli Kalašnikovi kuriteo ümberkvalifitseerimist KarS § 121 järgi. Jätta kannatanu X tsiviilhagid rahuldamata. 3.1 Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et tegu oli vastastikuse kaklusega, kus mõlemad osapooled tahtlikult oma elu ohustasid. Maakohus ei ole piisavalt kaalunud teo kvalifitseerimist KarS § 121 järgi. Samuti ei nõustu kaitsja Anatoli Kalašnikovilt nii varalise kui mittevaralise kahju väljamõistmisega, sest tsiviilhagide rahuldamisel puuduvad maakohtu otsuses usaldusväärsed põhjendused. Alternatiivselt leiab kaitsja, et Anatoli Kalašnikovi suhtes polnud õigustatud 1 kuu ulatuses reaalse vangistuse mõistmine, sest ka selles osas puuduvad maakohtu otsuse vaidlustatud osas usaldusväärsed põhjendused. Maakohus ei ole arvestanud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid, kannatanu isikut ja kannatanu enda käitumist. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, millega on rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 7 nõudeid. 3.2 Kaitsja leiab, et Anatoli Kalašnikovil puudus tahtlus võõra asja äravõtmiseks omastamise eesmärgil. Kuigi Anatoli Kalašnikov võttis kannatanult ära garaaživõtmed, ei teinud ta seda omastamise eesmärgil. Tal ei olnud soov garaaživõtmeid endale jätta, garaaživõtmed on kannatanule tagastatud. Ka ei ole tõendatud Anatoli Kalašnikovi poolt vägivalla tarvitamine kannatanu suhtes süüdistuses näidatud kujul. Anatoli Kalašnikov kinnitab, et tegemist oli vastastikuse kaklusega, kannatanu ise asetas oma tervise ohtu. 3.3 Alternatiivselt leiab kaitsja, et Anatoli Kalašnikovi suhtes on täiesti põhjendamatu 1 kuulise karistuse kohesele ärakandmisele määramine. Anatoli Kalašnikov on kohtulikult varem karistamata, olnud korralik tööinimene. Kuriteo tehiolud ei ole sellised, et tingiksid karistuse kohaldamise vangistuse näol. 3.4 Kaitsja leiab, et tsiviilhagide osas puuduvad usaldusväärsed ja ühesed kahjude suurust kinnitavad tõendid. Kannatanu ei ole tõendanud, et tema tervislik seisund võrreldes 10. novembril 2021. a eelse ajaga halvenes sedavõrd, et oleks põhjendatud tema mittevaralise kahju nõue kohtu poolt väljamõistetud ulatuses, s.o 2000 eurot. Samuti ei ole tõendatud varalise kahju nõue 218 euro ulatuses. 3.5 Ebaõige on maakohtu poolt kogutud tõenditele ja tunnistajate ütlustele antud hinnang, millest tulenevalt on ebaõiged ka maakohtu järeldused. Põhiliselt rajaneb maakohtu otsus kannatanu ja kohtualuse ütluste hindamisel, nende tõepärasuse analüüsil. Maakohtu järeldustes esineb lünklikkust ja oletuslikkust, kannatanu ütluste põhjendamatut eelistamist. Tõendatud ei ole kõik asjas olulist tähtsust omavad asjaolud ning puuduvad usaldusväärsed tõendid lükkamaks ümber Anatoli Kalašnikovi vastuväiteid talle inkrimineeritud süüdistusele. Maakohus ei arvestanud Anatoli Kalašnikovi usaldusväärsete selgitustega kõikide asjaolude kohta.

5.Kohtukolleegium, tutvunud kohtuasja materjalide ja esitatud apellatsiooni väidetega ja kuulanud ära kohtumenetluse pooled, asub alljärgnevale seisukohale. 5.1 Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha kaitsja apellatsioonis toodule, milles viidatud KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisele. Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-163-14 toodud seisukohad, missugustel juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse puudumine käsitatav KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-1414, p-d 699-700). Kuivõrd käsilolevas asjas viidatud asjaolusid ei esine, siis on välistatud maakohtu otsuse tühistamine kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. 5.2 Apellandi seisukohtadega nõustumise korral saaks rääkida üksnes kohtuotsuse põhistuste ebapiisavusest või -veenvusest. Sellised minetused oleksid aga eespool refereeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha valguses hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest maakohtuniku siseveendumuse kujunemine süü küsimuse otsustamisel on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee süü küsimuse otsustamisel.

7.Kolleegium ei nõustu apellatsioonis tooduga, et süüdistatava süüditunnistamine KarS § 200 lg 1 toimepandud kuriteos on põhjendamatu. Olukorras, kus maakohus on põhjalikult põhjendanud, miks tuleb Anatoli Kalašnikov temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 200 lg 1 järgi süüdi mõista, ei pidanudki maakohus kaaluma ega põhjendama teo kvalifitseerimist KarS § 121 järgi. 7.1 Kolleegium märgib, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks nii kannatanu kui ka tunnistaja ütlus. Kolleegium nõustub ühtlasi kannatanu X ütlustest tehtud maakohtu järeldustega süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo osas ning rõhutab, et ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kolleegium leiab üksmeelselt, et hinnates kannatanu X ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, sh tunnistajate Y ütlustega, on süüdistatava süü leidnud tõendamist. Maakohtu järeldused tõendi, s.o kannatanu ja tunnistaja ütluste usaldusväärsuse hindamise osas on loogilised ja jälgitavad ning ei ole vastuolus Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohtadega isikulise tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel (II kd, tl 98-98 pöördel, 9999 pöördel). Maakohtu otsuses on veenvalt põhistatud kannatanu ja tunnistaja ütluste usaldusväärsust. Maakohus on analüüsinud ja hinnanud ristküsitluse tulemina saadud ütlusi tervikuna, hinnanud, kas ütlused on järjepidevad, kas ütlustes on lahknevusi tunnistaja ütlustega või teiste kogutud tõenditega ning kas ütlused on eluliselt usutavad ja kas riimuvate tõendite kogum suurendab kajastatava asjaolu tõenäosust, mistõttu ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. 7.2 Kohtukolleegium leiab, et ebaõige on kaitsja seisukoht, et maakohus pole süüdistatava ütlustega arvestanud ning on jätnud hindamata süüdistatava kaitseversiooni. Maakohus ei ole süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseteks tunnistanud ja neid ütlusi tõendikogumist välja jätnud, vaid on hinnanud neid koos teiste kogutud tõenditega (II kd, tl 98 pöördel-99 pöördel). Kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud ning maakohus on oma otsuses analüüsinud süüdistatava ütlusi tervikuna ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Seega on ainetu kaitsja seisukoht, et

7.3 Maakohus on hinnanud ka esitatud kaitseversiooni ning kolleegium leiab, et esitatud kaitseversioon, et tegemist oli n-ö vastastikuse kaklusega ei ole veenev ning kolleegium nõustub sellise maakohtu järeldusega. Kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid just süüdistatava versiooni, et tegemist oli vastastikuse kaklusega. Esitatud kaitseversioon on kriminaalasjas uuritud tõendite valguses üheselt kummutatud. Seejuures on maakohus viidanud ka tõenditele, mis esitatud versiooni ei kinnita, vaid kummutavad ning kolleegium nõustub sellega. Ühtlasi jätab apellant tähelepanuta ka selle, et kohtupraktika kohaselt tuleb hinnata situatsiooni tervikuna ning ka õigusvastase ründe tõrjumine võib väliselt jätta mulje vastastikusest löökide vahetamisest ehk tavamõistes kaklusest. Rünne ja sellele vastav kaitsetegevus võivad kesta pikemat aega, arvestades ka kaitsja õigust tegutseda ründe täieliku lõpetamiseni (vt nt RKKKo nr 3-1-1-34-08, p 8). 7.4 Nõustuda ei saa kaitsjaga, et maakohus on jaganud sündmuse n-ö etappideks, maakohus märgib sündmuse algust ja analüüsib sündmuse kulgemist peale kannatanu soovi eemalduda. Samas on üheselt arusaadav, et tegelikkuses on maakohus kirjeldanud lihtsalt sündmuste käiku, mitte ei ole hinnanud süüdistatavale inkrimineeritud tegu mitme eraldiseisva teona. On üheselt selge, et süüdistatava kogu käitumine on vaadeldav objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtse käitumisena. Maakohus on üheselt tuvastanud sündmuse käigu ning hinnanud situatsiooni tervikuna, millega kolleegium nõustub (II kd, tl 99 pöördel). Sellest järeldub üheselt, et tegemist ei olnud kaklusega, mis toimus osapoolte nõusolekul ja kokkuleppel. Seejuures tuleb nõustuda ka maakohtuga, et süüdistatavast eemaldumisega väljendas kannatanu soovi igasugune konflikt lõpetada ning selline kannatanu käitumine ja tahe oli väljendatud viisil, mis oli üheselt mõistetav ka süüdistatavale. Kolleegium asub seisukohale, et selline kaitseversioon ei ole tõendamist leidnud ning käsilolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. 7.5 Tuleb märkida, et kannatanu ei ole kinnitanud kohtuistungil, et enne 10. novembri 2021 sündmusi ta süüdistatavat ei tundnud. Kannatanu on selgitanud, et on süüdistatavat näinud ja teab teda kui Volodjat, kuid faktiliselt ei tundnud. On kokku puutunud ja näinud teda oma garaaži vastas. Ka tunnistaja Y ei kinnita, et süüdistatav ja kannatanu suhtlevad omavahel, vaid andis ütlusi, et nad olid tuttavad, sest garaažid on lähestikku ning teab kuulujuttude põhjal, et oli mingi konflikt seoses detailidega. Seega peab kolleegium selliseid kaitsja väiteid otsituks. Väärib märkimist seegi, et kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi. Selline käsitlus on kooskõlas kohtupraktikaga. Seetõttu ei olnud vajadust maakohtul käsitleda 7-8 aastat tagasi toimunud süüdistatavale kuuluva bussi mingi detaili ära võtmist väidetavalt kannatanu poolt, sest kaitsja ei ole ära näidanud, mis on sellise väite õiguslik tähendus. Sellise väite õiguslikku tähendust ei ole ära toodud ka apellatsioonis. Antud kaitsja seisukoht ei puuduta arutusel oleva kriminaalasja tõendamiseset ega tuvastatud asjaoludele antavat õiguslikku hinnangut ning tegemist ei ole õigusvastasust välistava asjaoluga.

Apellatsioonis toodu ei kummuta objektiivset koosseisu. Röövimise objektiivne koosseis eeldab võõra vallasasja äravõtmist vägivallaga. Äravõtmine tähendab seejuures teise isiku valduse lõpetamist ja uue valduse kehtestamist ilma senise valdaja nõusolekuta (vt nt RKKKo nr 3-1-1-141-04, p 10.1). Kohtupraktika kohaselt karistusõiguslikus mõttes eeldab valdus isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi. Võtmete äravõtmisel vägivallaga murdis süüdistatav kannatanu valduse võtmete üle. Järelikult täitis süüdistatav oma tegevusega röövimise objektiivse koosseisu. Käsiloleval juhul oli just vägivald asja ülemineku vahend ehk vägivalla kasutamisega hõivas süüdistatav kannatanu võtmed. Seega ei ole maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. 8.1 Kohtupraktika kohaselt ei eelda KarS §-s 200 ettenähtud kuriteo subjektiivne koosseis, et samaaegselt vägivalla kasutamise tahtlusega peab olemas olema ka asja hõivamise tahtlus (vt nt RKKKo nr 3-1-1-12-09, p 9). Kaitsja jätab taaskord tähelepanuta selle, et isegi juhul kui süüdistatav kasutas kannatanu kallal vägivalda algselt muul eesmärgil, st isiklike suhete pinnal, oli tegemist kestva vägivallaga, sest süüdistatav tarvitas kannatanu kallal vägivalda ka ajal, mil võtmed olid kannatanu käes ja need maha kukkusid ning süüdistatav need võtmed maast üles võttis ja lahkus koos võtmetega. Kolleegium on üheselt seisukohal, et seetõttu tuleb süüdistatava poolt kasutatud vägivalda käsitelda võtmete hõivamise vahendina. Seega ajavahemik vägivalla kasutamise ja asja hõivamise vahel sisuliselt puudub, mistõttu oli süüdistatava vägivallategu ja vara hõivamine vahetult ajalis-ruumiliselt seotud. 8.2 Kaitsja jätab tähelepanuta ka selle, et süüdistatav on kinnitanud, et tal oli eesmärk võtta ära kannatanu võtmed. Ka kannatanu poole jooksmise mõte oli võtta ära võtmed. Võtmete äravõtmise eesmärk oli sundida kannatanut raha ära andma, väljapressida raha (II kd, tl 61 pöördel) ja saades võtmed enda valdusesse lahkus ta sündmuskohalt. Seega tegutses süüdistatav võõra vallasasja omastamise eesmärgil, s.o kavatsusega. Kuigi süüdistatav on andnud ütlusi, et võtmete äravõtmise eesmärk oli sundida kannatanut raha ära andma, ei ole võimalik kohtupraktika kohaselt süüdistatava teo kvalifitseerimine KarS § 214 lg 1 järgi. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et röövimisel on vägivald või sellega ähvardamine asja ülemineku vahend. Väljapressimise korral on vägivald või sellega ähvardamine aga kannatanu sundimise vahend. Kui vägivalla kasutamisega üheaegselt hõivatakse kannatanu vara, on tegemist röövimisega, kui aga vara üleminek on vägivallast ajaliselt lahutatud, on tegemist väljapressimisega. Nende kuritegude piiritlemisel on veel oluline, kas vara võeti kannatanult ära (röövimine) või sunniti teda oma vara üle andma (väljapressimine) (vt RKKKo nr 3-1-159-96). 8.3 Tulenevalt süüdistatava vastuolulistest ütlustest (II kd, tl 60) ei ole võimalik tõsikindlat tuvastada, mida süüdistatav võtmetega pärast tegi, aga üheselt saab lugeda tuvastatuks, et süüdistatava valduses olevate võtmetega käitus süüdistatav omal äranägemisel (viis võtmed koju või jättis enda juurde garaaži ja peitis need ära, et hiljem ära võtta) ehk süüdistatav kehtestas omanikusarnase seisundi. Seejuures puuduvad igasugused tõendid, et süüdistatav oleks võtmed kannatanule tagastanud või oleks kannatanu muul moel võtmed tagasi saanud. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Anatoli Kalašnikovi käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 200 lg 1 järgi, siis ei ole võimalik süüdistatava teo kvalifitseerimine KarS § 121 järgi.

9.1 Kolleegium märgib, et maakohus ei ole karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Ebaõige on kaitsja seisukoht, et maakohus on jätnud kannatanu käitumise tähelepanuta. Maakohus on sõnaselgelt märkinud, et arvestab teo raskusastme hindamisel, et kuriteosündmus toimus isikute varasema konflikti pinnalt (II kd, tl 101), seega võttis maakohus arvesse süü suuruse hindamisel kannatanu varasema käitumise. 9.2 Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ning neid ei ole märgitud ka apellatsioonis. Kaitsja ei ole apellatsioonis viidanud mingitele muudele asjaoludele, mis oleks seotud isikuga või süüteo toimepanemisega ja mida kolleegium saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks. Kaitsja ei ole põhjendanud, miks tuleks apellatsioonis toodud asjaolu, et isik on varasemalt kriminaalkorras karistamata, lugeda korduvalt eripreventiivses mõttes karistusmäära vähendavaks asjaoluks. Kolleegium leiab üksmeelselt, et kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse mõista süüdistatavale KarS § 200 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistus sanktsioonis sätestatud alammääras, s.o 2 aastat vangistust, sest maakohus mõistes vangistuse 2 aasta 2 kuud ongi sisuliselt seda teinud. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus vastab täielikult süüdistatava süü suurusele ning selle vähendamiseks puudub igasugune alus. 9.3 Kolleegium asub seisukohale, et kaitsja väited väärivad tähelepanu vangistuse individualiseerimise viisi osas. Kolleegium leiab üheselt, et maakohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks just n-ö šokivangistus täidab süüdistatava suhtes eri- ja üldpreventiivseid eesmärke ning kuidas lühivangistus suunab süüdistatavat õiguskuulekale käitumisele. Maakohtu otsusest ei selgu, kuidas võiks just selline karistuse individualiseerimise viis sellele konkreetsele süüdistatavale mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui süüdistatav on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud, seda enam olukorras, kus maakohus märgib, et tegemist on ühekordse juhtumiga ehk juhusesüüteoga. 9.4 Maakohus on märkinud, et tegemist on pigem väiksema süüga ning süüd saab hinnata keskmisest oluliselt madalamaks (II kd, tl 101). Kohtupraktika kohaselt taotletakse karistuse kandmisest osalise vabastamisega eripreventiivset eesmärki anda isikule, kelle täielik karistuse kandmisest vabastamine pole tema teost lähtuva süü suuruse ja isikuomaduste tõttu põhjendatud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-41-04; 3-1-1-21-05; 3-1-1-99-06). Maakohtu argumendid, miks tuleb kohaldada nn šokivangistust ehk osalist vabastamist ei ole veenvad ning tegemist ei ole argumentidega, mis oleksid kaalukat, st pole tegu kahetsenud ja on oma käitumist õigustanud ning panust pisendanud (II kd, tl 101). 9.5 Maakohus on märkinud, et süüdistatavat ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Muid süüdistatavat iseloomustavaid andmeid ei ole maakohus märkinud ega analüüsinud. Otsusest ei selgu, millised on need süüdistatava isikuomadused, mis vajaksid eripreventiivses mõttes nn šokivangistuse kohaldamist. Seega jääb kolleegiumil ebaselgeks, miks osa karistusest siiski täitmisele pööratakse, seda enam, et tegemist on juhusesüüteoga. Süüdistatava Anatoli Kalašnikovi varasemast elukäigust ei nähtu, et tema suhtes oleks vaja rakendada nn šokivangistust, mis suunaks teda edaspidi õiguskuulekale käitumisele. Üksnes kahetsuse mitte avaldamine ja teo panuse pisendamine, ei ole mõistetud karistuse individualiseerimisel nn šokivangistusega piisav. Kolleegiumil ei ole alust asuda seisukohale, et šokivangistusel oleks praegusel juhul suurem ja olulisem eripreventiivne mõju.