Varavastased süüteod › Süüteod vara vastu tervikuna

SÜÜDISTUS:

U

M

IS

E

O

O TE

L

augustil 2004 sõlmitud töölepingus nr 136 ja selle lisas nr 2. Mh selgus X poolt tellitud siseauditi käigus, et Jaanus Kivisaare ülesandeks oli X nimel tellida remonditavatele ja hooldatavatele sõidukitele varuosi, aktsepteerida arveid ja suunata neid väljamaksmisele ning teostada ainuisikuliselt laos asuvate varuosade osas aastainventuuri. Jaanus Kivisaar tellis varalise kasu saamise eesmärgil X nimel 8. juunist 2018 kuni 18. maini 2021 R OÜ-lt 210 067,76 euro väärtuses ilma vastava vajaduseta spetsiifilisi tooteid. Jaanus Kivisaar esitas R OÜ poolt X esitatud arved X juhatusele, kes need kinnitas ja suunas raamatupidamisele tasumiseks. Selliselt tasus X 8. juunist 2018 kuni 18. maini 2021 R OÜ Swedbank AS arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX Jaanus Kivisaare poolt X nimel tellitud toodete eest 210 067,76 eurot. Jaanus Kivisaar lõi X juhatusele ebaõige ettekujutuse, et arvete tasumise läbi tarnitakse neile arvel märgitud tooted, mida X-il on võimalik enda äritegevuses kasutada. Jaanus Kivisaare poolt X nimel tellitud tooted X valdusesse ega omandisse ei jõudnud, sest Jaanus Kivisaar võttis R OÜ-lt X nimel arvetel kajastatud tooted vastu ja neid X-ile üle ei andnud. Jaanus Kivisaarel puudus algusest peale kavatsus R OÜ-lt vastu võetud tooteid X üle anda. Jaanus Kivisaar sai seeläbi toodete väärtuses varalist kasu ja tekitas X-ile suures ulatuses kahju 210 067,76 euro ulatuses (sh käibemaks). Kõik tellitud varuosad võttis Jaanus Kivisaar arvele X laoprogrammis. Pärast arvetel nimetatud toodete laoprogrammi sisestamist manipuleeris ta oma tegevuse varjamiseks laoprogrammi andmetega, s.o n-ö kandis tooted maha ja muutis sisse kantud koodid tehasekoodideks, kuigi tegemist polnud mootorsõiduki varuosadega. Pärast seda muutis ta kauba artiklid kuluartikliteks. Seeläbi sai Jaanus Kivisaar andmebaasis näidata justkui et tooted on kulutatud/utiliseeritud. See võimaldas tal süsteemselt varjata oma ebaseaduslikku tegevust, takistada reaalset laoseisu kontrollimist ja võtta tooteid laoprogrammist arvelt välja nii, et see ei oleks vastuolus raamatupidamissüsteemi andmetega. Sellega pani Jaanus Kivisaar toime KarS § 209 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teisele isikule suures ulatuses varalise kahju tekitamise tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil, kui see on toime pandud suures ulatuses.

ST

MAAKOHTU OTSUS:

JÕ

U

APELLATSIOONID:

suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 2742 lg 2 alusel. Kaitsja palub mõista Eesti Vabariigilt välja süüdistava poolt valitud kaitsjale makstud tasu.

O TE

L

4.1 Apellant leiab, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei võimalda järeldada, et süüdistatava tegevuses oleksid täidetud omastamise objektiivsed ja subjektiivsed koosseisutunnused. Omastamise koosseisu täitmiseks ei piisa asjaolust, et isikul oli ametikohast tulenevalt võimalus kaupa vastu võtta või selle üle kontrolli teostada. Tahtluse tuvastamiseks ei piisa samuti sellest, et süüdistatav vastutas kaupade tellimise ja laoarvestuse eest või et tema tegevuses esines arvestuslike puudusi. Maakohus ei tuvastanud, milliste konkreetsete kaupade suhtes, millal ja millise teoga Jaanus Kivisaar X omandisse kuuluvad asjad enda valdusesse sai. Lisaks on täielikult tõendamata Jaanus Kivisaare poolt vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine.

O

4.2 Kaitsja märgib, et pelgalt kaitseversiooni kinnitamata jäämine ei saa asendada süüdistuse tõendamist. Süüdistatava selgituste tagasilükkamise järel tuleb endiselt ära näidata, millised tuvastatud asjaolud ja tõendid tõendavad koosseisu elemente, sh koosseisupärast tahtlust, ning seda kogu etteheidetavas ulatuses. Subjektiivse külje hindamine peab põhinema samuti asjaoludel ja tõenditel, mis on käesoleval juhul puudu. Seega rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

ST

U

M

IS

E

4.3 Puuduvad tõendid selle kohta, et Jaanus Kivisaar võttis vastu kõik süüdistuses esile toodud 228 arvel kajastatud kaubad, veel vähem selle kohta, et ta need omastas. Seda on maakohus ka ise p-s 48 möönnud. Sellest hoolimata ja täiendavaid veenvaid põhjendusi esitamata jõudis maakohus järeldusele, et kõik 228 arvel kajastatud kaubad sattusid Jaanus Kivisaare faktilise kontrolli alla ning et ta omastas need. Apellandi hinnangul ei võimalda kriminaalasjas kogutud tõendid sellist üldistavat järeldust teha. Ka ei võimalda tunnistaja W ütlused kindlaks teha, millised 228 arvel kajastatud kaubad võttis vastu Jaanus Kivisaar ja millised mõni teine X töötaja. Kohtule esitatud 13 müügiarve koopial oli Jaanus Kivisaare allkiri kauba vastuvõtmise kohta, kuid ülejäänud arvete osas puuduvad aga tõendid, mis kinnitaksid, et nendel märgitud kaubad anti Jaanus Kivisaarele üle. Sellest ei saa teha järeldust, et ta võttis vastu ka kõik ülejäänud arvetel kajastatud kaubad, mille puhul tema vastuvõtmise kinnitus puudub.

JÕ

U

4.4 Maakohus on jätnud tuvastamata, millise konkreetse tegevusega pööras Jaanus Kivisaar vaidlusalused kaubad enda või kolmanda isiku kasuks. Omastamise tuvastamiseks ei piisa sellest, et Jaanus Kivisaar võis osa kaupu tööülesannete täitmisel vastu võtta. Eraldi peab olema tõendatud tegu, millega tema valduses olnud võõras vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pöörati. Ostude korduvus, sama tarnija kasutamine ja kaupade märkimisväärne koguväärtus ei tõenda omastamise tahtlust. 4.5 Ka ei ole tõendatud teo toimepanemine suures ulatuses. KarS § 201 lg 2 p 2 kohaldamiseks tuleb eraldi tuvastada ja tõendada, et Jaanus Kivisaare poolt ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööratud vara väärtus ületas 40 000 eurot. Isegi kui lugeda tunnistaja C ütlused usaldusväärseks ja möönda, et Jaanus Kivisaar oli sellise sisuga avaldusi teinud, ei tõenda need omaksvõtud maakohtu otsuses tuvastatud teo ulatust. Kohtuotsuses ei viidata ühelegi tõendile, mis kinnitaks, et Jaanus Kivisaar võttis vastu ja pööras enda kasuks kõik 228 süüdistuses nimetatud arvel kajastatud kaubad. Otsusest ei nähtu piisavalt, millised tõendid lubavad 5 arve ja/või 13 müügiarve koopia puhul kirjeldatud asjaolusid laiendada kogu ulatusele. Üldsõnaline väide selle kohta, et isik väidetavalt sai mingite kaupade vahetamisest kasu, ei võimalda järeldada, et ta omastas 210 067,76 euro väärtuses kaupu.

Isegi kui ringkonnakohus leiab, et Jaanus Kivisaar tuleb süüdi tunnistada, siis sellisel juhul saab kõne alla tulla kõige enam KarS § 201 lg 1 kohaldamine üksnes nende konkreetsete kaupade suhtes, mille Jaanus Kivisaare valdusse jõudmine on eraldi tõendatud.

ST

U

M

IS

E

O

O TE

L

4.6 Jaanus Kivisaare suhtes algatati kriminaalmenetlus 6. oktoobril 2022. Pärast ligi kaheaastast kohtueelset menetlust lõpetati kriminaalmenetlus 26. juulil 2024 prokuratuuri loal, kuid 9. septembril 2024 tühistati kriminaalmenetluse lõpetamise määrus ning menetlus uuendati. Seejärel jätkus kohtueelne menetlus veel ligikaudu poolteist aastat ning süüdistusakt esitati kohtule alles 30. märtsil 2026. Jaanus Kivisaar anti kohtu alla 28. aprillil 2026. Seega oli juba kriminaalmenetluse alustamisest kuni kohtu alla andmiseni möödunud enam kui kolm ja pool aastat. Sellele lisandus menetlus maakohtus ning kuivõrd maakohtu otsus on apellandi hinnangul õigusvastane ja tuleb apellatsioonimenetluses üle vaadata, ei ole menetlus ka praeguseks lõppenud. Seega on Jaanus Kivisaar pidanud alates 2022. aasta oktoobrist olema ebaselges olukorras, kus tema suhtes alustatud kriminaalmenetlus on vahepeal lõpetatud, seejärel uuendatud ning jõudnud kohtusse alles mitu aastat pärast menetluse alustamist. Isiku õigus nõuda enda kohtuasja menetlemist mõistliku aja jooksul tuleneb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 esimesest lausest ja Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 14. Mõistliku menetlusaja olemus ja selle piirid on sisustatud kohtupraktikaga (nt RKKKo 3-1-1-79-16, p 27). Süüdistatav Jaanus Kivisaar on mõistetud süüdi KarS § 201 lg 2 p 2 sätestatud kuriteo toimepanemises ning tegemist ei ole raske kuriteoga. Menetluses on üks süüdistatav ning etteheide puudutab ühe ettevõtte ja ühe tarnija vahel toimunud tehinguid, konkreetseid arveid, kaupade liikumist ning nende kajastamist ettevõtte laoarvestuses. Asjas ei ole vajalik lahendada keerukaid õiguslikke küsimusi. Kohtueelse menetluse käigus ei ole kogutud ka tehniliselt vms keerukaid tõendeid, mis põhjendaksid kohtueelse menetluse mitmeaastast kestust. Jaanus Kivisaare jaoks on kriminaalmenetlus, mis on käesolevaks ajahetkeks kestnud juba üle 4 aasta, igas mõttes väga kurnav, sh selgelt aja- ja rahakulukas ning ka emotsionaalselt raske. Jaanus Kivisaar on pensionär ning kriminaalkorras varasemalt karistamata. Pikaajaline teadmatus kriminaalmenetluse lõpptulemuse suhtes, menetlusega kaasnev pidev emotsionaalne pinge ning mitme aasta vältel tekkinud märkimisväärsed õigusabikulud on seetõttu avaldanud Jaanus Kivisaarele olulist negatiivset mõju. Arvestades tema vanust, on sedavõrd pika menetluse jätkumine tema jaoks eriti koormav ning seda tuleb menetluse mõistliku kestuse hindamisel arvesse võtta. Käesoleva kriminaalasja menetlus toob kaasa süüdistatava õiguse rikkumise kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul (RKKKm nr 3-1-1-14-11, p 10).

JÕ

U

5.2 Kannatanu hinnangul on kohus tõlgendanud normi ebaõigesti. Neid kaupasid, mida Jaanus Kivisaar justkui kannatanu nimel tellis, ei olnud kannatanu majandustegevuses vajalikud ning need kaubad ei jõudnud kannatanuni ning Jaanus Kivisaar pööras need varuosad enda kasuks. Seega ei saa väita, et tegemist oli Jaanus Kivisaare tööülesannete täitmisega. Sellest tulenevalt ei kohaldu siinkohal ka töölepingu sätted ning kannatanu kvalifitseeris oma nõude õigesti deliktiõiguse alusel. Tõepoolest TsÜS § 150 lg 1 alusel ja tuginedes ka kohtupraktikale, on kannatanu nõue aegunud. Samas tulnuks kohtul, kes leidis, et Jaanus Kivisaar on omastanud kannatanu vara ehk rikastunud alusetult kannatanu arvelt lähtuda ka TsÜS § 150 lg-st 2.

O TE

L

5.3 Arvestades VÕS § 1037 lg-s 1 sätestatut ja asjaolu, et Jaanus Kivisaar on rikkunud kannatanu omandiõigust kaupadele ning need on äratarvitatud, tuleb hüvitada nende harilik väärtus, milleks on arvetel, mida kannatanu tasus, kajastatud väärtus. Seega on kannatanul Jaanus Kivisaare vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue summas 210 067,76 eurot, mis tuleb vastavalt TsÜS § 150 lg-le 2 hüvitada Jaanus Kivisaar poolt.

KANNATANU

ESINDAJA

O

KAITSJA

SEISUKOHT

JA

VASTUS

APELLATSIOONILE KrMS § 322 lg 3 ALUSEL:

M

IS

E

JÕ

U

ST

U

6.1 TsÜS § 150 lg 2 ei võimalda aegunud kahju hüvitamise nõuet automaatselt rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel, vaid selleks peavad olema täidetud vastava nõude eeldused. TsÜS § 150 lg 2 kohaldamine eeldab esmalt deliktiõigusliku vastutuse eelduste tuvastamist VÕS § 1043 jj alusel, sealhulgas tuleb kindlaks teha kahju tekkimine, kahju tekitaja õigusvastane ja süüline käitumine ning põhjuslik seos teo ja kahju vahel. Lisaks tuleb VÕS §de 1037–1039 alusel tuvastada, kas ja millises ulatuses on kahju tekitaja kannatanu arvel rikastunud. Käesoleval juhul ei ole aga alust kohaldada TsÜS § 150 lg-t 2 juba põhjusel, et poolte vahel oli lepinguline suhe ning süüdistatavale etteheidetav tegevus oli vahetult seotud töölepingust tulenevate kohustuste väidetava rikkumisega. Kannatanu ei saa tugineda TsÜS § 150 lg-le 2 üksnes selleks, et vältida TLS § 74 lg-s 4 sätestatud aegumistähtaja kohaldamist. PROKURATUURI SEISUKOHT JA VASTUS APELLATSIOONIDELE:

L

O

O TE

8.1 Prokuratuur nõustub kannatanu esindaja apellatsioonis toodud põhjendustega ja toetab apellatsiooni, sest sellele annab tuge mõneti kohtupraktika (vt RKTKo nr 3-2-1-134-09). Praegusel juhul polnud Jaanus Kivisaare poolt kahju tekitamine seotud tema tavapäraste tööülesannete täitmisega, sest tellitud tooteid polnud äriühingul vaja (vt kannatanu esindaja apellatsioon p 2.3). Seega on kannatanul Jaanus Kivisaare vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue summas 210 067,76 eurot, mis tuleb Jaanus Kivisaarel hüvitada vastavalt TsÜS § 150 lg-le 2.

E

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

IS

ST

U

M

JÕ

U

10.1 Maakohtus kaitsja kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku aja möödumise tõttu ei taotlenud ning maakohus seda küsimust ei lahendanud. Ka ei viidanud kaitsja maakohtus ega apellatsioonis, et kohtueelsel uurimisel oleks olnud põhjendamatuid seisakuid. Kolleegiumil tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt tuleb kõrgema astme kohtus kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel üldjuhul kõne alla vaid siis, kui tuvastatakse vajadus saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule (vt RKKKm nr 1-213063, p 19). Midagi sellist kaitsja apellatsioonis ei taotle ning kolleegium ka ei tuvastanud asjaolusid, mis tingiksid vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Vaatamata eeltoodule kohustas ringkonnakohus prokuratuuri esitama ringkonnakohtule kriminaalasja kohtueelses menetluses tehtud toimingute nimekirja kronoloogilises järjestuses. 10.2 Kolleegium peab vajalikuks märkida kaitsja väidete kohta järgnevat. Pikaleveninud menetluse mõju Jaanus Kivisaarele on kaitsja hinnanud suureks üksnes põhjusel, et Jaanus Kivisaar oli prokuratuuri tegevusetuse tõttu menetluse käigust kaua teadmatuses. Kaitsja märgitud ajavahemik, kui kaua käesolev menetlus süüdistatava suhtes on kestnud, ei ole midagi sellist, mille pinnalt saaks juba üheselt jaatada ebamõistlikku aega ja

O TE

L

mis tooks kaasa menetluse lõpetamise seoses mõistliku aja möödumisega kaebemenetluses. Mõistliku menetlusaja hindamisel tuleb lähtuda sellest, millal menetlus hakkas isikut mõjutama. Üheselt on tuvastatud, et Jaanus Kivisaar kuulati kahtlustatavana üle 21. jaanuaril 2025. Seega hakkas kriminaalmenetlus oluliselt mõjutama Jaanus Kivisaart 21. jaanuarist 2025. Kriminaalasja alustamise fakt 6. oktoobril 2022 ei mõjutanud süüdistatava olukorda ning seda ei mõjutanud ka tabelis märgitud 25. juuli 2024, mil toimus kirjalike ütluste rakendamine tunnistaja Jaanus Kivisaare suhtes. Kohtupraktika kohaselt ei saa käsitada mõistliku aja kulgu käivitavate teguritena asjaolusid ka siis, kui süüdistatav oli pelgalt teadlik kriminaalmenetluse alustamisest, sest ei ole tuvastatav, et süüdistatava seisund oleks sellest olnud oluliselt mõjutatud. Ka isiku teadlikkust kuriteoteate esitamisest ja kriminaalmenetluse alustamisest ei saa võrdsustada tema ametliku teavitamisega, et ta on väidetavalt toime pannud kuriteo (vt nt RKKKo nr 3-1-1-63-14, p 8.2).

IS

E

O

10.3 Kaitsja apellatsioonist ega kohtule esitatud kronoloogilisest järjestusest ei nähtu, et süüdistatavat Jaanus Kivisaart oleks uurimine oluliselt mõjutama hakanud juba varasemast ajast, st enne tema ülekuulamist kahtlustatavana, mistõttu pole süüdistatava Jaanus Kivisaare puhul alust arvestada menetluse kestust enne 21. jaanuarit 2025. Hinnates aega, mil kriminaalmenetlus süüdistatavat Jaanus Kivisaart mõjutama hakkas, tuleb möönda, et 3. märtsist 2025 kuni 14. oktoobrini 2025 nähtub pikem seitsme kuuline seisak, kuid ei saa öelda, et see on annaks alust asuda seisukohale, et mõistlik aeg kriminaalasja menetlemiseks on möödunud ning õigust mõistlikule menetlusajale on rikutud ulatuses, mis riivab süüdistatava õigusi ülemäära ning seda tuleks heastada menetluse lõpetamisega. Küll aga tuleb tõdeda, et kohtueelse menetlejate tegevus oleks võinud olla menetlusaja mõistlikkusest hoolivam alates 6. oktoobrist 2022 kuni 25. aprillini 2024, kuid nagu eelpool öeldud, ei mõjutanud see ajavahemik süüdistatavat.

ST

U

M

10.4 Apellatsioonist ei nähtu sedagi, et maakohtu menetluses oleks esinenud mingeid põhjendamatuid seisakuid või pause. Kaitsja argument, et lõpplahendini jõudmine võtab aega ei päde, sest süüdistatava jaoks pole olnud kaalul midagi sellist, mis kõneleks tema õiguste väga olulisest riivest menetluse jätkamise korral kaebemenetluses. Vähemalt ei ole seda apellatsioonis märgitud. Kolleegium leiab kokkuvõtvalt, et mõistlik aeg kriminaalasja menetlemiseks ei ole möödunud ning õigust mõistlikule menetlusajale ei ole rikutud.

JÕ

U

O TE

L

12.1 Kolleegium jagab maakohtu järeldust, et olemasolevatest tõenditest moodustub selline tõendite kogum, mis võimaldab teha järeldusi kuriteo asjaolude kohta ja kinnitab süüdistatava süüd KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Oluline on hinnata tõendeid kogumis, neid loogiliselt järjestada, tuua välja omavahelised seosed ja teha eluliselt usutavad järeldused, mitte hinnata tõendeid eraldi nagu kaitsja on seda teinud. Seejuures esitab kaitsja süü tõendamisele liiga rangeid nõudeid (vt RKKKo nr 1-21-8803, p 46).

U

M

IS

E

O

U

ST

13.1 Maakohtu poolt on viidatud konkreetsetele tõenditele, millel kohtu sellised järeldused põhinevad. Nendeks tõenditeks on tunnistajate D, C, N, S, H ja W ütlused ning muud kogutud tõendid (vt I kohtuköide, tl 154 pöördel-157 pöördel). Kolleegium nõustub maakohtu otsuses esitatuga ja ei pea vajalikus seda korrata.

JÕ

13.2 Tõepoolest ei pea süüdistatav oma süütust tõendama, kuid ebaõige on kaitsja seisukoht, et see annab koheselt alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohtupraktikas on üheselt märgitud, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga (vt RKKKo nr 3-1-1-77-15, p-d 18-19). Praegusel juhul ei haakunud esitatud kaitseversioon kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, siis ei olnud alust rääkida ka põhjendatud kahtlusest, mis tulnuks tõlgendada süüdistatava kasuks.

O TE

L

13.3 Olukorras kus arvukatelt arvetelt nähtuvad regulaarne ja süsteemne korduvus nii toodete nimetuses, kogustes kui ka summades ning tunnistajate ütlused kogumis, sh D poolt koostatud arvete koondtabelist nähtuv (I kd tõendid 52-55), on marginaalne kaitsja väide, et tunnistaja W möönis, et kaupu võisid vastu võtta ka teised X töötajad. Seda, et kaubal võis käia järgi keegi teine on tunnistaja pidanud võimalikuks teoreetiliselt (I kohtuköide, tl 54). Samas kinnitas tunnistaja, et enamasti käis just Jaanus Kivisaar kaubal järgi (I kohtuköide, tl 53p). Ka ei oma tähtsust apellandi väide, et ainult kolmeteistkümnel müügiarve koopial oli Jaanus Kivisaare allkiri kauba vastuvõtmise kohta. Sellise argumendi esitamisel ei arvesta kaitsja tunnistaja W selgitust, et kauba üleandmine toimus usalduspõhiselt ja allkiri võeti juhul, kui kauba väljastas keegi teine nende töötajatest (I kohtuköide, tl 53p). Apellandi sellised väited jäävad tagajärjetuks ja ei lükka ümber maakohtu järeldust, et tõendikogum tervikuna võimaldab teha järelduse, et Jaanus Kivisaar võttis vastu süüdistuses 228 arvel kajastatud kaubad.

IS

E

O

13.4 Kui apellant soovib kahtluse alla seada süüdistuse hüpoteesi, et süüdistuses märgitud arvetel oleva kauba omastas süüdistatav, siis peaks apellant esitama omapoolsed tõendid, millest nähtuks, et selline süüdistuse hüpotees ei ole õige. Pelgalt paljasõnalistest kritiseerivatest argumenditest ja deklaratiivsetest avalduste esitamisest ei piisa, et seada kahtluse alla maakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud. Kaitsjal endal tuleb esitatud kaitseversiooni ka aktiivselt tõendada (vt RKKKo nr 1-18-2232, p 66). Tõepoolest ei saa samastada tööandja nimel kauba vastuvõtmist selle kauba enda või kolmanda isiku kasuks pööramisega, kuid maakohus ei ole pelgalt sel põhjusel lugenud süüdistuses märgitud kauba omastamist tõendatuks, vaid on viidanud ka konkreetsetele isikuliste tõendiallikate ütlustele, millest saab teha ühese järelduse kauba omastamise kohta (I kohtuköide, tl 159p).

ST

U

M

13.5 Arvestades maakohtu poolt tuvastatud Jaanus Kivisaare toimimisviisi saab olemasolevate tõendite põhjal väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendikogumist. Selline maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikaga (vt RKKKo nr 1-20-1301, p 20). Võttes arvesse tuvastatud toimimisviisi sarnasust ja järjepidevust aastate jooksul, ei ole usutav ja puuduvad igasugused tõendid, et selliselt oleks tegutsenud X keegi teine isik või lausa mitu isikut.

JÕ

U

13.6 Kaitsja ei ole apellatsioonis vaidlustanud ega seadnud kahtluse alla C ütlusi, vähemalt ei ole ses osas esitatud mingeid argumente. Pelgalt lausest, „kui lugeda tunnistaja C kirjeldus usaldusväärseks“, ei saa kolleegium teha järeldust, et kaitsja tõendiallika usaldusväärsust vaidlustab. C ütlustest saab teha ühese järelduse, et süüdistatav tunnistas tööandjale antud seletuskirjas, et kuritarvitas ettevõtte usaldust ja tellis ettevõttele kaupa, mis ettevõttesse ei jõudnud (vt I kohtuköide, tl 49p). Kuigi prokurör ei esitanud süüdistatava omakäelist avaldust tõendina, mis oleks käsitatav muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-11713, p 7), nähtuvad C ütlustest avalduste kirjutamise asjaolud ning nendest tulenevalt ka see, et süüdistatav tunnistas kannatanule ja see oli ka seletuskirja põhisõnum, et nende kaupade eest, mida süüdistatav sealt Rst sai, vahetas elektroonikatoodete vastu, mille eest ka kasu sai. Kannatanu ütlustest tuleneb ka see, et seletuskirja küsiti just nende arvete põhjal, mis olid valearved ja milles märgitud kaup ettevõtte lattu ei jõudnud (vt I kohtuköide, tl 49p). Vestluse käigus tutvustas kannatanu süüdistatavale kogu seda teemat, pärast mida kirjutas süüdistatav mõlemad seletuskirjad (I kohtuköide, tl 51p). 13.7 Kolleegium märgib sedagi, et ka kaitsja ise ei ole esitanud tõendina seletuskirja, millest nähtuks, et seletuskirjas ei ole märgitud ühtegi süüdistuses märgitud konkreetset arvet või

kaupade väärtust või konkreetseid kuupäevi. Seega ei saa ka apellant ise sellistele väidetele toetuda ning lähtuda tuleb isikuliste tõendiallikate ütlustest, mida kaitsja kahtluse alla seadnud ei ole.

O TE

L

13.8 Tõepoolest on menetleja juhuvalimi põhjal ehk pisteliselt võrrelnud süüdistuses märgitud arveid kannatanu andmebaasi Automaster vastavate kannetega (I kd tõendid, tl 58-68), kuid nõustuda ei saa kaitsjaga, et maakohus on põhjendamatult üldistanud piiratud kontrolli tulemusi kogu süüdistuses märgitud 228-le arvele. Kui ka nii oleks, siis ei omaks see asja lahendamisel tähtsust, kas juhuvalim on piisav üldistuste tegemiseks, sest kogutud on ka muid tõendeid, mis seda asjaolu kinnitab. Tunnistaja D kinnitas üheselt, et kõik arved, mis olid seotud Rga ja Jaanus Kivisaarega on tema poolt läbi töötatud ning arvete koondtabelis on arved, mille kohta ei olnud ühtegi tõendit, et need materjalid, mis on arvetel kajastatud oleksid ettevõtte lattu või mujale jõudnud, sh selgus, et laosüsteemis on nendega erinevaid muudatusi tehtud. Jaanus Kivisaarel oli temale teadaolevalt ainukesena õigus neid asju programmis muuta. Tabel on koostatud paralleelsest kõigi arvetega ja koondtabeliga ning seal on selge regulaarsus. Tegeles sellega konkreetselt rida realt arve arvelt (I kohtuköide, tl 55- 56, 58).

ST

U

M

IS

E

O

13.8.1 Ka tunnistaja H kinnitas, et osales politseis mõnede paberarvete võrdlusel andmebaasi Automaster kannetega ning selgus, et need ei klapi ja andmed olid muudetud. Tema vaatas üle kõik arved ja kandis need eraldi andmebaasi ja tegi võrdluse Automasteri tootjalt saadud koodiga, et nad kinnitaksid, et see kood on õige, kui andmed välja võtab. Tema võrdles kõiki paberarveid ja andmebaasis olevaid andmeid ning tuvastas, et need on erinevad (I kohtuköide, tl 58p-59). Arvestades 14. oktoobri 2025 koostatud vaatlusprotokollist nähtuvat (I kd tõendid 58-68) ja tunnistajate eelrefereeritud ütlusi saab üheselt järeldada, et kõiki süüdistuses märgitud arveid oli muudetud laoprogrammis ning need ei vastanud tegelikkusele. Kolleegiumi hinnangul on võimalik järeldada, et Jaanus Kivisaar tegutses selliselt, et pöörata X nimel tellitud kaubad enda kasuks. Märkimist väärib seegi, et süüdistataval ja tema kaitsjal oli võimalik esitada taotlus kõigi süüdistuses märgitud arvete võrdlemiseks Automasteri andmebaasis kajastatud kannetega, et kinnitada enda kaitseversiooni, et kõiki arveid muudetud ei ole ja arved vastasid süsteemis märgitud toodetega. Jättes sellise taotluse esitamata, asub kolleegium seisukohale, et ei süüdistatav ega kaitsja ise ei ole soovinud enda kaitseversiooni kinnitada ning ilmselt oleks sellise taotluse esitamine olnud vastuolus valitud kaitsetaktikaga.

JÕ

U

13.9 Ekslik on kaitsja seisukoht, et maakohus asus seisukohale, et suur ulatus KarS § 201 lg 2 p 2 mõttes on täidetud, sest süüdistatav sai kaupade vahetamisest kasu. Tähtsust ei oma see, kui palju võis Jaanus Kivisaar kaupade vahetamisest kasu saada. Maakohtu poolt peab paika see, et kõik kanded olid seotud Jaanus Kivisaare kasutajatunnusega või identifikaatoriga, siis saab kolleegiumi arvates üheselt märkida, et suure tõenäosusega ja väljapool mõistlikku kahtlust omastas süüdistatav Jaanus Kivisaar 210 067, 76 euro väärtuses X kaupa. Seega vastab Jaanus Kivisaare tegu KarS § 201 lg 2 p 2 tunnustele, sest vara väärtus ületab KarS § 121 p-2 märgitud suure ulatuse. Kolleegiumil tuleb kokkuvõtvalt märkida, et tõenditega kogumis on leidnud kinnitust, et arvetel märgitud kaupade omastamise pani toime just Jaanus Kivisaar.

mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti seadust. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11, 3-1-1-52-13, p 19).

O TE

L

14.2 Maakohus on vangistuse määra mõistmisel kõiki olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada vangistuse määra, juba arvesse võtnud ning karistusmäära lühendamiseks kolleegium alust ei näe. Pidades silmas omastamise suurt ulatust, tahtluse vormi ja karistust kergendavate ning raskendavate asjaolude puudumist, on seetõttu õigustatud süüdistatava karistamine KarS § 201 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest 2 aasta ning 6 kuu pikkuse vangistusega. Antud kvalifikatsiooni, s.o KarS § 201 lg 2 p 2 puhul tuleb silmas pidada, et on oluline vahe, kui suures ulatuses vara omastati. Tuvastatud on, et Jaanus Kivisaar omastas vara 210 067, 76 eurot, seega KarS § 201 lg 2 p 2 mõttes mitte miinimummääras ega ka selle lähedaselt. Kohtupraktika kohaselt on see süü suurust mõjutavaks asjaoluks (vt nt RKKKo nr 3-1-1-4608, p 50).

E

O

14.3 Kohtupraktika kohaselt saab ja tuleb karistuse mõistmisel arvesse võtta tegude toimepanemise kestust ja ulatust ( vt nt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 50, 3-1-1-14-14, p 1040). Kaitsja ei ole apellatsioonis viidanud mingitele erilistele asjaoludele, mis oleks seotud isikuga või süüteo toimepanemisega ja mida kolleegium saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks.

ST

U

M

IS

JÕ

U

15.1 Töötaja valdusesse usaldatud tööandja vara omastamine on käsitatav töölepingust tulenevate kohustuste rikkumisena. Maakohus on õigustatult viidanud ka vastavale kohtupraktikale, mille kannatanu esindaja aga tähelepanuta jätab (RKKKo 3-1-1-3-10, p 18; RKKKo 3-1-1-41-16, p 16). Seejuures välistab VÕS § 1044 lg 2 üldjuhul võimaluse nõuda lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist deliktiõiguslikul alusel (vt RKÜKo nr 1-21-5728, p 36). Seega välistab VÕS § 1044 lg 2 VÕS §-de 1043, 1045 kohaldamise. Vara omastamisega tekitati tööandjale kahju ning Jaanus Kivisaar oli selle rikkumises süüdi. Pannes tahtlikult omastamise toime, rikkus Jaanus Kivisaar ka töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult. Töölepingust tuleneva lojaalsuskohustuse kaitse-eesmärgiks on tööandja kaitsmine töötaja poolt süüliselt tekitatud varalise kahju eest. Ka oli rikkumise ja kahju vahel põhjuslik seos, sest kui vara omastamine ära mõelda, langeks ära ka kannatanule tekkinud kahju. Seega on kannatanul õigus nõuda Jaanus Kivisaarelt kahju hüvitamist TLS § 74 lg 1 alusel, mitte deliktiõiguslikul alusel, nagu on kannatanu esindaja ekslikult leidnud. Kuivõrd kannatanu teadis väidetavast kahjust ja selle põhjustajast hiljemalt 15. juuni 2021 ning tsiviilhagi esitati alles 4. veebruaril 2026, siis on möödunud TLS § 74 lg-s 4 sätestatud tähtaeg ja maakohus jättis õigesti tsiviilhagi aegumise tõttu rahuldamata.

L

15.2 Ebaõige on lepingulise esindaja seisukoht, et maakohtul tulnuks lähtuda ka TsÜS § 150 lg-st 2. TsÜS § 150 lg 2 reguleerib kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva, st VÕS § 1043 ja § 1045 alusel esitatud nõude aegumist, mille sisuks on alusetust rikastumisest saadu väljaandmine (vt nt RKTKo nr 3-2-1-45-10, p 13). Maakohus kvalifitseerides nõude aluse TLS § 74 lg 1 järgi, ei saanud ega pidanudki lähtuma TsÜS § 150 lg-st 1 ja 150 lg-st 2. Maakohus tegi kindlaks, kas ja missugused kahju hüvitamise eeldused esinesid ning pärast töölepingu lõpetamist ei ole süüdistatavale ette heidetud tööandja vara omastamist, mistõttu ei ole tegemist ka olukorraga, kus hagi võiks rahuldada erinevatel õiguslikel alustel.

E

O

O TE

15.3 Tsiviilhagis ei ole hageja tuginenud VÕS § 1037 ega esitanud sellest tulenevaid nõudeid. Ka ei ole tsiviilhagis esitatud sellist alternatiivset nõuet, et kannatanu sooviks tugineda alusetult rikastumisest tuleneva hüvitisnõudele. Praegusel juhul ei nähtu tsiviilhagist alusetust rikastumisest tuleneva nõude eeldusi (faktilisi asjaolusid, et rikastus Jaanus Kivisaar), siis ei saanud ega pidanudki maakohus selgitama, kas kannatanu esindaja tahab tugineda alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõudele. Seega ei ole asjakohane prokuratuuri poolt viidatud kohtupraktika (vt RKTKo nr 3-2-1-134-09). Ühtlasi jätab lepinguline esindaja tähelepanuta sellegi, et VÕS § 1037 alusel esitatud nõude aegumist reguleerib TsÜS § 151 ning ka sellise nõude esitamisel oleks nõue aegunud. Ainult juhul, kui tegemist oleks kahju õigusvastase tekitamisega (VÕS § 1043 ja § 1045) tuleks lähtuda TsÜS § 150 lg-st 2, kui õigusvastaselt kahju tekitamise nõue ise on TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud. Praegusel juhul aga nii see ei ole, sest tegemist ei ole lepinguvälise kahju hüvitamise nõudega.

U

M

IS

ST

JÕ

U

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.