Õigusemõistmisevastased süüteod › Karistuse täitmise vastased süüteod

MAAKOHTU OTSUS

Süüdistus Allar Luhajärve süüdistatakse selles, et tema, olles karistatud 10. detsembri 2019 Viru Maakohtu otsusega nr 1-19-9847 KarS § 424 lg 2 järgi vangistusega 9 kuud (KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristus 3 aastat 2 kuud ja 28 päeva vangistust) ja KarS § 50 lg 1 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 1 aastaks, juhtis alkoholi piirmäära ületavas seisundis olles ja KarS § 50 lg 1 p 1 alusel mõistetud lisakaristuse kehtimise ajal, s.o 9. septembril 2022 kella 22:33 paiku Tapa-Lehtse-Jäneda maantee 16. kilomeetril mootorsõidukit Volkswagen Passat Variant registreerimismärgiga XXX , millega teadlikult hoidus kõrvale kohtuotsusega kuriteo eest mõistetud ja täitmisele pööratud lisakaristuse täitmisest. Sellise tegevusega pani A. Luhajärv toime kuriteo eest mõistetud ja täitmisele pööratud KarS §-s 50 sätestatud lisakaristuse täitmisest teadliku kõrvalehoidmise, s.o KarS § 329 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtu otsus

eelvangistuspäevale vastab rahalise karistuse kolm päevamäära, arvas kohus A. Luhajärvele mõistetud rahalisest karistusest maha 6 päevamäära. Kohus määras, et A. Luhajärvel kuulub ärakandmisele rahaline karistus 294 miinimumpäevamäära, s.o 2940 eurot. KarS § 65 lg 2 alusel moodustas kohus A. Luhajärvele liitkaristuse, suurendades A. Luhajärvele KarS § 329 järgi mõistetud rahalist karistust Viru Maakohtu 10. detsembri 2019 otsusega kriminaalasjas nr 1-19-9847 mõistetud karistuse ärakandmata osa ehk 1 aasta 6 kuu ja 3 päeva pikkuse vangistuse võrra, mille jättis A. Luhajärve suhtes täitmisele pööramata. KarS § 64 lg 2 alusel jättis kohus A. Luhajärvele mõistetud rahalise karistuse iseseisvaks täitmiseks. A. Luhajärve süütunnistamist KarS § 329 järgi apellatsioonikorras vaidlustatud ei ole ning seetõttu ei toimu nimetatud osas ka apellatsioonimenetlust. A. Luhajärvele KarS § 329 järgi mõistetud karistus. A. Luhajärvele karistus mõistes leidis maakohus, et ehkki katseajal toime pandud kuritegu on äärmiselt taunimisväärne, ei tingi see automaatselt vanglakaristuse mõistmist. Arvesse tuleb võtta ka sooritatud kuriteo iseloomu, teosüüd ning eripreventiivseid kaalutlusi. Kohtu arvates ei olnud A. Luhajärve teosüü suur. Ta peeti kinni 9. septembril 2022 kell 22:33 ajal Tapa-Lehtse-Jäneda maantee 16. kilomeetril sõiduauto Volkswagen Passat, reg.nr XXX roolist. Ta tunnistas, et oli alkoholi tarvitanud, kuid arvas, et oli adekvaatne. Samuti ta möönis, et tal oli juhtimisõigus ära võetud, aga arvas, et piirang lõppeb septembris 2022, kuid täpset kuupäeva ta ei teadnud. Kohus leidis, et A., Luhajärve teosüü võimaldab rahalise karistuse mõistmist, kuna isik tunnistas end süüdi ja kahetses. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohtu arvates vääris tähelepanu, et teo toimepanemise ajal oli A. Luhajärv juba 9,5 kuud õiguskuulekas, kuna vabanes 18. novembril 2021. Nimetatu annab alust järeldada, et tegemist on ühekordse eksimusega ning rahalise karistusega on võimalik mõjutada A. Luhajärve uute kuritegude toimepanemisest hoiduma. Kohtu arvates oli oluline seegi, et vangistus muudaks olematuks need positiivsed muutused, mida on võimalik süüdistatava puhul täheldada. Katseajal, mis kestis 18. november 2021 kuni 21. mai 2023 läbis A. Luhajärv sotsiaalprogrammid “Kainem ja tervem Eesti“ ja „Liiklusohutusprogramm“ ning töötas ettevõttes Farview OÜ ehituse elektrik-energeetikuna kuni 27. maini 2023. Seega ei täidaks vangistuse mõistmine süüdistatava puhul oma põhilist eesmärki, milleks on isiku mõjutamine kuritegudest hoiduma. KarS § 44 lg 1 sätestab, et kohus võib kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära. A. Luhajärve suhtes alustati kriminaalmenetlust 2022. aastal. Seega tuleb aluseks võtta tema 2021. aasta sissetulek. Maksukohuslaste registri andmetel oli A. Luhajärve tulu sellel aastal pärast tulumaksu mahaarvamist 3010 eurot. Seega tuleb lähtuda miinimumpäevamäärast – s.o

10 eurost. Võttes arvesse A. Luhajärve süü suurust ning eripreventiivseid kaalutlusi, tuleb talle mõista rahaline karistus sanktsiooni keskmisest suuremas määras.

APELLATSIOON

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokuratuur, kes palub Viru Maakohtu otsuse A. Luhajärvi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 329 järgi tühistada osaliselt, s.o süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Prokuratuur palub mõista A. Luhajärvele karistuseks 7 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 2 päeva, s.o 9. september 2022 kuni 10. september 2022 ja lõplikuks karistuseks lugeda 6 kuud ja 28 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 ja § 76 lg 8 alusel suurendada Allar Luhajärvele mõistetavat karistust 10. detsembril 2019 Viru Maakohtu otsusega nr 1-19-9847 mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o vangistus 1 aasta 6 kuud ja 3 päeva, võrra ning liitkaristuseks mõista talle vangistus 2 aastat 1 kuu ja 1 päev. Apellatsioonis leiab prokuratuur, et Viru Maakohus ei ole 10. augusti 2023 otsuses andnud hinnangut kõikidele karistuse kohaldamise seisukohalt olulistele aspektidele ning on keskendunud üksnes eripreventiivsetele kaalutlustele. Prokuratuur leiab, et A. Luhajärve süü suuruse hindamisel ei ole maakohus pööranud küllaldast tähelepanu asjaolule, et A. Luhajärv juhtis 9. septembril 2022 sõiduautot alkoholi piirmäära ületavas seisundis. Tõendusliku alkomeetriga tuvastati Allar Luhajärve väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,74 mg/l kohta. Liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 sätestab, et alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht, kelle väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem ning seega on tegemist väga piiripealse olukorraga. Arvestada tuleb asjaolu, et lisaks lisakaristuse täitmisest teadlikule kõrvalehoidmisele, juhtis A. Luhajärv mootorsõidukit olekus, mil tema reaktsiooniaeg, koordinatsioonivõime ja keskendumisvõime olid tugevalt häiritud. Lisaks eeltoodule seadis A. Luhajärv peale sõidukis viibiva kaasreisija potentsiaalselt ohtu ka ühiskonnaliikmed, kes A. Luhajärve poolt läbitud marsruudil liiklesid. Samuti puudus A. Luhajärve poolt juhitud sõidukil kehtiv tehnoülevaatus. Prokuratuuri arvates tuleb A. Luhajärve süüd eeltoodust tulenevalt hinnata suureks. Viru Maakohus on otsuses leidnud, et A. Luhajärve käitumises esineb karistust kergendav asjaolu – puhtsüdamlik kahetsus. A. Luhajärv on oma ütlustes väljendanud, et „väga siiralt kahetsen, et selline asi juhtus, kuna olen viimasel ajal oma elu korda ajanud ja nüüd rikun selle jälle ära.“ Prokuratuur on seisukohal, et A. Luhajärve kahetsus on seotud üksnes kuritegude toimepanemisega temale endale kaasnenud negatiivsete tagajärgedega ega väljenda isiku hoiakut teo suhtes. A. Luhajärv vabastati Tartu Maakohtu määrusega nr 1-19-9847 10. detsembri 2019 Viru Maakohtu otsusega mõistetud karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega 18. novembril 2021. KarS § 76 lg 5 alusel määrati A. Luhajärvele katseaeg kestusega kuni 21. maini 2023. Seega pani A. Luhajärv talle etteheidetava kuriteo toime katseajal. Viru Maakohus on otsuses leidnud, et vangistus muudaks olematuks need positiivsed muutused, mida on võimalik süüdistatava puhul täheldada. Positiivsete muutustena toob kohus välja

katseajal sotsiaalprogrammide „Kainem ja tervem Eesti“ ja “Liiklusohutusprogramm“ läbimise ning töötamise ettevõttes Farview OÜ kuni 27. maini 2023. Kohus ei käsitle aga asjaolu, et sotsiaalprogrammide läbimise näol oli tegemist Tartu Maakohtu määrusega isikule määratud kohustustega. Samuti ei käsitle kohus asjaolu, et isikule määrati eelnimetatud Tartu Maakohtu määrusega ka KarS § 75 lg 2 p 2 alusel kohustus mitte tarvitada alkoholi, mida A. Luhajärv KarS § 329 kuriteo toimepanemise hetkele oli rikkunud ning teinud seda katseajal ka varasemalt s.o 28. jaanuaril 2022. Maakohus omistas karistusliigi valikul liigset kaalu A. Luhajärve kahetsusele, positiivsetele aspektidele peale vanglast vabanemist ja tema edasise eluga seonduvatele lootustele, jättes vajalikul määral arvestamata tema varasemate karistustega seonduvad asjaolud ning muud riskitegurid, mis seavad mittevabaduskaotusliku karistuse soovitud mõju kahtluse alla. Tulenevalt eeltoodust ei ole prokuratuuri hinnangul A. Luhajärvele mõistetud rahaline karistus vastavuses isiku süüga ning arvestades isiku varasemat elukäiku ei mõjuta rahaline karistus A. Luhajärve edaspidi käituma seaduskuulekalt. A. Luhajärve puhul ei ole võimalik karistuse eesmärke saavutada kergema karistusega kui vangistusega. A. Luhajärve kaitsja vastus apellatsioonile ja esitatud taotlus Vastuses apellatsioonile leiab kaitsja, et süüdistatava süü ei ole nii suur, et eelistada vangistuse kohaldamist. Süütegu sooritati lisakaristuse viimastel päevadel ja enne seda, praktiliselt terve aasta jooksul, näitas A. Luhajärv austust enda karistamisse. Esimesel võimalusel sooritas ta edukalt sõidueksami. Sellest momendist on möödunud piisavalt aega, et kindlalt veenduda selles, et mittevabaduskaotuslikud meetmed osutusid süüdistatava puhul efektiivseks ja kergem karistus juba tagab A. Luhajärve õiguskuuleka elu ja hoolika käitumiskontrolli režiimi järgimise. A. Luhajärve elu viimase aasta jooksul näitab selgelt, et tema puhtsüdamlik kahetsus oli siiras, seaduskuulekusele orienteeritud ja et kohtu siseveendumus selles aspektis oli õige. Samas ei ole apellatsioonis selgitatud kuidas efektiivse alkoholisõltuvuse ravi katkemine, stabiilse töökoha äravõtmine ja sotsiaalsete suhete rikkumine oleks A. Luhajärve puhul vajalik või proportsionaalne. Süüd hindab kohus konkreetse kuriteo raames, seega ei tohi prokuratuur toetuda süüdistuspunktidele, mis käivad teise süüteo kohta ega viidata üldisema käitumiskontrolli kohustuste rikkumisele. Seda eriti olukorras, kus kohus on juba andnud õigusliku hinnangu nendele rikkumistele 1. detsembri 2022 jõustunud määruses. Keegi ei vaielnud vastu kui Viru Maakohus samas koosseisus leidis, et A. Luhajärvele oli vaja anda “veel võimalus näidata, et ta on suuteline oma karistust vabaduses kriminaalhooldaja käitumiskontrolli all kandma ning täitma korrektselt kõiki kriminaalhooldusega kaasnevaid kontrollnõudeid ja kohustusi”. Süüdistatav on istungite ajaks Viru Maakohtu poolt antud usaldust oma käitumisega täielikult õigustanud, seega kohtu vastava siseveendumuse kujunemine rahalise karistuse ja KarS § 74 lg 6 kohaldamise võimalikkuse kohta on loogiline, põhjendatud ja selgelt jälgitav. Apellatsioonile esitatud vastuväidetes esitas kaitsja ka taotluse lõpetada KrMS § 199 lg 1 p-s 5 sätestatud asjaolu esinemise tõttu kriminaalmenetlus A. Luhajärve suhtes.

Politsei- ja Piirivalveamet on Viru Ringkonnaprokuratuuri nõusolekul 12. septembri 2022 lõpetanud käesoleva asjas menetluse. Arvestades KrMS § 206 lg-s 11, aga ka nt KrMS § 207 lg-s 3 sätestatud tähtaegu jõustub uurimisasutuse kriminaalmenetluse lõpetamise määrus vähemalt kümne päeva jooksul. Määrus jõustus seega 23. september 2022 ning Viru Maakohus on kriminaalmenetluse lõpetamise määrust käsitlenud jõustununa ka oma 1. detsembri 2022 lahendis. Prokuratuuri poolt 4. oktoobril 2022 koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise tühistamise määrus on seadusvastane ja õigustühine. KrMS § 213 lg 6, millele Viru Maakohus kohtu alla andmise määruses viitas, ei kohaldu jõustunud menetluse lõpetamise suhtes, sest antud säte on mõeldud vaid vähem oluliste ja jõustumata määruste jaoks, mille tühistamine ei too kaasa inimõiguste rikkumist. Kuna A. Luhajärve suhtes on jõustunud kriminaalmenetluse lõpetamise määrus KrMS §-s 200 sätestatud alusel, tuleb kriminaalmenetlus lõpetada.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse, esitatud apellatsiooniga ning sellele esitatud vastuväitega, leiab, et Viru Maakohtu otsus kuulub KrMS § 338 p 4 alusel osalisele tühistamisele A. Luhajärvele mõistetud karistuse osas selle mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele. A. Luhajärve süüditunnistamine KarS § 329 järgi tuleb jätta muutmata. Esitatud apellatsioonis leiab prokuratuur, et A. Luhajärvele karistust mõistes ei ole maakohus andnud hinnangut kõikidele karistuse kohaldamise seisukohalt olulistele aspektidele ning keskendunud üksnes eripreventiivsetele kaalutlustele. Ringkonnakohus leiab, et apellandi taoline väide väärib tähelepanu. Maakohus on otsuses õigesti märkinud, et KarS §-s 329 on karistusliikidena ette nähtud nii vangistus kui ka rahaline karistus, s.o tegemist on alternatiivsete sanktsioonidega. Isikule KarS §-st 56 lähtudes karistust mõistes, peab kohus, pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist, isiku süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisalduva põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Nimetatud põhimõttest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et ka alternatiivse sanktsiooni korral, nagu see on ettenähtud KarS § 329, tuleb kohtul esmalt tuvastada isiku süü suurust määravad asjaolud ning tuvastatu alusel otsustada karistusliigi valik, arvestades seejuures KarS § 56 lg 2 sätestatut. Tulenevalt KarS § 56 lg 2 sätestatust ja väljakujunenud kohtupraktikast, võib olukorras kus sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, vangistust karistusena mõista üksnes siis, kui kergemaliigilise karistuse võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Ringkonnakohus nendib, et maakohtu põhjendused A. Luhajärve süü suuruse hindamisel on pealiskaudsed. Kohus on märkinud, et A. Luhajärve teosüü ei ole suur. Seejuures on maakohus viidanud vaid sellele, et süüdistatav tunnistab oma süüd ja kahetseb toimepandut.

Kolleegiumi arvates on toimepandud teo omaksvõtmine kahtlemata üks asjaolu, mida isiku süü suuruse hindamisel on võimalik arvestada. Samas leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul on maakohus nimetatud asjaolule omistanud põhjendamatult suure tähtsuse, sest see, kas A. Luhajärv omas 9. septembril 2022 juhtimisõigust või mitte, selgunuks nagunii kohtueelse menetluse käigus kogutavatest kirjalikest tõenditest. Nimetatu järeldub ilmekalt sellest, et A. Luhajärv tunnistas end teo toimepanemises süüdi 27. oktoobril 2022 toimunud kahtlustatavana ülekuulamisel, mil kogutud tõenditest nähtuvalt oli ilmne, et tal puudus 9. septembri 2022 juhtimisõigus. Seega puudunuks A. Luhajärvel ülekuulamise toimumise ajal mõistusepärane põhjendus enda süüd mitte tunnistada. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht arvestada A. Luhajärve süü suuruse hindamisel tema puhtsüdamlikku kahetust. Süüdistatava puhtsüdamlik kahetsus on vaadeldav karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes ning nimetatut arvestatakse KarS § 56 lg 1 lause 2 kohaselt eraldivõetuna karistuse mõistmisel. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonis väidetuga, et maakohus on jätnud A. Luhajärve süü suuruse hindamisel tähelepanuta mitmed seda mõjutavad asjaolud. Ringkonnakohtugi arvates tuleb A. Luhajärve süü suurusele hinnangut andes arvestada asjaoluga, et süüdistatav asus juhtimisõigust omamata sõidukit juhtima alkoholi piirmäära ületavas seisundis. Seejuures ei ole vähetähtis asjaolu, et tõendusliku alkomeetriga mõõdeti A. Luhajärve väljahingatavas õhus alkoholisisalduseks 0,74 mg/l kohta, mis on vaid 0,01 mg/l vähem kui kriminaalse joobe määratlus ette näeb. Oluline on seegi, et A. Luhajärv, andes endale aru, et tal puudub juhtimisõigus ning ta on tarvitanud alkoholi koguses, mis keelab tal sõiduki juhtimise, asus ometi täiesti kaalutletult sõidukit juhtima (Tõendid tl 52). Taoline vastutustundetu käitumine A. Luhajärve poolt suurendab ringkonnakohtu arvates tema süü suurust olulisel määral. Ringkonnakohus arvestab A. Luhajärve süü suuruse hindamisel ka asjaoluga, et 9. septembril 2022 toimunu ei olnud A. Luhajärve esmane õiguskorra rikkumine. A. Luhajärve on varem kriminaalkorras karistatud kolmel korral. Seejuures mõisteti A. Luhajärv viimati süüdi 10. detsembri 2019 Viru Maakohtu otsusega KarS § 424 lg 2 alusel ning KarS § 65 lg 2 alusel karistati teda 3 aasta 2 kuu ja 28 päevase liitkaristusega. Vähetähtis pole siinjuures ka asjaolu, et KarS § 329 järgi kvalifitseeritava kuriteo pani A. Luhajärv toime talle määratud katseajal, mis määrati talle pärast ennetähtaegset vangistusest vabastamist. Seega ei ole tegemist A. Luhajärve ühekordse eksimusega õiguskorra vastu, nagu väidab seda maakohus kohtuotsuses. Eeltoodule tuginedes peab ringkonnakohus A. Luhajärve süü suurust keskmisest suuremaks ning leiab, et süüdistatava süü suurus välistab võimaluse tema suhtes KarS § 329 ettenähtud kergema karistusliigi, s.o rahatrahvi, kohaldamise ning teda tuleb karistada vangistusega. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis väidetuga, nagu ei esineks A. Luhajärve suhtes karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, sest see ei ole prokuratuuri arvates siiras.

A. Luhajärv on kahetsust toimepandu üle väljendanud juba kahtlustatavana ülekuulamisel 27. oktoobril 2022. Ka on A. Luhajärv kohtuistungil enda viimases sõnas väljendanud kahetsust toimunu üle. Ringkonnakohtul puudub igasugune alus kahelda A. Luhajärve kahetsuse siiruses. Seega esineb A. Luhajärvele käitumises karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes ning ringkonnakohus arvestab seda karistuse mõistmisel. Karistust raskendavaid asjaolusid A. Luhajärve suhtes ringkonnakohus ei tuvastanud. Lisaks isiku süü suurusele tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo otsus asjas 3-1-158-13). Seega tuleb karistuse mõistmise selles staadiumis hinnata eripreventsiooni vaatepunktist, kas arvestades süüdistatava isikut (näiteks tema karistustundlikkust või tuvastatud asjaolude põhjal tehtud prognoosi tema edasise käitumise suhtes), on vajadus teosüü suurusele vastavat karistust karmistada või leevendada. Karistusregistri andmete kohaselt on A. Luhajärve varasemalt kriminaalkorras karistatud 3 korda. Viimati tunnistati ta süüdi 10. detsembri 2019 Viru Maakohtu otsusega KarS § 424 lg 2 alusel ning KarS § 65 lg 2 alusel karistati teda 3 aasta 2 kuu ja 28 päevase liitkaristusega.

Arvestades aga A. Luhajärve suhtes ühe kergendava asjaolu esinemist, peab ringkonnakohus võimalikuks karistada teda vangistusega sanktsiooni keskmises määras, s.o 6 kuulise vangistusega. Seoses A. Luhajärvele mõistetava uue karistusega tuleb A. Luhajärve suhtes moodustada ka uus liitkaristus. Käesoleva otsusega mõistab ringkonnakohus A. Luhajärve karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestab kohus karistusaja hulka A. Luhajärve eelvangistuses viibitud aja, s.o 2 päeva ning loeb kandmisele kuuluvaks karistuseks 5 kuud ja 28 päeva. KarS § 65 lg 2 tuleb mõistetud karistust, 5 kuud ja 28 päeva, suurendada 10. detsembril 2019 Viru Maakohtu otsusega nr 1-19-9847 mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o vangistus 1 aasta 6 kuud ja 3 päeva, võrra ning liitkaristuseks tuleb A. Luhajärvele mõista vangistus 2 aastat ja 1 päev. Apellatsioonile vastates on kaitsja esitanud taotluse lõpetada A. Luhajärve suhtes KrMS § 199 lg 1 p 5 alusel kriminaalmenetlus. Seega leiab kaitsja, et A. Luhajärve süüditunnistamisel ja karistamisel on maakohus rikkunud nn ne bis in idem põhimõtet, sest A. Luhajärve suhtes koostati 12. septembril 2022 „Prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määrus“, millega kriminaalmenetlus A. Luhajärve suhtes lõpetati ning mis kaitsja arvates jõustus hiljemalt 23. septembril 2022. Samasisulise taotluse on kaitsja esitanud ka maakohtus ning maakohus on sellele kohtuotsuses põhistatult ka vastanud. Vastuseks kaitsja taotlusele märgib ringkonnakohus järgmist. KrMS § 199 lg 1 p 5 kohaselt kriminaalmenetlust ei alustata kui samas süüdistuses on isiku suhtes jõustunud kohtulahend või kriminaalmenetluse lõpetamise määrus KrMS §-s 200 sätestatud alustel. Käsitletavas asjas aga see nii ei ole. Tõepoolest lõpetati käesolevas asjas 12. septembril 2022 A. Luhajärve suhtes kriminaalmenetlus ja seda põhjusel, et tema käitumises ilmnesid menetleja arvates väärteotunnused. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses asjas nr 3-1-1-41-08 p 12 leidnud, et olukorras, mil kõrgemalseisev prokurör tühistab alamalseisva prokuröri poolt koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ja taasalustab kriminaalmenetlust, võib tõusetuda küsimus, kas selliselt toimides ei riivata Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhimõtet. Siinjuures tuleb märkida, et sedasama põhimõtet sätestavas EIÕK

Seega on täidetud EIÕK 7. lisaprotokolli art 4 teises lõikes toodud nõuded, sest menetluse taasalustamise võimalus on ettenähtud siseriiklikus seaduses, s.o KrMs § 213 lg 1 p 6 ning varasemas menetluses esines puudujääke, mis mõjutasid asja lahendamist (9. septembril 2022 puudus A. Luhjärvel tegelikkuses juhtimisõigus). Eeltoodut arvestades on ringkonnakohtu arvates põhjendamatu kaitsja taotluses esitatud väide nagu ei kohalduks KrMS § 213 lg 1 p 6 toodud säte jõustunud määruste suhtes, millega lõpetatakse isiku suhtes menetlus. Pealegi on Riigikohtu kriminaalkolleegium ülalnimetatud lahendis leidnud, et kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks saab KrMS § 199 lg 1 p 5 kohaselt olla vaid tühistamata kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. Kokkuvõtvalt jätab ringkonnakohus kaitsja taotluse, lõpetada A. Luhajärve suhtes kriminaalmenetlus, rahuldamata. Menetluskulu

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.