Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
RESOLUTSIOON
1-22-1988 2. november 2023 Eesistuja Saale Laos, liikmed Heili Sepp ja Paavo Randma Kriminaalasi Tajo Pärnala süüdistuses KarS § 145 lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2023. a otsus Tajo Pärnala kaitsja vandeadvokaat Marko Tammann, kassatsioon; kannatanu A esindaja vandeadvokaat Eva Tibar, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Merry Tiitus 4. oktoober 2023, kirjalik menetlus
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2023. a otsus Tajo Pärnala süüdistuses KarS § 145 lg 1 järgi muutmata ja kaitsja kassatsioon rahuldamata.
2.Jätta kannatanu esindaja vandeadvokaat Eva Tibari kassatsioon läbi vaatamata.
4.juulil 2019 toime sugulise iseloomuga teo 10-aastase A suhtes.
2.Pärnu Maakohtu 1. detsembri 2022. a otsusega tunnistati T. Pärnala süüdi ja teda karistati kahe aasta kuue kuu pikkuse vangistusega, millest tuleb kohe ära kanda kaks kuud. Ülejäänud osa jäeti kolmeaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Lisaks KarS § 75 lg-s 1 sätestatud käitumiskontrolli nõuetele määrati T. Pärnalale KarS § 75 lg 2 p-des 2 ja 8 sätestatud kohustused. Süüdistatava kanda jäid nii enda kui ka kannatanu menetluskulud. Maakohtu seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised.
3.Kannatanu kohtueelses menetluses antud ja videosalvestatud ütlused on lubatav tõend. Need ütlused on eakohased, järjepidevad ja üksikasjalikud. Kohtuasjas ei tõusetunud uusi asjaolusid, mis oleks kaasa toonud vajaduse kannatanu täiendavaks küsitlemiseks.
4.Kuigi kõik tunnistajad peavad kannatanu juttu väärkohtlemisest unenäoks, ei tugine sellekohane järeldus objektiivsetele asjaoludele. Tunnistajad ei pea usutavaks, et kannatanu ei hakanud süüdistatavale vastu ega kutsunud abi, ning nende veendumust süvendab seegi, et pärast juhtunut säilis lapse ja süüdistatava vahel tavapärane suhtlus. Asjatundja kirjeldusel pole selline reaktsioon
1-22-1988 perekonnas seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langenud lapse puhul ebatavaline. Samuti on vähetõenäoline, et varasema seksuaalse kogemuseta laps oleks unenäo põhjal osanud kirjeldada torkivat ja märga tunnet suguelundite piirkonnas.
5.Maakohtu otsuse vaidlustasid süüdistatav ja tema kaitsja, kes taotlesid kohtuasja saatmist uueks arutamiseks tagasi samale kohtule. Kannatanu esindaja Eva Tibar vaidles apellatsioonidele vastu ja leidis vastuses, et maakohus järgis kriminaalmenetlusnormide nõudeid, rajades otsuse seaduslikule ja kohtukõlblikule tõendile – kannatanu videosalvestatud ütlustele.
6.Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2023. a otsusega jäeti apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Kolleegiumi hinnangul oli maakohtu tõendikäsitlus põhjalik ja erapooletu ning kohtu seisukoha kujunemine jälgitav. Seejuures lähtus esimese astme kohus õigesti lapse huvidest, kui jättis rahuldamata taotlused esitada kannatanule täiendavaid küsimusi. Asjaolud, mille kohta kaitsja soovis kannatanult aru pärida, olid pooltele teada menetluse algusest saadik. Sellest hoolimata ei kasutatud võimalust esitada kannatanule küsimusi kohtueelses menetluses ega taotletud tema küsitlemist kaitseaktis. Lisaks võimaldavad menetluse käik ja tunnistajate ütlused järeldada, et kannatanu soov anda istungil ütlusi ei vasta tema tegelikule tahtele, vaid ta oli täiskasvanute mõju all.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
7.Ringkonnakohtu otsuse vaidlustasid süüdistatava kaitsja ja kannatanu esindaja.
8.T. Pärnala kaitsja taotleb kaitsealuse õigeksmõistmist. Süüdimõistev otsus rajaneb määravas ulatuses selle kannatanu ütlustel, keda ei teavitatud õigusest keelduda ütluste andmisest, mistõttu on tegemist lubamatu tõendiga. Samuti rikuti oluliselt menetlusõigust, kui kohtumenetluses ei tehtud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 2901 lg 2 kohaselt kannatanu täiendavat küsitlemist. Kannatanu täiendav küsitlemine oli vajalik ka seetõttu, et viimane soovis ise istungil ütlusi anda. Seepärast ei saa alaealise täiendavalt küsitlemata jätmist põhjendada tema kaitsevajadusega. Kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel viitas kohus asjatundjale, kuigi sellise hinnangu andmine ei kuulu asjatundja pädevusse. Rikuti ka süüdistatava õigust mõistlikule menetlusajale, seejuures on venimise põhjustanud menetleja.
9.Kannatanu esindaja palub tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused ning saata asi uueks arutamiseks tagasi esimese astme kohtule. Kaebuse kohaselt rikkus kohus nii kannatanu kui ka süüdistatava õigusi, kui jättis kannatanu kohtumenetluses üle kuulamata. Riigikohtu seisukoht on oluline küsimuses, kas KrMS § 2901 kohaldub alaealise suhtes, kes saab menetluse kestel 14aastaseks. Lisaks pole õige asjatundja ütluste kasutamine tõendina, kuna ta ei suhelnud kannatanuga ega selgitanud välja lapse tajumisvõimet, seksuaalseid kogemusi ja teadmisi.
10.Prokuratuuri hinnangul on kassatsiooniväited alusetud. Kannatanu ülekuulamisel kohtueelses menetluses järgiti kõiki seadusest tulenevaid nõudeid ning videosalvestatud ütlused on lubatud tõend. Samuti jätsid kohtud kannatanu õigesti kohtulikul uurimisel vahetult üle kuulamata. Vastupidine seisukoht ei arvestaks lapse tegelike huvidega. Asjatundja andis istungil ütlusi vastavalt oma erialasele pädevusele ning neile tuginemine oli lubatud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Esmalt selgitab kolleegium, et kannatanu esindaja kassatsioon tuleb jätta KrMS § 350 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Kohtumenetluse poolel on kassatsiooniõigus, kui tema huvides või tema vastu on kasutatud apellatsiooniõigust või kui ringkonnakohus on maakohtu otsust muutnud või 2(5)
1-22-1988 selle tühistanud (KrMS § 344 lg 1 p-d 1 ja 2). Kannatanu esindaja ei apelleerinud süüdimõistvat otsust ning ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Seega puudub kannatanu esindajal kassatsiooniõigus.
12.Järgnevalt hindab kolleegium kaitsja kassatsiooni alusel, kas kannatanu ülekuulamisel kohtueelses menetluses järgiti menetlusseaduse nõudeid, ning analüüsib, kas kannatanut oleks pidanud kohtumenetluses täiendavalt küsitlema.
13.Lapse ütluste kui tõendi kogumist kriminaalmenetluses reguleerivad KrMS §-d 70, 290 ja 2901. Nende sätete eesmärk on ühest küljest tagada nii tõendi kvaliteet kui ka kahtlustatava ja süüdistatava kaitseõigus, kuid teisalt vältida alaealise korduvat ülekuulamist ja traumeerimist (RKKK 15.02.2019, 1-18-1247/58, p 48). KrMS § 372 lg 2 ls 2 kohaselt eeldatakse, et alaealine vajab menetluses erikohtlemist ja kaitset. Seejuures lasub riigil kohustus vältida kuriteo ohvriks langenud lapsele lisakannatuste põhjustamist kriminaal- ja kohtumenetluses. Vajaduse rakendada riigisiseses õiguses lapsesõbralikke menetlusreegleid ning lähtuda laste huvidest näevad ette mitmed rahvusvahelised õigusaktid. Nende seas on lapse õiguste konventsioon (art 3 lg 1), laste kaitset seksuaalse ärakasutamise ja seksuaalse kuritarvitamise eest käsitlev Euroopa Nõukogu konventsioon (art 4 ning art 30 lg-d 1 ja 2), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. a direktiiv 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded (art 1 lg 2), ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. a direktiiv 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust (art 20). Hinnang sellele, mis on lapse parimates huvides, peab olema individuaalne ning lähtuma konkreetse kriminaalasja asjaoludest ja alaealise isikust. Samas ei tohi kannatanu kaitsmiseks võetud meetmed rikkuda kaitseõigust ega süüdistatava õigust ausale ja õiglasele kohtumenetlusele. Seetõttu tuleb kohtul hinnata näiteks seda, kas poolte õigusi on võimalik tasakaalustada kaugülekuulamise või tunnistajat ja süüdistatavat eraldava vaheseina kasutamise kaudu (KrMS § 287 lg 5).
14.KrMS § 2901 lg 1 p 2 kohaselt võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel jätta alaealise kohtusse kutsumata ja lubada tõendina esitada tema kohtueelseid ütlusi, kui (a) need on videosalvestatud, (b) kaitsjal oli võimalus esitada tunnistajale kohtueelses menetluses küsimusi tõendamiseseme asjaolude kohta ning (c) tunnistaja on noorem kui neljateistaastane ja ülekuulamine on seotud perevägivalla või seksuaalse väärkohtlemisega. Kohus võib vastu võtta vaid sellised kohtueelses menetluses antud ütlused, mille puhul on alaealine tunnistaja rakendatud seaduspäraselt. See tähendab, et talle tutvustati eakohasel viisil tema õigusi ja kohustusi (KrMS § 68 lg 1), sealhulgas õigust keelduda ütluste andmisest isiklikel põhjustel (KrMS § 71) ja kohustust rääkida tõtt (KrMS § 66 lg 3). Lisaks peab ülekuulamine olema toimunud KrMS §-s 70 sätestatud alaealise tunnistaja ülekuulamise erisusi arvestades. (Vt ka RKKK 23.10.2015, 3-1-1-73-15, p-d 18–20.) Need reeglid kehtivad ka kannatanu puhul (KrMS § 37 lg 3).
15.Kui kohtueelses menetluses antud ütlused võetakse seaduspäraselt tõendina vastu, saab last kohtumenetluses siiski täiendavalt küsitleda, kuid seadusandja on kehtestanud sellele selged piirangud. Nii lubab KrMS § 2901 lg 2 kohtul pärast kohtueelses menetluses antud ütluste uurimist küsitleda alaealist täiendavate asjaolude kohta omal algatusel või kohtumenetluse poolte koostatud kirjalike küsimuste alusel. Alaealise õiguste paremaks tagamiseks ei võimalda seadus last sellises olukorras uuesti täies mahus üle kuulata (vt ka RKKK 28.04.2022, 1-21-1652/56, p 31).
16.Täiendavad asjaolud KrMS § 2901 lg 2 tähenduses ei ole piiratud tõendamiseseme asjaoludega. Alaealise täiendava küsitlemise võib tingida mistahes üksikasi, mis on oluline otsuse tegemiseks. Nii võib täiendava küsitlemise viia läbi ka näiteks isikulise tõendiallika usaldusväärsuse 3(5)
1-22-1988 kontrollimiseks. Siiski pole seadusandja pannud kohtule kohustust täiendava küsitlemise läbiviimiseks isegi juhul, kui sellised täiendavad asjaolud on olemas. Ka seda menetlusotsustust tehes tuleb kohtul pidada süüdistatava kaitseõiguse kõrval silmas lapse parimaid huve.
17.Poole taotlus alaealise täiendavaks küsitlemiseks peab olema põhistatud. Taotluses tuleb selgelt näidata, millised uued asjaolud tingivad täiendava küsitlemise ning miks neid küsimusi ei saanud esitada kohtueelses menetluses KrMS § 70 lg-s 4 sätestatud korras. Vastava taotluse võib esitada ka kannatanu või tema esindaja, selgitades, millistes kohtueelses menetluses käsitlemata küsimustes on täiendavaid ütlusi vaja, et asja õigesti lahendada. Ka kannatanu enda taotluse korral tuleb kohtul hinnata täiendavate asjaolude esinemist, alaealise kaitsevajadust ja kaaluda erinevate osapoolte huvisid.
18.Olukorras, kus varem üle kuulatud alaealine kannatanu soovib ise kohtus ütlusi anda ning kohtu hinnangul esinevad ka täiendavad asjaolud KrMS § 2901 lg 2 tähenduses, saab kannatanu küsitlemisest keelduda vaid kaalukatel põhjustel. Kannatanul on õigus anda ütlusi ja võtta osa kohtulikust arutamisest (KrMS § 38 lg 1 p-d 3 ja 8; lapse õiguste konventsiooni art 12). Samuti on KrMS §-s 2901 sätestatud kaitseõiguse piirang õigustatud vaid lapse kaitsmise eesmärgil. Kui kannatanu kaitset (enam) ei vaja, puudub alus tema küsitlemata jätmiseks. Seetõttu ei saa kannatanu taotluse rahuldamata jätmisel piirduda abstraktsete viidetega lapse vanusele, tema potentsiaalsele mõjutatavusele ja ütluste andmisest möödunud aja pikkusele. Kohus peab tooma jälgitavalt välja konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad järeldada, et suure tõenäosusega pole tegemist kannatanu tegeliku tahtega ja/või täiendav küsitlemine on alaealise kannatanu huvidega ilmses vastuolus.
19.Kolleegiumi hinnangul võttis maakohus kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused õigesti tõendina vastu. Ülekuulamisel tutvustati kannatanule tema õigusi ja kohustusi eakohasel viisil (KrMS § 68 lg 1), sh võimalust keelduda lähedast süüstavate ütluste andmisest ja kohustust rääkida tõtt (KrMS § 66 lg 3, vt videosalvestise 4. minut). KrMS §-st 70 tulenevate alaealise tunnistaja ülekuulamise erisuste kohaselt tegi menetlustoimingu vastava väljaõppega menetleja, toiming videosalvestati ning T. Pärnalal võimaldati kohtueelses menetluses esitada kannatanule küsimusi. Süüdistatav seda võimalust ei kasutanud. Seega ei kaldunud menetleja kõrvale tunnistaja rakendamise üldistest nõuetest ega rikkunud ülekuulamisel menetlusõigust.
20.Videosalvestatud ütluste tõendina vastuvõtmise hetkel oli kannatanu 13-aastane, mistõttu ei väära tõendi lubatavust ka asjaolu, et ta sai hiljem maakohtu menetluse ajal 14-aastaseks. Kuigi üldreegli kohaselt peab vähemalt 14-aastane tunnistaja andma oma ütlused kohtuistungil ristküsitluse vormis (KrMS § 287 lg 1 ja § 288), tuleb menetlustoimingule kohaldada toimingu tegemise ajal kehtinud kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 3 lg 2). Seega on kõnealune tõend lubatav hoolimata sellest, et kannatanu sai varsti pärast toimingu tegemist 14-aastaseks.
21.Samuti ei jätnud maakohus kannatanule täiendavaid küsimusi esitamata kergekäeliselt. Mõlemas astmes hindasid kohtud põhjalikult, kas esinevad täiendavad asjaolud KrMS § 2901 lg 2 tähenduses, ning põhjendasid, miks tuli poolte taotlus jätta rahuldamata. Nii leidsid kohtud, et asjaolud, mida sooviti kohtus täpsustada, olid pooltele teada juba enne kohtumenetluse algust, mistõttu oleks saanud nende kohta kannatanult küsida juba kohtueelses menetluses või taotleda tema küsitlemist istungil hiljemalt kaitseaktis. Kuna kannatanu ja süüdistatava lähedased ei usu kannatanu kohtueelses menetluses väljendatud versiooni juhtunust, siis on see olnud perekonnas pideva arutluse all, mh on teemat korduvalt arutatud ka kannatanuga. Seetõttu oli põhjust arvata, et alaealise kannatanu soov anda kohtuniku ees ütlusi lähtus lähedaste mõjutustest ega olnud tema tegelik tahe. Kohtute põhjendused on jälgitavad ja veenvad.
4(5)
1-22-1988
22.Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et olukorras, kus kohus ka keeldub alaealise kannatanu täiendavast küsitlemisest, on kannatanul siiski põhimõtteliselt võimalik avaldada oma arvamust kohtuvaidlustes (KrMS § 299 lg 1; vt ka KrMS § 38 lg 5 p 5) ning väljendada oma seisukohta apellatsiooni esitades (KrMS § 318 lg 1). Sellega tagab menetlusõigus kannatanule õiguse olla ära kuulatud kohtumenetluses isegi juhul, kui täiendava küsitlemise eeldused pole täidetud. Kumbagi nendest võimalustest kannatanu isiklikult ei kasutanud. Kannatanu huve esindas kohtumenetluses riigi õigusabi korras määratud esindajana vandeadvokaat, kes leidis nii kohtuvaidlustes kui ka apellatsioonimenetluses, et kannatanu kohtueelsed ütlused on usaldusväärsed, taotlust tema kohtus küsitlemiseks ei ole põhjust rahuldada ning T. Pärnala tuleb süüdi mõista. Kokkuvõttes ei saa praeguses asjas heita kohtutele ette sedagi, et nad jätsid kannatanu ilma õigusest olla ära kuulatud.
23.Viimaks vastab kolleegium kassaatori väidetele, mis puudutavad asjatundja ütlusi ja mõistlikku menetlusaega.
24.Kolleegium ei nõustu kassaatoriga selles, et kohtud tuginesid kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel lubamatult asjatundja ütlustele. Asjatundja mõiste, menetlusse kaasamise tingimused ja ülekuulamise eeldused nähakse ette KrMS §-s 1091. Asjatundja on füüsiline isik, kellel on eriteadmised, mida ta rakendab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel ja korras, kuid keda ei ole kaasatud kriminaalmenetlusse eksperdina. KrMS § 1091 lg 3 p 2 alusel võib asjatundjana üle kuulata muu hulgas niisuguse eriteadmistega isiku, kellel pole selle kriminaalasja menetlusega olnud varem mingisugust kokkupuudet. Niisuguses olukorras saab asjatundja anda eeskätt üldist laadi ütlusi, selgitades sel moel mõnda spetsiifilist valdkonda, mis on puutumuses lahendatava kriminaalasjaga. (Vt RKKK 16.03.2023, 1-21-6698/50, p 17.) Praeguses asjas kuulati asjatundja kohtus üle selleks, et ta selgitaks seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langenud laste tüüpilisi käitumismustreid. Maakohus hindas asjatundja erialast pädevust ja kogemust. Pooled ei seadnud kahtluse alla asjatundja eriteadmiste olemasolu. Asjatundja ei ületanud ütlusi andes oma pädevust. Kohus ei rajanud hinnangut kannatanu ütluste usaldusväärsusest valdavas osas asjatundja ütlustele. Ütlused täitsid menetluses selgitavat rolli ning nende mõju kohtu hinnangule oli minimaalne.
25.Süüdistatava õigust mõistlikule menetlusajale ei ole rikutud. Kriminaalasja materjali põhjal tuleb mõistliku menetlusaja algust arvestada 18. juulist 2019, mil T. Pärnala kuulati esimest korda kahtlustatavana üle. Süüdistusakt saadeti kohtusse 29. märtsil 2022, mis tähendab, et kohtueelne menetlus kestis üle 2 aasta 8 kuu. Kuigi kohtueelne menetlus oli iseäranis teo olemust ja kannatanu vanust arvestades võrdlemisi pikk, puuduvad asjas viited sellele, et menetluse kestust oleks mõjutanud prokuratuuri vead. Kohtumenetlusele kolmes kohtuastmes on kulunud natuke enam kui poolteist aastat. Arvestades kriminaalasja mõningast keerukust kuriteo olemuse ja kaasnenud õigusküsimuste tõttu, ei ole kogu kriminaalmenetlusele kulunud aeg ebamõistlikult pikk.
26.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2023. a otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Kannatanu esindaja kassatsioon jääb KrMS § 350 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Kuna Riigikohus teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 1 nimetatud otsuse, jääb kaitsja taotlus hüvitada süüdistatavale menetluskulud KrMS § 186 lg 2 alusel rahuldamata.
(Allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.