Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

Veel leiab kaitsja, et kuna kohtueelne menetleja ei kutsunud A. Jerjomenkot teist korda ülekuulamisele, ei oldud järelikult huvitatud tõe tuvastamisest. Maakohtu seisukoht, et A. Jerjomenko õigust tõhusale kaitsele ei ole rikutud, on ekslik. A. Jerjomenko kuulati kahtlustatavana üle ainult ühel korral. Ta kuulati üle kahtlustatuna KarS § 263 lg 1 p 2 järgi, süüdistus esitati talle aga KarS § 120 lg 1 järgi. Seega lõpliku kvalifikatsiooni järgi A. Jerjomenkot üle ei kuulatud. Kaitsja ei nõustunud kohtu seisukohaga, et kui A. Jerjomenko soovis ütlusi anda, pidi ta ise oma initsiatiivi üles näitama. Süüdistatav ei ole kohustatud kriminaalmenetluses initsiatiivi üles näitama. Vastuseks maakohtu otsuses märgitule, et A. Jerjomenko ei soovinudki kohtueelses menetluses ütlusi anda, möönab kaitsja, et A. Jerjomenko keeldus kahtlustatavana ütlusi andmast, kuid seda kahtlustatuna KarS § 263 lg 1 p 2, mitte KarS § 120 lg 1 järgi, viimaseks talle võimalust ei pakutud. Kaitsja leiab, et maakohus on alusetult pidanud Q ütlusi usaldusväärseks. Kaitsja hinnangul on Q andnud vastuolulisi ütlusi küsimuses, kas ta nägi, mis relvast A. Jerjomenko tulistas. Lisaks sellele on kaitsja väitel Q kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütlustes vastuolu, mis seisneb selles, et kohtus rääkis Q, kuidas A. Jerjomenko näitas käega, et nad sõidaks mööda, kohtueelses menetluses pole aga sellist käega näitamist maininud. Veel ilmneb kaitsja hinnangul Q ja Y ütlustest, et kumbki ei näinud, mis suunas A. Jerjomenko tulistas, mistõttu ei saa nad ka kinnitada, et tulistati nende auto suunas. Veel leiab kaitsja, et A. Jerjomenko võis tegutseda hädakaitseseisundis. Kaitsja ei pea loogiliseks, et inimene järsku lihtsalt otsustab auto aknast teise auto suunas tulistada. Apellatsioonis rõhutatakse, et A. Jerjomenko on sooritanud relvaeksami, mis eeldab muu hulgas tervisekontrolli läbimist. Kuna A. Jerjomenkole oli relvaluba väljastatud, võib teha järelduse, et ta pole ebastabiilne ja tal ei esine psüühikahäireid ning ta mõistab relva kasutamise tõsidust. Kui A. Jerjomenko näol oleks tegemist agressiivse isikuga, oleks tal ammu juba probleemid tekkinud seoses tema agressiivse käitumisega. Karistusregistri kohaselt ei ole teda aga kriminaalkorras varem karistatud. Seega pidi olema tema tulistamisel põhjus. Kaitsja hinnangul pole välistatud, et toimus järgmine situatsioon. Y ja Q hakkasid A. Jerjomenkost möödasõitu sooritama ning pärast möödasõitu nad vähendasid oma auto kiirust. Sellega häirisid nad A. Jerjomenko sõitu, mis viimasele ei meeldinud. Seetõttu tegi A. Jerjomenko Y-le ja Q-le sama ehk sõitis neist mööda ja siis aeglustas. Viimastele see omakorda ei meeldinud ja nad sõitsid A. Jerjomenkost veel kord mööda ja aeglustasid. Y ja Q sõidustiili tulemusena tekkis A. Jerjomenkol mulje, et Y käitub tema suhtes agressiivselt.

Autol, millega tunnistaja Y ja kannatanu Q sõitsid, olid tagaaknad toonitud, mistõttu polnud näha, kui palju inimesi võib olla autos. Seega võis A. Jerjomenkol olla hirm, et autos on rohkem inimesi, kes võivad olla samuti agressiivsed. Y (autojuht) ja Q (kaasreisija) rikkusid oluliselt kehtestatud liiklusreegleid, nimelt tegid imelikke manöövreid, kiirendades ja pidurdades A. Jerjomenko ees, seades ohtu nii iseennast kui ka A. Jerjomenko. KarS § 28 lõige 1 sätestab, et hädakaitseseisundis olijal on õigus rünne tõrjuda. A. Jerjomenko reageeris Y ja Q käitumisele koheselt, demonstreerides relva. Kaitsja on arvamusel, et selline

A. Jerjomenko kaitsetegevus oli sobiv, kuna peale seda Y ega Q rohkem A. Jerjomenkot ei häirinud ega seadnud teda oma sõidustiiliga ohtu. Kaitsja leiab, et isegi, kui A. Jerjomenko ei olnud hädakaitseseisundis, arvas ta, et on. Sellisel juhul tuleb kohaldada KarS § 31. Lisaks apellatsioonile on kaitsja esitanud taotluse hüvitada A. Jerjomenkole tema õigusabikulud, mille suurus on kokku 4052,7 eurot. Sellest 2792,7 eurot moodustavad maakohtu menetlusega seotud kulud, 1260 eurot aga apellatsioonimenetluse kulud.

Ründeohu tuvastamisel tuleb lähtuda objektiivse vaatleja hinnangust. Kohtulikul uurimisel leidis üheselt tõendamist, et A. Jerjomenko andis käega möödasõidumärguande, misjärel kasutas ilma mingi õigusliku aluseta tulirelva. Möödasõidumanööver ei ole õigusvastane tegu ning ei kujutanud ohtu A. Jerjomenko tervisele ega varale. Kuna puudus Y ja Q õigusvastane rünne, siis puudub A. Jerjomenko tegevust õigustav asjaolu, s.o hädakaitse. Apellatsioonis puuduvad prokuröri arvates argumendid selle kohta, et A. Jerjomenko arvas ekslikult, et teda võidakse rünnata. Prokurör on seisukohal, et apellatsioonis ei ole esitatud selliseid argument, mis tingiks maakohtuse otsuse tühistamist A. Jerjomenkole mõistetud karistuse osas. KarS § 120 lg 1 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Kohus võib kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Kohtulikul uurimisel leidis tõendamist, et A. Jerjomenko tegevuses puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Kuriteo tehioludest lähtuvalt on maakohus karistanud A. Jerjomenkot sanktsiooni keskmisest määrast väiksema rahalise karistusega.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Apellatsiooni argumendid ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks.

ehk kasutamist just enne süüdistusaktis märgitud sündmust“. Apellatsioonis ei ole aga esitatud vastuargumente maakohtu seisukohale, et taotletud tõend ei näitaks, millal tulistamine on aset leidnud ega saa seega tõendada, et 30. novembril 2021 A. Jerjomenko kätelt leitud lasujäägid olid tekkinud A. Jerjomenko kodus tehtud lasu tulemusel. Ringkonnakohus peab maakohtu põhjendust asjakohaseks. Lisada tuleb aga, et ringkonnakohtu hinnangul ei välistaks see, kui A. Jerjomenko tulistas püstolist kodus olles, kuidagi tulistamist Y ja Q hirmutamiseks süüdistuses kirjeldatud ajal ja kohas. Ükski tõend ei näita, et sel päeval oli kõnealusest püstolist tulistatud ühel korral. Seda ei näita kuidagi fakt, et A. Jerjomenko autost leitud püstoli vaatluse protokolli kohaselt oli salves neli padrunit (tl. 22–25). Kuigi A. Jerjomenko väitel on tal alati salves viis padrunit (tl. 62), ei ole see kuidagi kontrollitav, kuivõrdA. Jerjomenko enda ütluste kohaselt mahub salve 17 – 19 padrunit (tl. 64). Mis puutub A. Jerjomenko maakohtus antud ütlustesse, et ta tulistas püstolist Glock-19 ettevaatamatusest ühe lasu 30. novembri 2021 oma kodus, siis on maakohus toonud otsuses välja, et pärast tema kinnipidamist ütles A. Jerjomenko politseile, et tulistas relvast nädal-paar varem. Kohus leidis, et uue versiooni pakkus A. Jerjomenko välja lähtudes politseiametnikust tunnistaja ütlusest, mille kohaselt oli tunnistaja hinnangul relvast tulistatud lühikest aega tagasi, ning lasujäljeekspertiisi aktis antud arvamusest. Kaitsja leiab omakorda, et A. Jerjomenko kaitseõigust on rikutud, kuna ta kuulati kohtueelses menetluses üle vaid ühel korral (kui ta keeldus ütluste andmisest) ja sedagi KarS § 263 lg 1 p 2 järgi, mitte aga KarS § 120 lg 1 alusel, mille järgi on talle esitatud süüdistus. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et see ei kujuta endast A. Jerjomenko kaitseõiguse rikkumist, sest kui A. Jerjomenko soovis ütlusi anda, oleks ta võinud sellest menetlejat teavitada. Kaitsja leiab, et A. Jerjomenko ei pidanud menetlejat teavitama soovist ütlusi anda, sest „süüdistatav ei ole kohustatud kriminaalmenetluse läbiviimisel oma initsiatiivi üles näitama“. Ringkonnakohus nendib, et kahtlustataval ja süüdistataval on õigus mitte aidata menetlusele aktiivselt kaasa; põhimõtteliselt ei ole kahtlustataval või süüdistataval kohustust üldse mingeid tõendeid esitada. Ekslik on aga kaitsja järeldus, nagu tähendaks see, et kahtlustatav võib jääda passiivseks ka juhul, kui ta tegelikult sooviks anda ütlusi. Kahtlustatava õigus menetlusele mitte kaasa aidata õigus, mitte keeld panustada kuidagi tõendite kogumisse. KrMS § 34 lg 1 p-de 7 ja 8 kohaselt on kahtlustataval õigus esitada tõendeid ja taotlusi. See, et A. Jerjomenko kahtlustuses ja talle esitatud süüdistuses on talle etteheidetav tegu erinevalt kvalifitseeritud, ei tähenda, et A. Jerjomenko oleks tulnud kohtueelses menetluses igal juhul teist korda üle kuulata. Oluline on see, et A. Jerjomenkole anti võimalus anda ütlusi talle etteheidetava teo kohta, st talle anti võimalus esitada oma versioon sellest, mis juhtus.

nähtuvalt ta sama situatsiooni kirjeldava kohtueelse ütluse osas seda maininud pole. Ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda igasugune erinevus erineval ajal antud ütlustes veel vastuolu nende ütluste vahel. Vastuolu tähendab kokkusobimatust, ütlustele üksteisele mittevastavust. Praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus kohtueelses menetluses antud ütlused ei sobituks Q kohtus antud ütlustega; sündmuste käiku on Q kirjeldanud põhimõtteliselt ühetaoliselt, erinevus seisneb vaid selles, et kohtus on ta maininud ühte lisadetaili. Kohtukolleegiumi hinnangul ei sea Q ütluste usaldusväärsust kahtluse alla ka apellatsioonis välja toodud vastuolu küsimuses, kas Q nägi, mis relvast nende suunas tulistati. Ringkonnakohtu hinnangul ei jäta Q ütlused kahtlust, et ta nägi ja sai aru, mis tüüpi tulirelvast A. Jerjomenko tulistas. Q on nimetanud relva, millest tulistati, nii prokurörile kui ka kaitsjale vastates püstoliks (tl. 46, 49). Seejuures ei ole ta lasknud end eksitada sellest, kui prokurör või kaitsja rääkis revolvrist. Püstoliks on Q nimetanud relva, millest nende auto pihta tulistati, ka Häirekeskusele tehtud kõnes (tl. 15 pöördel) ehk vahetult pärast juhtunut. See näitab, et Q oskas öelda, mis relvaga tegemist oli. Tema väide, et tulistati püstolist, läheb kokku faktiga, et A. Jerjomenkol oligi autos püstol. Eelnevat ei lükka ümber asjaolu, et prokuröri küsimusele „Kui lasud toimusid, saite aru, mis tulirelvaga on tegemist?“ vastas Q: „Ei. Nägin lasu valgust.“ (tl. 45 pöördel). Paraku tuleb tõdeda, et kuigi see, et esmalt ütles Q, et ei näinud, mis relvaga tegu oli, hiljem aga, et tegemist on püstoliga, pälvis tähelepanu juba maakohtu istungil, ei palutud Q-l oma vastuste erinevust selgitada. Protokollist nähtuvalt on prokurör pärast seda, kui Q täpsustas, et tegemist oli püstoliga, tõdenud, et Q varasema ütluse kohaselt ta ei näinud, mis relvaga tegemist on, kuid pole esitanud küsimust, vaid on andnud küsitlusjärje üle kaitsjale (tl. 46). Ringkonnakohus leiab, et arvestades seda, millise kindlusega on Q muidu nimetanud relva püstoliks, jääb pigem arusaamatuks vastus, milles ta väitis, et ei saanud aru, mis relvaga tegemist oli.

pole, sest A. Jerjomenko ise on tulistamist üldse eitanud. Kaitsja pole seda küsimust, mis situatsioonis A. Jerjomenko relva kasutas, apellatsioonis käsitlenud; apellatsioonis pole väidetud, et Y oleks pärast oma teist ohtlikku möödasõitu veel kord A. Jerjomenkost mööda sõitnud, nii et A. Jerjomenkol oleks tekkinud võimalus oma auto juhiaknast teise auto suunas tulistada. A. Jerjomenko versiooni kohta tuleb märkida, et maakohus jättis tema ütlused kõrvale, leides, et need on teiste kohtulikul arutamisel uuritud tõenditega vastuolus ja kohtu hinnangul tervikuna ebausaldusväärsed. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu põhjendused asjakohased ja veenvad. Sellest hoolimata käsitleb ringkonnakohus ka A. Jerjomenko ütlusi, näitamaks, et kaitsja väited

hädakaitse kohta ei haaku ka nendega. A. Jerjomenko versioon oli järgmine. Valge buss sõitis tema autost suure kiirusega mööda. Ta nägi, et kõrvalistuja näitas midagi, vist keskmist sõrme. Siis võttis teine buss hoo maha (ei pidurdanud, vaid lihtsalt vähendas kiirust), mistõttu sõitis tema uuesti mööda, 2–3 km pärast jõudis ta järele ühele rekale. Kui tema ootas võimalust rekast mööda sõita, sõitis valge buss neist mõlemast suure kiirusega mööda. Kui tema sõitis rekast mööda, avastas ta, et valge buss on alles reka ees, sõitis jälle sellest mööda. Mõni aeg hiljem sõitis valge buss kolmandat korda mööda ja möödasõitu lõpetades keeras väga napilt talle ette. Seega isegi tema versioonist ei nähtu sellist vastastikku mööda sõitmist ja kiiruse vähendamist, nagu on kirjeldanud kaitsja. Esimesel korral küll valge väikebussi võttis hoo maha (kuid ei pidurdanud), teisel korral tegi valge väikebuss möödasõitu lihtsalt suure kiirusega, kuid mingit konkreetset konfliktiolukorda A. Jerjomenko ja valges väikebussis olnute vahel ei tekkinud, kolmandal korral seisnes möödasõitu ohtlikkus järsus ette keeramises. Seejuures ei jää A. Jerjomenko ütlustest muljet, et ta oleks kõiki neid möödasõite käsitanud ühtse agressiivse käitumisena tema suhtes. Jääb mulje, et need korduvad möödasõidud olid tingitud liiklusoludest: pärast n-ö esimest vahejuhtumit sõitis A. Jerjomenko teisel autol eest ära, kuid see jõudis taas järele A. Jerjomenkole ette jäänud reka tõttu ning sõitis siis mööda mitte ainult A. Jerjomenkost, vaid ka rekast. Alles kolmas möödasõit kujutas A. Jerjomenko väitel talle ohtu, sest autod oleksid võinud kokku põrgata. Ka A. Jerjomenko versiooni puhul tekib küsimus, mis hetkel ta hädakaitset teostas. Jällegi: kui oht, mille eest end kaitsta, tekkis pärast kolmandat möödasõitu, siis millal ja kuidas tekkis uuesti see olukord, kui A. Jerjomenko sai juhikohalt temast vasakul ehk möödasõidul olevaid Y ja püstolist tulistades ähvardada. Sellist olukorda ei ole A. Jerjomenko kirjeldanud. Seega ei nähtu tõenditest sellist olukordagi, mille põhjal on kaitsja teinud järelduse, et A. Jerjomenko võis teostada hädakaitset. Täiesti hüpoteetiline on ka apellatsioonis esitatud väide, et A. Jerjomenko võis tunda hirmu seetõttu, et ta ei teadnud, kui palju võib valges väikebussis inimesi olla. A. Jerjomenko ütlustest seda, et ta mingit sellist ohtu oleks tunnetanud, ei nähtu. 10.3 Kaitsja väitel seisnes A. Jerjomenko vastane rünne selles, et Y ja Q rikkusid liiklusnõudeid. Ringkonnakohus möönab, et liiklusnõude rikkumine võib kujutada endast rünnet teise isiku vastu, kui tema õigushüve ohtu seatakse. Märkida tuleb aga seda, et kaitsja pole kuidagi põhjendanud, miks oli liiklusnõude rikkumine omistatav ka auto kõrvalistmel olnud Q-le, keda ju A. Jerjomenko eelkõige ähvardas. Kui oht seisnes ohtlikus manöövris –

möödasõidus –, siis jääb apellatsioonist selgusetuks seegi, milles seisnes vahetu oht pärast viimase apellatsioonis kirjeldatud möödasõidu lõppu, kuivõrd apellatsioonist võib järeldada, et A. Jerjomenko asus end siis kaitsma. 10.4 Kuivõrd selline olukord, millele tuginedes kaitsja leidis, et A. Jerjomenko võis olla hädakaitseiseisundis, ei ole tuvastatav, ei saanud A. Jerjomenko sellisest olukorrast tulenevalt olla ka ekslikul arvamusel, et tal on õigus teostada hädakaitset.

Allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.