Avaliku rahu vastased süüteod › Avaliku korra vastased süüteod

Mauris Õunapuule ja Maris Õunapuule on esitatud süüdistus KarS § 263 lg 1 p 1 järgi.

1.1 Mauris Õunapuule on esitatud süüdistus selles, et ta tarvitas 03.10.2021 ajavahemikul 03.17 - 03.29 Tallinnas XXX asuva X ees ehk avalikus kohas füüsilist vägivalda Q suhtes (kusjuures vahepeal liitus temaga Maris Õunapuu). Nimelt tekkis Mauris Õunapuul ja Maris Õunapuul konflikt nende jaoks võõraste Q ja W-ga. Mauris Õunapuu tungis Q-le kallale. Ta lõi Q paar korda rusikaga vastu pead. Seejärel kukutas ta Q selili ja lõi selili lamavat Q mitu korda rusikaga näkku. Kui Q sai püsti ning hakkas taganema, järgnes Mauris Õunapuu talle ning lõi teda ühe korra rusikaga näkku ja jalaga vastu ülakeha. Q jätkas taganemist Mere puiestee poole ning Mauris ja Maris Õunapuu järgnesid talle koos. Viru turu juures said nad Q kätte ning Mauris Õunapuu lõi Q pikali maha. Pärast seda hakkasid Mauris ja Maris Õunapuu maas lamavat Q käte ja jalgadega valimatult üle keha peksma. Q abikaasa W sekkus, Q tõusis maast püsti ning jooksis ründajate eest ära. Samal ajal läks Maris Õunapuu W juurde ning ründas teda. Seda näinud Q nägi seda ning hakkas ründajate juurde tagasi jooksma. Kui ta jõudis teiste juurde, ründas Mauris Õunapuu teda uuesti, lüües teda rusikaga näkku. Löögi tagajärjel kukkus Q maha ning jäi teadvusetult kõnnitee peale lamama. Peksmisega tekitati Q-le füüsilist valu ning tervisekahjustusi. AS Ida-Tallinna Keskhaigla EMO kaardi ja SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla patsiendikaardi kohaselt tuvastati Q-l lahtine peahaav; silmalau ja silmaümbruse lahtine haav; kolju ja näoluude hulgimurrud; roiete, rinnaku ja lülisamba rinnaosa murd, roidemurd. Oma vägivallateoga häiris ja hirmutas Mauris Õunapuu sündmuse juures viibinud kõrvalisi isikuid, kelle turvatunne oli tugevalt häiritud.

1.2 Maris Õunapuule on esitatud süüdistus selles, et ta peksis koos Mauris Õunapuuga maas pikali maas olevat Q ning seejärel ründas sekkunud W, tõmmates teda tugevalt ja lüües W mitu korda rusikaga näkku. Seega osales Maris Õunapuu Q-le valu ja tervisekahjustuste põhjustamises ning lisaks sellele põhjustas füüsilist valu ja tervisekahjustused W-le. AS Ida-Tallinna Keskhaigla ambulatoorse epikriisi järgi diagnoositi W-l pindmine peavigastus ja pea pindmised hulgivigastused. Ka Maris Õunapuule heidetakse ette seda, et oma teoga häiris ja hirmutas ta ka sündmuse juures viibinud kõrvalisi isikuid, kelle turvatunne oli tugevalt häiritud. 1.3

Kannatanud on esitanud tsiviilhagid.

Q taotles Mauris ja Maris Õunapuult 9000 euro suurise mittevaralise kahju hüvitise 562 euro suuruse varalise kahju hüvitise väljamõistmist. W on taotlenud Maris Õunapuult 3199 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmist.

Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni Mauris ja Maris Õunapuu kaitsjad.

3.1 Mauris Õunapuu kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist Mauris Õunapuu süüditunnistamise ja karistamise, Q tsiviilhagi osalise rahuldamise, Mauris Õunapuult menetluskulude väljamõistmise ja tema menetluskulude hüvitamata jätmise osas. Uue otsusega tuleks vastavalt kaitsja taotlusele mõista Mauris Õunapuu õigeks, jätta Q tsiviilhagi tervikuna rahuldamata ning Mauris Õunapuu menetluskulu jätta riigi ja Q kanda. Alternatiivselt taotleb kaitsja Mauris Õunapuu karistamist rahalise karistusega, Mauris Õunapuult Q kasuks välja mõistetava mittevaralise kahju hüvitise vähendamist ning Mauris Õunapuu menetluskulu hüvitamise taotluse rahuldamist. Kaebuse kohaselt on Harju Maakohus rikkunud kohtuotsuse tegemisel oluliselt kriminaalmenetlusõigust, mis on tinginud ebaõige kohtuotsuse ning millest tulenevalt esineb kohtuotsuse tühistamise alus KrMS § 338 p-de 1 ja 3 ning § 339 lg 1 p-de 7 ja 12 või lg 2 järgi.

Samuti on Harju Maakohus kohaldanud kohtuotsuse tegemisel vääralt materiaalõigust, millest tulenevalt esineb kohtuotsuse tühistamise alus KrMS § 338 p-de 1 ja 4 järgi. Kaitsja on seisukohal, et Mauris Õunapuu tegu ei olnud õigusvastane. Harju Maakohus ei ole veenvalt kummutanud kaitsja väiteid Mauris Õunapuu teo õigusvastasust välistavate asjaolude kohta. Harju Maakohus on jätnud arvestamata, et Mauris Õunapuu käitumine on olnud tingitud kannatanu Q tahtlikust provokatsioonist või alternatiivselt süülisest provokatsioonist, mis on hiljem piiranud kannatanu Q hädakaitseõigust. Q ja Mauris Õunapuu vaheline konflikt sai alguse kannatanu vabatahtlikust sekkumisest ning füüsilisest kontaktist. Kannatanu Q ei loobunud konflikti vältel kaklusest, selle asemel pöördus ta korduvalt Mauris Õunapuu konflikti jätkamiseks juurde tagasi. Kaitsja leiab, et Q käitumine väljendab nõusolekut Mauris Õunapuuga kakluse pidamiseks või alternatiivselt on kannatanu Q hädakaitsetegevus (mis on sealjuures provokatsiooni tõttu olnud vähemalt piiratud) selliseks nõusolekuks konflikti vältel muundunud. Samuti on Harju Maakohus jätnud kummutamata kaitsja väite, et kannatanu Q ei tegutsenud hädakaitseseisundis ka oma abikaasa W vastast õigusvastast rünnet tõrjudes. Nimelt ei ole kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginedes tuvastatav W suhtes toimepandud ründe õigusvastasus vähemalt ajahetkel, mil kannatanu Q oli naasnud Mauris Õunapuu lähedusse. Harju Tsiviilhagi lahendamisel on maakohus kannatanu Q provokatsiooni möönnud ning seda mittevaralise kahju hüvitamise ulatuse määramisel arvesse võtnud (vt Harju Maakohtu 22.06.2022 otsus, lk-d 12, 19). Mauris Õunapuule mõistetud vabadusekaotusliku karistuse valik on põhjendamatu. Harju Maakohtu põhistused on vastuolus kohtuotsuse muudes osades tuvastatuga, kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav ega veena vangistuse kui ultima ratio meetme kohaldamise vajalikkuses. Harju Maakohus leidis, et Mauris Õunapuu karistamine rahalise karistusega on välistatud, sest ajavahemikul 2010 kuni 2014 määratud varasemad rahatrahvid on tasumata ning kohus ei ole süüdistatava valmiduses rahalist karistust kanda veeńdunud. Maakohus on kohtuotsuses tunnistanud, et Mauris Õunapuu karistusregistri andmed on aegunud ega saa olla enam kehtivad. Sellest hoolimata leidis kohus, et nendele mittekehtivatele väärteokaristustele saab teha järeldusi Mauris Õunapuu suhtumise kohta talle määratud rahalistesse mõjutusvahenditesse. Kaitsja leiab, et kohtul tulnuks käsitada Mauris Õunapuud varem karistamata isikuna, millisel juhul on rahalise karistuse kohaldamine alati võimalik. Seejuures on maakohus kohtuotsusega Mauris Õunapuu maksevõimelisuse tuvastanud. Samuti oli maakohus seisukohal, et Mauris Õunapuul on olemas rahalised vahendid temalt välja mõistetud 1 500 euro suuruse mittevaralise kahju nõude hüvitamiseks. Samuti võttis kohus seisukoha, et Mauris Õunapuu majanduslik võimekus vastab Eesti keskmist brutopalka teeniva isiku tasemele. Kaitsja leiab, et maakohtu seisukoht välistab sisuliselt kõikidele Eesti keskmist brutopalka teenivatele ja teise astme kuriteos süüdimõistetud isikutele rahalise karistuse kohaldamise. Lisaks on maakohtu järeldus vastuolus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga, mille kohaselt ei ole täisealise süüdlase sissetulekuallika puudumine tema rahalise karistusega karistamise seadusjärgne takistus. Mauris Õunapuule mõistetud karistuse määr ei arvesta karistust kergendavate asjaoludega. Kui ringkonnakohus ei nõustu Mauris Õunapuu õigeksmõistmise ega talle rahalise karistuse

kohaldamisega, tuleb Mauris Õunapuule mõistetud tähtajalise vangistuse määra vähendada. Mauris Õunapuu karistust kergendavate asjaoludena tuleb käsitada kannatanu Q poolset provokatsiooni või alternatiivselt hädakaitse piiride ületamist KarS § 58 lg 1 p-de 6 ja 8 või lg 2 alusel. Q kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju nõude suurust tuleb vähendada. Kohus on mittevaralise kahju ulatuse määranud üksnes 2022. aasta esimese kvartali keskmise brutokuupalgast juhindudes. Harju Maakohtu 22.06.2022 otsusest ei selgu, millised asjaolud ja kuidas on tinginud mittevaralise kahju mõistlikuks suuruseks 1 500 eurot. Otsusest ei selgu, millises ulatuses on mittevaralise kahju mõistlikku suurust kannatanu Q enda käitumise tõttu vähendatud. Samuti ei ilmne maakohtu otsustest, kuidas on kannatanu Q kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis võrreldav kehtiva kohtupraktikaga. Kaitsja väitel on varasemas kohtupraktikas mõistetud sarnastes asjades mittevaralise kahju hüvitisena välja 100900 eurot. Harju Maakohus on jätnud lahendamata Mauris Õunapuu taotluse menetluskulu hüvitamiseks. Kaitsja esitas 15.06.2022 kohtuistungil taotluse Mauris Õunapuu menetluskulu hüvitamiseks koos menetluskulu tõendavate dokumentidega, mille Harju Maakohus enne kohtuliku uurimise lõpetamist ka vastu võttis. Maakohtu otsuses on kaitsja taotlus tervikuna, sh ka tsiviilhagi menetlemisega seonduva kulu osas lahendamata jäetud. KrMS § 182 lg 1 kohaselt kannab tsiviilhagi rahuldamata jätmise korral tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud kannatanu. KrMS § 182 lg 3 kohaselt jaotab kohus tsiviilhagi osalise rahuldamise korral tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu ja süüdimõistetu vahel. KrMS § 182 lg 5 kohaselt jaotab kohus tsiviilhagi muudel põhjustel kui õigeksmõistva kohtotsuse tegemise või kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu läbi vaatamata jätmise korral tsiviilhagi menetlemisega tekkinud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu ja riigi vahel. Kuivõrd maakohus jättis Q varalise kahju nõude täielikult rahuldamata ning mittevaralise kahju nõude osaliselt rahuldamata ning menetluskulu hüvitamise nõude läbi vaatamata, tulnuks Harju Maakohtul rahuldada kaitsja taotlus Mauris Õunapuu tsiviilhagi menetlemisega seotud menetluskulu hüvitamiseks.

3.2 Maris Õunapuu kaitsja palub tühistada maakohtu otsus Maris Õunapuult välja mõistetud kahjuhüvitise ja menetluskulude osas ja teha uus otsus, millega jätta Q tsiviilhagi Maris Õunapuu suhtes täielikult rahuldamata ning 75% menetluskuludest jätta riigi kanda. Alternatiivselt palub kaitsja tühistada maakohtu otsus Maris Õunapuult välja mõistetud kahjuhüvitise suuruse ja menetluskulude osas ja teha uus otsus, millega vähendada Maris Õunapuult Q kasuks välja mõistetud kahjuhüvitise suurust ning jätta 75% menetluskuludest riigi kanda. Kaitsja hinnangul puuduvad kriminaalasjas tõendid, mis kinnitaksid, et Maris Õunapuu oleks Q-le tekitaud valu või tervisekahjustuse. Seega ei ole põhjendatud Maris Õunapuult üldse Q kasuks tsiviilhagi välja mõistmine.

Kaitsja väitel pole kumbki kannatanu ega ükski tunnistaja kinnitanud, et Maris Õunapuu oleks Q füüsiliselt rünnanud. Lisaks on apellatsioonis kirjeldatud turvakaamera salvestistest nähtuvat järgnevalt: 03.10.2021 X turvakaamera salvestuselt kell 03.10-03.19 on näha baari ees olevaid laudu ning toole ning veidi tänavaala. Salvestiselt on näha, kuidas Maris Õunapuu proovib takistada Mauris Õunapuud, kuid Mauris Õunapuu astub Maris Õunapuust mööda kiire sammuga Q juurde. Q võtab sisse kaklusasendi enne, kui Mauris Õunapuu midagi teha jõuab ning lükkab ta endast eemale. Seejärel läheb kakluseks Mauris Õunapuu ja Q vahel. Mingil hetkel sekkub kolmas meesterahvas, kes tõmbab Mauris Õunapuu Q-st eemale. Kolmandat meesterahvast ründab seepeale Maris, kuid see olukord rahuneb maha. 03.10.2021 linnakaamera „Tallinn/Kesklinn/Mere pst – Pärnu mnt (X)- Camera 1“, Vana Viru 14, Tallinn asuva kaamera salvestuselt kell 03.24-03.26, mis näitab suunaga X baari poole, on näha Mauris Õunapuu üritab Q jalaga lüüa, kuid ei taba. Liiguvad edasi mööda tänavat, sekkub ka Maris Õunapuu, kes liigub Q suunas kuni kõik kaovad antud kaamera vaateväljast. Juhuks, kui ringkonnakohus jääb seisukohale, et Maris Õunapuu on Q rünnanud, esitas kaitsja alternatiivse taotluse vähendada Maris Õunapuult välja mõistetavat kahjuhüvitist. Maris Õunapuu süü suurus ja osalus Q suhtes toimepandus on oluliselt väiksem kui Mauris Õunapuul. Seega ei peaks ka kahjuhüvitist mõistma välja võrdselt, vaid vastavalt iga süüdistatava süüle ja teopanusele. Vastavalt Riigikohtu lahenditele kriminaalasjades nr 1-187632 ja 3-1-1-81-12 lähtutakse tsiviilhagi menetlemisel kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. TsMS § 207 lg 2 kohaselt osalevad solidaarvõlgnikud kaaskostjatena menetluses iseseisvalt. TsMS § 207 lg 2 kohaselt ei tulene hageja või kostja toimingust kaashagejale või -kostjale õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Sellest tulenevalt leiab kaitsja, et kohus oleks pidanud hindama kummagi süüdistatava süü suurust Q suhtes toimepandud tegudes. Maris Õunapuu vastu esitatud hagi oleks kohus pidanud hindama eraldi ning temalt välja mõistma summa, milles kohus leiab hagi tema suhtes põhjendatud olevat. Kui kohus leiab, et Maris Õunapuu peab Q-le hüvitama mittevaralist kahju, siis peaks see olema oluliselt väiksem kui selle Harju Maakohus välja mõistis. Kohus asus seisukohale, et Maris Õunapuu ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta ei ole oma majandusliku olukorra tõttu maksevõimeline. Kohus võttis aluseks süüdistatava tulu kogu eelneva aasta jooksul (8943 eurot) ning leiab, et süüdistatavat ei saa pidada täielikult maksejõuetuks. Kaitsja hinnangul on kohus põhjendamatult kõrvale jätnud Maris Õunapuu kohtus antud selgitused oma töötamise, töövõime ja ülalpeetavate kohta. Kohus ise küsis ja andis ka kaitsjale võimaluse täpsustada isiku ankeetandmeid ning kuivõrd keegi teine menetlusosaline (prokurör, kannatanu esindaja) Maris Õunapuu väiteid ei vaidlustanud, siis tuleb lugeda tõendatuks, et Maris Õunapuu on töövõimetu ning tema ainsaks sissetulekuks on töövõimetoetus. Maris Õunapuu ülalpidamisel on ka 2 alaealist last. Sellest tulenevalt leiab kaitsja, et menetluskulud tuleks suuremas osas jätta riigi kanda.

KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine käib ilmselt süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. 1369 euro suuruse menetluskulu hüvitamine põhjustaks Maris Õunapuu peres raske materiaalse olukorra ning see kahjustaks oluliselt tema alaealiste laste huve.

4.1 Kannatanute esindaja leiab kannatanu Q huvides esitatud apellatsioonivastuses, et süüdistatavate apellatsioonid on põhjendamatud ja tuleb jätta rahuldamata. Vastuses ei nõustuta Mauris Õunapuu kaitsja apellatsioonis hädakaitse kohta esitatud seisukohtadega. Väide, nagu oleks maakohtu otsus vastuoluline, on alusetu. Kohtuotsuse lk 12 on maakohus öelnud, et kannatanu käitumine „ärritas“ süüdistatavat, kuid kohus leidis, et „puuduvad kriminaaltoimikus tõendid selle kohta, et kannatanu oleks süüdistatavat või tema õde kuidagi rünnanud või solvanud.“. Kohtuotsuse lk 19 ei ole kohus öelnud midagi sellist, nagu apellatsioonis väidetud. Seda, kui keegi filmib avalikus kohas toimuvat kähmlust, ei saa pidada ründeks. Maakohus järeldab otsuse lk 15 õigesti, et „pärast Mauris Õunapuu poolt Q pikali löömist, mille tagajärjel Q tänavale pikali jäi, ei huvitanud ei Mauris Õunapuud ega ka Maris Õunapuud see videosalvestis ja nad lahkusid sündmuskohalt“. Seega on maakohus õigesti hinnanud, et versioon, justkui oleks Q tegutsenud hädakaitses, on tõendamata ja eluliselt mitteusutav. Karistust puudutavas osas nõustub kannatanute esindaja maakohtu seisukohaga. Isegi, kui käsitada Mauris Õunapuud karistamata isikuna, ei oleks rahaline karistus põhjendatud tulenevalt sellest, millise agressiivsusega teo süüdistatav toime pani. KarS § 56 lg 2 tähenduses ei oleks karistuse eesmärke, so mõjutada Mauris Õunapuud edaspidi taolistest tegudest hoiduma, võimalik saavutada kergema karistusega. Mauris Õunapuu kaitsja apellatsiooni argumendid, millele tuginedes on taotletud välja mõistetud kahjuhüvitise vähendamist, on ebaveenvad. Apellatsioonis on peetud põhjendamatuks seda, et maakohus kasutas hüvitise suuruse määramisel 2022. a keskmise brutokuupalga suurust. Apellatsiooni kohaselt oleks tulnud kasutada nelja 2018-2020. a pärit kohtulahendit, milles on mõistetud mittevaraline kahju avaliku korra rikkujate käest summas 100-900 eurot. Argument ei ole veenev, sest praegu on aasta 2022. Teiseks ei ole apellant välja toonud, et tegemist oleks sarnaste mittevaraliste kahjudega (nt vigastuste ulatus, jälitamine lubadusega tappa jne) ja sarnaste süüdistatavate isikutega (kes ei kahetse oma tegu, lahkuvad sündmuskohalt jne). Kannatanu aga leiab, et kohtupraktika ei ole üldse orientiiriks, mille alusel välja mõista mittevaralist kahju. Kohus kohaldab õigust, mitte kohtupraktikat. Kohtupraktika on hetkel selgelt ka vildakas, sest selles on inimväärtused (nagu eelkõige tervis) lootusetult allapoole seatud raha väärtusest – selle väärtusetusest. On selge, et ühiskond ei peaks enam kohaseks

kõnealuse julmusega eluohtliku ründe ohvri moraalseks kahjuks vaid 100 või 900 ega ka 1500 eurot, vaid palju enamat. Sellest hoolimata leiab kannatanu esindaja, et maakohtu otsus mittevaralise kahju hüvitamiseks mõistliku rahasumma määramisel on igati järgitava argumentatsiooniga ning väljamõistetud kahjusumma on süüdistatavale soodne. Kohus kohaldas õigesti VÕS § 134 sätestatut ja ei teinud diskretsioonivigu. Apellant ei too apellatsioonis välja ühtegi elulist argumenti, miks peaks olema rahasumma väiksem; ta ei kirjelda, milles kohus materiaalsete asjaolude kirjeldamisel eksis (nt kannatanu vigastuste suurus, valu suurus, üleelamine). Kannatanu esindaja vaidleb vastu Mauris Õunapuu kaitsja seisukohale, et maakohus oleks pidanud jätma Mauris Õunapuu õigusabikulud osaliselt Q kanda. Paika ei pea väide, nagu poleks maakohus Mauris Õunapuu menetluskulude taotlust menetlenud. Maakohus on väga selgelt jätnud kaitsja kulud süüdistatava enda kanda (maakohtu otsuse lk 26). Maakohtu otsus vastab TsMS § 182 lg-le 3. Kannatanu ei esitanud menetluskulusid tõendavaid dokumente, st kannatanu kandis ise enda õigusabikulud. Seega on asjas toimunud vaid see, et kohus jättis kummagi poole tsiviilhagiga seonduvad menetluskulud nende endi kanda. Apellatsioonis ei ole täpsustatud, mis ulatuses tulnuks menetluskulud teisiti jagada. Riigikohus on pidanud võimalikuks lähtuda KrMS § 381 lg 6 alusel ka vastavatest tsiviilkohtumenetluse sätetest, sh TsMS § 163 lg-st 1 (vt nt 07.10.2022 otsus asjas nr 1-213082). TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kannatanu taotleb, et ringkonnakohus ei muudaks maakohtu otsustust ka lähtuvalt sellest, et teistsugune menetluskulude jaotus oleks äärmiselt ebaõiglane. TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Maris Õunapuu apellatsioonis väidetu, nagu ei oleks ükski kannatanu ega tunnistaja kinnitanud, et Maris Õunapuu oleks füüsiliselt rünnanud Q, on ebaõige. Ükski tunnistaja ega kannatanu ei välistanud seda; Maris Õunapuu 20.10.2021 enda ütlustes seisab, et ta ei „välista“ seda, et lõi kannatanut I. Videolt on löögid näha. Vastuseks Maris Õunapuu apellatsioonis väljendatud seisukohale, et kohus oleks tsiviilhagi väljamõistmisel pidanud arvesse võtma, et Maris Õunapuu teopanus oli palju väiksem, märgib kannatanute esindaja, et TsMS § 207 lg 2, millele Maris Õunapuu esindaja tugineb, on tsiviilmenetluse säte ega reguleeri koos kahju tekitanud isikutelt kahjuhüvitise väljamõistmist. Seda reguleerivad VÕS § 137 lg 1 ja § 1045 lg 4. Kannatanute esindaja rõhutab, et VÕS § 134 lg 5 kohaselt mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kumbki süüdistatav ei osutanud kannatanutele abi ega kahetsenud oma tegu isegi kohtumenetluses. Maakohtu istungil mõlemad süüdistatavad irvitasid kohtupidamise ja juhtunu üle.

Lisaks kõigele on välja mõistetud hüvitis kannatanute esindaja hinnangul nii väike, et selle välja mõistmine Maris Õunapuult oleks põhjendatud ka juhul, kui seaduse järgi saaks kahju tekitanutelt mõista kahjuhüvitise välja konkreetsete osadena. Kannatanu esindaja taotleb Mauris Õunapuult Q kasuks apellatsioonimenetluse 455,04 euro suuruste õigusabikulude välja mõistmist.

4.2 W esindajana esitatud apellatsioonivastuses leiab kannatanute süüdistatavate apellatsioonid on põhjendamatud ja tuleb jätta rahuldamata.

esindaja,

et

Vastuses Maris Õunapuu kaitsja apellatsioonile leiab ta, et apellatsioonis palutakse tühistada maakohtu otsus ka selles osas, mis puudutab W kasuks välja mõistetud rahasummat, kuid apellatsioon ei sisalda selles osas mistahes põhjendusi. Kannatanute esindaja ei nõustu Maris Õunapuu apellatsiooni väitega, et ükski kannatanu ega tunnistaja pole kinnitanud, et Maris Õunapuu oleks füüsiliselt rünnanud Q. Ükski tunnistaja ega kannatanu ei välista seda. Maris Õunapuu 20.10.2021 ütlustes seisab, et ta ei välista, et lõi Q. Videolt on löögid näha. Maris Õunapuu esindaja möönab, et süüdistatava Mauris Õunapuu kaitsja apellatsioon ei puuduta W õigusi. Siiski deklareerib ta, et ei ole selles tooduga nõus ja palub jätta see rahuldamata. Maakohus on välja mõistnud mittevaralise kahju summas, mis ei ole kannatanutele tekitatud kahjuga võrreldav. Kannatanud ei apelleerinud maakohtu otsust õigusrahu huvides. Kannatanu esindaja taotleb, et Maris Õunapuult mõistetaks W kasuks välja tema apellatsioonimenetluse õigusabikulu 239,04 eurot.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

I

ülepaisutatud ja kannatanu taotletav hüvitis ei vastaks üldisele heaolutasemele ega kohtupraktikale. Võib oletada, et kaitsja on kannatanu provokatsiooni möönmiseks pidanud maakohtu öeldut, et kohus arvestab hüvitise suuruse määramisel „Q-le tekitatud tervisekahjustuse iseloomu ja sellega tekitatud eeldatavat valu suurust, rikkumise laadi ja raskust ning kannatanu enda käitumist, samuti seda, et tervisekahjustuste paranemine võis tulenevalt tervisekahjustuste iseloomust kesta neli kuni viis nädalat“. Ringkonnakohus nendib, et selles lauses ei ole mingit selget seisukohta kannatanu käitumise kohta. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus lihtsalt loetlenud asjaolusid, millest kahjuhüvitise suurus võiks sõltuda. Apellatsioonist ei selgu, milline on kaitsja hinnangul väidetava tahtliku või süülise provokatsiooni õiguslik tähendus, st kuidas see välistab Mauris Õunapuu teo õigusvastasuse. Tahtlik või süüline provokatsioon omab tähtsust ennast õigusvastase ründe vastu kaitsnud isiku karistusõigusliku vastutuse üle otsustamisel: kui keegi provotseeris ise teist inimest end ründama, on tema õigus kahjustada end selle ründe vastu kaitstes teise isiku õigushüve piiratud. See tähendab, et tahtliku või süülise provokatsiooni korral oleks olnud piiratud Q õigus end Mauris Õunapuu ründe vastu kaitsta. Ka kaitsja ise on apellatsioonis märkinud, et Q väidetav tahtlik või süüline provokatsioon „on hiljem piiranud kannatanu Q hädakaitseõigust“. Praeguses kohtuasjas ei ole aga küsimus Q karistusõiguslikus vastutuses. Seda, kuidas tema arusaamist mööda Q piiratud õigus end kaitsta välistab ühtlasi teda peksnud Mauris Õunapuu vastutuse, kaitsja apellatsioonis selgitanud ei ole. Mauris Õunapuu teo õigusvastasuse saaks välistada see, kui tema tegutses hädakaitses, seejuures hädakaitsepiire ületamata. See eeldab KarS § 28 lg-st 1 tulenevalt, et Q väidetava provokatsiooni puhul oleks olnud tegemist õigusvastase teoga. Kohtukolleegium tõdeb, et apellatsiooni põhjal on keeruline ses küsimuses seisukohta võtta, kuna kaitsja ei ole apellatsioonis täpsustanud, millist Q tegu ta Mauris Õunapuu provotseerimisena käsitab. Apellatsioonis on abstraktselt öeldud, et Q ja Mauris Õunapuu vaheline konflikt sai alguse „kannatanupoolsest vabatahtlikust sekkumisest ning füüsilisest kontaktist“. Ka maakohtu istungi protokollis kajastatud kaitsja seisukoht on sama üldsõnaline. Maakohus asus seisukohale, et Mauris Õunapuu ei olnud Q rünnates hädakaitseseisundis ega tõrjunud mingit temavastast rünnet. Maakohus on tuvastanud, et konflikt sai alguse sellest, kui Q Maris ja Mauris Õunapuud telefoniga filmis. Kohus tõi välja, et Q filmis Maris ja Mauris Õunapuud põhjusel, et pidas nende vahel toimuvat ekslikult lähisuhtevägivallaks. Niisiis oli maakohus seisukohal, et tema filmimise tulemusel ei tekkinud Mauris Õunapuul hädakaitseseisundit. See tähendab, et kohus ei pidanud Q tegu õigusvastaseks ründeks. Apellatsioonis ei ole maakohtu sellele seisukohale mingeid vastuargumente esitatud ega põhjendatud, miks tuleb käsitada Q käitumist õigusvastasena. Seega saab ringkonnakohus üksnes nentida, et avalikus kohas teise isiku filmimine ei ole isikuandmete kaitse üldmääruse preambula punktist 18 tulenevalt igal juhul õigusvastane. Isegi kui tegemist oleks olnud õigusvastase teoga, oli see selleks ajaks, kui Mauris Õunapuu Q-le kallale läks, lõppenud. 11.10.2021 asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt on vaadeldud ka Q filmitud videoklippi. See kestis 6 sekundit ning vaatlusprotokolli kohaselt keeras filmija küsimuse „Mis filmid seal?“ peale telefoni allapoole ja veidi hiljem salvestis lõppeb (kd I; tl. 5).

Kohtukolleegium ei nõustu ka Mauris Õunapuu kaitsja väitega, et Q kakles vabatahtlikult Mauris Õunapuuga ja pöördus korduvalt konflikti jätkamiseks Mauris Õunapuu juurde tagasi. Linnakaamerate salvestiste kohaselt võttis Q küll enne, kui Mauris Õunapuu tema juurde jõuab, sisse kaklusasendi ning tõukab tema juurde tulnud Mauris Õunapuu endast eemale. Ringkonnakohtu hinnangul ei näita Q tegevus aga valmisolekut kakluseks, vaid püüdlust end kaitsta. Esmalt väärib taas tähelepanu Q telefoniga filmitud videolõik. Selle kohaselt reageeris Q küsimusele „Mis sa filmid seal?“ väitega, et ta ei filmi, telefoni langetamise ja kohe seejärel ka filmimise lõpetamisega. Ringkonnakohtu hinnangul näitab selline käitumine soovi konflikti vältida. Sellest hoolimata läks Mauris Õunapuu, nagu maakohtu otsuseski märgitud, silmanähtavalt agressiivselt Q juurde. Seda, et just Mauris Õunapuu otsis konflikti, näitab see, et X turvakaamera salvestise kohaselt püüdis Maris Õunapuu Mauris Õunapuud takistada, kuid Mauris Õunapuu astub Maris Õunapuust mööda kiire sammuga Q juurde. Linnakaamerate salvestistest nähtub, et peale esialgset kaklust liikus Q Mauris Õunapuul eest ära, kuid Mauris Õunapuu ja Maris Õunapuu järgnesid talle. Kui Mauris Õunapuu jõudis Q-le järele, tekkis taas kaklus, mis lõppes aga sellega, et Mauris ja Maris Õunapuu peksavad maas olevat Q. Kui Q sai püsti, jooksis ta Mauris Õunapuul eest ära. Ta liikus tagasi Mauris Õunapuu juurde seetõttu, et Mauris Õunapuu läheduses olnud Maris Õunapuu ja W vahel tekkis kaklus (kd I, tl. 6). Seda, et Q oleks Mauris Õunapuu juurde naasnuna viimast rünnanud, vaatlusprotokollist ei nähtu (seetõttu on asjassepuutumatu ka Mauris Õunapuu kaitsja väide, et Q ei tegutsenud hädakaitses W kaitstes). Vaatlusprotokolli kohaselt rääkisid Mauris Õunapuu ja tema juurde tagasi pöördunud Q omavahel ja siis lõi Mauris Õunapuu Q pikali maha ning Q jäigi pikali (kd I; tl. 6 pöördel). Mauris Õunapuu agressiivsust näitab ka see, et nii Q kui W ütluste kohaselt karjus Mauris Õunapuu kakluse ajal Q-le, et tapab ta ära. Kirjeldatud asjaoludest tulenevalt ei saa toimunut pidada kuidagi vastastikuseks kakluseks, vaid tegemist oli selgelt olukorraga, kus Mauris Õunapuu oli agressiivsem pool ning Q püüdis kakluse jätkumist vältida. Eelnevast tulenevalt ei anna apellatsiooni argumendid alust maakohtu otsuse tühistamiseks Mauris Õunapuu KarS § 263 lg 1 p 1 järgi süüdimõistmise osas.

andmetele, tuues ära välja mõistetud hüvitiste vahemiku. Maakohus ei ole kõrvutanud praeguse kahjunõude aluseks olevaid asjaolusid ühegi konkreetse kaasusega, kuid on võtnud orientiiriks just KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritud tegudega tekitatud mittevaralise kahju eest välja mõistetud hüvitised. Maakohtu mõistetud hüvitis jääb KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritud tegudega tekitatud mittevaralise kahju eest välja mõistetud keskmise hüvitise lähedale. See, et maakohtu otsusega välja mõistetud hüvitis on võrreldes ajavahemikus 2018–2020 välja mõistetud hüvitistega mõnevõrra suurem, peab ringkonnakohus mõistetavaks, kuna ka praegune keskmine brutopalk on nii 2018. kui ka 2020. a brutopalgaga võrreldes tuntavalt suurem (Statistikaameti andmed: https://www.stat.ee/et/avastastatistikat/valdkonnad/tooelu/palk-ja-toojoukulu/keskmine-brutokuupalk). Kuigi kaitsja heidab maakohtule ette, et kohus ei ole kohtupraktikat nõuetekohaselt arvesse võtnud, ei ole apellatsioonis ära näidatud, et maakohtu välja mõistetud hüvitis oleks kohtupraktikat arvestades põhjendamatult suur. Põhjendamatu on ka etteheide, et maakohtu otsusest ei ole arusaadav, millises ulatuses on mõjutanud mittevaralise kahju hüvitise suurust kannatanu Q enda käitumine. Maakohtu otsusest on näha, et kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis annaks põhjust VÕS § 139 lg-te 1 ja 3 alusel hüvitist vähendada. Küsimust, kas Q-l oli endal mingi roll saadud kahju tekkimisel, käsitledes kohus sisuliselt Mauris Õunapuu karistusõigusliku vastutuse küsimuse lahendamisel. Kohus asus seisukohale, et Q ei käitunud viisil, mis oleks välistanud Mauris Õunapuu teo õigusvastasuse või vähendanud tema süüd. Sellega on kooskõlas, et kohus ei ole mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel Q enda käitumist välja toonud. Nagu eespool märgitud, et tähenda üldsõnaline kannatanu käitumise nimetamine nende asjaolude loetelus, millest mittevaralise kahju hüvitise suurus sõltub, seda, et kohus oleks ka konkreetsel juhul näinud kannatanu käitumises mingeid asjaolusid, millest tulenevalt oleks tulnud hüvitist vähendada.

menetluskulud kannatanu ja süüdimõistetu vahel. Reeglina tähendaks see, et menetluskulud tuleb jaotada vastavalt sellele, kui suures osas tsiviilhagi rahuldati. Praegusel juhul olid kannatanu nõuded kokku 9562 eurot ja kohus rahuldas kannatanu mittevaralise kahju hüvitise nõude 1500 euro ehk nõuete kogusummast umbes 1/6 ulatuses. Ringkonnakohus tõdeb, et kaitsja ei ole apellatsioonis täpsustanud, kui suur osa Mauris Õunapuu õigusabikuludest oli seotud tsiviilhagi menetlemisega ning kui suur osa oleks sellest tulenevalt tulnud jätta kannatanu kanda. Küll on kaitsja märkinud maakohtule esitatud taotluses, et tsiviilhagi menetlusega seotud õigusabi maht on 1,9 tundi tunnihinnaga 175 eurot, millele lisandub käibemaks. Apellatsioonis on veel viidatud sellele, et tsiviilhagi käsitleti maakohtu istungil. Tõepoolest on Mauris Õunapuu kaitsja maakohtu istungil esitanud eraldi vastuväited tsiviilhagile. Vastuväited ei ole seotud vaid seisukohaga, et Mauris Õunapuu tegevus oli õiguspärane, vaid kaitsja seisukoht oli ka see, et kahju ei ole tõendatud. Maakohtu istung, millel kriminaalasja arutati, kestis kokku 2,5 tundi. Sellest tsiviilhagiga seotuks saab hinnanguliselt pidada umbes kolmandikku. Seega loeb ringkonnakohus tsiviilhagiga seotuks ühe kolmandiku istungil osalemisega seotud kaitsjatasust. Sellest tulenevalt saab tsiviilhagi menetlusega seotud kuluks lugeda ca 3 tundi. Sellega seonduv kaitsjatasu on seega 542,5 eurot, millele lisandub käibemaks 108,5 eurot. Kui kannatanu peaks kandma 5/6 tsiviilhagi menetlusega seotud menetluskuludest, oleks see 542,5 eurot. Kannatanu esindaja on leidnud, et taotlus jätta tsiviilhagi menetlusega seotud kulud osaliselt kannatanu kanda tuleks jätta rahuldamata TsMS § 162 lg 4 alusel. Ka õiguskirjanduse kohaselt on TsMS § 162 lg 4 kriminaalmenetluses kohaldatav (Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. § 182 komm. 3.1.). Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamine on praegusel juhul põhjendatud. Eeskätt annab selleks alust fakt, et kuigi kannatanul oli maakohtumenetluses advokaadist esindaja ja kohtule oli esitatud taotlus kannatanu õigusabikulude hüvitamiseks, ei saanud kohus kannatanu menetluskulusid arvestada, sest nende kohta ei olnud esitatud tõendeid. Ilmselgelt oleks see, kui kohus oleks pidanud arvesse võtma ka kannatanu enda menetluskulusid, mõjutanud menetluskulude jaotust. Olukorras, kus kannatanu menetluskulusid pole arvesse võetud, mõjutab kannatanult süüdistatava kasuks menetluskulude välja mõistmine, kannatanu kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitist tunnetuslikult väiksemaks. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotust puudutavas osas muutmata.

II

Maakohtu otsuses toodu vastab 11.10.2021 asitõendi vaatlusprotokollis (kd I; tl. 6) märgitule. Vaatlusprotokollis kajastatu õigsust apellatsioonis vaidlustatud ei ole. Seega on maakohus asunud põhjendatult seisukohale, et lisaks vägivalla kasutamisele W vastu, peksis Maris Õunapuu koos Mauris Õunapuuga ka Q. Seega ei ole alust Maris Õunapuu ses osas õigeksmõistmiseks ega ka talt Q kasuks kahjuhüvitise välja mõistmata jätmiseks. Alternatiivselt on kaitsja taotlenud Maris Õunapuult välja mõistetava kahjuhüvitise vähendamist. Taotluse õigusliku alusena on kaitsja viidanud TsMS § 207 lg-le 2. See viide on asjakohatu. TsMS § 207 on menetlusõiguse norm. See reguleerib mitme hageja või kostja osalemist menetluses, mitte aga vastutust tekitatud kahju eest. Seda, kuidas jaguneb vastutus ühiselt tekitatud kahju eest, reguleerib võlaõigusseadus. VÕS 137 lg 1 näeb ette, et kui mitu isikut vastutavad kolmanda isiku ees viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. Solidaarvastutus tähendab, et kannatanul on õigus nõuda kogu kahju hüvitamist kõigilt kahju tekitamise eest vastutavatelt solidaarvõlgnikelt, sõltumata sellest, missugune on kahju tekitajate vastutuse osa nende omavahelises suhtes. See, milline oli isikute roll kahju tekitamisel, omab vastavalt VÕS § 137 lg-le 2 tähendust solidaarvõlgnike omavahelises suhtes.

Ringkonnakohus märgib, et maakohtu 15. juuni 2022 istungi protokolli kohaselt ei ole Maris Õunapuu väitnud, et ta on töövõimetu, vaid on öelnud, et on osalise töövõimega. Ka on ta kaitsja küsimusele vastates kinnitanud, et talle makstakse töövõimetoetust, kuid pole väitnud, et see on ainus sissetulek (kd I; tl. 165). Mingit sisulist infot, mille tõttu ei peaks lähtuma ametlikest andmetest Maris Õunapuu sissetuleku kohta, nagu on teinud maakohus, apellatsioonis viidatud Maris Õunapuu vastused ei anna. Ühtlasi ei saa jätta märkimata, et ringkonnakohus on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et Harju Maakohtu praktika, mille kohaselt võimaldatakse kaitsjatel ja prokuröridel esitada lühimenetluses süüdistatavatele küsimusi, ei ole kooskõlas kriminaalmenetluse seadustikuga ja nendele küsimustele antud vastused ei ole tõendina kasutatavad (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

III

menetlusega seotud kulud poolte endi kanda. Mauris Õunapuu apellatsioonimenetluse kulude hüvitamist ei ole taotletud.

Allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.