Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

alusel

kohustada

Kirill

Kohustada Kirill

SHEVELEVI

katseajal kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt määratud järelevalvele.

SHEVELEVI

katseajal

alluma Viru Vangla kriminaalhooldusametniku

Võlaõigusseaduse §1045 lg.1 p.2 alusel välja mõista Kirill SHEVELEVILT tsiviilhagi katteks L L (isikukood xxx, elukoht xxx, a/a nr.xxx) kasuks 400 (nelisada) eurot. Asitõendid – DVD-R plaadid, mis asuvad kriminaalasja materjalides – jätta kohtuotsuse jõustumisel Kriminaalmenetluse seadustiku §126 lg.3 p.1 alusel kriminaaltoimiku juurde. Asitõendid – musta värvi tekstiilmaterjalist sangadega kott, sinist värvi teksapüksid ja helepruuni värvi sviiter – tagastada Kriminaalmenetluse seadustiku §126 lg.3 p.2 alusel kohtuotsuse jõustumisel L LLE (isikukood xxx). Asitõendid – puuteproovid – Kriminaalmenetluse kohtuotsuse jõustumisel hävitada.

seadustiku

§126 lg.3 p.4

alusel

Rahuldada vandeadvokaat Sergei POLITŠEVI taotlus osaliselt, määrata tema poolt Kirill SHEVELEVILE kohtulikus menetluses osutatud õigusabi tasu suuruseks ja mõista välja riigituludest 1484 (üks tuhat nelisada kaheksakümmend neli) eurot 40 senti. Välja mõista Kirill SHEVELEVILT Kriminaalmenetluse seadustiku §179 lg.1 p.2 alusel sundraha seoses teise astme kuriteos süüdimõistmisega 1,5 kuupalga ulatuses, s.o. summas 981 (üheksasada kaheksakümmend üks) eurot ja Kriminaalmenetluse seadustiku §175 lg.1 p.4 alusel kaitsjale (vandeadvokaat Sergei POLITŠEV) kohtulikus menetluses makstud tasu eest 1039 (üks tuhat kolmkümmend üheksa) eurot 08 senti riigituludesse. Sundraha ja menetluskulud tuleb Kirill SHEVELEVIL tasuda ositi 1 (ühe) aasta Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole: SEB pangas nr EE351010052031000004 Swedbank nr EE522200221013264447 Luminor Bank nr EE401700017002872300 LHV pangas nr EE957700771001523585. Maksekorraldusele tuleb märkida viitenumber 99922700036023 ning selgitus „Kirill SHEVELEV 1-21-8206 menetluskulud“. Kohtuotsuse peale on õigus edasi kaevata apellatsiooni korras Tartu Ringkonnakohtule. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse teinud kohtule teatada kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik maakohtus tutvuda kohtuotsusega. Kohtuotsusega on Viru Maakohtu kantseleis võimalik tutvuda vahetult peale selle kuulutamist. Süüdistused

Kirill Shevelev on kohtu alla antud ja teda süüdistatakse selles, et augustis 2020, täpsemalt tuvastamata kuupäeval, viibides eramajas xxx, oma abikaasaga K Sga lahkumineku ja ühisvara jagamise teema arutamise käigus ähvardas, et lõhub suurvasaraga maja seest, et K S ei saaks seal elada ning kui see ei aita, siis paneb maja põlema. Lisaks sellele süüdistatakse Kirill Shevelevi selles, et septembris 2020, lahutusprotsessi ajal, viibides majas xxx, ähvardas ta, et kui K S ei ole nõus vara jagama nii, nagu tema seda soovib, siis tapab ta K S ära, põletab maja maha ning lapsed jäävad orbudeks. Kuivõrd Kirill Shevelev oli varasemalt K S suhtes korduvalt vägivalda kasutanud, oli kannatanul alust arvata, et kahtlustatava vägivaldne käitumine võib osutuda reaalseks ja ta võib oma ähvardused täide viia. Seega riivas Kirill Shevelev kannatanu ohutusetunnet, pannes K S kartma enda ning laste elu ja tervise pärast, samuti vara kahjustamist ning hävitamist. Sellega pani Kirill Shevelev toime tapmisega ja olulises ulatuses vara rikkumise ja hävitamisega ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist, s.o KarS §120 lg.1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti on Kirill Shevelev kohtu alla antud ja teda süüdistatakse selles, et augustis 2019, täpsemalt tuvastamata kuupäeval, ajavahemikul kell 22.00 – 23.00, eramajas xxx, lõi ta tekkinud konflikti käigus ühel korral rusikaga näo piirkonda oma abikaasale K Sle. Seejärel lükkas Kirill Shevelev kannatanut, mille tagajärjel kukkus viimane põrandale, lüües parema keha poolega vastu soojusradiaatorit. Peale seda lükkas Kirill Shevelev veel ühel korral kannatanut, mille tagajärjel kukkus viimane põrandale, lüües ennast vastu ust. Oma tegudega tekitas Kirill Shevelev K Sle füüsilist valu ja kehavigastuse – hematoomi vasaku silma all. Lisaks sellele lõi Kirill Shevelev 12.07.2020 kell 11.00 eramajas xxx, tekkinud konflikti käigus ühel korral rusikaga ja ühel korral lahtise käega näo piirkonda K Sle. Oma tegudega tekitas Kirill Shevelev K K füüsilist valu ja sinika ülemise huule peal. Lisaks sellele lõi Kirill Shevelev 04.01.2021 kell 18.45 aadressil xxx maja ees asuvas parklas tekkinud tüli käigus oma endise abikaasa (abielu lahutati xxx) K S juhipoolse autoukse kinni selliselt, et kannatanu parem käsi jäi ukse vahele, tekitades viimasele füüsilist valu ja hematoomi parema käeselja peal. Lisaks sellele provotseeris Kirill Shevelev 06.04.2021 kell 17.45 aadressil xxx linnas oleva xxx tankla territooriumil konflikti L Lga, mille käigus lõi viimast mitmel korral rusikatega pea ja näo erinevatesse piirkondadesse, tekitades kannatanule füüsilist valu ja kehavigastusi, nimelt - 2 paistetust kukla piirkonnas, paistetus lõualuu paremal pool, marrastus kõrva piirkonnas paremal pool, paistetus vasaku silma piirkonnas ja lahtine haav oimu piirkonnas vasakul pool. Sellega pani Kirill Shevelev toime teisele inimesele valu tekitava kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud lähisuhtes, korduvalt, s.o KarS §121 lg.2 p.2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti on Kirill Shevelev kohtu alla antud ja teda süüdistatakse selles, et ajaperioodil 06.04.2021 – 10.07.2021 rikkus ta korduvalt talle Viru Maakohtu 11.03.2021 määrusega kriminaalasjas kohaldatud lähenemiskeeldu K S suhtes. Määruse koopia toimetati Kirill

Shevelevile kätte 11.03.2021 ning talle selgitati lähenemiskeelu rikkumise tagajärgi. Vaatamata sellele rikkus Kirill Shevelev lähenemiskeelu tingimusi tahtlikult ja korduvalt, nimelt lähenes ta 06.04.2021 kella 17.30 paiku aadressil xxx xxx tankla territooriumil K Sle lähemale kui 20 meetri kaugusele. Lisaks sellele tuli Kirill Shevelev 22.05.2021 kell 17.20 K St ette teavitamata aadressil xxx asuva maja territooriumile ja viibis seal K Sst umbes 5 - 6 meetri kaugusel. Lisaks sellele tuli Kirill Shevelev 24.06.2021 kell 11.40 K S elukohta aadressile xxx ja viibis K Sst 3 - 4 meetri kaugusel. Lisaks sellele tuli Kirill Shevelev 10.07.2021 kell 16.30 K S juurde aadressile xxx ning viibis K Sst umbes 4 meetri kaugusel. K S kartis oma tervise pärast, kuna Kirill Shevelev kasutas varem korduvalt kannatanu suhtes füüsilist vägivalda ning oma tegudega rikkus Kirill Shevelev Viru Maakohtu 11.03.2021 määrusega kehtestatud lähenemiskeelu. Sellega pani Kirill Shevelev toime kohtulahendiga kohaldatud lähenemiskeelu rikkumise, kui see on toime pandud korduvalt, s.o KarS §331-2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohtulik uurimine maakohtus Süüdistatav Kirill Shevelev tunnistas ennast KarS §121 lg.2 p.3 ja §331-2 järgi süüdi osaliselt (12.07.2020 episoodis kõrvakiilu andmises K Sle ja 06.04.2021 episoodis L L löömises; ei järginud üheski episoodis 20 m piirangut). Ülejäänud episoodides KarS §121 lg.2 p.2 järgi ja §120 lg.1 järgi süüdistatav ennast süüdi ei tunnistanud. Süüdistatav seletas, et - augustis 2019 oli tal abikaasaga konflikt seoses süüdistatava lastega esimesest abielust. Magamistoas tuli K S talle rusikatega kallale, ta lükkas abikaasa endast eemale, viimane ei kukkunud. Kui K S tuli talle uuesti kallale, lükkas ta kannatanu uuesti eemale, viimane kukkus vaiba peale, mingeid kehavigastusi ja hematoomi tal ei olnud ja ta ei öelnud, et tal oli valus. R At süüdistatav ei näinud, viimane magas oma toas. Süüdistatav möönis, et kannatanul võis esimese tõukamise ajal olla kontakt uksega - 12.07.2020 konflikti ega kaklust ei olnud, kuna kell 12 – 15 oli ta koos lastega jooksuvõistlusel sanatooriumi juures. K S näitas fotot, et tal oli huulel haav, kuid see oli saadud hommikul, kui ta oli diivanil ja laps hüppas tema süles, lüües kuklaga huule katki. Tegelikult lõi süüdistatav kannatanut 04.07.2021, löök ei olnud mitte valu ja kehavigastuste tekitamiseks, vaid maha rahustamiseks, süüdistatav ei usu, et kannatanu tundis valu ja sinikat huulel ta ei näinud. Poole tunni – tunni pärast tuli kannatanu isa, kannatanu ütles talle, et süüdistatav lõi teda rusikatega. Süüdistatav ütles, et lõi lahtise käega. Kannatanu jäi peale lööki seisma ja ei kukkunud - 04.01.2021 ei olnud konflikti, see oli lihtsalt arusaamatus. Lapsed olid süüdistatava juures ja kannatanu pidi nad peale võtma. Süüdistatav seisis auto juhiukse juures, kannatanu seisis tagumise ukse juures ja avas juhiukse, et sisse istuda ja ära sõita. Kuna süüdistatav ei tahtnud, et ta ära sõidaks, lõi ta

-

-

-

juhiukse kinni. Kuna süüdistatav vaatas kannatanule otsa, ei näinud ta, et kannatanu käsi oli ukse vahel. Kannatanu ütles oi, ilmselt oli tal valus 06.04.2021 nägi ta mööda sõites tankla parklas L Ld K S autos ja otsustas temaga rääkida. Selleks sõitis ta samuti tankla parklasse ja parkis auto 1,5 – 2 m kaugusele K S autost. Seejärel läks süüdistatav K S auto kõrvalistuja poole, kutsus L Ld välja, kuid viimane hakkas solvama ja ei tulnud välja, jutuajamine toimus läbi avatud akna. Seejärel läks süüdistatav tagasi oma autosse ja hakkas ära sõitma. Samal ajal ta nägi, et L L tuli K S autost välja ning läks oma auto poole. Seejärel väljus süüdistatav oma autost ja hakkas L Ld peksma, ta kinnitas, et lõi mitu korda, L L löökidega ei vastanud. Süüdistatav kinnitas, et esimesena lõi tema, L L kaotas tasakaalu ja kukkus, süüdistatav lõi uuesti, kui kannatanu püsti tõusis ühisvara jagamist hakkasid süüdistatav ja K S arutama novembris 2020, augustis ja septembris 2020 nad seda küsimust ei arutanud. Need episoodid on kannatanu poolt välja mõeldud, et saada kinnistu endale. Notariaalsele lepingule kirjutas kannatanu alla vabatahtlikult lähenemiskeelu faktiliste asjaoludega süüdistatav nõustus, kuid märkis, et 06.04.2021 oli ta eesmärk suhelda L Lga, mitte K Sga ja 22.05.2021 läks ta garaaži asju võtma, kus K S oli, ta ei mäleta. Süüdistatav kinnitas, et rikkumine seisnes ainult distantsi rikkumises, halva või valu tekitamist ei olnud.

Kannatanu K S ütlustest maakohtu istungil nähtub, et ta oli süüdistatavaga abielus perioodil xxx – xxx, - augustis 2019 oli tal süüdistavaga suusõnaline konflikt, süüdistatav lõi teda käega, ta tundis kõrvades pininat ja silme ees läks mustaks. Kuna oli pime, siis ta ei näinud, kuid tundus, et süüdistatava käsi oli rusikas. Löök tabas vasaku silma piirkonda, silma alla tekkis hematoom. Pärast tõukas süüdistatav teda veel vastu radiaatorit ja ust. Väiksem laps oli kogu aeg nendega ühes toas ja nuttis, teine poeg ja tütar magasid kõrvaltoas. Kannatanu tütart konflikti ajal ei näinud, kuid tütar ütles hiljem, et nägi pealt. Hematoom tekkis 2 päeva pärast, EMO-sse ja politseisse ta ei pöördunud, kuna see oli esimene kord ja ta lootis, et jääb viimaseks. Hematoomi ta ise ei fikseerinud - 12.07.2020 toimus konflikt kodus, köögis, süüdistatav seisis tema kõrval ja lõi rusikaga huule piirkonda, ülahuulelt tilkus verd. Kannatanu tundis füüsilist valu ja kukkus põrandale, kuna löök oli ootamatu ja ta kaotas tasakaalu. Löök ei olnud tugev. Teist korda lõi süüdistatav lahtise käega pea piirkonda, ka siis oli kannatanul valus. Löömise ajal ei olnud köögis kedagi, aga kohe peale seda tuli nende juurde kannatanu isa ja nägi teda. Kannatanu nuttis ja ütles, et süüdistatav lõi teda, süüdistatav ütles, et andis kõrvakiilu. Kannatanu tegi endast tunni jooksul foto, mille hiljem saatis uurijale. Foto on kindlasti tehtud samal päeval peale juhtunut – 12.07.2020, kuna 08.07.2020 – 09.07.2020 oli neil firma suvepäevad, kannatanu käis seal kerge südamega, konfliktivabalt ja ilma katkise huuleta - 04.01.2021 elasid nad süüdistatavaga lahus, kannatanu läks poegadele süüdistatava juurde järele. Süüdistatav tegi auto juures etteheiteid, segas tal autosse istuda ja tõukas eemale. Kuna oli libe, haaras kannatanu autost kahe ukse vahel olevast postist kinni, süüdistatav lõi juhiukse jõuga kinni. Kuna oli külm ja stressitase kõrge, siis kohe kannatanu valu ei tundnud ja keskendus sellele, et saaks kiiresti ära sõita. Kui kannatanu jõudis koju, oli käsi punane ja väga paistes, järgmisel hommikul tekkis hematoom. Kannatanu rääkis tütrele

-

-

kohe, et käsi jäi ukse vahele ja uurijal lubas kätt ka pildistada. Kannatanu on kindel, et süüdistatav nägi tema kätt ukse vahel, kuna vaatas otse tema poole ja rääkis temaga augustis ja septembris 2020 küsis süüdistatav vara jagamise kohta, kannatanu vastas, et tahab koos lastega koju elama jääda. Seejärel ütles süüdistatav, et lõhub maja kuvaldaga seest ja väljast ära, põletab maha. Kannatanu oli kindel, et süüdistatav võib ta ära tappa. Mingit reaalset tegevust süüdistatav ei teinud, relvade järele ei läinud. Politseisse kannatanu kummalgi juhul ei pöördunud lähenemiskeelu määrusest sai kannatanu teada peale selle kuulutamist, prokurör ütles, et ta peab rikkumise fikseerima ja teavitama politseid. Süüdistatav teadis sellest ka, kuna osales istungil. Xxx tanklas parkis süüdistatav oma auto nii lähedale kannatanu autole, et riivas viimase auto küljepeeglit. Kui süüdistatav oma autost väljus, ütles kannatanu talle mitu korda, et ta rikub lähenemiskeeldu ja tegi videosalvestise, nendevaheline distants oli vähem kui meeter; 22.05.2021 oli kannatanu ja süüdistatava vahel kokkulepe, et kannatanu läheb lastele ise järele, kuid süüdistatav tõi nad ise koju, parkis auto aia taha kohe kannatanu auto juurde, tuli koos lastega aeda sisse ja jalutas aias, kannatanu kirjutas selle kohta avalduse; 24.06.2021 tahtis süüdistatav majast mingit mütsi, kannatanu leidis selle ja pani koos teiste asjadega värava taha valmis, süüdistatav tuli ikkagi väravast sisse ja jalutas hoovis, kannatanu lasi lapsed välja ja kirjutas avalduse; 10.07.2021 tuli süüdistatav lastele järele, oli kokku lepitud, et lapsed tulevad väravast välja, kuid süüdistatav tuli jälle väravast sisse, kuigi kannatanu oli veel väljas.

Kannatanu L L ütlustest maakohtu istungil nähtub, et 06.04.2021 kohtus ta K Sga vastavalt varasemale kokkuleppele tanklas, K S jõudis enne, kannatanu parkis auto tema auto taha ja istus K S autos kõrvalistmele. Hiljem jõudis sinna süüdistatav, parkis oma auto K S autole väga lähedale, tuli välja ja hakkas ebatsensuurselt väljenduma. Kannatanu tegi akna lahti ja käskis ära minna. Seejärel istus süüdistatav oma autosse tagasi ja pööras auto ringi, jäi autosse. Seepeale arvas kannatanu, et ta võib minna oma autosse, suundus juhiukse poole. Sel ajal lõi süüdistatav talle rusikaga kuklasse 2 – 3 lööki, kannatanu kukkus põlvili. Siis lõi süüdistatav teda veel 3 – 4 korda rusikaga kuklasse, peale mida kannatanu tõusis ja pöördus süüdistatava poole, sai veel ühe löögi rusikaga vastu nägu. Kannatanu vasakul oimul oli haav, kust tuli verd, kuklal oli paistetus ja sinikas. Ajal, mil kannatanu püsti tõusis, nägi ta, et K S oli autost välja tulnud ja filmis toimunut. Kuna kannatanul oli alust arvata, et süüdistatav ründab teda uuesti, võttis kannatanu autost pipragaasi ja lasi seda süüdistatava suunas, osa sellest lendas tuulega hoopis kannatanule näkku. Kohaletulnud kiirabi viis kannatanu EMO-sse, seal fikseeriti vigastused. Kannatanu toetas oma tsiviilhagi 400 €, see on seotud sellega, et 2 – 3 nädalat oli tema väljanägemine rikutud, mistõttu tuli tööalaseid kohtumisi inimestega oluliselt piirata. Kannatanu soovib oma riideid tagasi. Süüdistatava telefoninumber oli kannatanu telefonis blokeeritud, e-posti teel süüdistatav ei vabandanud. Tunnistaja R A ütlustest nähtub, et tema on kannatanu K S tütar ja süüdistatav on tema vendade isa. Augustis 2019 elasid nad koos xxx eramajas, ema ja süüdistatava vahel olid tülid, nii suusõnalised kui ka füüsilised. Augustis 2019 oli ta vanemate magamistoa kõrval oma toas, kuulis ema ja süüdistatava hääli ja seda, et esemed kukuvad, noorem vend nuttis kogu aeg. Tunnistaja läks toast välja ja tahtis teada, mis juhtus. Ema ja süüdistatav olid oma voodil põlvili, süüdistatav hoidis ema

õlgadest kinni ja surus vastu seina. Seejärel läks tunnistaja oma tuppa tagasi, samal õhtul ta rohkem ema ei näinud. Järgmisel päeval ütles ta emale, et käis öösel nende toas, ema näos ta vigastusi ei näinud. 12.07.2020 oli tunnistaja kodus koos ema, vendade ja süüdistatavaga. Ema ja süüdistatav tülitsesid köögis, tunnistaja oli II korrusel oma toas, tüli teksti ta ei kuulnud, ainult valjusid hääli. Kui ta kuulis vanaisa häält, läks tunnistaja alla. Ema nuttis, et süüdistatav lõi teda rusikaga näkku, tunnistaja nägi ema näol punast laiku, huul oli katki, natuke tuli verd. Seda, et süüdistatav lõi ema, ütles ema vanaisale, kuid tunnistaja kuulis seda ka. Vennad oli seal ajal I korrusel ja vaatasid televiisorit. Tunnistaja ütlustest nähtub ka, et talvel lõi süüdistatav ema käe autoukse vahele, kui ema läks vendadele järele. Ema käsi oli punane ja paistes. Lähenemiskeelust tunnistaja teadis, selle rikkumist oli korduvalt. Ühel korral oli juures tunnistaja – 31.03.2021, kui süüdistatav oli xxx eramu esikus, vahemaa emaga oli 1 m, ema ütles, et ta rikub keeldu, kuid süüdistatav ütles, et tema majas keeld ei kehti. Seda juhtumit tunnistaja filmis. Tunnistaja (alla 14-aastase isiku) K S ülekuulamise protokollist nähtub, et ta nägi, kuidas isa jättis ema käe ukse vahele, emal oli valus ja tal oli käe peal sinikas. Samast ülekuulamise protokollist nähtub ka, et ema ja isa tülitsevad kogu aeg ning isa teeb emale liiga. Tunnistaja L L ütlustest nähtub, et süüdistatav on tema naaber, kuni 12.07.2020 olid nendevahelised suhted normaalsed, käesoleval ajal suhted puuduvad. 12.07.2020 oli tunnistaja oma aias, süüdistatav sõitis jalgrattaga mööda ja pidas kinni, ta oli ärritunud, ütles, et kodus oli skandaal ja ta andis naisele obaduse vastu nägu. Tunnistaja K S ütlustest nähtub, et 06.04.2021 oli ta tankla parklas koos L Lga, nad istusid tunnistaja autos. Kui suusõnaline vestlus süüdistatava ja L L vahel lõppes, eemaldus süüdistatav tunnistaja autost ja L L väljus. Mingil hetkel nägi tunnistaja tahavaatepeeglist, et L L oli oma auto lähedal pikali maas. Süüdistatav oli ka seal, seisis L L kohal, viimane püüdis üles tõusta, ei saanud, süüdistatav hakkas teda rusikatega vastu pead lööma. Kui tunnistaja nägi, et L L on pikali, võttis ta oma telefoni, väljus autost ja hakkas filmima. Lõpuks võttis L L autost pipragaasi ja kasutas seda. L Ll oli nägu verine ja kuklas suur muhk, ta viidi EMO-sse. Tunnistaja pildistas ja filmis L L vigastused ja edastas need politseile. Tunnistaja A Ai ütlustest nähtub, et kannatanu K S on tema tütar. 12.07.2020 oli tütar veel süüdistatavaga abielus ja nad elasid koos. 12.07.2020 läks tunnistaja tütre juurde, umbes kella 12 +/- 1 tund ajal. Tütar oli nutnud, ebatavalises seisundis, tema nägu oli punane ja paistes. Tütar ütles kohe, et süüdistatav lõi talle rusikaga vastu nägu. Süüdistatav ütles, et lõi lahtise käega. Seejärel võttis süüdistatav pojad ja lahkus majast. Lisaks ülalnimetatud isikulistele tõenditele uuris maakohus kohtuistungitel ka ringkonnaprokuröri ja kaitsja poolt esitatud dokumentaalseid tõendeid, millele maakohus viitab käesolevas kohtuotsuses allpool. Maakohtu otsuse põhjendused

Maakohus, tutvunud käesoleva kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosalised, leidis, et kohtueelses menetluses kogutud ning kohtulikul uurimisel avaldatud tõendid kogumis kinnitavad alljärgnevat. Süüdistused KarS §121 lg.2 p.2, 3 järgi KarS §121 lg.2 p.2 näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest, kui see on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes ning sama paragrahvi lg.2 p.3 näeb ette vastutuse sama teo eest, kui see on toime pandud korduvalt. Kirill Shevelevile on esitatud süüdistus selles, et augustis 2019 lõi ta ühel korral rusikaga näo piirkonda K Sle, seejärel lükkas kannatanut, mille tagajärjel kukkus viimane põrandale ja vastu radiaatorit ning teist korda vastu ust. Kannatanule tekitati füüsilist valu ja hematoom vasaku silma all. Ringkonnaprokurör Liina Pikma viitas oma kohtukõnes kannatanu ja süüdistatava ning tunnistaja R A ütlustele. Kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev leidis oma kaitsekõnes, et veenvaid tõendeid selle süüdistuse episoodi tõendamiseks esitatud ei ole. Kannatanu ütlustest maakohtu istungil nähtub, et tal oli süüdistatavaga suusõnaline konflikt, süüdistatav lõi teda pimedas toas käega silma piirkonda, lisaks tõukas süüdistatav kannatanut vastu radiaatorit ja vastu avatud ust. Valu tundis ta vaid peale tõukamist vastu ust, EMO-sse ja politseisse ta ei pöördunud, hematoomi nägi alles kahe päeva pärast, seda ei fikseerinud, valu kohta ta süüdistatavale ei öelnud. Süüdistatava ütlustest maakohtu istungil nähtub, et selles kuriteo episoodis ta ennast süüdi ei tunnista, kuid pooltevahelist konflikti ja kannatanu endast eemaletõukamist süüdistatav kinnitas. Tunnistaja R A ütlustest maakohtu istungil nähtub, et tema nägi toaukse juures seistes, et kannatanu (tunnistaja ema) ja süüdistatav olid oma voodil põlvili, süüdistatav hoidis ema õlgadest kinni ja surus vastu seina. Seejärel läks tunnistaja oma tuppa tagasi, samal õhtul ta rohkem ema ei näinud. Järgmisel päeval ütles ta emale, et käis öösel nende toas, ema näos ta vigastusi ei näinud. Maakohus leiab, et kaitsja väited antud kuriteoepisoodis on tähelepanu väärivad. Tunnistaja R A ütlused maakohtu istungil ei kinnita mitte kuidagi süüdistuse sisu – rusikaga kannatanule näo piirkonda löömist süüdistatava poolt, kahel korral tõukamist ja hematoomi silma all. Tunnistaja nägi, kuidas süüdistatav hoidis voodil olles kannatanu õlgadest kinni. Selles osas ei ole süüdistatavale süüdistust esitatud. Järgnevalt käsitleb kuriteoepisoodis.

maakohus

kannatanu

ja

süüdistatava

ütluseid

antud

Süüdistuse kohaselt lõi süüdistatav kannatanule rusikaga näo piirkonda. Kannatanu seda maakohtu istungil ei kinnitanud. Kannatanu ütluste kohaselt oli löömise

momendil toas pime ja ta ei näinud, mis asendis oli süüdistatava käsi, talle vaid tundus, et see oli rusikas. Hematoomi märkas ta kaks päeva pärast lööki. Süüdistatav eitas igasugust löömist, kinnitades vaid, et tõukas tüli käigus kannatanut kahel korral endast eemale. Maakohus leiab, et süüdistatava poolt kannatanule rusikaga vasakule näopoolele löömine ei ole käesolevas kriminaalasjas tõendatud. Maakohus möönab, et teatud olukordades võib ja saab maakohus tugineda vaid ühele tõendile – kannatanu ütlustele, kuid seejuures tuleb hinnata ka üldist pilti. Seda hindab maakohus käesolevas kohtuotsuses allpool. Muud tõendid löömise ja hematoomi tekkimise osas antud juhul puuduvad. Maakohus nõustub siinkohal kaitsja seisukohaga, et eluliselt ei ole usutav, et kannatanu naisterahvana ei märganud hematoomi teket enne kahe päeva möödumist ja seda ei märganud ka keegi teine. On üldteada, et löögi puhul (eriti rusikas käega) tekib hematoom väga kiiresti ja aja möödudes muudab see värvi. Seega - hematoomi tekkimist pidi kannatanu kindlasti nägema. Samuti tekitab kahtlusi löömise fakt ka seetõttu, et ka peale kahe päeva möödumist, kui kannatanu väidetavalt avastas hematoomi oma näos, ei fikseerinud ta seda ise ega pöördunud füüsilise vägivalla fikseerimiseks ei tervishoiuasutusse ega ka politseisse. Süüdistatava ja kannatanu ütlustes ei ole vaidlust selle üle, et süüdistuses nimetatud hilisõhtul toimus nende vahel konflikt ja süüdistatav vähemalt tõukas kannatanut selliselt, et viimasel oli kontakt toauksega. Süüdistatava ütluste kohaselt püüdis kannatanu talle füüsiliselt kallale tulla ja ta tõukas kannatanu lihtsalt endast eemale. Kannatanu ütluste kohaselt maakohtu istungil tundis ta peale tõukamist vastu toaust valu, kuid sellest ta süüdistatavale ei rääkinud. Peale väidetavat tõukamist vastu radiaatorit ta oma ütluste kohaselt valu ei tundnud. Valu iseenesest on organismi kaitsefunktsioon ja käsitatav kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustamisega seotud ebameeldiva tundeelamusena. Valulävi on subjektiivne nähtus, mis on erinevatel inimestel erinev ja sõltub muuhulgas erinevatest subjektiivsetest asjaoludest. Sellest tulenevalt peab maakohus vajalikuks hinnata tekkinud olukorda, vaadates eelnevalt mainitud laiemat pilti. Süüdistatava ja kannatanu ütlustest maakohtu istungil nähtub, et tollel hilisõhtul oli nende vahel konflikt ja süüdistatav tõukas kannatanu vastu toaust. Muud tõendid antud tõukamise kohta asja materjalides puuduvad. Küll on aga olemas tunnistaja R A poolt maakohtu istungil antud ütlused selle kohta, et ema ja süüdistatava vahel olid pidevalt tülid, nii suusõnalised kui ka füüsilised. Kannatanu ütluste kohaselt maakohtu istungil ei olnud tema ja süüdistatava vahelised suhted abiellumisest peale normaalsed ja hakkasid järjest halvenema, ka eelmises elukohas elades tõukas süüdistatav kannatanut, kuid löömist ei olnud. Kannatanu tõukamine süüdistatava poolt vastu toaust oligi see, mis põhjustas kannatanule väidetavalt valu. Kannatanu ei suutnud maakohtu istungil viidata, kus täpselt tal valus oli ja kinnitas, et kehavigastusi talle sellest tõukamisest ei tekkinud. Nagu maakohus juba eelnevalt märkis, on erinevate inimeste valulävi erinev ja seega ka selle tajumise intensiivsus. Maakohus ei välista siinjuures, et kui meesterahvas

tõukab naisterahvast vastu toaust, võib viimane tunda ebameeldivat aistingut kuni valuni, kuid hindab siinjuures järgmisi juba ülalviidatud asjaolusid. Kannatanu ütluste kohaselt tundis ta tõukamise järel valu, kuid selle asukohta ta ei nimetanud. Samuti nähtub tema ütlustest, et valu kohta ta süüdistatavale midagi ei öelnud ning kehavigastusi sellest tõukamisest talle ei tekkinud. Süüdistatav küll kinnitas tõukamist, kuid oli veendumusel, et mingit valu ta kannatanule sellega ei tekitanud. Nagu maakohus juba märkis, ei ole välistatud kannatanu poolt hetkeline valu tundmine, kuid maakohtu arvates ei moodusta see KarS §121 lg.2 p.2 sätestatud kuriteokoosseisu. Nimelt nähtub kannatanu poolt maakohtu istungil antud ütlustest, et valu tundmise kohta ta koheselt süüdistatavale midagi ei öelnud; kohta, kus ta valu tol hetkel tundis, ta maakohtule ei nimetanud ning mingeid kehavigastusi see tõukamine kaasa ei toonud. Ka tunnistaja R A ütlustest maakohtu istungil ei nähtu, et kannatanu oleks talle oma valust järgmis(t)el päeva(de)l rääkinud. Kokkuvõttes on käesoleval juhul tegemist olukorraga, kus halbadest isiklikest suhetest tulenenud taaskordse koduse tüli käigus püüdsid kannatanu ja süüdistatav lahendada seda tüli ning selle käigus toimus tõukamine. Maakohus on seisukohal, et antud juhul ei ole täidetud KarS §121 lg.2 p.2 sätestatud kuriteokoosseisu subjektiivne külg. Kriminaalasja lahendamisel kohtulikus menetluses ei tuvastanud maakohus, et süüdistataval oleks olnud konkreetne tahtlus kannatanule valu tekitada ja et ta tegutses vaid selle eesmärgi realiseerimise nimel. Eeltoodud põhjendustel ei ole süüdistus selles kuriteoepisoodis tõendatud ja Kirill Shevelev tuleb selles kuriteoepisoodis õigeks mõista. Kirill Shevelevile on esitatud süüdistus ka selles, et 12.07.2020 kell 11.00 lõi ta ühel korral rusikaga ja ühel korral lahtise käega näo piirkonda K Sle, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu ja hematoomi ülemise huule peal. Ringkonnaprokurör Liina Pikma viitas oma kohtukõnes kannatanu ja süüdistatava ning tunnistajate R A, L L ja A Ai ütlustele ning kannatanu poolt enda vigastusest tehtud fotole. Kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev leidis maakohtu istungil, et ei ole tõendatud, et süüdistatav kasutas 12.07.2020 füüsilist vägivalda kannatanu suhtes, kuna 12.07.2020 alates kella 12-st viibis süüdistatav koos lastega jooksuvõistlusel XXX juures. Kannatanu ütluste kohaselt maakohtu istungil oli nad koos süüdistatavaga hommikul kell 11.00 oma kodus köögis, süüdistatav rääkis kõva häälega ja ebatsensuurselt ja süüdistas kannatanut. Kui kannatanu palus tal lõpetada, lõi süüdistatav kannatanut rusikaga huule piirkonda, kannatanul tilkus veri ülahuulelt. Teist korda lõi süüdistatav kannatanut lahtise käega pea piirkonda. Löömiste juures kedagi ei olnud, kuid peale seda tuli nende juurde kannatanu isa, kellele kannatanu ütles kohe, et süüdistatav lõi teda. Samuti tegi ta endast telefoniga pildi, et juhtunu fikseerida. Politseisse ta ei pöördunud.

Süüdistatava ütluste kohaselt maakohtu istungil ei toimunud nimetatud intsident mitte 12.07.2020, vaid 04.07.2020 ja süüdistatav lõi kannatanut lahtise käega viimase rahustamiseks. 12.07.2020 lõi kannatanu huule katki nende ühine väike poeg. Tunnistaja R A ütlustest maakohtu istungil nähtub, et tema oli sel päeval eramu teisel korrusel oma toas, kuna ema ja süüdistatav tülitsesid esimesel korrusel köögis, tüli ajal ta kõnest aru ei saanud ja alla ei tulnud. Kui ta kuulis allkorruselt vanaisa häält, tuli alla, et tervitada. Kui tunnistaja jõudis alla, nägi ta, et ema nutab, vanaisa ei saanud millestki aru ja süüdistatav kõndis ühest toanurgast teise. Ema ütles vanaisale, et süüdistatav lõi teda, tunnistaja kuulis seda selgelt. Tunnistaja nägi, et emal oli näos punane laik, lõhenenud huul ja natuke verd. Tunnistaja nooremad vennad olid ka allkorrusel, vaatasid televiisorit. Tunnistaja A Ai ütlustest maakohtu istungil nähtub, et 12.07.2020 läks ta kell 12 +/1 tund tütre juurde. Kannatanu tuli talle vastu, oli nutnud ja ebatavalises seisundis, tema nägu oli punane ja paistes. Kannatanu ütles, et süüdistatav lõi talle rusikaga näkku. Vigastusi kannatanu tunnistajale ei näidanud. Süüdistatav tundus olevat pinges. Kannatanu ja süüdistatava lapsed olid ka seal, hiljem võttis süüdistatav pojad ja läks majast ära. Tunnistaja L L ütlustest maakohtu istungil nähtub, et 12.07.2020 olid tema ja süüdistatava vahelised suhted normaalsed, sel päeval sõitis süüdistatav tema majast jalgrattal mööda, oli ärritunud ja ütles, et kodus oli skandaal ja ta andis abikaasale obaduse vastu nägu, seejärel sõitis edasi. Hiljem augustis või septembris rääkis tunnistaja sellest kannatanuga, viimane ütles, et neil oli süüdistatavaga tüli ja ta sai löögi, kuid kas lahtise käega või rusikaga, ei osanud kannatanu öelda. Samuti ütles kannatanu, et tal oli näos verevalum ja marrastused kätel. Maakohus leiab, et kannatanu ütlused antud kuriteoepisoodis on tunnistajate R A ja A Ai ütlustega ning ka kannatanu fotoga vigastusest.

kooskõlas

Kriminaalasja materjalidele lisatud fotolt nähtub, et seestpoolt lõhenenud huulest oli tehtud pilt 12.07.2020 kell 14.31. Maakohtu istungil leidsid süüdistatav ja tema kaitsja, et kannatanu löömist rusikaga 12.07.2020 ei toimunud ja kõrvakiilu andmine toimus 04.07.2020. Maakohus selle seisukohaga ei nõustu. Antud kuriteoepisoodi toimepanemine 12.07.2020 kell 11 ei ole millegagi ümber lükatud. Foto kannatanust on tehtud 12.07.2020, sama kuupäeva kinnitas ka tunnistaja A A. Kannatanu seletas maakohtu istungil, et 08.07.2020 – 09.07.2020 toimusid tema töökoha suvepäevad, kus ta osales ja sel ajal ei olnud tema huul katki. Kuriteoepisoodi toimepanemist 12.07.2020 kell 11 ei väära ka süüdistatava ja kaitsja viited sellele, et samal päeval alates kella 12st viibis süüdistatav koos poegadega jooksuvõistlusel xxx juures. Teatavasti on xxx näol tegemist väikese kohaga, kus ühest kohast teise minek ei võta aega. Lisaks sellele nähtub tunnistaja A Ai ütlustest, et peale tema sinnajõudmist ja löömisest teadasaamist võttis süüdistatav pojad ja lahkus majast. Seega on eluliselt usutav, et peale kuriteo toimepanemist 12.07.2020 kell 11 jõudis ta poegadega xxx juurde jooksuvõistlusele kella 12-ks.

Kaitsja oma kaitsekõnes viitas ka sellele, et tunnistaja L L ütlused selles kuriteoepisoodis ei ole usaldusväärsed, kuna tunnistaja ütluste kohaselt sõitis süüdistatav tema majast 12.07.2020 mööda jalgrattal üksinda ja ütles, et läheb randa. Maakohtule jääb see kaitsja seisukoht arusaamatuks, kuna kaitsja ei ole maakohtu istungil täpsustanud, mis kellaajal süüdistatav tunnistaja majast möödus ja selline vestlus nende vahel toimus. Antud juhul ei ole kuidagi välja selgitatud, kas see toimus enne kella 12-st või kunagi samal päeval hiljem. Seega ei ole ka selle väitega kuidagi ümber lükatud kuriteo toimepanemine 12.07.2020 kell 11. Eeltoodu alusel ei pea maakohus põhjendatuteks ka kaitsja väiteid selle kohta, et kannatanu ja tunnistaja L L on oma seisukohti selles kuriteoepisoodis kuidagi varasemalt kooskõlastanud selleks, et kannatanu saaks vaidlustada ühisvara jagamist maakohtus. Kõigile teadaolevalt toimub kriminaalasja lahendamine üldmenetluse korras ja tsiviilasja menetlemine ühisvara jagamises erinevate menetlusnormide ning seega ka tõendite järgi. Kaitsja oma kaitsekõnes viitas ka sellele, et kannatanu ei rääkinud oma isale, et süüdistatav lõi teda rusikaga ja tekitas ülahuulele haava. Maakohus selle seisukohaga ei nõustu. Vastupidi, nii tunnistaja A Ai kui ka tunnistaja R A ütlustest nähtub üheselt, et kannatanu läks oma isale vastu ja ütles kohe, et süüdistatav lõi teda rusikaga näkku ning seda kuulis ka selleks ajaks ülakorruselt alla tulnud tunnistaja R A. Viimase ütluste kohaselt nägi ta ka ema lõhkist huult ja verd. Ka kannatanu ütlustest maakohtu istungil nähtub, et ta rääkis löömisest isale kohe, kui viimane tuli. Nimetatud ütlused ei ole ümber lükatud ka süüdistatava ütlustega, kuna viimane kinnitas maakohtu istungil, et ütles kannatanu jutu peale viimase isale, et lõi teda vaid lahtise käega. Seega saab teha järelduse, et kannatanu rääkis löömisest oma isale kohe. Tõendid samal päeval samal ajal toimunud lahtise käega löögi osas kriminaalasja materjalides puuduvad. Nagu maakohus juba eespool viitas, on teatud juhtudel võimalik süüdistuse ja süüdimõistva kohtuotsuse rajamine vaid ühele tõendile, s.o. kannatanu ütlustele, kuid siis peavad need ütlused olema ühesugused, järjepidevad ning haakuma üldise teopildiga. Maakohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas see nii ei ole. Tunnistaja A Ai ütlustest nähtub, et kannatanu ütles, et süüdistatav lõi talle rusikaga vastu nägu, sama ütlust kuulis pealt ka tunnistaja R A. Kumbki tunnistaja ei kinnitanud maakohtu istungil süüdistust samal päeval samal ajal lahtise käega tehtud löögi osas. Maakohus on seisukohal, et juhul, kui lööke oleks olnud rohkem kui üks, oleks kannatanu sellest koheselt ka oma isale rääkinud ja sel juhul oleks seda kuulnud ka samal ajal allkorrusele tulnud kannatanu tütar. Maakohus ei pea eluliselt usutavaks, et kannatanu nimetab isale ära ühe löögi, kuid jätab viitamata kohe sellele järgnenud löögile. Ülaltoodu alusel leiab maakohus, et süüdistatava süü antud kuriteoepisoodis ühe rusikaga löögi osas on tõendatud ja Kirill Shevelev tuleb selles kuriteoepisoodis süüdi mõista. Samal päeval samal ajal toimunud lahtise käega löögi osas tuleb Kirill Shevelev õigeks mõista. Kirill Shevelevile on esitatud süüdistus ka selles, et 04.01.2021 kell 18.45 lõi ta kannatanu sõiduauto juhipoolse ukse kinni selliselt, et kannatanu parem käsi jäi ukse vahele, tekitades kannatanule füüsilist valu ja hematoomi paremal käeseljal.

Ringkonnaprokurör Liina Pikma viitas oma kohtukõnes kannatanu ning tunnistajate Kirill Shevelevi ja R A ütlustele, lähisuhtevägivalla 04.01.2021 infolehele ning fotodele kannatanu vigastustest. Kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev leidis maakohtu istungil, et süüdistataval ei olnud tahtlust tekitada kannatanule füüsilist valu ja ta tegi seda ettevaatamatuse tõttu. Kannatanu ütlustest nähtub, et 04.01.2021 läks ta süüdistatava juurde järele nende ühistele lastele. Peale laste autosse panemist segas süüdistatav teda autosse istumast ja seisis juhiukse juures, uks oli lahti. Süüdistatav takistas kannatanul autosse istumast ja tõukas teda. Kuna oli libe, haaras kannatanu kahe ukse vahelisest postist kinni, süüdistatav pani seejärel juhiukse jõuga kinni. Koju jõudes oli kannatanu käsi punane ja paistes, ta näitas seda kohe ka tütrele. 05.01.2021 käis kannatanu politseis ütlusi andmas ja seal fikseeriti ka vigastus. Süüdistatava ütlustest nähtub, et ta seisis kannatanu auto juhiukse juures, kannatanu seisis tagumise ukse juures. Süüdistatav ei tahtnud, et kannatanu ära sõidaks ja seetõttu lükkas juhiukse kinni. Süüdistatav kinnitas, et ei näinud, et kannatanu käsi on ukse vahel, kuna vaatas talle otsa. Süüdistatav kinnitas, et kannatanu oietas, küllap oli tal valus. Tegemist oli juhusega, mitte tahtmisega haiget teha. Tunnistaja R A ütlustest maakohtu istungil nähtub, et ema läks vendadele järele ja tagasi tulles oli ta käsi punane ja paistes, ema ütles, et süüdistatav lõi ta käe autoukse vahele. Tunnistaja Kirill Shevelevi (süüdistatava ja kannatanu ühine poeg) ütlustest nähtub, et süüdistatav jättis kannatanu käe ukse vahele, emal oli valus ja sinikas käe peal. Lähisuhtevägivalla infolehest nähtub, et kannatanu pöördus 05.01.2021 politseisse, kuna 04.01.2021 lõi süüdistatav kannatanu paremat kätt autouksega, mille tagajärjel tekkis kannatanul hematoom. Kannatanu 05.01.2021 ülekuulamise protokolli juurde on lisatud uurija poolt kannatanu paremast käeseljast tehtud foto, millel nähtub hematoom. Maakohus leiab, et süüdistus on antud kuriteoepisoodis süüdistatavale esitatud põhjendatult. Maakohus ei nõustu kaitsja väitega selles osas, et süüdistatav lõi kannatanu auto juhiukse kinni ettevaatamatusest. Vastupidi, süüdistatav kinnitas ise maakohtu istungil, et lõi juhiukse kinni seetõttu, et ei tahtnud, et kannatanu sõidaks kohe ära ja soovis veel kannatanuga rääkida. Süüdistatava väited maakohtu istungil selle kohta, et ta ei näinud, et kannatanu käsi on ukse vahel, ei ole eluliselt usutavad. Nii süüdistatav kui kannatanu kinnitasid maakohtu istungil, et süüdistatav seisis auto juhiukse juures ja kannatanu selle taga asuva tagumise ukse juures selliselt, et hoidis kinni esi- ja tagumise ukse vahelisest uksepostist. Seega seisis kannatanu pigem lähemal auto juhiuksele kui auto tagaosale. Maakohus on seisukohal, et sellise vahemaa puhul on mõlemale vestluses osalejale selgelt nähtavad mõlemate asendid, poosid ja liigutused. Süüdistatava seletused selle kohta, et ta ei näinud kannatanu kätt, kuna vaatas talle otsa, ei ole eluliselt usutavad. Maakohus viitab siinkohal ka süüdistatava enda korduvatele ütlustele selle kohta, et ta ei

tahtnud, et kannatanu sõidaks ära, seega pidi ta kannatanu liigutusi jälgima/nägema väga täpselt. Maakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et süüdistatav pani antud kuriteoepisoodi toime ettevaatamatusest. Asjaolu, et kannatanu tundis käe juhiukse vahele jäämise tagajärjel valu, ei ole vaidlustanud ka süüdistatav. Hematoomi teke on tõendatud uurija poolt tehtud fotoga. Ülaltoodu alusel leiab maakohus, et süüdistatava süü antud kuriteoepisoodis on tõendatud ja Kirill Shevelev tuleb selles kuriteoepisoodis süüdi mõista. Kirill Shevelevile on esitatud süüdistus ka selles, et 06.04.2021 kell 17.45 lõi ta L Lle mitmel korral rusikatega pea ja näo piirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu ja järgmised kehavigastused – kaks paistetust kukla piirkonnas, paistetus lõualuu paremal pool, marrastus kõrva piirkonnas paremal pool, paistetus vasaku silma piirkonnas, lahtine haav oimu piirkonnas vasakul pool. Ringkonnaprokurör Liina Pikma viitas oma kohtukõnes kannatanu ja tunnistaja K S ütlustele, asitõendi vaatlusprotokollidele, kannatanu patsiendikaardile ning süüdistatava poolt numbrile 112 tehtud kõnele. Kaitsja leidis, et süüdistus on põhjendatud, kuid tuleb kvalifitseerida KarS §121 lg.1 järgi. Kannatanu ütlustest maakohtu istungil nähtub, et oma autosse mineku ajal lõi süüdistatav talle rusikaga 2 – 3 lööki kuklasse, ta kukkus põlvili, sel ajal lõi süüdistatav talle veel 3 – 4 lööki kuklasse. Seejärel tõusis kannatanu püsti, pöördus süüdistatava poole ja sai veel löögi vastu nägu. Kõik löögid olid rusikaga. Vigastused on fikseeritud EMO patsiendikaardil. Kannatanu ei üritanud vastu lüüa. Oma riideid soovib kannatanu tagasi. Mittevaraline hagi 400 € koosneb hinnanguliselt sellest, et kannatanu väljanägemine oli 2 – 3 nädalat rikutud ja kuna tema töö on seotud inimestega kohtumistega, siis oli ta seda oluliselt sunnitud piirama. Lahtine haav ja sinikad paistsid silma. Lisaks sellele karjus süüdistatav tanklas kannatanu suunas ebatsensuurselt, seda kuulsid kõik tanklas sel ajal viibijad ja personal, hiljem ka teised inimesed. Lisaks sellele valutasid kannatanul need kohad, kuhu ta löögid sai, tekkisid peavalud, kuulmine oli häiritud. Süüdistatav kinnitas maakohtu istungil, et lõi kannatanut; mitu korda, ei lugenud, kannatanu tema löökidele ei vastanud. Süüdistatav seletas, et tal oli kannatanu vastu viha ja süüdistatav lõi esimesena. Politseile helistades ta valetas, et kannatanu lõi teda esimesena. Süüdistatav lõi kannatanut rusikatega vastu pead ja keha. Tunnistaja K S ütlustest nähtub, et kui kannatanu oli tema autost väljunud, nägi ta mõne aja pärast tahavaatepeeglist, et kannatanu on oma auto külje peal maas, süüdistatav oli tema kohal, kannatanu püüdis tõusta, kuid ei saanud ja süüdistatav hakkas teda jälle rusikatega lööma. Hetkel, kui tunnistaja nägi, et kannatanu on maas, võttis ta oma mobiiltelefoni, väljus autost ja hakkas filmima, öeldes süüdistatavale, et kustub politsei. Lõpuks kutsus politsei välja süüdistatav ning tunnistaja koos kannatanuga jäid ootama. Kannatanul oli nägu verine ja kuklas suur muhk, kiirabi

viis ta EMO-sse. Tunnistaja fikseeris kannatanu vigastused, filmi ja fotod edastas politseile. Asitõendi 07.04.2021 vaatlusprotokollist nähtub esmalt suusõnaline konflikt kahe meesterahva vahel, seejärel ühe meesterahva löömine teise poolt. Tegemist on lisaga tunnistaja K S ülekuulamise protokolli juurde. Nimetatud protokollist nähtuvad video ja fotod kannatanu vigastustest peale süüdistatava poolset füüsilist vägivalda kannatanu suhtes. Asitõendi 25.05.2021 vaatlusprotokollist nähtub 06.04.2021 toimunud tegevus xxx territooriumil. Tegemist on tankla poolt üle antud DVD-R plaadiga, millest on tehtud ka kuvatõmmised. Nimetatud protokollist nähtub üheselt, et füüsilise konflikti algataja oli süüdistatav, et süüdistatav lõi kannatanut korduvalt ja kannatanu vastu ei löönud. Asitõendi 02.09.2021 vaatlusprotokollist nähtub 06.04.2021 kell 17.52 tehtud kõne Häirekeskusesse, milles helistaja kinnitab, et talle tuli kallale L L. Asitõendi 08.04.2021 vaatlusprotokollist nähtub, et vaadeldi kannatanu teksapükse ja helepruuni värvi sviitrit, milledelt võeti erinevatest kohtadest proovid. Lisatud on fototabelid. SA Ida-Viru Keskhaigla 06.04.2021 patsiendikaardist nr.xxx nähtub, et L Lle teostatud triaažil kinnitati peavalu, muhk kukla piirkonnas ja marrastus oimu piirkonnas ning traumajärgne iiveldus. Samast kaardist nähtub, et kaebuse kohaselt sai patsient löögid teiselt mehelt. Kuivõrd vaidlus antud kuriteoepisoodi osas menetlusosaliste vahel puudub, siis leiab ka maakohus, tuginedes eelpoolnimetatud tõenditele, et süüdistatava süü antud kuriteoepisoodis on tõendatud ja Kirill Shevelev tuleb selles kuriteoepisoodis süüdi mõista. Küll aga ei nõustu maakohus kaitsja seisukohaga, et antud kuriteoepisood tuleb kvalifitseerida KarS §121 lg.1 järgi. Kuivõrd maakohus leidis käesolevas kohtuotsuses eespool, et kaks kuriteoepisoodi KarS §121 lg.2 järgi on süüdistatava puhul tõendatud ja ta on neis süüdi, tuleb käesolev kuriteoepisood kvalifitseerida sarnaselt süüdistusega KarS §121 lg.2 p.3 järgi. Süüdistused KarS §120 lg.1 järgi KarS §120 lg.1 näeb ette vastutuse tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise eest, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Kirill Shevelevile on esitatud süüdistused selles, et augustis ja septembris 2020 ähvardas ta K St, et lõhub nende ühise kodu seest ära, paneb maja põlema ning tapab kannatanu ära. Ringkonnaprokurör Liina Pikma viitas oma kohtukõnes kannatanu ja süüdistatava ütlustele. Kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev leidis oma kaitsekõnes, et ähvardamise kohta ei ole kogutud veenvaid tõendeid.

Kannatanu ütlustest nähtub, et augustis 2020 ähvardas süüdistatav kannatanut, et lõhub maja seest ära ja paneb põlema. Kannatanu arvas, et kui süüdistatav oleks jäänud peale lahutust pereta, majata ja pidanud maksma elatist, oleks tal olnud keeruline. Septembris 2020 reageeris süüdistatav pakkumisele jagada vara kohtus plahvatuslikult, karjus ja tõi näite mehest, kes tulistas oma naist kohtusaalis, kannatanu oli veendunud, et süüdistatav võib ka tema sarnaselt tappa. Süüdistatav elas end välja ja tüli lõppes. Kummalgi ähvardamise juhul ei teinud süüdistatav mingit reaalset tegevust, politseisse ei pöördunud kannatanu ühelgi korral, süüdistatav jäi majja elama kuni septembri lõpuni. Süüdistatav ähvardamist ei tunnistanud. Maakohus leiab, et kaitsja väited on tähelepanu väärivad. Ähvardamine on kahju tekitamise kavatsusest teadaandmine, mis on konkreetselt suunatud teises inimeses hirmutunde tekitamisele. Ähvardamine võib toimuda ka suulises vormis. Ähvardamine eeldab, et ähvardaja jätab mulje, et kahju tekitamine sõltub tema tahtest ning edaspidine asjade käik sõltub vaid ähvardaja tegutsemisest. Ähvardamine peab olema ka sedavõrd veenev, et kannatanul on reaalne alus karta selle ähvarduse täideviimist. Sellised asjaolud, millel kannatanu kartus põhineb, tuleb kriminaalasjas tuvastada. Kannatanu ütlustest nähtub, et süüdistatav ähvardas esimeses kuriteoepisoodis põletada maha nende eramu ja teises kuriteoepisoodis tappa kannatanu. Muud tõendid peale kannatanu ütluste kriminaalasja materjalides puuduvad. Maakohus möönab, et selliste väljendite ütlemise korral on ilmselgelt tegemist suulises vormis esitatud ähvardusega. Kuna KarS §120 lg.1 sätestatud kuriteokoosseis eeldab alust karta ähvarduse täideviimist, siis järgnevalt hindab maakohus seda, kas kannatanul oli reaalselt alust karta selliste ähvarduste täideviimist. Nagu maakohus juba viitas ülalpool, on antud kuriteoepisoodides ainsateks tõenditeks kannatanu ja süüdistatava ütlused. Kannatanu ütluste kohaselt toimus esimene ähvardamine 2020 augusti esimesel poolel, enne abielulahutuse avalduse sisseandmist (see toimus 24.08.2020). Kannatanu ütluste kohaselt toimus ähvardamine eramu hoovis väljas ja ähvardamine lõppes, kui kannatanu läks hoovist majja sisse. Mingit reaalset tegevust süüdistatav ei teinud ja elas seal veel septembri lõpuni. Kannatanule tundus, et maja mahapõletamise ähvardus oli reaalne seetõttu, et süüdistataval oleks olnud peale abielulahutust keeruline. Maakohus süüdistusega selles kuriteoepisoodis ei nõustu. Süüdistuses ja ringkonnaprokuröri kohtukõnes ei ole välja toodud ühtegi sellist asjaolu, millel kannatanu kartus augustis 2020 reaalselt põhines. Ringkonnaprokurör viitas küll sarnaselt kannatanuga lisaks võimalikule raskele materiaalsele olukorrale ka 12.07.2020 toimunud füüsilise vägivalla episoodile, kuid maakohus leiab, et need kaks asjaolu täida KarS §120 lg.1 sätestatud koosseisu.

Kannatanu ütlused süüdistatava materiaalse olukorra raskuste kohta peale võimalikku abielulahutust on oletuslikud. Kannatanu jäi ise ühisesse eramusse elama kuni 31.05.2021 ning 11.12.2020 allkirjastasid nii kannatanu kui süüdistatav Jõhvi notar xxx poolt kaugtõestamise teel Endiste abikaasade ühisvara jagamise lepingu, asjaõiguslepingud ja kinnistamisavalduse kande tegemiseks kinnistusregistrisse, samuti Hüpoteekidega tagatud nõuete muutmise lepingu ja Lastele elatise maksmise kokkulepe. Nimetatud lepingutest nähtub, et see oli menetlusosaliste poolt allkirjastatud vabatahtlikult, kannatanu ei viidanud seejuures ühelegi asjaolule, mille tõttu oli ta sunnitud seda tegema. Süüdistusaktis on märgitud, et kuivõrd süüdistatav oli varasemalt kannatanu suhtes korduvalt vägivalda kasutanud, oli kannatanul alust arvata, et ta võib oma ähvardused täide viia. Käesolevas kohtuotsuses tuvastas maakohus eespool, et seisuga august – september 2020 ei olnud süüdistatav kannatanu suhtes kasutanud füüsilist vägivalda korduvalt. Maakohus nõustub ringkonnaprokuröriga, et selleks ajaks oli toimunud väärkohtlemine 12.07.2020, kuid seda ei saa pidada korduvaks füüsilise vägivalla kasutamiseks. Perioodiks august – september 2020 oli tegemist üksiku juhtumiga, mida tegelikkuses ei pidanud ka kannatanu ise selle toimumise momendil sedavõrd kaalukaks, et oleks pöördunud tervishoiuasutusse või politseisse. Maakohus leiab, et mõlema ähvardamise episoodi puhul on oluline arvestada ka seda, et kummagi puhul ei pöördunud kannatanu politsei poole. Maakohus leiab, et kui kannatanul oli reaalselt alust karta selliste ähvarduste täideviimist, on eluliselt usutav, et ta oleks pöördunud õiguskaitseorganite poole või rääkinud sellest kellelegi kolmandale. Tõendeid sellise kannatanu käitumise kohta ei ole maakohtule esitatud. Vastupidi, kannatanu enda ütlustest nähtub, et peale ähvardamist augustis 2020 läks ta majja sisse ja sellega kõik lõppes, peale ähvardamist septembris 2020 ütles süüdistatav oma etteheited välja ja tüli lõppes. Mingeid reaalseid tegevusi ähvarduste täideviimiseks (eramu sisemuse lõhkumiseks, selle põlemapanemiseks või kannatanu tapmiseks) süüdistatav kannatanu ütluste kohaselt ei teinud. Nii süüdistatav kui kannatanu kinnitasid maakohtu istungil, et süüdistataval olid kodus relvad, mõlemad teadsid nende asukohti, kuid peale ähvardamist septembris 2020 kinnitas kannatanu, et süüdistatav ei läinud oma relvi võtma. Eeltoodust tulenevalt ei ole maakohtule esitatud tõsikindlaid tõendeid selle kohta, mille alusel on võimalik kindlaks teha need konkreetsed asjaolud, mille puhul oli kannatanul reaalselt alust karta kahe ähvarduse täideviimist. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et esimese ähvarduse tegemise ajal ei olnud kannatanu ja süüdistatav veel esitanud isegi avaldust nende abielu lahutamiseks ning mõlema ähvarduse tegemise ajal elasid kannatanu ja süüdistatav samas eramus koos kolme alaealise lapsega. Maakohus leiab, et juhul, kui kannatanu oleks võtnud neid ähvardusi nende tegemise hetkel reaalsetena ja kartnud nende kohest täideviimist, ei oleks ta ise koos alaealiste lastega jäänud sinna eramusse edasi elama ja kirjutanud detsembris 2020 alla lepingutele notari juures. Eriti ilmekalt väljendub ähvarduse mittetõsiselt võtmine september 2020 episoodis, kuna selleks ajaks oli toimunud 12.07.2020 füüsilise vägivalla kasutamise juhtum ja väidetav august 2020 ähvardamine. Vaatamata isegi neile kahele juhtumile ei võtnud kannatanu ka peale

september 2020 toimunud ähvardamist mitte midagi ette ei enda ega oma alaealiste laste kaitseks. Maakohus leiab, et süüdistus nende kahe episoodi osas ei ole tõendatud ja Kirill Shevelev tuleb neis kuriteoepisoodides õigeks mõista. Süüdistused KarS §331-2 järgi KarS §331-2 näeb ette vastutuse kohtulahendiga kohaldatud lähenemiskeelu või muu isikuõiguse kaitse abinõu rikkumise eest, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale, või lähenemiskeelu või muu isikuõiguse kaitse abinõu korduva rikkumise eest. Kirill Shevelevile on esitatud süüdistus lähenemiskeelu korduva rikkumise eest, nimelt 06.04.2021, 22.05.2021, 24.06.2021 ja 10.07.2021. Ringkonnaprokurör Liina Pikma viitas oma kaitsekõnes Viru Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu määrustele, süüdistatava kinnitusele nende kättesaamise kohta, süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja R A ütlustele, asitõendite vaatlustele ning kannatanu taotlusele lähenemiskeelu kohaldamiseks süüdistatava suhtes. Kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev leidis, et süüdistus on põhjendatud. Kannatanu ütlustest maakohtu istungil nähtub, et süüdistatav käis korduvalt nende eramu hoovis ajal, kui süüdistatav oli kodus. Kuna maja välisuksest väravani on vähem kui 20 meetrit, rikkus süüdistatav lähenemiskeeluga lubatud vahemaad. Kannatanu filmis süüdistatavat korduvalt, kui viimane oli hoovis. 06.04.2021 tanklas toimunud intsidendi ajal parkis süüdistatav oma sõiduauto vahetult kannatanu sõiduauto kõrvale ja väljudes seisis kohe kannatanu sõiduauto kõrval. Kõikidel kordadel on kannatanu süüdistatavale öelnud, et ta rikub lähenemiskeeldu ja hoiatanud, et teavitab sellest ka politseid. Tunnistaja R A ütlustest nähtub, et lähenemiskeelust oli ta teadlik. Ise oli ta kohal 31.03.2021, kui süüdistatav rikkus seda keeldu esimest korda. Süüdistatav tuli majja, tema ja ema vahe oli umbes 1 meeter, ema ütles süüdistatavale, et ta rikub lähenemiskeeldu, kuid süüdistatav ütles emale, et tema majas see keeld ei kehti. Seda juhtumit filmis tunnistaja oma mobiiltelefoniga. Süüdistatava ütlustest maakohtu istungil nähtub, et ta tunnistab oma süüd selles, et ei järginud vastavat vahemaad, kuid leidis, et see ei olnud tahtlik, vaid juhus ja et talle võimaldati asjade võtmist eramu juures olevast garaažist. Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et 02.03.2021 esitas kannatanu taotluse kriminaalasjas lähenemiskeelu kohaldamiseks. Taotluse sisuks oli kohaldada lähenemiskeeld Kirill Shevelevile ja nimelt – viibida kannatanu elukoha xxx läheduses mitte vähem kui 20 meetrit ja viibida avalikes kohtades ja muus viibimiskohas läheduses mitte vähem kui 20 meetrit ning suhelda kannatanuga nendes kohtades.

Viru Maakohtu 11.03.2021 määrusega rahuldati prokuröri taotlus osaliselt ja kriminaalasjas kohaldati Kirill Shevelevile kogu kriminaalmenetluse ajaks lähenemiskeeld, keelates tal lähenemise K Sle mitte lähemale kui 20 meetrit ja K Sga juhuslikul kohtumisel oli Kirill Shevelevil kohustus kannatanut kõnetamata viivitamatult eemalduda vähemalt 20 meetri kaugusele. Kohtumääruse põhjenduste kohaselt ei olnud prokuröri taotlus lähenemiskeelu kohaldamiseks kannatanu elukohale xxx põhjendatud, kuna sellel aadressil pidi kannatanu elama kuni maikuu lõpuni 2021 ja samal aadressil asus garaaž, mida süüdistatav kasutas ja kus ta hoidis oma vara. Lähenemiskeeld ei hõlmanud kohtumääruse kohaselt süüdistatava ja kannatanu suhtlemist telefoni teel või sotsiaalvõrgustiku kaudu. Süüdistatav kinnitas Viru Maakohtu 11.03.2021 määruse kättesaamist e-kirjaga 11.03.2021 kell 12.42. Tartu Ringkonnakohtu 30.03.2021 määrusega jäeti Viru Maakohtu 11.03.2021 määrus muutmata. Viru Maakohtu 23.07.2021 määrusega tühistati Viru Maakohtu 11.03.2021 määrusega Kirill Shevelevi suhtes kohaldatud lähenemiskeeld alates kohtumääruse tegemisest. Asitõendi 25.05.2021 vaatlusprotokollist nähtub, et süüdistatav pargib enda kasutuses oleva sõiduauto vahetult kannatanu sõiduauto kõrvale. Tegemist on salvestisega xxx kaameratest 06.04.2021 selles tanklas toimunud kehalise väärkohtlemise kohta. Asitõendi 07.04.2021 vaatlusprotokollist nähtub, et süüdistatav seisab vahetult kannatanu sõiduauto paremal küljel. Tegemist on salvestise ja kuvatõmmisega lisana kannatanu ülekuulamise protokolli juurde 06.04.2021 tanklas xxx. Asitõendi 25.11.2021 vaatlusprotokollist nähtub, et 22.05.2021 on videosalvestatud läbi eramu ukseklaasi seestpoolt eramu hoovi territooriumil liikuvat meesterahvast. Tegemist on salvestise ja kuvatõmmistega lisana kannatanu ülekuulamise 02.06.2021 protokolli juurde. Asitõendi 25.11.2021 vaatlusprotokollist nähtub, et on videosalvestatud eramu hoovis seisvat meesterahvast. Tegemist on salvestise ja kuvatõmmisega lisana kannatanu ülekuulamise 26.07.2021 protokolli juurde. Kuivõrd vaidlus antud kuriteoepisoodide osas menetlusosaliste vahel puudub, siis leiab ka maakohus, tuginedes eelpoolnimetatud tõenditele, et süüdistatava süü antud kuriteoepisoodides on tõendatud ja Kirill Shevelev tuleb neis kuriteoepisoodides süüdi mõista. Süüdistatava väidetele selle kohta, et talle võimaldati garaažist asjade võtmine, märgib maakohus, et sellise vajaduse tekkimisel tuli tal kannatanuga aeg kokku leppida ja käia eramus/garaažis/hoovis asjade järel ajal, mil kannatanu seal ei viibinud. Sama kehtib ka väidete kohta laste vastuvõtmisel/üleandmisel. Kriminaalasja materjalide kohaselt oli kannatanu ja poolte ühiste laste elukoht eramu, mis oli piiratud aiaga, seega oli lähenemiskeelu rikkumise vältimiseks laste viimisel/toomisel võimalik olnud kokku leppida (nt värava avamine, millega süüdistatava väitel väiksem poeg hakkama ei saanud). Kuna telefoni teel ja sotsiaalvõrgustikus suhtlemine ei olnud lähenemiskeelu kohaldamise määrusega keelatud, oli see kõik võimalik korraldada.

Vastavalt KrMS §61 hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt ja ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Ülaltoodu kokkuvõttes mõistab maakohus süüdistatava süüdi kolmes kehalise väärkohtlemise ja neljas lähenemiskeelu rikkumise episoodis. Ühes kehalise väärkohtlemise ja kahes ähvardamise episoodis tuleb süüdistatav õigeks mõista. Kohtukõnes viitas ringkonnaprokurör Liina Pikma sellele, et kõik kuriteoepisoodid on süüdistatava poolt toime pandud tahtlikult, kuid ei täpsustanud tahtluse liiki. Kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev leidis, et lähenemiskeelu rikkumine korduvalt on toime pandud tahtlikult, selle liiki täpsustamata. Ülejäänud kuriteoepisoodides kaitsja tahtluse liigile ei viidanud. Maakohus leiab, et kõik kuriteoepisoodid, milles maakohus leidis süüdistatava süüdi olevat, on tema poolt toime pandud otsese tahtlusega. Vastavalt KarS §16 lg.3 paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Väärkoheldes kannatanuid kehaliselt selliselt, et tekitas neile nii valu kui ka tervisekahjustused ning rikkudes korduvalt talle selgitatud lähenemiskeelu tingimusi, pidi süüdistatav aru saama või vähemalt möönma, et paneb toime kuriteod. Ülaltoodu kokkuvõttes on kolmes kehalise väärkohtlemise ja neljas lähenemiskeelu rikkumises tuvastatud nii kuriteo subjektiivne kui objektiivne külg. Vastavalt KarS §32 lg.1 saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub seaduses sätestatud süüd välistav asjaolu. Vastavalt KarS §33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane. Maakohus leiab, et süüdistatav on talle inkrimineeritavate kuritegude toimepanemises süüdi, sest ta on täiskasvanu ja süüdiv ning tema teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid antud kriminaalasjas ei esine. Vastavalt KarS §2 lg.2 karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Vastavalt KarS §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib karistuseks mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega.

Maakohus peab oluliseks, et karistuse mõistmisega edastatakse süüdimõistetule ühiskonna sõnum, et süütegu ei jää ilma karistamiseta. Seega kaitstakse õiguskorda üldises mõttes. Oluline on ka see, et karistus ja karistamine avaldaksid süüdimõistetule vastavat ja õiget mõju. Karistuse mõistmisel tuleb karistuse liigi ja määra mõistmisel arvestada nii üld- kui eripreventiivseid eesmärke. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava sätte sanktsiooni piires ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (vt. ka Riigikohtu 16.05.2007 lahend kohtuasjas nr.3-1-114-07 ja 24.10.2011 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-77-11). Karistuse mõistmisel võetakse kõigepealt arvesse toimepandud kuritegude asjaolusid ja siis süüdistatava isikut. Klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale. Karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü (vt. ka Riigikohtu 14.06.2006 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-4306). Kuigi karistuse mõistmine rajaneb süüpõhimõttel ja esmajoones tuleb lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest (vt. ka Riigikohtu 12.12.2012 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-113-12), tuleb karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvestada ka süüdistatava isikut. Vastavalt Riigikohtu 17.06.2013 lahendile kohtuasjas nr.3-1-1-58-13 tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks Karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, seejärel tuvastada süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Samuti tuleb karistuse mõistmisel arvestada võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kirill Shevelev on käesoleva kohtuotsusega süüdi mõistetud seitsmes kuriteoepisoodis kahe erineva KarS sätte järgi ja õigeks mõistetud kolmes kuriteoepisoodis kahe erineva KarS sätte järgi. Ringkonnaprokurör viitas oma kaitsekõnes sellele, et käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud süüdistatava karistust raskendava asjaoluna KarS §121 lg.2 p.2 järgi KarS §58 p.13 sätestatud isikuvastase süüteo toimepanemine täisealise poolt alaealise juuresolekul. Maakohus nõustub sellega. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et kehalise väärkohtlemise episood 04.01.2021 toimus ajal, mil autos istusid ka kannatanu ja süüdistatava ühised alaealised pojad, kellest vanim on antud kriminaalasjas ka üle kuulatud ja kes muuhulgas kirjeldas ka nimetatud kuriteoepisoodi. Käesolevas kriminaalasjas menetletavad süüteod on toime pandud perioodil juuli 2020 – juuli 2021, seega seitse kuriteoepisoodi aasta jooksul. Samas ei ole maakohtule esitatud andmeid selle kohta, et süüdistatav oleks peale juulit 2021 pannud toime uusi süütegusid, k.a. sama(de) kannatanu(te) suhtes. Vastavalt kannatanu ja süüdistatava ütlustele on nad käesoleval ajal lahutatud ja elavad eraldi elukohtades. Samas nähtub nende ütlustest ka see, et käesoleval ajal jätkub nende vahel vaidlus laste üle tsiviilkohtupidamise korras. Kergendava asjaoluna arvestab maakohus karistuse mõistmisel süüdistatava poolt süü osalist tunnistamist. Lisaks

arvestab maakohus karistuse mõistmisel ka süüdistatava isikut, kes Karistusregistri väljavõtte kohaselt ei ole eelnevalt kriminaalkorras karistatud. Lähtudes eeltoodust hindab maakohus süüdistatava süü suurust keskmisest määrast kõrgemaks. KarS §121 lg.2 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse ja KarS §331-2 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Ringkonnaprokurör Liina Pikma tegi ettepaneku mõista süüdistatavale KarS §121 lg.2 p.2, 3 järgi karistuseks 3 aastat vangistust, KarS §331-2 järgi 5 kuud vangistust ning liitkaristuseks 3 aastat 6 kuud vangistust. Kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev leidis, et süüdistatavat tuleb KarS §121 lg.1 ja §331-2 järgi karistada liitkaristusega 3 kuud vangistust. Nagu maakohus eespool märkis, näevad nii KarS §121 lg.2 kui §331-2 kergeima sanktsioonina ette rahalise karistuse. Sellist liiki karistuse mõte on süüdlase mõjutamine varaliste vahendite vähendamise ja seega igapäevase tegevuse piiramise kaudu. Kuna süüdistatav töötab ja saab regulaarset legaalset sissetulekut, siis maakohus möönab, et rahalise karistuse tasumine (kasvõi ositi teatud perioodi vältel) võib tema puhul olla võimalik. Samas tuleb arvestada ka toimepandud kuriteoepisoodide arvu ning seda, et süüdistatava enda ütlustest nähtuvalt on tal lisaks kannatanu ja tema ühistele lastele veel ka alaealised lapsed eelnevast abielust. Kannatanu ja süüdistatava ühistele lastele tuleb süüdistataval vastavalt 11.12.2020 sõlmitud notariaalaktile maksta elatist. Sama notariaalakti kohaselt tuli süüdistataval tasuda ka erinevad summad seoses ühisvara jagamisega. Maakohus on seisukohal, et rahalise karistuse mõistmisel võib jääda see kas ebapiisavate vahendite korral tasumata või jäävad alaealised ülalpeetavad piisavate vahenditeta. Seega nõustub maakohus siinkohal nii ringkonnaprokuröri kui kaitsja seisukohtadega, et rahalise karistuse mõistmine ei ole käesolevas kriminaalasjas antud süüdistatava puhul põhjendatud ja karistuseks tuleb mõista vangistus. Küll aga ei nõustu maakohus ringkonnaprokuröri ja kaitsja poolt pakutud karistuse määradega. Samuti ei nõustu maakohus kaitsja taotlusega kvalifitseerida süüdistatava tegevus ümber KarS §121 lg.1 järgi, need põhjendused on toodud käesolevas kohtuotsuses eelnevalt. Nagu maakohus käesolevas kohtuotsuses eespool märkis, loeb ta süüdistatava süü keskmisest määrast kõrgemaks, s.t. ka kõrgemat karistusmäära sanktsiooni keskmisest määrast. Maakohus leiab, et KarS §121 lg.2 p.2, 3 järgi on põhjendatud mõista süüdistatavale karistuseks vangistus 2 aastat 7 kuud ja KarS §331-2 järgi vangistus 7 kuud. KarS §64 lg.1 alusel mõistab maakohus süüdistatavale liitkaristuseks mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 3 aastat vangistust. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatav peeti kahtlustatavana kinni 06.04.2021 ja vabastati 08.04.2021.

Vastavalt KarS §68 lg.1 arvatakse eelvangistus karistusaja hulka. Eeltoodu alusel tuleb 3 eelvangistuse päeva arvata süüdistatavale mõistetud karistuse hulka ning lõplikult kuulub süüdistataval kandmisele 2 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust. Ringkonnaprokurör Liina Pikma tegi ettepaneku, et mõistetavast karistusest tuleb süüdistataval koheselt ära kanda 1 kuu vangistust ja ülejäänud karistus tuleb jätta tingimisi täitmisele pööramata KarS §74 kohaldamisega katseajaga 4 aastat. Kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev leidis, et vangistus tuleb jätta täitmisele pööramata KarS §73 kohaldamisega katseajaga 1 aasta. Riigikohus on oma lahendites (vt. ka Riigikohtu 20.02.2007 lahend kohtuasjas nr.31-1-99-06 ja 13.05.2004 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-40-04) korduvalt väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peab olema konkreetse kuriteo eest konkreetsele süüdistatavale mõistetud karistus, on võimalik järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võib tulla süüdistatava tingimuslik karistusest vabastamine. Karistusest tingimuslik vabastamine ei ole iseseisev karistuse liik, seetõttu ei tohi selline võimalus mõjutada esmast karistuse liigi ja määra valikut. Tegemist on toimepandud kuriteo eest mõistetud põhikaristuse ühe võimaliku individualiseerimise viisiga. Karistusest tingimusliku vabastamise kaalumisel tuleb arvestada kuriteo toimepanemise asjaolude ja süüdistatava isiku eripära. Need asjaolud ei pea mõlemad olema oluliste erisustega. Karistusest tingimisi vabastamise korral tuleb aluseks võtta kuriteo toimepanemise asjaolud ja süüdistatava isik, millest kas üks või mõlemad koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Nagu maakohus juba eelnevalt märkis, on süüdistatav Karistusregistri väljavõtte kohaselt varem karistamata. Seega on tema eelnev käitumine olnud eeskujulik ja õiguskuulekas. Maakohtule ei ole esitatud ka andmeid selle kohta, et süüdistatav oleks pannud toime seaduserikkumisi peale viimase kuriteoepisoodi toimepanemist. Tänaseks on viimase kuriteoepisoodi toimepanemisest möödunud 1 aasta 3 kuud, kannatanu ja süüdistatav ei ela enam ühisel elamispinnal. Eeltoodust tulenevalt ja arvestades ka teisi käesolevas kohtuotsuses viidatud karistuse mõistmise põhjendusi leiab maakohus, et reaalse vangistuse kandmine antud süüdistatava puhul ei ole käesoleval juhul otstarbekas ja teda on võimalik vabastada vangistuse kandmisest tingimisi täielikult, kui ta ei pane katseajal toime uut kuritegu. Maakohus ei nõustu eelnevatel põhjendustel ringkonnaprokuröriga ka selles osas, et antud süüdistatava puhul on põhjendatud šokivangistuse kandmine tähtajaga 1 kuu. Maakohus leiab, et antud juhul ei täida šokivangistuse kandmine ei üld- ega ka eripreventiivseid eesmärke. Lisaks ei ole ringkonnaprokurör ka šokivangistuse mõistmise vajadust kuidagi põhjendanud. Ülaltoodu alusel tuleb süüdistatavale mõistetud vangistus 2 aastat 11 kuud 27 päeva jätta täielikult täitmisele pööramata. Karistusest tingimisi vabastamist sätestavad KarS §73 ja §74. Maakohus nõustub ringkonnaprokuröriga selles osas, et käesolevas kriminaalasjas ja antud süüdistatava

puhul tuleb kohaldada KarS §74 sätestatud karistusest tingimisi vabastamist koos tema allutamisega käitumiskontrollile. Arvestades süüdistatava poolt toimepandud kuritegude intensiivsust aasta jooksul; asjaolu, et peale lähenemiskeelu kohaldamist pani ta lisaks selle rikkumisele samal ajal toime ka kuriteo KarS §121 lg.2 p.3 järgi; asjaolu, et süüdistatava kinnitusel peab ta siiani viha kannatanu L L suhtes; asjaolu, et süüdistatava ja kannatanu K S vahelised suhted ei ole samuti head ning asjaolu, et tulenevalt nendevahelisest jätkuvast tsiviilvaidlusest laste üle on tõenäoline, et nad peavad ka edaspidi kohtuma, leiab maakohus, et uute kuritegude toimepanemise vältimiseks on vajalik kriminaalhoolduse kohaldamine ja kriminaalhooldusametniku järelevalve süüdistatava üle. Vastavalt kohtupraktikale tuleb maakohtul lähtuda põhimõttest, et süüdistatavale määratav katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. Eeltoodu alusel ja juhindudes KarS §74 lg.3 määrab maakohus süüdistatavale katseajaks 3 aastat 2 kuud. Vastavalt KarS §78 p.1 hakkab katseaeg kulgema alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest. Katseajal on süüdistatav kohustatud järgima järgmiseid käitumiskontrolli nõudeid: - elama alalises elukohas xxx ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele - alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta - saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks - saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks - saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. Kohtukõnes tegi ringkonnaprokurör ettepaneku panna süüdistatavale lisakohustuseks osaleda katseajal sotsiaalprogrammis. Maakohus peab seda põhjendatuks ning leiab, et sotsisaalprogrammi sisu ja eesmärk peavad olema seotud agressiivsuse alandamise ja viha juhtimisega, sest süüdistatava enda ütluste kohaselt tunneb ta endiselt viha L L vastu, ka K Sga ei ole süüdistatava suhted head. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kuriteoepisoodis, mis oli seotud kannatanu L Lga, tekkis tal äkkviha, mille tagajärjel väärkohtles ta kannatanut. Kuna tsiviilõiguslikud vaidlused süüdistatava ja kannatanu K S vahel ei ole käesolevaks ajaks lõppenud, siis on sotsiaalprogrammis osalemine vajalik ka äkkviha tekkimise vältimiseks selle kannatanu suhtes. Eeltoodu alusel tuleb Karistusseadustiku §75 lg.2 p.8 Shevelevi katseajal osalema sotsiaalprogrammis.

alusel

kohustada

Kirill

Käesolevas kriminaalasjas esitas kannatanu L L mittevaralise kahju nõude summas 400 €.

Võlaõigusseaduse (edaspidi tekstis VÕS) §1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS §1045 lg.1 p.2 sätestab, et kahju tekitamine on õigusvastane kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse põhjustamisega. VÕS §127 lg.1 tulenevalt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS §128 lg.1 mittevaraline.

tulenevalt

võib

hüvitamisele

kuuluv

kahju

olla

varaline

või

VÕS §128 lg.5 hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS §134 lg.2 alusel tuleb muu hulgas isikule kehavigastuse tekitamisest ja tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS §134 lg.5 sätestab, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestab kohus rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Maakohus võtab arvesse, et kannatanu näol olid erinevad vigastused, mis on selgelt nähtavad maakohtule esitatud nii uurija kui tunnistaja poolt tehtud fotodel. Tegemist on nii nähtavate marrastuste, lahtise haava kui ka põrutusega kuklas. Kannatanu ütluste kohaselt on tema erialane töö seotud inimestega kohtumistega, seega peale kuriteo toimepanemist pidi ta oma vigastuste tõttu näost-näkku kohtumisi vähendama 2 – 3 nädala jooksul. Maakohus peab antud selgitusi põhjendatuks, kuna üleüldiselt on teada, et nii lahtine haav kui ka löökidest tekkivad hematoomid võtavad paranemiseks teatud aja. Kannatanu ütlustest nähtub, et suur hematoom tekkis tal löögist oimupiirkonda vasakule silma alla, lisaks olid nähtavad ka hematoom kuklas ja lahtise haava paranemine pea piirkonnas. Lisaks sellele nähtub kannatanu ütlustest ka see, et peale kuriteo toimepanemist tekkisid tal löökidest peavalud (see on fikseeritud ka EMO patsiendikaardil) ning häiritus kuulmises. Maakohus võtab ka arvesse, et kannatanu ei provotseerinud kuidagi rünnet ja tegemist oli süüdistatavapoolse äkkviha väljaelamisega. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kannatanu ootas tunnistaja autos, kuni oli veendunud, et süüdistatav sõitis oma autoga sündmuskohalt ära, alles seejärel suundus ta oma auto poole. Süüdistatavapoolsed löögid sai ta ootamatult selja tagant, ise ta löökidega ei vastanud. Tulenevalt kohtupraktikast on mittevaralise kahju hüvitamiseks üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude ning mille suurus peab vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele. Samuti on oluline, et VÕS §127 lg.2 alusel ei hüvitata kahju ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel

kahju hüvitamise kohustus tekkis (vt. ka Riigikohtu 09.04.2008 otsus kohtuasjas nr.3-2-1-19-08 ja 22.10.2008 otsus kohtuasjas nr.3-2-1-85-08). Maakohus sedastab, et mittevaralise kahju hüvitis on alati mingis ulatuses hinnanguline ja teatud mõttes oletatav. Seega ei ole alati üheselt mõistetav, missugune konkreetne rahasumma peaks isiku füüsilise ja hingelise valu kaotama või seda leevendama. Niisiis väljendub mittevaralise kahju suurus kohtu hinnangus, mille kujundamisel tuleb juhinduda õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna heaolu tasemest ja kohtupraktikast. Maakohus leiab, et kuivõrd kannatanu pidi mitme nädala jooksul oluliselt oma tööalast ja ka muud suhtlust vähendama süüdistatava süülise käitumise tõttu, tuleb eeldada mittevaralise kahju olemasolu. Maakohtu hinnangul on kannatanu üleelamisi silmas pidades tema mittevaralise kahju hagi suurus summas 400 € põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Maakohus ei pea nimetatud summat antud kriminaalasjas kuidagi ülepaisutatuks ja leiab, et see vastab igati kuriteo toimepanemise asjaoludele ja tagajärgedele. Maakohtu istungil väitis süüdistatav küll, et vabandas kannatanu ees sotsiaalmeediakonto vahendusel, kuid kannatanu seletuste kohaselt oli ta süüdistatava kontaktid juba varasemalt blokeerinud. Maakohus leiab, et isegi juhul, kui kannatanu oleks süüdistatava poolt sotsiaalmeedia vahendusel saadetud vabanduse kätte saanud, ei välista see neid tagajärgi, mis kuriteo toimepanemise järel kannatanule tekitati, samuti ei välista see tsiviilhagi rahuldamist kannatanu poolt esitatud summas.

Vastavalt KrMS §313 lg.1 p.11 esitatakse süüdimõistvas kohtuotsuses muuhulgas asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud või arestitud asjade suhtes võetavad meetmed. Maakohtu istungil taotles ringkonnaprokurör asitõenditena lisatud CD-plaatide jätmist kriminaalasja materjalide juurde, kannatanu L Lle tema riiete tagastamist ning puuteproovide hävitamist. Kaitsja asitõendite osas oma seisukohta ei avaldanud. Maakohus nõustub ringkonnaprokuröri seisukohaga ning leiab, et: - CD-R ja DVD-R plaadid salvestistega tuleb KrMS §126 lg.3 p.1 alusel jätta kohtuotsuse jõustumisel kriminaalasja materjalide juurde - kannatanu L L riided (musta värvi tekstiilmaterjalist sangadega kott, mille sees on sinist värvi teksapüksid ja helepruuni värvi sviiter) tuleb talle KrMS §126 lg.3 p.2 alusel kohtuotsuse jõustumisel tagastada - paberkotti pakendatud puuteproovid tuleb KrMS §126 lg.3 p.4 alusel kohtuotsuse jõustumisel hävitada. Vastavalt KrMS §313 lg.1 p.12 esitatakse süüdimõistvas kohtuotsuses muuhulgas kriminaalmenetluse kulude kohta tehtud otsus. Vastavalt KrMS §180 lg.1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu.

Vastavalt KrMS §175 lg.1 p.9 kuulub menetluskulude hulka muuhulgas süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. Vastavalt KarS §4 lg.3 on sama seadustiku §121 lg.2 p.2, 3 ja §331-2 kvalifitseeritavad kuriteod teise astme kuriteod.

järgi

Vastavalt KrMS §179 lg.1 p.2 on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteo süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 09.12.2021 määrusele nr.116 on töötasu alammäär 2022 summas 654 €. Eeltoodu alusel summas 981 €.

kuulub

süüdistatavalt

väljamõistmisele

riigituludesse

sundraha

Vastavalt KrMS §175 lg.1 p.1 kuuluvad menetluskulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et kohtueelses menetluses oli süüdistatava poolt valitud kaitsjaks vandeadvokaat Sergei Politšev. Süüdistusakti kohaselt selles osas menetluskulud puudusid. Vastavalt KrMS §175 lg.1 p.1 kuuluvad menetluskulude hulka määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Vastavalt vandeadvokaat Sergei Politševi 25.05.2022 taotlusele ja Viru Maakohtu 26.05.2022 määrusele määrati Kirill Shevelevile kaitsjaks Viru Maakohtu istungitele riigi õigusabi korras vandeadvokaat Sergei Politšev. Vandeadvokaat Sergei Politšev esitas 08.09.2022 järgmise kaitsekulude taotluse summas 1501,20 €: - 05.06.2022 ettevalmistamine kohtuistungiks 81 € - 06.06.2022 Kirill Ševeleviga kohtumine ja asja arutamine 81 € - 07.06.2022 ettevalmistamine kohtuistungiks 27 € - 24.08.2022 kliendiga kokkusaamine ja asja arutamine 59 € - 25.08.2022 ettevalmistamine kohtuistungiks 72 € - 06.09.2022 ettevalmistamine kohtuvaidlusteks ja kohtukõne koostamine 167 €, s.h. tasu suurendamine 50 %, sest kokku on 3 paragrahvi ja 10 episoodi ning kliendiga on asja pikalt ja korduvalt arutatud - 07.06.2022 kohtuistungil osalemine 342 € - 08.06.2022 kohtuistungil osalemine 203 € - 08.09.2022 kohtuistungil osalemine 192 € - 26.10.2022 kohtuistungil osalemine 27 € - käibemaks 250,20 €. Maakohus leiab, et nimetatud taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt ja vähendab kaitsjatasu 08.06.2022 kohtuistungil osalemise eest.

Vastavalt Justiitsministri 26.07.2016 määruse nr.16 Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord §6 lg.5 on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise kriminaalasja kohtuistungil osalemine eest 27 € iga poole tunni kohta. Sama määruse §1 lg.4 tulenevalt lähtutakse tasu arvestamisel kohtuistungil osalemise eest kohtuistungi protokollis esitatud või muudest asjassepuutuvatest andmetest. Vastavalt kohtuistungi protokollile kestis maakohtu 08.06.2022 kohtuistung 10.15 –

väljamõistmisele

kaitsjatasu

kohtulikus

menetluses

Kaitsja palus võimaldada tasuda menetluskulud osaliselt Ringkonnaprokurör selles osas oma arvamust ei avaldanud.

ühe

jooksul.

Maakohus rahuldab kaitsja taotluse ja määrab, et süüdistataval tasuda ositi ühe aasta jooksul.

menetluskulud

kõik

aasta

tuleb

(allkirjastatud digitaalselt) Anne PALMISTE kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.