Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

Ettevalmistus lepingu sõlmimiseks kestis mitu nädalat. Poolte vahel toimusid Skype teel läbirääkimised. 2020. a novembri lõpus esitas kostja AS-le SEB Pank avalduse laenuvõtja laenulepingust eemaldamiseks ja 3. detsembril 2020 notarile digitaalselt allkirjastatud ühisvara jagamise tingimused. Ühisvara jagati võrdselt. Lepingus märgitud ühisvara maksumus ei vasta tegelikule väärtusele, kuna pooled soovisid vähendada notariaalse tõestamisega seotud tasusid. Poolte kokkuleppel jagati ühisvara järgmiselt: hageja ainuomandisse jäi kinnistu väärtusega 130 000 eurot ja laenu tagastamise kohustus 108 000 eurot, hageja pidi maksma kostjale hüvitist 11 000 eurot. Kaks sõidukit (Mitsubishi Outlander ja Mazda 6) on samaväärsed (kummagi väärtus 14 000 eurot). Tühistamisavalduses märgitud kinnistu väärtus 163 000 eurot ei ole põhjendatud. See, et kostja peab kuni 31. maini 2021 maksma majaga seotud majanduskulud ja laenumaksed, ei kahjusta kostjat, sest kostja soovis selle ajani majas elada.

Outlander väärtusega 14 000 eurot. Kostja palus mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 33 612 eurot. Alternatiivselt palus kostja müüa kinnistu avalikul enampakkumisel ning jagada raha kaasomanike vahel vastavalt osade suurusele.

MENETLUSE KÄIK

Pooled pidasid enne lepingu sõlmimist lepingueelseid läbirääkimisi. Kostja ei viidanud kohtumenetluses asjaolule, et ta ei saanud lepingu tingimustest aru. Kõik lepingu tingimused olid poolte vahel kooskõlastatud ja kostja poolt enne lepingu sõlmimist allkirjastatud ning notarile edastatud. Samuti on kostja allkirjastanud ja edastanud SEB Pangale avalduse tema väljaarvamiseks laenulepingust. Poolte vastastikuste kohustuste väärtus ühisvara jagamise lepingus on proportsionaalne. Kostja on materiaalselt kindlustatud, kahe kõrgharidusega. Seega ei saa väita, et kostja on sõlminud ühisvara jagamise lepingu lähtudes erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellisest asjaoludest. Kostja ei ole seda tõendanud. Kui kohus leiab, et leping on tühine, taotleb hageja, et lepingu tagasitäitmisel arvestataks tema kuludega 20. novembri 2023 seisuga 22 404 eurot 62 senti. Hageja ei ole nõus kostja täpsustatud vastuhagi nõuete järjekorraga. Kostja ei ole põhjendanud, miks peaks kohus jagama ühisvara selliselt, et kinnistu müüakse avalikul enampakkumisel, mille tulemusel hageja jääb ilma enda ja oma pere eluasemest. Kinnistu tuleb jagada kostja poolt alternatiivsena taotletud viisil, samas ei ole hageja nõus kostja märgitud kinnistu väärtuse ja taotletud hüvitise suurusega. Hageja tegi ettepaneku ühisvara jagamiseks. Hageja ainuomandisse jääb kinnistu väärtusega 130 000 eurot, sõiduk Mazda 6 väärtusega 11 100 eurot, köögitool, baaritoolid, suur teler, integreeritud induktsiooniplaat, kiiktool, tolmuimeja, Husqvarna muruniiduk, suur ja väike kasvuhoone, mis on käesolevaks ajaks amortiseerunud ja ei oma väärtust. Laenulepingust tuleneb laenukohustuse jääk, mille suurus 22. jaanuari 2024. a seisuga on 99 977 eurot 87 senti, jääb hageja kanda. Kostja ainuomandisse jääb sõiduk Mitsubishi Outlander väärtusega 14 000 eurot. Ühisvara jagamisel tuleb arvestada kostja poolt oma lahusvara arvelt ajavahemikul oktoober 2020 – juuli 2021 laenu katteks tehtud makseid 2149 eurot 54 senti ning hageja poolt oma lahusvara arvelt laenu katteks tehtud makseid alates augustist 2021 kuni kohtulahendi tegemiseni (22. jaanuari 2024 seisuga 7769 eurot 91 senti, st 15539,81:2). Hagejale tuleb hüvitada ühisvarale oma lahusvara arvelt tehtud kulutused 8063 eurot (vt hageja vastus vastuhagile, p 1 ). Hagejale tuleb hüvitada ühisvarale oma lahusvara arvelt tehtud kulutused summas 4766 eurot 41 senti (25 072,64 – 15 529,81 = 9532,83:2).

MAAKOHTU LAHEND

kostjale 11 000 eurot hüvitist enamsaadud vara arvelt. Pooled vaidlesid vaid hüvitise maksmise viisi üle, kas tuleb maksta kogu summa korraga või osade kaupa. Sama summa on märgitud 11. detsembri 2020. a lepingu punktis 3.4. Seega lepingu sõlmimisega on saabunud tagajärjed, millistest pooled on tegelikkuses kokku leppinud. Pooled ei ole varjanud tehingu asjaolusid. Hageja väitis kogu menetluse vältel, et ühisvara hindu vähendasid pooled eesmärgiga vähendada notaritasu. TsÜS § 86 tulenevalt heade kommetega vastuolus olev tehing on tühine. Tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Lepingu sõlmimise aja, 11. detsembri 2020. a seisuga, lepingus märgitud pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus ei ole heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Hagis on tehtud arvestus, mille tulemusena on saadud 11 000 eurot hüvitist, mille hageja pidi tasuma kostjale. Lepingus on poolte vastastikuste kohustuste väärtus proportsionaalne. Hageja on materiaalselt kindlustatud, kahe kõrgharidusega inimene. Seega ei saa rääkida, et ta on sõlminud 11. detsembri 2020. a ühisvara jagamise lepingu, lähtudes asjaoludest, mis on ettenähtud TsÜS § 86 lg-s 3. Kostja ei ole tõendanud, et ta sõlmis lepingu lähtudes erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Maakohus leidis, et vastuhagi ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata seetõttu, et pooled on kehtivalt jaganud ühisvara 11. detsembri 2020. a notariaalselt tõestatud lepinguga. Jagatud on kinnisvara (XXXXXXXXXXX), ühine kohustus panga (AS SEB Pank) ees kui ka vallasvara (sõidukid Mitsubishi Outlander ja Mazda 6) vastavalt lepingu punktidele 2.1.12.1.3, 3.1-3.5). Samuti on pooled kokku leppinud muu vallasvara (sh mööbel, tehnika, sisustus jne) jagamise: vallasvara (va teler LG 65` , kostja isiklikud asjad ja laste asjad ning vanemate kingitused: köögikombainid ja kohvimasin) jääb hagejale (lepingu punkt 3.6). Puudub mõistlik põhjendus kinnistu müügiks enampakkumisel. Pooled on kehtivalt jaganud kinnistu ning laenukohustuse pangale. Seega puudub mõistlik põhjus ka vastuhagis toodud taotluste: kinnistu müügist panga kasuks seatud hüpoteegiga tagatud laenukohustuse jäägi tasumiseks, kinnistule seatud hüpoteegiga tagatud ning osaliselt täitmata laenukohustuse jätmiseks hageja kanda, rahuldamiseks. Seega ei saa kohus uuesti jagada endiste abikaasade ühisvara (sh kinnisasja, rahalist kohustust, sõidukeid) ega ka muud vallasvara (vastuhagis nimetatud), kuna ka muu vallasvara on poolte vahel kehtivalt jagatud (lepingu punkt 3.6).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

andis hagejale võimaluse enda kulutuste nimekirja esitamiseks ning kostjale võimaluse nende kohta seisukoha esitamiseks. Maakohus ei ole vaidlustatud tehingut ja selle sõlmimise olustikku piisava põhjalikkusega hinnanud. Maakohus ei tundud huvi, millises olukorras oli kostja antud tehingu sõlmimise hetkel ega arvestanud sellega, et kostja oli sunnitud sõlmima hageja poolt talle peale surutud lepingut, sest tal ei olnud kuhugile võimalik minna koos kolme alaealise lapsega, kellest noorim oli 3-aastane. Hageja nõudis ühisvara jagamist viivitamatult ning tema tingimustel. Kostjal oli praktiliselt võimatu leida endale ja lastele elukoht ning saada lastele lasteaiakohad teises omavalitsuses. Toila vallas ei olnud kostjal lootust taskukohast elukohta üürida, seetõttu pidi kostja otsima endale elamist teises omavalituses, mis septembris 2021 lõpuks ka õnnestus. Hagejal ei olnud raske oma tahtmist saada, sest tol ajal oli kostja moraalselt ja vaimselt katki pärast hageja poolset vaimset ja füüsilist vägivalda, lisaks oli vaja laste eest hoolitseda. Kostja oli ilmselgelt erakorralises olukorras ja hagejast otseselt sõltuvuses, mida ei parandanud kuigivõrd ka kaks kõrgharidust. Maakohus on jagatud ühisvara koosseisus oleva kinnistu väärtuse ebaõigesti tuvastanud. Vaidlusalune ühisvara jagamise tehing on kostja kahjuks ebaproportsionaalselt tasakaalust väljas, sest kinnisasja väärtus oli lepingus näidatud tegelikust oluliselt väiksemana, mille tulemusel sai kostja kokkuvõttes ühisvara jagamisel ebaõiglaselt väikse hüvitise. Maakohus leidis, et kinnistu väärtus ei saanud olla vara jagamise ajal 163 000 eurot, sest kinnisasja hindamisakt oli kostja poolt tellitud peale ühisvara jagamist 2021. a märtsis. Maakohtu hinnang on meelevaldne ega arvesta, et hindamisakt on tehtud ainult ca 3 kuud pärast vaidlusalust tehingut. Maakohus ei selgitanud, kuidas sai kinnistu väärtus kolme kuuga 33 000 euro võrra tõusta (130 000 vs 163 000). Maakohus ei ole tõendamiskoormise osas selgitamiskohustust täitnud. Selleks ei piisa, kui kohus pooltelt küsib, kas neil on veel mingeid tõendeid esitada. Kinnisvara hinna osas oleks kohus saanud teha kostjale ettepaneku ekspertiisi määramiseks. Ühisvara jagamise lepingu p-s 2.1.1 on kinnistu väärtuseks märgitud ainult 45 000 eurot, mis oli ilmselgelt mitmeid kordi tegelikust väärtusest väiksemana näidatud. Sõidukite väärtuseks oli samas lepingus märgitud ainult 1000 eurot. Hageja kinnitas kohtule, et vaidlusaluse tehingu sõlmimisel näidati jagatava vara väärtused tegelikust väiksemana, et maksta vähem notari tasu (vt 19. oktoobri 2021. a istungiprotokoll lk 5 alumine lõik). Lepingus väärtuste väiksemana näitamine ei olnud kostja idee ning lepingu ettevalmistamisega tegeles vaid hageja. Hageja väidete kohaselt lähtusid pooled ühisvara jagamisel tegelikult kinnistu väärtusest 130 000 eurot (mis oli kiirmüügist saadud maja ostuhind 2017. a) ja sõidukite väärtusest 14 000 eurot, mida ta ei pidanud vajalikuks lepingus kajastada, et maksta vähem riigilõivu. Ühisvara jagamine toimus kostja suhtes ebaõiglaselt. Kostja ei ole kunagi ühisvaraks oleva kinnistu ainuomandile pretendeerinud ning tema sooviks oli algusest peale vabaneda ühisvara jagamise tulemusel kinnistu tagatisel võetud laenukohustusest. See, et kostja esitas SEB Pangale avalduse tema väljaarvamiseks laenulepingust, vastab hageja soovidele ning selles osas polnud pooltel vaidlust. Sõltumata tehingu sõlmimise põhjustest, on tehing kostja suhtes ebaõiglane eeskätt seetõttu, et ta sai ühisvara jagamisel ebaõiglaselt väikse hüvitise talle kuulunud kinnisasja omandiosa kaotuse eest. Kui võtta aluseks otsuse p-s 40.2 kasutatud valem ja muuta selles kinnistu väärtus õiglasemaks (võtta väärtuseks hindamisakti alusel ümmardatult 160 000 eurot), siis on tulemus selline, mis ei luba kuidagi väita, et ühisvara jagamise tehing oleks kostja suhtes olnud õiglane ja tasakaalus (160 000 / 2 = 80 000; 108 000 / 2 = 54 000; 80 000 – 54 000 = 26

000). Seega vaidlusalune tehing jättis kostja omandikaotusega kaasnevalt ilma hüvitisest 5 000 eurot. Ebaõige oli ka laenukohustuse jääk, seisuga 2020 detsember oli see 106 130 eurot. Kui võrrelda matemaatiliselt toimunud tehingut, siis sellest tulenevalt on hageja saanud ühisvara 50 169 euro väärtuses (kinnistu väärtus 16 3000 – 106 130 (laenukohustus seisuga dets 2020) - 6701 (kostjale maksud hüvitis), kostja seevastu sai ühisvara jagamisel vaid 6701 eurot (makstud hüvitis 11 000 - laenumaksed 4299). Selline jagamine ei saa kuidagi õiglane olla. Ebaõige on maakohtu otsuses väidetu, et lepingu sõlmimisega on saabunud samad tagajärjed, millistes pooled on tegelikkuses kokku leppinud, ning pooled ei ole varjanud tehingu asjaolusid. Tehingus ei olnud kajastatud kinnistu õiglast väärtust, mille tulemusel sai kostja väiksema hüvitise kui oli õigustatud saama. Lisaks tuleb arvestada, et koos ühisvara jagamise kokkuleppega sõlmisid pooled ka ühiste laste elatise tasumise kokkuleppe, mille kohaselt võttis hageja kohustuse tasuda kostjale igakuiselt 400 eurot ühiste laste ülalpidamiseks. Hagejal ei olnud ilmselgelt kavatsust seda kokkulepet täitma asuda, sest ta ei tasunud selle tehingu alusel kordagi elatist ja ütles elatise kokkuleppe 2021. a veebruaris üles. Kostjalt ei ole keegi küsinud, kas ta oleks sellise ühisvara jagamise lepingu ilma elatise kokkulepet puudutava osata üldse sõlminud. Hageja ise sidus elatise maksmise ühisvara jagamisega, et kostjat tegelikest tehingu tagajärgedest eksimusse viia. Kostja ei oleks ka vahetu vägivalla mõjul antud lepingule alla kirjutanud, kui hageja ei oleks talle elatist lubanud maksma hakata. Elatiseta jäämine muutis lepingu täitmise kostjale tervikuna veelgi koormavamaks ning kahjulikumaks. Hageja ei ole pärast kostjalt mais 2021. a lepingu ülesütlemise avalduse saamist täitnud lepingu p-st 3.4 tulenevat kohustust tasuda hiljemalt 31. maiks 2021 kostjale 1500 eurot, st puuduv osa 11 000-eurosest hüvitisest, mida ta sama lepingu punkti järgi kostjale maksma pidi. Samuti ei ole hageja tänaseni tagastanud kostjale tema isiklikke asju: suur oranži värvi reisikohver, teler, vanemate poolt tehtud kingitused – vaasid, kausid, kapselkohvimasin jms. Lisaks asus hageja pärast ühisvara jagamise lepingu sõlmimist rikkuma kostja õigust lepingus sätestatud tähtpäevani kinnisvara vallata. Hageja käis pidevalt maja juures kostja privaatsust rikkumas. Ilmselt hagejale tundus ka endale, et kostja mõjutamiseks oli ühisvara jagamise lepingu projekti veel vähe katteta lubadusi sisse kirjutatud, seega lisas hageja lepingusse veel ühe sisutu punkti 3.7, mis pidi tema arusaamise kohaselt lisama lepingule tasakaalu ning olema mingisugunegi kompensatsioon kostjale selle eest, et ühisvara tema suhtes ebaõiglaselt jagati.

Kostja väidab, et lepingu tingimused olid talle hageja poolt peale surutud, alguses väitis kostja, et ähvarduse ja vägivalla mõjul, hiljem hakkas kostja väitma, et tal ei olnud kolme lapsega kuhugile minna. Kostjale kuulus 2020. a sügisel kahetoaline korter Kohtla-Järvel, kus tol ajal elas kostja isa. Korter registreeriti märtsis 2021. a kostja isa nimele. Kostjal oli võimalus minna ka oma ema juurde, kes elas kolmetoalises korteris. Seega oli kostjal võimalusi soovi korral lastega minna kas enda korterisse või oma ema korterisse. Usutavad ei ole kostja väited, et tal oli praktiliselt võimatu saada lastele lasteaiakohad teises omavalitsuses. Kui kostja ostis 8. septembril 2021 endale Jõhvis korteri, poolte noorem poeg Ivan vahetas Voka lasteaia Jõhvi lasteaia vastu. Kui lasteaeda ei olnud võimalik kohe vahetada, siis kostjal oli olemas sõiduauto ja võimalus viia lapsi teise linna lasteaeda. Kostja materiaalne olukord oli hea, ta sai töötasu ca 2000 eurot kätte ja lasterikka pere toetust 550 eurot. Väide, et kostja oli lepingu sõlmimise ajal moraalset ja vaimset katki, ei ole tõendatud ja on väheusutav. Seda kinnitab sealhulgas poolte Viberi kirjavahetus, millest nähtub, et kostja suhtleb hagejaga julgelt ja teeb oma ettepanekuid ühisvara jagamiseks. Ka 29. detsembril 2020 aset leidnud juhtum, kui kostja kutsus ilma aluseta politsei, näitab, et kostja seisund võimaldas tal oma õiguste eest seista. Kahe kõrghariduse omamine räägib selle kasuks, et kostja pidi õigesti hindama 11. detsembri 2020. a lepingus kokkulepitut. Ka Viru Maakohtu 23. juuli 2021. a kohtumääruses kriminaalasjas nr 1-21-8206 asus kohus seisukohale, et kostja oskab seista oma õiguste eest ja on valmis osutama hagejale vastupanu. Kostja väitis menetluse käigus seda, et tema sõber Lauri Laanemäe aitas teda lahutamisel. Pärast seda oli Lauri Laanemäe kostjale lähedane isik, kelle käest ühisvara jagamisel abi küsida ja kellel oli võimalus osutada kostjale nii moraalset abi kui kostjat nõustada. Lauri Laanemäel on juriidiline haridus (bakalaureusekraad) ja ta on endine KAPO töötaja. Maakohus on õigesti lähtunud kinnistu väärtusest 130 000 eurot ja laenukohustuse jäägist (seisuga 11. detsember 2020) 108 000 eurot ja teinud arvestused, mille tulemusena on saanud kostjale makstavaks hüvitiseks 11 000 eurot. Laenukohustuse jääk 108 000 eurot tuleneb nii kostja tühistamisavaldusest kui ka hagiavaldusest. Kostja ei ole seda summat menetluse kestel vaidlustanud. Kostja märkis vastuhagis, et 106 130 eurot on laenukohustuse jääk augusti 2021 seisuga, mitte 11. detsembri 2020 seisuga. Maakohus on õigustatult asunud seisukohale, et kinnistu väärtus ei saanud olla vara jagamise ajal 163 000 eurot, sest kinnisasja hindamisakt oli kostja poolt tellitud peale ühisvara jagamist 2021. a märtsis. On üldteada, et hindamisaktid kehtivad kuus kuud alates hindamisakti tegemisest, mitte tagasiulatuvalt. Kostjat esindas juriidilist haridust omav isik, kes pidi teadma, kuidas tuleb tõendada kinnistu väärtust. Kostjal oli võimalik taotleda ekspertiisi määramist, kuid kostja seda ei teinud. Kostjal oli võimalus nõuda kinnistu hindamist ka enne notariaalse lepingu sõlmimist. Asjaolu, et kinnistu ja sõidukite väärtus oli lepingus kajastatud tegelikust madalamana, ei too kaasa tehingu tühisust näilikkuse tõttu. Näilik tehing eeldab õiguslikke tagajärgede mittesaabumist. Tehing on kehtiv, kuna antud juhul saabusid need õiguslikud tagajärjed, milles pooled lepingus kokku leppisid. Kostja väide, et väärtuste väiksemana näitamine ei olnud tema idee ning lepingu ettevalmistamisega tegeles vaid hageja, ei vasta tõele. Kostja osales aktiivselt lepingu tingimuste väljatöötlemises. Kostja on mitu korda tagastanud hagejale „Lepingu tingimused“ oma parandustega. Kostjal (kellel ei olnud põhjust karta hagejat, ta ei olnud sõltuvuses hagejast) oli võimalus notariaalsel kinnitamisel loobuda lepingu allkirjastamisest. Pooled pidasid enne lepingu sõlmimist lepingueelseid läbirääkimisi.

Tehingu notariaalsel kinnitamisel täidab notar oma kohustusi vajaliku hoolsusega. Puudub alus kahelda selles, et notar on tehingu tõestamisel tutvustanud pooltele lepingu sisu ja lepingus märgitud vara hindu. Ka puudub alus kahelda, et notar ei küsinud kostja käest, kas talle on tehingu sisu arusaadav ja kas tehing vastab tema tegelikule tahtele. Kostja väide, et ta ei ole kunagi kinnisvaraks olnud kinnistu ainuomandile pretendeerinud, ei ole õige. Kostja väide on vastuolus tema poolt menetluses avaldatuga. Kostja pidevalt moonutab fakte, et saada antud vaidlusest materiaalset kasu. Arvatavasti kostja soov ühisvara jagamise leping tühistada on tingitud asjaolust, et pandeemia tõttu kinnisvara hind tõusis ja kostja soovis selle tulemusena saada rohkem raha kui 11. detsembri 2020. a lepinguga kokku lepitud, mis võib viidata alusetu rikastumise soovile. Kuna maakohus jättis vastuhagi rahuldamata, siis ei pidanud maakohus eraldi lahendama vastuhagis sisaldunud nõuet 4299 eurot 9 senti. Laste elatise tasumise kokkuleppe ülesütlemine ei ole seotud ühisvara jagamise kokkuleppega ega sooviga kostjat tegelikest tehingu tagajärgedest eksimusse viia, vaid on seotud laste elukorralduse muutmisega. Asjaolude hilisem muutumine ei tee tehingut tühiseks. Kostja väide, et ta ei oleks ka vahetu vägivalla mõjul lepingule alla kirjutanud, kui hageja ei oleks lubanud hakata elatist maksma, on hagejale üllatuslik. Kogu menetluse kestel väitis kostja, et tema sõlmis ühisvara jagamise lepingu, olles hageja vägivalla ja ähvarduse mõju all. Nüüd kostja väidab, et peamiseks oli hoopis elatise tasumise kokkulepe. Kostja lükkab seega ise ümber oma väite selle kohta, et lepingu tingimused olid talle hageja poolt pealesurutud. Alates detsembrist 2020 (detsembris viibisid lapsed hageja juures 20 päeva) kuni maini 2021 elasid lapsed pool aega hageja juures ja vanemad pidasid lapsi üleval võrdselt, mitte kostja üksinda. Kostjal oli võimalus pöörduda kohtu poole elatise nõudega, mida ta hiljem tegigi. Lepingu p-s 3.7 sisalduv tingimus lisati lepingusse kostja nõudel, nagu ka tingimus 5000 euro suuruse trahvi osas. Kostja väide, et hageja ei ole tagastanud kostjale tema isiklikke asju, ei vasta tõele. Kostja viis kõik oma asjad 23. juulil 2021 ise ära. Kostja märgitud asju XXXXX majas ei ole. Kostja tagastas 9500 eurot hagejale alles 2022. a jaanuaris. Kui kohus otsustab, et tehing on tühine, siis on poolte ühisvara jagamata ning kohus alles otsustab selle, milline hüvitis tuleb maksta sellele poolele, kelle osa ühisvaras osutub väiksemaks. Kui kohus leiab, et tehing on kehtiv ja kohtuotsus jõustub, siis hageja maksab kostjale 11 0000 eurot. Hageja palub uute tõenditena vastu võtta SEB Panga vastuse tema päringule, mille kohaselt laenujääk seisuga 11. detsember 2020 moodustas 108 638 eurot 95 senti, ning oma pangakonto väljavõtte ajavahemikul 1. oktoober 2020 – 31. detsember 2020, tõendamaks et ta tasus 2020. a detsembri eest lastele elatist enne 11. detsembri 2020. a elatise kokkuleppe sõlmimist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

maakohtu poolt samas koosseisus, ei ole põhjendatud. Maakohus on andnud pooltele võimaluse oma seisukohtade ja tõendite esitamiseks ning kuulanud pooled ära kohtuistungil.

eesmärgil, et maksta vähem makse või notaritasu, või siis hoopis kõrgem hind, näiteks eesmärgiga vältida ostueesõigusega isiku poolt ostueesõiguse kasutamist. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt vaidlustab kostja seda, et maakohus ei tuvastanud asja uuel menetlusel 11. detsembri 2020 lepingu tühisust selle näilikkuse tõttu. Kostja viitab põhjendustes küll kinnistu ebaõiglasele väärtusele tema suhtes (apellatsioonkaebuse p 5) ja laste elatise kokkuleppe täitmata jätmisele hageja poolt. Kohus kohaldab õigust ise ning ei ole seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega (TsMS § 652 lg 8), ringkonnakohus täiendab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Reeglina saab näilik olla vaid kohustusleping, sest kinnisasja üleandmise abstraktne ja neutraalne asjaõigusleping ei saa üldjuhul olla näilik. Pooled ei ole tuginenud sellele, et nad ei oleks üldse tahtnud ühisvara jagamise lepingut sõlmida, kostja ei vaidlusta apellatsioonkaebuses ka maakohtu poolt tuvastatut, et pooled soovisid kinnisasja omaniku vahetust. Kui vaidlusaluse käsutustehingu (asjaõiguslepingu) pooled tegelikult soovisid kinnisasja omandi omaniku vahetust ning see ka toimus, siis ei saa pidada käsutustehingut näilikuks (vt RKTKo 18.06.2019, 2-16-7090, p 13). Pooled ei vaidle menetluses selle üle, et ühisvara jagamise lepingus näidati vara väärtused tegelikust väiksemana (hagi p 3, 19. oktoobri 2021. a kohtistungi protokoll). Hageja leidis, et põhjuseks oli soov maksta vähem notaritasu. Maakohus leidis asja uuel menetlemisel vaatamata ringkonnakohtu poolt antud juhistele, et pooled ei ole varjanud tehingut, mida nad tegelikult teha tahtsid. Ringkonnakohus jääb oma seisukoha juurde, et juhul, kui tehingus näidatakse lepingueseme tegelikust hinnast madalam hind, on eelduslikult tegemist näiliku tehinguga (praegusel juhul võlaõigusliku tehinguga). Sellisel juhul on varjatud tehinguks kokkulepe, milles on lepingueseme hind märgitud vastavalt poolte tegelikule tahtele. Kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut (TsÜS § 89 lg 3). Hageja väitel oli kinnisasja tegelik väärtus 130 000 eurot, kostja seisukoha kohaselt ei olnud tema „idee see väärtuste väiksema näitamine“ (apellatsioonkaebuse p 2) ning lepingu ettevalmistamisega tegeles vaid hageja. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et ühisvara jagamise lepingut ei sõlmitud vägivalla või vägivallaga ähvardamise mõjul, kostja ja hageja pidasid enne lepingu sõlmimist kirjavahetust selle sisu üle. Seega saab asuda seisukohale, et poolte vahel oli tehingu tegemise hetkel ühine ettekujutus lepinguesemete tegelikust väärtusest. Vastasel juhul oleks ka sisutühjad kostja väited, mis puudutavad kokkulepitud väärtuse (130 000 eurot) vastuolust heade kommetega. Tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud (AÕS § 119 lg 1). Vaidlust ei ole selle üle, poolte vahel puudub notariaalne kokkulepe kinnisasja omandi üleandmiseks kohustamiseks, milles oleks märgitud hinnaks poolte vahel tegelikult kokku lepitud hind. AÕS § 119 lg 2 järgi muutub AÕS § 119 lg-s 1 sätestatud vorminõuet järgimata tehtud kohustustehing kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse. Kinnistusraamatu andmetel on hageja kinnistu ainuomanikuna kantud kinnistusraamatusse 21. detsembril 2020. Kostja ei tugine apellatsioonkaebuses tehingute kehtetusele osas, mille kohaselt läks 11. detsembri 2020 ühisvara jagamise lepingus märgitud vallasvara (kaks sõidukit) omandiõiguse üle ühisest omandist kummagi poole ainuomandisse. Õige on hageja väide, et maakohtu menetluses ei tuginenud kostja sellele, et ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise aluseks oli soov sõlmida hagejaga kokkulepe lastele elatise maksmiseks (apellatsioonkaebuse p 5). Ringkonnakohus jätab kostja vastavasisulised väited tähelepanuta.

Kostja ei ole menetluses tõendanud oma väiteid selle kohta, et hagejal ei olnud lepingut sõlmides kavatsust asuda elatist maksma. Ringkonnakohus leiab, et ühe poole jaoks väidetavalt lepingueseme õiglase väärtuse puudumine või kokkuleppe osa hilisem täitmata jätmine ei muuda kokkulepet näilikuks. Seega ei ole ühisvara jagamise leping ja asjaõigusleping tühised nende näilikkuse tõttu.

seotud küsimusi. Lepingu p 3.5. kohaselt leppisid pooled kokku, et lepingu sõlmimise tulemusena kostjale lahusvarana kuuluma hakkav kinnistu (kinnistusregistriosa numbriga XXXXXXXX) on kuni 31. maini 2021.a kostja otseses ainuvalduses ja kostjal on kuni eelnimetatud tähtpäevani õigus kasutada kinnistut elamiseks ja olla kinnistu aadressil sisse registreeritud. Kostja kohustus kandma kõik kinnistu kasutamise ja hooldamisega seotud kulud (kommunaalkulud) kuni 31. maini 2021 ja kõik kinnistut koormavate hüpoteekidega seotud kulud (elamu kindlustus, laen + intressid suuruses 435,00 eurot kuus) kuni 30. aprillini 2021.a. Seega on pooled kokku leppinud kinnisasja kõrvalkulude kandmises ja maakohus on põhjendatult jätnud vastuhagi rahuldamata. Ka 12. septembril 2021 esitatud vastuhagis selgitab kostja, et ta sai lepingu kohaselt ainuomandisse sõiduki Mitsubishi Outlander (väärtus ligikaudu 14 000 eurot), ühisomandis oleva osa kaotamise eest hüvitisena 11 000 eurot (millest N.S maksis välja 9500 eurot), väljamakse toimumisel järelmaksuga kuni mai 2021, õigusega elada majas kuni 31. maini 2021 ja kohustusega maksta kõik majaga ja laenuga seotud kulud (435,00 eurot kuus) lahusvara arvelt. Seega tasus ringkonnakohtu hinnangul kostja kinnisasjaga seotud kulude eest vastavalt poolte kokkuleppele.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.