Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
1-15-2671 12. september 2022 Eesistuja Paavo Randma, liikmed Velmar Brett ja Juhan Sarv Vyatcheslav Bogoslovskiy vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmine Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 24. mai 2022. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Vyatcheslav Bogoslovskiy kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri pooled abiprokurör Laura Jõgisoo Asja läbivaatamise kuupäev ja 7. september 2022, kirjalik menetlus viis
RESOLUTSIOON
1.Muuta Tartu Ringkonnakohtu 24. mai 2022. a määruse põhiosa, jättes sellest välja põhjenduse, mille kohaselt on täitmata Vyatcheslav Bogoslovskiy vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise formaalsed eeldused.
2.Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.
3.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
4.Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses Vyatcheslav määratud riigi õigusabi tasu 32 eurot 40 senti jätta riigi kanda.
1.Vyatcheslav Bogoslovskiy kannab karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi mõistetud 10-aastast vangistust, mille tähtaeg möödub 13. juulil 2025.
2.Tartu Maakohtu 7. aprilli 2022. a määrusega jäeti V. Bogoslovskiy vangistusest enne tähtaega vabastamata. Kohus leidis, et KarS § 76 lg 2 p-st 2 tulenevad formaalsed eeldused süüdimõistetu tingimisi vabastamiseks on olemas. V. Bogoslovskiy vabastamist ei takista ka asjaolu, et tal pole vabaduses elukohta. Seda seetõttu, et Politsei- ja Piirivalveamet tunnistas 8. juunil 2020 V. Bogoslovskiy pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks ja tegi talle lahkumisettekirjutuse, mille kohaselt saadetakse V. Bogoslovskiy pärast vanglast vabanemist sundkorras Vene Föderatsiooni. Lisaks kohaldati talle viieks aastaks sissesõidukeeld Schengeni alale. Siiski ei pidanud maakohus võimalikuks süüdimõistetut vangistusest vabastada, leides, et täitmata on KarS § 76 lg-s 4
1-15-2671 sätestatud ennetähtaegse vabastamise materiaalsed eeldused. Kohtu hinnangul on märkimisväärne oht, et V. Bogoslovskiy võib vabaduses toime panna uusi seksuaalkuritegusid.
3.Tartu Ringkonnakohtu 24. mai 2022. a määrusega, millega vaadati läbi V. Bogoslovskiy ja tema kaitsja määruskaebused, jäeti maakohtu määruse resolutiivosa muutmata, kuid muudeti esimese astme kohtu põhjendust süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise formaalsete eelduste kohta. Kohtukolleegium leidis, et ka juhul, kui on tehtud otsus kinnipeetava riigist väljasaatmiseks, on tema ennetähtaegse vabastamise eeldus Eestis asuva elukoha olemasolu. Elukoha puudumisel ei ole võimalik kohaldada ennetähtaegsel vabastamisel obligatoorset käitumiskontrolli. Kuna V. Bogoslovskiyl pole Eestis elukohta, tuleb ta jätta vangistusest enne tähtaega vabastamata juba vabastamise formaalsete eelduste puudumise tõttu. Samas leidis ringkonnakohus sedagi, et isegi juhul, kui formaalsed eeldused V. Bogoslovskiy vangistusest vabastamiseks oleksid täidetud, ei saaks teda vabastada KarS § 76 lg 4 kohaselt.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
4.V. Bogoslovskiy kaitsja taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kohtuasja saatmist teise astme kohtule uueks arutamiseks. Kaitsja väitel on V. Bogoslovskiyl Eestis elukoht olemas ja seega on kohtu järeldus ennetähtaegse vabastamise formaalsete eelduste puudumise kohta ekslik.
5.Prokuratuur määruskaebusele ei vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6.Erinevalt ringkonnakohtust, kuid sarnaselt maakohtuga on kolleegium seisukohal, et kui süüdimõistetu antakse välja välisriigile või saadetakse riigist välja ja kohus otsustab käitumiskontrolli kohaldamisest kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 426 lg 3 alusel loobuda, ei ole isiku vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamiseks nõutav, et tal oleks Eestis elukoht. Seetõttu on ekslik teise astme kohtu järeldus, et täitmata on V. Bogoslovskiy ennetähtaegse vabastamise formaalsed eeldused.
7.Nagu ringkonnakohus vaidlustatud määruses õigesti märkis, on alalise elukoha olemasolu süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamiseks tarvilik seetõttu, et süüdlasele saaks kohaldada KarS § 76 lg 5 järgi käitumiskontrolli, mille üks tingimus on KarS § 75 lg 1 p 1 järgi ka see, et ta elaks kohtu määratud alalises elukohas (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-45-16, p 7).
8.KarS § 76 lg-st 5 tulenev üldreegel, mille kohaselt allutatakse vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastatu käitumiskontrollile, ei kehti aga eranditeta. KrMS § 426 lg 3 näeb ette, et täitmiskohtunik võib loobuda KarS § 76, 761 või 77 alusel vabastatud süüdimõistetu suhtes käitumiskontrolli kohaldamisest, kui süüdimõistetu antakse välja välisriigile või ta saadetakse riigist välja. Kui kohus jätab KrMS § 426 lg 3 alusel käitumiskontrolli – ja seega ka KarS § 75 lg 1 p-s 1 nimetatud kontrollnõude – kohaldamata, ei eelda süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegne vabastamine seda, et tal oleks alaline elukoht (nii on leitud ka varasemas kohtupraktikas: vt Tartu Ringkonnakohtu 11. juuni 2019. a määrus nr 1-16-9203/52, p 6). Olukorras, kus süüdimõistetu saadetakse kohe pärast vanglast vabanemist Eestist välja, oleks eesmärgipäratu nõuda, et tal oleks Eestis elukoht.
9.KrMS § 426 lg 3 järgi ei ole käitumiskontrolli kohaldamata jätmine kohustuslik, vaid tegemist on kohtu kaalutlusotsusega. Iseenesest ei välista seadus võimalust, et ka selline süüdimõistetu, kelle elamisluba on tunnistatud kehtetuks ja kes on otsustatud Eestist välja saata, vabastatakse 2(4)
1-15-2671 vangistusest tingimisi enne tähtaega, allutades ta samas käitumiskontrollile. Sellisel juhul peab enne tähtaega vabastatu jääma katseaja lõpuni Eestisse, kusjuures õigusliku aluse käitumiskontrolli tähtaja lõpuni Eestis viibimiseks annab talle välismaalaste seaduse § 43 lg 1 p 5 (Riigikohtu halduskolleegiumi 18. septembri 2018. a määrus nr 3-17-1545/68, p 7). Osutatud juhul eeldab isiku ennetähtaegne vabastamine tõepoolest muu hulgas seda, et tal oleks Eestis alaline elukoht.
10.Näiteks ei ole üldjuhul otstarbekas vabastada süüdimõistetut vangistusest tingimisi enne tähtaega ilma käitumiskontrollita olukorras, kus tema riigist väljasaatmise küsimuses ei ole veel lõplikku selgust (Tartu Ringkonnakohtu 19. novembri 2012. a määrus nr 1-08-7172/190, p 11 ja viidatud määrus nr 1-16-9203/52, p-d 9–10). See on nii näiteks siis, kui elamisloa kehtetuks tunnistamise ja/või isiku väljasaatmise kohta tehtud haldusakt on vaidlustatud ning seda käsitlev vaide- või halduskohtumenetlus on pooleli või kui haldusakti vaidlustamise tähtaeg ei ole veel möödunud. KrMS § 426 lg 3 kohaldamine võib olla põhjendamatu ka siis, kui isiku Eestist väljasaatmise kohta tehtud otsustuse täitmine võib olla faktiliselt takistatud (nt kui on alust arvata, et riik, kuhu isik soovitakse välja saata, keeldub tema vastuvõtmisest).
11.Kuna menetletavas asjas ei ole ringkonnakohus leidnud, et V. Bogoslovskiy ennetähtaegse vabastamise korral ei tohiks või ei saaks teda riigist kohe välja saata, ja kuna KrMS § 426 lg 3 kohaldamise korral ei eelda süüdimõistetu vabastamine tal elukoha olemasolu, on väär kohtu järeldus, et V. Bogoslovskiy alalise elukoha puudumine tähendab seda, et tema puhul on täitmata vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise formaalsed eeldused. Selline põhjendus tuleb ringkonnakohtu määrusest välja jätta. Arvestades seda, et V. Bogoslovskiy vabastamine ei olene alalise elukoha olemasolust, ei käsitle kolleegium lähemalt kaitsja väidet, et tegelikult on süüdimõistetul Eestis elukoht olemas.
12.Eelmärgitu ei anna aga veel alust kohtumääruseid tühistada. Nimelt asus nii esimese kui ka teise astme kohus seisukohale, et V. Bogoslovskiy ennetähtaegseks vabastamiseks on täitmata (ka) KarS § 76 lg-st 4 tulenevad sisulised eeldused. Kohtud osutasid ohule, et süüdimõistetu võib vabaduses toime panna uusi seksuaalkuritegusid. KarS § 76 lg 4 annab kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi, mis on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. märtsi 2019. a määrus nr 1-09-14104/142, p 18). Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud V. Bogoslovskiyt vabastamata jättes teinud ilmselget kaalutlus- ega põhjendamisviga. Riigikohtule esitatud määruskaebuses ei ole ka kaitsja esitanud ühtki vastuargumenti kohtute järeldusele KarS § 76 lg-s 4 sätestatud vabastamiseelduste puudumise kohta. Seetõttu ei näe kolleegium põhjust korrigeerida kohtute järeldust jätta V. Bogoslovskiy enne tähtaega vabastamata.
13.Ühtlasi jagab kolleegium ringkonnakohtu seisukohta, et KrMS § 426 lg-s 3 sätestatu ei anna alust jätta KarS § 76 lg-t 4 kohaldamata. Teisisõnu tähendab see seda, et juhul, kui ei ole täidetud KarS § 76 lg-st 4 tulenevad ennetähtaegse vabastamise eeldused, ei saa isikut vabastada, hoolimata sellest, et ta saadetaks vabastamise korral Eestist välja või antaks välja välisriigile.
14.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 3, muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 24. mai 2022. a määruse põhiosa, jättes sealt välja põhjenduse, et V. Bogoslovskiyl on alalise elukoha puudumise tõttu täitmata formaalsed eeldused tema enne tähtaega vangistusest vabastamiseks. Muus osas jääb ringkonnakohtu määrus muutmata. Kaitsja määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. V. Bogoslovskiy enda kirjaliku seisukoha tema vabastamise sisulise põhjendatuse kohta jätab kolleegium tähelepanuta, kuna Riigikohtus on määruskaebemenetluse pool kaitsja, mitte süüdimõistetu ise.
3(4)
1-15-2671
15.Kolleegium määras 16. juunil 2022 V. Bogoslovskiy kaitsjale Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 32 eurot 40 senti. Juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 186 lg-st 1 (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. märtsi 2016. a määrus nr 3-1-1-10-16, p 57), jääb see summa menetluskuluna riigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.