Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-24-2369 14. september 2026 Eesistuja Julia Laffranque, liikmed Oliver Kask ja Nele Siitam X kaebus Politseija Piirivalveameti otsuse tühistamiseks või alternatiivselt Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks pikaajalise elaniku elamisloa taotlust uuesti läbi vaatama Kaebaja X, esindajad vandeadvokaadid Ilya Zuev ja Sirje Must Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Janika Jürgen-Määr Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuli 2026. a määrus X määruskaebus Kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS MÄÄRAB
1.Rahuldada määruskaebus osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuli 2026. a määruse p 1.
3.Teha uus määrus, millega rahuldada kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus osaliselt ja peatada Politsei- ja Piirivalveameti 13. augusti 2024. a otsuse p 1 kehtivus kuni käesolevat kohtuasja lõpetava lahendi jõustumiseni tingimusel, et kaebaja suhtes kehtivad käitumiskontrolli nõuded, mis kohustavad teda Eestis viibima.
4.Määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
1.Kaebaja X on 1986. aastal sündinud Venemaa Föderatsiooni kodakondsusega isik, kes on elanud Eestis alates 1989. aastast. Talle anti 23. mail 2000 alaline elamisluba, mis muutus 1. juunil 2006 pikaajalise elaniku elamisloaks.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 13. augusti 2024. a otsusega nr 15.3-3.4/999-1 kaebaja elamisloa kehtetuks (p 1), tegi kaebajale ettekirjutuse Eestist lahkumiseks väljasaatmisega Venemaale kõrvaltingimusega, mis tuleb sundtäita kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel (p 2), ning kohaldas kaebajale kolme aasta ja kuue kuu pikkuse sissesõidukeelu kogu Schengeni alale alates lahkumiskohustuse täitmisest (p 3). PPA põhjendas otsust kokkuvõtlikult järgmiselt.
2.1.Välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldused pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks on täidetud, kuna kaebaja kujutab avalikule korrale tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2003. a direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 12 lg 1 mõttes. Kaebaja on
3-24-2369 kriminaalkorras karistatud viiel korral, sh narkootiliste ainete käitlemise ja füüsilise vägivalla kasutamise eest. Otsuse tegemise ajal kannab isik kolmandat korda vanglakaristust. Enne viimase vanglakaristuse kandmist taotles kaebaja kohtult võimalust pikendada tähtaega vanglakaristuse kandmisele ilmumiseks perekondliku olukorra tõttu, kuid pani katseajal toime korduva vägistamise. Analüüsides kaebaja toime pandud kuritegusid, on PPA seisukohal, et kuritegude soodusteguriks on olnud isiku kontrollimatu käitumine, väärarusaam isikute kehalisest puutumatusest ning alkoholi kuritarvitamine. Arvestades kaebaja kuritegude iseloomu, kasvavat raskusastet ning korduvust, on PPA veendunud, et isikust lähtub oht avalikule korrale.
2.2.Kaebajal elavad Eestis tema Venemaa kodanikust ema ja Eesti kodanikust poeg, keda kaebaja ema kasvatab. Seega kaasneks kaebaja väljasaatmisega perekonnaeluline ja eraeluline riive. PPA hinnangul on see aga proportsionaalne. Narva linna sotsiaalabiameti sõnul tarvitasid nii kaebaja kui ka tema endine elukaaslane üsna tihedalt alkoholi, tülitsesid ning lapsed jäeti hooletusse. Ühe tüli käigus oli kaebaja ähvardanud oma lapse aknast välja visata. Selline kodune keskkond põhjustas lapsele erinevaid psühholoogilisi traumasid ja tervisehäire, mis on hakanud taanduma ajal, kui poeg kasvas kaebaja ema juures. Kaebaja hooldusõigus poja suhtes peatati perekonnaseaduse § 140 lg 1 alusel vanglakaristuse kandmise tõttu. PPA ei ole veendunud, et naastes poja kasvatamise juurde, ei kordu varasem vägivaldsuse muster koos alkoholi tarvitamistega. PPA hinnangul on lapse huvides kasvada edasi kaebaja ema hoole all ja suhelda isaga telefoni, e-posti või sotsiaalmeedia kaudu, nagu ta on teinud seda alates kaebaja vangistusest 2017. aastast. Kuna kaebaja emal on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus, saaks ta lihtsustatud korras käia koos kaebaja pojaga kaebajal külas.
2.3.PPA ei tuvastanud humaanseid kaalutlusi ega muid asjaolusid, mis välistaksid kaebaja väljasaatmise tema kodakondsusjärgsesse riiki. Kaebaja ei ole Eestis elatud aastate jooksul teinud katseid siinsesse ühiskonda lõimumiseks ega ole üles näidanud ka soovi ja huvi Eesti Vabariigi kodakondsuse taotlemiseks. Kaebajal puudub Eestiga tööalane ja majanduslik side, sest ta on kogu oma elu jooksul olnud tööga hõivatud vähem kui kaks aastat. Enne viimast vangistust ei osanud kaebaja eesti keelt üldse ega soovinud seda ka õppida. Eesti keele kursustele läks kaebaja alles pärast elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamist.
3.Kaebaja esitas kaebuse PPA otsuse tühistamiseks või alternatiivselt PPA kohustamiseks kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa taotlust uuesti läbi vaatama. Tallinna Halduskohus jättis selle
29.aprilli 2025. a otsusega rahuldamata.
4.Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebuse menetlemise ajal esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus peatada PPA otsuse täitmine osas, millega tunnistati kehtetuks kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba (p 1). Kaebaja selgitas, et Tallinna Ringkonnakohus on kaebaja 29. juuni 2026. a määrusega kriminaalasjas nr 1-17-7698 vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastanud ning kohustanud teda kaheaastase katseaja jooksul elama Eestis kindlaksmääratud elukohas. Ennetähtaegne vabastamine näitab, et uute kuritegude toimepanemise risk on madal. PPA otsus muudab aga kaebaja rehabilitatsiooni võimatuks, kuna kehtiva elamisloa puudumise tõttu ei ole kaebajal võimalik sõlmida seaduslikku töölepingut ja luua endale seaduslikku sissetulekut, registreerida ennast Eesti Töötukassas ning kasutada tööturuteenuseid, registreerida oma elukohta rahvastikuregistris ning kasutada seadusest tulenevaid sotsiaalseid õigusi. Kaebaja lisab, et on vahepeal sooritanud B1 taseme eesti keele eksami.
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. juuli 2026. a määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul puudub kaebajal kaalukas esialgse õiguskaitse vajadus. Ennetähtaegse vabastamise määrusega tekkis kaebajal seaduslik alus Eestis ajutiselt viibimiseks. Kuna kaebajal on Eestis viibimiseks seaduslik alus, ei ole välistatud kaebaja Eestis tööle asumine. 2(7)
3-24-2369 Huvi saada sotsiaal- ja tööturuteenuseid ei ole sedavõrd kaalukas, et õigustaks vaidlustatud otsuse täitmise peatamist, võttes arvesse, et apellatsioonkaebuse eduväljavaated on pigem kasinad. Kaebaja ennetähtaegne vabastamine ei tähenda, et PPA otsus oleks tingimata õigusvastane. Kriminaalasjas hindas kohus kaebaja tingimisi ennetähtaegse vabastamise võimalikkust, ent ei hinnanud ega saanudki hinnata seda, kas kaebajast lähtuv oht avalikule korrale on piisavalt suur, et tema elamisluba kehtetuks tunnistada. Apellatsioonkaebuses esitatud argumendid ei näi esmapilgul olevat sel määral põhjendatud, et neist saaks järeldada apellatsioonkaebuse häid eduväljavaateid. Kuna kaebaja saab ka ilma esialgset õiguskaitset kohaldamata viibida Eestis ja osaleda oma poja kasvatamises, ei ole esialgne õiguskaitse vältimatult vajalik.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kaebaja esitas ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määrus tühistada ja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldada. Kaebaja hinnangul eksis ringkonnakohus, kui leidis, et kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Ringkonnakohus tugines ekslikult järeldusele, et kaebajal on võimalik Eestis seaduslikult töötada, ilma et oleks tuvastanud selle õiguslikku alust. Kehtiva elamisloa ja Eesti isikutunnistuse puudumise tõttu on kaebaja võimalused kasutada riigi e-teenuseid, tõendada oma isikut, kasutada pangateenuseid, sõlmida lepinguid, korraldada oma töö- ja igapäevaelu ning lahendada lapse hooldamisega seotud küsimusi oluliselt piiratud. Samuti on kaebajal tekkinud probleeme tervishoiuteenuste saamisega. See muudab raskeks ennetähtaegse vabanemise eesmärkide täitmise, endale ja oma pojale ülalpidamise teenimise ning vanemlike õiguste taastamise. Lisaks hindas ringkonnakohus valesti kaebuse perspektiivi.
7.Vastuseks Riigikohtu küsimusele selgitas kaebaja, et talle on pakutud töökohta remonditöölise-klienditeenindajana. Kaebaja esitas Riigikohtule ka ühe ettevõtja allkirjastatud avalduse, milles ettevõtja kinnitab, et soovib kaebajat tööle võtta. Samas avalduses selgitab ettevõtja, et tööle asumine on olnud seni takistatud põhjusel, et pole selge, millise dokumendiga saab kaebaja tõendada oma õigust Eestis töötada ning kuidas tema töötamine korrektselt registreerida.
8.Vastustaja palub vastuses määruskaebus rahuldamata jätta. Vastustaja hinnangul ei ole kaebajal esialgse õiguskaitse vajadust. Kaebajal on võimalik VMS § 104 lg 1 ja § 106 lg 1 alusel töötada Eestis, kui tema töötamine on enne tööle asumist PPA-s registreeritud. Kaebaja ega tema potentsiaalne tööandja ei ole töötamise asjus PPA poole pöördunud. Riigi pakutavate e-teenuste puhul on tegemist mugavama asjaajamise viisiga, mis ei välista riigiasutustega asjaajamist vahetult nende esindustes. Riigi e-teenuste kasutamise võimaluse puudumisega ei kaasne pöördumatuid tagajärgi, mis tingiks kaebaja esialgse õiguskaitse vajaduse.
9.Vastuseks kohtu küsimustele selgitas vastustaja, et kaebaja on jätkuvalt rahvastikuregistri andmesubjekt tulenevalt rahvastikuregistri seaduse § 5 lg-st 3, mille kohaselt on rahvastikuregistri andmesubjektiks Eestis elamisloa saanud välismaalane, sest kaebajale anti Eestis tähtajaline elamisluba esimest korda 1995. aastal. Kaebajal on olemas isikukood. Oma isiku tõendamiseks on tal võimalik taotleda kodakondsusriigi ehk Venemaa Föderatsiooni pass. Seaduse kohaselt ei ole ette nähtud konkreetset tõendusvormi ega dokumenti, millega saab välismaalane tõendada oma Eestis viibimise seaduslikkust juhul, kui viibimisõigus on tekkinud VMS § 43 lg 5 kohaselt kohtulahendi alusel. Kaebajal on võimalik esitada tööandjale viibimisõiguse tõendamiseks Tallinna Ringkonnakohtu kohtumäärus, millega kaebaja ennetähtaegselt vanglast vabastati. Vastustajal ei ole võimalik kaebaja lahkumisettekirjutust sundtäita ajal, mil isik peab alluma käitumiskontrollile, kuna see oleks vastuolus ennetähtaegse vabastamise määrusega kehtestatud kontrollnõuete olemusega.
3(7)
3-24-2369
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt ja ringkonnakohtu määrus tühistada kohtumenetluse normi olulise rikkumise tõttu (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 1 ja § 234). Kolleegium teeb asjas uue määruse, millega rahuldab esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt (HKMS § 230 lg 5 p 5 ja § 238 lg 2 teine lause).
11.HKMS § 249 lg 3 esimese lause kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Kolleegiumi hinnangul eksis ringkonnakohus HKMS § 249 lg 3 kohaldamisel, kuna jättis välja selgitamata, kuidas mõjutaks esialgse õiguskaitse kohaldamine avalikke huve. Kuna ringkonnakohtu eksimus võis tuua kaasa ebaõige lahendi, hindab kolleegium järgnevalt ise kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse põhjendatust.
12.Esialgse õiguskaitse kohaldamise esmane eeldus on esialgse õiguskaitse vajadus, sh olukord, kus vaidlustatud haldusaktist tulenevad mõjud kahjustavad tõsiselt kaebaja õigusi ning tekkinud kahju pole võimalik kõrvaldada hiljem põhivaidluses tehtava kohtulahendiga. Esialgse õiguskaitse vajaduse tuvastamiseks peab taotletav abinõu aitama kaebajal põhivaidluse tulemuse selgumiseni kahjulikke mõjutusi tõrjuda (RKHKm 3-23-885/54, p 12).
13.Esialgse õiguskaitse abinõud, mida kohtul on võimalik haldusasjas kohaldada, on loetletud HKMS § 251 lg-s 1. HKMS § 251 lg 1 p 1 nimetab võimaliku abinõuna nii haldusakti täitmise peatamist kui ka haldusakti kehtivuse peatamist. Kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse eesmärk on saada kohtuvaidluse ajaks kehtiv elamisloakaart, mille alusel saaks kaebaja tõendada oma isikut ja õigust Eestis töötada, kasutada riigi e-teenuseid ja pangateenuseid. See soodustaks kaebajal käitumiskontrolli nõuete täitmist ning seadusliku sissetuleku teenimist enda ja oma lapse ülalpidamiseks. Kaebaja on palunud selleks esialgse õiguskaitse korras peatada pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse ehk haldusakti täitmine. Kolleegium selgitab, et kaebaja taotletud esialgse õiguskaitse abinõu ei aitaks kaebaja õiguste kaitsele kaasa, kuna kaebaja õigusi ei mõjuta mitte haldusakti täitmine vastustaja poolt, vaid haldusakti kehtivus.
14.Elamisloakaart on isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 6 lg 2 kohaselt Eestis kehtiva elamisloa alusel elavale kolmanda riigi kodanikule väljastatav isikut tõendav dokument. Seega on elamisloakaardi andmise alus kehtiva elamisloa olemasolu. Kui isiku elamisluba tunnistatakse kehtetuks, langeb ära ka elamisloakaardi andmise alus. Kui dokumendi andmise alus on ära langenud, tunnistatakse dokument eraldi otsusega ITDS § 13 lg 1 p 1 alusel kehtetuks. ITDS § 13 lg 4 kohaselt kehtetuks tunnistatud dokumendi kehtivust ei taastata (vrd RKHKm 3-25-2024/8, p 13). Sõltumata sellest, kas vastustaja on kaebaja elamisloakaardi kehtetuks tunnistanud või ei, kaotas kaebajale viimati väljastatud elamisloakaart kehtivuse igal juhul tähtaegselt 27. juulil 2026. Seega tuleb kaebajal kehtiva elamisloakaardi saamiseks esitada uus elamisloakaardi taotlus, mille rahuldamise eelduseks on kehtiva elamisloa olemasolu. Uue elamisloakaardi saamine oleks võimalik ainult juhul, kui kohus peataks HKMS § 251 lg 1 p 1 alusel esialgse õiguskaitse korras pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse kehtivuse. Võttes HKMS § 2 lg 4 teise lause kohaselt arvesse kaebaja tegelikku tahet, tuleb seega hinnata, kas esineb esialgse õiguskaitse vajadus elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse kehtivuse peatamiseks.
15.Kaebaja on esialgse õiguskaitse vajadust põhjendanud esmalt sellega, et kehtiva elamisloa ja elamisloakaardi puudumise tõttu on tal vangistusest ennetähtaegse vabanemise järel võimatu Eestis seaduslikult elatist teenida. See takistab kaebajal nii käitumiskontrolli nõuete kui ka vanemlike kohustuste täitmist, sh lapse ülalpidamist. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kaebajale pandi 4(7)
3-24-2369 ennetähtaegse vabastamise määrusega kohustus järgida kontrollnõudeid, sh elada kohtu määratud aadressil Eestis ja ilmuda kriminaalhooldusametniku määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele. Kuna kontrollnõuete täitmine eeldab Eestis viibimist, tekkis kaebajal seaduslik alus Eestis viibida vahetult kohtulahendist VMS § 43 lg 1 p 5 kohaselt (vt ka RKKKm 1-15-2671/174, p 9).
16.VMS § 104 lg 1 kohaselt võib Eestis ajutiselt viibiv välismaalane Eestis töötada, kui tööandja on tema lühiajalise töötamise Politsei- ja Piirivalveametis registreerinud või kui tema Eestis töötamise õigus tuleneb vahetult seadusest või Riigikogu ratifitseeritud välislepingust. VMS § 106 lg 1 kohaselt võib Eestis lühiajaliselt töötada välismaalane, kellel on seaduslik alus Eestis ajutiseks viibimiseks ning kelle töötamine on enne tööle asumist registreeritud Politsei- ja Piirivalveametis. Viidatud sätetest tuleneb kaebajale õiguslik alus Eestis töötamiseks. Riigikohtule esitatud tööandja avaldusest ja PPA vastusest määruskaebusele nähtub, et kaebaja tööle asumine on olnud takistatud hoopis põhjusel, et kaebaja ega tema võimalik tööandja pole pöördunud PPA poole sooviga kaebaja töötamist registreerida, kuigi neil on selline võimalus. Seega pole esialgse õiguskaitse kohaldamine kaebaja tööle saamiseks möödapääsmatu.
17.Kolleegium möönab, et kaebaja võimalused tööturul osaleda ei ole samaväärsed elamisloaga isikutega. VMS § 106 lg 13 kohaselt on Eestis lühiajaline töötamine lubatud kuni 365 päeva 455 järjestikuse päeva jooksul, kui seadus ei sätesta teisiti. Kuna kaebaja töötamisele välismaalaste seaduses sätestatud erandid ilmselt ei kohaldu, ei pruugi tal töötamine olla võimalik kogu kaheaastase katseaja vältel. Juhul kui kaebaja peaks soovima töökohta vahetada, tuleb tal arvestada, et VMS § 286 lg 1 kohaselt on tööandja kohustatud kontrollima, et tema juures töötaval välismaalasel oleks Eestis viibimiseks ja töötamiseks õiguslik alus. Kaebaja saab oma Eestis viibimise õiguslikku alust tõendada ennetähtaegse vabastamise määrusega koostoimes VMS § 43 lg 1 p-ga 5, küsides vajaduse korral kinnitust PPA-lt. Arvestades, et ennetähtaegse vabastamise määrus sisaldab teavet kaebaja karistatuse kohta, on eluliselt usutav, et see vähendab kaebaja tööle saamise võimalusi.
18.Täiendavalt põhjendas kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust sellega, et isikut tõendava dokumendi puudumine on tekitanud tal praktilisi probleeme tervishoiuteenuse kasutamisel, lepingute sõlmimisel, ametiasutustega suhtlemisel ja lapsega seotud küsimuste lahendamisel. Kolleegium selgitab, et kaebajal on võimalik taotleda oma isiku tõendamiseks kodakondsusriigi ehk Venemaa Föderatsiooni pass. Haldusasja materjalide kohaselt on kaebajal ka varem Venemaa Föderatsiooni pass olnud, kuid see aegus 2019. aastal kaebaja vanglas viibimise ajal. Lisaks annab vanglateenistus vangistusseaduse § 761 lg 1 alusel ennetähtaegse vabanemise korral isikule vabastamise õiendi kehtivusajaga kuus kuud. See tagab kaebajale ITDS § 4 lg 1 kohaselt võimaluse oma isiku tõendamiseks ajal, millal tema passi taotlust läbi vaadatakse.
19.Kolmandaks on kaebaja põhjendanud esialgse õiguskaitse vajadust sellega, et ilma tunnustatud sertifikaatidega isikutunnistuseta ei saa kaebaja ligi Eesti riigi e-teenustele ega kasutada pangateenuseid. Kolleegium nõustub vastustajaga, et kaebajal on võimalik suhelda riigiasutustega ka posti või e-posti teel. Kaebajale on käitumiskontrolli nõuetega määratud kindel elukoht, mistõttu on tema liikumise võimalus piiratum kui täielikult vabaduses viibival isikul. Samas asuvad kaebajale kohtulahendiga määratud elukoha lähedal nii Politsei- ja Piirivalveameti, Maksu- ja Tolliameti kui ka Töötukassa teenindused. Seega peaks kaebajal olema võimalik lahendada töö leidmise ja maksude maksmisega seotud küsimused ka riigiasutuste esindustesse kohale minnes. Sellegipoolest on usutav, et kaebajal on sertifikaatidega isikutunnistuse puudumise tõttu Eestis riigiasutustega suhtlemine, pangateenuste kasutamine ja seeläbi igapäevane asjaajamine oluliselt raskendatud. Muu hulgas ei ole kaebajal võimalik iseseisvalt tutvuda käesoleva kohtuasja materjalidega e-toimiku vahendusel. Kokkuvõttes seisab kaebajal ees mitmeid praktilisi takistusi, mis ei soodusta tema sujuvat, 5(7)
3-24-2369 probleemivaba ja õiguskuulekat naasmist ühiskonda pärast pikaajalist vangistust. Kolleegiumi hinnangul esineb kaebajal seetõttu esialgse õiguskaitse vajadus.
20.Esialgse õiguskaitse vajadusele lisaks peab kohus hindama ka kaebuse perspektiivi (RKHKm 3-23-885/54, p 13). Vastuseks määruskaebusele selgitab kolleegium, et esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel antav hinnang kaebuse perspektiivile antakse üldjuhul piiratud aja ning informatsiooni tingimustes. Tegemist on kohtu esialgse hinnanguga, mis ei ole hiljem põhivaidluse lahendamisel siduv (vt RKHKm 3-3-1-19-17, p 28).
21.Käesolevas asjas ei saa kaebust pidada ilmselgelt perspektiivituks. Pärast apellatsioonkaebuse esitamist tegi Tallinna Ringkonnakohus määruse, millega vabastas kaebaja tingimisi enne tähtaega vangistusest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt (RKKKm 1-15-7765, p 12). Kuigi karistusseadustiku § 76 lg-s 4 sätestatud ennetähtaegse vabastamise eeldused ei kattu täielikult VMS § 241 lg 1 p-s 2 sätestatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise alusega, eeldavad mõlemad prognoosotsuse tegemist kaebaja käitumise kohta tulevikus. Olukorras, kus üks kohtuharu on leidnud, et kaebajast lähtuv uute kuritegude toimepanemise risk on piisavalt madal, et ta ennetähtaegselt vabastada, ei saa mööda vaadata kaebaja väitest, et vastustaja on vaidlustatud otsuses tema ohtlikkust ülehinnanud. Kolleegium rõhutab, et isegi kui kaebust ei saa ennetähtaegse vabastamise määruse tõttu lugeda ilmselgelt perspektiivituks, ei tähenda see, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine oli tingimata õigusvastane. Tegemist on ühe tõendiga, mida halduskohus saab vastustaja otsuse õiguspärasuse kontrollimisel arvesse võtta (RKHKo 3-17-1545, p 21).
22.Lisaks kaebuse perspektiivikusele tuleb esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel arvestada ka avalikku huvi ja puudutatud isikute õigusi (RKHKm 3-23-885/54, p 14). Käesoleval juhul tegi vastustaja pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse koos lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeeluga ajal, mil kaebaja viibis vangistuses. Haldusakti eesmärgiks tervikuna oli saata kaebaja vanglast vabanemise järel Eestist välja, kuna ta kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale. Otsuse eesmärgiks ei olnud mõjutada kaebaja igapäevast asjaajamist Eestis ega piirata juurdepääsu e-teenustele juhuks, kui kohus vabastab kaebaja vangistusest tingimisi ennetähtaegselt. Kolleegiumi hinnangul puudub avalik huvi, mis õigustaks kaebaja ühiskonnaelus osalemise võimaluse piiramist ajal, mil talle on pandud kohtulahendiga kohustus Eestis viibida. Vastupidi on avalikes huvides, et kaebaja osaleks pärast pikaajalist vangistust katseajal olles ühiskonnaelus õiguskuulekalt. E-teenuste kasutamise võimalus ja õigus töötada Eestis kogu katseaja kestel toetab seda. Eelnevast tulenevalt on huvide kaalumisel määravaks, kas kaebaja väljasaatmine ennetähtaegse vabastamise järel on võimalik.
23.Vastustaja on õigesti märkinud, et kaebaja väljasaatmine läheks vastuollu ennetähtaegse vabastamise määrusega kehtestatud kontrollnõuetega (vt RKKKm 1-20-1503/111 p-d 15 ja 16). Kolleegium selgitab, et lisaks tuleb silmas pidada, et väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 13 lg 1 kohaselt kehtib lahkumisettekirjutus ettekirjutuse teatavaks tegemise päevast kuni Eestis viibimisaluse saamiseni. VSS § 13 lg 2 kohaselt, kui on tõendatud, et välismaalasele on antud Eestis viibimiseks seaduslik alus, kaotab ettekirjutus kehtivuse. Olukorras, kus ennetähtaegse vabastamise määrus andis kehtestatud kontrollnõuete tõttu kaebajale VMS § 43 lg 1 p 5 kohaselt õigusliku aluse Eestis viibimiseks, kaotasid vastustaja otsuse punktid 2 ja 3 VSS § 13 lg 1 alusel kehtivuse.
24.Eelnev ei tähenda, et kaebaja väljasaatmine katseaja jooksul oleks täielikult välistatud. PPA-l on võimalik teha uus tingimuslik lahkumisettekirjutus, mis kuulub täitmisele pärast käitumiskontrolli 6(7)
3-24-2369 kohaldamise lõppemist. Seejuures on PPA-l võimalus taotleda vanglalt või kriminaalhooldusametnikult, et see teeks täitmiskohtunikule erakorralise ettekande, milles palub loobuda käitumiskontrolli kohaldamisest kriminaalmenetluse seadustiku § 426 lg 3 alusel selleks, et saata kaebaja Eestist välja.
25.Kokkuvõttes on kolleegium seisukohal, et senikaua kuni kaebajale on käitumiskontrolli nõuetega pandud kohustus elada Eestis, ei ole avalikku huvi, mis õigustaks tema Eesti ühiskonnaelus osalemise võimaluse piiramist, mis kaasneb elamisloa kehtetuks tunnistamisega. Seetõttu tuleb määruskaebus rahuldada osaliselt, tühistada ringkonnakohtu määrus ning teha asjas uus määrus, millega rahuldada kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus osaliselt, seades sellele tingimuse.
26.HKMS § 251 lg 3 kohaselt võib esialgse õiguskaitse määrus olla tingimuslik. Kolleegium peatab elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse kehtivuse tingimusel, et kaebaja suhtes kehtivad käitumiskontrolli nõuded, mis kohustavad teda Eestis viibima. Kolleegium selgitab, et esialgse õiguskaitse abinõu kehtivus lõpeb, kui saabub üks järgmistest asjaoludest: jõustub praegust kohtuasja lõpetav kohtulahend või kohus loobub Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2026. a määrusega kriminaalasjas nr 1-17-7698 kehtestatud käitumiskontrolli nõuetest, mis eeldavad kaebaja Eestis viibimist.
27.HKMS § 252 lg 3 kohaselt jõustub esialgse õiguskaitse määrus selle teatavakstegemisel, kui määruse teinud kohus ei määra teisiti. Kolleegium peab vajalikuks määrata, et esialgse õiguskaitse määrus ei jõustu mitte teatavakstegemisel, vaid hiljem.
28.Vastustaja seisukohtadest ilmneb, et ta ei olnud teadlik, et kaebaja suhtes tehtud lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld on kaotanud VSS § 13 lg 1 alusel kehtivuse. Kolleegium peab võimalikuks määrata, et esialgse õiguskaitse määrus jõustub 30. septembril 2026. Selle ajani on vastustajal võimalik soovi korral otsustada käesoleva määruse p-s 24 kirjeldatud uue lahkumisettekirjutuse tegemine. Kuna esialgse õiguskaitse tagajärjel taastub kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtivus, pole pärast määruse jõustumist uue lahkumisettekirjutuse tegemine võimalik kuni esialgse õiguskaitse lõpuni.
29.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.