Varavastased süüteod › Süüteod vara vastu tervikuna

SÜÜDISTUS:

Eelnevalt oli C kokku leppinud Tarmo Proosaga, et nimetatud suhkru hangib ta tellijatele Tarmo Proosa. Tarmo Proosa tegelikuks eesmärgiks polnud aga suhkrut tarnida selle ostjatele, vaid saada täies osas suhkur tellijate käest ettemaks ja seejärel jätta enda lepinguline kohustus täitmata. Selleks, et nimetatud pettus õnnestuks, oli Tarmo Proosal vajalik leida esmalt äriühing, kelle nimel antud tehing teha. Selleks pöördus ta oma tuttava Daniil Vnukovi poole, kes soovitas oma tuttava Šamil Kurbanovile kuuluvat äriühingut OÜ-d Z. Seejärel leppisid Daniil Vnukov, Šamil Kurbanov ja Tarmo Proosa kokku, et Tarmo Proosa võib tegutseda antud tehingut tehes nimetatud äriühingu nimel ning arveldusi ja ülekandeid teevad Vnukov ja Kurbanov. Ühtlasi lepiti omavahel kokku, et tegelikkuses pärast ettemaksu laekumist antud tehingut lõpule ei viida, s.t suhkrut ostjatele ei tarnita ja laekunud raha võetaks kontodelt sularahana välja. Y-i poolt tellitud suhkur jõudis nende laoterritooriumile Rakveres 02.05.2016.a peale kella 16.00 ja X suhkur nende laoterritooriumile Pärnus 4. mail 2016 enne kella 10.00. Suhkru saabumisel andis C Y-ile ja X-le koheselt suunised teha ülekanne Q OÜ-le teadmises, et ta kannab selle raha koheselt edasi suhkru tarnijale, kes annab seejärel ka suhkru Y-ile ja X-le üle. C ei olnud sellist korraldust andes teadlik, et Z OÜ, kelle nimel tegutsesid Tarmo Proosa, Daniil Vnukov ja Šamil Kurbanov, ei kavatse lepingut täita ja suhkru tarnijale suhkru eest tasuda selleks, et Y-le ja X-le saaksid omandatud suhkur enda valdusesse. Seetõttu oli C viidud eksitusse, millises seisundis olles andis ta Y-ile ja X-le korralduse teha varakäsutus, s.o ülekanne Q OÜ kontole, kust koheselt kandis suhkru eest tasumiseks mõeldud kannatanute raha edasi OÜ Z arvele alljärgnevatel asjaoludel: 1) Y tegi 02.05.16 ülekande Q OÜ Swedbank AS arvele XXXXXXXXXXXXXXXXXXX summas 15 724,80 eurot, kust C kandis selle edasi isikliku konto kaudu Q OÜ SEB Pank arvele nr YYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYY ning sellelt arvelt 04.05.16 sellest 15 552 eurot edasi OÜ Z AS SEB Pank arveldusarvele nr FFFFFFFFFFFFFFFFFFFFF 2) X tegi 04.05.16 kell 10.06 ülekande Q OÜ SEB Pank arvele nr YYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYY ülekande summas 15 984 eurot, kust C kandis koheselt sellest 15 696 eurot edasi OÜ Z arveldusarvele AS SEB Pank nr

FFFFFFFFFFFFFFFFFFFFF.

Pärast OÜ Z arvele raha laekumist tegutsesid Tarmo Proosa Daniil Vnukov ja Šamil Kurbanov ühiselt ja kooskõlastatult selleks, et OÜ Z kontolt laekunud raha sularahana välja võtta. Kokkuleppe kohaselt enne raha väljavõtmist tekitati võltsitud maksekorraldus selleks, et selle alusel annaks tarnija SIA D suhkru üle. Selleks läksid Daniil Vnukov ja Šamil Kurbanov OÜ S kontorisse, mis asus Tallinnas SSS ja mille juhatuse liige oli nende tuttav N ja seejärel tegid internetipanga kaudu 04.05.2016 kell 10.31.51 OÜ Z arvelt summas 14 928 eurot ülekande SIA Li Ing Bank Slaski SA arveldusarvele XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Samal päeval kell 10.47 tühistasid Kurbanov ja Vnukov internetipangas antud tehingu ning 14 928 eurot tagastati OÜ Z arveldusarvele. Võltsitud maksekorraldus edastati Tarmo Proosale. Seejärel, et pettuse tulemusena OÜ Z kontole laekunud raha sularahana kätte saada, tegid Šamil Kurbanov ja Daniil Vnukov 04.05.2016 kell 10.59 OÜ S kontoris ülekande summas 31 235 eurot OÜ T arvele, mille osanik ja juhatuse liige oli Šamil Kurbanov. OÜ T arvelt osa võtsid Š. Kurbanov ja D. Vnukov sularahas välja ja osa kandis Šamil Kurbanov edasi teistele tema ja Daniil Vnukovi kontrolli all olevatele ettevõtetele nagu D OÜ, L OÜ, E OÜ ja A OÜ arvetele, kust S. Kurbanov ja D. Vnukov nimetatud summad pangaautomaatidest sularahana välja võtsid ja edastasid Tarmo Proosale. Osa rahast jätsin Daniil Vnukov ja Šamil Kurbanov endale.

Seega eeltoodud tegevuse tulemusena, s.o suhkru eest tasumata jätmisega olid Tarmo Proosa, Daniil Vnukov ja Šamil Kurbanov muutnud tahtlikult võimatuks oma lepinguliste kohustuste täitmise kannatanute Y-i ja X ees, kes Q vahendusel ettemakset tehes eeldasid ekslikult teiselt poolelt kohustuste täitmise kavatsust. Sama eeldas kas Q nimel tegutsenud C, kes eksitusse viiduna andis kannatanule suunised ülekannete, s.o varakäsutuse tegemiseks, mis viis selleni, et kannatanud said ettemaksuna ülekantud summa ulatuses varalist kahju ja Tarmo Proosa, Daniil Vnukov ning Šamil Kurbanov jällegi varalist kasu. Nende tegudega pani Tarmo Proosa, Daniil Vnukov ja Šamil Kurbanov toime KarS § 209 lg 2 p 1 ja 4 kvalifitseeritava kuriteo s.o. teisele isikule varalise kahju tekitamise tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil, kui see on toime pandud grupis.

MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOONID:

4.1 Kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et suhkru ostmiseks suhtlesid Y AS ja X OÜ esindajad C-ga, kes oli Q OÜ juhatuse liige. Kriminaalasjas olevate tõendite hulgast nähtub, et Q OÜ osanikeks olid ajaperioodil 28.11.2012-23.05.2016 C ning R, samuti oli C antud äriühingu juhatuse liige ajaperioodil 05.06.2016-23.05.2016. Samuti puudub vaidlus selles, et Daniil Vnukov ei ole mitte kunagi suhelnud Y AS, X OÜ ja Q OÜ esindajatega kõnealuse suhkru ostu ja müügiga seonduvalt. C ütluste kohaselt suhtles ta kogu aeg Tarmo Proosaga. Eeltoodust tulenevalt ei saanud Daniil Vnukov mitte kuidagi viia eksitusse või petta Y AS-i, X OÜ või Q OÜ-ga seotud isikuid, kuivõrd tal puudus igasugune seos antud äriühingutega ning nendele suhkru ostu-müügiga. Veelgi enam Daniil Vnukovil puudub igasugune seos Z OÜ-ga, ta ei ole antud äriühingu juhatuse liige, osanik ega ka töötaja. Kriminaalasjas vastupidised tõendid puuduvad. 4.2 Daniil Vnukov ei ole kokku leppinud mitte kunagi Q OÜ-ga, Tarmo Proosa, Šamil Kurbanovi või C-ga antud äriühingule suhkru tarnimises, selle eest arve koostamises, mingisuguste lepingute sõlmimises. Samuti pole ta palunud teha seda ka mitte kellelgi teisel isikul AS-ga Y või X OÜ-ga viimastele suhkru müügi ja/või tarnimisega. Daniil Vnukov ei ole andnud ka mingeid andmeid ega pangarekvisiite AS-le Y või X OÜ esindajatele. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et Y AS-le ja X OÜ-le pidi tarnitama suhkur Läti äriühingult SIA L ning selle esindajalt J-lt. 4.3 Kriminaalasjas ei ole kordagi ei kohtueelses ega ka kohtumenetluses üle kuulatud tunnistajana J nimelist isikut ega ka ühtegi teist SIA L-ga seotud isikut. Tegelikkuses puudub teadmine ja igasugused dokumentaalsed tõendid selle kohta, et J on üleüldse SIA L-ga seotud. Samuti puuduvad kriminaalasjas igasugused dokumentaalsed tõendid, et taoline äriühing üleüldse eksisteerib. Kaitsjale jääb täiesti selgusetuks millistele dokumentaalsetele tõenditele või kuidas kohus enda kohtuotsust tehes on asunud seisukohale, et taoline äriühing üleüldse eksisteerib ning antud äriühing pidi tarnima Z OÜ-le suhkrut. Kaitsja juhib tähelepanu, et tunnistaja D ütluste kohaselt saabus nende lao territooriumile 2. mai õhtupoole Poola numbrimärkidega auto. Kaitsja ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et kohtule on selge N ja H ütlustest, et suhkru lõpptarnijaks pidi vähemalt OÜ X tehingu puhul olema Lätis tegutsev ettevõte. Kaitsja hinnangul ei ole käesolevas kriminaalasjas mitte vähimalgi määral leidnud tuvastamist, kes oli suhkru lõpptarbija ning kas see oli Lätis tegutsev ettevõte või mitte. 4.4 Puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaksid, et Daniil Vnukov on helistanud või talle on helistanud kõnealuse suhkruga seonduvalt C, Tarmo Proosa või Y AS ning X OÜ esindajad. Kaitsja on taotlenud kohtueelses menetluses teostada kõneeristused, et kinnitada nimetatud kõnede puudumist, kuid prokuratuuri poolt jäeti kaitsja taotlus kõneeristuse teostamiseks rahuldamata. 4.5 Daniil Vnukovi kaitsjana olen seadnud 26.05.2021 kohtuistungil kahtluse alla süüdistusakti punktis 13.5 ja 13.6 märgitud C e-kirjad ning nendes sisalduvad manused. Kaitsjale üllatuslikult on C edastanud kohtule 27.05.2021 e-kirja, milles on manusena lisatud süüdistusakti punktis 13.5 ja 13.6 e-kirjad ning failid (I kd, lk 112-121). Kohtuistungil ei ole maakohus mitte kordagi menetlusosalisi teavitanud, et C poolt on taoline e-kiri koos manustega kohtule edastanud. Ühtlasi ei ole 26.05.2021 C poolt kohtule edastatud e-kirju kohtuistungil käsitletud, samas on kohus enda kohtotsuses antud e-kirjadele tuginenud ning viidanud 26.05.2021 C-lt saadud e-kirjale. 4.6 Esitatud süüdistuse pinnalt ei ole võimalik väita, et Daniil Vnukov oleks realiseerinud KarS § 209 sätestatud süütekoosseisu mistahes osavõtu vormis.

Kaitsja juhib kohtu tähelepanu nii OÜ X kui ka Y AS eest ütlusi andnud H ja D on osundanud, et nimetatud äriühingutega kogu tehinguga seonduva korraldas C ning temaga seotud äriühing Q OÜ. Samuti juhib kaitsja kohtu tähelepanu, et C-le ei ole esitatud süüdistust, samuti ei ole C antud asjas kannatanu. Ka Q OÜ ei ole saanud süüdistust ning antud äriühing ei ole ka kannatanu käesolevas kriminaalasjas. Siinjuures on kaitsja hinnangul oluline osundada, et vähemalt osaliselt on rahalised vahendid liikunud C isiklikule arveldusarvele ning osaliselt on jäetud Q OÜ arveldusarvele. Selles osas maakohus seisukohta sisuliselt võtnud ei ole. 4.7 Kriminaalasjas on tuvastamist leidnud müügilepingute sõlmimine Q OÜ ja OÜ X ja AS Y vahel. Q OÜ on tarninud varasemalt vastavalt müügilepingutele Q OÜ-le ja AS Y pikema ajaperioodi jooksul suhkrut. Tegemist ei olnud ühekordse tehinguga. Q OÜ-d kaasatud menetlusse ei ole, kes saaks selgitada või tõendada sõlmitud ostu-müügilepingute asjaolusid. Samuti saaks selgitada lepinguliste kohustuste täitmist või täitmata jätmist. Tegemist täiesti tavalise tsiviilvaidlusega, mida tuleks lahendada tsiviilkohtus. Siinjuures on oluline pöörata tähelepanu, et Q OÜ on vahetult peale suhkrutehinguid muutnud juhatust ning osalust ja uueks juhatuse liikmeks ning osanikuks on saanud süüdistatav Tarmo Proosa. Q OÜ ei ole mitte kordagi nõudnud Z OÜ-lt enda lepinguliste kohustuste täitmist. Siinjuures Y AS-i esindaja D ütluste kohaselt on antud juhul tegemist täiesti tavalise tsiviilvaidlusega, kus üks osapool pidi tarnima kaupa ja teine tasuma kauba eest. Kauba tarnimata jätmisega või erimeelsuste tõttu tehti kreeditarve ning osaliselt on rahalised vahendid tasutud osade kaupa tagasi. 4.8 Kaitsja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et käesolevas asjas ei ole esitatud kahtlustust ega ka süüdistust mitte ühelegi juriidilisele isikule sh süüdistatavatega seotud äriühingule. Süüdistust ei ole esitatud ka äriühingule Z OÜ või T OÜ. KarS § 209 lg 3 näeb vastutuse ka siis, kui selle on toime pannud juriidiline isik. Ei ole tuvastatud süüdistatavate poolt varalise kasu saamine ja selle ulatus sh süüdistatavatega seotud äriühingutes ning süüdistatavate endi poolt. Ühtlasi ei ole tehtud kindlaks süüdistatavate poolt varalise seisu paranemine. 4.9 Kaitsjana leian, et käesolevas kriminaalasjas tuleb jätta OÜ X ja AS Y tsiviilhagi täies ulatuses läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata Daniil Vnukovi suhtes. Kaitsja viitab selles osas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 3-1-1-105-10, p 8.1 koos seal toodud viidetega ja otsus asjas nr 3-1-1-92-13, p 27. Nii Riigikohtu tsiviil- kui ka kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue. Tsiviilõiguslik vastutus saab jätkuvalt põhineda esmajoones lepingu rikkumisel või deliktil. (Vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005.a otsus asjas nr 3-21-41-05, p 19 ja kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008.a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 32). Seega ei saa tsiviilhagi aluseks olla mitte süüdistatava „kuritegu“ kui karistusõiguslik hinnang süüdistatava käitumisele, vaid süüdistava „tegu“ (faktiline tegevus või tegevusetus), mis täidab tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise eeldused, vastates samas tervikuna või osaliselt ka mõne kuriteokoosseisu tunnustele. 4.10 Maakohus eksinud mõistliku menetlusaja hinnangu andmisel. Käesoleval juhul on antud kriminaalasjas jõudnud kätte mõistliku menetlusaja möödumine, mille tuvastamine on kohtu poolt iseseisvaks kriminaalmenetluse lõpetamise aluseks. Daniil Vnukov on taotlenud maakohtult ja taotleb ka käesoleval juhul ringkonnakohtul tema suhtes käesoleva kriminaalasja lõpetamist KrMS § 2742 alusel talle esitatud süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 4 järgi. Tegemist ei ole keerulise kriminaalmenetlusega ning arvestades menetluse alustamist

16.05.2016 ning menetluse käiku, avaliku menetlushuvi puudumist on tegemist ebamõistliku menetluse kestvusega. Eeltoodut toetab ka Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktika.

5.4 Süüdistatavate poolt ei ole kohtumenetluses sisulisi ütlusi antud. Kohtueelses menetluses antud ütlustest ei nähtu, et Šamil Kurbanov, Daniil Vnukov on kuidagi kokku leppinud ühises tegutsemises, koostanud mingisuguse nn plaani, mille alusel ühiselt ja kooskõlastatult tegutsesid eesmärgiga kedagi petta. Taolisi tõendeid ei ole mitte vähimalgi viisil käesolevas kriminaalasjas kogutud ning taolised tõendid antud kriminaalasjas puuduvad. 5.5 Kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et Šamil Kurbanov või Z OÜ pidi Y AS-le ja X OÜ-le tarnitama suhkur Läti äriühingult SIA L ning selle esindajalt J-lt. Veelgi enam Šamil Kurbanovil ja tema äriühingul Z OÜ-l puudusid igasugused lepingulised suhted eelnimetatud äriühingutega ehk Y AS-i ning X OÜ-ga. Kriminaalasja ei ole mitte mingilgi viisil kaasatud äriühingut SIA L. Kaitsjale jääb täiesti selgusetuks millistele dokumentaalsetele tõenditele või kuidas kohus enda kohtuotsust tehes on asunud seisukohale, et taoline äriühing üleüldse eksisteerib ning antud äriühing pidi tarnima Z OÜ-le suhkrut. Käesoleva kriminaalasja kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses on jäetud täiesti välja selgitamata asjaolu, kas Šamil Kurbanov või mõni temaga seotud äriühing on olnud seotud suhkru ostu-müügiga. Samuti, kas temal või mõnel temaga seotud äriühingul oli valmidus ja võimalus kokkulepet täita, kas ta on oma tahte või võimaluste kohta valeandmeid esitanud ehk neid asjaolusid moonutanud. Kriminaalasjas on tuvastamist leidnud, et Q OÜ-l ja tema partneritel oli võimalus ja soov suhkru ostu-müügi tellimuste täitmiseks ning mitte mingisugust pettust keegi toime panna ei ole soovinud, tahtnud ega plaaninud. 5.6 Kriminaalasjas on tuvastamist leidnud müügilepingute sõlmimine Q OÜ ja OÜ X ja AS Y vahel. Y AS on enda arved krediteerinud ning Q OÜ on osaliselt ettemaksuks saadud rahalised vahendid tagasi kandnud. Kuivõrd arved on krediteeritud, siis millisel õiguslikul alusel sai Y AS esitada tsiviilhagi. Maakohus enda kohtuotsuses sellele hinnangut andnud ei ole. Ühtlasi juhib kaitsja tähelepanu, et nii Y AS kui ka X OÜ on esitanud arved koos käibemaksuga, nad on käibemaksukohuslased, mistõttu nad ei saa küsida antud juhul enda tsiviilhagis tagasi käibemaksu osa. Nimelt on käibemaks juba kannatanutel küsitud riigilt tagasi. Käesoleval juhul kohus rahuldades kannatanute tsiviilhagid täies ulatuses, on tekitanud olukorra, kus kannatanud on alusetult rikastunud käibemaksu summa ulatuses. 5.7 Kaitsja hinnangul on käesoleva kriminaalmenetluse läbiviimise tegelikuks põhjuseks relvakonflikt A OÜ esindajate ja Q OÜ esindajate vahel Tartus. Relvakonflikt on kaitsja hinnangul ka põhjuseks, miks osapooled ei ole saavutanud enda lepinguliste kohustuste täitmise üle kokkulepet tavapärases korras. Käesoleval juhul on tegemist täiesti tavalise tsiviilvaidlusega, mida tuleks lahendada tsiviilkohtus. Siinjuures on oluline pöörata tähelepanu, et Q OÜ on vahetult peale suhkrutehinguid muutnud juhatust ning osalust ja uueks juhatuse liikmeks ning osanikuks on saanud süüdistatav Tarmo Proosa. Q OÜ ei ole mitte kordagi nõudnud Z OÜ-lt või Šamil Kurbanovilt lepinguliste kohustuste täitmist. 5.8 Kaitsja juhib ka kohtu tähelepanu asjaolule, et käesolevas kriminaalasjas ei ole esitatud kahtlustust ega ka süüdistust mitte ühelegi juriidilisele isikule sh süüdistatavatega seotud äriühingutele. Süüdistust ei ole esitatud ka Šamil Kurbanovi äriühingutele Z OÜ-le või T OÜle. KarS § 209 lg 3 näeb vastutuse ka siis, kui selle on toime pannud juriidiline isik. Ei ole tuvastatud süüdistatavate poolt varalise kasu saamine ja selle ulatus sh süüdistatavatega seotud äriühingutes ning süüdistatavate endi poolt. Ühtlasi ei ole tehtud kindlaks süüdistatavate poolt varalise seisu paranemine.

5.9 Kaitsja leiab, et käesolevas kriminaalasjas tuleb jätta OÜ X ja AS Y tsiviilhagi täies ulatuses läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata Šamil Kurbanovi suhtes. Kaitsja viitab selles osas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 3-1-1-105-10, p 8.1 koos seal toodud viidetega ja otsus asjas nr 3-1-1-92-13, p 27. Nii Riigikohtu tsiviil- kui ka kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue. Tsiviilõiguslik vastutus saab jätkuvalt põhineda esmajoones lepingu rikkumisel või deliktil. (Vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005.a otsus asjas nr 3-21-41-05, p 19 ja kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008.a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 32). Seega ei saa tsiviilhagi aluseks olla mitte süüdistatava „kuritegu“ kui karistusõiguslik hinnang süüdistatava käitumisele, vaid süüdistava „tegu“ (faktiline tegevus või tegevusetus), mis täidab tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise eeldused, vastates samas tervikuna või osaliselt ka mõne kuriteokoosseisu tunnustele. 5.10 Maakohus eksinud mõistliku menetlusaja hinnangu andmisel. Kaitsja on seisukohal, et käesoleval juhul on antud kriminaalasjas jõudnud kätte mõistliku menetlusaja möödumine, mille tuvastamine on kohtu poolt iseseisvaks kriminaalmenetluse lõpetamise aluseks. Šamil Kurbanov on taotlenud maakohtul ja taotleb ka käesoleval juhul ringkonnakohtul tema suhtes käesoleva kriminaalasja lõpetamist KrMS § 2742 alusel talle esitatud süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 4 järgi. Tegemist ei ole keerulise kriminaalmenetlusega ning arvestades menetluse alustamist 16.05.2016 ning menetluse käiku, avaliku menetlushuvi puudumist on tegemist ebamõistliku menetluse kestvusega. Eeltoodut toetab ka Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktika. Kogu menetlus käesolevas kriminaalasjas on kestnud enam kui 5 aastat ja 6 kuud. Kohtueelses menetluses ajaperioodil 26.07.2017-24.04.2019, seega 1 aasta ja 9 kuu vältel ei teostatud mitte ühtegi menetlustoimingut. Käesolevas asjas koostatud süüdistus ei vasta kaitsja hinnangul KrMS sätetele, on konkretiseerimata ja tõenditega sidumata.

KANNATANUTE ESINDAJATE SEISUKOHT:

KAITSJATE SEISUKOHT:

kriminaalmenetluse lõpetamise ja tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et mõistliku menetlusaja ületamise on põhjustanud peaasjalikult prokuratuuri tegevus(etus) kohtueelse menetluse läbiviimisel. Süüdistatavad ja kaitsjad ei ole enda tegevusega põhjustanud mitte vähimalgi määral kriminaalmenetluse venimist. Tegemist ei ole mahuka kriminaalasjaga, vaid väiksema mahuga kriminaalasjaga. Kahtlustatava/süüdistatava õigusele, et tema kriminaalasja menetletaks mõistliku aja jooksul, vastab menetleja kohustus astuda nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks (vt RKKKo nr 3-1-2-2-13, p 11.1). Käesolevas kriminaalasjas on mõistliku menetlusaja rikkumine tingitud riigivõimu tegevusetusest pikema aja jooksul ning süüdistatavate õiguste riive on ulatuslik, ei ole see kaitsja hinnangul heastatav KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaldamisega ning ringkonnakohus on põhjendatult menetluse lõpetanud KrMS § 2742 lg 1 alusel. 7.1 Kaitsja Aire Põder taotleb jätkuvalt kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 2742 lg 1 alusel ning jätta tsiviilhagid läbi vaatamata. Kaitsja jääb apellatsioonkaebuses esitatud seisukohtade ja taotluste juurde ning menetlusökonoomikast lähtuvalt neid enam kordama ei hakka. Šamil Kurbanov nõustub ringkonnakohtu ja Riigikohtu seisukohtadega mõistliku menetlustähtaja osas, mille kohaselt on käesolevas kriminaalasjas mõistlik menetlusaeg möödunud. Kaitsja hinnangul on Tallinna Ringkonnakohus enda 08.02.2022 otsuses põhjalikult käsitlenud, miks käesolevas kriminaalasjas on mõistlik menetlusaeg möödunud ning miks käesolevas kriminaalasjas tuleb kriminaalmenetlus lõpetada.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

lõpetamisele ka süüdistatava õigeksmõistmist (vt RKKKm nr 1-17-10050, p 11). Seega lahendab kolleegium enne kaitsjate apellatsioonides esitatud taotluse lõpetada kriminaalmenetlus seoses mõistliku menetlusaja möödumisega.

märgatavalt. Põhiseaduse (PS) § 22 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda vastu. KrMS § 34 lg 1 p 1 järgi ning § 35 lg 2 järgi on kahtlustataval/ süüdistataval õigus keelduda temale esitatud kahtlustuse kohta ütluste andmisest. Seejuures ei saa prokuratuur isiku poolt tema põhiseaduse § 22 lg-s 3 ettenähtud õiguse kasutamist kasutada isiku vastu ja teha kahtlustatava vaikimisest kohtueelsel uurimisel järeldusi, et sellega on isik ise mõjutanud või pikendanud kohtueelset uurimist. Vastupidisel juhul muutuks isiku poolt ühe põhiõiguse PS § 22 lg 3 kasutamine aluseks, millega riik õigustab isiku teise põhiõiguse PS § 20 p 3 riivet. Vastavalt süüteomenetlusõiguse üldpõhimõtetele on süüteoetteheite puhul tõendamiskoormus riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama. 10.3.1 Väärib märkimist, et peale 24.04.2019 kahtlustatava Daniil Vnukovi ülekuulamist kuulati teine kahtlustatav Šamil Kurbanov üle alles 15.08.2019 ning järgmised menetlustoimingud teostati menetleja poolt alles 02.06.2020, seega 10 kuud hiljem. Selline menetleja käitumine näitab üheselt, et kohtueelne menetlus ei pikenenud objektiivsetel põhjustel, st põhjusel, et Daniil Vnukov ja Šamil Kurbanov otsustasid anda ütlusi. Menetleja ei olnud ilmselgelt hoolas, et kontrollida täiendavaid faktilisi asjaolusid, tehes päringu Äriregistrisse ja esitades kahtlustuse Tarmo Proosale tulenevalt Daniil Vnukovi ja Šamil Kurbanovi antud ütlustest alles 10 kuud hiljem. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et süüdistatavate algselt kohtueelsel uurimisel ütlustest keeldumine ja alles hiljem ütluste andmine ei pikendanud kohtueelset menetlust märgatavalt, vaid seda pikendas menetleja tegevusetus. 10.4 Süüdistatavad Daniil Vnukov ja Šamil Kurbanov ei ole viibinud vahi all, läbi ei ole otsitud nende elukohti ja sõidukeid ning arestitud ei ole nende vara. Daniil Vnukovi suhtes ei olnud tõkendit kohaldatud ning Šamil Kurbanovi suhtes oli kohaldatud küll tõkendit elukohast lahkumise keeldu kuni 08.05.2018, kuid tõkendi mõju lõppes mitu aastat tagasi. Kolleegiumil tuleb asuda seisukohale, et arvestades kohtueelsel uurimise ajalist kestust 3 aastat 7 kuud ning põhjendamatuid seisakuid ja viivitusi, on need põhjustanud olulist ja liigset ajakadu, mistõttu on menetlus olnud süüdistatavatele koormaks just selle ajalise teadmatuse tõttu. EIÕK art 6 lg 1 eesmärk kriminaalasjades on vältida seda, et süüdistatav peaks oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda jääma (vt Konashevskaya jt v. Venemaa, otsus 3. juunist 2010, p 43). Samas tuleb kolleegiumil tõdeda, et kriminaalmenetluse vältel ei ole süüdistatavad pidanud taluma kriminaalmenetlust tagavate toimingute tegemisest tingitud piiranguid ning tõendite kogumisel ei ole süüdistatavate eraellu intensiivselt sekkutud, ka ei ole süüdistatavad pidanud viibima seoses kriminaalmenetlusega avalikkuse tähelepanu all. Seega tuleb kokkuvõtvalt asuda seisukohale, et süüdistatavate õigust ajalisest aspektis on rikutud ulatuslikult, kuid nende õiguste riive intensiivsus ei ole väga ulatuslik, st süüdistatavate jaoks pole olnud kaalul midagi sellist, mis kõneleks nende õiguste väga olulisest riivest menetluse jätkamise korral. 10.5 Menetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise tõttu lõpetada vaid siis, kui selle jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga (vt nt RKKKm 1-17-10050, p 26, nr 3-1-1-4-17, p-d 37 ja 38 koos viidetega). Avaliku menetlushuvi puhul on oluline kuritegude raskus ning avaliku menetlushuvi kaalumisel saab lähtuda ainult sellest kuriteost, milles süüdistatavaid süüdistatakse. Kolleegium märgib, et avalik menetlushuvi on väike, kuivõrd süüdistatavaid süüdistatakse II astme kuriteo toimepanemises, mille eest karistusena on ettenähtud 1 kuni 5 aastat vangistust. Tähelepanuta ei saa jätta seda, et avalik menetlushuvi väheneb ajas. Kolleegiumil tuleb

märkida ka seda, et arvestades kohtueelse uurimise aega ja seisakuid, sh prokuratuuris, näitas kohtueelne menetleja ja prokuratuur selgelt avaliku menetlushuvi puudumist antud kriminaalasjas. Leides, et avalik menetlushuvi on suur, pidanuks kohtueelne menetleja ja prokuratuur kriminaalasja nii kiiresti kui võimalik menetlema, tehes seda ilma põhjendamatute seisakuteta. Tulenevalt kohtueelse menteleja ja prokuratuuri käitumisest ei saa küll lugeda välja suurt avalikku menetlushuvi kriminaalasjas ja seda juba kriminaalasja menetlemise alguses. Seda enam ei saa kolleegium viidata avalikule menetlushuvile nüüd, mil menetlusest on möödunud veel rohkem aega. Seega avaliku menetlushuvi puudumine räägib pigem kriminaalmenetluse lõpetamise poolt. 10.6 Kolleegiumil tuleb kaaluda ka tsiviilhagi esitanud äriühingutest kannatanute õigusega saavutada oma tsiviilnõude lahendamine mõistliku aja jooksul. Kohtupraktikas väljendatud põhimõtte kohaselt on tegemist pelgalt ühe argumendiga, mida tuleb mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel arvestada (vt RKKKo nr 3-1-1-6-11, p 19.2). Kohtupraktika kohaselt tuleb arvestada ka seda, et kriminaalmenetluse lõpetamisel kannatanu nõude lahendamiseks alustada n-ö nullist uut kohtumenetlust. See tähendab, et vaidluseseme ühe osa suhtes pikeneks menetlusaeg märkimisväärselt. Kui kannatanu tsiviilhagi jäetakse pärast pikaajalist kriminaalmenetlust läbi vaatamata ja ta peab alustama uut kohtuteed tsiviilkohtumenetluses, võib see tähendada kannatanu konventsioonijärgsete õiguste rikkumist (vt ka Dinchev vs Bulgaaria, Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus 22. jaanuarist 2009). Riigikohus on üheselt leidnud, et mõistliku menetlusaja rikkumisele reageerimise viisi valikul tuleb arvesse võtta ka aega, mis eelduslikult kuluks kannatanu nõude läbivaatamisele tsiviilkohtumenetluses. Märgitu ei tähenda siiski seda, nagu välistaks kannatanu tsiviilhagi kriminaalmenetluse lõpetamise. 10.7 Kolleegium arvestades kriminaalasja kogukestust kui ka kohtueelse menetleja ja prokuratuuri tegevusetust, asub kokkuvõtvalt seisukohale, et süüdistatavate Daniil Vnukovi ja Šamil Kurbanovi õigust mõistlikule menetlusajale on rikutud ulatuses, mida ei saa pidada väheoluliseks. Samas vähendab rikkumise intensiivsust oluliselt see, et kummagi süüdistatava õiguste riive intensiivsus ei ole väga ulatuslik (juba eespool p 10.4 märgitu nt pole viibinud kriminaalasjas vahi all jms). Kuriteo raskus ja avalik menetlushuvi ei ole sellised, mis välistaks süüdistatavate suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Arvestades vajadust kõrvaldada süüdistatava õiguste rikkumine ja tagada samal ajal tsiviilhagi lahendamine mõistliku menetlusaja jooksul, siis riivab kriminaalmenetluse lõpetamine kannatanute õigusi ülemäära. Kolleegiumil tuleb märkida, et jõustunud kohtulahendi tegemiseni saab jõuda selle aasta lõpus või äärmisel juhul järgmise aasta alguses. Seega ei saa jaatata olukorda, kus ligikaudu sama aja jooksul jõutakse kannatanu nõue läbi vaadata tsiviilkohtumenetluses. Süüdistatavate Daniil Vnukovi ja Šamil Kurbanovi rikkumise heastamismeetmena menetluse lõpetamine ei ole tulenevalt eeltoodust kohane meede ning seda on võimalik heastada muul viisil kui menetluse lõpetamisega.

toimepandavas kuriteos. Analoogsed põhjendused on esitanud ka Šamil Kurbanovi kaitsja Aire Põder. Daniil Vnukovile ja Šamil Kurbanovile esitatud süüdistuses on nõuetekohaselt kirjeldatud kõiki olulisi faktilisi asjaolusid, millele prokuratuur KarS § 209 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo etteheitmisel tugines. Esitatud süüdistuse põhjal on ühemõtteliselt selge, millist tegevust ja miks prokuratuur kelmusena käsitab, mistõttu pole Daniil Vnukovi ja Šamil Kurbanovi kaitseõigust rikutud. Seda enam, et kaitsjad ei pööranud maakohtus tähelepanu prokuratuuri minetusele, kuivõrd kvalifikatsioonis oli ekslikult märgitud ka p 1 (korduvus), kuigi süüdistuse sisust ning süüdistusakti lõpposas seda ei märgitud. Märkida tuleb sedagi, et kaitsjad ei ole täpsustanud, mil moel on maakohus väljunud süüdistuse piiridest, mistõttu on sellised abstraktsed väited ainetud. 11.2 Kolleegium nõustub kaitsjatega, et järjepideva kohtupraktika kohaselt peab süüdistuse tekst sisaldama kõiki faktilisi asjaolusid, mis on eelduseks isiku süüditunnistamisele. Süüdistusakti peamine funktsioon on teavitada süüdistatavat talle ette heidetava käitumise olulistest faktilistest asjaoludest ja etteheite õiguslikust sisust, tagades nii tema kaitseõigust. Samas jätavad kaitsjad tähelepanuta, et süüdistus ei pea sisaldama ega saagi sisaldada kõiki asjaolusid, millega isiku karistamise aluseks olevaid järeldusi põhjendada. Süüdistus on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses, mitte süüdistuses (vt viimati RKKKo nr 1-16-4665, p 10, 1-1711182, p 20 ). Kolleegiumi hinnangul oli süüdistuse KarS § 209 lg 2 p 4 formuleering käesoleval juhul piisav, tagamaks Daniil Vnukovile, Šamil Kurbanovile ja nende kaitsjatele tõhus võimalus esitada soovi korral väiteid ja neid kinnitavaid tõendeid selle kohta, et Daniil Vnukovi ja Šamil Kurbanovi teos puudub subjektiivne koosseis (vt nt RKKKo nr 3-1-1-8310, p 19-20). See, millega ja kuidas või kas üldse on need asjaolud tõendatud, tuleb ära näidata kohtuotsuses (vt nt RKKKo nr 3-1-1-66-12, p 9.4, 1-16-4665, p 11). Seda on antud juhul maakohus ka teinud. 11.3 Mõlemad kaitsjad on viidanud, et menetlusõiguslikult ei saa pidada aktsepteeritavaks olukorda, mil toimepanija käitumise erinevaid aspekte, mis moodustavad tervikuna kuriteokoosseisu, kajastatakse süüdistusakti erinevates osades ja üksnes süüdistuse sisu erinevate koosseisude kogumis vaatlemisel selgub, milles isikule inkrimineeritav tegu seisnes (RKKKo 3-1-1-59-16, p 22). Indrek Põder on lisanud, et saati ei saa siis tagajärje kirjeldamiseks olla nõuetekohane viide süüdistusakti välistele dokumentidele. Kuidas viidatud asjaolud suhestuvad antud kriminaalasjaga seda apellatsioonidest ei selgu, seega pelgalt viide Riigikohtu seisukohtadele jääb tagajärjetuks. 11.4 Apellandid Indrek Põder ja Aire Põder asuvad seisukohale, et Daniil Vnukov ja Šamil Kurbanov ei saanud kuidagi viia kannatanuid eksitusse või petta Y AS-i, X OÜ või Q OÜ- ga seotuid isikuid, kuna süüdistatavtel Daniil Vnukovil ja Šamil Kurbanovil puudus igasugune seos antud äriühingutega suhkru ostu-müügiga. Lisaks märgib kaitsja Aire Põder, et süüdistatavad ei ole sisulisi ütlusi kohtuistungil andnud ning kohtueelses menetluses antud ütlustest ei nähtu, et süüdistatavad oleks leppinud kokku ühises tegutsemises ja Indrek Põder märgib, et Daniil Vnukovil puudub seos Z OÜ-ga tuleb kolleegiumil vastata järgmist. Asjaolu, et süüdistatavad Daniil Vnukov ja Šamil Kurbanov ei suhelnud otse Y AS-i, X OÜ või Q OÜ- ga seotud isikutega ning Daniil Vnukovil puudus isiklik seos Z OÜ-ga, ei tähenda seda, et nende käitumist ei saaks hinnata kaastäideviimisena. Samuti asjaolu, et süüdistatavaid maakohtus ei ristküsitletud ning kohtueelses menetluses antud ütlustest ei nähtu, et süüdistatavad on kokku leppinud ühises tegutsemise, ei tähenda seda, et nad ei tegutsenud

koos ühise eesmärgi nimel. Maakohus on kohtuotsuses kirjeldanud asjaolusid, mis annavad alust jaatada, et süüdistatavad Daniil Vnukov ja Šamil Kurbanov tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult (II kd, tl 179-180) ning ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega. Maakohus on kirjeldanud ka asjaolusid, mil viisil ja keda süüdistatavad Daniil Vnukov ja Šamil Kurbanov eksitasid (vt II kd, tl 179 pöördel). Seejuures ei oma tähtsust, et äriühinguid T OÜ, A OÜ, D OÜ, E OÜ ja L OÜ-d ei ole kaasatud menetlusse, kuivõrd nimetatud äriühingud on seotud süüdistatavatega ning raha väljavõtmise asjaolude kohta on nad andnud ütlusi kohtueelsel uurimisel, mis avaldati kohtus. 11.5 Apellant Indrek Põder jätab tähelepanuta, et kohtupraktika kohaselt kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (KarS § 21 lg 2 ls 1). Kuigi KarS § 21 lg 2 lause 1 näol on tegemist omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud, ei tähenda see, et kõigi teos osalejate käsitlemine täideviijana võtaks kohtult kohustuse teha selgeks nende individuaalne teopanus tagajärje saavutamisse. Seejuures ei seisne teopanuse olulisus automaatselt mingi objektiivsesse koosseisu kuuluva tunnuse realiseerimises. Individuaalse teopanuse kaalukus võib tuleneda ka süüteo ettevalmistavas staadiumis osutatud teopanustest. Võimaluse korral tuleb aga kindlaks teha, mil viisil ja millise intensiivsusega keegi kaastäideviijatest teos osales. Samuti jätavad apellandid tähelepanuta, et kohtupraktika kohaselt ei ole teovalitsemise teooriast tulenevalt nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu. Objektiivsest küljest on oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. Subjektiivses mõttes eeldab kaastäideviimine kõnealusest teooriast lähtuvalt ühist teootsust. Kuna teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik paneks toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all, siis võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teoplaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja (vt RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21 ja nr 3-1-1-108-06, p 8). Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et antud juhul on süütegu süüdistatavate Daniil Vnukovi ja Šamil Kurbanovi poolt pandud toime läbi teadliku ja soovitud koostegutsemise. Seejuures on kohus näidanud ära ka süüdistatavate teopanuse, mistõttu kaitsja Aire Põdra sellekohased väited jäävad tagajärjetuks. 11.6 Apellantide etteheide maakohtule, et ülekuulatud ei ole Läti äriühingu SIA L esindajat J ning puudub teadmine, kas selline äriühing üldse eksisteerib, jääb tagajärjetuks. Kaitsjad Indrek Põder ja Aire Põder esitasid kaitseaktides maakohtule taotluse Läti äriühingu SIA L esindaja J ülekuulamiseks (kd 1, tl 9 pöördel ja 16). Harju Maakohus 25.01.2021 määrusega rahuldas kaitsjate taotluse Läti äriühingu SIA L esindaja J tunnistajana üle kuulata (kd 4 1, tl 24-25). 01.06.2021 toimunud kohtuistungil märkis kaitsja Indrek Põder, et nad loobuvad kaitseaktis esitatud taotlusest. Teised kohtumenetluse pooled vastuväiteid ei esitanud (kd 1, tl 72). Kuivõrd apellandid on ise vastavast taotlusest ehk tõendi uurimisest maakohtus loobunud, siis ei saa selline loobumine olla aluseks hilisematele apellatsioonide esitamisele ega etteheitete tegemiseks. 11.7 Kaitsjad ei ole viidanud apellatsioonis põhjusele, miks ei olnud maakohtul võimalik tunnistajate C ja H ütlustega lugeda tõendatuks, et suhkru lõpptarnjaks pidi vähemalt OÜ X tehingu puhul olema Lätis tegutsev ettevõte, mistõttu selline kaitsja seisukoht on ainetu. Seejuures on maakohus viidanud peale tunnistajate C ja H ütluste ka Tarmo Proosa kohtueelsel uurimisel antud ütlustele, tunnistajate C ja Ü antud ütlustele, kuid selle jätab apellant mugavalt tähelepanuta.

11.8 Kaitsja Indrek Põder heidab maakohtule ette, et maakohus ei ole teavitanud asjaolust, et tunnistaja C poolt edastati maakohtule e-kiri koos manustega ning selliseid asjaolusid ei ole kohtuistungil käsitletud, kuid otsust tehes on maakohus antud e-kirjadele tuginenud ning neile viidanud. Kolleegium sellise kaitsja seisukohaga ei nõustu. 26.05.2021 toimunud kohtuistungil on tunnistaja C ristküsitletud ning ristküsitluse käigus on tunnistaja kinnitanud, e-kirjade õigsust ning märkinud, et võib esitada need vajadusel elektrooniliselt (kd 1, tl 103 pöördel). Maakohus on tõenditena vastu võtnud prokuröri poolt süüdistusaktis märgitud tõendid ehk C e-kirjad koos manusega (kd 1, tl 103 pöördel) ning lugenud just need tõendid lubatavaks (kd 2, tl 173 pöördel), mitte e-kirjad, mis on tunnistaja edastanud kohtule enda väidete kinnitamiseks. Seejuures on tegemist samade e-kirjadega, mis on prokuröri poolt süüdistuskatis märgitud ja kohtule esitatud, mitte mingite uute e-kirjadega. Seega sellised apellandi väited on eksitavad ja ei vasta tõele. 11.9 Kaitsja Indrek Põdra etteheide, et C-le ei ole esitatud süüdistust ning ka Q OÜ ei ole saanud süüdistust ja nad ei ole ka kannatanud ning kohus sisuliselt selles osas seisukohta võtnud ei ole ja ka Z OÜ või T OÜ- le süüdistust esitatud ei ole, on antud kriminaalasja raames täiesti asjakohatu ning sellised kaitsja väited jäävad tagajärjetuks. Samasisulisi väiteid on esitanud ka kaitsja Aire Põder, mistõttu on ka need asjakohatud. Mõlemad kaitsjad jätavad tähelepanuta, et kriminaalmenetluse seadustiku § 14 lg 1 sätestab üheselt, et kohtumenetluses täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Kohtupraktika kohaselt ei anna ükski seadus kriminaalasja lahendavale kohtule õiguslikku alust nõuda prokurörilt kellegi vastu süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist. Olukord, kus kohus esitaks prokurörile nõude või ka kõigest ettepaneku kellegi vastu süüdistuse esitamiseks, ei oleks lisaks KrMS § 14 lgle 1 kooskõlas ka EIÕK art 6 lg-st 1 tuleneva kohtu erapooletuse nõudega (vt RKKKm nr 3-11-139-05, p 18). 11.10 Kaitsja Indrek Põdra arvukad viited VÕS paragrahvidele jäävad tagajärjetuks, kuivõrd kaitsja ei ole seostanud neid konkreetses kriminaalasjas tehtud maakohtu otsusega. Seaduse paragrahvidele viitamine neid maakohtu otsuses toodud põhistustega seostamata ei too kaasa maakohtu otsuse tühistamist. Kaitsja enamus apellatsioonis toodud väited on deklaratiivsed ega juhi tähelepanu mingitele minetustele maakohtu poolt. Kolleegium ei näe, mil viisil oleks võimalik esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta pelgalt selliste seisukohtadega, mis on nii üldist laadi. Kaitsja poolt viidatud seisukoht, et süüdistusaktis käsitletud tõenditest ja kohtumenetluses käsitletud tõenditest ei ilmne ühegi sellise asjaolu esinemist Daniil Vnukovi tegevuses, mis oleks kvalifitseeritav kelmuse toimepanemisena, on nii üldine, ebamäärane ja tõenditega seostamata, et sellistele väidetele ei ole võimalik apellatsioonikohtul vastata. Kolleegiumil ei ole võimalik ise tõendeid otsida ja arvata, milliseid tõendeid kaitsja silmas peab ja milliseid sisulisi põhjendusi soovib esitada, mistõttu on kaitsja apellatsioon osaliselt arusaamatu ja ei ole jälgitav. 11.11 Kolleegiumil tuleb taas märkida, et kaitsja Indrek Põder ei täpsusta, keda konkreetselt ta peab silmas Q OÜ juriidilise isiku esindajana, keda ei ole ülekuulatud. Maakohtu kohtuistungi protokollist nähtub üheselt, et C on ristküsitletud ning tehingu tegemise ajal oli ta Q OÜ juhatuse liige ja andis ütlusi tehingu tegemiste kohta (kd 1, tl 95). Seega kaitsja etteheide, et kriminaalasja lahendamisse ei ole kuidagi kaasatud sh tunnistajana või kannatanuna Q OÜ-d, kes saaks selgitada või tõendada sõlmitud ostu-müügilepingute asjaolusid ning selgitada lepinguliste kohustuste täitmist või täitmata jätmist, on taas ainetu.

11.12 Kaitsja Indrek Põdra seisukoht, et tegemist on tsiviilvaidlusega on taas nii üldine ja tõenditega sidumata. Seejuures on maakohus otsuses kaitsjatele seonduvalt tsiviilvaidlusega tõstatatud küsimustele ammendavalt ja põhistatult vastanud ning kolleegium nõustub maakohtu põhistustega ja järeldustega, mistõttu ei pea kolleegium sellel küsimusel pikemalt peatuma. 11.13 Kaitsja Indrek Põdra väide, et ei ole tuvastatud süüdistatavate poolt varalise kasu saamine ja selle ulatus, sh süüdistatavatega seotud äriühingutes ning süüdistatava endi poolt, on otseses vastuolus maakohtule esitatud tõenditega. Maakohus on üksikasjalikult tõenditele, s.o panga ülekannetele tuginedes näidanud ära rahade liikumise, millega kolleegium nõustub, mistõttu ei pea kolleegium sellel küsimusel pikemalt peatuma. Üheselt on tuvastamist leidnud, et OÜ Z arvelduskontolt kanti raha T OÜ arvele ja sealt edasi teistele arvetele (D OÜ, L OÜ, E OÜ ja A OÜ), mis seotud just süüdistatavate Daniil Vnukoviga ja Šamil Kurbanoviga. Seega taas jäävad kaitsja sellised väited tagajärjetuks.

kulu hüvitamist koos käibemaksuga, peab ta tõendama, et tal ei ole õigust tekkinud kuludelt sisendkäibemaksu maha arvata. (Vt lähemalt RKTsKO nr 2-17-11269/54, p 12.2.) Tulenevalt eeltoodust andis ringkonnakohus kannatanutele Y AS ja OÜ X esindajatele võimaluse esitada oma seisukoht, kas nad arvasid esitatud arvete alusel tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha või mitte? Seejuures tuli kannatanutel tõendada, et neil ei ole õigust tekkinud kuludelt sisendkäibemaksu maha arvata. 12.4 Ringkonnakohtu märgitud tähtajaks esitas kannatanu X OÜ esindaja kohtule selgituse, et nad on tsiviilhagi põhinõude summast maha arvanud sisendkäibemaksu summa. Seega nõustub kannatanu käibemaksu summa võrra vähendama tsiviilhagi nõuet süüdistavate vastu. Kolleegium asub seisukohale, et X OÜ esindaja vastusest ei ole võimalik üheselt tuvastada kannatanu tahet hagi osaliseks tagasivõtmiseks või osaliseks loobumiseks. Samas on kannatanu X OÜ põhinõudelt sisendkäibemaksu maha arvanud, mistõttu ei ole kannatanul õigus nõuda arvele märgitud kaubale lisatud käibemaksu hüvitamist. Kolleegiumil tuleb maakohtu otsus selles osas tühistada ja teha uus otsus ning vähendada maakohtu poolt kannatanu kasuks välja mõistetud kahjuhüvitist käibemaksu võrra. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et kahjuhüvitiseks tuleb lugeda summa, mille kandis OÜ Z arvelduskontole C, s.o 13080 eurot (summale lisandus käibemaks 2616 eurot, kokku koos käibemaksuga 15696 eurot). Seega tuleb kannatanu X OÜ põhinõude katteks süüdistatavatelt solidaarselt välja mõista 13080 eurot. 12.5 Kolleegiumil tuleb märkida, et põhinõude rahuldamise ulatuse vähenemine toob kaasa ka VÕS § 113 lg 1 järgse viivise summa muutumise, mistõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ka viivisenõude rahuldamise osas ja ka selles osas tuleb teha uus otsus. Kolleegium märgib, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks määratud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Viivis on seadusest tulenev õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel (vt RKTsKO nr 3-2-1-132-04 ja 3-2-1-66-05). Juhul kui hageja nõuab viivist, tuleb tema nõuet käsitada seadusest tuleneva viivise nõudena (vt RKTsKO nr 3-2-1-100-05). VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Sellist seisukohta toetab kohtupraktika (vt RKKKo nr 3-1-1-79-09). Seetõttu tuleb kannatanu esindaja viivise nõue välja mõista nagu taotles kannatanu esindaja hagiavalduses. 12.5.1 Alates 05.05.2016 kuni 30.06.2016 oli viivisemääraks 8,05 % aastas. Alates 01.07.2016 kuni 31.12.2016 oli viivisemääraks 8 % aastas ja 01.01.2017-19.05.2017 oli viivisemääraks 8 % aastas. Kahjuhüvitis on 13080 eurot, siis on perioodil 05.05.2016 kuni 19.05.2017 viivise summaks 1088,53 eurot. Alates 20.05.2017 tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue (vt RKTsKO nr 3-2-1-162-12).

Kooskõlas eelnevalt märgitud viivise määrast mõistab kolleegium süüdistatavatelt solidaarselt kannatanu X OÜ kasuks välja alates 20.05.2017 sissenõutava viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud määras kuni põhinõude 13080 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 11991,47 eurot (13080 eurot põhinõude summa- 1088,53 eurot juba väljamõistetud viivis). 12.6 Ringkonnakohtu märgitud tähtajaks esitas ka kannatanu Y AS esindaja kohtule selgituse, et kannatanul on õigus nõuda kostjatelt kulutuste hüvitamist koos käibemaksuga, kuna ettevõttel ei olnud võimalik tekkinud kuludelt sisendkäibemaksu maha arvata. Q OÜ saatis Y AS-le pärast suhkru saabumata jäämist kreeditarve ja krediteeris tarnimata suhkru eest algselt esitatud arve, mille tõttu pidi Y AS korrigeerima vastavalt sisendkäibemaksu arvestust ning ei saanud seega tehtud kulutustelt enam sisendkäibemaksu maha arvata. Arve oli varasemalt Q OÜ-le tasutud koos käibemaksuga. 12.7 Kannatanu esindaja on oma seisukohale lisanud ka enda väited kinnitavad tõendid, mille kohta kohtumenetluse pooled ei ole soovinud arvamust avaldada ning arvestades ka tunnistaja D maakohtus andnud ütlusi, et Õ poolt oli koostatud kreeditarve samas summas, mille kohta eelnevalt oli esitatud arve. Ta on kreeditarvet ka näinud ning see on ilmselt esitatud raamatupidamisele (vt II kd, tl 45-45 pöördel), siis oli põhjendatud esitada kahjuhüvitise nõue koos käibemaksuga. 12.8 Kolleegium asub kokkuvõtvalt seisukohale, et kannatanu Y AS esindaja on tõendanud, et tal ei ole õigust sisendkäibemaksu maha arvata, mistõttu koosneb süüdistatavate hüvitatav kahju arvele märgitud summast koos käibemaksuga. Antud juhul on hüvitise väljamõistmine koos käibemaksuga kooskõlas VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatuga. 12.9 Kannatanu Y AS esindaja märkis lisaks vastuses, et Y AS-i nõue kostjate vastu on käesoleval hetkel 11 254,80 eurot. Nõue on võrreldes algselt hagiavalduses esitatud nõudega vähenenud, kuna osaliselt on kahju Y AS-le hüvitatud. Kolleegium asub seisukohale, et tegemist võib olla haginõude osalise tagasivõtmise või hagist osalise loobumisega, mis tuleb vastu võtta ja vastavalt kas jätta hagi osaliselt läbi vaatamata (TsMS § 423 lg 1 p 2, §-d 424 ja 425) või menetlus osaliselt lõpetada (TsMS § 428 lg 1 p 3, §-d 429 ja 431, § 645 lg 1) (vt RKTsKO nr 2-17-1601/21, p 11; nr 2-14-61508/73, p 17). Kuivõrd kannatanu esindaja enda tahet nõude vähendamisel ei täpsustanud, siis lähtub ringkonnakohus sellest, et hageja on haginõudest osaliselt loobunud, kuivõrd selline tahe on tuvastatav kannatanu esindaja seisukohast. 12.10 Tulenevalt TsMS § 4511 lg 2 sätestatust on hagist osalise loobumise avalduse lahendamine ringkonnakohtu pädevuses. TsMS § 429 lg 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Apellatsioonimenetluses hagist loobumise vastuvõtmisel tühistab ringkonnakohus TsMS § 645 lg 1 kohaselt esimese astme kohtu otsuse ja lõpetab asja menetluse. Järelikult võis kannatanu ka apellatsioonimenetluses loobuda osaliselt haginõudest. 12.11 Kolleegiumi hinnangul puuduvad TsMS § 429 lg-s 4 sätestatud alused hagist loobumise vastuvõtmata jätmiseks. Seetõttu leiab kolleegium, et hagi nõudest osaline loobumine tuleb vastu võtta ning vastavas osas vaidlustatud maakohtu otsus tühistada ja menetlus lõpetada KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 428 lg 1 p 3 ning § 429 lg 1 alusel . Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas ka kohtupraktikaga (vt RKKKo nr 1-17-11182, p 44).

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.