Avaliku rahu vastased süüteod › Avaliku korra vastased süüteod

Menetluse käik maakohtus: Kaia-Triin Tammearule esitati käsilolevas kriminaalasjas esmalt süüdistus selles, et ta otsis ajavahemikul alates 2018.a detsembrist kuni käesoleva ajani järjepidevalt häirival viisil kontakti endise abikaasa X-ga, sekkudes viimase tahte vastaselt mehe eraellu, alandades ja häirides sellega oluliselt kannatanut. Prokuratuuri poolt 18.06.2022 koostatud süüdistusaktis sisalduva süüdistuse järgi seisnes eelpool kirjeldatud tegevus selles, et Kaia-Triin Tammearu sisenes pärast lähisuhte lõppemist sügisel 2018.a korduvalt X tahte vastaselt tema eluruumidesse ja ei reageerinud palvetele sealt lahkuda. Lisaks seisnes ahistav ja alandav käitumine X külaliste verbaalses solvamises; X nimetamises oma abikaasaks ka pärast lahutuse jõustumist 2019.a detsembris; kannatanu füüsilises ahistamises ja jälitamises - X kallistamises ja kinni hoidmises viimase tahte vastaselt ning järgnemises erinevatesse kohtadesse nagu tantsukursus, kino, reisid. Esitatud süüdistuses toodi välja 14 üksikjuhtumit kirjeldatud tegevus(te)ga.

Samuti esitati Kaia-Triin Tammearule süüdistus selles, et ta tungis 13.11.2020 kannatanu tahte vastaselt tema eluruumidesse ning keeldus sealt lahkumast, kui X 14.11.2020 koju jõudis. Kohus tagastas 25.08.2022 süüdistusakti prokuratuurile, nõustudes osaliselt kaitsja kriitikaga, et ajaline määratlus „kuni käesoleva ajani“ ei ole piisavalt konkreetne ja võib sisuliselt tähendada süüdistuse ajaliste piiride pidevat edasi nihutamist. Prokuratuur edastas maakohtule 26.08.2020 korrigeeritud süüdistusakti, milles sisalduva süüdistuse kohaselt pani Kaia-Triin Tammearu KarS § 1573 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime ajavahemikul 2018.a detsembrist – 02.12.2020. Harju Maakohtu 09.02.2022 otsuse alusel mõisteti Kaia-Triin Tammearu õigeks KarS § 266 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuses ning Kaia-Triin Tammearu tunnistati süüdi KarS § 1573 lg 1 järgi esitatud süüdistuses. Kohus määras Kaia-Triin Tammearule karistuseks rahalise karistuse 200 miinimupäevamäära, mis on 2000,00 eurot ja jättis karistuse KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel täielikult täitmisele pööramata, kui Kaia-Triin Tammearu ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kohus rahuldas VÕS §-de 128 lg 5 ja 1043 alusel osaliselt kannatanu X tsiviilhagi ja mõistis Kaia-Triin Tammearult kannatanu kasuks välja 200,00 eurot mittevaralise kahju katteks. Kannatanu hagi varalise kahju nõudes jättis kohus KrMS § 310 lg 2 järgi läbi vaatamata. Kohus jättis rahuldamata kannatanu X taotluse lähenemiskeelu kohaldamiseks. Otsuse alusel mõisteti Kaia-Triin Tammearult välja menetluskulu kokku 2594,40 eurot ja võimaldati see tasuda ositi 12 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Riigi kanda jäi osaliselt kaitsjatasu (1807,80 eurot) ja ekspertiisikulu (1140,00 eurot). Asitõendid jäeti kriminaalasja materjalide juurde. Kokkuvõtlikult leidis kohus, et Kaia-Triin Tammearu on toime pannud KarS § 1573 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohus asus seisukohale, et kõikide üksikute episoodide puhul on kannatanu ja tunnistajate ütlused usaldusväärsed, Kaia-Triin Tammearu ütlused kohtu jaoks usaldusväärsed ei olnud. Kohus ei pidanud Kaia-Triin Tammearu teole õigusliku hinnangu andmisel määravaks, millal lõppesid Kaia-Triin Tammearu ja X abielulised suhted, sest ka abikaasat on võimalik ahistavalt jälitada. Vaatamata Kaia-Triin Tammearu selgitustele, et ta proovis oma suhet abikaasaga taastada, on õiguslikult taunitav viis, kuidas ta seda tegi. Kannatanu, tunnistajate ja osaliselt ka Kaia-Triin Tammearu ütlustega on tõendatud, et süüdistatava eesmärk oli vähemalt kannatanu oluliselt häirimine selleks, et viimane tunneks end oma uute naistuttavate ees alandatuna ning need uued tutvused häirimise tõttu kaoksid. Eraldivõetuna ei annaks kohtu arvates ükski KaiaTriin Tammearu käitumisakt eraldiseisvalt põhjust rääkida ahistavast jälitamisest, kuid KarS § 1573 lg 1 teokoosseisule ongi omane just korduv või süstemaatiline iseloom, mis antud juhul on olemas. Kuriteokoosseis on täidetud ka siis, kui ohver tundis ennast alandatult või oluliselt häiritult. Puutuvalt sellesse, et Kaia-Triin Tammearul oli väidetavalt põhjus kannatanuga samadesse kohtadesse ilmumiseks, märkis kohus, et Kaia-Triin Tammearul oli ülevaade kannatanu tutvus- ja suhtlusringkonnast ja sel põhjusel oli tal võimalik võrdlemisi efektiivselt tungida X eraellu. Kannatanu on korduvalt väljendanud, et Kaia-Triin Tammearu teguviis on soovimatu ja palunud selline käitumine lõpetada. Noil põhjustel pidi Kaia-Triin Tammearu aru saama, et tema tegevus X-le ei meeldi. Kaia-Tiin Tammearu avaldas, et kavatseb tegevust jätkata ja seega pani ta teo toime kavatsetult. Süüdistuse osas, mis puudutas KarS § 266 lg 2 p 1 märkis maakohus, et Kaia-Triin Tammearu tuleb õigeks mõista kuriteokoosseisu puudumise tõttu: XXX asuv eluruum oli X, Kaia-Triin

Tammearu ja nende ühiste laste koduks aastaid. Kannatanu ühepoolne otsus jagada ühiskasutuses olevad toad eri tsoonideks – kus süüdistatav tohib ja ei tohi viibida – oli õigusliku tähenduseta. Maakohus ei pidanud oluliseks, et XXX kinnistu kuulus X emale ning 11.12.2020 langetatud ja 06.12.2021 jõustunud kohtuotsuse alusel loeti Kaia-Triin Tammearu valdus ebaseaduslikuks alates 16.12.2019. Esitatud apellatsioonid: Harju Maakohtu 09.02.2022 otsuse vaidlustasid Kaia-Triin Tammearu ja tema kaitsja. 1) Kaia-Triin Tammearu kaitsja Kersti Põllu apellatsioonkaebus: 1.1)

Apellandi hinnangul eiras maakohus KrMS § 268 lg 1 ja 5 sätestatut ja väljus süüdistuse piiridest.

Kaitsja märkis, et maakohus lähtus 09.02.2022 süüdistatavat süüdi tunnistades esialgsest süüdistusest: kohtuotsuse põhiosa p 1 käsitletud süüdistuse sisu järgi lahendas kohus etteheidet selles, et Kaia-Triin Tammearu otsis ajavahemikul detsember 2018 kuni käesoleva ajani korduvalt, järjepidevalt ja häirival viisil kontakti endise abikaasa X-ga, sekkudes viimase tahte vastaselt tema eraellu, alandades ja häirides sellega oluliselt X. Apellant oli seisukohal, et kohtuliku arutamise piiridest väljumisega rikkus maakohus kaitseõigust. Maakohus põhjendas Kaia-Triin Tammearu süüdi mõistmist KarS § 1573 lg 1 järgi mh ka süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäävate sündmustega, mis leidsid aset pärast 02.12.2020. Maakohus ei tohtinud asja lahendamisel arvestada kannatanu ja tunnistajate ütlusi, mis jäävad süüdistuse ajalistest piiridest välja. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kuriteo toimepanemise aja määratlemata jätmine nagu ka põhjendamatult ebatäpne määratlemine võib kujutada endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest oluline on, et süüdistataval oleks võimalik aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse ja ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta (RKKKo 3-1-1-85-08 p 13.1). Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks (RKKKo 3-1-124-05). 1.2)

Apellandi arvates on maakohus põhjendatult väitnud, et Kaia-Triin Tammearu tegevuse eesmärgiks oli säilitada perekond ja säilitada või taastada abielu. Apellandi hinnangul ei ole õiguslikult ega moraalselt taunitav, kui inimesel on kirjeldatud eesmärgid ja seda eriti olukorras kus pooltel on kaks ühist alaealist last.

Kaitsja arvates leidis maakohus õigesti, et X provotseeris Kaia-Triin Tammearut, kui ta käis enne abielu lõppemist üritustel teiste kaaslastega ja tõi ühisesse koju oma naistuttavaid. Apellandi hinnangul tuvastas maakohus veatult, et kannatanu ja Kaia-Triin Tammearu abielu lõppes 17.12.2019, kuid tuvastatud asjaolude ja järeldustega ei ole kooskõlas kohtu konstateering, et ahistava jälitamise alguseks tuleb lugeda 01.12.2018 toimunud Tartu Ülikooli vilistlasball. Maakohus jättis arvestamata X ütlused selle kohta, et nad elasid detsembris 2018 Kaia-Triin Tammearuga ühises eluruumis ning võtsid koos vastu 2019.aastat. Kokkuvõtvalt leidis apellant, et maakohu põhjendused Kaia-Triin Tammearu süüdi mõistmisel KarS § 1573 lg 1 järgi on vastuolulised ja ebaveenvad, maakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust, mida kohtupraktikas (RKKKo 3-1-1-14-14) on loetud kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks.

1.3)

Apellant ei nõustunud maakohtu järeldusega selles, et Kaia-Triin Tammearu tegu täidab KarS § 1573 objektiivse teokoosseisu. Maakohus jättis tähelepanuta teoprovokatsiooni instituudi (RKKKo 1-20-3046, 3-1-1-1-15 p 11.1, 3-1-1-86-04 p 10) ning asjaolu, et riigikohtu praktika järgi võib tagajärje omistamise teo toimepanijale välistada kannatanu enda ebakohane käitumine ning oma õigushüvede ohtu asetamine ehk (teadlik) eneseohustamine (RKKKo 3-1-1-79-06, 3-1-1-23-13 ja RKKKm 3-1-1-87-15) ning juhtudel, kui isik mõistab talle tekitatud vigastuste ohtlikkust ning loobub vabatahtlikult abist, võttes seekaudu riski n.ö üle (RKKKo 3-1-1-102-16). Apellant leidis, et käsilolevas kriminaalasjas on põhjust rääkida X poolsest pikemaajalisest provokatsioonist, mis vallandas Kaia-Triin Tammearu reaktsiooni.

Kaitsja tõi esile, et X käis veel Kaia-Triin Tammearuga abielus olles avalikel üritustel teiste naistega; X asendas abikaasa teise naistuttavaga tegevustes, mida ta oli varem teinud koos abikaasaga (puhkusereisid, matkad, vilistlasüritused, tantsukursused) ehkki talle pidi juba 01.12.2028 olema selge, et selline käitumine on abikaasa jaoks häiriv ja hingelisi kannatusi põhjustav. Kannatanu käitumine on sotsiaal-eetiliselt hukkamõistetav ja üldiselt ei ole selline käitumine kombeks. Kannatanu poolne provokatsioon välistab saabunud kahjuliku tagajärje (kannatanu väidetav alandamine ja häirimine) omistamise süüdistatavale. 1.4)

Maakohus hindas ebaõigesti tõendeid ja see tõi kaasa materiaalõiguse ebaõige kohaldamise.

Maakohus luges automaatselt usaldusväärseks süüdistatava ja ebausaldusväärseks kannatanu ütlused, jättes tähelepanuta selle, et tunnistajad tajusid süüdistuses kirjeldatud olukordi sageli teisiti kui kannatanu. Viimase ütlusi tuleb samuti kriitiliselt analüüsida, neid ei saa pidada a priori usaldusväärseks. Teatud juhtudel on maakohus jätnud arvestamata kirjalikud tõendid, mis ei kinnita süüdistusversiooni. Näited maakohtu eksimustest on kaitsja apellatsioonkaebuse lk 6-9. Lisaks märkis kaitsja, et: -

-

-

-

juulis 2019.a Korsika saarel (Prantsusmaal) aset leidnud tegu ei kvalifitseeru Prantsuse seaduste järgi kriminaalkorras karistatavaks teoks ja seega on Kaia-Triin Tammearu kriminaalvastutusele võtmine kooskõlas KarS § 7 lg 1 p 1 järgi välistatud. süüdistus on konkretiseerimata osas, mis puudutab ajavahemikul 2019.aasta algusest kuni 02.12.2020 toime pandud tegusid, kui X viibis oma kodus XXX koos naisterahvast kaaslasega ja Kaia-Triin Tammearu väidetavalt kannatanut füüsiliselt ja verbaalselt ahistas. Etteheited on sedavõrd üldsõnalised, et nende vastu on Kaia-Triin Tammearul end võimatu kaitsta, abikaasaks nimetamine ei ole solvav ega ahistav; süüdistus on konkretiseerimata osas, mis puudutab ajavahemikul 2019.aasta algusest kuni 02.12.2020 toime pandud tegusid, kui X viibis oma kodus XXX koos naisterahvast kaaslasega ja Kaia-Triin Tammearu väidetavalt nendega kannatanu tahte vastaselt liitus ja tegeles verbaalse ahistamisega. Väljend solvavad küsimused või kommentaarid, on nii üldsõnaline, et Kaia-Triin Tammearul on end võimatu kaitsta; süüdistus on konkretiseerimata osas, mis puudutab ajavahemikul 2019.a algusest kuni 02.12.2020 Kaia-Triin Tammearu väidetavat kannatanu tahte vastast sekkumist viimase telefonivestusesse. Väljend solvavad kommentaarid on üldsõnaline ja Kaia-Triin Tammearul on võimatu end kaitsta.

Kaitsja viitas, et maakohus rahuldas X tsiviilhagi osaliselt, kuid hagi tuleb jätta täielikult rahuldamata. Kaia-Triin Tammearu õigeks mõistmisel KarS § 1573 lg 1 järgi puudub VÕS § 1043 lg 1 p-des 4 ja 5 sätestatud kahju hüvitamise eeldus – teo õigusvastasus. Hagi tuleb jätta rahuldamata isegi Kaia-Triin Tammearu süüdi mõistmise korral. VÕS § 128 lg 5 järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. X ei ole oma hagis välja toonud asjaolusid, et temale on tekitatud mittevaralist kahju VÕS § 128 lg 5 mõttes, s.o füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kannatanul väidetavalt tekkinud ajakulu, ürituse emotsiooni ja tema tuju rikkumine ei ole käsitletav mittevaralise kahju hüvitamise alusena. Apellant taotleb: -

-

tühistada Harju Maakohtu 09.02.2022 otsus kriminaalasjas nr 1-21-5794 Kaia-Triin Tammearu KarS § 1573 lg 1 järgi süüdi tunnistamises, talle karistuse mõistmises, kannatanu X hagi osalises rahuldamises ja Kaia-Triin Tammearult menetluskulude välja mõistmises; teha tühistatud osas uus otsus, mille alusel mõista Kaia-Triin Tammearu KarS § 1573 lg 1 järgi õigeks ja jätta kannatanu X tsiviilhagi rahuldamata ning menetluskulud riigi kanda.

2) Kaia-Triin Tammearu apellatsioonkaebus: Apellandi hinnangul tuleb Harju Maakohtu 09.02.2022 otsus tühistada osas, mis see puudutab tema süüdi tunnistamist ja karistamist KarS § 1573 lg 1 järgi ning temalt menetluskulude välja mõistmist. Apellatsioonis esitas apellant taotluse kannatanu X vastutusele võtmiseks, sest viimane on esitanud teadvalt valekaebusi, loonud kunstlikult tõendeid, teinud katseid teda ebaseaduslikult eluruumist välja tõsta ning samuti on kannatanu teda kehaliselt väärkohelnud. Ringkonnakohus jättis 19.04.2022 määruse alusel Kaia-Triin Tammearu taotluse kui põhjendamatu rahuldamata. Apellandi keskseks väiteks on see, et kannatanu X valetas. Kannatanu on käitunud amoraalselt, esitanud valekaebusi, käitunud agressiivselt ja provotseerivalt, kuid kohut peetakse millegipärast X tegevuse tõttu kannatanud inimese üle. 3) Kannatanu X kirjalik seisukoht: Kannatanu leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja õige, kohtulik uurimine oli põhjalik. X palus jätta Harju Maakohtu 09.02.2022 otsus muutmata ning süüdistatava Kaia-Triin Tammearu ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldamata. Kannatanu märkis, et apellatsioonkaebustest jäävad kõlama väited „meil on ühised lapsed“, „me olime abielus“, „me tegime sarnaseid asju varem koos“, kuid tähelepanu pole pööratud sellele, et tal on põhiseaduslik õigus omaenda elule, selle määramisele ja oma kodu puutumatusele. Kõik eeltoodu sisaldab õigust lõpetada kooselu inimesega, kellega koos elamine enam ei suju, õigust valida reisisihtkohti, külastatavaid üritusi ja kaaslasi kartmata ahistamist ning jälitamist. Põhjendamatu ja meelevaldne on õigustada erinevaid ahistamisi perioodil detsember 2018-detsembrini 2019 argumendiga „me olime siis veel abielus“, sest sisuline kooselu oli lõppenud ja lahutusmenetlus käis. 4) Apellantide seisukohad kohtuistungil:

Apellandid jäid ringkonnakohtus esitatud apellatsioonide juurde ja palusid need rahuldada. Kaitsja märkis, et tema jaoks on väga tähtis saavutada kohtulahendiga selgus selles, missugused peavad olema kohtuotsuses esitatud ja ka süüdistuses välja toodud ajalised piirid mitme episoodilise süüdistuse korral, et isikul oleks võimalik ennast efektiivselt kaitsta. Erakordselt taunitav on kaitsja arvates asjaolu, et kohus on otsuse tegemisel võtnud aluseks prokuratuurile tagastatud süüdistusakti ning laiendanud seeläbi ebaõigesti süüdistuse piire. Teiseks pole kaitsja rahul, kui süüdistusaktis figureerivad umbmäärased karistusõiguslikud etteheited stiilis keegi mingil ajal ütles kellelegi halvasti – kahtlemata saavad kõik aru, et KaiaTriin Tammearu ütles, aga kellele, mida ja millal? Alles siis, kui on konkreetselt välja toodud kes mida kellele ja millal ütles, saab hinnata kas tegemist oli solvanguga või mitte. Kas on tegemist häiriva sõnavõtuga või mitte. Hetkel on võimalus selliseks diskussiooniks ära võetud, sest pole selge mida öeldi. Süüdistus peaks olema selles osas selgem. Kohtud peaksid nõudma prokuratuurilt selgemapiirilist süüdistusakti, et inimesel oleks võimalik ennast reaalselt kaitsta. Asjas on kaitsja arvates oluline teoprovokatsiooni instituut. Viimast ei peaks vaatama nii kitsalt, ahistava jälitamise kaasustes ei saa kannatanu käitumisest mööda vaadata. Antud juhul oli kannatanu käitumine süüdistatava jaoks provotseeriv ja ärritav ning see tõi kaasa süüdistatava reaktsiooni mis võib-olla ei olnud päris adekvaatne, kuid kui inimese tegevusele antakse karistusõiguslikku hinnangut, tuleb pildile tuua ka kannatanu käitumine. Kohus peab vaagima, kas kannatanu käitumine on toonud endaga kaasa olukorra, kus süüdistatav, olles tegelikult ohver – kelle suhtes on tarvitatud vaimset vägivalda, võõrutatud alaealistest lastest jms – on sattunud kohtu alla läbi kannatanu tegevuse. Ei tohi lasta kujuneda praktikal, kus õiguskaitsesüsteemi kuritarvitatakse. Kaitsja rõhutas, et ringkonnakohtul tuleks täie tõsidusega hinnata ja analüüsida tõendeid. Maakohus luges kannatanu ütlused tingimusteta usaldusväärseks ja süüdistatava sõnad ebausaldusväärseks, kuid vahel võib vale seisneda ka millegi pisendamises. Repliigi korras märkis kaitsja, et asjas tsiviilhagi lahendamisel seisneb küsimus selles, kui madalale tuua nende asjaolude lävi mis annavad alust välja mõista mittevaralise kahju hüvitist. Kas piisav on ürituse ja emotsiooni rikkumine või on siiski vajalik, et nn kannatanu näitab ära selle, et talle on põhjustatud psüühilist valu ja kannatusi? Kaia-Triin Tammearu oli seisukohal, et tema jaoks on kriminaalasi omavaheliste suhete klaarimine ja kannatanu poolne võimupositsiooni kehtestamine. Süüdistus esitati valeandmete ja –ütluste põhjal, prokuratuur lisas kõigele omalt poolt vürtsi. Ta on X valesid pidevalt välja toonud, kuid neile ei ole pööratud mittemingisugust tähelepanu. Apellatsioonis on kannatanu valeütlused välja toodud ning neisse tuleks ringkonnakohtul tõsiselt suhtuda ja arvesse võtta. Prokuröri seisukoht kohtuistungil: Prokurör leidis, et Harju Maakohtu 09.02.2022 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning aluseid apellatsioonide rahuldamiseks ei ole. Prokurör nõustus maakohtu seisukohaga tõendite hindamisel ja materiaalõiguse kohaldamisel, sh süüdistatava poolt toime pandud kuriteo kvalifitseerimisel ja karistuse mõistmisel. Prokurör palus ringkonnakohtul teha otsuses kajastatud süüdistuse osas parandus, asendades sõnad „kuni käesoleva ajani“ sõnadega „kuni 02.12.2020“ ning ülejäänud osas jätta Harju Maakohtu 09.02.2022 otsus muutmata. Esitatud apellatsioonid palus prokurör jätta rahuldamata.

Prokurör möönis, et kaitsjal on õigus selles, et maakohus on otsuses süüdistuse kajastamisel ekslikult lähtunud süüdistuse esialgsest tekstist, kus süüdistuse ajaline piir oli laiem. Samas on maakohus otsuse põhjendavas osas käsitlenud episoode ühekaupa ning need on kooskõlas 26.08.2022 korrigeeritud süüdistusega, jäädes kõik ajavahemikku alates detsember 2018 kuni 02.12.2020. Lisaks on maakohus otsuse põhjendavas osas, lk 13 ülevalt kolmandas lõigus, toonud välja kindla ajavahemiku, mis kattub 26.08.2020 täpsustatud süüdistusaktis märgitud perioodiga. Prokuröri hinnangul on tegemist maakohtu eksimusega: kohus on küll otsuses kajastanud esialgse süüdistuse teksti, kuid asja lahendades on maakohus lähtunud 26.08.2022 parandatud süüdistusaktis käsitletud ajavahemikust. Viimasest maakohus otsuse motiveerivas osas ei väljunud. Tegemist on maakohtu pisiveaga, mida on ringkonnakohtul kooskõlas KrMS 337 lg 1 p 2 võimalik täpsustada. Vigade parandus ei muuda otsuse õiguslikku tähendust. Prokurör märkis, et süüdistatava käitumine on õiguslikult taunitav. Süüdistatava väide, et tema tegevuse eesmärgiks oli abielu säilitamine ning kaitsmine, on ennast õigustav kaitsetaktika. Kannatanu oli oma otsuse – minna süüdistatavast lahku – teinud tegelikult aastaid varem. X selgitas maakohtus miks ja millal ta sellisele seisukohale jõudis. Poolte lahutusprotsess kujunes pikaks ning seda just Kaia-Triin Tammearust tingituna. Kaitsja väited kannatanupoolsest provokatsioonist ei ole põhjendatud: kõigil on õigus abielluda ja kõigil on õigus ka lahutada. Soovi jätkata oma elu enda valitud inimesega ei saa võrdsustada süülise teoprovokatsiooniga, millele võiks järgneda teise poole ahistav käitumine. Kaitsja tõi istungil välja nüansse, millest maakohtus oli korduvalt juttu. Eelkõige süüdistatava soov suhelda oma lastega. Samas on maakohtus uuritud tõenditega tõendatud, et Kaia-Triin Tammearu ei huvitunud lastest, tema sihtmärgiks oli X– mida kannatanu teeb, kus ja kellega käib. Näiteks nn Korsika episoodis tõi Kaia-Triin Tammearu ettekäändeks soovi olla kursis, millega tema laps tegeleb, kuid süüdistatav jättis mainimata selle, et väikese lapse jättis ta koju, sugulaste hoole alla. Süüdistatav on teinud kõik endast oleneva lastest võõrandumiseks. Lapsed on korduvalt tundnud ema pärast piinlikkust. Ajutine lähenemiskeeld süüdistataval lastega suhtlust ei takistanud. Süüdistatav kasutas lapsi ettekäände ja kilbina. Prokurör nõustus maakohtuga selles, et ahistav jälitamine on võimalik ka abikaasa suhtes, kuigi praktikas saab ahistav jälitamine reeglina alguse kibestumisest või kättemaksusoovist suhte alguses kui üks pool teisele nö ära ütleb või ka pärast suhte/kooselu lõppu. Süüdistatav on andnud korduvalt mõista, et tema eesmärgiks on kannatanu pidude ja koosviibimiste ära rikkumine ning nurjata kõik kannatanu püüdlused luua uut suhet. Kirjeldatud eesmärk KaiaTriin Tammearul ka õnnestus – inimesed rääkisid ebaõnnestunud koosviibimistest, tunnistaja C möönis, et üheks argumendiks kannatanuga suhte lõpetamiseks oli X endine naine. Prokurör oli seisukohal, et kriminaalmenetluse esemeks on klassikaline ahistava jälitamise juhtum. Nii näiteks kirjeldasid maakohtus ära kuulatud isikulised tõendiallikad kuidas KaiaTriin Tammearu käitumine häiris ja hirmutas X. Kannatanu viitas sellele, et ta ei teadnud enam mida järgmiseks oodata, süüdistatavast vabanemiseks oli ta sunnitud vahetama elukohta jne. Prokurör märkis, et Kaia-Triin Tammearu apellatsioonis esitatu käsitleb valdavalt kannatanu ütlusi, mis viimane andis kohtueelses menetluses mitte kohtus ning eeltoodust tulenevalt ei ole apellatsioonis esitatud väited asjakohased. Tsiviilhagi osas leidis prokurör, et kannatanule on mõjunud süüdistatava teod kurnavalt. Kannatanu X on kasutanud oma hagis küll tagasihoidlikke väljendeid, kuid tegelikkuses

kõigutas ja mõjutas toimunu kannatanut väga. X ei ole jurist ning viimaste kohustus on sõnastada mittejuristi väljendused ümber ja viia kooskõlla asjas kogutud teiste tõenditega.

Ringkonnakohtu seisukoht: Ringkonnakohus jääb asja lahendamisel esitatud apellatsioonide piiridesse. Maakohtu seisukohti, millega kohtukolleegium nõustub, ei ole kooskõlas KrMS § 342 lg 3 p 1 paslik üle korrata. Ringkonnakohus esitab oma põhjendused järgmiselt: seisukoht kaitsja apellatsiooniväidete osas, mis puudutavad maakohtu poolt süüdistuse piiridest väljumist (I); seisukoht kaitsja apellatsiooniväidete osas, mis puudutavad Kaia-Triin Tammearule esitatud süüdistuse ebakonkreetsust (II); seisukoht Kaia-Triin Tammearu apellatsioonis esitatud väidete ning viimase sõna kohta (III); seisukoht kaitsja apellatsioonis esitatud väite osas, mis puudutab teoprovokatsiooni (IV); tõendite hindamise üldküsimused ning seisukoht apellatsiooniväidete osas kuriteosündmuste ajalises järjekorras (V); kvalifikatsioon ja tahtlus (VI); tsiviilhagi (VII); apellatsioonimenetluse kokkuvõte (VIII) ja apellatsioonimenetluse menetluskulu otsustus (IX).

I Vaidlust ei ole selles, et käsilolevas kriminaalasjas muutis prokurör esialgset süüdistust. Järjekorras esimeses süüdistusaktis piiritles prokurör Kaia-Triin Tammearule KarS § 1573 lg 1 järgi esitatud süüdistuses kuriteo toimepanemise ajaperioodi lõpp-punkti, kasutades väljendit kuni käesoleva ajani. Kaitsja leidis kaitseaktis, et kirjeldatud viisil süüdistuse aktsepteerimine tähendaks süüdistuse ajalise piiri pidevat edasinihkumist. Kohus nõustus kaitsja kriitikaga, tagastas süüdistusakti prokuratuurile ning viimaselt laekus kohtusse uus, täpsustatud süüdistusakt. (vt toimikute juurde jäetud 18.06.2022 süüdistusakt, kaitseakt kd I tlk 1-6 ja 26.08.2022 süüdistusakt ning maakohtu 25.08.2022 määrus kd I tlk 11-13). Kaia-Triin Tammearule 26.08.2022 koostatud süüdistusakti järgi esitatud süüdistuse esimeses lõigus (süüdistusakti lk 6 pöördel p 15 all esimene lõik) sedastab riiklik süüdistaja, et KaiaTriin Tammearu pani talle ette heidetavad kuriteod toime ajavahemikul detsembrist 2018 kuni 02.12.2020. Seejärel kajastab prokurör süüdistuses eelpool nimetatud ajavahemiku piiridesse jäävad episoodid (kokku 14tk – vt 26.08.2022 süüdistusakti lk 6 pöördel alt lugedes kolmandast lõigust kuni tlk 8 pöördel). Vaatamata sellele, et maakohtu hinnangul ei olnud esimene süüdistus koostatud korrektselt, tuleb kaitsja ja prokuröriga nõustuda ning tõdeda, et kohus on 09.02.2022 otsuse põhiosas kajastanud esialgse, 18.06.2022 süüdistusaktis sisalduva süüdistuse teksti (vt kd II tlk 79 pöördel-tlk 80 pöördel). Prokuratuuri väitel on tegemist maakohtu eksimusega, mis otsuse sisu ei mõjuta, kuid kaitsja hinnangul lähtus kohus asja lahendamisel 18.06.2022 süüdistuse tekstist. Ringkonnakohus nendib, et vägagi tõenäoliselt võib prokuröril isegi olla õigus selles, et maakohus on otsuse põhiossa kopeerinud süüdistuse teksti automaatselt, eelnevalt veendumata, millist kuupäeva süüdistusakt kannab. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb prokuröri taotlus rahuldada ning KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsuse põhiossa kopeeritud süüdistuse tekstis lugeda sõnade kuni käesoleva ajani asemel läbivalt õigeks kuni 02.12.2020. Vaadates maakohtu otsuses sisalduvaid kohtu põhistusi, tuleb tõdeda, et õige on prokuröri väide mille järgi lähtus maakohus asja lahendamisel süüdistuse loogikast. Esmalt on maakohus

andnud hinnangu süüdistusaktis kajastatud üksikepisoodidele (kd II tlk 81-86 pöördel) ning seejärel vaaginud, kas Kaia-Triin Tammearule esitatud süüdistus on õigesti kvalifitseeritud või mitte (kd II tlk 87-87 pöördel). Samas nõustub ringkonnakohus kaitsja kriitikaga, et maakohus on otsuses, asja lahendades viidanud mh ka tõenditele, mis käsitlevad väljapoole süüdistuse ajalisi piire jäävaid sündmusi. Maakohus on otsuses kõigepealt käsitlenud järgmisi, süüdistuses kajastatud üksikepisoode: 01.12.2018 episood (kd II tlk 81), mai 2019 episood (kd II tlk 81-82), 22.06.2019-06.07.2019 episood (kd II tlk 82-82 pöördel), detsember 2019 episood (kd II tlk 82 pöördel-83), oktoober 2020 episood (kd II tlk 83-83 pöördel), 06.11.2020 episood (kd II tlk 84), 20.11.2020 episood (kd II tlk 84-84 pöördel), 24.11.2020 episood (kd II tlk 84 pöördel), 29.11.2020 episood (kd II tlk 84 pöördel-85). Seejärel on maakohus (kd II tlk 85) märkinud, et lisaks konkreetsetele episoodidele süüdistatakse Kaia-Triin Tammearut ajavahemikul 2019.a algusest kuni 02.12.2020 X füüsilises ja verbaalses ahistamises ning selles, et Kaia-Triin Tammearu ei reageerinud palvetele lahkuda seltskonnast ja vestlust mitte segada. Kaia-Triin Tammearu on liitunud X tahte vastaselt X seltskonnaga – surunud ennast jõuga istuma samasse kohta X ja tema külalise kõrvale või nende vahele ning tegelenud verbaalse ahistamisega – solvavad küsimused ja kommentaarid. Lisaks on süüdistatav sekkunud X tahte vastaselt tema telefonivestlustesse, hõigates kõne vahele solvavaid kommentaare ning kui X on üritanud Kaia-Triin Tammearu eest ära minna, siis on Kaia-Triin Tammearu X-le järgnenud. Väljavõttele süüdistuse tekstist järgnevad maakohtu põhjendused. Maakohus tsiteerib muuhulgas kannatanu, tunnistajate Q ja Y sõnu, mis puudutavad 31.12.2020 vahejuhtumit (kd II tlk 85 ja tlk 86 pöördel). Järgnevalt viitab maakohus tõenditele, mis käsitlevad süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäävaid sündmusi otsuse lehel 15 ja selle pöördel (kd II tlk 86 ja 86 pöördel). Kohus toob välja tunnistaja Z ütlused, mis puudutavad kannatanu ema sünnipäeva (mis toimus ringkonnakohtule arusaadavalt jaanuaris 2021, vt nt tunnistaja Z ütlused kd I tlk 140 ja tunnistaja Y ütlused kd I tlk 142 pöördel) ja X tütre lõpuaktust mis oli juunis 2021. Samuti on otsuses märgitud Y ütlused, milles viimane puudutab oma jaanuaris 2021 toimunud sünnipäeval juhtunut. Maakohus on ringkonnakohtule arusaadavalt lugenud ütluste usaldusväärseks tunnistamise ja tsiteerimisega neis kajastatud asjaolud tuvastatuks. Fakt on see, et Kaia-Triin Tammearule ette heidetud tegude tõendamiseks ülal viidatud ütluste fragmente kasutada ei saa, sest süüdistus käsitleb süüdistatava tegusid ajavahemikul detsembrist 2018 - 02.12.2020. Iseenesest on kohtupraktikas jaatatud seda, et kohus võib otsuse põhjendustes analüüsida ka süüdistatava käitumist, mida karistatava teona ei käsitleta (nt RKKKo 3-1-1-93-15). Riigikohus möönis viidatud lahendis, et väljapoole süüdistuse ajalisi piire jäävatel käitumisaktidel võib olla tähendus süüdistuse tõendatusse hindamise seisukohalt; süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudselt teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. Samas ei nähtu maakohtus otsusest, et kohus kasutanuks süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäävaid tõendeid ehk isikuliste tõendiallikate ütlusi RKKKo 3-1-1-93-15 kirjeldatud eesmärgil. Iseenesest on õige prokuröri seisukoht selles, et maakohus ei mõistnud Kaia-Triin Tammearut süüdi mitte üheski isikuliste tõendiallikate poolt kirjeldatud üksikepisoodis, mida talle esitatud süüdistuse järgi ette ei heidetud, kuid maakohus on kasutanud teatud asjaolude tõendamisel tõendite kogumis (ilmselt ekslikult) teavet, millel pole süüdistuse piiridega midagi pistmist.

Järelikult on õige kaitsja seisukoht, et tuvastatud asjaolud, mis puudutavad X vana-aastaõhtu 31.12.2021 ära rikkumist ning Y sünnipäeva jaanuaris 2021 ja juunis 2021 X tütre lõpetamise rikkumist, on esitatud süüdistuse kontekstis täiesti asjakohatud. Sel põhjusel tuleb eelnimetatud asjaolud maakohtu otsusest KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel välja jätta. Märkimata ei saa jätta seda, et maakohtus toimunud arutamisel keskendus prokurör ristküsitlusel innukalt sellele, et isikulised tõendiallikad räägiks üksikasjalikult sündmustest, millel ei olnud esitatud süüdistusega otsest seost. Tõsi, kohus ei sekkunud, kuid olenemata sellest, et väga paljud inimesed kirjeldasid teatud sündmusi täiesti ühetaoliselt, ei pidanud prokurör millegipärast vajalikuks ka 26.08.2022 esitatud süüdistuses fikseeritud kuupäevi muuta või süüdistust täiendada. Märkimata ei saa jätta sedagi, et protokollide järgi ei olnud kaitsjal kohtulikul arutamisel praktiliselt mitte ühtegi pretensiooni või vastuväidet ajal, mil prokurör esitas isikulistele tõendiallikatele küsimusi, mis käsitlesid süüdistuses väljapoole jäävaid konkreetseid sündmusi. Kaitsja esitas küll vastuväite, kuid seda üksnes ühe kirjaliku tõendi vastuvõtmisel mis jäi väljapoole süüdistust (kd II tlk 116). Ringkonnakohus möönab, et tunnistajatelt saadud teabe kasutamine 31.12.2020, jaanuari ja juuni 2021 sündmuste osas võis otsuses kaitsja jaoks olla üllatuslik ning maakohus väljus kahtlemata selles osas süüdistuse piiridest, kuid käesolevas asjas ei saa rääkida kaitseõiguse ulatuslikust rikkumisest – maakohus ei ole süüdistatavat süüdi mõistnud nt 31.12.2020 või jaanuari 2021 või juuni 2021 episoodi(de)s. Kaitsja loogika on õige selles, et maakohtul tuleb kooskõlas KrMS § 268 lg 1 aja arutada süüdistusakti järgi ning asja lahendamisel tuleb jääda esitatud süüdistuse piiridesse. Samas on kaitsjal menetlusosalisena võimalus ja tegelikult ka kohustus reageerida kui ta asja arutamisel täheldab, et seal ei järgita KrMS § 268 lg 1 sätestatut. II Kaitsja viitas apellatsioonkaebuses asjaolule, et käesoleval juhul lahendas maakohus kriminaalasja olukorras, kus Kaia-Triin Tammearule esitatud süüdistus ei olnud konkreetne. Kaitsja tõi apellatsioonis välja kolm episoodi, milles esitatud süüdistus ei olnud tema hinnangul korrektne: -

-

-

ajavahemikul 2019. aasta algusest kuni 02.12.2020 toime pandud teod, kui X viibis oma kodus XXX koos naisterahvast kaaslasega ja Kaia-Triin Tammearu väidetavalt kannatanut füüsiliselt ja verbaalselt ahistas. Etteheited on sedavõrd üldsõnalised, et nende vastu on Kaia-Triin Tammearul end võimatu kaitsta, abikaasaks nimetamine ei ole solvav ega ahistav; ajavahemikul 2019. aasta algusest kuni 02.12.2020 toime pandud tegusid, kui X viibis oma kodus XXX koos naisterahvast kaaslasega ja Kaia-Triin Tammearu väidetavalt nendega kannatanu tahte vastaselt liitus ja tegeles nende verbaalse ahistamisega. Väljend solvavad küsimused või kommentaarid on nii üldsõnaline, et Kaia-Triin Tammearul on end võimatu kaitsta; ajavahemikul 2019. aasta algusest kuni 02.12.2020 Kaia-Triin Tammearu väidetavat kannatanu tahte vastast sekkumist viimase telefonivestusesse. Väljend solvavad kommentaarid on üldsõnaline ja Kaia-Triin Tammearul on võimatu end kaitsta.

Ringkonnakohus nõustub täielikult kaitsjaga, et süüdistus peab olema selge, konkreetne ja arusaadav: inimesel on enda kaitsmine keeruline või praktiliselt võimatu kui talle esitatud etteheited on mitmetähenduslikud, umbmäärased, laialivalguvad jne. Samuti ei saa kaitsjale vastu vaielda selles, et kohtusüsteemis on süüdistusakti nõuetelevastavuse esimene ja

praktiliselt ainuke filter maakohus. Olukorras kus viimane pidevalt lepib (sageli ajapuudusel) süüdistuse tekstidega nii nagu need esitatakse, ei teki prokuratuuril tõenäoliselt kunagi mõtet, et midagi võiks selles vallas muuta. Samas ei jaga ringkonnakohus käesolevas asjas kaitsja seisukohta, et süüdistus on nii ebakonkreetne, et see takistanuks kaitseõiguse realiseerimist. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus oma otsuses kohaselt järeldanud, et kaitsja väited on ainetud. Esiteks jätab kaitsja mainimata, et süüdistuse osas, mis puudutab ajavahemikul 2019.a algusest kuni 02.12.2020 toime pandud tegusid (kui X viibis oma kodus XXX koos naisterahvastest kaaslastega ja Kaia-Triin Tammearu väidetavalt kannatanut füüsiliselt ja verbaalselt ahistas) on süüdistuses märgitud, et Kaia-Triin Tammearu tegevus seisnes täpsemalt X juurde jooksmises ja kannatanu kallistamises, kannatanu nimetamises peale lahutuse jõustumist oma abikaasaks, X külaliste armukesteks nimetamises, külaliste ära ajamises ja nende ähvardamises edasiste ebameeldivustega, sündsusetute küsimuste küsimuses ja reageerimata jätmises palvetele hoida distantsi ning mitte segada teiste inimeste koosolemist ja vestlust. Süüdistuses on nimeliselt välja toodud, et kuni kevadeni 2020 oli kannatanu naisterahvaks kaaslaseks C ja peale seda Z. Eeltoodu on ringkonnakohtu hinnangul enam kui piisav aitamaks inimesel mõista seda, mida täpselt ta siis väidetavalt valesti tegi. Ringkonnakohus nendib, et käsilolevas asjas lähtub süüdistuse loogika sellest, et Kaia-Triin Tammearule oli omane kindel käitumismall. Olukorras kus sarnaseid vahejuhtumeid on kannatanu ning tunnistajate jaoks pidevalt ja palju, on ilmselge, et esiteks ei suudeta neid tagasiulatuvalt kuupäeva ja kellaajalise täpsusega määratleda, samuti ei tarvitse meenuda konkreetsed sõnavõtud igal üksikul juhul. Mõistetavalt tuleb kõik eelnev siiski mingil moel kokku võtta. Käesoleval juhul on seda tehtud ning ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kirjeldatud süüdistuse vastu on võimalik end kaitsta. Sarnaselt eeltooduga on ringkonnakohtu hinnangul süüdistuses piisavalt määratletud, et ajavahemikul 2019.aasta algusest kuni 02.12.2020 liitus Kaia-Triin Tammearu kannatanu tahte vastaselt kannatanu seltskonnaga, surus end jõuga istuma X-ga samasse kohta ja kannatanu külalise kõrvale ning esitas solvavaid küsimusi ning kommentaare. Süüdistuse iva on tegelikult ju lihtne ning kattub ringkonnakohtu hinnangul eelmises lõigus viidatud etteheitega (s.o nende eraldi kajastamine süüdistuses on ringkonnakohtu arvates tarbetu), mis oma sisult hõlmab seda, et Kaia-Triin Tammearu ilmus kutsumata X seltskonda, häiris koosviibimist kannatanule ligi pressimisega, vestluse segamisega, külaliste osatamisega ja ei läinud minema kui temalt seda paluti. Ringkonnakohus ei hakka kordama põhjendusi selles, et kui just päevikut ei peeta, siis puudutatud isikutele ei pruugigi konkreetsed kuupäevad jms meenuda: KarS § 1573 lg 1 teokoosseis eeldab siiski korduvust ja järjepidevust ning selge on see, et puudutatud inimene teeb avalduse väikese ajalise viitega – alles siis, kui üksikud, kuid korduvad vahejuhtumid moodustavad oma kogumis piisavalt kriitilise massi juhtumeid ületamaks konkreetse kannatanu taluvuspiir. Viimane on iga inimese puhul erinev: näiteks üht häirib juba 5, mõnda alles 500 soovimatut telefonikõne. Kaitsja poolt kritiseeritud kolmandas episoodis on etteheide tegelikult ju ka lihtne ja arusaadav: Kaia-Triin Tammearu ei austanud kannatanu privaatsust ning sekkus pidevalt viimase telefonivestlustesse, midagi vahele hõikudes või hõigates. Jällegi olukorras, kus selline käitumine on süüdistatavale omane ja pikema aja vältel üks paljudest käitumisaktidest, mille tõttu kannatanu end ahistatuna tunneb, siis on usutav, et kannatanu ei suuda menetleja juures ülekuulamisel fikseerida kuupäeva ja kellaajalise täpsusega kõiki vahejuhtumeid, vaid paigutab

need mingisugusesse konkreetsesse ajavahemikku ühise nimetaja alla. Väita, et Kaia-Triin Tammearu ei saaks aru, mida talle ette heidetakse, on ainetu. Kokkuvõtvalt on õiged kaitsja üldised märkused, mis puudutavad süüdistuse nõuetelevastavust ja kohtute rolli selles, et need ka nõuetele vastaks, kuid paraku ei ole need etteheited kohaldatavad käesolevas asjas. Ringkonnakohus ei saa Kaia-Triin Tammearule ette heidetava kuriteo eripära (kus objektiivne teokoosseis eeldabki, et midagi toimub pikema ajaperioodi jooksul) silmas pidades öelda, et süüdistus on ebakonkreetne. III Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et Kaia-Triin Tammearu apellatsioonkaebus rõhutab ja toob esile kahetsusväärselt asjaolusid, mille hindamine ei ole ringkonnakohtu pädevuses. Ringkonnakohus nendib, et süüdistatav Kaia-Triin Tammearu keskendub oma apellatsioonis valdavalt isikulistelt tõendiallikatelt (sh iseenda ütlused ja selgitused) lähtuva info kõrvutamisele. Apellant jõuab võrdlemise tulemusel tõdemuseni, et X valetas ning seetõttu tuleks kannatanu võtta vastutusele. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et Kaia-Triin Tammearu apellatsioonis esitatud väidete analüüsimiseks sellisel kujul valdavalt alust ei ole: süüdistatav ei viita apellatsioonis isikuliste tõendiallikate poolt kohtus antud ütlustes ilmnenud vastuoludele, vaid kasutab võrdlemisel kas inimeste varasemaid ütlusi, e-kirju või kusagil jagatud selgitusi. Ringkonnakohtul on võimalik hinnata üksnes Kaia-Triin Tammearu apellatsioonkaebuse p 9.1 esile tõstetud vastuolu ning viimast ka üksnes osas, mis puudutab väidetavat vastuolu kannatanu ja tunnistaja C ütlustes. Ringkonnakohtul ei ole võimalik hinnata apellatsioonkaebuse p-des 9.2-9.7 viidatud vastuolusid. Apellatsioonkaebuse p-s 9.2 tugineb apellant tunnistaja C ja iseenda kohtueelses menetluses antud ütlustele; apellatsioonkaebuse p-s 9.3 tugineb apellant kannatanu e-kirjas esitatud selgitustele, tunnistaja C ja iseenda kohtueelses menetluses antud ütlustele; apellatsioonkaebuse p-s 9.4 tugineb apellant kannatanu e-kirjas esitatud selgitustele ja vaatlusprotokollile kus on kajastatud X 21.12.2019 kõne häirekeskusele; apellatsioonkaebuse p-s 9.5 tugineb apellant kannatanu ja iseenda kohtueelses menetluses antud ütlustele; apellatsioonkaebuse p-s 9.6 tugineb apellant asitõendi vaatlusprotokollile ja iseenda kohtueelses menetluses antud ütlustele; apellatsioonkaebuse p-s 9.7 tugineb apellant kannatanu ja iseenda kohtueelses menetluses antud ütlustele. Kooskõlas KrMS § 60 lg 1 tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. KrMS § 63 lg 1 järgi on tõendiks mh süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlus. Käsilolev kriminaalasi laekus kohtusse ja see lahendati üldmenetluses. Kohtulikku uurimist üldmenetluses reguleerib KrMS ptk 4 ning üldmenetluse loogika on suunatud sellele, et maakohus uurib kõiki tõendeid vahetult, sh ei lähtuta asja lahendamisel isikuliste tõendiallikate varasematest, kirja pandud ütlustest vaid reeglina kutsutakse isikud kohtusse ning neid ristküsitletakse KrMS §-des 287-289 sätestatut järgides. KrMS § 289 lg 1 kohaselt on isikulise tõendiallika poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi võimalik kasutada üksnes tema kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Samuti võimaldab KrMS § 289 lg 3 avaldada tunnistaja usaldusväärsuse kontrollimiseks ka muu dokumendi või teabetalletuse, mis sisaldab tunnistaja varasemat väidet, kuid on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega. Maakohtu protokollidest ei nähtu, et apellant oleks kaitsja kaudu kannatanu ja/või tunnistajate ristküsitlemisel viidanud võimalikele vastuoludele isikulise

tõendiallika ristküsitlusel ja varasemas menetluse faasis antud ütlustele või esitlenud dokumente (nt apellatsioonkaebuses viidatud vaatlusprotokollid) mis sisaldasid väidetavalt veidi teistlaadi teavet kui isik kohtus rääkis. Arvestades väga pikaajalist (vt nt RKKK otsus nr 3-1-1-52-06) ja väljakujunenud kohtupraktikat ei ole kohtu(tel) võimalik otsustada isikulise tõendiallika usaldusväärsuse küsimust viisil nagu seda soovib oma apellatsioonis Kaia-Triin Tammearu. Kõike eeltoodut silmas pidades ei saa ringkonnakohus lahendada isikuliste tõendiallikate usaldusväärsuse küsimust apellatsioonkaebuse p-des 9.2-9.7 esitatud argumente hinnates. Vaatamata eeltoodule on Kaia-Triin Tammearu väitnud oma apellatsioonkaebuses sisuliselt sama, mida tema kaitsja: maakohus on meelevaldselt hinnanud kannatanu ja tunnistajate ütlused usaldusväärseks ning vaadanud mööda süüdistatava selgitustest. Kuivõrd kaitsja on erinevalt süüdistatavast oma apellatsioonis argumenteerinud oma seisukohti nõuetekohaselt, siis on ilmne, et Kaia-Triin Tammearu keskne väide – kogu kriminaalasi on üles ehitatud X valedele – saab ringkonnakohtu poolt nii ehk naa analüüsitud ja vaagitud. Oma apellatsioonkaebuses räägib süüdistatav veel tsiviilkohtu menetlusest (Y hagi süüdistatava vastu kinnisasja valduse väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest), lähenemiskeelust ja selle kohaldamise menetlusest, kannatanu vägivaldsusest jms. Kõik eeltoodu jätab ringkonnakohus tähelepanuta järgmistel põhjustel: Y hagiavaldus rahuldati ning ringkonnakohtule arusaadavalt on õigusrahu selles küsimuses tänaseks saavutatud (kd II tlk 10) ning Kaia-Triin Tammearu on kolinud teise elukohta (vt süüdistatava avaldus oma ankeetandmete kohta ringkonnakohtu 10.05.2022 istungil). Harju Maakohtu 09.02.2022 otsuse alusel jäeti rahuldamata kannatanu taotlus lähenemiskeelu kohaldamiseks. Nimetatud küsimust apellatsiooni korras ei vaidlustatud. Süüdistatava väidetele, mis puudutavad kannatanu võimalikke vägivallaakte on õiguskaitseorganid oma hinnangu juba andnud (vt Kaia-Triin Tammearu apellatsioonkaebuse lisaks olev 03.06.2020 Riigiprokuratuuri määrus asjas nr RP-6-8/21-286-2), uute võimalike episoodide olemasolul tuleb avaldus teha politseile, mitte kohtule. Ringkonnakohtu istungil palus kaitsja täiendavalt avaldada oma kliendi 09.03.2022 taotluse kohtule (kd II tlk 95-95) ja maakohtu vastuse (kd II tlk 96-97). Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, milles seisnes maakohtu minetus. Kaia-Triin Tammearu palus 09.03.2022 täiendada 12.01.2022 kohtuistungi protokolli. Süüdistatav ei olnud rahul, et maakohus protokollis üksnes tema viimases sõnas esitatud taotluse olukorras, kus ta tõi PowerPointi esitlust kasutades välja terve rea kannatanu nn valeväiteid. Kohus viitas oma 10.03.2022 vastuses, et viimases sõnas ei ole võimalik tõendeid esitada ning kohtuvaidluses kantakse protokolli üksnes poole taotlus. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu seisukoht on kooskõlas KrMS §-de 155 lg 2 p 11 (kohtuistungi protokolli kantakse süüdistatava viimases sõnas esitatud taotlus), 300 lg 1 (kohtuvaidluses võivad pooled tugineda vaid kohtulikul uurimisel uuritud tõenditele) ja 63 lg 1 ning 293 lg 1 (tõend on süüdistatava poolt kohtulikul uurimisel antud ütlus). Juhul, kui süüdistatav oleks tahtnud tugineda oma viimases sõnas tõenditele, tulnuks need kaitseaktis kajastada ja kohtule varem esitada, kui apellant soovinuks oma viimases sõnas viidata faktilistele asjaoludele, mida ta oleks tahtnud oma ütlustega tõendada, oleks tal tulnud anda ristküsitluses vastavaid ütlusi. Ringkonnakohus nendib, et Kaia-Triin Tammearu ei peagi tegelikult mõistma kriminaalmenetluse ja kohtupidamise nüansse – ringkonnakohtule arusaadavalt ei ole süüdistataval juriidilist kõrgharidust. Samas on kaitsja osavõtt käesolevas kriminaalasjas KrMS § 45 lg 4 alusel kohustuslik ning seega on mõistlik eeldada, et kaitsjal on võimalik kliendile

jooksvalt kõiki küsimusi selgitada. Loomulikult ei sõltu kaitsjast asjaolu, kas klient oma advokaadi näpunäiteid järgib või soovitusi kuulab. IV Ringkonnakohtule arusaadavalt leiavad apellandid, et Kaia-Triin Tammearut ei ole võimalik KarS § 1573 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos süüdi tunnistada, sest tema eesmärgiks oli abielu päästmine. Samuti ei saa ahistavaks jälitamiseks pidada seda, kui süüdistatav on kannatanuga samadesse kohtadesse ilmumiseks hoopis teised põhjused või soovib ta veenduda laste heaolus ning veeta viimastega koos aega. Maakohus leidis seevastu, et Kaia-Triin Tammearu on toime pannud kuriteo ja teinud seda kavatsetult. Maakohus märkis oma otsuses, et KarS § 1573 lg 1 järgi kvalifitseeritavat kuritegu on võimalik toime panna ka abikaasa suhtes. Kuigi kohus möönis, et kannatanu ei käitunud süüdistatavaga abielus olles korrektselt, ei täheldanud maakohus, et Kaia-Triin Tammearu tegevust õigustanuks mõni süüdistatava või tema kaitsja poolt esitatud asjaolu. Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti leidnud, et oma abikaasa ahistav jälitamine KarS § 1573 lg 1 järgi on võimalik. Veelgi üldisemalt: ka toimiv abielu ei tähenda seda, et KarS § 1573 lg 1 kohaldamine on välistatud. Tegelikult ei tähenda abielus olemine seda, et ühel osapoolel on õigus sekkuda teise poole eraellu viimast pidevalt näiteks kontrollides, jälitades jne. Apellant tõstatas üldistatult küsimuse - kui kaugele võib inimene oma abielu päästmise nimel minna, s.o millised käitumisaktid on aktsepteeritavad ja milliseid võiks (kui üldse) käsitleda kuriteona KarS § 1573 lg 1 järgi. Lisaks rõhutas kaitsja, et süüdistatava käitumine on reaktsioon X pidevatele provokatsioonidele. Ringkonnakohus märgib, et puudus sisuline vaidlus selles, et X ja Kaia-Triin Tammearu olid süüdistuses näidatud ajavahemikul teatud perioodi vältel veel abielus. Nimetatud asjaolu on tõendatud nii kannatanu kui süüdistatava ütlustega. Samas nähtub ringkonnakohtu arvates kriminaalasjas esitatud tõenditest, et arusaam lähisuhte lõppemisest on kannatanul ja süüdistataval kardinaalselt erinev ning see asjaolu on võimaliku teoprovokatsiooni valguses ringkonnakohtu hinnangul oluline. Kannatanu rääkis kohtus, et otsus süüdistatavast lahku minna küpses mitu aastat (kd I tlk 119), soovist lahutada andis ta naisele teada detsembris 2018 (kd I tlk 119), avalduse abielu lahutamiseks andis ta sisse 18.02.2019 ning kohtuotsus abielu lahutamise kohta jõustus detsembris 2019 (kd I tlk 118 pöördel). Kuigi kannatanu nimetas Kaia-Triin Tammearut maakohtus selgesõnaliselt oma eksabikaasaks (kd I tlk 118 pöördel), polnud süüdistatav seevastu maakohtuski veel kindel, et tema suhe X-ga on lõppenud (kd I tlk 175). Käesolevas asjas on tõendatud, et süüdistatava ja kannatanu abielu lõppes juriidiliselt 17.12.2019 kui jõustus Harju Maakohtu 18.10.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-19-2587 (kd II tlk 15-16). Harju Maakohus rahuldas X hagi abielu lahutamiseks 18.10.2019 ning märkis otsuses, et abielu lõpeb päeval, mil kohtuotsus jõustub. Otsuse põhjendustes märkis kohus, et X jäi kohtuistungil vaatamata pooltele antud n.ö järelemõtlemisajale hagiavalduse juurde. Kohus lahutas abielu vaatamata Kaia-Triin Tammearu seisukohale, et hagi on mehe hetkeline ja emotsionaalsest seisundist tingitud käik. Kohus ei pidanud võimalikuks jätta abielu lahutamata, sest abielu ei saa taastada ilma mõlema poole tahteta. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma kannatanu ja süüdistatava abielulahutuse jõustumine tähtsust, sest abielusuhete faktiline lõppemine ja abielu juriidiline lõpp kaks eri asja. Abielu lõpeb faktiliselt siis, kui üks osalistest deklareerib nii endale kui teisele, et omavahelisi suhteid

parandada pole võimalik ning tema enam nii jätkata ei soovi. Abielu juriidiline lahutamine on reeglina ainult üks ja tegelikult ka formaalne osa lahkuminekuprotsessist. Sarnaselt kaitsja ja maakohtuga möönab ringkonnakohus, et abielu lahutamine ei peaks olema kergekäeline ja kaalutlemata samm. Seda enam olukorras, kus peres on kasvamas ühised, alaealised lapsed. Eeltoodu tõttu ei ole ühele või teisele poolele tegelikult ette heidetav, kui üritatakse abielu päästa. Samas on ringkonnakohtu hinnangul võrdlemisi ilmne, et abi- ja kooselu saab turgutada (ja see on edukas) üksnes siis, kui seda meelt on mõlemad pooled. Juhul, kui üks enam mingil põhjusel jätkata ei soovi, siis teda selleks vastu tahtmist sundida ei saa. Ringkonnakohus nendib kannatanuga nõustuvalt, et inimesel on õigus oma elule ja samuti selle jätkamisele kaaslasega, kelle inimene on ise valinud. Inimesed abielluvad ja paratamatu reaalsus on see, et kõik abielud ei kesta elu lõpuni. Eesti kultuuriruumis on siiski tavapärane, et osa sõlmitud abielusid lahutatakse kas mõlema poole ühisel või ühe abielupoole otsusel. Abielu säilitamine ei saa olla omaette eesmärk ka juhul, kui peres kasvavad alaealised lapsed. Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et apellandi väited kannatanupoolse võimaliku teoprovokatsiooni kohta on ainetud. Kriminaalasjas ei viita ükski tõend sellele, et kannatanu oleks sihilikult ja teadlikult süüdistatavat õrritanud. Ringkonnakohus leiab, et hoopis süüdistatav pole läbivalt aktsepteerinud oma eksmehe soovi tõmmata ühisele elule joon alla. Kriminaalasjas esitatud tõenditest nähtub, et süüdistatav on pidanud X käitumist tujuks, tuurideks, millekski mis läheb kohe üle, sest see on tingitud süüdistatava eripärast jms (vt süüdistatava ütlused kd I tlk 175, 176, 176 pöördel, 177 pöördel, 178, 182). Süüdistatav läheb isegi nii kaugele, et paneb kannatanule isetahtsi diagnoose (kd I tlk 159, kd I tlk 161). Süüdistatav pole kordagi vaadanud näkku lihtlabasele tõele: X ei soovinud abielu jätkata ning see soov oli läbimõeldud ja siiras. Ringkonnakohus märgib, et süüdistatava suhtumine kannatanusse meenutab vägisi seda nagu oleks täisealine mees poolearuline või lapseealine kes ise ka ei tea, mis talle hea on. Küll aga näib seda teadvat kannatanu: ainukene hea ja õige asi X elus on abielu temaga. Süüdistatav jätab täielikult tähelepanuta selle, et kõik kannatanu käitumisaktid – abielu lõpetamisest rääkimine, lahutushagi kohtusse esitamine, hagi juurde jäämine, püüd luua uusi suhteid, soov, et süüdistatav jätaks ta rahule nii kodus kui sealt väljapool – viitavad oma järjekindluses ja kogumis sellele, et X ei tahtnud oma lähisuhet kannatanuga jätkata. Inimlikult võib mõista olukorda millest kannatanu end leidis: kuivõrd lahutusprotsess ei toimunud kokkuleppel, siis paratamatult tähendas see kannatanu jaoks nii harjumuspärase elukorralduse lõppu kui ka seda, et abikaasa jätab ta maha. Olla maha jäetud, mitte maha jätja on inimesele tõenäoliselt märksa frustreerivam. Kahtlemata tekib sellisel juhul soov teist poolt ümber veenda. Samas pole süüdistatav mõistnud lihtsat elutõde, mida avaldas kohtus X ema – vägisi ennast kalliks teha ei saa. Abieluks, selle taastamiseks ja jätkamiseks on siiski vaja kahte inimest. Üksinda, ilma teise poole tahteta, abielus olla ei saa. Ringkonnakohus nendib, et n.ö ühepoolne abi- ja kooselu jätkamine, mida on läbivalt taotlenud kannatanu (kasvõi seeläbi, et ta vaidles lahutushagile vastu, kaebas edasi maakohtu otsuse, mille alusel tema abielu lahutati ja lõppeks keeldus välja kolimast ka kannatanu emale kuuluvatest eluruumidest, olles seda ringkonnakohtule arusaadavalt teinud alles siis, kui pärast edasikaebevõimaluste ammendumist jõustus vastav kohtulahend) ei ole aktsepteeritav. Ringkonnakohus ei tea, mille tõttu kujunes kannatanul selline (eksi)arvamus, et X ise ka täpselt ei tea, mida ta tahab. Kogutud tõenditest saab järeldada, et kannatanu teadis vägagi hästi, et tema süüdistatavaga koos oma eluteed enam jätkata ei soovi.

Lisaks ei ole tõendatud, et kannatanu oli oma soovides heitlik: jah, X kinnitas, et otsus küpses mitu aastat, sest ta ei leidnud endas julgust ja mõtles laste peale (kd I tlk 119). Kuigi X viitas, et ta veetis 2018/2019 aastavahetuse Riias koos Kaia-Triin Tammearuga, arutamaks kokkulahku teemasid (kd I tlk 130 pöördel) puudub tegelikult vaidlus selles, et juba veebruaris 2019 kolis ta tunnistaja C juurde (kd I tlk 130 pöördel). Pärast suhte purunemist naasis mees koju, kuid tundis oma sõnul juba paari päeva pärast, et lahutusega tuleb edasi liikuda (kd I tlk 130). Kaitsja esitas kohtule tõendina kirjavahetuse, kinnitamaks seda, et süüdistatav ja kannatanu proovisid oma abielu päästa (kd II tlk 17-20). Samas peetakse kirjavahetust terapeudi, süüdistatava ja kannatanu vahel, eesmärgiga leida kohtumiseks sobiv aeg, novembris 2019 ehk ajal, mil maakohus oli abielu juba lahutanud. Kannatanu ja süüdistatav andsid nõustamise eesmärgi kohta erinevaid ütlusi: Kaia-Triin Tammearu selgitas (kd I tlk 176 pöördel), et nad tahtsid oma abielu taastada, kuid kannatanu sõnul oli teraapia eesmärgiks leppida kokku lahutusejärgne elukorraldus (kd I tlk 130). Arvestades seda, et detsembris 2019 läks kannatanu Rootsi suusareisile ilma süüdistatavata ning viimast ei olnud kunagi reisiseltskonda arvatud (vt tunnistaja W ütlused kd I tlk 146 pöördel-148), on ilmne, et süüdistatava jutt terapeudi külastamisest abielu päästmise eesmärgil ei tarvitse olla tõde. Ringkonnakohus ei mõista, mida pidanuks kannatanu tegema või kuidas käituma olukorras kus ta oma abielu jätkata ei soovinud. Elama hambad ristis edasi koos inimesega, kellega ta enam koos elada ei soovinud? Jätma oma elu elamata ja suhted talle meeldivate inimestega loomata, kui naine lahutusega nõus ei ole ja keeldub välja kolimast? Olukorras kus juriidiline protsess võib võtta aastaid? Kohus ei näe, et X oleks kannatanut provotseerinud. Kannatanu oli naisele proovinud selgitada, et ta soovib abielu lahutada ja teha seda vastastikusel kokkuleppel, andnud viimase saavutamata jätmisel lahutushagi kohtusse ning jäänud selle juurde. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatav ei provotseerinud kannatanut vaid üritas jätkata oma elu ilma süüdistatavata, kuid viimane keeldus tunnistamast väga lihtsat tõsiasja – tema abielu sai läbi, sest abikaasa ei näinud enam võimalust koos jätkata. Pehmelt öeldes on küüniline tõdeda, et inimesel puudub absoluutselt igasugune õigus luua uusi tutvusi ja suhteid ajal, mil eelmine kaaslane keeldub kangekaelselt ja ühepoolselt suhet lõpetamast ning see õigus tekib alles siis, kui on olemas jõustunud kohtuotsused selle kohta, et abielu on lahutatud ning eks peab eluruumid ebaseaduslikust valdusest vabastama. Eeltoodu tõttu jääb ringkonnakohtu hinnangul täielikult tagajärjetuks kaitsja argumentatsioon, mis puudutab võimaliku teoprovokatsiooni. Käsiloleva kaasuse asjaolud ei kattu mingilgi moel apellatsioonis viidatud kohtupraktikas käsitletud kaasustes tuvastatud asjaoludega. Apellantide väited selle kohta, et X on kriminaalmenetlust ja valesid kasutanud selleks, et lapsed ema elust välja tõrjuda ja emast n.ö võõrandada ehk võõrutada, ei kannata ringkonnakohtu arvates samuti kriitikat. Tõsi on see, et lapsed jäeti käesolevas kriminaalasjas kohtusse kutsumata ja seega üle kuulamata olukorras, kus nad ilmselt teadsid nii mõndagi tõendamiseseme asjaoludest. Samas on fakt, et antud kaasuse asjaolusid silmas pidades oli laste kaasamata jätmine igakülgselt nende huvides: kriminaalasjas uuritud tõenditest nähtub, et lapsed on pidanud olema aastapäevi tunnistajaks piinlikuvõitu situatsioonidele, kuidas kannatanu on üritanud oma abielu „päästa“. Ringkonnakohus leiab vastupidiselt apellantidele, et ema on teinud kõik endast oleneva selleks, et lapsed ei sooviks temaga suhelda. Esitatud tõendite pinnalt tuleb nõustuda prokuröriga selles, et süüdistatav ei seadnud mitte kordagi esikohale laste huvisid vaid Kaia-Triin Tammearu keskendus ümber X keerlemisele ja viimase eraeluliste ettevõtmiste igakülgsele nurjamisele.

Ringkonnakohtule arusaadavalt on süüdistatava ja kannatanu ühised lapsed vanuses 10.a ja 15.a. Sellises vanuses lapsi ei ole võimalik ühe vanema poolt teisest meelevaldselt eemaldada. Vähemalt 15.a teismeline on juba sedavõrd iseteadlik, et valib ise kas ta eraldi elava vanemaga suhtleb või mitte. Kriminaalasjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et isa oleks keelanud lastel emaga suhelda või mustanuks ema igakülgselt eesmärgiga, et lapsed ei sooviks enam emaga suhelda. Märkimist väärib, et eelnimetatud asjaolude tõendamiseks võinuks süüdistatav kaaluda või kasutada võimalust laste kohtus küsitlemiseks, kuid seda millegipärast ei tehtud. Kannatanu ütlused selle kohta, et eluruumide eraldamisel jättis ta lastele võimaluse minna igal hetkel ema juurde on tõesed – nn liblikatüüpi lukk, mida saab avada nähtub nt kd I tlk 163 asuvalt fotolt. Seda, et laps ise ei soovi emaga suhelda ilmestab vast kõige paremini foto Ä nutiseadmest (kd I tlk 64). Kriminaalasjas uuritud tõendite pinnalt saab järeldada vaid üht: lastel oli ema käitumise pärast piinlik ning järelikult ei saa välistada, et kannatanu on ise oma käitumise läbi loonud olukorra kus lapsed ei soovi temaga suhelda. Samas on selge, et sedagi lihtsat tõsiasja süüdistatav millegipärast ei mõista. V Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus oma otsuses põhjendatult leidnud, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed põhjusel, et need riimuvad tunnistajate ütlustega ning kohtule esitatud kirjalike tõenditega. Kohtule esitatud tõendite pinnalt ei saanudki maakohus ringkonnakohtu arvates jõuda vastupidisele järeldusele. Isikuliste tõendiallikate ütlusi tervikuna ja kogumis hinnates tuleb nõustuda maakohtu seisukohaga, et X ja tunnistajate ütlused on oma sisult riimuvad ning kooskõlas ka kohtule esitatud kirjalike tõenditega (kd II tlk 86 pöördel). Ringkonnakohus nendib, et käesolevas asjas on kannatanu ja tunnistajad (C, Z, Y, Q ja W) oma ütlustes kirjeldanud üht ja sama: kannatanu X soovis ühisele elule Kaia-Triin Tammearuga joone alla tõmmata, süüdistatav kannatanu otsusega ei leppinud ning üritas vastu X tahtmist ühist elu jätkata. Tähelepanu väärib asjaolu, et tunnistajad C ja Z olid eri aegadel kannatanuga lähisuhtes, kohtulikul uurimisel ei tuvastatud, et naised oleksid olnud tuttavad või sõbrannad. Ometigi on nad süüdistatava käitumist kirjeldanud sarnaselt ja sealjuures kannatanuga riimuvalt. Õige on maakohtu märkus, et tunnistaja Y ütlustest ei nähtu mittemingisugust vaenu süüdistatava suhtes, pigem on kannatanu ema kurb, et noorte elu läks nii nagu ta on läinud. Süüdistatava käitumist kirjeldab kannatanu ja tunnistajatega sarnaselt täiesti asjasse puutumatu tunnistaja, politseinik Q – viimase ütlused jäävad küll süüdistuse piiridest osaliselt välja, kuid ülejäänud isikuliste tõendiallikate ütluste usaldusväärsuse hindamisel on neid võimalik kasutada. Paraku tuleb tõdeda, et see kuidas kirjeldas Q süüdistatava käitumist (kd I tlk 148149 pöördel) ja arusaamu, ühtib kannatanu (ja ülejäänud tunnistajate) mitte süüdistatava ütlustega. Kaitsja väitel illustreerib kannatanu ütluste ebaõigsust fakt, et tunnistajad tajusid süüdistuses kirjeldatud olukordi reeglina vähem häirivana kui kannatanu. Maakohus on kohaselt viidanud, et kannatanu oli kaaslased kutsunud erinevatele üritustele ning tal oli Kaia-Triin Tammearu käitumise pärast väga piinlik ka kolmandate isikute ees (kd II tlk 87). Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et X ja tunnistajate erinevad reaktsioonid on adekvaatsed: olenemata sellest kas ja kui palju Kaia-Triin Tammearu käitumine tunnistajaid häiris on selge, et inimene, kelle elu segamisele korduvalt ja järjepidevalt keskendutakse, tunnebki end veidi enam häirituna kui tunnistajad, kelle igapäevaelu osaks süüdistuses kirjeldatud stseenid ja vahejuhtumid olid veidi vähesemal määral.

Ringkonnakohus nendib, et Kaia-Triin Tammearu on oma tegusid eitanud (nt vilistlasball detsembris 2018); leidnud, et kannatanu valetab (läbivalt); märkinud, et ta pidi erinevatel põhjustel viibima kannatanuga samades kohtades (vilistlasball mais 2019, XXX tantsukooli episood septembris 2020); öelnud, et kannatanu käitus valesti, kui läks teiste kaaslastega või inimestega kusagile kus nad on kahekesi käinud või plaaninud minna (2019 reisid Korsikale ja Rootsi Kuningriiki), soovinud olla oma lapsega (06.11.2020 episood kinos Solaris ja 29.11.2019 episood Lauluväljakul), olnud seisukohal, et üksnes paberil abielus olles ongi normaalne meest katsuda ja kallistada, kui teine seda ei taha. Paraku ei riimu Kaia-Triin Tammearu ütlused teiste asjas kogutud tõenditega, rääkimata sellest, et süüdistatava kaitseversioon on võrdlemisi ebajärjekindel ja vastuoluline: ühelt poolt toob süüdistatav välja eelnevalt loetletud selgitusi ja õigustusi, kuid teiselt poolt on tema kaitsetaktika üles ehitatud sellele, et eesmärk pühitseb abinõu ja sel põhjusel oli kõik süüdistuses esitatu vältimatult vajalik abielu päästmiseks. Järgnevalt esitab ringkonnakohus oma seisukohad apellatsiooniväidete kohta kuriteosündmuste ajalises järjekorras. Sissejuhatavalt tuleb tõendite hindamisel märkida seda, et Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo nr 3-1-1-23-11, p 18; 3-1-1-14-14, p 718 ja 1-16-6115/67, p 28). Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud (nt RKKKo nr 1-20-1301, p 14; 1-18-1247/58, p 33; 3-1-1-64-16, p 6 jpt), et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus eriti põhjalikult motiveerima otsust, milles teeb süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse. Apellatsioonikohtul tuleb sellisel juhul lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang (RKKKo-d nr 120-1301/35, p 14, 1-19-10157, p 7). Käesolevas asjas ei tuvastanud ringkonnakohus vigu, mis annaks põhjust jõuda maakohtu järeldustest tõendite ja süüküsimuse osas kardinaalselt teistsugustele järeldustele. Apellatsioonides ei esitata argumente, mida maakohus poleks juba käsitlenud. Ringkonnakohus jätab maakohtu põhistused KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel käesolevas otsuses täies mahus kordamata, lisades järgnevalt oma põhistused. 01.12.2018 episood (Tartu Ülikooli vilistlasball Vanemuise teatris): Esmalt heideti Kaia-Triin Tammearule ette seda, et ta füüsiliselt jälitas ja ahistas X 01.12.2018 Vanemuise Teatris toimunud Tartu Ülikooli vilistlasballil. Kaia-Triin Tammearu hoidis X-l viimase tahte vastaselt ümbert ja käest kinni ning järgnes kannatanule sinna kuhu kannatanu parasjagu läks. Maakohus on otsuses refereerinud isikuliste tõendiallikate (süüdistatav, tunnistaja C ja kannatanu) ütlusi ning järeldas, et kuigi klassikaliselt oli tegemist ebamugava situatsiooniga – abielumees läks ballile teise kaaslasega, mitte oma abikaasaga – oli see ahistamise jälitamise algus, sest selle ainsa juhtumi peale poleks X ilmselgelt riigi poole pöördunud, kuigi Kaia-Triin Tammearu käitumine ei jäänud viisakuse piiridesse - s.o X palus Kaia-Triin Tammearul lahkuda, kuid süüdistatav jätkas oma tegevust nii nagu X oma ütlustes kirjeldas. Eeltoodust järeldab kohus, et nimetatud episoodis luges maakohus usaldusväärseks otsuses kajastatud kannatanu ütlused.

Kaitsja hinnangul ei kinnita tunnistaja C ütlused süüdistusversiooni: tunnistaja ei tõenda seda, et süüdistatav hoidis kannatanul viimase tahte vastaselt ümbert ja käest kinni ning käis neil järgi, üritas X tantsima kutsuda jms. Kaitsja märkis, et 01.12.2018 episoodi kohta andsid süüdistatav ja kannatanu diametraalselt erinevaid ütlusi, tunnistaja C ütlused kannatanu versiooni ei toeta. Kaia-Triin Tammearu on oma apellatsiooni p 9.1 samuti viidanud lahknevustele kannatanu ja tunnistaja C kohtus antud ütlustele. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et 01.12.2018 episoodis on kannatanu X ütlused usaldusväärsed. Kannatanu selgitas kohtus (kd I tlk 119), et ta oli 01.12.2018 Vanemuise teatris Tartu Ülikooli ballil koos C-ga, X väitel oli tema vaates suhe Kaia-Triin Tammearuga problemaatiline (kd I tlk 118 pöördel-119). Süüdistatava ütluste järgi oli ta varem vilistlasballidel käinud koos X-ga – peotants oli nende ühine hobi, kuid 2018.a ballile läks ta teise kaaslasega, F-ga, sest X otsustas sinna minna C-ga ja järelikult tuli tal leida teine kaaslane (kd I tlk 178). Vastuseks prokurörile märkis süüdistatav, et F-ga tutvus ta samal päeval Tartus. Ballile pidi ta algselt minema lapsepõlvesõbraga, kuid viimane hüppas viimasel hetkel alt ära (kd I tlk 181 pöördel). Tunnistaja C selgitas, et tema teada oli X suhe problemaatiline (kd I tlk 170) ning enne suhte algust kannatanuga käis ta viimase kutsel 01.12.2018 Tartu Ülikooli vilistlasballil. Ringkonnakohus märgib, et järelikult teadis Kaia-Triin Tammearu enne 01.12.2018 balli, et X läheb ballile teise kaaslasega. Kannatanu ja tunnistaja ütlustest saab järeldada, et X jaoks oli suhe abikaasaga tupikus. Ringkonnakohtu hinnangul otsustas KaiaTriin Tammearu nimme ballile minna. Vaidlus puudub selles, et sellel ajal jagasid süüdistatav ja kannatanu ühist eluaset ning neil olid ühised alaealised lapsed. Järelikult oli naisel mehe käikudest piisavalt hea ülevaade – sama eluruumi jagades pole võimalik oma käike varjata. Fakt, et süüdistatava sõnul oli vilistlasballi väisamine kujunenud tema ja süüdistatava traditsiooniks, tähendab seda, et Kaia-Triin Tammearule ei valmistanud ülearu raskusi välja mõelda, kuhu X kavatseb 01.12.2018 minna. Arvestades seda, et Kaia-Triin Tammearu arvates polnud kohtuistungi toimumise ajakski veel (vaatamata jõustunud lahutusele) selge kas tema ja kannatanu suhe ikkagi on läbi (vt kd I tlk 178) on eluliselt usutav, et Kaia-Triin Tammearu läks ballile veendumaks kas ja kui siis kellega on tema abikaasa vilistlasballil. Esile tõstmist väärib antud juhul ka asjaolu, et kannatanule teadaolevalt ei olnud Kaia-Triin Tammearu Tartu Ülikooli vilistlane (kd I tlk 120), s.o järelikult ei kannustanud süüdistatavat ballile minema soov kohtuda endiste ülikoolikaaslastega. Tõsi, ballil toimunu osas on kannatanu ja tunnistaja C ütlused mõnevõrra lahknevad: kannatanu selgitas, et Kaia-Triin Tammearu hakkas neil järgi käima, kuid C sõnul ilmus Kaia-Triin Tammearu ootamatult välja, ta nägi naist ja kannatanut suhtlemas ning õige pea läksid nad kannatanuga ballilt minema. Ringkonnakohus nendib, et süüdistatava versiooni toimunust – mitte midagi erilist ei juhtunud, X oli oma kaaslasega ja tema oma kaaslasega – ei ole võimalik jaatada kahel põhjusel: esiteks pole eluliselt usutav, et naine kes ilmselgelt armukadedusest ajendatuna järgneb oma abikaasale ballile teise linna, piirdub peol olles abikaasa ja tolle kaaslase eemalt jõllitamisega. Teiseks pole kriminaalasjas esitatud tõendite pinnalt ammugi usutav, et Kaia-Triin Tammearu suutis jääda suhtluses kannatanuga rahulikuks, soliidseks ja eemal viibivaks. Kriminaalasjas uuritud tõendid nende kogumis toetavad käesoleval juhul kannatanu ütlusi, sest tuleb nentida, et Kaia-Triin Tammearule on läbivalt omane aktiivsus, mitte passiivsus. Kolmandaks on ilmne, et C (vt kannatanu ja tunnistaja ütlused selle kohta, et neil tärkas 2019.a esimeses pooles lähisuhe) oli

konkreetsel hetkel kannatanu huviobjekt ning sellises olukorras teevad kõik inimesed endast oleneva, et vahejuhtum n.ö vaikselt ära klaarida. Viimast viisi tunnistaja tegelikult ju kirjeldabki ning eeltoodu selgitab, miks kirjeldas kannatanu situatsiooni ballil märksa mahlakamana kui tunnistaja. Kokkuvõtvalt ei ole maakohus ringkonnakohtu arvates teinud vigu, kui luges usaldusväärseks kannatanu, mitte süüdistatava ütlused. Vastuolud kannatanu ja tunnistaja ütlustes küll on, kuid neid on võimalik selgitada. Süüdistatava versiooni selles, et ta läks ballile, sest soovis lihtsalt tantsida ja aega veeta, paraku mitte miski ei toeta. mai 2019 episood (Tartu Ülikooli vilistlaspidu Ujula 4 Tartus): Kaitsja märkis apellatsioonis, et mais 2019 Tartus Ujula 4 toimunud Tartu Ülikooli vilistlaspeo puhul eeldas X Kaia-Triin Tammearult häirivat käitumist ja reageeris sel põhjusel üle. Kaitsja viitas, et kliendil oli Tartus viibimiseks põhjus – tal oli raamatuesitlus, süüdistatav ei läinud Tartusse eesmärgiga kannatanut jälitada. Järgmisel hommikul hotellis London toimunud hommikusöögil viibis lauas Kaia-Triin Tammearu alaealine laps ning pole ühtegi põhjust, miks ema ei võiks ühineda seltskonnaga kus on tema laps. Lisaks ei kinnita C ütlused süüdistusversiooni, mille järgi tegi Kaia-Triin Tammearu hommikusöögilauas negatiivseid kommentaare. Maakohus on ringkonnakohtu arvates põhjendatult viitega e-kirjavahetusele ja sõnumivahetusele (kd II tlk 81 pöördel) leidnud, et Kaia-Triin Tammearu initsieeris vilistlasürituse raames toimunud raamatuesitluse ise ja tegi seda millegipärast vahetult enne vilistlaspeo toimumist. Ringkonnakohus märgib, et ilmselgelt on raamatuesitlus ettekääne: kannatanu selgitas kohtus, et neil oli süüdistatavaga kokkulepe, et nende ühine laps on kõnealusel nädalavahetusel süüdistatavaga, kuid viimane teatas viimasel hetkel, et läheb Tartusse (kd I tlk 130 pöördel). Arvestades seda, et süüdistatav ilmselgelt teadis oma mehe harjumusi (nt on üritusi, mida inimene reeglina külastab ja naljalt vahele ei jäta, üks sellistest võib vabalt olla kohtumine endiste klassi- või kursusekaaslastega) on ringkonnakohtu hinnangul kohane järeldada, et süüdistatava eesmärgiks ei olnud raamatuesitlus. Süüdistatav viitas, et tal oli ebameeldiv näha peol abikaasat koos teise naisega. Vaidlus puudub ning kannatanu, süüdistatava ja C ütlustega on tõendatud, et mais 2019 elas kannatanu koos Cga. Olukorras kus süüdistatava enda väitel oli tal peol ebamugav näha oma abikaasat teise kaaslasega, tekib lihtne küsimus – miks siis üldse oli vaja oma mehe harjumusi teades sinna peole minna? Samuti on maakohus korrektselt järeldanud, et vilistlaspeo väisamine koos kaaslasega ei tee olematuks seda, mida heidab ette esitatud süüdistus ning mida kinnitasid ka süüdistatav ja tunnistaja C, s.o vilistlaspeol käis Kaia-Triin Tammearu peole koos läinud X-l ja C-l järgi ning häiris neid. Kõik puudutatud inimesed (sh süüdistatav) selgitasid, et lõpuks pidi sekkuma ürituse turvamees. Märkimist väärib asjaolu, et kaitsja esitatud lühisõnumivahetus Fga (kd II tlk 33) tõendab ringkonnakohtu arvates hoopis seda, et vaatamata vilistlaspeo väisamisele kaaslasega on viimane raskustes peolt Kaia-Triin Tammearu üles leidmisega, s.o peole võib minna koos ükskõik kellega, kuid see ei tähenda automaatselt seda, et seal ka koos aega sisustatakse. Kannatanu ja tunnistaja C ütlused ning kaitsja esitatud kirjalik tõend illustreerivad ilmekalt seda, millele süüdistatava aeg peol kulus. Väidetavale kaaslasele ilmselgelt mitte. Puutuvalt lapsega hommikusöögilauas aja veetmisesse märgib kohus, et kui lapse ema soovib lapsega koos aega veeta ja hommikust süüa, siis on see täiesti võimalik: ühine hommikusöök tuleb lapsega lihtsalt kokku leppida. Lapsega kvaliteetaja veetmine ei eelda seda, et tuleb tingimata pressida ennast lapse, mehe ja tema uue kaaslase lauda. Tunnistaja C ütlustega

on tõendatud, et Kaia-Triin Tammearu sõnum hommikusöögilauas oli selline, et temast nagunii lahti ei saa. Kannatanu ja tunnistaja C riimuvate ütlustega on täielikult ümber lükatud kõik versioonid selle kohta, et Kaia-Triin Tammearut huvitas laps. Samuti jääb arusaamatuks kaitsja väide, et tema klient ei teinud hommikusöögilauas negatiivseid kommentaare. Viimaseid kirjeldas oma ütlustes kannatanu. Arvestades seda, kuidas kirjeldasid eelmist õhtut tunnistaja ja kannatanu on ilmselge vale süüdistatava väide, et hommikusöögilauas räägiti üksnes neutraalset ja meeldivat juttu. Tunnistaja ja kannatanu mäletavad ühist hommikusööki veidi teisiti (vt tunnistaja ütlused kd I tlk 170 pöördel ja kannatanu ütlused kd I tlk 121). Kokkuvõtvalt ei näe ringkonnakohus, et käsitletud episoodis võimaldaks tõendid jõuda maakohtust erinevale seisukohale. Juuli 2019 episood (Korsika matkarada): Maakohus ei pidanud Kaia-Triin Tammearu ütlusi usaldusväärseks märkides, et kannatanu ja tunnistaja kirjeldasid riimuvalt, kuidas nad reisi Korsikale planeerisid. Maakohus ei uskunud Kaia-Triin Tammearu sõnu selles, et kohtumine matkarajal X-ga ja C-ga oli juhuslik. Maakohus märkis, et süüdistatav läks sihilikult Korsikale ja suundus matkarajale eesmärgiga kannatanu puhkus ära rikkuda. Ringkonnakohus nendib maakohtuga nõustuvalt, et süüdistuses märgitud ajal olid kannatanu ja C suhtes, seda kinnitasid nii kannatanu, tunnistaja kui ka süüdistatav. X ja C rääkisid mõlemad seda, kuidas nad tahtsid minna Korsikale matkama, üritasid oma plaane Kaia-Triin Tammearu eest varjata, kuid viimane sai kuidagi nende plaanidest teada ja ütles kannatanule, et rikub nende puhkuse ära (vt kannatanu ütlused kd I tlk 121 ja 121 pöördel, tunnistaja ütlused kd I tlk 171 pöördel). Ringkonnakohus märgib, et ütlused on riimuvad ning puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks peaks kannatanu ja tunnistaja valetama. Isegi kui nõustuda süüdistatavaga ja väita, et kriminaalasi on kannatanu kättemaks vms süüdistatavale, siis jääb arusaamatuks, miks peaks kannatanuga käesolevaks ajaks juba aastapäevad tagasi lahku läinud tunnistaja C kohtus valetama ning süüdistatavat mustama. Kaitsja hinnangul ei ole kannatanu ja tunnistaja ütlused usaldusväärsed, sest nad kirjeldavad kohtumist süüdistatavaga erinevalt. Ringkonnakohus tutvus kannatanu ja tunnistaja ütlustega (kd I tlk 121 ja 121 pöördel ja kd I tlk 171 pöördel, tlk 172 pöördel) ning erinevalt kaitsjast ei näe ringkonnakohus, et X ja C ütlused oleks diametraalses vastuolus. Kannatanu ütluste kohaselt matkas ta koos kaaslasega matkarajal, kui nägi kuidas keegi tema poole jookseb. Süüdistatav hüppas talle kaela, laulis itaaliakeelset laulu ja hakkas tegema solvavaid kommentaare. Tunnistaja märkis, et ta märkas ühel hetkel, kuidas heledates rõivastes inimene tormab nende poole, käed laiali ja huilgab. Kaia-Triin Tammearu jõudis neile lähemale ja hüppas X-le kaela. C selgitas, et seejärel nad vestlesid ca 10 minutit. Kokkuvõtvalt on kannatanu ja tunnistaja kirjeldanud kohtumist Kaia-Triin Tammearuga täiesti sarnaselt. Ringkonnakohus märgib, et seda kas tegemist on huilgamise või itaaliakeelse serenaadiga sõltub võrdselt nii esitajast kui kuulajast. Kaitsja märkis, et kannatanu sõnul ahistas süüdistatav teda füüsiliselt ja verbaalselt, kuid C hinnangul pidas süüdistatav neid kinni lühikest aega. Esiteks tuleb märkida, et keegi ei täpsustanud kohtuistungil kas kannatanu võis füüsilise ahistamise all silmas pidada seda, et Kaia-Triin Tammearu hüppas talle kaela – viimast kinnitavad nii kannatanu kui tunnistaja ning ringkonnakohtu hinnangul paigutub inimesele kaela langemine siis, kui seda ei soovita vastuvaidlematult soovimatu füüsilise kontakti alla. Teiseks ei täpsustanud keegi, kui kaua kannatanu hinnangul kohtumine matkarajal kestis. Kuigi tunnistaja ei avanud vestluse sisu on selge, et sündmus oli nii talle kui kannatanule šokeeriv –

seda kinnitasid mõlemad. Sealjuures nähtub kannatanu ja tunnistaja ütlustest, et nende jaoks polnud häiriv mitte vestlus vaid eelkõige tõsiasi, et keegi näeb nii palju vaeva nende üles otsimiseks, tuleb teise riiki järgi. Käesoleval juhul ei olegi tegelikult oluline mida süüdistatav kohtumisel ütles, vaid fakt, et ta ilmus Korsikale üksnes selle pärast, et seal oli X koos C-ga. Kaitsja heitis maakohtule ette seda, et kannatanu ja tunnistaja ütlused selle kohta, kuidas võis süüdistatav nende asukohast teada saada, olid erinevad. Ringkonnakohus märgib, et kannatanu sõnul pärineb tema teadmine tunnistaja C-lt, s.o X ise vahetult selle fakti kohta Korsikal teavet ei hankinud, vaid ta vahendas kohtus seda, mida talle rääkis tunnistaja C (kd I tlk 131 pöördel). Viimane selgitas, et Kaia-Triin Tammearu ise kirjeldas, kuidas ta käis erinevates kohtades küsimas, kas neid on kusagil nähtud. Ringkonnakohus nendib, et arvestades sündmuse ja kohtuistungi vahele jäänud ajavahemikku ning tõsiasja, et süüdistatav vahendas C-lt saadud teavet, on teatud erinevused isikute ütlustes loomulikud. Samas langevad kannatanu ja tunnistaja ütlused kokku selles, et neile teadaolevalt tegi Kaia-Triin Tammearu pingutusi nende võimaliku asukoha tuvastamiseks, s.o kohtumine matkarajal ei olnud juhuslik vaid planeeritud. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga selles, et kõrvaldamata on kahtlus juhusliku kohtumise kohta. Kaitsja ei pidanud eluliselt usutavaks, et nii pikalt rajalt kellegi leidmine ja üles otsimine on võimalik. Oma väite kinnituseks esitas kaitsja maakohtule väljatrüki internetist, millelt nähtub kõnealuse matkaraja pikkus (kd II tlk 34). Ringkonnakohtu hinnangul ei pööranud kaitsja tähelepanu sellele, mida rääkisid kohtus kannatanu ja tunnistaja C. Kannatanu märkis, et rada, kus nad Kaia-Triin Tammearuga kohtusid, oli 7-10 kilomeetrit. Tunnistaja sõnul pidi Kaia-Triin Tammearu nende leidmiseks lahendama kaks küsimust: tegema kindlaks, kui kaugele nad on jõudnud ja aru saama, mis pidi nad liiguvad (kd I tlk 171 pöördel) Arvestades tunnistaja C ütlusi selle kohta, et Kaia-Triin Tammearu kogus nende viibimiskoha kohta kohalikelt teavet, ei ole ringkonnakohtu arvates viidatud kahele küsimusele vastuse saamine ülemäära keeruline. Silmas tuleb pidada ka seda, et kolmandad isikud on eelduslikult nõus lahkelt infot jagama matkaradadel kohatud inimeste kohta, kui ilmub välja keegi, kes väidab, et ta on matkakaaslastest maha jäänud vms. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud tegemist juhusliku kohtumisega: kannatanu ja tunnistaja kirjeldasid, kuidas nad proovisid minekut varjata, Kaia-Triin Tammearu sai nende plaanidest teada, lubas tulla puhkust rikkuma ja täitis oma lubaduse. Ringkonnakohus märgib, et kahtlemata ei saa juhuseid välistada, kuid siinkohal tuleb vaadata tervikpilti: käesolevas asjas on n.ö juhuslikke kohtumisi kogunenud piisavalt kriitiline mass väitmaks, et need ei saa olla juhuslikud. Absoluutselt asjasse puutumatu on kaitsja väide, et 2019.a koju tagasi kolides kasutas kannatanu Kaia-Triin Tammearu abi. Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd süüdistatav elas viidatud ajal seal kuhu X naasis (oma ema majja) ja seega on mõistlik eeldada, et Kaia-Triin Tammearu oli kannatanu plaanidest teadlik. Seda, kas kannatanu palus ise abi või süüdistatav pakkus oma abi, keegi ei täpsustanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda abi kasutamine kolimisel seda, et kannatanu jaoks poleks olnud eelnev häiriv. Kaitsja esitas apellatsioonis väite, et kooskõlas KarS § 7 lg 1 p 1 ei ole Kaia-Triin Tammearut võimalik Eesti Vabariigis juulis 2019 Korsikal toime pandud teo eest vastutusele võtta. Eesti karistusseadus kehtib KarS § 7 lg 1 p 1 järgi väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta, mis on Eestis karistusseaduse järgi kuritegu, kui teo toimepanemise kohas on selline tegu karistatav või seal ei kehti ükski karistusõigus ning tegu on toime pandud Eesti kodaniku vastu.

Tõendamaks identset karistusnormi, esitas prokurör maakohtule Eesti Vabariigi poolt Prantsuse Vabariigile edastatud õigusabitaotluse ja sellele laekunud vastuse (kd I tlk 49-56). Bastia linna kriminaalkohus märkis oma 17.02.2021 vastuses, et Eesti Vabariigi 02.02.2021 päringus kirjeldatud teod võivad kvalifitseeruda prantsuse õiguse järgi endise abikaasa või elukaaslase moraalseks ahistamiseks. Prantsuse karistusseadustiku art 222-33-2-1 järgi „Abikaasa, ametliku või mitteametliku vabaabielu elukaaslase või kooselupartneri ahistamise eest korduvate väljaütlemiste või tegudega, mille eesmärk või tagajärg on viimase elutingimiste halvenemine, mis väljendub viimase füüsilise või vaimse tervise halvenemises, karistatakse vabadusekaotusega pikkusega kuni kolm aastat ja rahatrahviga summas suurusega kuni 45 000,00 eurot, kui need asjaolud põhjustasid täieliku töövõimetuse pikkusega kuni kaheksa päeva või millega töövõimetust ei kaasnenud, vabadusekaotusega pikkusega kuni viis aastat ja rahatrahviga suurusega kuni 75 000,00 eurot kui need asjaolud põhjustasid täieliku töövõimetuse pikkusega kauem kui kaheksa päeva või kui need teod on pandud toime alaealise juuresviibimisel ja pealtnägemisel. Samad karistused kehtivad ka juhul, kui sama kuriteo paneb toime ohvri endine abikaasa või ametliku või mitteametliku vabaabielu elukaaslane. Karistusi suurendatakse vabadusekaotuseni kuni kümneks aastaks ja rahatrahvini summas suurusega kuni 150 000,00 eurot, kui ahistamine on viinud ohvri enesetapuni või enesetapukatseni.“ Eesti Vabariigi karistusseadustiku § 1573 lg 1 järgi loetakse ahistavaks jälitamiseks teise isikuga korduva või järjepideva kontakti otsimine, tema jälgimine või muul viisil teise isiku tahte vastaselt tema eraellu sekkumine, kui selle eesmärk või tagajärg on teise isiku hirmutamine, alandamine või muul viisil oluliselt häirimine, kui puudub KarS § 137 sätestatud süüteokoosseis. Ringkonnakohtu hinnangul on normid sisult identsed. Eesti Vabariigis on KarS § 1573 lg 1 sätestatud ahistamine kuriteona karistatav, kui teise isikuga otsitakse kontakti, teist isikut jälgitakse või sekkutakse muul viisil teise isiku eraellu viimase tahte vastaselt ning kirjeldatud tegevuse eesmärk või tagajärg on teise isiku hirmutamine, alandamine või muul viisil oluliselt häirimine. Sarnaselt Eesti Vabariigis kehtiva KarS § 1573 lg 1 on Prantsuse Vabariigis art 22233-2-1 kirjeldatud tegevus kuriteona karistatav, kui normis piiritletud isiku ahistamine ehk väljaütlemised või teod on korduva iseloomuga. Oluline erinevus on selles, et Eesti Vabariigi karistusseadustik ei sea võimalikule toimepanijale lisatingimusi – Eestis võib teo toime panna igaüks, Prantsusmaal võetakse viidatud sätte alusel vastutusele lähisuhtes olnud või olevad inimesed. Eeltoodu tähtsust ei oma: käesolevas asjas on tuvastatud ja puudub vaidlus selles, et kannatanu ja süüdistatav olid juulis 2019 veel abielus, kuid see oli lagunenud – kannatanu elas koos teise naisega. Erinevalt KarS § 1573 lg 1 loetakse Prantsusmaal art 222-33-2-1 sätestatud tegevus kuriteoks, kui selle eesmärk või tagajärg on isiku elutingimuste halvenemine, mis väljendub viimase füüsilise või vaimse tervise halvenemises. Ringkonnakohus nendib, et nii Eestis kui Prantsusmaal on kaitstavaks õigushüveks inimese vaimne tervis. Prantsusmaal kehtivat normi grammatiliselt tõlgendades tuleb asuda seisukohale, et seal on tõendamiseseme üheks asjaoluks tõsiasi, et puudutatud isiku vaimne või füüsiline tervis pidi halvenema. Samas ei ole oluline, et halvenemisega kaasneks töövõimetus – vastutusele saab võtta toimepanija ka juhul, kui ohvrile töövõimetust ei kaasnenud. Ringkonnakohtu hinnangul kaasneb KarS § 1573 lg 1 väljendatud võimaliku tagajärge – inimese hirmutamine, alandamine või muul viisil oluline häirimine – realiseerumisel vastuvaidlematult negatiivne muutus puudutatud isiku elutingimustes, s.o vaimses tervises. Identse karistusnormi eelduseks ei saa seada seda, et Eestis ja välisriigis kehtivad normide sõnastus kattub sajaprotsendiliselt.

Ringkonnakohus leiab, et Prantsusmaa Vabariigis on Kaia-Triin Tammearu tegu kuritegu Prantsuse karistusseadustiku art 222-33-2-1 järgi ning teo eest on Prantsusmaal karistuseks ette nähtud vabadusekaotus pikkusega kuni kolm aastat ja rahatrahv summas suurusega kuni 45 000,00 eurot. Vaatamata sellele, et õigusabitaotlusele laekunud vastus ei sisalda informatsiooni selle kohta, milline on Prantsusmaa karistusseadustiku art 222-33-2-1 järgi kvalifitseeritava kuriteo aegumistähtaeg, tuleb tõdeda, et KarS § 7 lg 1 p 1 sätestatu eesmärgiks on kontrollida teo põhimõttelist karistatavust mitte seda, kas sellise teo eest oleks inimest veel võimalik välisriigis karistada. Eesti karistusseadustiku järgi ei ole tegu aegunud. Eeltoodu tõttu ei nõustu ringkonnakohus kaitsjaga selles, et Kaia-Triin Tammearut pole võimalik juulis 2019 Korsikal toime pandud teo eest vastutusele võtta. Detsember 2019 episood (Rootsi Kuningriigis toimunud suusareis) Kaitsja märkis apellatsioonis, et maakohus hindas tõendeid ühekülgselt. Kohus jättis tähelepanuta, et X läks reisile koos lastega, viimaste suhtes on süüdistataval ja kannatanul ühine hooldusõigus. Süüdistatav tegi jõupingutusi teise hotelli leidmiseks, seda ta ei leidnud ning Kaia-Triin Tammearul ei jäänud midagi muud peale koridoris ööbimise üle. Ringkonnakohtu hinnangul ei puutu kannatanu ja süüdistatava laste ühine hooldusõigus asjasse. Esiteks viitas kannatanu kohtus tõsiasjale, et ta käis üksi koos lastega välisreisidel varemgi. Teiseks saab täiesti tavapäraseks ja normaalseks pidada seda, kui lapsed reisivad kas ühe või teise vanemaga. Seda enam olukorras kus toimivat perekonda enam ei eksisteeri. Lapsed ei pea jääma meelelahutuseta, kui vanematel omavahel enam ei klapi. Maakohus on otsuses õigesti märkinud (kd II tlk 83), et kohtule esitatud kirjalikud tõendid, kannatanu ja tunnistaja W ütlused lükkavad ümber Kaia-Triin Tammearu väited selle kohta, et nad plaanisid reisi koos X-ga, kuid viimane otsustas viimasel hetkel ümber. Ringkonnakohus tutvus nii kannatanu, tunnistaja W ütlustega kui viimase esitatud broneeringuinfoga (kd I tlk 32-34) ning tõenditest nähtub vastuvaidlematult fakt, et Kaia-Triin Tammearu ei olnud kunagi reisiseltskonna hulka arvestatud. Kannatanu ütlustega ja asitõendi vaatlusprotokolliga (kd I tlk 19-20) on tõendatud, et süüdistatav hakkas ennast reisile jõuga kaasa pressima. Ringkonnakohus nendib, et kaitsja esitatud kirjalikust tõendist (kd II tlk 35-38) nähtub tõsiasi, et Kaia-Triin Tammearul õnnestus omale broneerida tuba ajavahemikuks 23.12.2019-27.12.2019, kuid süüdistatav tühistas broneeringu omal algatusel (vt hotelli vastus „oleme saanud teie taotluse 2948076610 tühistamiseks, anname endast parima, et leida teike lahendus, kuigi see on tasuline tühistamine“). Süüdistatav märkis kohtus, et ta oli sunnitud ööbima kannatanu hotellitoa ukse taga, sest broneeritud hotellis ööbimiseks pidanuks ta kasutama autot, mida X talle ei andnud. Ringkonnakohus märgib, et järelikult ei ole õige kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et KaiaTriin Tammearu ei leidnud teist hotelli. Puutuvalt süüdistatava selgitusse märgib ringkonnakohus, et tegemist on ilmselge ettekäändega: esiteks on hotelli külalistel võimalik tegeleda suusatamisega (tegevus, milleks Kaia-Triin Tammearu eelduslikult Rootsi läks) https://www.booking.com/hotel/se/ottsjo-fjallhotell.et.html?aid=333369&label=ottsjofjallhotellhPTi2FSPhK1G5P4dBSk2xAS589196161338%3Apl%3Ata%3Ap1%3Ap2%3Aac%3Aap%3 Aneg%3Afi%3Atiaud-1183547560987%3Akwd34524663363%3Alp9061552%3Ali%3Adec%3Adm%3Appccp%3DUmFuZG9tSVYkc2RlIy h9YcLgEXIAJSu2fIX5Olt3Yyo&sid=c8e23022830fc71aa75061ab66b034d1&dest_id=2532281;dest_type=Cty;dist=0;group_adults=2;group_children=0;hapos=1;hpos=1;no_rooms =1;req_adults=2;req_children=0;room1=A%2CA;sb_price_type=total;sr_order=popularity;sr

epoch=1653384953;srpvid=1dba437cfcab01b1;type=total;ucfs=1&#hotelTmpl), teiseks peaks Rootsiski ringkonnakohtule teadaolevalt autorenditeenus täiesti toimima ning kolmandaks oli süüdistataval võimalik oma lastega koos aega veeta ka enda poolt broneeritud hotellis. Ringkonnakohtu arvates on maakohus tõendeid hinnates jõudnud põhjendatult järeldusele, et Kaia-Triin Tammearu järgnes X-le Rootsi suusareisile sihilikult, eesmärgiga rikkuda ära kannatanu puhkus. Ringkonnakohus ei saa märkimata jätta, et kannatanu ja viimase reisiseltskonna hotellitoa ukse taga kangekaelselt „telkiv“ Kaia-Triin Tammearu unustas sealjuures elementaarse eneseväärikuse (vt foto kd I tlk 166) mõtlemata, kuidas võis tema käitumine mõjutada lapsi. Ringkonnakohtu hinnangul võis ema käitumine teismeliseikka jõudnud või jõudmas lastele valmistada parasjagu piinlikkust ning selgi põhjusel on täiesti kohatu viidata asjaolule, et kannatanu tegi kõik endast oleneva laste emast eemaldamiseks. Maakohtule esitatud õigusabipalve ja selle vastuse järgi (kd I tlk 37-48) on Kaia-Triin Tammearu tegu kuritegu ka Rootsi Kuningriigis, s.o KarS § 7 lg 1 p 1 sätestatud eeldused on täidetud. Oktoobri 2020 episood (XXX tantsukool) Ülalnimetatud episoodis ignoreeris maakohus kaitsja arvates kirjalikke tõendeid ja rajas otsuse vääralt kannatanu ja Z ütlustele. Kaitsja märkis, et kohtule esitatud tõendite kohaselt käis X koos C-ga XXX tantsukoolis ajavahemikul jaanuar – juuli 2019. Kaia-Triin Tammearu käis samas tantsukoolis koos oma partneri Ü-ga september-oktoober 2020. Pärast abielu lahutamist läks X oktoobris 2020 uue partneriga tantsukooli ja järelikult käitus hoopis kannatanu süüdistatava suhtes provotseerivalt. Süüdistatav käis tantsukoolis alates 09.08.2020 ja sinna kutsus ta Ü (11.01.2022 esitatud Messengeri vestlus). Ringkonnakohus tutvus kannatanu, tunnistaja Z ja süüdistatava ütlustega ning kirjalike tõenditega (tantsukooli vastus kd I tlk 35-36, kaitsja esitatud Messengeri vestlus kd II tlk 39). Maakohus on oma otsuses märkinud, et süüdistataval oli lihtne kannatanut ahistada – endise elukaaslasena ja ühist elukohta jagavana oli tal suurepärane ülevaade X tegevustest. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et endise abikaasana oli süüdistatav tõenäoliselt väga hästi kursis ka oma eksmehe harjumustega. X puhul tuleb täheldada, et temaga lähisuhtes olnud kannatanu ja tunnistaja C viitasid asjaolule, et kannatanule meeldib tantsida. Kannatanu selgitas (kd I tlk 132 pöördel), et ta väisas tantsukursusi Kaia-Triin Tammearuga, samuti käis ta XXX tantsukoolis kursustel C-ga. Seejärel läks ta tantsukursustele Z-ga. Järelikult oli süüdistataval kombeks külastada tantsukursusi, kellega ta oli lähisuhtes või seda loomas. Tõenäoliselt hammustas selle läbi ka süüdistatav: endise elukaaslase harjumused on reeglina teada ning kui sellele lisada fakt, et sul on pidevalt ülevaade teise inimese käikudest, siis on ilmne, et pusle – kus mees veedab nt E ja T õhtul ajavahemikul 16-17-ni aega – läheb ühel hetkel kokku. Samuti ei ole eluliselt usutav, et süüdistatavale ei jäänud märkamata see, et kannatanul võib olla tekkinud või tekkimas uus lähisuhe. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult lähtunud kannatanu ja tunnistaja Z riimuvatest ütlustest. Mõlemad on vahejuhtumit kirjeldanud sarnaselt. Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda kaitsja esitatud Messengeri vestlus seda, et Ü kutsus Kaia-Triin Tammearu tantsukursustele. Vaadates kaitsja esitatud väljavõtet (kd II tlk 39) on ilmne, et tegemist on vestluses osalejate esmase kontaktiga: all on kuvatud suhtluskeskkonna standardteade, mis ilmub sinna üksnes siis, kui sellele vastab inimene, kes ei ole olnud varasemalt saatja kontaktiloendis. Vestlust alustas tõenäoliselt Kaia-Triin Tammearu, mitte Ü ning seega on

kaheldav, kes ikkagi keda tantsukursustele kutsus. Tänapäeval pole välistatud, et tantsukaaslasi otsitakse ka sotsiaalmeediast, täiesti võõraste inimeste seast. Ringkonnakohtu arvates toetab kaitsja esitatud tõend pigem seda, et Kaia-Triin Tammearu tegi kõik endast oleneva tantsukursustele minekuks, kuna ta arvas seal olevat kannatanu koos uue kaaslasega. Märkimist väärib, et Kaia-Triin Tammearu pingutused kandsid vilja: tema alustas tantsukursustel käimist augustis ning septembris ilmuski sinna X koos Z-ga. Samuti ei näe ringkonnakohus erinevalt kaitsjast ühtegi mõistlikku põhjendust, miks ei võiks kannatanu koos oma uue kaaslasega minna tantsukursustele. Mitte midagi provotseerivat seal ei olnud, pealegi puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et X oleks seda teinud teadlikult ja tahtlikult. Vastupidi – tõendite kogumist saab järeldada vaid üht: kannatanu ei olnud absoluutselt huvitatud sellest, et ta puutub kusagil süüdistatavaga kokku. Märkimist väärib, et sel ajal oli X juba astunud arvestatavaid samme võimaldamaks endale rahu ja süüdistatavast eraldi ruum XXX asuvas elamus. 06.11.2020 episood (Solarise kino) Kaitsja on apellatsioonis väitnud, et X käitus ise provotseerivalt, kui kutsus Z külla majja, mis oli ka Kaia-Triin Tammearu elukoht ja läks seejärel kinno, võttes kaasa poolte ühise lapse. Kaitsja märkis, et kino on avalik ruum, kus igaühel on õigus viibida. Ringkonnakohtu arvates on maakohus uuritud tõendite pinnalt õigesti järeldanud, et kannatanul ja tunnistaja Z-l oli plaan minna kinno, kuid süüdistatav pressis ennast nendega kaasa. Kaitsja väited jäävad arusaamatuks selle kohta, et kannatanu käitus Z külla kutsudes provotseerivalt. X ja Kaia-Triin Tammearu abielu oli lahutatud (kd II tlk 15-16) ning kannatanu emale kuuluvas elamus elavale süüdistatavale oli korduvalt antud märku sellest, et ta peaks eluruumid vabastama (kd I tlk 68-72, tlk 157). Kannatanu ja tunnistaja Z ütlustega on tõendatud, et algselt soovisid nad jätta Z lapse koos X samas vanuses lapsega koju mängima ja minna kahekesi kinno, kuid süüdistatav tungis X eluruumidesse ning nad ei julgenud lapsi koju jätta. Kannatanu ja tunnistaja märkisid riimuvalt, et kinos kohtusid nad Kaia-Triin Tammearuga, kes tuli nendega samale seansile. Ringkonnakohus märgib, et kino on küll avalik ruum, kus kõigil on õigus viibida, kuid käesoleval juhul on tõendatud, et Kaia-Triin Tammearu, süüdistatava ja tunnistaja kohtumine kinos ei olnud juhuslik. Süüdistatav läks nimme eksabikaasale kinno järgi. Pugemine laste huvide taha on kohatu: selleks ajaks olid süüdistatav ja kannatanu lahutatud ning kohus ei näe ühtegi takistust, mis ei võimaldanud Kaia-Triin Tammearul oma lapsega soovi korral ise kinno minna. Ringkonnakohus märgib, et perekonda kui sellist enam ammu ei eksisteerinud ning miks ei võinuks isa lapse ja uue kaaslasega koos aega veeta? Kohtus esitletud tõendid näitavad seda, et süüdistatava jaoks oli laps teisejärguline kui mitte öelda olematu põhjus. Kaia-Triin Tammearu oli huvitatud kannatanu uue suhte laialiajamisest – tunnistaja C puhul oli valitud taktika end õigustanud (vt C ütlused kd I tlk 172). Episood 24.11.2020 (kannatanule kaela hüppamine) Kaia-Triin Tammearu oli oma apellatsioonis üldistaval seisukohal, et kannatanu valetab ja on teinud seda läbivalt kogu kriminaalmenetluse vältel. Vaidlusaluses episoodis ei näe ringkonnakohus, et X valetas. Süüdistatav tunnistas kannatanu kallistamist ja õigustas oma tegevust sellega, et nad olid eelmisel õhtul oma suhetest rääkinud ning tema arvates on normaalne inimest kallistada. Maakohus on põhjendatult leidnud, et olukorras kus kannatanule

lähenetakse füüsiliselt vastu viimase tahtmist, on kirjeldatud käitumine ahistava iseloomuga (kd II tlk 84 pöördel). 29.11.2020 episood (Lauluväljak) Kaitsja märkis apellatsioonis, et X võttis järjekordselt kaasa noorema tütre ja kutsus eelnevalt uue kaaslase süüdistatava ja kannatanu ühisesse koju. Süüdistatav läks Lauluväljakule, sest soovis teada, kuhu last jälle viiakse. Kaitsja möönis, et isegi kui Kaia-Triin Tammearu üritas Lauluväljakul X-ga füüsilist kontakti otsida, ei olnud see nii häiriv, et täidaks ahistava jälitamise tunnused. Ringkonnakohus ei hakka kordama maakohtu esitatud motiive (kd II tlk 85). Täiendavalt tuleb märkida, et esmalt ajab kaitsja ringkonnakohtu hinnangul meelevaldselt segi selle, mida KaiaTriin Tammearule ette heidetakse. Lisaks soovimatule füüsilisele kontaktile kannatanuga on etteheitel tegelikult ju teine, võrdlemisi lihtne pool: Kaia-Triin Tammearu läks X-le ja viimase kaaslasele järgi, sokutas ennast nende seltskonda ning ei lahkunud kui seda temalt paluti. Kannatanu ütlustest ei nähtu, et süüdistatav oli tema ja Z seltskonda oodatud. Kannatanu ja tunnistaja Z ütlustega on tõendatud, et süüdistatava pidevad füüsilised lähenemiskatsed Lauluväljakul ei olnud kannatanule vastuvõetavad ja ta palus korduvalt oma eksnaisel olla koos lapsega, kui viimane seda tahab või lahkuda (kd I tlk 125 pöördel, tlk 138 pöördel). Mis puudutab poolte ühist kodu ja väidet, et süüdistatav ei teadnud kuhu last jälle viiakse, siis siinkohal ei pea ringkonnakohus vajalikuks korrata 06.11.2020 episoodis (Solarise kino) esitatud põhjendusi. Puutuvalt kaitsja seisukohta, et pooltel oli lapse/laste suhtes ühine hooldusõigus, märgib ringkonnakohus, et PKS § 116 mõttes kätkeb hooldusõigus endas vanema õigust ja kohustust hoolitseda alaealise lapse eest. Hooldusõigus tähendab otsustuspädevust oluliste asjaolude üle (näiteks kasvatusküsimused, lapse tervisesse või haridusse puutuv jms). Ühine hooldusõigus ei tähenda seda, et lahku läinud vanemad peaksid vaba aja veetma koos, perekonda mängides. Kahtlemata on kena, kui lahku läinud inimesed suudavad laste heaolu nimel minna nt ühisele välisreisile või väisata koos üritusi, kuid üks või teine pool seda nõuda ei saa. Samas just eeltoodule kaitsja ringkonnakohtule arusaadavalt rõhubki. Lapse igapäevaelu puudutavaid pisiküsimusi (nt kas minna kinno või Lauluväljakule valgusinstallatsioone vaatama) võivad vanemad otsustada eraldi. Lähtuda tuleb lapse huvidest. Kahtlemata võiks väita, et lapse huvides pole talle uue, kuid vastumeelse kaaslase seltskonna igakülgne peale surumine ning ema proovib last sellest säästa. Kuid antud juhul ei osunda tõendid, et selline olukord tekkinuks. Vastupidi, tunnistaja Z viitas, et X laps mängis meeleldi koos tema lastega. Ühine laps oli viimane inimene, kelle vastu Kaia-Triin Tammearu Lauluväljakul huvi tundis, süüdistatav keskendus täielikult kannatanule. Episoodid ajavahemikul 2019.a algusest kuni 02.12.2020 (kannatanu verbaalne ja füüsiline ahistamine XXX; kannatanu telefonivestluste segamine) Kaitsja märkis apellatsioonis, et ülalmärgitud osas on süüdistus konkretiseerimata ja Kaia-Triin Tammearul puudub võimalus end kaitsta. Abikaasaks nimetamine ei ole solvav ega ahistav, süüdistuses kasutatud väljendid solvama ja ähvardama on üldsõnalised, sõnakasutusele saaks anda hinnangut siis, kui need oleks süüdistuses konkreetselt kajastatud. Kaitsja oli seisukohal, et isegi pärast kohtulikku uurimist jäi selgusetuks, miks pidanuks X pidama süüdistatava juuresolekul ja ees telefonivestlusi, millele viimane siis vahele segas. Ringkonnakohus on varasemalt võtnud seisukoha, et süüdistus selles osas on piisavalt konkretiseeritud. Samuti ei ole ringkonnakohtul maakohtu motiividele suurt midagi lisada:

maakohus on tuginenud kannatanu ja tunnistajate C, Z ning Y ütlustele. Tõendite kogumist tuleb välja jätta osa, mis süüdistuse piiridest väljub, kuid vaatamata sellele meenus C-le kohtus korduvaid intsidente, mis toimusid suvel 2019 kui ta oli X-ga suhtes (kd I tlk 171). Tunnistaja kirjeldas, kuidas X korraldas saunaõhtuid kuhu ilmus kutsumata külalisena Kaia-Triin Tammearu. Süüdistatav ei reageerinud kannatanu palvetele lahkuda ja käitus provokatiivselt: istus X-le sülle, ahistas sõna otseses mõttes füüsiliselt, läks saunalavale järgi jne. Sarnaselt Cle rääkis Z ristküsitlusel (kd I tlk 137) kuidas X-le esimest korda külla minnes ilmus praktiliselt kohe välja süüdistatav, kes keerles X ümber ja üritas ennast tema ja kannatanu vahele pressida, kannatanut silitada ja kallikeseks kutsuda. Tunnistaja Y rääkis, et Kaia-Triin Tammearu soovis pojale pidevalt kaela hüpata, eriti kui viimane mõne naisterahvaga ilmus, ta on näinud poja juures käimas kahte daami (kd I tlk 143 pöördel-146 pöördel). Pojale Kaia-Triin Tammearu käitumine ei meeldinud, poeg lükkas naist pidevalt eemale. X emale meenus juhus kus poeg pesi koos ühe daamiga õues autot ja siis seisis süüdistatav pea kaks tundi nende kõrval ja mustas poega, et mis sa ikka niuksega siin oled ja mis sa käid tema juures või et näed, et on minu“. Y meenutas, kuidas ca 2 aastat tagasi tuli poeg ühte naisterahvast talle tutvustama, koos kaeti laud ning sinna ilmus ka Kaia-Triin Tammearu, kes hakkas X kallistama. Poeg liikus naisel eest ära. Kannatanu märkis (kd I tlk 126) et juhtumeid kus Kaia-Triin Tammearu sekkub süüdistuses kirjeldatud viisil tema eraellu on olnud üle 10 kindlasti. Näiteks on naine hoovis 2 tundi seisnud ja näpuga mööda pestavat autot vedanud, ise pesukvaliteeti kommenteerides, grillides on tulnud kutsumata seltskonda jne. Telefonikõnede segamise kohta märkis kannatanu, et Kaia-Triin Tammeru tegi seda ajal, mil nad elasid XXX siis, kui uksed veel lukus ei olnud. Kohe, kui süüdistatav sai aru, et ta räägib mõne naisega, hakkas Kaia-Triin Tammearu talle vahele hüüdma solvavaid kommentaare ja järgnes, kui ta eemaldus. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigesti leidnud, et Kaia-Triin Tammearule ette heidetud ja ülalmärgitud teod on tõendatud. Maakohus leidis, et Kaia-Triin Tammearule ette heidetud tegu on tõendatud selles, et ta on 2018.a lõpust kuni 26.10.2020 korduvalt X naistuttavatele C-le ja Z-le edastanud solvavate ja halvustavate sisudega sõnumeid ja e-kirju. Kaitsja ei ole süüdistuse seda osa oma apellatsioonis käsitlenud, Kaia-Triin Tammearu leiab väga üldiselt, et kannatanu valetab. Ringkonnakohus süüdistatavaga ei nõustu. Maakohus on asja lahendamisel lähtunud nii tunnistajate C kui Z ütlustest ning uurinud kõnealuseid e-kirju. Kannatanu on kohtus rääkinud, miks need kirjad teda häirisid, s.o ta sai nendest tunnistajate kaudu teada ning see oli tema jaoks häiriv ja alandav. Ringkonnakohus ei näe, et kannatanu valetaks: esiteks on kirjad kannatanut halvustavad (X on kõrgfunktsioneeriv asperger, kellele meeldib naisi taga ajada) ja teiseks on ilmne, et kannatanu pidi oma uutele naistuttavatele, kellega ta oli loonud või lootis luua lähisuhet, nende kirjade sisu ja oma väidetavate eripärade puudumist ning eraelu (suhteid süüdistatavaga) põhjalikult selgitama. Ringkonnakohus nendib, et mõistlikule keskmisele kõrvalseisjale on üpris ilmne, et nii mustamine kui vajadus jagada stiilis „ma ei ole kaamel“ on inimest nii häirivad kui alandavad. Põhimõtteliselt jaatab ringkonnakohus siinkohal maakohtu loogikat selles, et KarS § 1573 lg 1 võib hõlmata endas ka juhuseid, kus inimese ahistamine võib normi mõttes seisneda hoopis kolmanda isikuga mingisuguse teist mustava või häiriva teabe jagamises. Antud juhul ei saa eitada, et tegemist oli X tahte vastaselt tema eraellu sekkumisega – tegelikult ei eelda ega oota ükski inimene, et tema endine kaaslane hakkab uut väljavalitut kirjade, sõnumite vms kaudu pidevalt kummitama. Kaia-Triin Tammearu eesmärgiks oli nullida kõik X uued suhted selleks, et kannatanu pöörduks tema juurde tagasi. Selline käitumine on teise inimese häirimine muul viisil KarS § 1573 lg 1 mõttes.

VI Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus maakohtuga nõustuvalt, et Kaia-Triin Tammearu teod on tõendatud ja soov päästa oma abielu ei õigusta tema käitumist. Ringkonnakohus jagab täielikult maakohtu lõppjäreldust selles, et Kaia-Triin Tammearu tegevus täidab KarS § 1573 lg 1 objektiivse teokoosseisu tunnused. Kannatanu märkis kohtus läbivalt, et süüdistatava tegevus oli häiriv, alandav, ahistav, segas tema eraelu ning tal tekkis hirm, mida Kaia-Triin Tammearu järgnevalt ette võtab või kust välja kargab. Asetades Kaia-Triin Tammearu käitumisaktid ajateljele on üpris ilmne, et süüdistatava tegevus halvaks iga inimese eraelu ning süüdistatava teguviis tekitab hirmu kõrvalseisjaski. Kaitsja ei nõustunud maakohtuga selles, et Kaia-Triin Tammearu pani KarS § 1573 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toime kavatsetult. Kaitsja märkis, et kliendi käitumises puuduvad KarS § 1573 lg 1 teokoosseisu subjektiivsed tunnused. Ringkonnakohtu arvates on maakohus oma seisukohta piisava põhjalikkusega motiveerinud. Otsuse lehel nr 17 (kd II tlk 87) on maakohus märkinud, et Kaia-Triin Tammearul oli teada kannatanu üldine päevarutiin, ta teadis X harjumusi ja viibimiskohti, omas ülevaadet mehe tutvus- ja suhtlusringkonnast ning sel põhjusel oli tal võimalik suhteliselt efektiivselt kannatanu eraellu tungida. Kõrvale ei saa vaadata sellest, et kannatanu kavandas oma tegevusi – nt pidi ta ostma välisreisidele pileteid. Maakohus on viidanud õigesti sellelegi, et kannatanu ning tunnistajate ütluste järgi oli süüdistatava eesmärgiks X oluline häirimine, et viimane tunneks end oma uute naistuttavate ees alandatuna ning need uued tutvused läbi kirjeldatud sekkumise läbi kaoksid. Märkimist väärib, et süüdistatav on seda ise ka avaldanud (vt kd I tlk 161). Ringkonnakohus nendib, et maakohus ei oleta vaid otsuses väljendatud seisukohad põhinevad üksnes kriminaalasjas esitatud ja uuritud tõenditel. Maakohus on otsuses jälgitavalt põhjendanud, miks moodustasid antud juhul üksikjuhtumid ahistavale jälitamisele omase süstemaatilise iseloomu ja jõudnud ringkonnakohtu arvates veatule järeldusele, et Kaia-Triin Tammearu tegevus tuleb kvalifitseerida KarS § 1573 lg 1 järgi. Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga. Kannatanu poolt taotletud lähenemiskeelu jättis maakohus kohaldamata, seda apellatsiooni korras ei vaidlustatud. VII Järgnevalt lahendab ringkonnakohus kaitsja apellatsioonis tõstatatud küsimuse, mis puudutab mittevaralise kahju hüvitamist. Maakohus rahuldas 09.02.2022 otsuse alusel X nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks osaliselt, mõistes süüdistatavalt kannatanu kasuks välja 200,00 eurot. Kaitsja leidis, et Kaia-Triin Tammearu tuleks täielikult õigeks mõista, mis tooks õiguslikult endaga kaasa tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise. Alternatiivselt on apellant seisukohal, et kannatanu nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks tuleb antud asjas jätta igal juhul rahuldamata, s.o ka siis kui ringkonnakohus ei rahulda kaitsja taotlust oma kliendi õigeks mõistmises KarS § 1573 lg 1 järgi esitatud süüdistuses. Ringkonnakohtule arusaadavalt kohaldas maakohus apellandi arvates kannatanu nõudega osaliselt päri olles valesti materiaalõigust: kaitsja märkis apellatsioonis, et kooskõlas VÕS § 128 lg 5 hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi, kuid kannatanu ei ole oma hagis välja toonud asjaolusid, et temale on tekitatud viidatud normi mõttes mittevaralist kahju. Kannatanul väidetavalt tekkinud ajakulu, ürituse emotsiooni ja tema tuju rikkumine ei ole apellandi hinnangul käsitletav mittevaralise kahju hüvitamise alusena.

Prokurör leidis ringkonnakohtus toimunud istungil maakohtu seisukohaga nõustuvalt, et kuigi kannatanu kasutas oma hagis tagasihoidlikke väljendeid, mõjutas toimunu kannatanut väga. Prokurör viitas, et kannatanu ei ole jurist ning viimaste kohustus on sõnastada mittejuristi väljendused ümber ja viia kooskõlla asjas kogutud teiste tõenditega. Ringkonnakohus ei saa jätta märkimata, et prokuröri arusaam juristide kohustustest ei tarvitse olla vale, kuid siinkohal on otstarbekas meenutada järgmist. Kooskõlas KrMS § 381 lg 3 esitab kannatanu kriminaalmenetluses tsiviilhagi uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu KrMS § 225 lg 1 või § 240 p 4 sätestatud tähtaja jooksul; KrMS § 38 lg 4 järgi selgitab uurimisasutus või prokuratuur kannatanule tema õigusi, mh tsiviilhagi esitamise korda, tsiviilhagile esitatavaid põhilisi nõudeid, tsiviilhagi esitamise tähtaega ja selle möödalaskmise tagajärgi, samuti riigi õigusabi saamise tingimusi ja korda. Ringkonnakohus märgib, et tsiteeritud normide pinnalt saab järeldada vaid üht: tsiviilhagi esitamise kohustus uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu ning prokuratuurile pandud ülesanne selgitada vajadusel kannatanule tsiviilhagi vormi- ja sisunõudeid tähendab seda, et eeskätt prokuratuuri enda kohustus on sõnastada mittejuristi väljendused ümber ja viia kooskõlla asjas kogutud teiste tõenditega. Kuigi viidatud sätted räägivad ka uurimisasutusest ei ole ringkonnakohtu arvates prokuratuuril võimalik KrMS § 213 valguses omapoolset selgitamiskohustust täiel määral uurimisasutusele delegeerida. Järelikult peaks kehtiva regulatsiooni valguses prokuratuur seisma selle eest, et koos kriminaalasjaga liiguks kohtusse elementaarsetele nõuetele vastav tsiviilhagi. Käesoleval juhul möönis prokurör ringkonnakohtule arusaadavalt seda, et kannatanu on hagis oma nõuet mõnevõrra ebaõnnestunult põhistanud ning ringkonnakohtule jääb veidi mõistmatuks, miks ei pööranud prokurör võimalikele minetustele tähelepanu juba siis, kui kannatanu hagi prokuröri lauale jõudis. Ringkonnakohtu hinnangul väärivad kaitsja vastuväited tähelepanu. Maakohus märkis otsuses (kd II tlk 90 pöördel ja 91), et kannatanu ütluste järgi oli süüdistatava käitumine tema jaoks hirmutav, alandav ja solvav ning selline käitumine häiris oluliselt X. Lisaks kirjeldas kannatanu seda, kuidas ta pidi olema kogu aeg valvel, sest ta ei teadnud millised on Kaia-Triin Tammearu järgmised sammud. Kohus leidis, et loetletud põhjustel tuleb jaatada kannatanul moraalse kahju tekkimist. Hagi osalise rahuldamise ehk kannatanu küsitud summa vähendamise tingis otsuse järgi tõsiasi, et kannatanu omalt poolt provotseeris süüdistatavat – nt tõi naistuttavaid ühisesse koju. Kannatanu X on 09.12.2021 esitatud hagiavalduses põhistanud mittevaralise kahju nõuet järgmiselt: „Samuti on Kaia-Triin Tammearu tegevuse tagajärjel tekkinud mulle moraalne kahju, mis seisneb ajakulus lõhutu taastamiseks ning erinevate ürituste/koosviibimiste rikkumises minu jaoks. Ürituste osas, kus ta on mind ja minu kaaslasi jälitanud, on ta sellega rikkunud ürituse emotsiooni ja minu tuju“. Kohtus selgitas kannatanu, et mittevaralise kahju nõudele ei oska ta hinnangut anda. Kõik need ballid, kinos käimised, kõik need üritused olid tasulised ning ta ostis piletid eesmärgiga olla seal koos oma kaaslasega. Kui tullakse tahtlikult kohale, rikutakse need üritused ära ja seal ahistatakse, siis peaks sellel nagu mingisugune hinnalipik olema (kd I tlk 127 pöördel). Esmalt märgib ringkonnakohus, et kannatanu taotletud hüvitis 500,00 eurot hõlmab hagiavalduses kajastatu kohaselt ka mittevaralist kahju mis on seotud süüdistuses kajastatud episoodiga (uksesüdamike lõhkumine ajavahemikul 2020.a algusest kuni 02.12.2020) ja kuriteoga (KarS § 266 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistus) milles Kaia-Triin Tammearu on õigeks mõistetud. Järelikult tuleb X nõue mittevaralise kahju hüvitamises osaliselt, osas mis puudutab

ajakulu lõhutu taastamiseks, jätta KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Ringkonnakohus selgitab kannatanule, et tal on õigus esitada nõue selles osas tsiviilkohtusse, tsiviilkohtumenetluse korras. Teiseks on maakohus hagi mittevaralise kahju nõudes osaliselt rahuldades jätnud kõrvale hagi aluse ehk kannatanu poolt esitatud asjaolud selle kohta mis konkreetselt põhjustas talle tema arvates mittevaralist kahju ning kannatanu ristküsitluses antud ütlused, milles X selgitab otseselt nõudega seonduvat. Kaitsja loogika on õige selles, et maakohus pidanuks hagis esitatud nõude lahendamisel võtma aluseks hagiavalduses esitatud asjaolud. Kirjalikus hagiavalduses ja kohtus antud ütlustes keskendub kannatanu ürituste ja peotuju rikkumisele. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et X oleks oma hagiavaldust kooskõlas KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 376 kohtuliku arutamise käigus muutnud ning tuginenud sellele, et mittevaraline kahju kaasnes talle pideva häirimise, alandamise jms tõttu. Eeltoodud põhjusel tuleb tõdeda, et maakohus ei jäänud oma otsustuse põhistamisel esitatud hagiavalduses märgitud asjaolude raamidesse, hagis esitatud väited on käsitlemata. Ringkonnakohus märgib kaitsjaga nõustuvalt, et VÕS § 128 lg 5 järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse VÕS § 134 lg 2 loetletud juhtudel - kahjustatud isikule tuleb mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral, s.o puudutatud isik ei pea nimetatud aluste esinemisel eraldi tõendama hingelise ja füüsilise valu olemasolu. Ringkonnakohtu hinnangul on nii esitatud tsiviilhagi kui kannatanu kohtus antud ütluste valguses põhjendatud kaitsja esitatud küsimus kas mittevaralise kahju katteks hüvitise välja mõistmist saab põhjendada ürituse ja emotsiooni rikkumisega või on siiski vajalik, et väidetav kannatanu näitab ära selle, et talle on põhjustatud psüühilist valu ja kannatusi? Ringkonnakohus jagab kaitsja seisukohta selles, et käesoleval juhul ei ole kannatanu nõue põhjendatud. Esiteks on kannatanu hagis esitanud väite, et Kaia-Triin Tammearu rikkus ahistava jälitamisega erinevad üritused ehk lihtsustatult öeldes kannatanu peotuju. Kannatanu kohtus antud ütlustest võib järeldada, et sisimas möönab X ka varalise kahju tekkimist ehk kõik need üritused, mille süüdistatav rikkus, olid tasulised. Nõuet varalise kahju ehk rikutud ja poolelijäänud ürituste piletikulu hüvitamiseks kannatanu esitanud ei ole. Teiseks on ringkonnakohus nõus apellandiga selles, et mittevaralise kahju jaatamiseks peaks tõendama veidi enamat. Iseenesest pole välistatud mittevaralise kahju tekkimine KarS § 157 3 lg 1 sätestatud kuriteo korral. Ahistava jälitamise tulemusel võib ohvril tekkida tervisekahjustus (näiteks ärevushäire, depressioon) või on ta sunnitud radikaalselt ja vastu oma tahtmist muutma oma senist elukorraldust (näiteks varem üritusi väisata armastanud inimene jääb koduseinte vahele). Mitte midagi sellist antud juhul ringkonnakohus ei tähelda. Erinevate koosviibimiste/ürituste emotsiooni ja kannatanu tuju rikkumine on kindlasti käsitletav kannatanu heaolu langusena, kuid antud juhul puuduvad tõendid selle kohta, et see oleks olnud drastiline ja püsiva iseloomuga. Samuti ei ole kriminaalasjas tõendatud fakt, et kannatanu muutis süüdistatava käitumise tõttu oma harjumuspärast elukorraldust. Vastupidi: näiteks olenemata sellest, et Kaia-Triin Tammearu ahistas kannatanut detsembris 2018 toimunud vilistlasballil ei loobunud kannatanu minekust vilistlaspeole, mis toimus mais 2019.

Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus kaitsjaga selles, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada. Kannatanu X nõue mittevaralise kahju väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata osas, mis see puudutab X-l mittevaralise kahju tekkimist nii süüdistatava poolt rikutud ürituste, emotsioonide kui tuju tõttu. Muus osas (s.o Kaia-Triin Tammearule KarS § 266 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistusega seotud ajakulu, mis seisnes lõhutud ukselukkude parandamises) tuleb hagi jätta läbi vaatamata. VIII Eeltoodust tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 2, 3, 4, § 338 p 2 ning § 340 lg 2 p 2, 5 tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada mittevaralise kahju osalises välja mõistmises ja selles osas teha uus otsus; maakohtu otsuse põhiosa tuleb täpsustada (so süüdistust puudutavas osas etteheidet, et Kaia-Triin Tammearu pani talle süüks arvatavad teod toime ajavahemikul 2018.a detsembrist – 02.12.2020) ning jätta sellest osaliselt välja asjaolud (s.o mis puudutavad 31.12.2020, jaanuari ja juuni 2021 sündmusi). Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, siis rahuldab ta seega ka osaliselt kaitsja apellatsioonkaebuse. Kaia-Triin Tammearu apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. IX Kaia-Triin Tammearu kaitsja Kersti Põld esitas taotluse apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest tasu saamiseks. Kaitsja on taotlenud, et kohus määraks osutatud riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks kokku 450,00 eurot (sh käibemaks 75,00 eurot). Taotluse kohaselt on apellatsioonkaebuse koostamise ajakulu 285 minutit, istungiks ettevalmistamise ajakulu 71 minutit ning osalemine istungil 60 minutit. Viimase osas märgib ringkonnakohus, et 10.05.2020 kohtuistungi protokolli järgi algas istung kell 09.57 ja lõppes 10.21. Kohtuistung kestis seega 1h ja 24 min. Kaitsja esitas riigi õigusabi tasu taotluse enne kohtuistungit, istungi kestust prognoosides. Justiitsministri 26.07.2016 määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 6 lg 5 järgi on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise kriminaalasja kohtuistungil on 27,00 eurot iga poole tunni kohta. Järelikult tuleb suurendada kaitsja tasu istungist osavõtu eest 32,40 euro võrra (sh käibemaks 5,40 eurot). Ringkonnakohtu hinnangul olid kaitsja toimingud põhjendatud ja vajalikud, ajakulu mõistlik ning seega tuleb Advokaadibüroo Kersti Põld Tallinna osakonna vandeadvokaat Kersti Põllule makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Kaia-Triin Tammearule apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest määrata 482,40 eurot (sh käibemaks 80,40 eurot). Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-le 4 vastava lahendi, jäävad KrMS § 185 lg-st 1 tulenevalt menetluskulud ringkonnakohtus riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.