Avaliku rahu vastased süüteod › Avaliku võimu teostamise vastased süüteod

1-21-7478

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1-21-7478 vajadust. PERH psühhiaatrikliinik vastas päringule, et X ei ole pärast ambulatoorse ekspertiisi käigus läbi viidud intervjuud ravi saamiseks sinna pöördunud. Viimane pöördumine oli 18. mail 2021. Kaitsjaga kooskõlastatult edastas prokurör X-le kutse prokuratuuri, et suhelda temaga kaitsja juuresolekul vahetult, kuivõrd kaitsja pidas võimalikuks X seisundi paranemist määral, mis võimaldaks tal tahteavalduste esitamist. X-le saadeti kutse lihtpostiga. Prokuröri ülesandel kontrollisid politseiametnikud 14. oktoobril 2021 X elukoha aadressi. Nad tegid kindlaks, et X elab jätkuvalt Tallinnas XXX, kuid ust ei avanud, postkast näis olevat tühi. Prokurör helistas korduvalt X teadaolevale telefoninumbrile, kuid kõnesid vastu ei võetud. X enda avaldatud number ei toiminud. 18. oktoobril 2021 X prokuratuuri ei ilmunud ega prokuröri, kaitsja või politseiga ühendust ei võtnud. Prokuröril ei ole õnnestunud ka pärast 18. oktoobrit 2021 -Xga ühendust saada. Prokurör oli seisukohal, et X-le tuleb kohaldada statsionaarset sundravi. Menetluses kogutud tõenditest (sh kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktist nr 7.1-3/551 tervikuna) nähtuvalt ei ole tõenäoline, et X peab ravirežiimist kinni. Prokurör märkis, et kohus ei ole sundravi vormi määramisel seotud eksperdi arvamusega ning ammugi mitte ebalevalt väljendatud soovitusega, millel puudub põhjendus. Samuti ei ole prokuröri hinnangul X puhul täidetud algusest peale ambulatoorse sundravi kohaldamise eeldused. Prokurör viitas Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt ei ole välistatud psühhiaatrilise sundravi kohaldamine algusest peale ambulatoorselt juhul, kui isikut on olnud võimalik jälgida statsionaarse toimingu teostamise või statsionaarse raviteenuse osutamise käigus (RKKK 3-1-1-105-16). Lisaks võib PsAS § 17 lg 3 kohaselt ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi kohaldada üksnes ravialuse isiku kirjalikul nõusolekul, mis eeldab ravialuse isiku piisavalt adekvaatset arusaamist nõusoleku andmise toimingu sisust ja eesmärgist.

kohaldamise arutamiseks

määrati

Mitteilmumise põhjusest X kohut ei teavitanud. Kohtule teadaoleva info kohaselt oli kohtukutse üle antud X isale. Prokurör leidis, et asja saab arutada ilma X. Kutse on X-le edastatud. Eksperdi arvamuse kohaselt ei saa X aru toimingute tähendusest ja ei saa kohtumenetlusest osa võtta. Kaitsja viitas Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt tuleb isikule tagada ärakuulamisõigus ning palus istungi edasi lükata. Kohus viitas Riigikohtu viimase aja praktikale, mille kohaselt tuleb võimalusel isikut küsitleda ning lükkas istungi edasi 19. jaanuarile 2022.

1-21-7478

1-21-7478 Kaitsja vaidles prokuröri taotlusele vastu. Ta tõi välja, et X ei ole varem väärteo- ega kriminaalkorras karistatud ning leidis, et tegemist oli ühekordse juhuslikku laadi süüteoga. Teo toimepanemisest on möödunud neli kuud ning X ei ole pannud toime uusi tegusid. Puuduvad tõendid, et X oleks ohtlik endale või teistele. Kaitsja hinnangul on jäetud arvestamata, et X-l on haigusteadvus. Ta on korduvalt pöördunud vabatahtlikult psühhiaatriahaiglasse. Arvestada tuleb isiku käitumist ja seisundi muutumist pärast teo toimepanemist. Ekspert peab võimalikuks ambulatoorset, mitte statsionaarset sundravi. Kaitsja leidis, et psühhiaatrilise sundravi kohaldamine X-le ei ole ilmtingimata vajalik, mistõttu palus jätta sundravi kohaldamata ja kriminaalmenetlus lõpetada. Prokurör märkis lisaks, et ambulatoorse sundravi absoluutseks eelduseks on isiku kirjalik nõusolek, kuid X seda andnud ei ole.

Maakohtu määrus

1-21-7478 Ravidokumentide kohaselt tarvitab X ravimeid ebakorrapäraselt, alates 2021.aasta maist pole ta käinud talle määratud depoosüste saamas. Ekspertiisiaktist nähtub, et X on käitunud ennastkahjustavalt (keeldunud söögist, proovinud sõitvast autost välja hüpata jms), aga ka vägivaldselt teiste isikute (oma ema) suhtes. Seda, et ta võib tal esineva psüühikahäire tõttu käituda ettearvamatult ja ohtlikult, kinnitavad ka 5. septembri 2021 sündmuse kohta kogutud tõendid. Eksperdi hinnangul vajab X regulaarset psühhiaatrilist jälgimist ja toetusravi psühhoosivastaste ravimitega. Ravita jäädes tema seisund halveneb ning prognoos ohtliku käitumise kordumisele tulevikus tõuseb. Seega on vaja kohaldada X-le psühhiaatrilist sundravi. Eksperdi ettepanek oli kohaldada X-le ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi. Kohus ei ole sundravi vormi määramisel aga eksperdi arvamusega seotud. Riigikohtu suuniste kohaselt peab kohus juhul, kui sisuline ravivajadus on kinnitust leidnud, hindama, kas isiku ohtlikkus ja selle kontrolli all hoidmise perspektiiv tingib statsionaarse või ambulatoorse sundravi määramise (RKKK 3-1-1-105-16 p 28 jj). Psühhiaatrilise sundravi kohaldamine algusest peale ambulatoorselt ei ole välistatud juhul, kui isikut on olnud võimalik jälgida statsionaarse toimingu teostamise või statsionaarse raviteenuse osutamise käigus. Kohus ei pidanud usutavaks X väidet, et ta võtab talle välja kirjutatud tablette. Ekspertiisiakti kirjeldavast osast nähtub, et Retseptikeskuse andmetel ei olnud X alates 2021. aasta veebruarist talle määratud ravimeid välja ostnud, igakuistest depoosüstidest on ta loobunud alates 2021. aasta juunist. Ka kohtusse ilmumisega oli X-l probleeme. Ta ei reageerinud kutsetele ja ta sundtoodi. Kohus pidas toimiku materjalide põhjal üheselt selgeks, et X-l puudub haiguskriitika. Sellest tulenevalt pidas kohus ebatõenäoliseks, et X alluks vabatahtlikule ravile. Kohtu leidis, et täidetud ei ole ka ambulatoorse sundravi kohaldamise eeldused. Vastavalt PsAS § 17 lg-le 3 võib ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi kohaldada üksnes ravialuse isiku kirjalikul nõusolekul. X ei ole sellist nõusolekut andnud. Kohtu hinnangul ei olnud X ei oma vaimse tervise seisundi poolest võimeline piisavalt adekvaatselt aru saama sellise nõusoleku andmise sisust ja eesmärgist. Eelnevast tulenevalt oli kohus seisukohal, et statsionaarne ravi on põhjendatud ja vältimatult vajalik. Kuna X-l puudub haiguskriitika, võib olla vajalik talle ka tahtevastaselt ravimeid manustada. Kohus möönis, et sellega võib kaasneda X kehalise puutumatuse riive ja ka vabaduspõhiõiguse piiramine, kuid leidis, et arvestades X psüühikahäirest tingitud ohtlikkust, on vajalik tagada, et ühiskonnaohtlik isik alluks ravile. Kohus märkis, et vajadusel tuleb ravi kohaldamisel lähtuda siiski alati põhiõiguste minimaalse riive põhimõttest.

Määruskaebus

1-21-7478 kohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud sundravi kohaldamise aluseid, rikkudes nii kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Maakohtu sundravi kohaldamist puudutavad järeldused on arusaamatud ja põhjendamatud. Kohus tegi sundravi kohaldamise vajaduse kindlaks üksnes eksperdiarvamuse põhjal. KrMS §-s 394 nähakse ette tõendamiseseme asjaolud, mis tuleb psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses obligatoorselt kindlaks teha. Muuhulgas tuleb tuvastada isiku edasise käitumise ohtlikkus iseendale või ühiskonnale. Kohus on X ohtlikkuse hindamisel refereerinud vaid ekspertiisiakti, kuid määrusest ei selgu, milles väljendub X ohtlikkus. Määrusest ei selgu, kas ja millele tuginevalt on kohus järeldanud, et vaid väidetav minevikus aset leidnud ühekordne 5. septembri 2021 episood võib suure tõenäosusega korduda. Kaitsja rõhutab, et X ei ole varem väärtegude ega kuritegude eest karistatud. X ei ole toime pannud ka uusi kuritegusid. Kaitsja hinnangul on tegemist ühekordse ja juhuslikku laadi süüteoga. Kuriteo toimepanemisest on möödunud juba 5 kuud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 2. märtsi 2007 määruses nr 3-2-1-145-06 leidnud, et isiku ohtlikkus saab väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Toimikus puuduvad tõendid selle kohta, et X võib olla ohtlik iseendale või teistele. Kaitsja juhib tähelepanu, et nii X ennast kahjustav kui ka vägivaldne käitumine, millele maakohus oma määruses viitas, leidis aset 2010. aastal ehk 12 aastat tagasi. Ka ei ole kohtumääruses põhjendusi, kas ja millele tuginevalt on kohus järeldanud, et vaid väidetav minevikus (2010. aastal) aset leidnud ühekordne vägivald ema suhtes võib suure tõenäosusega korduda. Maakohus ei ole osutanud ühelegi konkreetsele asjaolule, millest lähtuvalt eksisteerib konkreetsetel asjaoludel põhinev jätkuv oht isikule endale ning ühiskonnale. Maakohus lähtus eksperdi arvamusest ega hinnanud õigusvastase teo ja isikuga seotud asjaolusid. Kohus on jätnud arvestamata, et X-l on haigusteadvus, mida ta on kinnitanud ka maakohtu istungil. 7. septembri 2021 ekspertiisi kohaselt on X pöördunud ise vabatahtlikult korduvalt psühhiaatriahaiglasse. Maakohtu seisukoht, et X-l puudub haigusteadvus, on põhjendamata ja vastuolus X enda sõnadega, mille kohaselt ta on haige ja võtab kodus ravimeid. Psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks kriminaalasja kohtusse saatmise määruse esitamisel on oluline silmas pidada ka seda, et sundravi menetlusele allutatud isiku seisundit tuleb hinnata määruse tegemise aja seisuga. Riigikohtu seisukohale viidates märgib kaitsja, et arvestada tuleb kõnealuse isiku käitumist, tema seisundi muutust pärast õigusvastase teo toimepanekut ja muid asjaolusid, mis võivad viidata sellele, et sundravi kohaldamise alused võivad määruse tegemise hetkeks olla ära langenud (Riigikohtu määrus kriminaalasjas nr 1-16-7102). Asjaolud, et ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiis on tehtud 7. septembril 2021 ning X ei ole pannud toime uusi kuritegusid, viitavad hetkel pigem sellele, et sundravi kui isiku nõusolekuta ravi kohaldamine ei pruugi olla vältimatult vajalik. Ekspert pakkus ambulatoorset sundravi, mitte statsionaarset, nagu kohaldas kohus. Ekspertiisist on möödunud 5 kuud ja X psüühiline seisund võib olla paranenud. Selle kohta, kas X haiguslik seisund on kontrolli alla saadud või vajab ta jätkuvalt ambulatoorset või statsionaarset sundravi, puuduvad andmed ning seda ei ole vahetult kontrollitud. Varasem tahtest olenematul ravil viibimine ei tähenda automaatselt, et kohaldada tuleb sundravi.

1-21-7478 Eeltoodust tulenevalt on kaitsja seisukohal, et psühhiaatrilise sundravi kohaldamine ei ole ilmtingimata vajalik, sest küllaldaseks võib osutuda muu psühhiaatriline, psühholoogiline abi või alkoholivastane ravi.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Määruskaebuse argumendid ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.

10.2 Eelnevast tulenevalt ei pea paika ka kaitsja väide, nagu poleks maakohus põhjendanud, miks ta leiab, et selline käitumine nagu 5. septembril 2021 võib tulevikus korduda. Maakohus on toonud välja, et X on varem käitunud nii ennast kahjustavalt kui ka agressiivselt teiste suhtes. Seega ei pidanud maakohus erinevalt kaitsjast 5. septembril 2021 juhtunut ühekordseks, juhuslikuks käitumiseks. Tõsi on see, et nendest tegudest, mida maakohus oma määrusest kirjeldas, on möödunud kaua aega – need leidsid aset 2010. aastal. Sellest hoolimata on nendele viitamine põhjendatud, kuna ka toonane käitumine oli mõjutatud avaldunud psüühikahäirest. Ekspertiisiaktis kajastatud meditsiinilise dokumentatsiooni kohaselt oli X esimest korda psühhiaatriakliinikus ravil 7. maist kuni 15. juulini 2010. Hospitaliseerimisele eelnenud päeval oli üritanud rünnata oma ema, alates aprilli lõpust oli ta keeldunud toidust ning teel haiglasse püüdis ta korduvalt autost välja hüpata. Rõhutada tuleb, et kuigi maakohus on olnud vahepealse perioodi kirjeldamisel pealiskaudne, öeldes üksnes, et X on olnud nii vabatahtlikult kui tahtevastaselt psühhiaatriakliinikus ravil, ei ole ka vahepealne aeg ole olnud probleemivaba.

1-21-7478 2013. aastal oli X lõhkunud asju, ei pesnud riideid ega ennast, talvel ei kütnud, ei lubanud parandada lõhki külmunud torusid.

10.3 Uute õigusvastaste tegude ohtu ei muuda olematuks ega ka nii väikseks, et sundravi kohaldamine pole põhjendatud, ka kaitsja väide, et X ei ole pärast 5. septembrit 2021 õigusvastaseid tegusid toime pannud. Arvestades seda, et KrMS § 400 lg 1 kohaselt kohaldatakse psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses reeglina lühimenetluse regulatsiooni ning üldmenetluse sätetest lähtutakse vaid prokuröri või kaitsja taotlusel, on kohtu võimalused täiendavat teavet koguda piiratud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus seda, kas X ohtlikkus võib olla ära langenud, võimaluse piires kontrollinud. Kohus küsitles X selgitamaks välja tema seisundit maakohtu menetluse ajal. Maakohus tegi järelduse, et X võime ümbritsevat adekvaatselt tajuda ja käituda normipäraselt on endiselt ilmselgelt häiritud. Niisiis tuvastas kohus, et X terviseseisund on endiselt selline, mille tulemusel ta võib käituda endale või teistele ohtlikult. See tähendab, et oht oli endiselt säilinud hoolimata sellest, et X polnud mitme kuu jooksul uut õigusvastast tegu toime pannud. Selle poolest erineb praegune kohtuasi Riigikohtu 14. novembri 2017 määruses nr 1-16-7102 käsitletust. Viidatud kohtuasjas pidas kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu tuginemist üksnes ekspertiisiaktile põhjendamatuks seetõttu, et isik oli viibinud pärast ekspertiisi tegemist pea neli kuud tsiviilkorras kohaldatud tahtest olenematul ravil. Olukorras, kus isik on juba pikemat aega viibinud ravil, on põhjust eeldada, et tema haigusseisundist tingitud ohtlikkus on vähenenud.

1-21-7478 Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, et oht on ära langenud, sest X tunnistab oma haigust ja võtab ravimeid. Peale X enda kinnituse, et ta võtab ravimeid, ei ole selle kohta muid tõendeid. Maakohus põhjendanud, miks ta ei pea X väiteid usaldusväärseks, ning ringkonnakohus peab maakohtu põhjendust asjakohaseks ja veenvaks. Kohus viitas sellele, et Retseptikeskuse andmetel ei olnud X alates veebruarist 2021 talle määratud ravimeid välja ostnud, igakuistest depoosüstidest on ta loobunud alates juunist 2021. Seega see, et isik tunnistab psüühikahäiret, ei tähenda tingimata, et ta on valmis ka seda ravima. See omakorda tähendab selliste haigushoogude ohtu, mille puhul võib isik käituda endale ja teistele ohtlikult. Ka eksperdi selgituse kohaselt regulaarse psühhoosivastase ravita X seisund halveneb süvenevalt. Lisaks eelnevale on ringkonnakohus seisukohal, et sellise käitumise puhul, millest nähtub tõsine oht sellistele õigushüvedele nagu teiste inimeste elu ja tervis, on ka avalik huvi selle kordumise vältimiseks suurem. See tähendab, et sellise käitumise kordumist tuleks püüda ära hoida isegi siis, kui isik käitub selliselt harva. Kohtukolleegiumi hinnangul näitavad avalikus kohas noaga vehkimine ja politsei korraldustele mitteallumine just selliste vägivallategude ohtu, mille puhul on avalik huvi nende vältimiseks suur.

1-21-7478

Allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.