Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra. Lõplikuks karistuseks mõista Sten Liivastele 1 aasta 2 kuud vangistust. KarS § 73 lg 1, 3 kohaldamisel mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele kui Sten Liivaste ei pane 2 aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Välja mõista Sten Liivastelt KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmises 981 eurot riigituludesse. Kriminaalmenetluse kulud 1042 eurot (981 eurot sundraha ja 61 eurot ekspertiisi kulu) tasuda KrMS § 180 lg 3 alusel 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates kuumaksetena. Esimesel 11 kuul on makse suurus 87 eurot ja 12. kuul 85 eurot. Makseinfo koos arvelduskonto ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse eraldi dokumendina. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Süüdistatava apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

SÜÜDISTUS:

on kriminaalasjas teostatud kohtuarstliku ekspertiisi kohaselt lahtise koljuvõlvimurru näol tegemist eluohtliku tervisekahjustusega. Sten Liivaste teadis või pidas vähemalt võimalikuks, et hoogu võttes ning enda keha raskusega diivanil istuvale X-le osaliselt peale hüpates tekitab ta viimasele valu ning see oligi tema eesmärgiks, mistõttu on tuvastatud nimetatud Sten Liivaste käitumises koosseisu objektiivsete tunnuste suhtes kavatsetus. Samuti möönis Sten Liivaste, et osaliselt vedelikuga täidetud 0,7-liitrise mahutavusega klaasist pudelit X suunas visates võib see viimast tabada ning talle raskeid tervisekahjustusi tekitada, mistõttu on tuvastatud Sten Liivaste nimetatud käitumises nii teo kui ka saabunud tagajärje suhtes kaudne tahtlus. Seega Sten Liivaste, tahtlikult teisele isikule valu ja tervisekahjustuste tekitamisega, kui sellega on põhjustatud oht elule, pani toime KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

oleks tõesti olnud tahtlus kannatanu “pea lõhki lüüa” siis oleks ta teinud seda tunduvalt varem. Samas ei nähtu kohtuotsusest millal kohtu arvates tekkis süüdistataval kahtlus tekitada kannatanule just selline peavigastus. 3.3 Apellant selgitab, et prokuröri versioon toimuvast vastab täpselt ainult kannatanu versioonile. Tunnistajate C, M, Y, P, R ja L ütlused prokuröri versiooni ei kinnita. Juhul kui kaitseversioon sellest, et süüdistatav jooksis oma isa (Y) päästma oleks ainetu, siis ei ole Riigiprokuröri määrusega alustatud ka menetlust kriminaalasjas nr 21267000821, kus kannatanuks on Y (apellandi isa) keda X (käesolevas asjas kannatanu) peksis mille tõttu apellant viskaski tema ehmatamiseks tema lähedal asuva seina poole pudeli. Nimelt selgub eelviidatud tunnistajate ütlustest, et süüdistatav nägi kaugelt kuidas kannatanu peksab tema isa (Y). Y oli kannatanu ees põlvili maas ja oli jätkuvalt kannatanu löökide all. Seda nägi süüdistatav, kes jooksis kohale ja viskas pooltühja alkoholipudeli seina suunas, et kannatanut ehmatada. Alkoholipudel oleks tabanud muidu seina ja täitnud oma eesmärki (ehmatada kannatanut), aga kannatanu, kes oli samuti alkoholijoobes (nähes süüdistatava kohalejõudmist), liikus Y-st eemale ja samas otse ette seina poole lendavale alkoholipudelile, mille tulemusena sai kannatanu vigastusi. 3.4 Riigikohus on kriminaalasjas nr 1-17-5883/77 p 9 leidnud, et “KarS § 118 lg 1 p-de 1-7 järgi saab karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (KarS § 121 lg 1 alt 1) vastav tagajärg. Viimase aja praktikas on rõhutatud sedagi, et tervisekahjustuse tekitamine KarS § 118 lg 1 tähenduses peab vastama täiendavatele tingimustele. Nimelt on oluline, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni. Vaid siis avaldub isiku teos selline ebaõigussisu, mis õigustab võrreldes KarS §-de 117 ja 119 koosseisudega oluliselt raskemat karistust ettenägeva sätte, s.o KarS § 118 kohaldamist. (Vt ka RKKKo 1-17-105/35, p-d 10-12 koos viidetega ja RKKKo 1-16-6512/64, p 8). Samas on Riigikohus kriminaalasjades nr 3-11-111-16 p 10; 11 ja 1-17-5883/77 p 13 üheselt sedastanud, et “tahtluse tuvastamisel peab arvestama kõiki kriminaalasja menetlemisel tõendatuks loetud asjasse puutuvaid asjaolusid ja see tuleb kindlaks teha rangelt teo toimepanemise hetke seisuga. “ Samuti sedastab Riigikohus kriminaalasjas nr 1-17-5883/77 p 13 üheselt, et “tahtluse tuvastamiseks peavad esinema selle intellektuaalne element ehk koosseisupäraste asjaolude teadmine ja voluntatiivne element ehk koosseisupäraste asjaolude tahtmine (vt nt RKKKo 3-1-1-20-09, p 9.2). Tagajärje ettenägemine ehk tagajärje saabumise võimalikuks pidamine on kaudse tahtluse intellektuaalne element (vt ka RKKKo 3-1-1-76-16, p 17). Võttes aluseks eeltoodud lahendid tuleks esmalt kindlaks teha see, kas esines tahtluse intellektuaalne element. Lähtuvalt mõistlikkuse printsiibist peab tavaolukorras olev keskmine isik mõistma, et kui ta viskab pudeli kellegi poole, siis pudel võib mitte ainult kedagi tabada vaid tekitada ka kahju. Samas Sten Liivaste puhul on eelnev küsitav, kuivõrd mõistlikkuse printsiip (mille täpsem määratlus on ära toodud ka VÕS § 7) eeldab, et tavapärases olukorras keskmine inimene peaks tagajärjest aru saama. 3.5 Toimiku materjalidest nähtub, et seltskond kus tunnistajad ja kannatanu ning kahtlustatav viibisid, tarbis juba hommikust peale ohtralt alkoholi. Puuduvad aga andmed selle kohta millises joobes Sten Liivaste oli. See tähendab, et Sten Liivaste ei pruukinud tavapäraselt aru saada oma teo tagajärgedest, kuid puuduvad tõendid selle kohta, mil viisil võis tarbitud alkohol mõjutada tema tahtlust (tahtluse intellektuaalne element). Käesolevas asjas ei ole aga primaarne mitte intellektuaalne element (mis võib olla vaieldav) vaid voluntatiivne element (koosseisupäraste asjaolude tahtmine), mis üldse puudub. Ei kannatanu, kahtlustatav ega ka

tunnistajad ei ole isegi väitnud, et Sten Liivastel oleks olnud soov tekitada kannatanule peavigastust. Isegi kui kahtlustatav oleks pudeliga kannatanule vastu pead löönud (mitte pudeliga 4-10 meetri kauguselt kannatanu poole visanud, nagu toimiku materjalidest nähtub) oleks ikkagi küsitav voluntatiivse elemendi olemasolu. Riigikohus on kriminaalasjas nr 1-17-105/35 p 15 selgitanud, et “kuigi kohtupraktikas on üldtunnustatult loetud pea nn elutähtsaks piirkonnaks, ei tähenda see vältimatult, et iga rusikalöök pähe oleks oma väliselt avalduva ohtlikkuse astme poolest selline, et saaks n-ö automaatselt jaatada tagajärjena saabuva tervisekahjustuse põhjustamise tahtlikkust.” Käesoleval juhul aga oli tegemist mitte otsese löögiga (mingi esemega) vastu pead vaid lendava esemega, mis visati 4-10 m kauguselt. Järelikult on küsitav, kas üldse on võimalik (arvestades ka muid asjaolusid) jaatada tagajärjena saabuva tervisekahjustuse tahtlikkust. 3.6 Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-108-13 käsitlenud olukorda, kus isikut ei ole võimalik vastutusele võtta tahtlikult toime pandud süüteo eest. Riigikohus selgitab, et sellisel juhul saab isikut vastutusele võtta KarS § 119 lg 1 järgi. Kahtluse korral tuleks asjaolusid tõlgendada kaebealuse kasuks. Süüdistatava tahtlus, tekitada just kaevatavas kohtuotsuses ära toodud kehavigastus, tõendamist leidnud ei ole. KANNATANU ESINDAJA SEISUKOHT JA VASTUVÄITED KrMS § 322 lg 3

ALUSEL:

lõik) tuvastanud, et nii kannatanu kui tunnistaja Y ütlustest nähtub, et kannatanu lükkas Y istuli, mistõttu kannatanu vabanes tunnistaja haardest ja kannatanu sai jätkata eemaldumist mõlemast Liivastest. Apellandi väide, et Y peksmine (?) ajendas süüdistatavat jooksma oma isa päästma, ei ole leidnud kinnitust. 4.3 Apellandi versioon pudeliga viskamise eesmärgist, ehmatada kannatanut ning lõpetada sellega isa peksmine, ei ole ka eluliselt usutav. Apellant avaldab, et süüdistatav soovis pudeliga tabada seina, kannatanu aga oli liikumises ning astus tema visatud pudelile ise ette ja sai seetõttu vigastusi. Analüüsides selle kaebeväite sisu, tuleb teha järeldus, et kannatanu oli pudeli viske hetkel liikumises (astus väidetavalt ise pudelile ette) ega saanud seetõttu mistahes viisil tunnistajat peksta. Y olevat olnud kaebeväite kohaselt põlvili maas, mis tähendab, et ta liikunud kannatanuga kaasa, mis kannatanu väitel välistab esimese peksmise absoluutse kindlusega. Tunnistaja ei ole väitnud, et ta liikus põlvili asendis samaaegselt koos kannatanuga. Oluline on siinjuures kaitseversiooni silmahakkav ebakõla kohtu tuvastatud asjaoludega: kohus ei ole asja materjalide alusel tuvastanud sündmuse toimumise vahetus läheduses hoonet/seina, mille tabamiste pudeliga olnuks üldsegi võimalik eesmärgiks seada. Sündmus toimus päästekomando hoone parklas, millel ei asu mistahes hooneid, parklas olid vaid üritusele tulnud isikute sõidukid. Päästekomando hoone ise ei olnud pudeli viskamise suunal vaid lõi sellest vasakule kõrvale. Ka ei olnud süüdistatava poolt visatud pudeli visketrajektooril muid objekte, mida pudel saanuks tabada. Isegi kui eeldada, et pudeli viskesuunal asetsenuks kauguses mingi hoone/sein, siis selleni viskamiseks pidanuks süüdistatav teoreetiliselt viskama pudelit nii kõrge kaarega, et see ei oleks saanud tabada kannatanu pead juba (kõigest) 4-10 meetri pealt viskekohast. Pigem viitab teo objektiivne pilt sellele, et tegemist oli sihitud viskega ja vise tabas sihitud objekti. 4.4 Maakohus on otsuses jõudnud õiguslikult korrektsele järeldusele, et süüdistuse sisus nähtuvad olemuselt sarnased teod on teoühisuse põhimõtte kohaselt kantud ühisest tahtlusest ning ajalis-ruumilisest lähedusest johtuvalt on süüdistatava teod seotud üksteisega sedavõrd, et kolmandale isikule on need objektiivselt vaadeldavad ühtse, kokkukuuluva teona (vt. maakohtu otsuse p.4.1. esimene lõik). Kohus on andnud tervikhinnangu kogu süüdistatava käitumisele alates kannatanu ründamisest päästekomando hoones provokatiivse hüppamisega kannatanule peale, mille tagajärjel kannatanu tundis valu ning kannatanu nõudmine lõpetada selline provokatiivne tegevus (vt. maakohtu otsus, p. 4.1. teine lõik jj). 4.5 Apellant ei vaidlusta oma kaebuses maakohtu poolt antud hinnangut, süüdistuse sisusse kuuluvate tegude teoühisusse kuulumist, ning piirdub ainult pudeliga viskamise teo asjaolude intellektuaalse ja voluntatiivse elemendi esinemise/puudumise väidetega. RKKKo nr 3-1-176-16 p.17 esitatud seisukohtade kohaselt: kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element – tagajärje ettenägemine- kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Oluline on aga tähele panna, et tahtluse nn teadmise ja tahtmise külge ei saa käsitleda teineteisest isoleeritult, vaid tegemist on tunnustega, mis on omavahel nn. sõltuvussuhtes. Kui isik loob teadlikult sellise kausaalahela kulgemise, mille käiku ja tagajärge ta ei suuda, oska ega ka taha kontrollida, kiidab ta need tagajärjed kaudse tahtluse tähenduses samal ajal ka heaks. Tahtluse küsimus lahendatakse sellistel puhkudel peamiselt just intellektuaalse külje alusel. Kirjeldatu tähendab sisuliselt seda, et isiku käitumises võimalikku tagajärje puutuva tahtluse tuvastamine pannakse suuresti sõltuvusse konkreetse teo väliselt avalduvast ohtlikkuse astmest, mida senise praktikas on nimetatud teo objektiivseks avaldumiseks. Apellatsiooni väide, et süüdistatavale inkrimineeritava teo

voluntatiivne element üldsegi puudub, ei ole kannatanu hinnangul seega õiguslikult põhjendatud (vt. apellatsiooni väited p. 1.10. kolmas ja neljas lõik).

PROKURÖRI SEISUKOHT:

KAITSJA SEISUKOHT:

6.1 Kaitsja selgitab, et vaidlusalune hoone sein on ära toodud kahel skeemil (tl 69 ja tl 89) kusjuures tlk 69 asuval skeemil on näha ka seda, et pudel maandus tõesti hoone vahetusse lähedusse ja purunes alles seal. Tunnistaja M on ütlusi andnud selle kohta, et “sel hetkel kui Y oli hoone taha ära kadunud, võttis Sten hoogu ning viskas enda käes oleva pudeli hoone esiosa poole” (vt tl 67). Tunnistaja C on andnud ütlusi selle kohta, et “nägime, et komando hoone kõrval asuva naabermaja ees õues olid pudelikillud” (vt tl 80). Tunnistaja L on andnud ütluse selle kohta, et pudel põrkas Y peast komando hoone kõrval asuva maja juurde (tl 88). Niisiis on tõendatud hoone olemasolu ja ka see, et selle hoone suunas oli pudel visatud. 6.2 Kaitsja selgitab, et isegi kannatanu on tlk 5 üheselt kinnitanud, et tema lõi süüdistatava isa rusikaga näkku. Tunnistaja R on andnud ütlusi selle kohta, et "... samal ajal Y üks käsi liikus X pea poole. Mina ei näinud, kas Y käelöök tabas X kusagile või mitte” (tl 61). Tunnistaja C on ütlusi andnud selle kohta, et “järgmine asi, mida mina nägin oli see, et X oli eelpool nimetatud autode vahel tagumiku peal maas. Y oli X juures.”" Kuna Sten nägi, mis õues toimus, võttis tema laua pealt, millel olid toidud ja joogid, ühe klaasist pudeli..." (tl 79). Tunnistaja P on ütlusi andnud selle kohta, et ta mäletab, et “Y lõi vähemalt ühe korra parema käe rusikaga X näo piirkonda. Minu arust kukkus X kuidagi põlvili maha. Hiljem nägin, et Xl oli üks silm sinine. Kohe pärast seda nägin, et garaaži ukse poolt tuli Sten" (tl 83). Tunnistaja L on ütlusi andnud selle kohta, et tema nägi kuidas X oli garaaži ees parklas põlvili asendis (tl 87). Tunnistaja Y on ütlusi andnud selle kohta, et “järgmine asi mida mäletan on see, et Y lõi mind rusikaga ühel korral vasaku silma piirkonda. Löögi tagajärjel kukkusin põlvega (garaaži uksest umbes paari meetri kaugusele) pinnase peale maha.” (tl 94). Niisiis tuleb asuda seisukohale, et kaitseversioon selles osas, et süüdistatav tegutses nähes, et tema isa on põlvili maas ja kannatanu löökide all, on tõene. 6.3 Prokurör on esitanud oma 28.02.2022.a. Ringkonnakohtule esitatud seisukohtade p 2.1.2 kohut eksitava väite, nagu apellatsioonkaebuses viidatud kriminaalmenetlus (kus süüdistatakse X süüdistatava isa peksmises) oleks lõpetatud. Kaitsja selgitab, et tegemist on valeväitega, kuivõrd prokuröri poolt viidatud kuupäeval (08.03.2022.) apellatsioonkaebuses viidatud kriminaalmenetlust lõpetatud ei ole, kuivõrd muidu oleks selle kohta tulnud ka teade asjaomastele isikutele. Küll aga jäeti 10.03.2022.a. alustamata kriminaalmenetlus kriminaalasjas nr 22267000161 (täpsemalt siis X avaldus selles osas, et tema vastu on Liivasted pannud toime kuriteo Karistusseadustiku § 124. järgi). 6.4 Tegemist oli õnnetusjuhtumiga, kuid ühelgi juhul ei saa kvalifikatsiooniks olla KarS § 118 lg 1 p 1. Seetõttu on ka kaitsja esitanud juba 03.05.2021. prokurörile taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Riigikohus on kriminaalasjas nr 1-17-5883/77 p 9 leidnud, et “KarS § 118 lg 1 p-de 1-7 järgi saab karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (KarS § 121 lg 1 alt 1) vastav tagajärg. Viimase aja praktikas on rõhutatud sedagi, et tervisekahjustuse tekitamine KarS § 118 lg 1 tähenduses peab vastama täiendavatele tingimustele. Nimelt on oluline, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni. Vaid siis avaldub isiku teos selline ebaõigussisu, mis õigustab võrreldes KarS §de 117 ja 119 koosseisudega oluliselt raskemat karistust ettenägeva sätte, s.o KarS § 118 kohaldamist. (Vt ka RKKKo 1-17-105/35, p-d 10-12 koos viidetega ja RKKKo 1-16-6512/64, p 8.) Samas on Riigikohus kriminaalasjades nr 3-1-1-111-16 p 10; 11 ja 1-17-5883/77 p 13 üheselt sedastanud, et “tahtluse tuvastamisel peab arvestama kõiki kriminaalasja menetlemisel tõendatuks loetud asjasse puutuvaid asjaolusid ja see tuleb kindlaks teha rangelt teo toimepanemise hetke seisuga. “ Riigikohus kriminaalasjas nr 1-17-5883/77 p 13 üheselt, et

“tahtluse tuvastamiseks peavad esinema selle intellektuaalne element ehk koosseisupäraste asjaolude teadmine ja voluntatiivne element ehk koosseisupäraste asjaolude tahtmine (vt nt RKKKo 3-1-1-20-09, p 9.2). Tagajärje ettenägemine ehk tagajärje saabumise võimalikuks pidamine on kaudse tahtluse intellektuaalne element (vt ka RKKKo 3-1-1-76-16, p 17). Käesolevas asjas ei ole aga primaarne mitte intellektuaalne element (mis võib olla vaieldav) vaid voluntatiivne element (koosseisupäraste asjaolude tahtmine), mis üldse puudub. 6.5 Riigikohus on kriminaalasjas nr 1-17-105/35 p 15 selgitanud, et “kuigi kohtupraktikas on üldtunnustatult loetud pea nn elutähtsaks piirkonnaks, ei tähenda see vältimatult, et iga rusikalöök pähe oleks oma väliselt avalduva ohtlikkuse astme poolest selline, et saaks n-ö automaatselt jaatada tagajärjena saabuva tervisekahjustuse põhjustamise tahtlikkust.” Käesoleval juhul aga oli tegemist mitte otsese löögiga (mingi esemega) vastu pead vaid lendava esemega, mis visati 4-10 m kauguselt. Järelikult on küsitav, kas üldse on võimalik (arvestades ka muid asjaolusid) jaatada tagajärjena saabuva tervisekahjustuse tahtlikkust. Maakohus analüüsis kohtuotsuses põhjalikult varem toimunut (süüdistatav põhjustas kannatanule valu tema kõrvale diivanile hüpates) ja jättis tähelepanuta, et kui süüdistataval oleks tõesti olnud tahtlus kannatanu “pea lõhki lüüa” siis oleks ta teinud seda tunduvalt varem, näiteks maandudes diivanil (kannatanu kõrval). Samas ei nähtu kohtuotsusest millal siis kohtu arvates tekkis süüdistataval tahtlus tekitada kannatanule just selline peavigastus. Juhul kui saab rääkida tegude teoühisusse kuulumisest, siis peab olema ka selge, millal tekib süüdistataval tahtlus toime panna just sellist tegu. Tõenditest ei nähtu, et süüdistatav soovis toime panna just sellise tagajärjega tegu. Arvestades eeltoodut kogumis tuleb asuda seisukohale, et kohtuotsust tehes on ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi ja rikutud kriminaalmenetlusõigust.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

tunnistajate R, M, C, V ütlustest, et selline süüdistatava versioon toimunust ei ole tõendamist leidnud. Maakohus on otsuses vastanud sellele väitele ammendavalt ja põhistatult ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Kolleegium nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, mistõttu ei pea kolleegium sellel küsimusel pikemalt peatuma (vt II kd, tl 112 pöördel). Tuleb märkida, et ajal, mil süüdistatav viskas pudeli kannatanu poole, oli kannatanu juba eemaldunud Y haardest, mistõttu puudus süüdistataval igasugune vajadus n-ö kannatanut ehmatada.

8.3 Eelpool viidatud lahendites on üheselt asutud seisukohale, et tuvastades objektiivse külje, ei saa selle tuvastatuks lugemisel asuda koheselt analüüsima seda, millisel moel suhtus süüdistatav tema põhjustatud enamohtlikku tagajärge, s.o kas kergemeelselt või hooletult. Enne seda tuleb kohtul analüüsida tervisekahjustuse põhjustamise tahtlust ning hinnata seda, kas süüdistatava tahtlus ulatus just sellise tervisekahjustuse tekitamiseni, mis põhjustas kannatanule eluohtliku seisundi. Nagu eelpool mainitud on maakohtu poolt tuvastatud, et eluohtliku seisundini viinud tervisekahjustus seisnes lahtises koljuvõlvi murrus. Kolleegiumil tuleb märkida, et maakohtu seisukohad tahtluse tuvastamise osas (II kd, tl 112-113) ei ole selged, ammendavad ja vastuoludeta. Selline rikkumine ei tingi siiski kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks, sest ringkonnakohtul on võimalik see rikkumine ise kõrvaldada. Vastata tuleb küsimusele, kas süüdistatav pidas vähemalt võimalikuks ja möönis, et visates kannatanu suunas vedelikuga täidetud klaasist pudeli, saabub märgitud tervisekahjustus, s.o lahtine koljuvõlvi murd. Seega süüdistatava kaitsja maakohtus esitatud argument, et süüdistatava teo kvalifitseerimine KarS § 118 lg 1 p 1 järgi on lubatav siis, kui süüdistatava tahtlus kannatanu suunas pudeliga viskamisel ulatus kannatanu koljuvõlvi vigastamiseni, oli asjakohane. 8.4 Maakohus asus seisukohale, et süüdistatav hüppas kannatanu vastu kavatsetult, mis tekitas kannatanule valu ning kavatsetult üritas süüdistatav esmalt kannatanut ka pudeliga lüüa, mis ebaõnnestus. Järgnevalt võttis süüdistatav hoogu ja viskas pudeli kannatanu suunas, mis andis maakohtule aluse asuda seisukohale, et süüdistatav tegutses kindla plaani järgi pudelit kannatanu pihta visata. Süüdistatava eelnev käitumine osutab üheselt eesmärgile viia lõpule kannatanu tervisekahjustuse tekitamine. Süüdistatav viskas pudeli kannatanu suunas kavatsetult, kuid tema poolt põhjustatud enamohtlikku tagajärge suhtus süüdistatav vähemalt kaudse tahtlusega. Veel märkis maakohus, et asjaolu, et kannatanu kukkus tabamuse tagajärjel teadvusetult maha näitab selgelt süüdistatava soovi tekitada kannatanut pähe tabades raske tervisekahjustus (II kd, tl 112 pöördel-113). Sellised maakohtu järeldused on omavahel vastuolus. Soov tekitada kannatanut pudeliga pähe tabades raske tervisekahjustus ja eesmärk viia lõpule kannatanu tervisekahjustuse tekitamine viitab nii teo kui tagajärje suhtes kavatsetusele, kuid ometi asus maakohus kokkuvõtlikult seisukohale, et nii teo kui tagajärje suhtes tegutse süüdistatav Sten Liivaste vähemalt kaudse tahtlusega. Maakohus jättis sisuliselt hindamata, kas konkreetne tekitatud tervisekahjustus on tahtlusega kaetud. Maakohtu arutlusest nähtub, et süüdistatav pidas vähemalt võimalikuks ja möönis (kaudne tahtlus), et kannatanut pudeliga visates toob see kaasa märgitud tervisekahjustuse, s.o koljumurru. Maakohtu otsuses puuduvad konkreetsed argumendid, kas süüdistataval oli kannatanu suunas pudeliga visates tahtlus tekitada talle just pähe tervisekahjustus ning et see tervisekahjustus, mille põhjustamine oli süüdistatava tahtlusega kaetud tõi kaasa ohu elule. Väärib märkimist, et maakohus arutleb kannatanu suunas pudeliga viskamist, kuid ei maini kordagi, et süüdistatav pidas võimalikus ja möönis, et sündmuskohast eemalduva kannatanu suunas pudeliga visates võib pudel tabada kannatanut pähe. Ka prokurör ei ole süüdistuses märkinud, et süüdistatav pidas vähemalt võimalikuks ja möönis klaasist pudeliga kannatanu suunas visates, et see võib viimast pähe tabada ning talle raskeid tervisekahjustusi tekitada. Süüdistuses märgitakse, et klaasist pudelit kannatanu suunas visates võib see viimast tabada. Maakohus jättes nõuetekohaselt tuvastamata süüdistatava teo subjektiivse külje, rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. 8.5 Kolleegium asub seisukohale, et täidetud ei ole KarS § 118 lg 1 p 1 subjektiivne koosseis. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et maakohus jättis tähelepanuta asjaolu, et süüdistatav ei

löönud kannatanut pudeliga pähe, vaid viskas pudeli eemalduva kannatanu suunas. Umbkaudu 4-10 meetri (erinevate tunnistajate ütlused 4 meetrit, 6-7 meetrit, süüdistatava ütlus 10 meetrit) kauguselt. Tulenevalt KrMS § 7 lg-st 3 tuleb tõendite uurimisel tekkinud võimalikud kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et vahemaa kannatanu ja süüdistatava vahel oli 4 meetrit. Puuduvad igasugused tõendid, et süüdistatav oleks pudeliga viskamisel sihtinud just kannatanu pead. Seda enam, et tunnistaja L ütluste kohaselt nägi kannatanu pudeli lendamist enda suunas. Kannatanu keeras süüdistatavale selja ja püüdis kummarduda, et pudelist kõrvale põigelda (I kd, tl 88). Sten Liivaste pidi KarS § 118 lg 1 p 1 subjektiivse koosseisu jaatamiseks vähemalt võimalikuks pidama ja möönma, et visates pudeli eemalduva kannatanu suunas tekitab ta kannatanule just pähe tervisekahjustuse ehk lahtise koljuvõlvimurru. Seejuures seda olukorras, kus kannatanu liikus, pöördus ja kummardus, mitte ei seisnud liikumatult. Sellist tahtlust ei ole võimalik kogutud tõendite piinalt jaatada. Riigikohus on korduvalt märkinud, et subjektiivse koosseisu tuvastamisel on oluline tähendus välisel teopildil ja süüdistatava enda ütlustel. Süüdistatav ei löönud kannatanut pudeliga peapiirkonda, vaid viskas ühe korra pudeli kannatanu suunas. Nõustuda ei saa maakohtuga, et vise pudeliga oleks olnud väga jõuline, kuna tunnistajad M ja C on andnud ütlusi, et süüdistatav võttis viskeks küll hoogu, st tõstes käe üles, kuid ei räägi midagi jõulisest viskest. Tunnistaja P räägib küll jõulisest viskest, kuid tunnistaja L kinnitab seevastu, et süüdistatava vise ei olnud sooritatud hooga ega ka tugevalt. Tulenevalt KrMS § 7 lg-st 3 tuleb tõendite uurimisel tekkinud võimalikud kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Tõendamist ei ole leidnud, et süüdistatava näol oleks tegemist inimesega, kelle viske jõud ja osavus on juba iseenesest n-ö keskmise viskaja omadest mingitel põhjustel ohtlikum või täpsem (nt tegeleb täpsusviskemängudega, spordiga, mis eeldavad täpsusviset). Puuduvad igasugused objektiivsed tõendid, millest saaks tõsikindlat tuletada, et süüdistatav visates pudeli eemalduva kannatanu suunas, sihtis kannatanu pead, nagu võib aru saada maakohu järeldustest. Samuti ei saa süüdistatava tahtlust koljuvõlvimurru tekitamisest tuletada sündmuse täpsemast kulgemisest (nt parema positsiooni valimine, täpselt sihtimine, vahemaa vähendamine, parema ja suurema pudeli valimine, mis kahjustusi suurendaks vms) ja sündmuskohast. Ka pudeli omadused ei anna (eriline pikkus, kuju, raskus vms) jaatada kaudse tahtluse olemasolu tekitada just pähe vigastus. Seda enam, et tunnistajate R, M, S, D, C, P, A ütlused, kas pudel oli täis või poolik, kas pudel purunes või jäi peale viset terveks, on omavahel vastuolus. Väärib märkimist, et antud juhul puuduvad objektiivsed tõendid, et pudeli viskamisel oleks sihitud konkreetselt kannatanu pead. Tõendatud on, et pudel visati kannatanu suunas, mis aga tabas kannatanu pead ning mille tagajärjel kannatanu kukkus. Iga vise mingi esemega, sh raskema esemega inimkeha suunas ei ole väliselt avalduva ohtlikkuse poolest selline, et saaks automaatselt jaatada, et sellega kaasneks või võiks kaasneda alati just pea vigastus, s.o koljumurd. Käsitataval juhul ei ole pudeliga viskamises kannatu suunas võimalik jaatada tagajärjena saabuva tervisekahjustuse lahtise koljuvõlviluu murru põhjustamise tahtlikkust. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et süüdistatava Sten Liivaste tahtlus kannatanu suunas pudeliga visates ei hõlmanud tervisekahjustusena koljumurru (lahtise koljuvõlvimurru) vigastust. Seega ei ole võimalik Sten Liivaste tegu kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, mistõttu kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust ning maakohtu otsus tuleb Sten Liivaste süüditunnistamises KarS § 118 lg 1 p 1 järgi tühistada. 8.6 Kolleegium asub seisukohale, et süüdistatav täitis KarS § 121 lg 1 koosseisu ning jaatada saab KarS § 121 lg 1 alt 1 (tervisekahjustuse tekitamine) ja ka KarS § 121 lg 1 alt 2 (valu põhjustamise) tagajärge. Kannatanule tekitatud vigastused kujutavad endast kahtlemata pähe ja näkku tekitatud vigastusi ning põhjustavad valu, sh valu põhjustas ka süüdistatava hüppamine eelnevalt kannatanule küünarnukiga rindkeresse. Ekspertiisiaktist tuleneb üheselt,

et kannatanu terviseseisundi taastumisperiood kestab rohkem kui 4 nädalat ja vähem kui 4 kuud, mistõttu tuleb süüdistatava Sten Liivaste tegu kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 p 1 järgi. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei ole. 8.7 Järgnevalt tuleb analüüsida KarS § 119 lg 1 koosseisu, kuna juhul, kui süüdistatava tahtlus pudeliga viske sooritamisel ei hõlmanud just selle tervisekahjustuse põhjustamist, tuleb kõne alla tema vastutus KarS § 121 ja ettevaatamatusest toimepandud tagajärje järgi kvalifitseeritava kuriteo ehk antud juhul KarS § 119 järgi ideaalkogumis (vt RKKKo nr 1-17105, p 12, 15). Üheselt on tõendamist leidnud, et süüdistatav põhjustas oma tegevusega kannatanule eluohtliku seisundi. Kolleegium asub seisukohale, et ohu elule põhjustas süüdistatav ettevaatamatusest ning süüdistatav Sten Liivaste oli kannatanu elule tekitatud ohu osas hooletu KarS § 18 lg 3 mõttes, sest sellist tagajärge ei pidanud ta isegi mitte võimalikuks – samas hoolsuskohustust järgides ehk jättes kannatanu tervise kahjustamata, olnuks see tagajärg tema jaoks siiski ettenähtav. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Seetõttu tuleb Sten Liivaste süüdi tunnistada ka KarS § 119 lg 1 järgi. Kokkuvõtvalt tuleb süüdistatav Sten Liivaste süüdi mõista KarS § 121 lg 2 p 1 ja KarS § 119 lg 1 järgi ideaalkogumis.

9.3 Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11, nr 3-1-1-52-13, p 19). KarS § 121 lg 2 p 2 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 2 aastat 6 kuud vangistust. Arvestada tuleb süü suuruse hindamisel ka tagajärje raskust, mistõttu on süü keskmine. Tähelepanuta ei saa ka siinkohal jätta asjaolu, et kohus peab kuritegude ideaalkogumi eest karistust mõistes lähtuma eelkõige isiku süü suurusest, mis sellisel puhul väljendub küll ühes teos, kuid sisaldab kahele süüteokoosseisule vastavat ebaõigust, mistõttu on teo ebaõigus suurem ideaalkogumi puhul. Sten Liivaste on varasemalt kriminaalkorras karistamata. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Süüdistatav on oma tegu puhtsüdamlikult kahetsenud ning kannatanuga leppinud. Seega tuleb nõustuda maakohtuga, et esinevad karistust kergendavad asjaolud KarS § 57 lg 1 p 3, 9 mõttes ning karistus on võimalik mõista alla sanktsiooni keskmist määra. Seega peab kolleegium võimalikuks karistada Sten Liivastet vangistusega 1 aasta 9 kuud, mida KrMS § 238 lg 2 kohaselt tuleb vähendada 1/3 võrra. 9.4 Kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ka KarS § 73 sätete kohaldamise osas. Kuid arvestades, et kolleegium tühistas maakohtu otsuse mõistetud karistuse osas ja mõistis süüdistatavale uue karistuse, siis tuleb maakohtu ostus tühistada katseaja kestuse osas. Katsejaks tuleb määrata 2 aastat.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.