Varavastased süüteod › Süüteod omandi vastu

määrusega;

kui

ringkonnakohus ei näe alust oma määruse tühistamiseks,

edastab

ta

määruskaebuse

Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohtu 28. jaanuari 2022 otsusega mõisteti Vladimir Obuhhov süüdi enne Harju Maakohtu 4. augusti 2021 otsust toimepandud kuriteos (4. aprillil 2021) KarS § 199 lg 2 p 7, 8 ja 9 järgi ja teda karistati vangistusega 9 kuud. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra ja karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel loeti V. Obuhhovile mõistetud karistus kaetuks Harju Maakohtu 4. augusti 2021 otsusega kriminaalasjas nr 1-21-3709 mõistetud raskema karistusega, milleks on 1 aasta 11 kuud 28 päeva vangistust. Liitkaristuseks mõisteti vangistus 1 aasta 11 kuud 28 päeva. Lisaks mõisteti V. Obuhhov süüdi peale Harju Maakohtu 4. augusti 2021.a otsust toimepandud kuritegudes (23. oktoobril 2021; 8. novembril 2021; 17. detsembril 2021) KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8, 9 - § 25 lg 2 järgi ja karistati vangistusega 1 aasta. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust 1/3 võrra ja karistuseks mõisteti 8 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 ja § 74 lg 5 alusel suurendati mõistetud 8-kuulist vangistust KarS § 65 lg 1 alusel moodustatud liitkaristuse, s.o 1 aasta 11 kuud 28 päeva võrra ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti vangistus 2 aastat 7 kuud 28 päeva. KarS § 68 lg 1 alusel arvati V. Obuhhovi karistusaja hulka tema kinnipidamise aeg 23. oktoobrist 2021 kuni 24. oktoobrini 2021, 8. november 2021 ja 17. detsembrist 2021 kuni 18. detsembrini 2021, s.o kokku 5 päeva, kandmata karistus on 2 aastat 7 kuud 23 päeva vangistust. Karistuse kandmise algust hakatakse arvestama alates karistuse kandmisele asumisest. V. Obuhhov, kes paneb varguseid toime süstemaatiliselt, mõisteti süüdi järgmistes varguseepisoodides: -

-

ühiselt ja kooskõlastatult, grupis kohtueelse uurimisega tuvastamata isikuga, tungis 4. aprillil 2021 kella 04.40 paiku ukseluku lõhkumise teel võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil Tallinnas xxx asuvasse lukustatud kortermajja, kust majaalusest garaažist võttis Y-le kuuluva jalgratta Merida Crossway 100, väärtusega 450 eurot, W-le kuuluva jalgratta Merida Crossway 5-V Lady M, väärtusega 386 eurot, ning KÜ-le X kuuluva varstolmuimeja Beko VRT61814 maksumusega 119 eurot.

-

-

tema tahtest mitte olenevatel põhjustel, kuna olles läbinud kaupluse kassa turvavärava, nägi V. Obuhhov tema suunas liikuvat turvameest, mistõttu otsustas ta minna tagasi läbi kaupluse kassa turvavärava kaupluse alkoholiosakonda, püüdis alkoholipudeleid tagasi panna, kuid oli kinni peetud kaupluse turvatöötaja poolt. Kaup on korras ning tagastatud kauplusele.

Maakohtu motiveeritud otsuse venekeelne tõlge, mida süüdistatav maakohtult taotles, tehti süüdistatavale kättesaadavaks AET-s 25. veebruaril 2022. AET-i andmetel on V. Obuhhov otsuse tõlget vaadanud 1. märtsil 2022. Süüdistatav ise väidab, et mobiiltelefonis tal fail ei avanenud ja ta taotles kohtult, et kohtuotsuse tõlge saadetaks temale postiga elukoha aadressil. Apellatsioonis ei eita ta, et sai kätte postiga saadetud otsuse tõlke ja väidab, et see oli 9. märtsil 2022. Edasi kirjutab apellant oma apellatsioonis, et ta ei ole jõudnud kohtu poolt temale väidetud apellatsioonitähtaja lõpuks (seaduse järgi hakatakse lugema tähtaega AET-s kättetoimetatavaks tehtud päevast e 25. veebruarile 2022 järgmisest päevast) apellatsiooniga ühele poole saada ja palub, et apellatsioonikohus annaks temale nö lisaaega. Samuti väidab ta, et 15. märtsil 2022 e sel päeval, kui ta on kirjutanud ja edastanud apellatsiooni ringkonnakohtule, oli ta tegelikult arestimajas ning otsus, millele ta soovib esitada apellatsiooni, on tal kodus. Kohus kontrollis, mis põhjusel V.Obuhhov arestimajas viibib ning prokuröri kaudu sai teada, et tõesti, 14. märtsil 2022 peeti V. Obuhhov kinni narkosüüteo kahtlusega, kuid

APELLATSIOONI SISU:

Süüdistatav taotleb maakohtu otsuse tühistamist temale mõistetud karistuse osas. Ta soovib, et kohus annaks talle viimase võimaluse ja karistaks teda mitte reaalse vangistusega e kas tingimisi vangistusega või asendaks vangistuse narkomaania vastase raviga. Ta on otsustanud oma elu muuta. Soovib minna rehabilitatsioonikeskusesse ja psühholoogi juurde. Ei kõlba talle mitte iga psühholoog ja veel vähem vanglas töötav. Temale, kui narkomaanile on vaja just psühholoogi, kes töötab Lootuse külas e rehabilitatsioonikeskuses. Ta ei vaidle vastu sellele, et tema tingimuslikule karistusele liideti 8 kuud, kuigi väga oleks soovinud, et see ei oleks üle 6 kuu. Ta palus, et kohus mõistaks temale kasvõi pikema vangistuse, kuid tingimisi, millest aasta oleks ta saanud veeta rehabilitatsioonikeskuses. Maakohus aga suhtus rehabilitatsioonikeskusesse negatiivselt ja ei saa aru selle tegelikust mõjust temale. Ringkonnakohtult palub ta, kas lühendada vangistuse määra või pikendada tingimuslikku vangistust ja asendada osa sellest raviga. Ka sisaldab apellatsioon pikka mõtisklust sellest, et vangla ei paranda ja ümberkasvamiseks on vaja vabadust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et see on ilmselt põhjendamatu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt. KrMS § 326 lõike 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmetes lahendites selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega (vt nt RKKKm 1-15-330/45, p 10). Kohtukolleegium leiab, et V. Obuhhovi apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ja seda alljärgnevatel põhjustel. Maakohtu poolt mõistetud karistus ületab 2 aastat ja seda olenemata pärast eelmist kohtuotsust toimepandud kuriteoepisoodide eest mõistetavast karistusest. Nimelt on juba üks liitkaristuse moodustanud liidetavatest e eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus 2 aastat ning isegi kõige minimaalsema karistusmäära liitmine tähendab lõplikku karistust üle 2 aasta. Kohtukolleegium rõhutab siinjuures, et KarS § 65 lg 1 järgi karistuse mõistmisel ja just seda liitmist on põhjendatult kohaldatud nö esimese liidetava leidmiseks, tuleb lähtuda nimetatud paragrahvi tekstist, mitte teha liitmistehteid suvaliselt. KarS § 65 lg 1 järgi on üheks liidetavaks just nimelt eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus, mitte selle ära kandmata osa. Selles osas on maakohtu poolt otsuses tehtud liitmistehe väär, kuid see ei mõjuta praegusel juhul kuidagi lõplikku ära kandmisele kuuluvat karistust ega raskenda ka süüdistatava olukorda, sest ära kantud karistus moodustab pelgalt 2 päeva. See märkus on tehtud maakohtu aadressil ja selgituseks, et vale liidetava kasutamine liitmistehtes KarS § 65 lg 1 liitkaristuse moodustamisel võib praktikas teatud juhtudel viia ka ebaseadusliku karistuse mõistmiseni. Teine liidetav on praegusel juhul 8 kuud, mis on mõistetud lühimenetluse sätteid arvestades ja rääkida, et see on 3 kuriteoepisoodi eest liiga

range karistus, ei saa. Maakohus on põhjendanud katseajal toimepandud kuritegude eest mõistetud karistusmäära ning sisuliselt nõustub sellega ka süüdistatav. Eeltoodud selgitused on olulised seetõttu, et süüdistatava üheks taotluseks on vangistuse asendamine raviga. Sellist asendamist ei saa antud juhul teha, sest see on välistatud seadusega ja seda kõigil alljärgnevatel põhjustel. Süüdistatava ütlustest ei nähtu, et temale inkrimineeritavad varavastased süüteod pani ta toime terviseseisundist tulenevalt. KarS § 692 lg 1 sätestab, et kui isikule mõistetakse kuuekuuline kuni kaheaastane vangistus teo eest, mille ta on toime pannud ravitava või kontrollitava psüühikahäire tõttu, võib kohus asendada vangistuse raviga. KarS § 692 lähtub seega arusaamast, et otstarbekam on isikut reaalse vangistuse täitmisele pööramise asemel ravida juhul kui süüdlase on kuriteo toimepanemisele tõuganud tema terviseseisundist tingitud anomaaliad. Sama paragrahvi lõike 1 kohaselt on vangistuse asendamine raviga võimalik üksnes psüühilise patoloogia ravimiseks ja lõigete 1 ja 6 süstemaatilise tõlgendamise põhjal saab järeldada, et psüühikahäiretena saab KarS § 692 mõttes mõista üksnes narkomaaniat ja seksuaalsuunitluse häiret. V. Obuhhovvi poolt toime pandud ja vangistusega karistatavad kuriteod narkomaania ja seksuaalsuunitluse häirega põhjuslikus seoses ilmselgelt ei ole. Süüdistatava tervisesisundi kohta ei ole ei maakohtule ega ringkonnakohtule tõendeid esitatud. Vangistuse asemel süüdistatava ravile allutamine toimub menetlusseaduses rangelt reglementeeritud korras ning selleks ei piisa alles apellatsioonis esitatud vastavasisulisest taotlusest. Milliseid andmeid on vaja selleks, et kohaldada KarS § 692 sätteid ja millises korras nende andmete kogumine toimub, see on sätestatud KrMS §-s 2211. Samuti peab süüdistusakt sisaldama vastavaid andmeid (KrMS § 154 lg 2 p 8). Seega, kohtul puudub ka menetluslikult isegi võimalus mõistetud vangistuse asendamiseks raviga. Seega on süüdistatava apellatsioonis esitatud taotlus õiguslikult perspektiivitu. Teine alternatiiv, mida süüdistatav välja pakub, on nö teistkordselt vangistuse tingimuslik mõistmine koos kohustusega allutada ta narkomaania vastasele ravile e siis KarS § 74 kohaldamine. Seaduse kohaselt on võimalik uue tahtliku kuriteo toimepanemise eest katseajal uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele käesoleva seadustiku KarS § 75 lõike 2 punktis 9 sätestatud korras. Sellise võimaluse andmise eesmärk on seadusemuudatuse eelnõus seletuskirja kohaselt regulatsiooni paindlikumaks muutmine. Seejuures märgitakse, et reeglina mõistab kohus katseajal toime pandud uue tahtliku kuriteo eest liitkaristuseks reaalse vangistuse. Võib aga esineda olukordi, mil isiku reaalselt vangi saatmine ei ole otstarbekas – nt kui tegemist on sisult eriliigiliste kuritegudega või kui kuritegude toimepanemisest on kaua aega möödas jms. Arvestades, et V. Obuhhov on mõistetud nii eelmise, kui ka vaidlustaud kohtuotsusega süüdi vargustes ja pärast eelmise kohtuotsusega mõistetud tingimuslikku vangistust, pani ta kahe kuu möödudes toime uued varavastased kuriteod e kuritarvitas kohtu poolt eelmise kohtuotsusega avaldatud usaldust, ei ole ka see seaduse säte kohaldatav V. Obuhhovile karistuse mõistmisel. V. Obuhhov on isik, kes on korduvalt kandnud reaalseid vangistusi ja mitte lühiajalisi, kuid vanglast vabanedes ikka ja jälle hakanud varastama. Vaidlustataud kohtuotsusega tuvastaud enamus kuriteoepisoode on toime pandud katseajal. Need asjaolud lubavad teha

järelduse, et V. Obuhhov ei varasta vaid sel ajal, kui ta on vanglas ja mida pikem see aeg on, seda pikemad on ka ajavahemikud varguste vahel. Vangla on ka kõige kindlamaks võimaluseks vabaneda narkosõltuvusest, mis apellandi väitel on kogu kurja juur. Eeltoodud asjaolusid arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks alustada apellatsioonimenetlust esitatud apellatsiooni alusel ja lähtuvalt KrMS § 326 lg-st 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, mistõttu tuleb see jätta läbi vaatamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.