Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus tunnistas 29. novembri 2021 otsusega Sven Palli süüdi KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja mõistis talle karistuseks 10 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja ärakandmisele jäi 6 kuud ja 20 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 kohaselt suurendati S. Pallile mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 5. juuni 2019 otsusega nr 1-19-4358 mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 19 päeva vangistust, võrra ning mõisteti S. Pallile lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 7 kuud ja 9 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti kohtuotsuse kuulutamise aeg, s.o 29. november 2021. S. Palli mõisteti KarS § 121 lg 2 p 3 järgi süüdi selles, et tema:

Süüdistatava kaitsja adv. M. Allikmäe taotleb oma apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist S. Palli süüdimõistmises 13. jaanuari 2021 episoodis ja uue otsusega tema õigekmõistmist selles episoodis ning S. Palli karistamist KarS § 121 lg 1 järgi vangistusega 1,5 kuud, mis KrMS § 238 lg 2 alusel jätab ärakantavaks karistuseks 1 kuu vangistust, millele liidetaks ärakandmata 19 päeva vangistust. Kaitsja põhjendab oma taotlust sellega, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja rikkunud menetlusnorme. Apellant leiab, et tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega (KrMS § 339 lg 2). Maakohus on hinnanud tõendeid vääralt ja teinud neist ebaõigeid järeldusi, lähtudes seejuures oletustest ja tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks.

temalt ka küsitud. Küll on ta aga kinnitanud, et teisel näopoolel vigastust ei tekkinud ja valu tundis vähe. On võimalik, et kannatanu tekitas endale vigastuse põhjusel, et näidata ründe intensiivsust. Aluse selliseks kahtluseks annab varasema konflikti toimumine kannatanu ja süüdistatava vahel. S. Palli kinnitas, et tüli oli X norskamise pärast ja kannatanu lõi öösiti jalaga tema voodit. Antud episoodi toimumise ajaks on märgitud 13.01.2021 kell 05:50, seega varajasel hommiku tunnil, kui süüdistatava ja kannatanu vahel võis puhkeda tüli S.Palli poolt toodud põhjustel. Ei saa luua tõsikindlaid järeldusi olemasolevate tõendite pinnalt ning seetõttu on tegemist KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud tõendite hindamise põhimõtte rikkumisega. Selline rikkumine on oluline KrMS § 339 lg 2 mõttes.

valveruumi ja pöördumise sisu. Ekspertiisiaktis nr 21EAOI0036 nendib ekspert, et X tervisekahjustused on kirjeldatud lühikest aega pärast nende saamist, vigastused on saadud tömbi vägivalla toimel, löökidest kõva tömbi esemega (näiteks rusikaga) paremale poole oimu piirkonda ja pea piirkonda suunatud löögi pareerimisest vasaku käega. Ülaltoodud põhjendustel ei nõustu prokurör kaitsja väitega, et X võis ise endale vigastused tekitada Prokurör ei nõustu kaitsjaga selles, et maakohus ei ole arvestanud 02.10.2021 episoodis seda, et süüdistataval põhjust lahendada vägivalda kasutades. Menetluse käigus kogutud tõendite järgi ei väljendunud üheski kannatanu tegevuses vahetu õigusvastase ründe olemasolu, seega ei olnud süüdistatav teo toimepanemise ajal hädakaitseseisundis ja tal ei olnud õigust hädakaitsetegevusele KarS § 28 lg 1 järgi. Süüdistatava kalduvus tarvitada vägivalda KarS § 121 mõistes avaldub mõlemal juhul sarnases käitumisviisis, seega on S. Pallile loomulik lahendada lahkarvamusi ja saavutada oma tahtmist vägivallaga. Süüdistatav pani toime kahel korral kehalise väärkohtlemise, mis näitab tema kalduvust panna toime sama kuritegu. Seega on õigesti kvalifitseeritud S. Palli käitumine KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, s.o kuriteo toimepanemine korduvalt. Arvestades, et süüdistatav on varem kehalise väärkohtlemise eest korduvalt süüdi mõistetud, ei ole õige kvalifitseerida S. Palli 02.10.2021 tegu KarS § 121 lg 1 järgi vastavalt kaitsja taotlusele. Kohus on põhjalikult analüüsinud ja põhjendanud S. Pallile mõistetud karistust. Samuti on kohus kirjeldanud S. Palli isikut, hinnanud süü suurust ning arvestanud karistust kergendavaid asjaolusid.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonidega ja kirjalike seisukohtadega, tuli alljärgnevatele järeldustele. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada järgmist. Apellatsioonide sisust johtuvalt soovivad apellandid, kes vaidlustavad ühte kehalise väärkohtlemise episoodi, et süüdistatava õigeksmõistmine vaidlustatud kuriteoepisoodis tooks kaasa kuriteokvalifikatsiooni muutmise kergema suunas e et ühes episoodis süüdimõistmine annaks aluse kvalifitseerida S. Palli käitumine KarS § 121 lihtkoosseisu e esimese lõike järgi, sest langeb ära kvalifitseeriv tunnus – korduvus - ja sellest tulenevalt mõista ka kergem karistus. Kohtukolleegium rõhutab esmalt seda, et isegi juhul, kui oleks alust rahuldada apellatsioonid selles osas, mis puudutab ühes kuriteoepisoodis õigeksmõistmist, ei ole alust kvalifitseerida süüdistatava käitumist KarS § 121 lg 1 järgi nagu seda taotleb kaitsja. Nimelt, süüdistatav omab kehtivaid karistusi nii kehalise väärkohtlemise eest kui ka vägivallaga seotud avaliku korra raske rikkumise eest. Kui isikul on nimetatud paragrahvide järgi kehtivad karistused ja ta paneb uuesti toime kehalise väärkohtlemise, mis vastab KarS § 121 tunnustele, tuleb tema käitumine ka juhul, kui see on vaid üks kuriteoepisood, kvalifitseerida KrS § 121 lg 2 p 3 järgi e korduvuse tunnuse alusel. Märkimata ei saa jätta sedagi, et ka süüdistuses on sõnaselgelt kirjas, et „Sven Pallit süüdistatakse selles, et tema isikuna, kes on varem pannud korduvalt toime kehalise väärkohtlemise ja avaliku korra raske rikkumise füüsilist vägivalda kasutades, lõi uuesti ja tahtlikult....“. Et korduvuse omistamiseks KarS § 121 puhul ei pea olema tal karistatus just § KarS§ 121 järgi vaid selleks eelduseks on karistatus iga sellise kuriteo eest, mis kätkeb endast füüsilist vägivalda ja selleks saab olla ka avaliku korra raske rikkumine, mis on toime pandud füüsilist vägivalda kasutades, see seisukoht on saanud ka kinnitust Riigikohtu seisukohana (119-5146). Teiseks, ringkonnakohtul ei ole seadusest tulenevat kohustust kergendada maakohtu poolt mõistetud karistust ka siis, kui ühes kuriteoepisoodis süüdistatav õigeks mõistetakse. KrMS § 340 lg 2 p 2 kohaselt võib ka sel juhul jääda karistus muutmata. Arvestades, et ühes kuriteoepisoodis õigeksmõistmine ei tooks kaasa süüdimõistmist kergemas kuriteos e et karistuse mõistmisel võetakse aluseks sama sanktsioonivahemiku alusel arvutatav lähtepunkt, ei saa antud juhul 10 kuud vangistust lugeda ka ühe kehalise väärkohtlemise episoodi puhul ülemäära karmiks karistuseks. Siinkohal on eriti oluline rõhutada Riigikohtu seisukohta, mida on arvestanud ka maakohus ja nimelt, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse

õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest (3-1-1-5813). Kui joonistada graafik, kus muutujaks on S. Pallile varasemalt samalaadsete e füüsilise vägivallaga seotud kuritegude eest mõistetud vangistusmäär, siis saame joone, mis on esmalt mõõdukalt tõusev. 2018 a otsusega mõisteti süüdistatav süüdi kahes kuriteoepisoodis, mis oma sisult olid kasutatud vägivalla poolest omavahel sarnased ja sarnanevad ka vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud episoodidega selles osas. 2018 otsuses olid need episoodid küll erinevalt kvalifitseeritud, sest ühel juhul toimus rusikas käega näkku löömine kaupluses, teisel juhul korteris, kuid nii KarS § 121 lg 2 p 4 kui ka § 263 lg 1 p 1 aga just nii olid kuriteoepisoodid kvalifitseeritud, sanktsioonid on identsed. Üksikkaristused olid vastavalt 6 kuud ja 5 kuud. 5.märtsil 2019 mõisteti S. Palli süüdi analoogses kuriteos KarS § 263 lg 1 p 1 järgi, kaupluses rusikaga näkku löömise eest. Karistus on 1 aasta vangistust. Nende kohtuotsustega ei määratud mõistetud vangistusi reaalselt ärakandmisele. Esimesel juhul määrati tingimisi vangistus, teisel asendati lõplik vangistus ÜKT-ga. 5. juunil 2019 mõisteti S.Palli süüdi taaskord kaupluses vägivallatsemise eest – ta kägistas teda korrale kutsunud isikut. Karistus on veidi lühem eelmisest e 8 kuud vangistust, kuid lõplik karistus on reaalne vangistus. Seega, isegi, kui S. Palli oleks mõistetud süüdi ühes vägivallaepisoodis ja arvestataks ka karistust kergendava asjaoluna tema poolt selles episoodis süü tunnistamist, mida kohus on arvestanud, ei saaks kindlasti rääkida sellest, et 10 kuud vangistust ei vasta süü suurusele. Selline karistus ühe kuriteoepisoodi eest oleks ka igati kooskülas karistuse mõistmise üldpõhimõtetega, et iga järgnev karistus analoogilise kuriteo eest ei saa kergendada süüdlase olukorda eelnevaga võrreldes. Seega, kohtukolleegiumi hinnangul ei saaks ka ühe kuriteoepisoodi eest mõistetav karistus olla lühem, kui maakohtu poolt mõistetud 10 kuud. Ja kuigi kohtukolleegiumi seisukohast on maakohus igati põhjendatult mõistnud S. Palli süüdi süüdistuses nimetatud kahe kannatanu – nii X kui ka Y suhtes toimepandud vägivallategudes, on eeltoodu selgituseks, et apellantide tegeliku lõppeesmärgini e karistuse vähendamiseni, ei pruugi viia ka see, kui kohus tunnistaks X episoodis apellatsiooniväited põhjendatuks. Nagu märgitud, nõustub kohtukolleegium maakohtuga selles, et tõendatud on S. Palli poolt X löömine ja just selliselt nagu seda kirjeldab kannatanu. Maakohus on oma otsuses analüüsinud kõiki konkreetse episoodi osas kogutud tõendeid, seostanud need omavahel ja põhjendatult leidnud, et süüdistatava kaitseväited, et kannatanu ise endale vigastused tekitas, on paljasõnalised. Arvestades süüdistatava väljakujunenud musterkäitumist erinevates konfliktsituatsioonides ja seda olenemata, kas see toimub kuskil korteris, kaupluses või vangikongis, ei ole ta võimeline lahendama konflikte muul viisil, kui füüsilise vägivallaga ja tavapäraselt toimub see rusikaga näopiirkonda löökidega. Seda kinnitavad mitmed tema suhtes tehtud kohtuotsused ja kõigis otsustes e nii juba jõustunud kui ka vaidlustatud otsuses on süüdistuste pinnalt näha ka seda, et süüdistatav ärritub kergelt, tema kriitika talumise lävi on olematu ja kui ta endast välja läheb, siis lähevad momentaalselt ka käiku rusikad. Seda ei eita ka süüdistatav ise. X episoodis ei saa eelöeldule vastu väita ka sellega, et selline käitumine on küll süüdistatava puhul süsteemne, kuid ainult vabaduses viibides, sest paraku on ka teine episood, mida süüdistatav ei eita, toimunud just sarnasel viisil ja vanglas. Sestap ei ole ka usutavad süüdistatava ütlused selles, et X-ga konfliktsituatsiooni sattudes, millist ta ei eita, ei kasutanud ta rusikaid, vaid viskas padjaga. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole kahtlust selles, et X-l esinesid pärast süüdistuses kirjeldatud kuriteosündmust need vigastused, millised tuvastas tal vangla meditsiinitöötaja läbivaatusel - parem meelekoht punetav, esineb turse, paremal kõrva taga punetav piirkond, vasaku käe küünarvarre siseküljel punane laik suuruses ligikaudu 12x5cm. Kirjeldatud vigastuste saamist on kannatanu kirjeldanud ja tema ütlused vigastuste tekkemehhanismi osas on igati loogilised. Esimene löök paremale poole tuli ootamatult ja seetõttu ei saanud ta ka ennast kaitsta, mistõttu oli löök tugevam ja tekkis ka nähtav naha punetus. Teist lööki suutis kannatanu juba tõrjuda oma käe ette tõstes. Löök sattus kätte ja sellest ka käe punetus. On tõsi, et ekspertarvamuse kohaselt võib selline nahapunetuse käel tekitada ka inimene ise e näiteks ära lüües jne., kuid praegusel juhul on maakohus põhjendatult tuvastanud, et see on tekitatud süüdistatava poolt. Asjaolu, et sellist vigastust on võimalik ka muul moel saada ja muuhulgas ka ise endale tekitades, ei välista selle

saamist just kannatanu poolt kirjeldatud viisil. Arvestades juba eelpool kirjeldatud süüdistatavale omaseks muutunud käitumismalle konfliktsituatsioonides, ei ole usutav, et kannatanu lavastas kuriteosündmuse ennast ise vigastades. Eluliselt mitteusutavaks e ebatõenäoliseks teeb selle versiooni asjaolu, et just sarnaselt nagu seda kirjeldas X, toimus ka järgmine kuriteoepisood ja seda 9 kuud hiljem. Ka on kohtukolleegiumi jaoks igati loogiline ja eluliselt veenev ekspertarvamus, et paremale poole oimupiirkonda saadud vigastuse tekitamine endale peaga vastu seina löömisega on vähetõenäoline. Kohtukolleegium leiab, et tegelikult on see ka välistatud ja selles saab veenduda iga isik, kes üritab oimukohta ja seina omavahel kontakti viia. Sellises asendis, mis tuleks sel juhul võtta, et pea ning seda just oimukohast ja sein omavahel selliselt kontakteeruks, et sellest ka silmaga nähtav nahapunetus tekiks, on võimatu. Hästi sättides ja ebanormaalseid poose võttes võib need kaks objekti omavahel kokku viia, aga jõuliselt peksta ei ole võimalik. Paremal juhul võib pealae küljele muhu tekitada aga oimukohta vigastada on pea võimatu. Ka süüdistatava sõrmenukkidel esineva punetuse osas on maakohtu seisukoht igati veenev ja välistab süüdistatava versiooni punetavate sõrmenukkide tekkimisest ühele käele. Kokkuvõtteks tõdeb kohtukolleegium, et need etteheited, mis on apellantide poolt maakohtu otsusele vaidlusaluse episoodi osas tehtud, ei päde. Süüdistatava väide selle kohta, et vanglaametnikud on fabritseerinud selle episoodi osas süüdistuse, on absurdne. Esmalt, nagu juba öeldud, 9 kuud hiljem pani süüdistatav oma järgmise kambrikaaslase suhtes toime analoogilise vägivallaakti. Vanglatöötajad pidid olema selgeltnägijad, et oskasid fabritseerida just sellise kuriteosündmuse ja miks tuli seda teha selliselt, et just oimukoht punetama panna. Kui ikka tõesti olnuks neil kindel soov mingit kuritegu S. Pallile alusetult omistada ja selleks ta kambrikaaslane ära rääkida ning viimaselt ka nõusolek selliseks lavastuseks saada, siis usutavam olnuks lasta X-l endal nina veriseks lüüa vms. Teiseks, arvestades S. Palli isikut ja eelkõige tema käitumist vanglas, mis seisneb pea igapäevaselt vanglaametnike sõimamises ja solvamises, mille kohta on ka toimikus mitmeid ettekandeid, aga ka seda, et S. Palli majutamine on tema konfliktse käitumise tõttu vanglas tõesti raskendatud, siis pigem on vangla huvitatud temast lahti saamisest e vabanemisest pärast karistuse ära kandmist, kui sellest, et välja mõelda kuritegusid, neid menetleda ja pidevalt S. Palli probleemiga tegeleda ja teda selle tulemusel veel vanglamüüride vahel taluda. Kaitsja peamine argument on see, et süüdistatava ütlused on vastupidiselt kohtu seisukohale tõendiks, sest need on usaldusväärsed ja just kannatanu ütluseid ei peaks kohus arvestama. Seejuures segitab kaitsja ringkonnakohtule, et kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ja neid ei ole võimalik kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb langetada otsus süüdistatava kasuks (RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-57-07 jt). Kohtuotsus ei tohi põhineda oletustel ja tõendite ühekülgsel hindamisel. Kuni eksisteerib võimalus, et süüdistusversiooni kõrval võiks toimunut selgitada ka mõni muu versioonidest, on süüdistusversiooni tõendatuks lugemine vastuolus KrMS § 7 lg-ga 3. Kohtukolleegiumi hinnangul ei esine praeguse tõendikogumi juures selliseid kõrvaldamata kahtlusi, mis tuleks süüdistatava kasuks tõlgendada. Tõsi on see, et vigastuste tekitamise osas on tegemist sõnasõna vastu olukorraga, kuid see ei tähenda tõendite hindamisel kaugeltki seda, et süüdistatava ütlused automaatselt prevaleeruvad kannatanu ütluste ees ja vastupidi. Apellatsioonidest on väljaloetav, et apellandid ei ole nõus maakohtu tõendite hindamisega ja selle tulemusel tehtud järeldusega süüdistatava süü osas. Kohtukolleegium rõhutab ka seda, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (3-1-1-8-10, p 8). Apellatsioonis esitatud väited, mis baseeruvad süüdistatava ütluste eelistamisele kõigi teiste maakohtu poolt hinnatud ja analüüsitud tõendite kõrval, millised koostoimes moodustavadki süüdistatavat süüstavate tõendite kogumi, ei saa olla õigeksmõistva kohtuotsuse aluseks. Õigeksmõistvat kohtuotsust ei ole võimalik rajada vaid süüdistatava ütlustele ja paljasõnaliselt jätta kõrvale kõik muud

tõendid. Riigikohtunik P. Randma on oma artiklis, mis on pühendatud Isikulise tõendiallika usaldusväärsuse kontrollile (Juridica nr 9, 2021) leidnud, et „kuigi tõendiallika usaldusväärsus tuleb teha kindlaks eranditult alati, on see nõue iseäranis kaalukas juhtudel, mida praktikas tavatsetakse kirjeldada sõna sõna vastu olukorrana. Nimelt ei ole praktika kohaselt välistatud isiku süüditunnistamine ka vaid ühele tõendile – sh kannatanu ütlustele – tuginedes. Järjepidevalt on aga rõhutatud sedagi, et neil juhtudel on iseäranis oluline see, et kohus vaeks igakülgselt ja erapooletult kõiki selle ainsa süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ning need veenvalt kummutaks ehk teisisõnu: sellisel juhul tuleb tõendiallika usaldusväärsuse kontrollimisel olla iseäranis põhjalik.“ Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus seda nõuet järginud. Nõustuda ei saa kaitsjaga selles, et maakohtu otsus rajaneb oletustel. Maakohtu otsus rajaneb kannatanu ütlustel, millised on maakohus oma põhjendustega tunnistanud usaldusväärseks. Nagu eelviidatud artiklis autor selgitab, siis oletustele süüdimõistva kohtuotsuse rajamisega on tegemist siis, kui tõendeid mingi tõendamiseseme asjaolu kohta ei ole ning see puudus on asendatud mõttearendusega, kas ja kuidas sündmused ühe või teise isiku vaimusilmas loogiliselt võisid kulgeda. Ta toob näite, „ kui toas viibivad kaks isikut, kellest üks kategooriliselt eitab mingigi kuriteo toimepanemist, teine tõendamiseseme asjaolude kohta sisuliselt midagi ei mäleta ning puuduvad igasugusedki muud kaudsed tõendid toimunu kohta, tuleb lähtuda süütuse presumptsioonist, mitte aga hakata oletama, kuidas sündmused elulise usutavuse kohaselt ikka areneda võisid.“ Praegusel juhul on aga tõendikogumis kannatanu ütlused ja on ka kirjalikud tõendid, mis kinnitavad kannatanu ütlusi. Kaitsja arutelud teemal, et normipärane ei ole see, kui isik pareerib lööki vasaku käega ja üldteada olevalt on selleks mõeldud parem käsi, ei ole enamat kui meelevaldne interpretatsioon reeglitest. Tegelikult mingeid reegleid selles tegevuses ei ole ja tegemist ongi üdini intuitiivse liigutusega, mille puhul piltlikult öeldes „aju ise otsustab“, milline jäse käiku läheb. Eeltoodu alusel on kohtukolleegiumi seisukohast maakohtu otsus igati põhjendatud ka süüdistatava süü osas vaidlustatud kuriteoepisoodis. Kuna kohtukolleegium eelnevalt selgitas, miks peab põhjendatuks maakohtu poolt mõistetud karistust ka ühe kuriteoepisoodi eest, siis ei saa see olla liialt range ka kahe kuriteoepisoodi eest. Küll aga peab kohtukolleegium vajalikuks täpsustada mõistetud karistuse ära kandmata osa ja selle kandmise aja algust. Maakohtu otsusele ei ole kohtukolleegiumil selles osas etteheiteid, sest selle tegemise seisuga oligi olukord selline, et S. Palli kandis eelmise otsusega mõistetud karistust, et ta pani selle kandmise ajal toime uued kuriteod ja et tõkendit praeguses kriminaalasjas tema suhtes ei ole kohaldatud. Seega oli igati õigustatud liitkaristuse mõistmine ja selle alguse määramine kohtuotsuse tegemise kuupäevaga. Samas oli nii prokurörile kui ka kohtule teada asjaolu, et kui otsus edasi kaevatakse, siis eelmisest karistusest kohtuotsuse tegemise seisuga e 29. novembri 2021 seisuga eelmise kohtuotsusega mõistetud karistusest ära kandmata 19 päeva saavad läbi edasikaebemenetluses. Tõsi on see, et see karistus oleks nii või naa kantuks saanud e ka sel juhul, kui oleks kohtuotsusega ka tõkend – vahistamine – valitud. See oleks tulnud lahendada edasilükkava tingimusega e alates 17. detsembrist 2021 ( vt 3-1-1-73-14), kuid sellisel juhul ei oleks S. Palli vahepeal vanglast vabanenud. KIS andmetel registreeriti 9. detsembril 2021 vangla teatis, millega vangla annab maakohtule teada, et S. Palli, kelle suhtes ei ole valitud tõkendit kriminaalasjas, milles maakohus tegi 29. novembril 2021 otsuse, vabaneb eelmise karistuse kandmiselt vanglast 17.detsembril 2021. Apellatsioonimenetlus registreeriti KIS-s samal päeval, s.o 17.detsembril 2021. Käesoleval ajal viibib S. Palli vabaduses, mis tähendab, et jõusse ei saa jääda karistuse kandmise aja algus 29. novembril 2021 ja ka kohtuotsusega fikseeritud lõplik ärakandmisele kuuluv liitkaristus kohtuotsuste kogumis 7 kuud ja 9 päeva vangistust, sest sellest kandis süüdistatav ära veel 19 päeva e eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa seisuga 29. november 2021 ja

kuni 17. detsember 2021. Kohtukolleegium möönab, et kohtupraktikas esineb selliseid olukordi, kus kaebemenetluse ajaks ühe liidetava ära langemine toob kaasa liitkaristuse tühistamise (3-1-1-6-13), kuid praegusel juhul kohtukolleegium seda õigeks ei pea. Nagu öeldud, siis kaebemenetluse ajaks võib selline olukord tekkida ka siis, kui isik on arutatavas kriminaalasjas kas kohtueelses uurimises, kohtus või kohtuotsusega vahistatud e tal on vahi all viibimiseks kehtiv tõkend ja fikseeritud liitkaristuse kandmise aja algus. Sellisel juhul aga ei too see kunagi kaasa liitkaristuse tühistamist e ringkonnakohus ei pea määrama uut kandmata karistuse aega ja selle kandmise aja algust oma otsuse seisuga. S. Palli on pannud toime kuriteod ajal, mis tal oli kandmata eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus ja ei ole vaidlust, et maakohtu otsuse tegemise ajal oli igati õiglane temale liitkaristuse mõistmine ka KarS § 65 lg 2 alusel. Määratud kaitsja M. Allikmäe esitas taotluse osutatud õigusabi eest tasu saamiseks. Selle kohaselt kulus kaitsjal telefoni teel nõustamisele 23 minutit, nõustamisele 4 minutit ja apellatsiooni esitamisele 80 minutit. Nimetatud toimingute eest soovib kaitsja tasu vastavalt 21 eurot, 4 eurot ja 72 eurot. Kaitsja tehtud toiminguid võib pidada vajalikeks. Ühtlasi vastavad taotletavad summad advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korrast tulenevatele tasu arvestamise alustele. Nimelt, korra § 1 lg 1 kohaselt arvestatakse tasu minuti täpsusega ja ümardatuna järgmise täiseuroni. Minutihind kujuneb seejuures selliselt, et viidatud korras on 30 minuti arvestusühikuks 27 eurot. Kui üldjuhul kohaldatakse vähem kui pool tundi kestnud toimingute puhul miinimumäärana 27 eurot, siis korra § 1 lg 11 sätestab, et büroos või sidevahendi abil isikuga suhtlemise eest seda miinimumäära ei kohaldata. See tähendab, et 23 minuti eest küsitav tasu oleks 20,7 eurot, mis ümardades järgmise täiseuroni on 21 eurot. 4 minuti eest küsitav tasu oleks 3,6 eurot, mis annab ümardades 4 eurot. Nii vastavad nõustamise eest küsitavad summad korra § 1 lg-tele 1 ja 11. Korra § 1 lg 6 ja § 6 lg 4 kohaselt on määratud kaitsja tasu lihtmenetluses apellatsiooni koostamisel 27 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 108 euro ühes kohtuastmes. See tähendab, et tasu suurus kujuneb kahe pooltunni alusel 54 eurot. Sellele lisandub allesjääva 20 minuti eest 18 eurot ehk kokku 72 eurot. Selliselt vastab ka apellatsiooni koostamise eest küsitav summa korra § 1 lg-le 6 ja § 6 lg-le 4. Eelnev tähendab, et kaitsjale on põhjendatud hüvitada apellatsioonimenetluses tekkinud kuluna 116 eurot ja 40 senti (sh käibemaks 19 eurot ja 40 senti). Juhindudes RÕS § 21 lg-st 1, KrMS § 175 lg 1 p-st 4, viidatud korra § 1 lg-test 1, 11, 6 ja § 6 lg-st 4 tuleb advokaadibüroole Küünemäe & Partnerid välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvel 116,40 eurot. Menetluskulude hüvitamise apellatsioonimenetluses sätestab KrMS § 185, mille lõike 1 sätestab, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Käesoleva otsusega jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse küll sisuliselt muutmata, kuid teeb otsuses täpsustuse juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 2. Seega kannab menetluskulud riik. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest ja peab vajalikuks täpsustuse tegemist kohtuotsuses, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 2 , § 344-345 lg-test 1, 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse S.Palli suhtes muutmata, kuid teeb selle resolutsioonis täpsustused.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.