Isikuvastased süüteod › Eluvastased süüteod

Kaitsjatasu kuulub tasumisele 1 kuu jooksul ringkonnakohtu lahendi jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulu tasumiseks edastatakse eraldi dokumendina.

SÜÜDISTUS

PÄRNU MAAKOHTU OTSUS

2.Maakohus tunnistas N.E süüdi KarS § 113 lg 1 järgi ja mõistis karistuseks 7 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel luges kohus N.E-le mõistetud karistuse kandmise aja alguseks 14.09.2020. N.E suhtes kohaldatud tõkendi, vahistamine, jättis kohus kuni kohtuotsuse jõustumiseni muutmata. Kohtuotsuse jõustumisel tõkend tühistati. Kohus rahuldas hagi õigeksvõtul kannatanu Saima X tsiviilhagi ning mõistis N.E-lt tekitatud varalise kahju hüvitamiseks VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 § 129 lg 1, 2 alusel C kasuks välja 1284,35 eurot. KrMS § 180 lg 1, 3 alusel mõistis kohus N.E-lt riigituludesse menetluskulud: KrMS § 175 lg 1 p 9, § 179 lg 1 p 1 tulenevalt sundraha 1460,00 eurot ning KrMS § 175 lg 1 p 3, 4 sätestatud ekspertiiside kulust 4258,00 eurot ja kaitsjatasust 1⁄2 summas 1328,55 eurot. Kokku mõistis kohus N.E-lt riigituludesse välja menetluskulu 7046,55 eurot. Väljamõistetud menetluskulu kohustas tasuma ositi igakuiste osamaksetena 12 kuu jooksul, igakuise makse suurus 11 kuud 587,21 eurot ja viimane 12. kuu 587,24 eurot.

KrMS § 180 lg 3 alusel jättis kohus riigi kanda 1⁄2 määratud kaitsja tasust ja kuludest summas 1328,55 eurot ja 1⁄2 ekspertiiside kulust 4258,00 eurot. Jättis menetluskulude hulka arvamata ja riigi kanda ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi tegemise kulu 765 eurot. Kohus tegi otsustuse ka asitõendite suhtes võetavad meetmete osas.

APELLATSIOONID

vastavalt sellele arusaamisele juhtima? Ekspertarvamuse andnud eksperdid kuulati kohtus üle, kuid ka ülekuulamisel jäid eksperdid oma erinevate arvamuste juurde ja erinevusi arvamustes kõrvaldada ei õnnestunud. Esitasime asja läbivaatamisel maakohtus taotluse määrata asjas uus ekspertiis kohtupsühhiaatriapsühholoogia kompleksekspertiis komisjonilise korduvekspertiisina. Maakohus jättis kaitsja taotluse rahuldamata. Maakohus rikkus sellega oluliselt ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. KarS § 34 p 2 järgi ei ole isik süüdiv, kui ta teo toimepanemise ajal ei olnud võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima seoses ajutise raske psüühikahäirega. Olukorras, kus kaks erinevat ekspertiisiakti koostanud eksperdid jõudsid risti vastukäivatele järeldustele selles, kas N.E esines temale inkrimineeritava kuriteo toimepanemise ajal ajutine raske psüühikahäire (psühhootiline häire) või mitte, on ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõttega kooskõlas komisjonilise korduvekspertiisi määramine, mitte aga ühe ekspertiisiakti otsitud põhjendustega kohtukõlbmatuna tõendikogumist väljajätmine. Kaitsja kordab apellatsioonimenetluses maakohtu menetluses esitatud taotlust ja palub määrata N.E suhtes kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiis komisjonilise kordusekspertiisina. Kuna varasemate ambulatoorsete ekspertiiside läbiviimisel on eksperdid jõudnud erinevate tulemusteni, oleks meie arvates vajalik N.E suhtes läbi viia korduvekspertiis statsionaarse ekspertiisina. KarS §-s 36 on sätestatud, et tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund ei välista süüd. Lähtutakse eeldusest, et ka keskmise või raske joobe korral on isik süüdiv. Siiski on kohtupraktikas asutud ka seisukohale, et alkoholijoove ei välista aga iseenesest psühhoosi olemasolu ning süüdimatusseisundit (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.05.1997 kohtuotsus kohtuasjas nr 3-1-3-19-97). Kaitse hinnangul annavad asjas uuritud tõendid alust jaatada N.E alkoholi tarvitamise käigus polümorfse psühhootliline häire tekkimist. Maakohus on selles osas allpool nimetatud tõendeid ebaõigesti hinnanud. Kaitsja esitab ülevaate Kuressaare Haigla SA 15.09.2020 vastusest nõudekirjale ja väljavõttest haigusloost nr S3117 2020, alajaotusest „Anamneesˮ Esitab osaliselt tunnistajate D, U ja N ütlused. Toob osaliselt ära 14.09.2020 kell 17.45.13 telefoninumbrilt XXXXXXXXXX Häirekeskuse numbrile 112 tehtud kõne vaatlusprotokolli sisu ja politseiniku vormikaamera salvestuse vaatlusprotokollis kajastatu. Samuti esitab katkendi tunnistaja G ütlustest. Toob ära 14.09.2020 isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokollist nähtu ja 14.09.2020 indikaatorvahendi kasutamise protokolli ja joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokolli järgi tuvastatu. Osutab, et protokollis on märge, et kontrollile allutatud isik ei olnud suuteline alla kirjutama. Järelikult oli 14.09.2020 kell 19:12 N.E seisund selline, et ta ei olnud võimeline tema suhtes läbiviidava menetlustoimingu käiku jälgima ja menetlusdokumenti allkirjastama. Kaitsja esitab 14.09.2020 isiku läbivaatuse protokollist väljavõtte ja märgib, et protokollis puudub toimingule allutatud isiku N.E allkiri. Puudub märge protokolli temale tutvustamise kohta ja selle kohta, et ta on keeldunud protokolli allkirjastamast või et ta ei olnud võimeline protokolli allkirjastama. Sellega rikkus protokolli koostaja KrMS § 152 lg-tes 1, 2, 4 ja 5 sätestatud nõudeid. 14.09.2020 indikaatorvahendi kasutamise protokolli ja joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokolli kantud andmetest saab järeldada, et N.E ei olnud 14.09.2020 kell 19:20 võimeline oma seisundi tõttu isiku läbivaatuse protokolli allkirjastama.

Kokkuvõtlikult nähtub eelpool nimetatud tõenditest, et: - N.E on alkoholisõltlane, kellel on varem, so enne temale inkrimineeritava teo toimepanemist 14.09.2020 esinenud psühhootilisi episoode; - ta viibis alates 08.09.2020 kuni 14.09.2020 kella 11:11-ni Kuressaare haiglas, kus sedastati, et arvestades algavat alkohoolset psühhoosi vajaks ta edasist ravi psühhiaatriosakonnas, kuid ta lahkus haiglast; - tema puhul on algava alkohoolse psühhoosi tunnuseks oma rahakoti otsimine, mida tal tegelikult kaasas ei ole; - 14.09.2020 kell 17:45 võttis ta Häirekeskuse numbrile 112 kõne, milles tema kõne stiil ja sisu viitab segadusseisundile; 14.09.2020 kella 18 paiku, kui sündmuskohale saabusid politseinikud, olid tal alkoholijoobe tunnused, jutt oli ebaselge; - politseijaoskonnas 14.09.2020 õhtul pärast tema kahtlustatavana kinnipidamist tehtud menetlustoimingutel ei olnud ta võimeline selgitusi andma ega tema suhtes läbi viidud menetlustoimingute protokollidele alla kirjutama. Kaitsja arvates võib eeldada, et kui isik ei ole võimeline menetlustoimingutel selgitusi andma ega protokolle allkirjastama, siis on tema võime mõtestatult ja sihipäraselt käituda pärsitud. Nende asjaolude ja tõendite pinnalt on ebaõige maakohtu järeldus, et N.E oli 14.09.2020 temale inkrimineeritava kuriteo toimepanemisel võimeline mõtestatult ja sihipäraselt käituma ning oma tegevusi ja nende tagajärgi mõistma. Maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud. Tõendite ebaõige hindamine tõi kaasa osaliselt ebaõige lahendi tegemise. Kaitsja esitades KarS § 32 lg 1, §-s 33 on sätestatud, et isik on süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv. Eeltoodud tõenditest nähtub, et N.E puhul esineb süüd välistav asjaolu KarS § 34 tähenduses. Ta ei saanud aru oma teo keelatusest ega suutnud vastavalt sellele oma tegevust juhtida. Teda ei saa 7 tulenevalt KarS § 32 lg-st 1 karistada. Ta tuleb allutada psühhiaatrilisele sundravile vastavalt KarS § 86 sätetele. Kui ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu ja leiab, et N.E on süüvõimeline, siis palub temale maakohtu otsusega mõistetud karistust vähendada. KarS § 113 lg-s 1 sätestatud kuriteo toimepanemise eest on ette nähtud karistusena kuue- kuni viieteistaastane vangistus. Sanktsiooni keskmine karistusmäär on 10,5 aastat vangistust. Maakohus on iseenesest õigesti temale karistuse mõistmisel arvesse võtnud, et temale ei ole alust omistada kuriteo toimepanemist kavatsetult ega otsese tahtlusega. Ta pani kuriteo toime kaudse tahtlusega. Seda tuleb arvesse võtta tema süü hindamisel. N.E on asjas läbivalt väitnud, et ta lihtsalt ei mõista, kuidas ta ometigi võis oma ammust head tuttavat X noaga lüüa. Ta on juhtunut sügavalt kahetsenud. Esineb karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses – puhtsüdamlik kahetsus. KarS § 57 lg 2 järgi võib karistuse kohaldamisel arvestada ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetlemata asjaolusid. Palu b N.E-le karistuse mõistmisel arvesse võtta, et ta ei olnud kuriteo toimepanemise ajal selge mõistuse juures, et ta on 62- aastane ja et tema tervis on halb. Samuti palume temale karistuse mõistmisel arvestada, et karistust raskendavad asjaolud KarS § 58 tähenduses puuduvad. Maakohus on õigesti lugenud karistuse kandmise aja alguseks N.E kahtlustatavana kinnipidamise päeva 14.09.2020. N.E taotleb suulist menetlust. Kaitsja palub apellatsioonimenetluses määrata N.E suhtes kohtupsühhiaatriapsühholoogia kompleksekspertiis komisjonilise kordusekspertiisina. Palub jätta apellatsioonimenetluses riigi õigusabi korras osalenud kaitsja tasu riigi kanda. Kaitsja palub tühistada Pärnu Maakohtu 19. juuli 2021. a. kohtuotsus kriminaalasjas nr 1 -211494 N.E-le mõistetud karistuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega allutada N.E psühhiaatrilisele sundravile või mõista temale kergem karistus.

irduva karistuse mõistmise skeemi. Samuti leiab prokuratuur, et maakohus ei ole süüdistatava süü suuruse hindamisel arvestanud kõikide tuvastatud asjaoludega ning on kohaldanud kergendava asjaoluna midagi sellist, mida seadusandja pole kergendava asjaoluna põhjendatult arvestanud. Kõige selle tulemusena on maakohus mõistnud N.E-le liiga leebe karistuse. Prokurör teeb viite Riigikohtu on 03.04.2020 kohtuotsuse nr 1-18-2232 punktis 71 sedastatule ja märgib, et KarS § 113 lg 1 järgi on võimalik mõista karistuseks vangistus kuus kuni viisteist aastat. Seega on sanktsiooni keskmiseks määraks kümme ja pool aastat vangistust, mis senise Riigikohtu praktika kohaselt peaks olema karistuse mõistmise lähtepunktiks. Maakohus on kohtuotsuse punktis 72 leidnud, et arvestades ühest küljest löögi piirkonda (elutähtis piirkond), valitud vahendit ja vigastuse intensiivsust, teisalt ründe impulsiivsust ning ühte lööki (ei ole massiivset vägivalda) ja kaudset tahtlust tuleb N.E süü hinnata kohtu veendumusel keskmisest veidi väiksemaks. N.E karistus peaks olema sanktsiooni esimese kolmandiku piires, s.o 6 ja 9 aasta vahel. Sellest nähtub, et maakohus ei ole karistuse mõistmisel järginud senist „sanktsiooni keskmise määra lähtepunkti“ kohtupraktikat ning on loonud uue süsteemi. Maakohtu loogikat järgides tuleb karistuse mõistmisel mitte lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast, vaid sanktsioon tuleb jagada kolmeks ning vastavalt süü suurusele mõista karistus nende kolmandike piires, jättes täielikult sisustamata, kuidas nende kolmandike piires õige karistusmäärani jõuda. Samuti ei ole arusaadav, kuidas kohus on jõudnud just 7,5 aastase vangistuseni. Kuivõrd selline skeem irdub senisest kohtupraktikast, siis pole sellel mingit õiguslikku alust. Seega on maakohus ekslikult mõistnud N.E-le vale süsteemi kasutades vale karistusmäära. Samuti on maakohus jätnud N.E süü suuruse hindamisel tähelepanuta mitu süü suurust mõjutavat asjaolu: 1) kogutud tõenditest nähtub, et kannatanu ei soodustanud mitte mingil moel kuriteo toimepanemist tema suhtes, vaid rünne oli tema jaoks ootamatu ehk agressiivsus oli ainult süüdistatava poolne ja ettenägematu (Riigikohus on 17.06.2013 lahendi nr 3-1-1-58-13 punktis 7 leidnud, ). 2) maakohus pole arvestanud, et kohtupsühhiaatria- ja psühholoogia kompleksekspertiis tuvastas süüdistataval alkoholisõltuvuse, mille väljendusviisiks on käitumise impulsiivsus, kõrgenenud agressiivsus ja alanenud kriitikavõime, mis on ka varem väljendunud ootamatult teise inimese ründamises pea piirkonda (vt Pärnu Maakohtu 14.08.2018 kohtuotsuse süüdistuse osa) ehk tegemist ei olnud juhusliku ühe episoodiga süüdistatava elus. Seega kuna maakohus nimetatud asjaolusid süü suuruse hindamisel ei arvestanud, siis on maakohus ekslikult hinnanud süüdistatava süü tegelikust väiksemaks. Prokuratuur ei nõustu maakohtu seisukohaga, et karistust kergendava asjaoluna saab KarS § 57 lg 2 järgi käsitleda süüdistatava poolt tsiviilhagi õigeks võttu. Prokuratuuri hinnangul asjaolu, et keegi ei vaidle põhjendatud ja õiguslikule nõudele vastu, on õigusriigis tervitatav ja tavapärane nähtus, mida ei peaks kuidagi eriliselt välja tooma, veel vähem arvestama kergendava asjaoluna. Kuivõrd kahju reaalne hüvitamine ja sisuliselt lubadus kahju hüvitada, pole samaväärsed, siis sellest tulenevalt ongi seadusandja loonud karistusseadustikku kergendava asjaoluna just normi, mis sisaldab kahju vabatahtlikku hüvitamist, mitte normi, mis oleks seotud ainult selle lubadusega. N.E pole kahju hüvitanud ning arvestades tema rahalisi võimalusi, siis see hüvitamine on ka vähetõenäoline. Seega leiab prokuratuur, et kergendava asjaoluna hagi õigeksvõttu arvestada ei tuleks.

Seega kokkuvõtlikult kui maakohus oleks karistuse mõistmisel lähtunud Riigikohtu praktikast, arvestanud lisaks prokuratuuri poolt välja toodud süü suurust mõjutavate asjaoludega, hinnanud kergendava asjaoluna ainult süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust, oleks võimalik rääkida karistusest, mis oleks sanktsiooni keskmisest kõrgem või vähemalt keskmine. Ühe kergendava asjaolu esinemine ei saa tingida sanktsiooni keskmisest 3 aasta võrra väiksema karistuse mõistmist. Prokurör palub ringkonnakohtul uuesti hinnata N.E süü suurust ning mõista N.E-le raskem karistus kui seda tegi maakohus. Prokuratuuri hinnangul vastab N.E süü 11 aastasele vangistusele. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 318; § 319; § 338 p 4; § 340 lg 4 p 4 palub prokurör:

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD ISTUNGIL

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUS.

Kaitsja on kohtule esitanud ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti nr 7.1-3/619. Prokurör on tõendi lubatavusele ja vastuvõtmisele vastu vaielnud. Maakohus on kaitsja tõendi vastu võtnud ( 3 kd. t.lk. 54-57). Seega on tagatud võrdne kohtlemine ja järgitud p oolte võistlevuse printsiipi. Samuti on kohus rahuldanud kaitsja poolt kaitseaktis esitatud taotlused kolme eksperdi kohtuistungile kutsumiseks ( 3 kd. t.lk. 21-22). Kohtuistungil ongi eksperdid aktide kohta oma selgitused andnud ja pooltel oli võimalik neid ka küsitleda. Kaitsja on pärast seda uuesti tõstatanud kordusekspertiisi teostamise vajaduse ( 3 kd. t.lk. 77 pöördel-80), kuid on tõdenud, et kohtul on üheks võimaluseks anda ekspertiisiaktidele hinnang, teine võimalus on määrata uus ekspertiis ja paluda ekspertidel vastata samadele küsimustele, millistele on juba ekspertiisiaktides vastatud. Kohus on protokollilise määrusega ( 3 kd. t.lk. 80) jätnud kaitsja kordusekspertiisi määramise taotluse rahuldamata. Kohus on viidanud asjaolule et kaks ekspertiisi on juba teostatud ja kõik eksperdid on kohtuistungil oma selgitused andnud ning kohtul on võimalik aktidele koos ekspertide selgitustega hinnang anda. Seega on kaitsja maakohtus möönnud, et kohtul on võimalik asi lahendada ka kordusekspertiisi määramata, andes hinnangu kahele juba kohtule esitatud ekspertiisiaktile. Nii ongi antud juhul kohus seaduslikult toiminud. Nii on maakohus süü küsimuse otsustamisel (otsuse p-des 31-68) analüüsinud mõlemaid ekspertiisiakte ning ekspertide poolt kohtuistungil antud selgitusi ja esitanud oma põhjendused ja järeldused aktide vastavusest seaduses ettenähtud nõuetele. Maakohus on jõudnud järeldusele, et ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisiakt nr 7.1.3/619 ei ole tõendina käsitatav. Kohtu põhjendustest nähtuvalt pole ekspertiisiakt selge, hindamise andmed on ebaülevaatlikud, aktis esinevad vastuolud ning eksperdiarvamuse sisulised põhjendused puuduvad, järelduste kujunemine ei ole ekspertiisiakti põhjal kohtule jälgitav. Kaitsja ei ole apellatsioonis kohtu põhjendustele vastuväiteid esitanud kuivõrd kaitsja argument, et kohus oleks pidanud kohtukõlbmatuks hindama ka kompleksekspertiisi akti, maakohtu põhjendusi ja järeldust ei kummuta.

s.t see oli süüdistatava valik, et ta ei pöördunud, mitte võimetus pöörduda. Samuti on kaitsja poolt viidatud ülemäärase alkoholi tarvitamise osas eksperdid oma arvamuses ka leidnud, et N.E esineb sõltuvus alkoholist, kuid see ei takista ega piira temal ümbrusest ja oma käitumise iseloomust ning võimalikest tagajärgedest arusaamist ega sihipärast arutlemist ja käitumist. N.E puudub meditsiiniline näidustus psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. Kolleegium kaitsja poolt viidatud vastuolu ei tuvastanud.

kiirabikaart kui ka Kuressaare Haigla patsiendikaart on olnud ekspertide kasutuses. Seega muuhulgas ka eelnimetatud materjalide alusel on eksperdid jõudnudki arvamusele, et N.E ei esinenud rasket psüühikahäiret. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on ekspertiisiakti selgitamisel antud eksperdi ütlusel tõendi väärtus. Ekspert KE on kohtuistungil selgitanud( 3 kd t.lk. 65-69), et esitatud andmetest N.E psühhoosile iseloomulikku tunnuste kogumit ei esinenud, seega ei saanud tal ka psühhoosi esineda. Kahtlust sellisele raskele psüühikahäirele, mistõttu ta ei oleks aru saanud oma teo keelatusest, mida ta teeb ja millised tagajärjed sellel on nende andmete põhjal tõusetuda ei saa. Samuti on ekspert andnud selgituse miks alkoholisõltuvust ei peeta raskeks psüühikahäireks. Kaitsja küsimusele, kas joobes isikul saab vallanduda mingi psühhoos on ekspert kinnitanud, et joobes isikul saab vallanduda psühhoos, kuid N.E ei olnud psühhoosiks iseloomulikku kogumit. Tema puhul ei sa öelda, et tal oleks olnud psühhootilisi tunnuseid või et tal esines psühhoos. Ka ekspert TK on selgitanud ( 3 kd. t.lk 69 pöördel- 71 pöördel), et kõik N.E kognitiivsed funktsioonid on korras. Sõltuvus alkoholist on diagnoositav haigusena, kuid ta ei ole KarS psüühikahäirete süstemaatika mõttes. Võõrutusseisundiga ei kaasne sellist seisundit, kus inimene ei saa aru sundusest ja ei suudaks teadvat otsust teha. Pole selliseid tunnuseid, mis viiks järelduseni, et sündmuskohal esines N.E psühhootilisi elamusi ehk meelepetteid. Need tunnused, mis N.E politseiga kohtumisel pärast 112 numbrile helistades olid vastavad alkoholijoobe tunnustele, see on alkoholijoobele iseloomulik käitumine. Seega ei kinnita ka ekspertide kohtuistungil antud seletused kaitsja oletust, et süüdistataval esines psüühikahäire. Kohtuotsuse tegemisel on maakohus kontrollinud KarS §-s 34 kirjeldatud süüdimatuse meditsiinilisi ja juriidilisi tunnuste olemasolu ning leidnud põhjendatult, et N.E oli talle etteheidetava kuriteo toimepanemise ajal süüdiv . Maakohus on kaitsja poolt apellatsioonis viidatud tõendeid analüüsinud ka aspektist kas need annavad aluse süüdimatuse tunnuste sedastamiseks ja on esitanud otsuses veenvad põhjendused miks tuleb sellele vastata eitavalt ja nõustuda ekspertide poolt antud arvamusega. Kolleegium leiab, et kaitsja poolt apellatsioonis nendele tõenditele uuesti viitamine ei anna alust jõuda teistsuguse järelduseni. Kolleegium osutab, et kaitsja poolt viidatud Riigikohtu lahendis 3-1-3-19-97 on Riigikohus sedastanud põhimõtte, et olenemata sellest, et isik pani kuriteo toime joobeseisundis, siis kuriteokoosseisu puudumise tõttu ei kuulu kriminaalvastutusele isik, kes kriminaalseaduses sätestatud teo toimepanemise ajal oli süüdimatusseisundis, st ei olnud võimeline endale oma teost aru andma või seda juhtima vaimuhaiguse, vaimutegevuse ajutise rikke, nõrgamõistuslikkuse või muu haigusliku seisundi tõttu. Vaidlustatud juhul on sedastatud erinev olukord. Ekspertiisiaktis on eksperdid ka leidnud, et N.E oli alkohoolse intoksikatsiooni seisundis ( tüsistusteta joobeseisund, F10.0) koos sellest tulenevate muutustega organismi funktsioonides ja reaktsioonides. Käitumise impulsiivsus, kõrgenenud agressiivsus ja alanenud kriitikavõime oma tegude kaugtagajärgede suhtes on joobeseisundile iseloomulikud väärkohastumuslikud käitumismuutused. Kolleegium asub seisukohale, et antud juhul on teo toimepanemise ajal süüdimatus KarS § 34 mõttes N.E puhul välistatud. Süüdistatav N.E oli alkohoolse intoksikatsiooni seisundis, kuid see ei mõjutanud ega piiranud ka KarS § 35 tähenduses tema arusaamis- ja otsustamisvõimet mõistmaks milline on normikuulekas käitumine.

Kolleegium osutab, et sellekohase karistust kergendava asjaoluga on maakohus samuti arvestanud ( otsuse p 73), see väljendub ka mõistetud karistuses, mistõttu pole kohus selles osas vigu teinud. Kaitsja palub karistuse mõistmisel KarS § 57 lg 2 alusel arvestada süüdistatava tervisliku olukorraga ja seisundiga kuriteo toimepanemise ajal ning ka sellega et ta on 62 aastane. Kolleegium märgib, et süüdistatava vanus, mis pole jõudnud KarS § 57 lg 1 p 7 ettenähtud kõrge eani, ega tervislik seisund pole antud juhul aluseks mõistetud karistuse muutmiseks. Maakohtule on kaitsja poolt väidetud eelnevad asjaolud olnud teada ja kohus on karistuse mõistmisel süüdistatava isikuga juba arvestanud, mis ongi koos teiste KarS § 56 ettenähtud alustega kujundanud kohtu siseveendumuse karistusmäära valikul. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et kaitsja apellatsioonis esitatu ei anna alust tuvastada maakohtu poolt karistuse mõistmisel materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ega kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi, mis annaksid ringkonnakohtule põhjendatud aluse maakohtu poolt mõistetud karistuse kergendamiseks.

Seega jääb KrMS § 185 lg 2 teise lause alusel riigi kanda kaitsjatasu summas 72,36 eurot (koos käibemaksuga) ja N.E-lt kuulub KrMS § 185 lg 2 esimese lause alusel Eesti Vabariigi kasuks väljamõistmisele kaitsjatasu summas 352,80 eurot ( koos käibemaksuga).

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.