Majandusalased süüteod › Maksualased süüteod

Sama otsusega lahendati ka avalik-õiguslik nõudeavaldus, menetluskulude ja asitõendite ning salvestistega seonduv.

Nimelt heideti Andrei Šabõginile ette, et ta hoidis 28.10.2020 oma garaažis maksumärgiga märgistamata alkoholi, mille ta oli saanud 2020. aastal pandeemia ajal Aleksei Glinskilt (Aleksejs Glinskis). Väärteomenetluses kogutud tõendist, s.o menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist (lisa 2 – ülekuulamise protokoll, viidatud dokument peaks olema samuti kriminaalasja materjalides) nähtuvalt pärines Aleksei Glinskilt saadud alkohol Slovakkia laost V S.R.O. Alkoholi eest tasus Andrei Šabõgin sularahas ning alkohol oli mõeldud edasi müümiseks, mida Andrei Šabõgin ka tegi. Seega võõrandas Andrei Šabõgin alkoholi, millelt riigile oli jäänud tasumata aktsiis. Kuigi menetleja väärteomenetluse lõpetamise määruses ka ise täheldas, et „[...] Andrei Šabõgini süüteos on kaks tegu (väärtegu ja kuritegu) ning kuriteo eest näeb seadus ette raskeima karistuse[...], lõpetas ta sellest hoolimata väärteomenetluse VTMS § 30 lõike 1 alusel nö oportuniteediga. Selliselt andis menetleja ka hinnangu faktiliselt Andrei Šabõgini teole, sh kriminaalmenetluses kajastatud süüdistusele. Nimetatud väärteomenetluse lõpetamise määrus jõustus 07.09.2021 (s.o 15 päeva menetlusosalistele kättetoimetamisest), mistõttu tema teistkordne karistamine oli 20.09.2021 välistatud. 2.4 Apellandid on seda meelt, et riik andis väärteomenetlust otstarbekuse kaalutlustel lõpetades ise teadlikult hinnangu Andrei Šabõgini käitumisele ning topeltkaristamise vältimiseks oleks menetleja pidanud kuriteo tunnustega teo ilmnemisel lõpetama menetluse VTMS § 29 lg 1 punkti 4 tunnustel, mis tulemina oleks võimaldanud Andrei Šabõgini käitumisele anda hinnang tulenevalt KarS § 3 lõikest

loomuliku elukäsitluse järgi, nt käib sama õigushüve kohta2 ning on oma osiste poolest ajalisruumiline tervik. Sama teo tuvastamisel ei ole määrav mitte võrreldav tegude langemine ühe või mitme süüteokoosseisu alla, vaid tegude faktilised asjaolud.3 Kui need kokku langevad, on tegemist ühe teoga (RKKKo asjas 3-1-1-57-09 p 17-20). Seejuures ei ole oluline kas tegu on vaadeldav ühe teona või mitme teona materiaalõiguslikus mõttes (ideaal- või reaalkogum või seaduskonkurents). Tegude sisuline samasus tähendab omavahel ajaliselt, ruumiliselt ja esemeliselt lahutamatult seotud asjaolude kogumit (RKKKo asjas 1-17-5176, p 20). Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (RKKKo asjas 3-1-1-14-14, p 1024). Riigikohus on selgitanud, et teisisõnu tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (RKKKo asjas 3-1-1-4-04, p 8.3; RKKKo asjas 1-17-7206, p 23). 2.6 Käesolevas asjas tegeles Andrei Šabõgin 2020. aastal Eesti Vabariigi territooriumil sellise alkoholi müügiga, millelt riigile ei olnud tasutud aktsiisi. Objektiivse kõrvaltvaataja jaoks moodustuvad Andrei Šabõgini teod loomuliku elukäsitluse järgi objektiivse kõrvaltvaataja jaoks ühtse käitumise, seejuures ei ole oluline, millist liiki alkoholi Andrei Šabõgin täpselt müüs, sest ei ole ka näiteks narkootiliste ainete müügi puhul objektiivsele kõrvaltvaatajale oluline see, kas isik müüb kokaiini, kanepit või fentanüüli või kõike korraga. Seega teosainsuse ja teomitmuse piiritlemiskriteeriumiks saanud loomuliku elukäsitluse kohaselt käitles (omandas, omas, hoidis, võõrandas) Andrei Šabõgin alkoholi. Oluliseks saab veel pidada asjaolu, et Andrei Šabõgini eesmärk oli teenida tulu alkoholi müügilt, jättes riigile tasumata aktsiis, sest sellisel moel on ka alkoholi edasimüümine tulusam. Seega ka tema teod olid ajendatud ühest tahtlusest. Samuti olid Andrei Šabõgini teod seotud nii ajaliselt (2020. aasta) kui ka ruumiliselt (Eesti Vabariik). Seejuures kinnitab täiendavalt Andrei Šabõgini tegude omavahelist seotust kaudselt see, et väärteomenetluse esemeks olnud kange alkohol pärines Aleksei Glinski kaudu samast laost Slovakkias, kuhu pidi suunduma lahja alkohol, mis aga Eestis aktsiisi maksmata hoopis võõrandati. 2.7 Täiendavalt eelnevale juhivad kaitsjad tähelepanu ka asjaolule, et lisaks sellele, et Andrei Šabõgini teod moodustuvad loomuliku elukäsitluse kohaselt objektiivse kõrvaltvaataja jaoks ühtse käitumise ehk tegemist on teoainsusega, on ka kaitstav õigushüve, mida Andrei Šabõgin oma käitumisega riivas, samane. Alkohol on aktsiisikaup ja see kuulub maksustamisele (ATKEAS § 1). AS § 54 lõikes 1 sätestatud koosseis - käitlemiseks mittelubatud alkoholi hoidmine ja edasitoimetamine, mille osas Andrei Šabõgini menetlus otstarbekuse kaalutlusel lõpetati, teenib riigi fiskaalhuve. Käitlemiseks mittelubatud alkohol on AS § 7 lg 1 punkti 1 ja AS § 4 lg 1 punkti 6 tähenduses mh alkohol, mis on maksumärgistamata. Maksumärk on aktsiisikaubale või selle müügipakendile kinnitatav erilistele turvalisusnõuetele vastav eritunnus, mis tõendab aktsiisi maksmist (ATKEAS § 111). Maksumärgistamise kohustus on seaduse kohaselt ainult alkoholil etanoolisisaldusega üle 22 mahuprotsendi, mis on villitud müügipakendisse alates 0,05 liitrist (ATKEAS § 491 lg 2). Alkohol märgistatakse maksumärgiga, kui sellelt tekib aktsiisi maksmise kohustus Eestis (ATKEAS § 49 1 lg 1). ATKEAS § 24 lõike 21 kohaselt ei teki maksumärkidelt maksukohustust, kui nende maksumärkidega maksumärgistatud aktsiisikaup maksustati aktsiisiga teises liikmesriigis. Kui seda aga ei tehta, tuleb aktsiis maksta aktsiisikauba tarbimisse lubamise liikmesriigis maksukohustuse tekkimise päeval kehtinud määra järgi (ATKEAS § 24 koosmõjus § 28 lõikega 1). Maksumärgistamise eesmärk on vältida aktsiisiga maksustamata alkoholi tarbimisse sattumist ja tagada aktsiisikaubalt aktsiisimaksu tasumine (RKKKo asjas 3-1-1-3-09, p 17). Seega, müües maksumärgistamata alkoholi, st alkoholi, millelt ei olnud tasutud aktsiisi Eestis, kahjustas Andrei Šabõgin selgelt ühte õigushüve, milleks on riigi fiskaalhuvid.

2.8 KarS § 393 (s.o ebaseaduslikud toimingud tollisoodustusega kaubaga ja aktsiisikaubaga), milles Andrei Šabõgin kokkuleppemenetluses süüdi mõisteti, kaitseb samuti riigi fiskaalhuve. Oma tegudega rikkus Andrei Šabõgin riigi fiskaalhuve sellega, et jättis kohustatud isikuna ATKEAS § 22 lg 1 punkti 4 tähenduses tasumata aktsiisi lahja alkoholi tarbimisse lubamisel ATKEAS § 24 lõike 1 kohaselt. Seega sõltumata asjaolust, et Andrei Šabõgin käitles ebaseaduslikult nii lahjat alkoholi kui ka kanget, oli tema tegevus suunatud riigi fiskaalhuve kui õigushüve riivele. Õigushüvede riive temaatikat on käsitletud kohtupraktikas näiteks asjas, kus isik mõisteti ne bis in idem põhimõttest tulenevalt olukorras, kus ta oli joobnuna sõitnud tehniliselt mittekorras sõidukiga, õigeks joobes juhtimise eest, kuna eelnevalt oli teda juba karistatud väärteokorras tehniliselt mittekorras sõiduki juhtimise eest. Riigikohus sedastas, et kaitstavaks õigushüveks on mõlemal juhul kaasliiklejate turvalisus ning tegu, millega õigushüve kahjustatakse, on mõlema süüteokoosseisu järgi mootorsõiduki juhtimine. Kuna samas teos oli ta saanud juba väärteokorras karistada tehniliselt mittekorras sõiduki juhtimise eest, ei saa teda enam joobes juhtimise eest vastutusele võtta (RKKKo 3-1-1-124-06, p 7-8). Nii on ka Andrei Šabõgin lahja ja kange alkoholi müügiga kahjustanud riigi fiskaalhuve ning kuna tema sellisele tegevusele on väärteokorras tehtud otsustus, ei enam tema vastutusele võtmine võimalik. 2.9 Muu hulgas kinnitab kaitsjate seisukohta õigushüve kahjustamisest asjaolu, et KarS § 375 (s.o alkoholi ebaseaduslik käitlemine) on KarS § 393 suhtes erinormiks. Siinkohal võib tõstatuda küsimus ka sellest, kas KarS § 393 oli üldse õigeks normiks, mida sellistel asjaoludel kohaldada. Käitlemiseks mittelubatud alkohol on defineeritud AS § 7 lg-s 1. Seejuures viitab nimetatud lõike punkt 1 AS § 4 lg-le 1. AS § 4 lg 1 nimetab nõuded, millele käideldav alkohol peaks lisaks muudele õigusaktiga kehtestatud nõuetele vastama. Teisisõnu, alkohol peab vastama nii AS § 4 lg-s 1 toodud nõuetele kui ka muudele õigusaktidega kehtestatud nõuetele. PakS § 23 lõike 5 kohaselt on keelatud kauba müük pakendis, millel puudub tagatisraha märgistus. Tagatisraha märgistus peab PakS § 21 kohaselt olema nii klaas-, metall- kui ka plastpakendil. Vastavalt PakS § 21 lg 41 p-le 2 ei lisata tagatisraha pakendile, mis toimetatakse Eestist teise liikmesriiki. Võttes arvesse regulatsiooni, siis ei pidanud pakendil olema tagatisraha märgistust (kuna kaup pidi dokumentide järgi liikuma teise liikmesriiki). Samas on vastavas pakendis, s.o pakend ilma tagatisraha märgita, keelatud alkoholi müük Eestis. Asja materjalidest nähtub selgelt, et alkoholi müük toimus Eestis. Kui käideldav alkohol on pakendis, millele kohaldub tagatisraha märgistuse nõue, mis puudub, võib jaatada, et käideldav alkohol ei vasta õigusaktiga kehtestatud nõudele. Sellisel juhul on tegemist käitlemiseks mittelubatud alkoholiga, mille eest näeb ette vastutuse KarS § 375. Teine põhjus, miks lahja alkoholi näol oli tegemist käitlemiseks mittelubatud alkoholiga, seisneb selles, et sellelt oli tasumata alkoholiaktsiis. Iseenesest ainuüksi asjaolust, et vaidlustatava kohtuotsusega heidetakse ette aktsiiside mitte maksmist, järeldub, et käideldud alkoholilt pidi olema aktsiis tasutud. Aktsiisi maksmise kohustus tekib üldjuhul kauba tarbimisse lubamisel (ATKEAS § 24 lg 1 ning § 41). Aktsiisi tasumise kohustus oli seejuures isikul (alkoholitootjad), kes võõrandasid kauba isikutele (süüdistatavad), kellele ei olnud õigust kaupa ajutises aktsiisivabastuses vastu võtta (ATKEAS § 22 lg 1 p 4). Seega, kuna lahjalt alkoholilt oli aktsiis maksmata, oli selle näol tegemist KarS § 375 tähenduses käitlemiseks mittelubatud alkoholiga. Eeltoodu valguses on oluline analüüsida ATKEAS § 54 ja KarS §-des 375 ning 393 toodud koosseise. Maksuhaldur kvalifitseeris kange alkoholiga osa AS §-s 54 toodud koosseisu alla. Samale väärteokoosseisule vastab KarS § 375 juhul, kui alkoholi kogus ületab suure koguse. Prokuratuur ja kohus kvalifitseerisid lahja alkoholi osa KarS §-s 393 toodud koosseisu alla. Ei ole vaidlust asjaolus, et vaidlustatavas kohtuotsuses käsitletud lahja alkohol ületas ’suure koguse’ piiri. Lahja alkoholi osa kvalifitseeriti KarS § 393 (s.o üldnorm) ning mitte § 375 (s.o erinorm) alla põhjusel, et konkreetne lahja alkohol ei olnud käitlemiseks mittelubatud. See oli prokuratuuri ning kohtu hinnangul kätlemiseks lubatud. Ülaltoodud põhjustel on selline seisukoht väär. Tegemist oli käitlemiseks mittelubatud alkoholiga. Seega oleks vaidlustatavas kohtuotsuses kirjeldatud teod pidanud olema kvalifitseeritud KarS § 375 alla. Järgnevalt on oluline tuvastada, kas kange alkoholi ning lahja alkoholi käitlemist tuleb käsitleda eraldiseisvate tegudena. Selles osas annab vastuse eriala kirjandus: „Kui isik käitleb mitut liiki käitlemiseks mittelubatud või maksumärgiga märgistamata alkoholi, on tegemist

alkoholi suure kogusega, kui eri alkoholikogustelt arvestatavad aktsiisisummad kokku ületavad vähemalt 25-kordselt ATKEAS § 46 lg-s 6 sätestatud määra. Peaks isik käitlema teoainsuse mõttes ühe teoga (nt RKKK 3-1-1-14-14 p 2014) alkoholi, millest osa on üksnes maksumärgiga märgistamata, osa aga üksnes käitlemiseks mittelubatud, tuleb ka need alkoholikogused (või nendelt arvestatavad aktsiisisummad) suure koguse tuvastamisel liita. Eeltoodust järeldub, et nii kriminaalmenetluses käsitletud lahja alkoholi (täpsemalt ladustamine, hoidmine, edasitoimetamine või sellega kauplemine) 10 osategu kui väärteomenetluses käsitletud kange alkoholi osategu oleks pidanud olema kvalifitseeritud ühe teona ühe kooseisu, s.o KarS § 375 alla. Seega, kange alkoholi osas tehtud varasem väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise otsus välistab hilisema lahja alkoholi osas kriminaalkorras karistamise. PROKURATUURI SEISUKOHT JA VASTUVÄITED KrMS § 322 lg 3 ALUSEL:

Eesti territooriumil ja ilma pandipakendi märgistuseta ei oleks olnud seda võimalik teha. Prokuratuur leiab, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditest tulenevalt ei ole kuritegu valesti kvalifitseeritud. Kriminaalmenetluse käigus ei ole tuvastatud, et tegemist oleks olnud käitlemiseks mittelubatud alkoholiga ja arvestades, et KarS § 393 on aktsiisikaubaga ebaseaduslike toimingute ja tehingute tegemisel üldnormiks, siis on kvalifikatsioon ka igati korrektne. Samuti ei leia prokuratuur, et seadusest tulenevalt annaks teha järeldust selle kohta, et ainuüksi sellepärast, et alkoholilt on aktsiis tasumata, oli selle näol tegemist KarS § 375 tähenduses käitlemiseks mittelubatud alkoholiga. Tegemist ei ole üld- ja erinormi konkurentsiga, vaid lähtutud on kogutud tõenditest. Seejuures tuleb ka arvestada, et üldnorm ehk KarS § 393 on seaduses ettenähtud sanktsiooni poolest leebem koosseis ning lähtudes aktsiisikauba regulatsioonist on tegemist süüdistatava kasuks tehtud tõlgendusega. Eeltoodust tulenevalt palub prokuratuur jätta Harju Maakohtu 20.09.2021 otsuse peale kohtuasjas nr 1-21-2659 esitatud apellatsioon edasikaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata. 3.4 Kui kohus peaks leidma, et apellatsiooni esitamiseks on olemas alus ja see vastab seaduses sätestatud nõuetele, siis prokuratuuri hinnangul on tegemist perspektiivitu kaebusega, sest antud asjas ei ole rikutud topeltkaristamise keeldu. Ne bis in idem-põhimõtte rikkumise väite kontrollimiseks tuleb alustada faktide võrdlemisest (RK nr 3-1-1-10-14 p 7.1). Kohtuotsuses on välja toodud Andrei Šabõgini poolt toime pandud kuriteo asjaolud ning neid enda vastuväites kordama ei hakka, kuid on ilmselge, et apellatsioonis on need asjaolud esitatud valikuliselt ja moonutatult. 3.5 Ne bis in idem põhimõte hõlmab üksnes olukordi, kus õiguserikkumised on koosseisutunnuste poolest kokkulangevad ja põhinevad ühel ja samal teol. Prokuratuuri toodud võrdlusest tulenevalt on konkreetsete tegude asjaolud sisuliselt täiesti erinevad. Eraldi on prokuratuuri hinnangul vajalik rõhutada tegude ajalist erinevust. Väärteo puhul on tegemist alkoholi hoiustamisega 28.10.2020, kuid kuriteo toimepanemine toimus enne seda ja pikema perioodi jooksul. 3.6 Kaitsjad on välja toonud väärteo lõpetamise määruses menetleja poolt esitatud lõigu, milles on kirjas, et Andrei Šabõgini süüteos on kaks tegu (väärtegu ja kuritegu) ning et kuriteo eest näeb seadus ette raskeima karistuse. Tegemist on ilmselgelt vale arusaama või kehvasti väljendatud mõttega, mis on kontekstist välja rebitud. Arvestades selle asukohta ja edasi kirjutatud teksti on eluliselt usutav, et tegemist on olnud väärteomenetluse lõpetamise põhjendusega ja eelduslikult on tahetud põhistada karistuse ebaotstarbekust. Prokuratuuri hinnangul ei ole tegemist olukorraga, kus ühe teoga on täidetud nii väärteo- kui kuriteokoosseis või kuriteokoosseis neelab väärteokoosseisu. Tegemist on kahe täiesti erineva teoga, mille faktilised asjaolud ei ole seostatavad. 3.7 Kui kohus leiab, et väärteo ja kuriteo raames esitatud tegude kirjeldus on faktiliselt seostatav, siis tuleb arvestada, et KarS § 2 lg 3 sätestab, et ühe süüteo eest ei tohi kedagi karistada mitu korda. Käesoleval juhul väärteomenetlus lõpetati ning selle osas ei järgnenud Andrei Šabõginile sanktsiooni. Leitud alkohol konfiskeeriti, kuid tegemist oli ka käitlemiseks mittelubatud alkoholiga. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik öelda, et Andrei Šabõginit oleks mitu korda karistatud, sest tegemist ei ole karistamisotsusega ning karistuslikku tagajärge ei ole järgnenud. Väärteomenetlus lõpetati ilma igasuguste kohustusteta. Prokuratuur leiab, et isegi kui kohus tuvastab apellatsiooni esitamist võimaldava aluse, siis tuleks esitatud apellatsioon jätta ikkagi läbi vaatamata, sest tegemist on perspektiivitu kaebusega. KAITSJATE SEISUKOHT JA VASTUVÄITED PROKURATUURILE:

1-5 välja toodud lahenditest. Täiendavalt viitavad kaitsjad asjaolule, et kokkuleppemenetluses ei pruugi KrMS § 318 grammatilisest tõlgendusest igakordselt piisata ning edasikaebeõiguse piiramist kokkuleppemenetluses, mis ei arvesta põhiseaduses ja karistusseadustiku üldosas sätestatuga, ei saa lugeda materiaalselt põhiseaduspäraseks (vt ka RKKKo asjas 3-1-1-52-07, p 8-9) ning kokkuleppemenetluses oleks pidanud välja selgitama, kas isiku tõeline tahe hõlmab ka tema nõusolekut tema korduvaks karistamiseks. Kui selline tahe ei ole välja selgitatud ja kohtulikul arutamisel kõne all olnud, annab see kooskõlas kohtupraktikaga täiendava aluse edasikaebamiseks. Lisaks eeltoodule tuleneb kaebeõigus KrMS § 318 lg 4 teisest lausest, mis võimaldab süüdistatavale ja tema kaitsjale esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui oli kohaldatud valesti materiaalõigus (so kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe). Kokkuleppemenetlus ei võimalda otsust vaidlustada tõendite põhjal (ehk taotleda KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel menetluse lõpetamist). Käesoleval juhul tõstatus küsimus PS § 23 lõikes 3 ja KarS § 2 lõikes 3 sätestatud topeltkaristamise keelust. Sellises olukorras on võimalik süüdistataval ja tema kaitsjal kokkuleppemenetluse korras tehtud otsust vaidlustada. 4.2 Prokuratuur on liialt kitsalt Riigikohtu praktikat tõlgendades asunud topeltkaristamise keelu rikkumise kontrollimiseks võrdlema väärteomenetluse ja kriminaalmenetluse aluseks olnud faktilisi asjaolusid, jättes kõrvale põhimõtte, et ne bis in idem keelu alla minev tegu on selline, mis on vaadeldav ühe teona loomuliku elukäsitluse järgi, nt käib sama õigushüve kohta (vt ka RKKKo asjas 3-1-1-4-04, p 13.2) ning on oma osiste poolest ajalis-ruumiline tervik. Väär on prokuratuuri eeldus, et ne bis in idem põhimõte hõlmab üksnes olukordi, kus õiguserikkumised on koosseisutunnuste poolest kokkulangevad, mistõttu on prokuratuur soovinud faktilisi asjaolusid esile tõstes jätta mulje, et Andrei Šabõgini tegusid pole võimalik seostada ei ajaliselt, ruumiliselt ega muul moel. Prokuratuuri käsitlus läheb selliselt vastuollu kohtupraktikaga, kuivõrd ne bis in idem põhimõtte kontrollimisel tuleb faktilisi asjaolusid võrrelda inimkäitumisele antava tervikhinnanuga, mitte karistusseadustiku vastava paragrahvi dispositsiooniga (vt ka RKKKo asjas 3-1-1-56-15, p 8), mida oma vastuväites on teinud prokuratuur. Seega ei ole vastavalt kohtupraktikale võtmeküsimuseks antud kaasuse puhul see, kuidas on Andrei Šabõginile etteheidetavad teod kirjeldatud tegude subsumeerimisel kahtlustustes, vaid see, kas Andrei Šabõgini käitumisaktid on oma olemuselt sarnased; kas need on kantud ühisest tahtlusest ja on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu Andrei Šabõgini käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (vt ka RKKKo asjas 3-1-1-56-15, p 9). Ei saa olla vaidlust selles, et viimati loetletut tuleb jaatada. 4.3 Andrei Šabõginile etteheidetud teod on omavahel ajaliselt kattuvad, mida prokuratuur sisuliselt küll oma käsitluses ei eita, kuid üritab ajalist seotust meelevaldselt läbi Andrei Šabõgini tegevuse kitsendamise moonutada. Nii nimetab prokuratuur esmalt, et kuriteo toimepanemise ajavahemik on 30.12.2019-23.10.2020 ja väärteo toimepanemise ajavahemik 2020 märts kuni 28.10.2020 (vastuväite lk 2, lahter „Ajavahemik“). Seejärel püüab prokuratuur aga Andrei Šabõgini käitumisakti (kange alkoholi käitlemine: omandamine, hoiustamine, ladustamine, müük) kitsendada normipõhiselt, järeldades, et Andrei Šabõgin pani teo toime ainult 28.10.2010, s.o kriminaalasjas läbiotsimise tegemise päeval. Kaitsjad on jätkuvalt seda meelt, et Andrei Šabõgini käitumisaktid kattuvad ajaliselt objektiivse kõrvaltvaataja pilgu läbi, sõltumata sellest, millise terminiga igat käitumisakti täpselt tähistada. Samuti kattuvad Andrei Šabõgini teod ruumiliselt – objektiivse kõrvaltvaataja jaoks on need toime pandud Eesti Vabariigis, kus Andrei Šabõgin müüs laost või enda kodust garaažist alkoholi, millelt oli tasumata jäänud aktsiis. Viimati nimetatust aga on ilmne, et ka Andrei Šabõgini tegevus oli kantud ühtsest tahtest teenida alkoholi käitlemisel vaheltkasu. Kui teoühtsuse tuvastamisel või välistamisel lähtuda prokuratuuri seisukohast ja eristada tegusid selle järgi, kus aktsiisikaup asus, peaks vaidlustatavas otsuses ka õlle osas olema tuvastatud kaks erinevat

tegu. Õlu asus erinevates ladudes – XXX ja YYY. Siit ilmestub, et prokuratuuri seisukoht, mis välistab teoühtsuse kauba ladustamise erinevate asukohtade tõttu, on väär. Ka teo objekti kirjeldamisel on prokuratuur kitsalt lähtunud normikoosseisude dispositsioonidest, mis aga teoühtsuse tuvastamisel rolli ei mängi. Olulised on siinkohal hoopis need mõlema süüteo aluseks olevad faktilised asjaolud, et mõlemal juhul oli tegemist aktsiisiga maksustamisele kuuluva alkoholiga, millelt jäi aktsiis tasumata. Ei oleks ka objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt oluline, kas isik müüb/vahendab kanget või kerget narkootilist ainet – loomuliku elukäsitluse järgi on ta narkootikumide käitleja, kelle sooviks on teenida narkootikumide käitlemiselt tulu. Siinkohal pole oluline, kas isik müüks suures koguses ebaseaduslikult edasi temale arsti poolt välja kirjutatud narkootilist ainet või väikeses koguses illegaalselt saadud narkootikumi – tegemist oleks loomuliku elukäsitluse kohaselt ühtse kokkukuuluva teoga. Eelnevast tulenevalt on Andrei Šabõgini tegevus käsitletav ühe teona ning selles osas on tema suhtes jõustunud väärteomenetluse otsustus, mistõttu ei saa teda enam sama teo eest vastutusele võtta. Nimelt on Riigikohus sedastanud, topeltkaristamise keelu põhimõte kohaldub ka menetluse lõpetamise korral otstarbekuse kaalutlustel (RKKKo asjas 31-1-87-12, p 14) ning PS § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhiõiguse esemeline kaitseala hõlmab lisaks kuritegudele ka väärtegusid (RKKKo asjas 3-1-1-20-12, p 13). See on asjaolu, mille prokuratuur jättis oma seisukohas absoluutselt tähelepanuta. Sellest tulenevalt on prokuratuuri äraspidine käsitlus topeltkaristamise õigustamisel väär.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

isikutega aktsiisikaubaga (lahja alkohoolne jook) ebaseaduslike toimingute tegemist, teisel juhul oli tegemist käitlemiseks mittelubatud (maksumärgiga märgistamata) kange alkohoolse joogi hoidmisega ning süüdistatav käitles (hoidis) seda üksinda. Seega on süüdistatava roll tegude toimepanemisel erinev. Ühel juhul oli eesmärk saada endale alkoholi odavamalt kui kaupluses, mitte tulu teenimine nagu kaitsjad püüavad seda näidata. Seejuures jätavad kaitsjat mugavalt märkimata, et Andrei Šabõginile väärteomenetluses kaubanduslikku eesmärki ette ei heidetud. Teisel juhul oli eesmärk aktsiisivabalt saadud kauba müügist tulu teenimine, st tahtlus on erinev. Samuti saadi ühel juhul kaup AS-st Y, kuid teisel juhul eraisikult. Kardinaalselt erinevalt toimiti ka kauba eest tasumisel, selle vastuvõtmisel, hoidmisel, ladustamisel, sh edasimüügil ja edasitranspordil. Antud juhul ei ole käitumisaktid sarnased ning ei ole kantud ühisest tahtlusest ja nad ei ole ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine oleks kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Õiguslikus mõttes ei ole Andrei Šabõgini käitumise puhul tegemist ühe teoga, mistõttu ei ole võimalik asuda seisukohale, et Andrei Šabõgini suhtes oleks väärteomenetluses ühe osateo osas kohtuvälise menetleja poolt seisukoht juba võetud. Tulenevalt eeltoodust ei saa nõustuda kaitsjatega, et väärteomenetluses anti hinnang faktiliselt Andrei Šabõgini teole, sh kriminaalmenetluses kajastatud süüdistusele. Seega Andrei Šabõgini karistamine Harju Maakohtu poolt 20. septembril 2021 ei riku ne bis in idem põhimõtet ehk topeltkaristamise keeldu. 6.3 Kaitsjate viited RKKKo 3-1-1-1-124-06, p 7-8 jäävad tagajärjetuks, kuna viidatud lahendis algasid ja kulgesid mõlemad teod aegruumis samaaegselt ning lõpetati üheaegselt, kuid antud juhul ei ole tegemist samalaadsete asjaoludega mida käsitletud viidatud lahendis. Ka kaitsjate poolt viidatud RKKKo nr 3-1-1-87-12, p 14, ei ole taas antud juhul tegemist samalaadse olukorraga, kuna viidatud lahendis oli tegemist samas kriminaalasjas varasemalt tehtud lahendiga. Väärib märkimist ka see, et kohtuväline menetleja lõpetades väärteomenetluse VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel, ei ole tegelikkuses menetlenud väärteoasja lõpuni ning teinud karistamisotsust, vaid leidnud, et asetleidnud rikkumine on isiku väärteo korras karistamiseks vähetähtis ja ebaoluline. Kohtuvälise menetleja sõnastus väärteomenetluse lõpetamise määruses on mõneti ebaõnnestunud osas, kus märgitakse, et Andrei Šabõgini süüteos on kaks tegu väärtegu ja kuritegu. Samas saab üheselt asuda seisukohale analüüsides kohtuvälise menetleja edasisi argumente menetluse lõpetamisel, et ilmselgelt on kohtuväline menetleja pidanud silmas seda, et isiku suhtes on menetluses ka kriminaalasi ning isik võib saada karistuse kuriteo eest, mistõttu on võimalik väärteomenetlus lõpetada VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel.

korral oleks suures koguses alkoholi hoidmise, ladustamise või edasitoimetamisega mitteärilisel eesmärgil täidetud KarS §-s 375 kirjeldatud koosseis (eelviidatud lahend p 14). Seega peab isiku karistamiseks KarS § 375 järgi tuvastama käitlemiseks mittelubatud, sh maksumärgistamata alkoholi hoidmise, ladustamise või edasitoimetamise kaubandusliku eesmärgi, kuid Andrei Šabõginile väärteomenetluses kaubanduslikku eesmärki ette ei heidetud, seega sellised kaitsjate väited jäävad tagajärjetuks. Kolleegium asub seisukohale, et kokkuleppes toodud teokirjeldus vastab karistusseadustiku eriosa sätte /KarS § 393 lg 1 /dispositsioonis sisalduvaga ning kirjeldatud faktilised asjaolud on KarS § 393 lg 1 alla subsumeeritavad. Seega on Andrei Šabõgin poolt toimepandu õigesti kvalifitseeritud KarS § 393 lg 1 järgi.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.