Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

ja mittevaralise kahju hüvitised välja solidaarselt Z.I-lt ja Kose vallalt või üksnes Z.I-lt . Teise alternatiivina taotleb apellant kriminaalasja saatmist tsiviilhagi puudutavas osas lahendamiseks tagasi Harju Maakohtule. Menetluskulud palub apellant jätta kannatanu X kanda. Apellant leiab, et maakohtu otsus on tsiviilhagi puudutavas osas õigusvastane ja põhjendamata. Maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme ja õiguse üldpõhimõtteid ning rikkunud menetlusnorme. Kohus on hinnanud tsiviilhagi puudutavaid tõendeid osaliselt ja vääralt. Apellant peab kohtu seisukohti vastuoluliseks. Kohus leidis, et seadusest tulenev tegevusjuhendajate arvu nõue oli täidetud, samuti nõustus kohus sellega, et iga kliendi juurde töötaja paigutamine ei ole objektiivselt võimalik ega otstarbekas. Sellest hoolimata heitis kohus ette, et AS Hoolekandeteenused ei hoidnud ära X-le kahju tekitamist. Apellant leiab, et AS Hoolekandeteenused täitis SHS § 100 lg 2 p-i 2 nõuetekohaselt. Teenuse osutajal oli intsidendi juhtumise ajal tööl seaduses nõutav arv töötajaid, samuti oli teenuse osutaja rakendanud täiendavaid meetmeid, mis seisnesid nt selles, et personal on kooliutatud ja treenitud psüühilise erivajadusega inimestega töötama, kannatanul oli oma tuba, söögisaalis on 24/7 videovalve ning töötajaid liiguvad üksustes pidevalt ringi (nn töötaja oma tuba üksustes polegi). Kohtu seisukohad on alusetud. Kohus tugineb sellele, et videosalvestisest on näha AS-i Hoolekandeteenused töötaja ruumist lahkumist vahetult enne vahejuhtumit, ning sellele, et viidatud töötajale ei saanud jääda märkamatuks Z.I rahutu ja närviline käitumine. Kohus heidab AS-le Hoolekandeteenused ette, et juhtumi ajal ei olnud töötajaid läheduses ohutust tagamas. Väites, et kohtu seisukoht on ebaõige, loob ebaõiget kohtupraktikat ega taga õiguskindlust, toob apellant välja, et videosalvestusest nähtuvalt lahkusid ruumist kaks töötajat (esimesena lahkus tiimitöö juht JP ja teisena US, kes oli teenuse osutaja juures äsja tööd alustanud). Ühtlasi toonitas apellant, et psüühilise erivajadusega inimeste puhul ei pruugi näiliselt sihituna edasi-tagasi liikumine viidata ärritusele või ohtlikkusele. Teinekord võib klient edasi-tagasi kõndida lihtsalt niisama. Kui Z.I puhul oleks esinenud ärevust koos ohtlikkusega, siis ei oleks tiimitöö juht JP teda üksinda ruumi jätnud. Kohtuistungil ei väitnud Z.I, et oleks olnud kuidagi eriliselt ärritunud või ohtlikus meeleolus. Apellant leiab, et „kohus on teinud visuaalse pildi pealt järeldusi ilma tuvastamata, kas Z.I tegelikult ka ärritatud või ohtlik oli“. Kohus ei ole põhistanud, millele tugineb kohtu järeldus, et Z.I oli intsidendi ajal ärritunud ja ohtlik. Ka menetluses esitatud psühhiaatrilistes ekspertiisides (vt OT 27.07.2018 ekspertiis ning PV 14.01.2019) leiti, et Z.I ei ole ohtlik endale ega ühiskonnale, välja arvatud juhul, kui tarvitab alkoholi või narkootilisi aineid. Sama leidis 24.01.2018.a kohtumääruses (kriminaalasjas 1-17-11254) ka kohus. Praeguses menetluses ei ole tuvastatud, et Z.I oleks olnud joobes. Apellandi arvates on kohus määratlenud hoolekandeteenuse osutaja vastutuse sisuliselt süüta vastutusena, mis on ebaõige, sisult väär ja loob ebaõiget kohtupraktikat. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt isik ei vastuta, kui tõendab, et ei ole kahju tekkimises süüdi, sest järgis vajalikku hoolsusstandardit. Teenuse osutaja on menetluses tõendanud, et juhtumi ajal oli tööl nõutav arv

töötajaid ning täiendava meetmena valvati söögisaali videovalvesüsteemi kaudu. Ka on menetluses tõendamist leidnud, et kui teenuse osutaja töötaja JP söögisaali sisenes ja kannatanu maas lamamas leidis, siis asuti koheselt abi osutama ja kutsus appi teise tegevusjuhendaja (SÕ). Samiti kutusti kannatanule kiirabi. Apellant ei nõustu kohtuga selles, et Kose vald Z.I eestkostjana on teinud kõik võimaliku, et üritada tagada Z.I tegude üle paremat järelevalvet. Ka ei saa kuidagi nõustuda kohtu seisukohaga, et Z.I üle peaks järelevalvet teostama AS Hoolekandeteenused, mistõttu ei saa eestkostjale panna samasugust kohustust ega ka vastutust tagajärgede eest, mis võivad tekkida seoses eestkostetava järelelvalvetusega. Eestkostja ei või oma kohustuste täitmist panna kolmandale isikule (PKS § 179 lg 3). Isegi kui eestkostjal ei ole võimalik isiklikult kogu aeg eestkostetava juurdes viibida, siis ei tähenda see, et seda, et eestkostja vabaneb oma seadusest tulenevast kohustusest ja sellega seotud vastutusest (VÕS § 1053 lg 5) eestkostetava erihoolekandeasutusse paigutamisega. Apellatsiooni kohaselt on kohus oluliselt eksinud ka menetlusnormide suhtes, hinnates tõendeid vaid osaliselt ja sedagi vääralt. Menetluses ei ole tõendanud (ega uuritud), et Z.I oli juhtumi toimumise ajal närviline või ohtlik. Kohus on oma järelduse osas tuginenud helita videopildile. Asjas on tuvastamist leidnud, et Z.I lõi lahtise käega kannatanule otsa ette, aga pole tuvastatud, et Z.I oleks kannatanut ähvardanud või talle ohuks olnud enne või pärast vahejuhtumit. Psüühilise erivajadusega inimese puhul ei tähenda selline näiliselt sihituna edasi tagasi liikumine sugugi esimese asjana agressiivsust või ohtlikkust. Kui see nii oleks, siis tuleks märkimisväärsele osale AS Hoolekandeteenused klientidest (kokku ligi 2000) igapäevaselt politsei või kiirabi kutsuda. Kui Z.I puhul oleks juhtumile eelnenud ajal esinenud ärevust koos ohtlikkusega, siis ei oleks tiimitöö juht JP teda üksi ruumi jätnud. Menetluses ei ole tuvastatud, et Z.I oleks olnud vahetult juhtumi eel või selle järel olnud ohtlik endale või teistele. Ka ei ole menetluses tuvastatud (ega uuritud), kus teenuse osutaja töötajaid juhtumi ajal viibisid (so et neid ei olnud läheduses nagu sedastab kohus). Kriminaalmenetluse eripärast tulenevalt ei saanud apellant teada enne materjalide kohtulikku uurimist, missuguseid tõendeid kohtus uurima hakatakse. Apellant taotles istungil tunnistajana AS Hoolekandeteenused tegevusjuhendaja SÕ ülekuulamist. Nimetatud isik oleks mh saanud anda ütlusi selle kohta, kus keegi õnnetuse ajal viibis ja mida X õnnetuse kohta selgitas või ei selgitanud. Videosalvestus on piiratud vaatevälja ja ajaraamiga. Ka puudub sellel heli. Ei ole võimalik öelda, kas kannatanu kedagi appi kutsub või kas enne lükkamist leidis aset ka ähvardamine ja hääletõstmine Z.I poolt, mis oleks pidanud töötjates valvsust äratama. Kui sõnelust ei olnud ja kukkumine märkimisväärset heli ei tekitanud, samuti kui kannatanu kedagi appi ei kutsunud ega selgitanud talle appi tulnud töötajatele, mis temaga juhtus, siis ei saanud teenuse osutaja töötaja ka õnnetust kuulda ega ka selle asjaolusid sellel hetkel hinnata. Kohtumenetluses oli fookus peamiselt kriminaalasja arutamisel, mistõttu apellant jäeti ilma võimalusest esitada oma seletusi, põhjendusi ja tõendeid tema vastu esitatud nõude osas, sh asjaolude osas, mis toimusid vahetult enne sündmust, selle ajal ja pärast seda.

Apellant ei saanud menetluses oma menetlusõigusi teostada ka seetõttu, et läbivalt menetluse ajal oli kannatanu talle kinnitanud, et tal puuduvad etteheited ja ta ei soovi tegelikkuses teenuse osutaja vastu nõuet esitada. Apellant leiab, et maakohus on mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramisel lähtunud vastuolulistest asjaoludest. Kohus on tuginenud väitele, et kannatanu viibis kuus kuud voodirežiimil. Samas on kohus otsuses viidanud ka AS-i Hoolekandeteenused kirjalikus vastuses esitatud väitele, et kevadest 2019 kannatanu Mustamäe metsades jalutuskäikudel. tõendatud on kannatanu jalutuskäik 08. aprillil 2019. Kuigi ekspertiisiakti kohaselt oli kannatanule tekitatud tervisekahjutus pikaajaline tervisehäire kestusega üle nelja kuu, siis sai kannatanu tegelikult liikumisvõime tagasi oluliselt varem ehk tema tervisehäire ei olnud pikaajaline. Kohus on tõendeid hinnanud vaid osaliselt ja teinud väära järelduse. Kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, miks on kohus leidnud, et AS-i Hoolekandeteenused osa mittevaralise kahju suurusest on suurem kui Z.I-l . Mõistes hageja kasuks välja mittevaralise kahjuna 3400 eurot, millest tsiviilkostja ja süüdistatav vastutavad solidaarselt 1400 euro ulatuses, on kohus otsustanud sisuliselt, et teenuse osutaja süü juhtunus on suurem kui tegelikult kahju tekitajal. Seda, miks peab teenuse osutaja vastutama suurema summa ulatuses kui tegelik süüdlane, kohus põhistanud ei ole. Kohus ei ole arvestanud teenuse osutaja abi juhtumi järgselt ega sedagi, et kui X haiglast välja sai, siis naasis ta kohe teenusele ja taastumisel abistasid teda igapäevaselt teenuse osutaja töötajad, kellele see oli ilmne lisakoormus.

moraalne kahju summas 2000 eurot „...seoses kaotatud tervisehäired X elamise toimetuleku nõrgenemisega“. 06.02.2020 eelistungil ei esitanud X voodirežiimil oleku tõttu nõudmisi. 9.3 Z.I kaitsja leiab apellatsioonile esitatud vastuses, et apellatsiooni rahuldamiseks ei ole alust ja maakohtu otsus tuleks jätta muutmata. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramine on kohtu kaalutlusotsus ning maakohus on kahju ulatust veenvalt põhjendanud. Maakohus on otsuses põhjalikult analüüsinud AS-i Hoolekandeteenused tsiviilvastutuse õiguslikke aluseid. Kohus on jõudnud õigesti järeldusele, et AS Hoolekandeteenused on rikkunud hoolsuskohustust sellega, et konkreetse hooldekodu personali poolt ei olnud tagatud teenusel viibivate isikute turvalisus. Teenusel viibivate isikute turvalisuse tagamise kohustus ei hõlma mitte üksi hoolduseeskirjade formaalset täitmist vajaliku arvuga personali kindlustamisega teenusel olijatele, vaid ka personali teadlikkust ja professionaalsust teenusel olijate üldise käitumise kontrollimisel, teenusel olijate vaimse seisundi märkamisel ja vajadusel sekkumisel, kui teenusel olijate käitumises võib ilmneda kalduvust konfliktsusele, mis on ohtlik sellele isikule endale ja teistele isikutele. Z.I saabumisel konkreetsesse hooldekodusse erihooldusteenusele oli teada, et tal on väga tugev kalduvus konfliktsusele ja vägivaldsusele. Kaitsja leiab, et ründe ärahoidmiseks ei olnud AS-l Hoolekandeteenused vaja Z.I-d pidevalt valvata. Vahejuhtum leidis aset erihooldekodu üldkasutatavas ruumis, milles hooldusaluste suunamine ühiskondlikult aktsepteeritavate käitumisreeglite järgmisele ja järelevalve nendest reeglitest kinnipidamise üle hoolealuste üle pidanuks olema tavapäraste teenistussuhetega hõlmatud. Varasematest isikut iseloomustavatest andmetest lähtuvalt pidanuks AS Hoolekandeteenused töötajad pöörama Z.I käitumisele veidi teravamat tähelepanu võrreldes teiste hooldusalustega ning mitte lubama olukorda, kus ta jääb hooldekodu üldkasutatavas ruumis ilma järelevalveta. Kaitsja juhib tähelepanu, et tunnistaja Qe ütlustest ilmneb, et hooldekodu hoolealustel oli varem tekkinud tülisid just söögiajal. Hooldustöötajal oleks konflikti momendil ruumis viibimise korral olnud võimalik takistada Z.I vägivaldset käitumist kas lihtsalt oma passiivse distsiplineeriva juuresolekuga või otsese sekkumisega konflikti. Alusetud on apellandi etteheited kohtule selles, et eestkostja Kose Vallavalitsuse vastu esitatud tsiviilhagi jäi rahuldamata, kuivõrd ka selles osas on maakohus otsuses esitanud põhjaliku ja loogilise analüüsi.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Ringkonnakohus märgib, et kuigi apellant esitab väite, et maakohus on rikkunud menetlusnorme, ei ole apellatsioonis viidatud ühelegi kriminaalmenetluse sättele, mida maakohus apellandi hinnangul rikkunud on. 13.1 Apellant heidab maakohtule ette, et tsiviilkostjal ei olnud maakohtus piisavat võimalust esitada oma põhjendusi ja tõendeid. 13.1.1 Apellatsiooni kohaselt ei saanud AS Hoolekandeteenused oma menetlusõigusi teostada, sest kannatanu kinnitas talle kogu menetluse vältel, et tal ei ole AS-le Hoolekandeteenused etteheiteid ja ta ei soovi tsiviilhagi esitada. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud AS-i Hoolekandeteenused menetlusõiguste teostamine kuidagi takistatud, sest oli selge, et tema vastu on tsiviilhagi esitatud ja kohus vaatab selle läbi. Isikuna, kelle vastu on esitatud tsiviilhagi ja kes on kaasatud tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse, oli AS-l Hoolekandeteenused võimalik kriminaalmenetluses oma menetlusõigusi kasutada. Maakohtu istungiprotokollidest nähtuvalt oli kohtus diskussioon selle üle, kas kannatanu jääb tsiviilhagi juurde. Maakohus küsitles X tema seisukoha välja selgitamiseks ning kohtuistungi protokollist nähtuvalt tekkis kohtul kahtlus, kas X on võimeline üldse ses küsimuses seisukohta avaldama, ning kohus leidis, et X vajab eestkostjat (kd I; TL 60–65). Maakohus tegi 26. augustil 2020, s.o enne kohtuliku uurimise algust määruse, millega jättis TsMS § 429 lg-le 5 viidates rahuldamata kannatanu X eestkostja Y avalduse AS-i Hoolekandeteenused vastu tsiviilhagist loobumise kohta. Sellest tulenevalt ei saa ringkonnakohtu hinnangul rääkida sellest, nagu oleks valitsenud AS-i Hoolekandeteenused menetlusõiguste kasutamist takistav ebaselgus küsimuses, kas tema vastu on tsiviilhagi esitatud. Apellant leiab, et kui maakohus jättis hagist loobumise KrMS § 429 lg 4 alusel vastu võtmata, oleks ta pidanud seda põhjalikumalt põhistama. Samuti oleks kohus sellisel juhul pidanud määrama TsMS § 429 lg-st 6 tulenevalt kannatanule uue esindaja. Kohtukolleegium tõdeb, et määruse põhjendustest tulenevalt ei tuginenud maakohus hagist loobumist vastu võtmata jättes väitele, et hagist loobumine on ilmses vastuolus tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku huvidega või rikub olulist avalikku huvi (kohus ei ole ka määruse resolutsioonis viidanud TsMS § 429 lõikele 4, vaid lõikele 5, mis ütleb, et kohus teeb loobumise vastu võtmata jätmise kohta kirjaliku määruse). Määruse põhjendustest nähtuvalt keeldus kohus loobumist vastu võtmast põhjusel, et maakohtu hinnangul ei võimalda kriminaalmenetluse regulatsioon loobuda tsiviilhagist vaid ühe tsiviilkostja vastu. St kohus lähtus loobumise vastuvõtmisest keeldumisel KrMS § 381 lg-st 6, mille kohaselt tuleb tsiviilhagi läbivaatamisel arvestada ka kriminaalmenetluse regulatsiooniga. Maakohtu seisukohale, et kriminaalmenetluses ainult ühe tsiviilkostja vastu tsiviilhagist loobuda ei saa, ei ole apellatsioonis vastuväiteid esitatud.

13.1.2 Veel leiab apellant, et kuna kohtumenetluses oli fookus peamiselt kriminaalasja arutamisel, jäeti tsiviilkostja ilma võimalusest esitada oma seletusi, põhjendusi ja tõendeid tema vastu esitatud nõude osas, sh asjaolude osas, mis toimusid vahetult enne sündmust, selle ajal ja pärast seda. Apellatsioonis heidetakse ette, et kriminaalmenetluses ei ole tuvastatud, kus AS-i Hoolekandeteenused töötajad vahejuhtumi ajal viibisid. AS-i Hoolekandeteenused lepingulise esindaja väitel ei saanud tsiviikostja kriminaalmenetluse eripärast tulenevalt enne kohtulikku uurimist teada, milliseid tõendeid kohtus uurima hakatakse. Ühtlasi on apellatsioonis märgitud, et tsiviilkostja esindaja taotles maakohtus AS-i Hoolekandeteenused tegevusjuhendaja SÕ ülekuulamist, kes oleks saanud anda ütlusi selle kohta, kus keegi viibis (selle taotluse jättis maakohus kui hilinenult esitatud rahuldamata). Ringkonnakohus peab neid etteheiteid alusetuteks. Apellatsioonist ei ilmne, mil moel oli AS-i Hoolekandeteenused lepingulisel esindajal takistatud esitada seletusi ja põhjendusi. Apellant ei ole näidanud ära ühtegi olukorda, kus kohus oleks menetlusnorme rikkudes jätnud AS-i Hoolekandeteenused lepingulisele esindajale sõna andmata või tema seisukoha küsimata. Tsiviilkostja vandeadvokaadist esindaja on esitanud kirjaliku vastuse tsiviilhagile (kd I; TL 24– 27), istungiprotokollide kohaselt on ta saanud istungitel sõna. Alusetu on väide, et tsiviilkostja võimalused oma seisukohti kaitsta olid piiratud, sest tal ei olnud kriminaalmenetluse eripära tõttu võimalik enne kohtulikku arutamist teada, millised tõendid kogutud on. Vastavalt KrMS § 224 lg-le 2 on tsiviilkostjal õigus veel kohtueelses menetluses kriminaaltoimikuga tutvuda – ajal, kui kriminaalasi on prokuratuuris, peab prokuratuur tsiviilkostja taotlusel võimaldama tal kriminaaltoimikuga tutvuda. Maakohtu istungi protokollidest ei nähtu, et AS-i Hoolekandeteenused lepinguline esindaja oleks andnud teada, et tal ei ole olnud võimalik tõenditega tutvuda, ning esitanud sellega seoses mingeid taotlusi. Tsiviilhagile esitatud kirjalikus vastuses on tsiviilkostja lepinguline esindaja pidanud vajalikuks ühe tõendi – töögraafiku – esitamist (kd I; TL 24–27). SÕ tunnistajana kohtusse kutsumine oli arutusel 11. detsembril 2019 toimunud eelistungil, kuid selgesõnalist taotlust selleks ei esitatud. AS-i Hoolekandeteenused lepinguline esindaja esitas taotluse tema tunnistajana ülekuulamiseks 26. augusti 2020 istungil. Kohus jättis selle taotluse rahuldamata, kuna tsiviilkostja esindaja ei põhjendanud, miks ei olnud võimalik tunnistaja ülekuulamist varem taotleda. Apellatsioonis ei ole esitatud argumente maakohtu määruse põhjendamatuse kohta. Ka ei ole esitatud KrMS § 321 lg 6 alusel taotletud tunnistaja ülekuulamist apellatsioonimenetluses. Märkida tuleb sedagi, et ei maakohtu menetluses ega apellatsioonis ei ole tsiviilkostja või tema esindaja esitanud väidet, et kõik töötajad olid menetluse esemeks oleva vahejuhtumi ajal hõivatud vajalike tegevustega, mille tõttu ei olnud neil võimalik olla Z.I ja X juures. Tsiviilkostja lepingulise esindaja väide on olnud see, et kõiki kliente ei ole võimalik pidevalt jälgida ning AS-s Hoolekandeteenused sel päeval tööl olnute arv vastas seaduses sätestatud nõuetele. Mõlema väitega on maakohus ka nõustunud. Vaidlusalune küsimus on aga see, kas ajal, kui Z.I ja X olid köögis, oleks ka seal pidanud olema mõni töötaja. Apellatsioonis on asjaoluna, mille kohta polnud AS-l Hoolekandeteenused võimalik tõendeid esitada, nimetatud muu hulgas pärast tõukamist toimunut. Apellant märgib, et AS-i

Hoolekandeteenused töötajad ei saanud õnnetust kuulda ega selle asjaolusid hinnata, kuna kukkumine ei tekitanud märkimisväärset heli ning kannatanu ei kutsunud appi ega selgitanud talle appi tulnud töötajatele, mis temaga juhtus. Neid asjaolusid ei pea ringkonnakohus asjassepuutuvaiks. X-le tekitati kahju sellega, et ta sai Z.I ründe tulemusel tervisekahjustusi. Hageja ei ole sidunud tekkinud kahju väitega, et X-le ei antud piisavalt kiiresti abi. Seega on lahendamist vajav küsimus see, kas AS Hoolekandeteenused rikkus süüliselt kohustust hoida ära X-le tervisekahjustuse tekitamine. 13.2 Tsiviilkostja lepinguline esindaja leiab apellatsioonis, et kohus on hinnanud tõendeid osaliselt ja vääralt. Need etteheited on alusetud. Kuigi apellant deklareerib, et maakohus on hinnanud tõendeid osaliselt, ei ole apellatsioonis toodud välja ühtegi tõendit, mida kohus oleks pidanud arvestama, kuid on jätnud tähelepanuta. Apellant peab veaks hoopis seda, et kohus tegi järeldusi helita videopildist. Ses kontekstis saaks rääkida tõendi osalisest hindamisest vaid juhul, kui tegemist oleks olnud audio-videosalvestisega, kuid kohus oleks uurinud seda vaid videosalvestisena, ilma helita. Sellist väidet aga apellatsioonis esitatud ei ole. Apellant peab põhjendamatuks vaid seda, et kohus tegi järelduse, et Z.I oli enne X ründamist närviline, salvestisest, millel puudus heli. Kuigi apellandi väitel on kohus eksinud tõendeid hinnates menetlusnormide vastu, ei ole apellatsioonis viidatud ühelegi kriminaalmenetluse seadustiku sättele, mida kohus videosalvestise uurimisel või selle hindamisel apellandi arvates rikkus. Kuigi apellatsioonimenetluse sisuks on vaidlus kahjuhüvitise väljamõistmise üle, tuleb arvestada, et vastavalt KrMS § 381 lg-le 6 kohaldatakse kriminaalmenetluses tsiviilhagi läbivaatamisel tsiviilkohtumenetluse sätteid üksnes kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimustes. Kriminaalmenetluses lubatavad tõendid ja nende hindamise reeglid kehtestab kriminaalmenetluse seadustik. KrMS § 63 lg 1 lubab kasutada kriminaalmenetluses tõendina filmi või muud teabetalletust. Mingeid täpsemaid tingimusi tõendina kasutatavale salvestisele kriminaalmenetluse seadustik ette ei näe. Seega on salvestis, millele kohus tugines, lubatav tõend. KrMS § 61 lg 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et põhimõtteliselt ei ole kohtule ette kirjutatud, kuidas tõendeid hinnata ja milliseid järeldusi neist teha. Veast tõendi hindamisel on põhjust rääkida siis, kui kohtu järeldused on ebaloogilised või on kohus lugenud tõendi alusel tõendatuks asjaolu, mida sellest tõendist tegelikult ei nähtu. Apellatsiooni väited ei anna alust kummakski järelduseks. Apellant leiab: „Menetluses ei ole tõendanud (ega uuritud), et Z.I oli juhtumi toimumise ajal närviline või ohtlik. Kohus on oma järelduse osas tuginenud helita videopildile. Asjas on tuvastamist leidnud, et Z.I lõi lahtise käega kannatanule otsa ette, aga pole tuvastatud, et Z.I oleks kannatanut ähvardanud või talle ohuks olnud enne või pärast vahejuhtumit. Psüühilise erivajadusega inimese puhul ei tähenda selline näiliselt sihituna edasi tagasi liikumine sugugi esimese asjana agressiivsust või ohtlikkust.“ Väide, nagu poleks kriminaalmenetluses mingeid tõendeid Z.I meeleolu kohta uuritudki, ei pea paika. KrMS § 61 lg-s 2 sätestatud tõendite vaba hindamise põhimõte tähendab, et

menetlusseadustik ei kirjuta ette, millise tõendiga üht või teist asjaolu tõendama peab. Inimese meeleolude kohta on ilmselgelt võimalik teha järeldusi tema kehakeelest. Seda ongi maakohus videosalvestise alusel teinud. Maakohus viitas sellele, et salvestisest nähtuvalt käitus Z.I rahutult ja närviliselt, kõndides köögis mitme minuti vältel sihitult edasi-tagasi. Ka ringkonnakohtu hinnangul viitab videosalvestiselt näha olev käitumine rahutusele ja närvilisusele. Tegemist ei olnud ilmselgelt rahuliku jalutamisega; Z.I liigutused olid järsud, ta marssis kiirel sammul mööda kööki ringi. Mille kohta aga üksnes videosalvestise alusel järeldusi teha ei saa, on see, kuivõrd tavapärane selline käitumine Z.I puhul oli ja kuivõrd see näitas võimalust, et ta võib kohe agressiivselt käituda. Apellandi väide ongi see, et selline käitumine ei olnud midagi erandlikku. On tõsi, et Z.I enda kohtus antud ütlustest tulenevalt arvas ta ise, et ei olnud selle edasitagasi kõndimise ajal kuidagi eriti ärritunud. Ta selgitas oma käitumist sellega, et tal ei olnud lihtsalt midagi teha (kd I; TL 125 prd). Ringkonnakohus on seisukohal, et isegi, kui Z.I eelnev käitumine ei olnud midagi erandlikku, sõltub hinnang, kuivõrd oli selle alusel ette nähtav võimalik agressiivne käitumine, isiku üldisest käitumisest. Mõne inimese puhul ei pruugi ka kõrvaltvaataja jaoks ilmselgelt närviline käitumine kunagi viia füüsilise vägivallani teise inimese suhtes, seevastu inimese puhul, kes võibki kergelt ägestuda ja konfliktiolukorras vägivaldselt reageerida, viitab närviline käitumine sellele, et ta võib tema jaoks ebameeldivas olukorras reageerida ägedalt ja konfliktselt. Maakohus on otsuses välja toonud, et Z.I kuulub just viimaste hulka. Kohus viitas sellele, et Z.I iseloomustustest (II kd tl 26, 27) nähtuvalt vihastab ta kergelt ja muutub agressiivseks; Z.I on käitumiselt püsimatu, impulsiivne, ettearvamatu ja kohati agressiivne. AS-i Hoolekandeteenused enda andmetel oli Z.I käitunud varem teistele klientidele ohtlikult. Seega jõudis maakohus järeldusele, et Z.I võimalik agressiivne käitumine pidi olema ettenähtav, videosalvestist ja Z.I iseloomustust kogumis hinnates. Apellant heidab maakohtule ette, et kohus ei ole arvestanud sellega, et videokaamera vaateväli on alati piiratud ja videosalvestus ise on piiratud ajaga. Ringkonnakohtu hinnangul jääb apellatsioonist selgusetuks, kuidas oleks maakohus pidanud neist asjaoludest tulenevalt videosalvestist teisiti hindama. Tõendi hindamisel võib kohus teha järeldusi üksnes sellest, mida on võimalik tõendist näha, kuulda või muul moel tajuda. Ka maakohus on oma järeldused rajanud sellele, mis oli salvestiselt näha. Kohus ei ole väitnud, et AS-i Hoolekandeteenused töötajate asukoha kohta saaks videosalvestise alusel teha muid järeldusi peale selle, et neid ei olnud Z.I ja X juures. Veel rõhutab apellant, et videosalvestise kohaselt lahkusid ruumist kaks töötajat: esimesena tiimitöö juht JP ja teisena US, kes oli teenuse osutaja juures äsja tööd alustanud (16.11.2019 oli US esimene tööpäev, mis nähtub ka apellandi maakohtus esitatud vastusele lisatud töögraafikust). Ringkonnakohus märgib esiteks, et sellist fakti, et lisaks JP-le oli söögitoas enne seda, kui Z.I X vastu otsaesist lõi, veel üks töötaja, kes lahkus ruumist pärast JP, ei ole kajastatud salvestise vaatlusprotokollis, seda ei ole tuvastanud maakohus ning seda ei tuvastanud salvestist vaadates ka ringkonnakohus. Kuni JP lahkumiseni oli ta ainus salvestisel näha olev naisterahvas ruumis. Arvestades, et JP lahkus ruumist vaid mõned hetked enne seda,

kui Z.I X-lt toitu eest ära võtma läks, jääb selgusetuks, millal lahkus US. Kuigi apellant on pidanud vajalikuks rõhutada fakti, et ruumist lahkus kaks töötajat, ei ole apellant selgitanud, kuidas see peaks muutma järeldust AS Hoolekandeteenused vastutuse küsimuses. See, et ruumis oli enne kaks töötajat, kes aga lahkusid sealt enam-vähem samal ajal, näitab ASi Hoolekandeteenused töötajate tegevust pigem negatiivses valguses – selle asemel, et üks töötaja oleks jäänud söögitoas toimuvat jälgima, jäeti mitme hooldusalusega ruum täiesti valveta. Apellandi väitel pole tuvastatud, et Z.I oleks X enne tema ründamist ähvardanud või oleks olnud talle ohuks enne või pärast vahejuhtumit. Sellega seoses märgib ringkonnakohus, et kuigi videosalvestisel ei ole heli, on sellelt näha, et diivani juures seisev Z.I kõigepealt ütleb X-le midagi, astub tema juurde, kisub tal lusika käest ja seejärel lööb X vastu otsaesist. Niisiis: kuigi konflikt muutus kiiresti füüsiliseks, algas see sõnalisena. Seega ei pea paika väide, nagu ei ole Z.I andnud enne X ründamist selle ohust kuidagi märku. See, et Z.I piirdus ühe löögiga, on aga selgitatav asjaoluga, et Z.I hinnangul oli ta X pikali paiskamisega olukorra lahendanud. Samas on näha, et ta oli X suhtes endiselt vaenulikult meelestatud – ta ei püüdnud X püsti aidata või muul moel abi anda; X eemale kukkunud sussi lõi Z.I jalaga X suunas.

Z.I käituda agressiivselt ka siis, kui ta ei olnud alkoholi või muid joovastavaid aineid tarvitanud. Isik, kes oli varem käitunud agressiivselt ja teiste hooldekodu klientide jaoks ohtlikult, vajas kõrgendatud tähelepanu. Ringkonnakohus ei pea asjakohaseks apellandi väidet, et nügimine ja tõukamine ei olnud hooldekodu klientide seas midagi erandlikku. Tähelepanuta ei saa jätta, et erinevalt X-st (s XXXX), kes oli – sarnaselt teistele videosalvestiselt näha olevatele hooldekodu asukatele peale Z.I – eakas ja ilmselgelt põdur, oli Z.I (s 1993) noor ja visuaalselt pigem heas füüsilises vormis mees. Seega oli lisaks sellele, et Z.I võis käituda impulsiivselt ja agressiivselt, tema agressiivne käitumine ka potentsiaalselt ohtlikum. See ei tähenda, et ringkonnakohtu arvates oleks mõni töötaja pidanud Z.I-d pidevalt valvama. Küll tähendab see, et teda oleks tulnud jälgida olukordades, kus konfliktioht on suurem. Ringkonnakohtu hinnangul oli sellise olukorraga tegemist ka hommikusöögi puhul. Nagu kaitsja apellatsioonivastuseski märgitud, on X abikaasa Q andnud tunnistajana ütlusi, et toit põhjustas hooldekodu klientide vahel konflikte – tema sõnul oli ta varem X külastades märganud, kuidas hooldekodu kliendid üksteisel toitu eest ära tõmbasid (kd II; TL 2). Ütlustest on näha, et ütluste andmise ajal ei teadnud Q, miks Z.I X ründas. Nagu kriminaalasjas tuvastatud, ründas Z.I X just põhjusel, et too hakkas tema arvates sööma kellegi teise jaoks valmis pandud toitu. Z.I enda ütluste järgi oli söögiaegade ajal tavaliselt hooldekodu töötaja köögis (kd I; tl. 125). Kuna Z.I reageeris X sööma hakkamisele esmalt sõnadega, oleks juhul, kui ruumis oleks olnud ka AS-i Hoolekandeteenused töötaja, olnud võimalus Z.I kallaletungi X-le ära hoida.

Viimase kohaselt kestab X-l olnud tervisekahjustuse paranemine ühe nelja kuu. Apellandi väide, et kuna X kõndis enne ekspertiisiaktis märgitud nelja kuud, paranes ta tegelikult kiiremini. Kohtukolleegium leiab, et apellant on põhjendamatult samastanud paranemise sellega, millal oli isik uuesti võimeline kõndima. See, et inimene oli võimeline kõndima, ei tähenda, et ta oli täielikult paranenud. Lähtudes sellest, et X-le põhjustati tervisekahjustus, mille paranemine võtab üle nelja kuu, leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsusega AS-lt Hoolekandeteenused välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis on X-le põhjustatud kannatusi arvestades proportsionaalne. 15.2 Ringkonnakohus ei nõustu ka apellandi seisukohaga, et maakohus pole nõuetekohaselt põhjendanud, miks ta mõistab Z.I-lt välja väiksema mittevaralise kahju hüvitise kui AS-lt Hoolekandeteenused. Maakohus on selgitanud, et võtab Z.I-lt välja mõistetava hüvitise suuruse kindlaks määramisel arvesse Z.I teovõime piiratust, vaimset seisundit ja majanduslikku olukorda. Seega on kohus osutanud asjaoludele, mis iseloomustavad Z.I-d , aga mitte AS-i Hoolekandeteenused. VÕS § 140 lg 1 kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu.

Allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.