Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

just enne palunud kannatanul oma käsi näidata ja selgitanud välja, et kannatanul mingeid terariistu ei olnud. Asjaolu, et YYi enda sõnul ei oska ta kakelda, ei tähenda piiratud hädakaitseõiguse tingimustes õigust võtta kohe kasutusele kõige intensiivsem vahend. YY valis kaitsmiseks ebasobiva vahendi ja läks ka selle kasutamisel liiale, lüües kannatanut korduvalt teades, et selliselt võib ta kannatanut ohtlikult vigastada. YYi sõnul üritas ta pärast maast püsti tõusmist taganeda, kuid XX tuli tema suunas ja üritas läheneda. Prokurör leiab, et kogu selle aja jooksul, mil XX üritas läheneda, oleks YY saanud teda hoiatada, öeldes, et tal on nuga ja kui XX jätkab lähenemist, siis YY lööb teda noaga. Videosalvestis kinnitab, et YYil oli hoiatamiseks ja noa näitamiseks aega. Kuid YY hoidis kätt noaga kogu aeg taskus, varjates vastaspoole eest noa kasutamise kavatsust. Kohus luges tuvastatuks, et YY põhjustas kannatanule kolm torkelõikehaava. Seega on tõenditega tuvastatud, et kannatanut löödi vähemalt kolmel korral, kuid tema suunas oli ilmselt tehtud veel lööke, kuivõrd kannatanu kõhul oli ka lõikehaavu. See tähendab sekundi jooksul noaga kokku vähemalt nelja löögiliigutuse tegemist, mis viitab ettevalmistatud tegevusele ja ka soovile põhjustada vastasele liigset kahju. Seega kogu eelkirjeldatud käitumine tõendab, et kaitset teostades põhjustas YY ründajale ilmselt liigse kahju. YY teadis, et kannatanul ei ole mingeid terariistu. Samas oli YY teadlik endal kaasas olnud noa parameetritest. YYi selgituse kohaselt ei avane nuga nupust, vaid tera tuleb pöidlaga käepideme vahelt välja võtta. Seega pidi nuga tal juba taskus olles olema avatud asendis, kuna välja võttes tegi ta kohe lööke. See omakorda kinnitab prokuröri hinnangul, et YY oli juba eelnevalt valmistunud kannatanut noaga lööma. Kolme löögi tegemine kannatanu kehasse, millest kaks olid eluohtlikud, näitab teadlikult liigse kahju tekitamist kannatanule. YYi teoviis näitab, et ta tegutses hädakaitsepiire ületades kavatsetusega. Taotletava karistuse kohta märkis prokurör järgmist: KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest näeb karistusseadustik ette 4- kuni 12-aastase vangistuse. Seega sanktsiooni keskmäär, mis tuleks karistuse mõistmisel orientiiriks võtta, on 8 aastat vangistust. YYi süü suuruse hindamisel omab esmalt tähtsust kannatanu suhtes toimepandud ründe intensiivsus. YY tegi korduvaid noalööke kannatanu pihta, millest vähemalt kolm ka tabasid kannatanut. Seega tegemist on pigem intensiivse ründega. Ründele annab käesoleval juhul ohtlikkuse ka kehapiirkond, kuhu löögid tehti, ning teo toimepanemise vahend. Terariista kasutamine viitab otseselt sellele, et inimene on valmis võtma kasutusele sellise eseme, millega on võimalik teine inimene tappa. Rusikalöök rindkeresse ei too kindlasti kaasa selliseid tagajärgi nagu seda löök noa või muu terariistaga. Löögid tabasid kannatanut kõhu ning rindkere ja südame piirkonda. Kohtupraktika kohaselt on inimese rinnakut hinnatud elutähtsaks piirkonnaks. Tõenditest nähtuvalt oli YY see, kes alustas füüsilist rünnet. Pärast teo toimepanemist põgenes ta sündmuskohalt ja vabanes kuriteo toimepanemise vahendist. YY ise kannatanule abi ei osutanud ega kutsunud kiirabi. Samuti ei pöördunud ta omal algatusel politsei poole, vaid tegi seda ema soovitusel. Samas ei saa prokuröri hinnangul YYi süü suuruse hindamisel mööda vaadata kannatu rollist sündmuste eskaleerumisel.

Karistust kergendavaks asjaoluks on YYi avaldatud puhtsüdamlik kahetsus. Samuti on kergendavaks asjaoluks kuriteo toimepanemine hädakaitsepiiride ületamisel. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Prokurör leiab, et kokkuvõtvalt saab käsitletud asjaolusid arvestades hinnata YYi süüd keskmisest madalamaks. Prokurör on seisukohal, et YYi vangistus on võimalik jätta tingimisi täitmisele pööramata. YY on kriminaalkorras karistamata isik. Tema karistusregister ei anna alust arvata, et tegemist oleks nö paadunud kurjategijaga, kes ei suudaks ise enda käitumist vabaduses olles juhtida ega seaduslikult elada. Seega pigem on tegemist üksiku ümbritsevatest sündmustest ja alkoholi liigtarvitamise tagajärjel toime pandud teoga. Samuti ei olnud YY sõnalise tüli algatajaks ega otsinud sihikindlalt konflikti. YY pole prokuratuurile teadaolevalt rohkem kuritegusid toime pannud. Samuti on YY pikema aja vältel töötanud, ta on teinud enda jaoks toimunu pinnalt järeldused ning tema käitumine annab aluse arvata, et ta suudab edaspidi ise ennast distsiplineerida ja konfliktseid olukordi paremini hinnata.

Hädakaitsepiiride ületamisega seoses märgib kaitsja, et Kui objektiivselt ületatakse küll hädakaitsepiire, kuid subjektiivselt teeb kaitsja seda kaudse tahtlusega või ettevaatamatusest, ei ole tegemist hädakaitse piiride ületamisega § 28 lg 2 mõttes ning tegu on § 28 lg 1 järgi õiguspärane. Pealegi võib ennast kaitsev isik võib kahjustada ründaja õigushüve, mis on kõrgem kaitstavast, ning tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat ähvardavast kahjust. Alternatiivide korral jäetakse aga nende hulgast välja ebakindel vahend (RKKK 1-16-9964 p 20) ning samuti põgenemine ja abi kutsumine (viimased välistab juba § 28 lg 3). Riigikohus on selgitanud lahendis nr 1-18-10214, et „Kui kaitsjal on kaitsetegevuseks valida mitme vahendi vahel, siis peab ta valima säästvaima, st vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab, kuid seda vaid juhul, kui tal on valida mitme samaväärse kaitsevahendi vahel – kaitsja ei pea võtma üle ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski (vt ka nt otsus nr 1-198038/67, p 30). Hädakaitse piiride ületamisest saab objektiivselt rääkida siis, kui hädakaitset on teostatud vahendiga, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, või kui ründajale on tekitatud ilmselgelt liigset kahju (KarS § 28 lg 2) (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-26-11, p 17). Hädakaitseõiguse teostamist võib piirata see, kui isik on enda eelneva sotsiaaleetiliselt hukkamõistetava (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. veebruari 2005. a otsus asjas nr 3-1-1111-04, p 12) või agressiivse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 2011. a otsus asjas nr 31-1-26-11, p 16) käitumisega temavastase ründe provotseerinud ehk esile kutsunud. Ka hädaseisundi puhul õigushüvedele süülise käitumisega ohu põhjustamine seab päästmistegevusele täiendavaid piire, kuid täielikult seda ei välista (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-95-06, p 13). Hädakaitseprovokatsiooniga tuleb eristada tahtlikku ja süülist provokatsiooni. YYil ei olnud kumbagi hädakaitseprovokatsiooni. Kaitsja peab põhjendamatuks prokuröri viiteid süüdistatava ja kannatanu kasvule. Kaitsja leiab, et kasv ei mängi nii suurt rolli kui füüsiline jõud, ning XX oli YYist füüsiliselt palju tugevam. Pealegi ei osanud YY kakelda. Samuti oli YYil teadmine, et lähedal seisab kannatanu kaasmaalane A.V, kes on valmis teda jala ja käega lööma. Samuti oli süüdistatavale näha, et sõbra A.Ai püüded astuda ühelt poolt süüdistatava ja teiselt poolt XX ning A.V vahele ei anna tulemust, mõlemad jätkavad vaatamata süüdistatava taganemisele tema suunas liikumist. Seega olukorras, kus oli alust karta uut maha paiskamist ning jalalööke, oli rusikate ja jalgade peale lootma jäämine ebakindel kaitseviis ja süüdistatav ei pidanud võtma enesele ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski. Süüdistatava valitud kaitsevahend vastas ründe ohtlikkusele. Kaitsja ei nõustu ka prokuröri järeldustega, et YYil pidi nuga olema taskus avatuna valmis. Kaitsja nõustub maakohtuga, et ründe tõrjumiseks kasutatud vahend oli sobiv ja säästvaim.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Apellatsiooni argumendid ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust.

6.1 Maakohtu otsusega tuvastatud asjaoludest tulenevalt ei olnud kõnealune õlast tõukamine konflikti alguspunkt. Maakohus on otsuses esitanud sündmuste käigu kronoloogilise kirjelduse. Tutvunud maakohtu otsuses turvakaamera salvestise failiga 20190818022740_20190818023651_2.mp4, leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsuses esitatud sündmuste kirjeldus peab põhijoontes paika. See fail kajastab sündmuste käiku alates kella 02:27:40-st. Maakohtu otsuse kohaselt oli seltskond selleks ajaks omavahel ligi tund aega koos aega veetnud ja suhelnud ning selle aja sees neil konflikte ei olnud. Ses osas maakohtu otsust vaidlustatud ei ole. Salvestise kohaselt muutus olukord pinevaks pärast seda, kui eemal omavahel vestelnud YY ja A.A naasid laua juurde ja jäid seisma XX lähedale. Esimene märk, et on tekkinud konflikt, ei olnud see, kui YY XX õlast tõukas. Seda, et suhtlus kisub konfliktseks, näitab kõige pealt see, et XX tõukas kella 02.30.04–02.30.18 paiku kahel korral YYi kõrval seisnud A.Ait. Et tegemist oli konfliktse olukorraga, näitab YYi reaktsioon: pärast seda, kui XX oli A.Ait tõuganud, pani YY A.Aile käe ette, andes nii märku, et viimane hoiaks XXst eemale ega vastaks tõukamisele. Mõni hetk hiljem tõusis enne seljaga A.Ai poole olnud XX püsti ja pöördus kehaga YYi ja A.Ai poole. Järgneva suhtluse käigus tegi XX taas liigutuse A.Ai suunas (02.30.49). Selle peale sekkus YY konkreetsemalt, astudes XX ja A.Ai vahele ja suunates A.Ait XXst eemale, nii et A.A astub sammu-paar tagasi. Samal ajal hakkas XX taas pingile istuma, kuid ajas end siis taas sirgu. A.Ai eemale suunanud YY tõukas XX – siinkohal nõustub ringkonnakohus täielikult maakohtu hinnanguga – kergelt vastu õlga. Ringkonnakohtu hinnangul on see liigutus pigem maharahunemisele kutsuv žest, kui konflikti provotseerimine. Ringkonnakohtu hinnangul on selle hetkeni olnud YY pigem olnud omavahel suhelnud kolmikus konflikti vältida püüdnud isik, kes hoidis A.Ait XX tegudele või sõnadele agressiivselt reageerimast. Ringkonnakohtu hinnangul näitab ja YYi edasine käitumine, et ta soovis, et XX taas maha istuks. Praktiliselt kohe pärast õlast tõukamist haaras YY XXl paremast käest ja nügis teda laua poole (seda ei ole maakohtu otsuses kirjeldatud). Selle peale tõstis XX justkui korraldusele allumist näitava žestina korraks käed ja toetas need siis lauale. YY seisis tema taga, osutades väljasirutatud käega lauas olijate poole ja ilmselt midagi rääkides. XX pöördus kehaga taas pooleldi YYi poole, kes sikutas või tõukas teda paremast käest, justkui üritades teda laua poole pöörduma sundida. XX omakorda tegi liigutuse, nagu tahaks kätt vabaks tõmmata (kell 02.31.08/09), tõmmates kätt esmalt ette ja tehes siis hoogsa, löögisarnase liigutuse YYi suunas (salvestiselt ei ole näha, kas XX tabas käega YYit, sest see jääb laua kohal oleva varikatuse varju). Sedapuhku astus neile aga vahele A.A, kes suunas YYit eemale. A.Ai juurde tuli seni laua taga istunud A.V ning mõni hetk hiljem tuli laua juurest ära ja liikus YYi juurde XX, kes ründas koheselt YYit, haaras tast kinni ja paiskas ta asfaldile pikali. Kogu kirjeldatud sündmuste käiku tervikuna vaadates ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjust pidada XX vastu õlga tõukamist konflikti valla päästnud teoks. Varsti pärast seda tungis küll

XX YYile kallale, kuid videosalvestiselt on näha, et konflikt oli tekkinud juba varem, kusjuures just YY oli see, kes püüdis konflikti füüsiliseks kasvamist vältida. Tema liigutustest on näha, et ta püüdis hoida A.Ait XXst eemal ning ka apellatsioonis viidatud tõuge vastu XX õlga jätab pigem mulje kui märguanne, et XX võiks rahuneda ja maha istuda. Ühtlasi nendib ringkonnakohus, et kõnealune õlast lükkamine ei näinud välja sugugi jõulisema ega agressiivsemana kui XX enda eelnevad liigutused, millega ta A.Ait müksas või tõukas. Sellest tulenevalt ei pea ringkonnakohus põhjendatuks prokuröri käsitlust, justkui tuleks just õlast tõukamist pidada päästikuks, mis viis hilisema kakluse ja pussitamiseni. Ringkonnakohus nendib, et konflikt muutus füüsiliseks siis, kui YY pärast XX õlast tõukamist teda ka käest nügis või sakutas. Kuna just pärast seda tegi XX YYi suunas löögile sarnaneva liigutuse, on tegemist hetkega, millest alates konflikt eskaleerus. Samas ei saa veendunult väita, et agressiivse reaktsiooni tingis kindlasti ja üksnes käest sakutamine. Oli ju konflikt sinnamaani eelkõige verbaalne, salvestiselt nähtav ainult saadab seda sõnalist konflikti. Seega tuleb arvestada võimalusega, et kakluseni viisid just kellegi sõnad. Paraku puuduvad andmed selle kohta, mida millal räägiti. Salvestisest selle kohta teavet ei saa ja sündmuses osalenud ise ei mäletanud, mida keegi õieti ütles. Kokkuvõttes ei ole võimalik tuvastada, kas YYi tegevus pärast XX õlast lükkamist oligi provotseeriv, mõeldud XX „paika panemisena“ või püüdis YY – vastupidi – juba agressiivselt meelestatud XX selliselt rahustada. Ses olukorras tuleb lähtuda KrMS § 7 lg-st 3 ja tõlgendada kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks, st lähtuda sellest, et YY püüdis jätkuvalt konflikti vältida. Eelnevast tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus prokuröriga, et YYile oleks põhjust heita ette, nagu oleks ta ise tema vastase ründe provotseerinud. YY ei olnud esimene tõukaja (esmalt tõukas XX käega YYiga koos olnud A.Ait) ning YYi käitumine viitab just sellele, et ta püüdis konflikti rahustada, ei saa rääkida sellest, et YY oleks põhjustanud XX ründe õigusvastase ja/või sotsiaaleetiliselt hukkamõistetava käitumisega. Järelikult ei ole ka põhjuseid, miks tuleks lugeda piiratuks YYi õigust end kaitsta.

6.2 Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et YY ei ületanud hädakaitse piire. Pärast seda, kui XX oli ta juba pikali paisanud ning talle oli tulnud kallale ka A.V, kes lõi teda jalaga, oli YYil põhjust karta peksa saamist. Seejuures oligi tal alust karta seda, et teda ründavad nii XX kui ka A.V. A.V polnud end püsti ajanud YYist eemaldunudki, tema kehakeel näitas, et ta soovib jätkuvalt YYile kallale tungida. Teda takistas tema ja YYi vahele astunud A.A; A.V püüdis A.Aist mööda minna. See õnnestus tal siis, kui nende juurde tuli tagasi ka korraks eemale liikunud XX – A.Ai tähelepanu pöördus XX ja A.V jäi YYiga vastastikku. Siis tõukas ka XX A.Ai kõrvale, möödus kiirel sammul ka A.Vst ja tungis YYile kallale. Ses olukorras ei olnudki YYil ringkonnakohtu hinnangul sisuliselt võimalik tema vastast rünnet vältida. Ka ei nõustu ringkonnakohus prokuröri väitega, et YY oleks võinud XX hoiatada ning valida tema kaitsmiseks teda vähem kahjustava mooduse. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et taskunoa kasutamine ründe tõrjumiseks oli sobiv vahend, sest see lõpetas ründe. Samuti nõustub ringkonnakohus, et olukorda arvestades puudus süüdistataval võimalus valida säästvaim kaitsevahend või -viis. Sarnaselt maakohtuga on ringkonnakohus seisukohal, et YYil ei saanud olla kindlust, et end lihtsalt käte ja jalgadega

kaitstes õnnestuks tal rünne lõpetada. See, et YY oli XXst pikem, ei ole asjaolu, mis näitaks tingimata, et ta oli XXst jõu poolest üle. Vastupidi; viis, kuidas XX YYi pikali paiskas, näitab ringkonnakohtu hinnangul tema füüsilist üleolekut. YYil ei olnud ka võimalik kaalutletult valida kohta, kuhu XX noaga lüüa. Maakohus on otsuses märkinud, et XX rünne, mille käigus YY teda noaga lõi, kestis kaks sekundit. Olles videosalvestisega tutvunud, nendib ringkonnakohus, et see tõesti oli nii. Tegemist on väga lühikese ajaga ning ei saa oodata, et inimene, kellest on kinni haaratud, suudaks rüseluse käigus valida hoolikalt, kuhu tema ründajat lüüa, et rünne lõpetada, kuid seejuures teisele võimalikult vähe kahju tekitada (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. oktoobri 2015 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-65-15, p 11). Erinevalt prokurörist leiab ringkonnakohus, et nii lühikese aja jooksul ründaja kolmel korral noaga löömine ei näita tegevuse ettevalmistatust ega soovi põhjustada vastasele liigset kahju. Pigem näitab see püüdu iga hinna eest rünne lõpetada.

Allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.