Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

järgnevast kukkumisest/hooga paiskumisest kuklaga vastu ümbritsevaid kõvasid tömpe esemeid või pindu. Arvutuslik etanooli kontsentratsioon veres 2,11-2,49 mg/g. Ekspert Ann Viitso ütluste kohaselt teostas ta ka lahangu. Enne kukkumist kannatanule väga lühikese aja vältel tekitatud vigastuste tekkimise aega, mis varem, mis hiljem eristada ei saa. Surmapõhjused on loetletud arvamuse punktis 1. Vigastuste tekkemehhanism on punktis 4. Löömisest põrutushaav paremal pool sarna piirkonnas oli üks jõu rakenduspunkt ja verevalumid ülahuulel ja põse limaskestal paremal pool oli teine jõu rakenduspunkt. Ekspertiisiaktis on ekslikult märgitud vasakul pool, aktile lisatud fotodest on näha, et tegelikult on ülahuule paremal pool. Need 2 vigastust olid jõurakenduspunktid. Kolmas rakenduspunkt oli kuklapiirkonnas. Millisest punktist rakendatud jõud surma põhjustas öelda ei saa. Kukkumisest olid tekitatud kukla piirkonnas muhk ja nahamarrastus. Ilma kukkumiseta samade löökide puhul tekitatud vigastusi ennustada ei saa. Teoreetiliselt ei saa välistada igast löögis kõvakelme aluse verevalumi tekkimist. Ei saa määratleda, kas surm saabus löögist või kukkumisest. Üks jõu rakenduspunkt paremal pool sarna piirkonnas silma piirkonnas, teine ülahuule piirkonnas, sest üks vigastus oli teisest tunduvalt kõrgemalt. Ei teadnud enne ekspertiisi ette, et 2 lööki oli. Näopiirkonna vigastusi ei saanud saada kukkudes, kuna need paiknevad näo mitte kõige väljaulatuvamates kohtades. Kui inimene kukub, siis vigastused ei paikne kõige väljaulatuvamal kohal. Videosalvestust vaatas peale lahangut ja nägi ühte lööki näopiirkonda, teise tabamiskohta ei näinud. Välised nahavigastused näos ei ole eluohtlikud. Eluohtlikuks muudab selle trauma koljusisene vigastus. Eeltsiteeritud eksperdi ütlused kinnitavad, et ekspertiisiakti arvamuse punktis on tegemist veaga ja tegelikult olid verevalumid ülahuule ja põse limaskestal paremal pool. Ehk siis kõik näo piirkonnas tuvastatud vigastused olid M.H.i paremal näo poolel. Seega on ekspertiisiakti arvamuse ja eksperdi ütlustega leidnud tõendamist, et kannatanu surm saabus löögi ja selle tagajärjel peaga vastu tänavat kukkumise tõttu tekitatud vigastuste tõttu ja tema tervislik seisund s.h haigused ja alkoholijoove ei olnud surma põhjuseks. Seega on Marko Vesi poolt M.H.i rusikaga vastu nägu löömine, mille tagajärjel kukkus kannatanu kuklaga vastu maapinda ja tekitati ekspertiisiakti arvamuse p 1 toodud vigastused, otseses põhjuslikus seoses kannatanu surma saabumisega. Ekspertiisiaktist ja eksperdi ütlustest selgub üheselt, et surma põhjuseks oli pea kinnine tömp trauma. Seega oli M. Haavli surm tingitud tema jaoks välistest teguritest s.t vigastused tekkisid tema vastu suunatud löögist ja selle tagajärjel kukkumisest. Tunnistaja A. M. ütluste kohaselt 2 meesterahvast karjusid omavahel. Kuulis, et saad praegu peksa. Lööja (Vesi) ütles peksa saamise lause. Teine vastas proovi. Pööras end ringi nägi karjumist ja lööke. Turskem hakkas reageerima kui tuli löök. Ta ei oodanud neid lööke. Kannatanu ei jõudnud midagi öelda. Enne lööki füüsilist kontakti ei olnud. Nägi kahte lööki näo piirkonda. Peale teist lööki inimene kukkus maha. Kui tuli ligi oli inimene teadvuseta. Kukkus kõnniteele hoone servast 0,5 kuni 1 meeter. Esimene löök läks mööda ja sellele ta ei reageerinud. Peale kukkumist jooksis lööja minema. Kui kannatanu oli pikali, löömist enam ei toimunud. Nägi kannatanul verd, pani salvrätikud. Paremal pool jooksis peast verd ja kutsus kiirabi. Löögid olid nagu poksija löögid, tugevad. Arvas, et lööja on poksitrenni teinud. Inimene seisis nagu poksijad löövad. On ise ka kunagi poksinud. Tunnistaja ütlused on vastuolus videosalvestusel nähtuga, mille kohaselt juba esimene löök tabas ja kannatanu hakkas kukkuma, kuid kuna teine löök tuli nii kiirest järgi on eluliselt usutav, et tunnistaja ajab löökide järjekorra sassi, kuid kohtul ei ole muus osas alust kahelda erapooletu juhuslikust möödujast tunnistaja ütlustes.

Tunnistaja J. T. ütluste kohaselt M. karjus ilmselt sõprade peale. Ei näinud kas need mehed omavahel tülitsesid. 5-10 minutit hiljem tuli mees nende suunas. Marko ütles talle midagi, siis läks sõneluseks. Kui M. karjus ütles Marko, kas ta ei võtaks vaiksemaks. H. tuli närvilisena Marko poole natuke kiirema sammuga. Vastas midagi, kuid ei mäleta mida. Ei mäleta kas Marko midagi vastas. Marko astus sammu edasi ja lõi teda lõua alla. M. kukkus vastu maad. Tunnistaja ütlused löögi asukoha kohta ei haaku videosalvestusega, millelt on näha, et esimene löök tabas põsesarna ja silma kõrgusele. Tunnistaja K. K. ütluste kohaselt tekkis mingi konflikt, H. tõukas oma pikemat sõpra, läks lärmakaks. Samast seltskonnast keegi sekkus, oli agressiivne sõnelus. H. tõukas meest, see käis kiirelt, sõbrad tulid vahele ja oli ainult sõnelus. Vesi ütles rahulikul toonil, et võtke rahulikumalt ärge lärmake. Vahemaa oli 7-10 meetrit. M. H. pööras ümber ja tuli löögi valmis kindlal sammul nende poole. Ei mäleta, et H. oleks midagi öelnud. Vesi astus välja nende kaitseks, tegi löögi ja H. kukkus vastu äärekivi. Vesi astus ühe sammu ette poole. H. oli löögi valmis, ta keha hoiak oli agressiivne, vaatas nende poole ja ütles, et mis sa karjud ja kõndis nende poole. H.il käes midagi ei olnud. Muud suhtlust nende seltskonnaga ei olnud. Lauseid vägivalla osas ei kuulnud. Vesi tegi ühe löögi rusikaga, löök tabas, lõua piirkonna ja silma koopa vahele, küljele. Peale lööki M. kukkus pikali M.Vesi ette X trepi ette vanalinna munakividele. Löök oli keskmise tugevusega. Tunnistaja E. G. ütluste kohaselt tuli X välja kaks meest ja kolmas, kes neid rahustas K.. J.(H.) oli väga pahur kõndis, närvitses. Teine inimene kõige pikem kahemeetrine hüples nagu poksija, seal oli konflikt. Oli sõnavahetus, kuid ei kuulanud neid. Jaks rääkis iseendaga kõndis nagu hull pika poole, kes ei teadnud mida teha. Rahustamisele ei reageeritud. Jaks keeras nende poole, tuli kiire sammuga nende poole, astusid tagasi, Jaks pööras hullult tagasi ja läks tagasi sõimas, ropendas, pomises. Vesi ütles, et ole rahulik, et teised on ka siin. Inimene pööras ringi ja ütles kiiresti midagi eesti keeles, millest ei saanud aru. K. kogu aeg rahustas teda. H. astus Marko poole ja tahtis Markot rünnata. Mees oli pea ees, käed laiali. Marko lõi ühe korra parema käega näkku. Mees kukkus vastu X trepikivi äärt. Jäi lamama ja vereloik tekkis. Lõpuks lamas tee peal aga kukkus vastu äärt. Tunnistaja R. A. ütluste kohaselt nägi X ukse ees kuidas kaks isikut tõuklesid, lärmasid, vehkisid kätega, üks rahustas neid. Paljud inimesed vaatasid H.i poole. Marko ütles, et rahune võta vaiksemalt, et teised on ka seal. Siilipeaga ägestus, tuli nende poole. Näost oli näha, et tal ei ole head kavatsuseds. Tuli ründava sammuga, käed laiali nagu oks, agressiivne hoia. Normaalne inimene avalikus kohas ei vehi kätega, ei tõukle, räuska. Käes ei olnud tal midagi. Talle ei meeldinud, et talle märkus tehti. Suundus Marko poole, kuna Marko kutsus teda korrale. Vesi oli kõige rohkem M. pool ja kaitses kogu seltskonda. Marko lõi ühe keskmise tugeva löögi lõua piirkonda. Mitte täisjõuga löögi. Lõi lihtsalt mitte keha massiga. Plaks käis. Meesterahvas kukkus kuklaga vastu maad, vastu kõnniteed. Seal on kivitrepp 1-2 astmega. Ei tea, kas kukkus vastu serva või vastu maad. Nägi kukla tagant väikest vereloiku. Meesterahvas enam ei liigutanud. Tunnistaja A. I. ütluste kohaselt tuli M. baarist välja, tunnistaja oli koos K.iga väljas. M. tuli nende poole, oli natuke agressiivne, imelik tunnistaja suhtes. Pilk, keha hoiak väljendas agressiivsust. M. oli alkoholi joobes. H. jäi kiiresti purju. H. võis purjus tüli norida, olla natuke riiukukk, on korra varem näinud, kui H.it peale norimist löödi. Oli valmis H.i rünnakuks, kuigi arvas, et H. talle midagi ei tee. Proovis näidata, et ei ole mõtet teha, võttis ka H.i vastu asendi sisse. Löögi liigutust ei teinud. H.i kehahoiak ja ilme oli agressiivne. Võttis enesekaitse asendi juhuks kui M. ründab, siis kaitseb. Tõstis käed üles poole, et saaks vajadusel nägu kaitsta, jalad stabiliseeritud, et oleks mugav end kaitsta. Ohtu ei tundnud, kuid igaks juhuks võttis selle

asendi. Füüsilist puutumust ei olnud. Õhu lööke pigem ei teinud. Ei mäleta, et oleks H.iga rääkinud. K. oli kõrval ja jälgis, mis toimus, ei sekkunud, ilmselt ei võtnud tõsiselt. See konflikt kestis 2-3 sekundit. Natuke hiljem nägi kuidas M. sai löögi vastu nägu. Vesi lõi M.t. Ei pannud tähele, kas M. kellegagi enne lööki suhtles. M. jalutas või tuigerdas Vesi seltskonna suunas. Ei tea miks M. läks seltskonna poole. Nägi ühte lööki käega näo piirkonda, mille tagajärjel M. kukkus vastu maad. Verd hakkas peast jooksma. Pärast lööki Vesi taganes ja läks ära. Tunnistaja K. N. ütluste kohaselt oli H. purjus. M. ja A.i vahel oli konflikt, mingi sõnavahetus. M. alustas tõuklemist kätega vastu rinda, sõnelesid omavahel. A. üritas tõrjuda jalgadega see oli kaitsereaktsioon. Seisis nende vahele ja rahustas. Eriti midagi ei rääkinud, tõuklesid, M. oli stressis, elas välja A.i peale. Rohkem keegi ei sekkunud. H. tegi edasi suitsu. Keegi ei saanud aru, miks konflikt juhtus. Teistele peale K.i see olukord ohtlik ei olnud. Sõnelemine oli M. ja noormeeste 4-5 inimest vahel, palus kõigil rahuneda. M. ütles jämedalt vastu ebatsensuursed sõnu. Olukord oli pingeline. Noormeestega rääkis vene keeles Teised inimesed olid 3-4 meetri kaugusel. Löögi hetke ei näinud, nägi kui M. oli pikali. Enne kukkumist, mingit heli ei kuulnud. M. lõi kukkudes pea vastu kiviplaati, seal ei ole asfalt. M. löömist ei näinud, silmaaluse verevalumi järgi sai aru, et teda löödi. Verevalum tekkis kohe. Noormehed jooksid ära. Nägi verd, kukla tagant ja silmas. Kukkumise hetkel ei näinud kedagi löögi liigutusi tegemas. Tsiteeritud tunnistajate v.a I.i ütlused haakuvad suures osas videosalvestusega. Sündmuste kiire arengu ja isikute alkoholitarbimise tõttu, on eluliselt usutav, et kõik isikud ei tajunud sündmusi ühte moodi ja nende ütlused ei pruugi kattuda pisidetailides. Samuti on usutav, et isikute asukoht kannatanu ja süüdistatava suhtes, vaateväli ja joodud alkoholi kogus mõjutas seda, kuidas üks või teine tunnistaja situatsiooni nägi või tajus. Asitõendi vaatluse protokolli kohaselt 06.06.20 X juures väljas kell 02:58 M.H. tõukab käega A.I.i rinna piirkonda, M.H.i ja A.I.i vahel toimub jalgadega vehkimine, H. tõukab A.I.i, K. N. astub vahele. H. liigub eemale. M.Vesi astub tumeda jope ja pluusiga meesterahva juurde ja nad suhtlevad. H. liigub baari eest edasi tagasi ja siis liigub M.Vesi seltskonna poole. M.Vesi lükkab endast eemale A.i ja jääb seltskonnas äärmiseks. M.H.il on kaks kätt kõrval kui M.Vesi tõstab parema käe, asetab vasaku jala enda külje peale ning keerates enda keha lööb H.it tema parema vasakule poole näo piirkonda lõua alla. H. kaldub kehaga taha poole ja kukub baari ette selili maha. Samal ajal teeb M.Vesi M.H.i näo suunas rusikas vasaku käega teise löögi. Peale M.H.i selili maha kukkumist teeb Marko Vesi parema käega kolmanda löögi H.i suunas, olles ise kummargil H.i kohal. Marko Vesi tõuseb püsti vaatab H.i suunas ja lahkub oma seltskonnaga. Kohtus vaadatud videosalvestuselt on näha, et kell 2:57:44 läheb M.H. A.I.ist mööda ja seletab noortega midagi. Kell 2:58:26 noorte poolt tagasi pöördudes, räägib noorte kuuldes midagi A.I.iga. 2:58:37 tõukab H. kätega rinda A.I.i, kes võtab kaitsepoosi ja vehib jalaga H.i suunas. Vehivad vastastikku. K. tuleb vahele. A.I. on asendis, millest on näha, et on valmis reageerima kannatanu uuele rünnakule. 2:59:30 Vesi ütleb midagi. I. ja N. seletavad midagi, üks noortest on nende kõrval. 2:59:56 tulevad I. ja N. noortest eemale, H. suundub neist mööda noorte poole. I. ja N. jäävad ukse juurde rääkima 3:00:10 pöördub H. noorte poole ja ütleb midagi, Vesi vahetab A.iga kohad. 03:00:14 Vesi lööb H.it parema käe rusikaga H.i paremale näo poolele, löök tabab ja M. H. hakkab kukkuma. M.Vesi teeb kukkuva M.H.i suunas vasaku ja parema käega löögi (löökide seeria kokku 3 lööki). Videosalvestuse põhjal ei ole kohtul võimalik väita, et ka teine ja kolmas löök tabasid M.H.it. Kuigi asitõendi vaatlusprotokollis on kirjas, et Vesi esimene löök on H.ile vasakule poole näo piirkonda lõua alla, ei vasta see videosalvestusele. Kohtuistungil vaadatud videosalvestuselt on selgelt näha, et esimene löök tabas H.it tema parema põsesarna piirkonda. Eeltoodust tulenevalt on kriminaalasjas videosalvestusega, kui objektiivse tõendiga, millel olev info ei tohiks ajas ei

muutuda, leidnud tõendamist, et M.Vesi lõi M.H.it rusikaga näo piirkonda paremale poole. Et löök tabas näo paremale poole ja et ükski löök ei tabanud lõua alla kinnitab ka ekspertiisiaktis toodud arvamus. Vaidlust ei ole asjaolus, et 06.06.2020 kella kahe paiku öösel tekkis X hoovis algul M.H.i ja A. I.i vahel konflikt, mille lahendas K. N.. Seejärel tekkis sõnaline konflikt H.i ja M.Vesi vahel, H. liikus Vesi suunas ja ning selle vahejuhtumi käigus lõi M.Vesi M.H.it rusikaga näo piirkonda. Juba esimese vastu parempoolset põsesarna tabanud löögi tulemusena kukkus M.H. selili maha (kuklaga vastu maad) ja enam püsti ei tõusnud. M.Vesi jooksis oma sõpradega sündmuskohalt ära. Seda kinnitavad nii süüdistava enda kui tunnistajate K., G., A., T., I.i ja N.i ütlused ja videosalvestus. Kuigi tunnistajad hindasid sündmuste toimumise vahemikku pikemaks, kinnitab videsalvestus, et kogu vahejuhtum kestis ca 3 minutit. Asjaolu, et süüdistatav ja M.H. olid mõlemad tarvitanud alkoholi, M. H. oli eelnevalt oma tuttavatega tüli norinud ning vastuseks Vesi märkusele liikus Vesi suunas, ei anna süüdistatavale õigust füüsiliseks vägivallaks M.H.i suhtes. Mõistlikud inimesed lahendavad konflikti sõnadega. M.Vesile oli eelnevalt näha ka asjaolu, et kui H.i tuttav asus H.it teisest mehest lahutama, siis H. rahunes ja kaklust ei tekkinud ning väikese nügimise tulemusena ei tekitatud kellelegi tervisekahjustusi. Kui H. oma käitumisega segas teistel oluliselt baaris viibimist, oli võimalik kutsuda ka politsei. Asjaolu, et H. pööras end süüdistava suunas, ei andnud süüdistatavale õigust esimesena kasutada probleemi lahendamiseks vägivalda. Kuigi kaitsja ei tõstatanud küsimust hädakaitse olemasolust, peab kohus M.Vesi ja tema sõpradest tunnistajate ütluste sisu arvestades seda vajalikuks käsitleda ja asub seisukohale, et Marko Vesi käitumises ei esinenud õigusvastasust välistava asjaoluna hädakaitseseisundit KarS § 28 mõistes. Marko Vesi enda ütlustest nähtub, et eelnevalt oli konflikt kannatanu ja pikema noormehe vahel. Kannatanu oli agressiivsem ja noris tüli. Pikem üritas kaitsta ja lühem rünnata. Olid mõned löögid, ei tea mis tabas või mitte. Pikem pani käed näo ette ja taganes. Oli tõukamine, nägi et üks mees lõi teist, ei tea kas löök läks pihta. Mõlema tuttav läks probleemi lahendama ja hoidis neid üksteisest eemal. Lühem kõndis ringi edasi-tagasi, oli rahutu. Üks hetk tuli nende poole. Ütles, et rahune maha, ei ole kindel kas mees sai aru. Mees ütles ebatsensuursed sõnad “Tõmba kohe nahhui“ vms ja siis hakkas noorte poole tulema. Mees võis veel midagi öelda, pobises omaette. Ei jõudnud kõiki käitumisvõimalusi läbi kaaluda, kui mees tuli nende poole, siis lõi. Tõmbas A.i enda selja taha, kuna A. oleks seltskonna kaitsmiseks olnud liiga aeglane. Tõlgendas olukorda kui rünnakut oma seltskonna vastu. Mehe nägu oli vihane, käed rusikas. Ei mäleta, et mehel oli midagi käes. Tahtis rünnakut ära hoida, et mees korra ehmataks, et saaks ära joosta. Tunnistajad A., G., K., T. ja N. ütlused haakuvad suures osas M.Vesi ütlustega. Vesi ja tunnistajate ütlusi H.i tüli noriva käitumise kohta kinnitab ka videosalvestus. Videosalvestus kinnitab ka seda, et kui H. eelnevalt togis ja noris oma tuttavat, siis ta rahunes maha kui kolmas isik vahele tuli, kusjuures see kolmas isik ei kasutanud H.i suhtes mingit vägivalda. See asjaolu oli ka M.Vesile näha. Videosalvestuselt on näha, et konflikt oli juba lahenenud ja M. Vesil puudus tegelikult vajadus sinna konflikti isegi sõnadega sekkuda. Asjaolu, et H. liikus peale M.Vesi poolset märkust nende suunas, ei tähenda, et ta tingimata tahtis M.Vesi seltskonda füüsiliselt rünnata. H.ile oli näha, et noored olid mitmekesi kambas ja tal oli ilmselget alus eeldada, et ründe korral keegi sekkub nagu oli see juhtunud A.I.iga tüli norides. H. liikus Vesi ja ta sõprade seltskonna suunas, käed täiest tavaliselt küljel, need ei olnud mingilgi moel ähvardavas asendis, mille põhjal puudus igasugune alus eeldada, et ta noori kindlasti ründab. M.Vesi samas liikus kiiresti A.i ette võttis kehaga hoogu ja lõi tugevalt M.H.it vastu nägu. Löök oli ilmselgelt olulise tugevusega, sest M.H. kukkus juba esimese löögi jõul üsna sirgelt selili maha pikali ja lõi kukla vastu maad.

M.Vesi ütlustest nähtub, et ta lõi paremalt poolt põse piirkonda, ei sihtinud kuhugi kindlasse piirkonda, vältis oimu kohta ja kõri piirkonda löömist, kuid ei tea kuhu löök tabas. Peale lööki kukkus M. maha, taganes. Kukkumine oli Vesile ootamatu, kaaluvahesid arvestades. M.Vesi enda ütluste kohaselt lõi ta ühe korra ja teised löögid võisid olla reflektoorsed. Ta on varem tegelenud taipoksiga ja seal ei tehtud ühte lööki, vaid ikka mitu järjest. M. Vesi teadis, et ta on tegelenud spordialaga, mida treenides ta on treeninud endale teatud löögid lihasmällu s.t, et ei tee kunagi ühte lööki, vaid tuleb löökide rida. Videosalvestus seda ka kinnitab, et pärast seda kui Vesi oli löönud esimese löögi ja M.H. hakkas maha kukkuma, tegi Vesi veel 2 lööki H.i suunas, ehk, et M.Vesi ka pärast seda kui M.H. oli maha kukkumas jätkas löökide tegemist. Ei ole oluline, kas need löögid tabasid või mitte, oluline on Vesi käitumine. Talle ei piisanud isiku ühe löögiga pikali löömisest, vaid ta jätkas löökide tegemist. Videosalvestuselt on näha, et M.Vesi ei teinud esimest lööki ka mitte lihtsalt paigalt seistes, vaid võttis käega kehaga taha poole kallutades hoogu. Seega kinnitab Vesi enda käitumine, et ta tahtis, et löök oleks maksimaalselt tugev ja tekitada M.H.ile valu ja mingeid tervisekahjustusi (arvas maksimaalselt, et lööb silma siniseks). Kuigi M.H. oli M.Vesist märkimisväärselt kogukam, oli ta alkoholijoobes ja sellise tugevusega löök oli tema jaoks ootamata. Videosalvestuselt on näha, et H. ei võtnud mingit enesekaitseasendit. Kohtu arvates, ei ole eluliselt usutav, et M. H. oleks oma ropendamise ja muude võimalike sõnadega või isegi kätega vehkides kujutanud Marko Vesi või tema sõprade elule ja tervisele sellist ohtu, mille ärahoidmiseks oleks olnud vaja treenitud isiku poolt tehtud poksilööke. Puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaks, et kannatanu oleks süüdistatava või tema sõprade elu ja tervis ähvardanud või mingil muul viisil ohustanud nende elu või tervist. Asjaolu, et kannatanu suundus sõnalise märkuse peale noorte suunas ja ropendas, ei tähenda, et M.H.il oli plaan süüdistatavat ja/või tema seltskonda rünnata. Seega ei sel hetkel ega ka vahetult enne seda kui Marko Vesi lõi M. H.it rusikaga näkku, ei kasutanud kannatanu süüdistatava suhtes mingit vägivalda ja puuduvad tõendid, et kannatanu oleks ka ähvardanud kasutada vägivalda. Videosalvestus kinnitab, et puudusid asjaolud, mis oleks reaalselt süüdistatava või tema sõprade elu või tervist ohustanud ning nõudnud rünnaku maha surumiseks tugevat lööki peapiirkonda. Kui Vesi eesmärgiks oli võita aega ära jooksmiseks, ei oleks selleks olnud vaja isikut pea piirkonda lüüa. Kui Vesi jõudis reageerida ja lüüa, oleks ta tema ja H.i vahelist kaugust arvestades (ca 1-1,5 m) saanud soovi korral sama moodi ka kohe ära joosta. Hädakaitse olemasoluks KarS § 28 lg 1 järgi tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisund, s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu. Käesolevas kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et süüdistataval ja kannatanul oleks olnud selline konflikti, mida oleks pidanud lahendama füüsilise vägivallaga. Marko Vesi ütlustest ei nähtu, et ta oleks palunud kannatanul tagasi tõmmata või eelnevalt hoiatanud, et lööb teda kui H. nende seltskonda puutub, vaid ta kohe ründas nende seltskonna suunas liikunud H.it. Videosalvestusest ja tunnistajate ütlustest nähtub, et M.H. kõndis juba mõned minutid ringi ja seletas ühe ja teise isikuga, noris tüli oma tuttavatega, kuid videosalvestuselt nähtub, et ükski M.H.i poolne füüsiline kontakt teiste isikute suhtes ei olnud selline, mis tekitas kellelegi tervisekahjustusi. Noorte seltskonna suunas kõndimist, isegi sealjuures ebatsensuurseid sõnu kasutades, ei saa käsitleda ründena, mille eest oli vaja end kaitsta kolme professionaalse löögiga (sõltumata tabanud löökide arvust). M. Vesi ütluste kohaselt ta tegutses kiiresti ja ei jõudnud kõiki käitumisvõimalusi läbi kaaluda on vastuolus tema enda ütlustega selle kohta, kuidas ta valis löögi kohta. Vesi ütlused kinnitavad, et ta teadlikult vältis löömist oimu ja ja kõri piirkonda, seega oli tal piisavalt aega, et oma võimalikku käitumist planeerida. Kohtu arvates valis M.Vesi isegi süüdistatava enda väidetava M.H.i oletatava ründe tõrjumiseks ebasobiva vahendi (ootamatu, professionaalse, täpse poksilöögi). Süüdistatava väide, et ta tundis ohtu enda ja oma sõprade seltskonna suhtes võib selgitada ainult alkoholitarbimisest (ükskõik kui vähe või palju seda oli) tingitud olukorra ebaadekvaatse

hindamisega. Süüdistatav ise oli isikuks, kes kasutas ilma põhjuseta füüsilist vägivalda ja sellisel juhul hädakaitsest juttu olla ei saa, sest Marko Vesi ei tõrjunud vahetult või vahetult eelseisvat õigusvastast rünnet enda või lähedaste õigushüvedele. Seega, on eeltsiteeritud tõenditega tõendamist leidnud nii kannatanule rusikaga peapiirkonda löömine süüdistatava poolt kui ka asjaolu, et kannatanu kukkus juba esimese löögi järel kuklaga vastu maad, mille tagajärjel tekkinud tervisekahjustused – pea kinnine tömp trauma vasakpoolse kõvakelmealuse verevalumi, „muhu“ (nahaaluse verevalumi ja turse) ning nahamarrastusega paremal pool kukla-kiiru piirkonnas, verevalumitega kõõlustanul, põrutushaavaga paremal pool sarna piirkonnas, nahaaluste verevalumitega parema silma laugudel ja parema silma all sarna piirkonnas ning verevalumitega ülahuule ja põse limaskestal paremal pool - olid eluohtlikud ja nende vigastuste tüsistusena tekkis peaajuturse koos sekundaarsete verevalumitega ajusillas (ajutüve pitsumine), kopsuturse ning kujunes välja peaaju funktsioonide täielik ja pöördumatu lakkamine (ajusurm), mille tagajärjel saabus M. H.i surm. Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks isiku teoeelne ja -järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine. Nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades ning isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud. Ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida (vt RKKK 3-1-1-128-06, p 9). Seega tuleb tahtluse tuvastamiseks lähtuda tehiolude kogumist, kannatanule tekitatud kehavigastusest (vigastuste arv, laad ja paiknemine kehal), hinnata teo toimepanemise vahendit ja selle kasutamist, kuid tehioludesse kuulub ka süüdlase käitumine vahetult enne ja pärast teo toimepanemist. Tahtlusele hinnangu andmisel on oluline ründe intensiivsus. Kohtupraktikas on märgitud, et välisele teopildile saab nii tapmistahtluse kui ka raskete tervisekahjustuste tekitamise tahtluse tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost, nt korduvatest löökidest. Käesoleval juhul on tuvastatud, et Marko Vesi lõi kannatanu suunas korduvalt s.t kolm korda. See, et kõik löögid ei tabanud, ei sõltunud enam M.Vesi tahtlusest, vaid asjaolust, et esimene löök oli sellise tugevusega, mis tõi kaasa kannatanu kukkumise. M.Vesi käitumisest ei nähtu aga mingeid samme, mille põhjal võiks asuda seisukohale, et ta lootis vältida M.H.i maha kukkumist. Lüües kannatanule sellise jõuga rusikaga näkku, mille tagajärjel kukkus H. juba esimese löögi järel peaga vastu maad, ei kontrollinud M. Vesi enam sündmuste edasist käiku ja sellest tulenevalt möönis ta rusikaga näkku löömise mistahes tagajärgi, sh pidas ta võimalikuks ka raske tervisekahjustuse tekkimist. Marko Vesi objektiivsest käitumisest – lõi ootamatult talle tundmatut meesterahvast kolm korda pea piirkonna suunas– nähtub, et Marko Vesi soovis H.ile tekitada kehavigastusi, seega on tegu toime pandud kavatsetult. Rusikaga vastu pead löömine on võimalik ainult tahtlikult. Marko Vesi lõi kannatanut vähemalt 3 korda peapiirkonna suunas (kuigi kõik ei tabanud, sest kannatanu kukkus, oli Vesi soov lüüa 3 korda). Tegemist ei ole lihtsalt korra kannatanu tõukamisega, vaid löökide suunda (sõltumata tabamisest) ja tekitatud vigastuste raskust arvestades, on tegemist sihiliku löömisega. Pea on piirkonnaks, mille löömise puhul peab lööja aru saama, et tema löögid võivad vigastada peas asuvaid organeid ning põhjustada kannatanule raskeid ja eluohtlikke tagajärgi. On üsna tavaline ja ettenähtav, et rusikaga näo piirkonda löömisel võivad isikul tekkida tervisekahjustused. Marko Vesi ütlustest nähtub, et ta vältis oimu

ja kõri piirkonda, mis tema arvamuse kohaselt olid eluohtlikud, seega ta reaalselt kaalus peapiirkonda tehtavate löökide ohtlikkust ja mõistis nende võimalikke tagajärgi. Tema enda ütlused (löögikoha valiku osas) kinnitavad, et oma senise elukogemuse pinnalt sai aru ja pidas võimalikuks, et kannatanule isegi üks kord pea piirkonda, mis on õrn ja vigastustele vastuvõtlik koht, lüües võib ta tekitada kannatanule eluohtliku vigastuse. Arvestades asjaolu, et kannatanu kukkus löögi tagajärjel peaga vastu maad, pidi löök olema keskmisest oluliselt tugevam, s.t rakendatud oli ilmselgelt keskmisest oluliselt tugevamat jõudu ja sellele järgnenud veel kaks lööki juba kukkuva kannatanu peapiirkonna suunas, kinnitab raske tervisekahjustuse tekitamise tahtlust. Videosalvestus kinnitab, et enne lööki asetas M.Vesi jalad laiemalt asendisse, mis annab löömisel parema tasakaalu, keeras ennast kehast kergelt taha poole ja võttis löögi andmiseks kehaga hoogu. Nimetatud asjaolu näitab, et M.Vesi soovis, et tema poolt tehtav löök oleks võimalikult tugev ja eesmärgiks ei olnud kannatanu kerge hoiatav löömine, vaid löök, mis neutraliseeriks kannatanu mingiks ajaks. Vesi ei löönud M.H.lit ootamatult, vaid videosalvestuselt nähtuv Vesi käitumine kinnitab, et ta valmistus löögiks. M.Vesi löögiks valmistumisest on näha, et ta ei löönud huupi, vaid sihtis konkreetset kohta s.o näo piirkonda. Vesi selgitas ise, milliseid piirkonda ta soovis vältida, mis kinnitab, et ta täiesti teadlikult kontrollis oma löögi suunda ja eesmärki. M.Vesi ei soovinud lüüa kätte või jalga või keha piirkonda, ta teadlikult sihtis oma löögi kannatanu näkku ehk pähe. M.Vesi oli teadlik asjaolust, et ta on treeninud endale teatud löögid lihasmällu s.t, et ta ei tee kunagi ühte lööki, vaid tuleb löökide rida ja tema löögid on tugevamad kui poksiliigutusi varasemalt mitte treeninud isikul, mistõttu oli talle ettenähtav, et tema löökide tagajärjel tekkivad tervisekahjustused on raskemad kui mõne teise isiku puhul. Seda, et M. Vesi pidas ennast heaks lööjaks, kinnitab ka asjaolu, et ta ei usaldanud A.it jääma noorte seltskonnas äärmiseks (Vesi enda sõnade kohaselt on liiga aeglane), vaid läks ise äärmiseks. See kinnitab, et M.Vesi oli täiesti teadlik faktist, et tema löögid saavad olema kiiremad ja tugevamad kui tema sõpradel. M.H. oli M.Vesist kogukam, tugeva kehaehitusega meesterahvas, kuid kukkus juba pärast M.Vesi esimest lööki, mis kinnitab, et M.Vesi löök oli olulise tugevusega. Seega oli juba M.Vesi esimese löögi, mille tegemiseks võttis Vesi ka hoogu, jõud nii tugev, et põhjustas kannatanu kukkumise. Sellise tugevusega löögi tegemine, mis toob koheselt kaasa endast kogukama kannatanu kukkumise, kinnitab M.Vesi tahtlust isiku pikali paiskamiseks ja sellega kaasnevateks võimalikeks tervisekahjustusteks sealhulgas ka raskeks tagajärjeks. Võttes löögi tegemiseks isegi kehaga hoogu, oli lööki rakendatud kogu keha jõud, mis kinnitab et eesmärgiks oli löögi tulemusel kannatanu maha paisata. M.Vesi enda ütlused kinnitavad, et ta sai aru, et M.H. on purjus, mistõttu oli tema elukogemust arvestades arusaadav, et M.H.i koordinatsioon on aeglasem kui kainel inimesele ja tema võimalus löögi tagajärjel kukkuda on suurem kui kainel inimesel. Seega sai M.Vesi ise väga hästi ära, et löök võib tuua kaasa kannatanu kukkumise. Vesi teadis, et nad seisavad kõval pinnasel, seega oli talle ka ettenähtav, et peaga vasta asfalti või kivi kukkumine võib tuua kaasa pea trauma. Kui Vesi oleks soovinud kannatanut üksnes istuli paisata, ei oleks olnud vaja kannatanut rusikaga pea piirkonda lüüa, vaid piisanuks kehast tõukamisest. Isiku käitumisele hinnangu andmisel on oluline ka teojärgne käitumine. Videosalvestus ja tunnistajate ning süüdistatava enda ütlused kinnitavad, et kui H. pikali kukkus, ei tundnud M.Vesi enda poolt kannatanule tekitatud tervisekahjustuste vastu huvi ja ta lahkus sündmuskohalt. Tunnistajate G. ja A. ütlused kinnitavad, et kukkumise järel tekkis kannatanu pea alla vereloik. Verejooks on kindlasti selline tegur, mis peaks raskeid tagajärgi vältida sooviva isiku panema kannatanule abi osutama ja kiirabi kutsuma. Tunnistajate ütlused kinnitavad, et K. korteris tarvitati alkoholi edasi ja reaalselt ei tuntud huvi M.H.i olukorra kohta, lihtsalt arutati, miks nii juhtus. Seega Vesi teojärgsest käitumisest ei nähtu, et ta lootis tagajärge vältida.

23.07.20 asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt on M.Vesi järgmise päeva vestlustest näha, et tal on halb olla, kuna eelmisel päeval on palju joodud. Esialgu ei nähtu ühestki vestlusest, et M.Vesil oleks soov endast politseile teada anda. 06.06.2020 õhtul kell 22:32 vestluses soovitab A. R. M.Vesil minna politseisse ja öelda, et oli enesekaitse. Ales selle peale küsib M.Vesi: „Arvad, et võik ise minna“ ja hiljem vestluse käigus arvab Vesi, et läheb ise igaks juhuks (kontekstist arusaadav, et peetakse silmas politseid.) Vestlustes erinevate tuttavatega tunneb M.Vesi muret M.H.i tervisliku seisundi pärast ja otsib võimalusi selle kohta infot saada. 07.06.20 kell 13:09:13 helistas M.Vesi häirekeskusesse ja teatab, et 2 päeva tagasi reede õhtul lõi linnas ühte meest, kes kukkus nokauti. X oli kaklus teise seltskonna vahel ja siis agressiivne mees hakkas nende seltskonna poole tulema ja lõi teda ja ta kukkus nokauti. Tahab teada, mis edasi saab. Soovib politseiga ühendust võtta. Seega on tõendatud, et Vesi ei pöördunud kohe laupäeval politseisse, vaid helistas alles pühapäeva lõunal, kui tema enda vestlustest nähtuvalt oli nõu pidanud erinevate inimestega ja talle oli antud nõu rääkida enesekaitsest. Selle nõuande kohaselt Vesi ka käitus, rääkides kõnes politseile kannatanu agressiivsusest. Kõike eeltoodut arvestades ei saa väita, et M.Vesi pöördus politseisse üksnes enda sisemise soovi tõttu, vaid on näha, et otsus ise politseisse pöörduda oli mõjutatud välistest teguritest. M.Vesi on kirjutanud FB Messengeris 07.06.20 kell 23:59 H. H.ile vabandab, palub ühendust võtta ja jätab oma telefoninumbri. Sündmuse asjaolusid ei mõjuta fakt, kas H.H. vastas M.Vesile või mitte. Marko Vesi sündmusele järgnevate päevad käitumine kinnitab, et tal ei olnud soovi M.H.it tappa. On näha, et M.Vesi oli paari päeva möödudes valmis oma tegude tagajärgede eest vastutama ja ei püüdnud vastutusest kõrvale hoiduda.

aru oma käitumise ohtlikkusest ja kuigi otseselt ei soovinud H.ile tekitada raskeid tervisekahjustusi, möönis selle võimalikkust. Puuduvad tõendid, et Marko Vesi oleks temale tundmatu M. H.i surma soovinud või möönnud selle saabumist, kuid ta oleks pidanud seda ette nägema. Kuna ta oli tegelenud võitluskunstidega s.h taipoksiga, pidi ta ette nägema hooga tehtava löögi tugevust ja selle võimalikke tagajärgi – peatraumat (ka ilma kukkumiseta üksnes löögi toimel) või kukkumist ning ka ette nägema konflikti asukohast – vanalinna kivine tänav – tekkida võivaid kukkumise tagajärgi s.o peaga tänavale seismiskõrguselt kukkumisel lisajõu toimel. Kohusetundliku ja tähelepanekliku suhtumise korral oleks Marko Vesi pidanud M. H. surma võimalikkust ette nägema. Tagajärjena realiseerunud oht pidi olema Marko Vesile äratuntav. Kuigi tervisekahjustus on tekitatud M.Vesi poolt tahtlikult ja tahtlus ulatus ka eluohtliku tervisekahjustuseni, ei saa surma saabumist M. Vesile tahtliku tagajärjena omistada. Kuigi põhjuslik seos Marko Vesi löökide ja M.H.i surma vahel on olemas, ei soovinud M.Vesi ilmselgelt kannatanu surma ning kannatanu surm näkku löömise ja kannatanu maha paiskamise tagajärjel ei saanud Vesile olla otseselt ka ette nähtav ja see ei olnud tal ka eesmärgiks. Käesoleval juhul saab väita, et Marko Vesi oleks pidanud mõistma, et teise inimese korduva löömisega pea piirkonda võib kannatanu kukkuda ka selliselt, et saabub tema surm, kuid M. Vesi lootis kergemeelselt surma saabumist vältida. Kannatanu surm ei olnud ka löömise ja sellele järgnenud kukkumise täielikult ebatüüpiline tagajärg, mis annaks alust eitada selle objektiivset ettenähtavust ettevaatamatusdelikti tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. detsembri 2017. a otsus nr 1-15-6223/49, p 13) ning vääraks selle omistamise toimepanijale senise kohtupraktika valguses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-102-16, p 9). Eeltoodust tulenevalt tuleb Marko Vesi tegevus kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 1, 7 järgi kui teisele inimesele raskete tervisekahjustuste tekitamise, millega põhjustas ohu elule ning sama tegevusega põhjustas ettevaatamatusest isiku surma. Karistus KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes. Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. (Riigikohtu otsus 3-1-1-113-12). Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo 3-1-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19). Kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (vt ka nt RKKKo 3-1-1-26-03, p 5). Karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning süüdistatava isikut.

Arvestades kuriteo asjaolusid, on tegemist tõsise isikuvastase kuriteoga, mille põhjuseks oli ootamatu verbaalne konflikt. Samas arvestab kohus, et M.Vesi ei üritanud konflikti lahendada sõnadega, vaid lõi kohe tugevalt H.it, võttes löögiks ka hoogu. Marko Vesi teojärgsest käitumisest nähtub, et olles löönud isikut rusikaga näkku ja isik kukkus peaga vastu maad, lahkus ta seejärel joostes sündmuskohalt tundmata huvi tekitatud tagajärgedest ja ei osutanud kannatanule abi. Kuigi vahetult peale sündmust käitus M.Vesi hooletult, on ta hiljem üritanud kannatanutega ühendust võtta, selgitada välja M.H.i olukorda haiglas ja on end ise politseisse üles andnud. Tema hilisemast käitumisest on näha, et M.Vesi kahetseb toimunut ja ka tema sõbrad kinnitavad, et M.Vesi muutus peale vahejuhtumit. M.Vesi iseloomustab fakt, et sõbrad ja tööandja iseloomustavad teda positiivselt. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistust kergendavaks asjaoluks loeb kohus süü tunnistamist ja kahetsust. Kohus arvestab karistuse mõistmisel, et Marko Vesi on varem kriminaalkorras karistamata ja kurteost möödunud aasta jooksul ei ole ta uusi kuritegusid sooritanud. Tegemist oli juhusliku episoodiga Marko Vesi elus, mille toime panemine oli kantud hetke emotsioonist, mõtlematust käitumisest ja sündmuste ahelast, millele M.Vesi andis vale hinnangu. Samas arvestab kohus ka fakti, et Marko Vesi ei ole siiani asunud vabatahtlikult hüvitama kannatanutele tekitatud kahju. Eeltoodust tulenevalt ja arvestades isiku senist elukäiku ja vanust, ei ole kohtul põhjust käesoleval hetkel arvata, et Marko Vesi jätkaks kuritegude toimepanemist, seega peab kohus võimalikuks jätta vangistus osaliselt täitmisele pööramata. Samas ei saa kohus mööda vaadata ka faktist, et Marko Vesi käitumise tulemusena suri 40-aastane inimene ja nii üld- kui eripreventiivseid eesmärke silmas pidades - hoida Marko Vesit edaspidi kuritegusid toime panemast ja anda ühiskonnale selge signaal, et ka alkoholijoobes üksnes verbaalselt tülinoriva isiku löömine ja surma põhjustamine ei ole aktsepteeritav, tuleb kohtu arvates Marko Vesile mõistetav karistus osaliselt täitmisele pöörata. Liiga sagedasti sekkutakse iga päeva elus, eriti kohtades, kus tarbitakse alkoholi, olukordadesse, mis ei puutu sekkujasse ning sageli lähevad avalikes kohtades käiku rusikad ja ei mõelda, et selle tulemusena saavad inimesed kannatada. Kohtu arvates esineb M.Vesi puhul veel lootus, et katseaeg on piisavaks motivaatoriks hoidumaks uute kuritegude toimepanemisest. Pikaajaline isoleerimine ühiskonnast ei ole käesoleval juhul vältimatult vajalik ja see lükkaks ka kannatanute võimalused kahjude hüvitamiseks kaugesse tulevikku. Lühiajaline vangistus peaks andma Marko Vesile vahetu kogemuse, mida toob kaasa surma põhjustamine ja piisavalt võimalusi, et mõelda juhtunule, korrigeerida oma käitumist edaspidiseks, kujundada oma väärtushinnanguid, et vältida tulevikus olukorda, mis võib tuua kaasa teisele isikule tervisekahjustuse tekitamise. Arvestades eeltoodut, tuleb kohtu arvates Marko Vesi karistada sanktsiooni alammäära lähedase vangistusega 5 aastat, milles koheselt kuulub kandmisele 6 kuud vangistust. KarS § 73 sätteid kohaldades jätab kohus karistuse osaliselt s.o 4 aastat ja 6 kuud täitmisele pööramata tingimusel, et Marko Vesi ei pane 5-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Asitõendid KrMS § 126 lg 3 p 1 sätestab, et kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis võidakse jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisiasutuses. Juhindudes KrMS § 126 lg 3 p 1 otsustab kohus kriminaalasjas olevad asitõendid – CD-plaadid salvestuste ja vaatlusprotokolli lisadega, mis asuvad kriminaalasja materjalide juures, jätta kriminaalasja materjalide juurde. Menetluskulud

KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohus mõistab menetluskulud süüdistatavatelt välja järgmiselt: KrMS § 179 lg 1 p 1 alusel sundraha 1460 eurot, KrMS § 180 lg 1 ja 175 lg 1 p 3, 4 alusel määratud kaitsetasu 182.40 eurot ja ekspertiisikulu summas 222 eurot riigituludesse. Ekspertiisi kulu on KrMS § 175 lg 1 p 3 järgi vaieldamatult üks menetluskulu liik, mis tuleb süüdimõistetul üldjuhul hüvitada. Samas tuleb silmas pidada, et KrMS § 105 lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis menetleja määruse alusel, vaid siis, kui seda tingib tõendamisvajadus. See tähendab, et ekspertiis määratakse üksnes juhul, kui konkreetse isiku süüdistuse tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemise eelduseks on ka eriteadmistele tuginevad uuringud. Prokuratuuril ja uurimisasutusel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad korraldavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Kui ekspertiis on määratud ja tehtud, on selle tegemisega tekkinud kulu KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt menetluskulu, ent süüdistatavale saab panna selle hüvitamise kohustuse vaid juhul, kui ekspertiisi tingis tõendamisvajadus ja ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

majanduslikku olukorda. Juhindudes Riigikohtu lahendi 3-1-1-110-13 p 7 määrab kohus kindlaks ka igakuised tasumisele kuuluvad maksesummad. Tsiviilhagi V. H. ja H. H. on esitanud Marko Vesi vastu hagiavalduse, milles paluvad solidaarselt mõista välja kuriteoga tekitatud varaline kahju summas 7993 EUR ja mittevaraline kahju summas 30 000 EUR või muu õiglane hüvitis kohtu äranägemisel. Mittevaralise kahju nõuet põhjendatakse faktiga, et kannatanute poeg tapeti eriti julmal ja jõhkral viisil. Teda löödi 3 korda eesmärgipäraselt ja sihtides näopiirkonda. M. H.i kannatuste nägemine ja tema vägivaldne surm on tekitanud vanematele korvamatut valu ja kannatusi. Marko Vesi jättis oma rünnaku ohvri maha lamama ja lahkus ise sündmuskohalt ilma abi pakkumata alkoholi tarvitama. Mõlemad vanemad olid kuni poja surmani temaga väga lähedastes suhetes. M. H. viibis tihti vanematekodus Saaremaal ja aitas pensioniealisi vanemaid majapidamistöödes. Emaga on pojal emotsionaalne ja väga lähedane suhe, telefoni teel suheldi praktiliselt igapäevaselt. Vanemate elukorraldus on muutunud. Poeg, kes oli toeks ja abiks, suri kuriteo tagajärjel. Samuti saab erandlikuks asjaoluks pidada oma lapse piinade ja kannatuste nägemist. Vanemad nägid haigla intensiivpalatis oma pojale tekitatud üliraskeid näo- ja peavigastusi ning tema kannatusi ja heitlusi elu eest. Oma poja väga raskes seisus (näohaavaga ja koomas) nägemine ja temaga ilma teadvusele tulemata hüvasti jätmine haiglas, tekitas emaleisale sügavaid isiklikke ja hingelisi läbielamisi. Kohus võttis 31.03.2021 määrusega tsiviilhagi menetlusse. Kohtuistungil loobusid kannatanud osaliselt varalise kahju hüvitamise nõudest summas 2783 eurot. Palusid hüvitada varalise kahju summas 5210 eurot Varalise kahju tõendamiseks esitasid kannatanud: Kellamäe Kivitööstus OÜ 19.06.2020 arve nr 20050 summas 770.00, Kellamäe Kivitööstus OÜ 19.06.2020 arve nr 20029 summas 746.00, Kellamäe Kivitööstus OÜ 16.10.2020 arve nr 20055 summas 770 eurot, Kuressaare Laurentiuse Kogudus 29.06.2020 kviitung nr 150 summas 200.00, Saare Golf OÜ 20.06.2020 arve nr 2000265 summas 1680.00, Tallinna Krematoorium AS 19.06.2020 tellimus nr 1007051 summas 1044.00 eurot. Arved on tasunud maksekorralduste kohaselt H. H., V. H. ning E. H. 746 eurot ja 1680 eurot. H. H. kinnitas kohtuistungil, et nad on hüvitanud hiljem E. H.ile viimase poolt seoses M. H.i matustega tasutud kulud. E. H. on 03.05.2021 väljastanud kinnituskirja, milles kinnitab, et on andnud tema poolt V. ja H. H.i nimel tehtud maksete nõudmise õiguse V. ja H. H.ile. VÕS § 129 lg 1 kohaselt tuleb surma põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral hüvitada surma põhjustamisest tekkinud kulud, eelkõige mõistlikud matusekulud. Lg 2 kohaselt tuleb matusekulud hüvitada isikule, kellel lasub nende kandmise kohustus. Kui matusekulud kandis muu isik, tuleb matusekulud hüvitada temale. Marko Vesi ei vaielnud tsiviilhagi varalisel nõudele vastu. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohasel on kahju tekitamine õigusvastane, kui sellega rikuti kannatanu omandit. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kohus, kontrollinud kriminaalasjas leiduvaid tõendeid, asub seisukohale, et Marko Vesi vastu varalise kahju hüvitamise nõudes esitatud tsiviilhagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, kuivõrd varaline kahju on tekkinud süüdistatava Marko Vesi kuritegeliku käitumise tulemusena. Kui Marko Vesi ei oleks põhjustanud M. H.i surma, ei oleks V. ja H. H.il tekkinud kulutusi seoses M. H.i matustega. Kannatanud on neile tekkinud kulutused dokumentaalselt tõendanud ja nende suurus on kohtu arvates põhjendatud. Marko

Vesi ei ole kannatanute tsiviilhagi suurusele ka vastu vaielnud, ega vaidlustanud matusekulutuste summade suurust. TsMS § 440 lg 1 kohaselt kui kostja võtab kohtuistungil hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Eeltoodust tulenevalt tuleb varaline kahju süüdistatavalt välja mõista M. ja H. H. kasuks 5210 eurot. Moraalse kahju hüvitise suuruse jättis Marko Vesi kohtu otsustada. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. Vastavalt VÕS § 128 lg 5 hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma üksnes isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamine tähendab isiku kehalise või vaimse heaolu seisundi halvendamist. Kehavigastuseks loetakse deliktiõiguses vigastusi, millega kaasneb isiku kehalise terviklikkuse rikkumine või kahjustamine teatava välise füüsilise mõjutuse tulemusena. Tervisekahjustuseks loetakse mistahes hälbe tekitamist inimorganismi normaalse ja tavapärase seisundiga võrreldes. Menetlusesemeks olevas kriminaalasjas on kohtus leidnud tuvastamist M.Vesi süü KarS § 118 lg 1p1,7 järgi kvalifitseeritavas kuriteos ja kriminaalasjas on tõendatud Marko Vesi poolt M. H.ile tervisekahjustuste tekitamine. Seega on käesolevas kriminaalasjas leidnud tõendamist, et tegemist oli õigusvastase käitumisega VÕS § 1045 lg 1 p 2 alusel ning süüdistatava õigusvastane käitumine on põhjuslikus seoses kannatanule kehavigastuste ja tervisekahjustuse tekitamisega. M.Vesi õigusvastase käitumise tulemusena on kannatanu M. H. saanud tervisekahjustusi ning kehavigastusi, mis tõid kaasa kannatanu surma. Kohtumenetluse käigus ei ole tuvastatud VÕS § 1045 lg 2 sätestatud õigusvastasust välistava asjaolu esinemist. Kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Hagejal ei ole vaja endal mittevaralise kahju tekkimist eraldi tõendada, kui sellega kaasneb kehavigastus. VÕS § 134 lg 5 näeb ette, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramiseks puuduvad objektiivsed kriteeriumid, kohus lähtub kahju hüvitise suuruse määratlemisel nii kuriteo asjaoludest, kannatanule tekitatud vigastustest kui ühiskonna üldisest heaolu tasemest. Võimalikuks vaidlusküsimuseks jääb ainult hüvitatava kahju ulatus ning konkreetse rahalise hüvitise suurus. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kriminaalmenetluse raames võimaldab kannatanul ületada kuriteo negatiivseid tagajärgi. Samuti võimaldab see korvata ühiskonna õiglustunde riivet, mis

kuriteoga kaasneb. Mittevaralise kahju hüvitise määramine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb asjaoludest lähtudes. Ei ole võimalik kindlaks määrata täpseid tariife, mis mingi vigastuse eest järgneks. Kohtu ülesandeks on hinnata konkreetseid asjaolusid ning nendest tulenevalt määrata otsusega ka vastav rahasumma. Seega peab mittevaralise kahju hüvitis olema proportsionaalne õigusrikkumise raskusega. On keeruline, kui mitte võimatu välja tuua mingit põhimõtet, mis näitaks, millisel juhul on rikkumine raske või kerge. Tegu on üksikjuhtumile antava hinnanguga. Samas peab mittevaralise kahju hüvitist välja mõistes olema kohus veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-1-01 andnud mittevaralise kahju suuruse määramiseks järgmisi juhiseid: „mittevaralise kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus juhindub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. /.../. Hindama peab nii kahju tekitamise asjaolusid, kahju iseloomu ja kahju tekitanu süü astet kui kahju tekitanu varalist olukorda. Samuti võib hüvitise vähendamise aluseks olla kahju tekitanu poolt kannatanule hüvitatud või hüvitamisele kuuluv varaline kahju ja selle suurus. Kohus peab olema veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust.” Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-34-05 p 22 mh selgitanud, et moraalse kahju eest väljamõistetava hüvitise õiglane suurus peab vastama senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele. Kohus leiab, et M.Vesi süüline käitumine, tekitas kannatanutel mittevaraline kahju ning Marko Vesi teol ja kannatanutele tekitatud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos. Marko Vesi põhjustas oma süülise käitumisega M. H.i surma ja tema surm põhjustas vanematele, so V. ja H. H.ile mittevaralise kahju. Tegemist on ka selliste asjaoludega mittevaralise kahju põhjustamisel, mida on alust hinnata erandlike asjaoludena VÕS § 134 lg 3 mõttes. Iga surm toob kaasa ebameeldivusi ja hingevalu ning neid ebameeldivusi tuleb teatud piirini ka taluda. Käesolevas kriminaalasjas esinevad erandlikud asjaolud, mis seisnevad esmalt faktis, et vanem pidi matma oma lapse. Loodusseaduse kohaselt sureb vanem põlvkond enne oma lapsi, s.o lapsed matavad oma vanemad. Loodusseaduse vastane on aga vastupidine olukord, kus vanem peab üle elama oma lapse surma ja matma oma lapse. Selline loodusseaduse vastane olukord mõjub vanema psüühikale ja taoline mõju on seda suurem, kui laps, olgugi, et täiskasvanu, sureb kellegi vägivaldse teo tagajärjel. Sellisest olukorrast on raske üle saada ja vanem jääb kestvalt otsima põhjuseid, miks elu läks selliselt ja kuidas elu oleks siis, kui see kõik ei oleks juhtunud. Kannatanud tulid kohe peale sündmust Saaremaalt Tallinna, käisid haiglas oma poega vaatamas ja nägid teda peale operatsiooni voolikute ja muude meditsiiniseadmete külge kinnitatuna oma elu eest võitlemas. Nad pidid leppima mõttega, et poeg ei välju sellest olukorrast elusana. Seega viibisid kannatanud kuriteosündmusega ajalises läheduses. Neil asjaoludel loeb kohus mittevaralise kahju tekitamise piisavaks, et lugeda kahju tekkinuks erandlikel asjaoludel. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Samas peavad kohtute väljamõistetavad mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kasvõi juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Rahalise hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust". 2020. aastal tegi Riigikohus „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kriminaalasjades 20182020“ kohtupraktika kordusanalüüsi. Selle analüüsi kohaselt on surmaga lõppenud juhtudel

2018-2020 väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis mediaanarvu järgi 5500 eurot, suurim hüvitis oli 50000 eurot, väiksem oli 5000 eurot ja keskmine 16833 eurot. Viimastel aastatel on tapmiskoosseisu järgi süüdimõistmisel kohtute välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise määrad jäänud vahemikku 5 000 kuni 20 000 tuhat eurot ühe kannatanu kohta. Kohus võtab arvesse, et kannatanutele põhjustati mittevaraline kahju ühe teoga. Seega võttes arvesse Marko Vesi süü suurust (ta ei põhjustanud M.H.surma tahtlikult), kannatanute läbielamisi seoses poja vägivaldse surmaga, kohtupraktikas välja kujunenud väljamõistetud hüvitise määrasid, peab kohus proportsionaalseks ja mõistlikuks mittevaralise kahju suuruseks 30 000 eurot kahele kannatanule kokku, s.t kummagi kasuks 15000 eurot. Süüdimõistetu puhul on tegemist noore elujõus meesterahvaga, kelle vanus ja tervislik seisund ei takista tal töötamist ning piisava sissetuleku hankimist kõigi tema vastu esitatud nõuete hüvitamiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et põhjendatud on Marko Vesilt välja mõista kannatanute H. ja V. H. kasuks mittevaralise kahju hüvitisena kokku 30000 eurot. Kannatanu esindaja esitas kohtule taotluse mõista V. ja H. H. kasuks esindajale makstud tasu summas 7504.35 eurot (ilma käibemaksuta). Kokku on kaitsjal kulunud 71.47 tundi, millest 14,5 tund on otseselt seotud tsiviilhagiga. Tunnihind on olnud 105 eurot ilma käibemaksuta. Taotlusele on lisatud arved ja spetsifikatsioonid. Esindaja poolt esitatud arvete spetsifikatsioonide kohaselt on arvestatud kulutatud aja hulka materjalidega tutvumine, kohtupraktika analüüs, suhtlus kohtu ja prokuratuuriga, taotluste koostamine, kohtuistungitel osalemine, istungiteks ettevalmistus, klientidega suhtlus, tsiviilhagi koostamine. KrMS § 175 lg 1 p 1 ja 180 lg 1 alusel kuuluvad välja mõistmisele kannatanul tekkinud menetluskulud, s.o kannatanute poolt valitud esindajale makstud tasu Kohus ei vaidlusta taotluses toodud kaitsja ühe tööühiku hindu. Arvestades turusituatsiooni on tegemist analoogsetes asjades kokkleppel kaitsjate keskmise turuhinnaga. Tallinna Ringkonnakohus on lahendis 1-16-4665 märkinud, et väljamõistmisele ei kuulu kulud, mis seonduvad sama büroosiseste nõupidamistega. Sama kehtib ka kuludele, mis on seotud edasise tegevuse planeerimisega, õiguskirjanduse ja kohtupraktika analüüsimisega. Need on korralduslikud küsimused, mis ei ole esindatava menetluskude hulka arvatavad. Seega tuleb selles osas vähendada kannatanu esindaja taotlust 3,5 tunni osas. Märgitud prokuratuuriga ja kohtuga suhtluse osas peab kohus põhjendatuks vähendada kannatanu esindaja tööd 1 tunni võrra. See aeg kulus kohtule taotluse koostamiseks, et kannatanud ei peaks kohtuistungil osalema ja kohtul esindajale selgitamiseks, miks peavad kannatanud vähemalt ühel korral kohtuistungil osalema ja kuidas seda kõige paremini korraldada. Kannatanud osalesid ilma kohtu korralduseta kõigil kohtuistungitel, mõistõttu sellise taotluse koostamiseks ja lahendamiseks kulutatud aeg ei ole põhjendatud. 12.08 augustil kestis kohtuistung 2 tundi, mitte 3 tundi nagu on märgitud kannatanu esindaja taotluses. Samuti kestis istung 11.06.2021 2, 5 tundi, mitte 3 tundi ja 14.05.2021 3,5 tundi (kui lõunavaheaeg välja arvata). Seega istungitel osalemise osas tuleb vähendada kannatanu esindaja taotlust 2,5 tunni võrra. Kokku vähendab kohus kannatanu esindaja tundide arvu 7 tunni võrra. Seega loeb kohus põhjendatuks kulutatud aega 64,47 tunni ulatuses. Eeltoodust tulenevalt loeb kannatanu esindaja poolt taotletud kuludest põhjendatuks kulud summas 6769.35 eurot ilma käibemaksuta. Kannatanud V. ja H. H. on palunud menetluskulude väljamõistmisel tasuda väljamõistetud summa AS x arvelduskontole. Riigikohus on selgitanud, et valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus nr 3-1-1-112-16, p 56 ja 9. novembri 2017. a otsus nr 1-15-10119/80, p 42). Samas ei välista eeltoodu siiski seda, et riik täidab

süüdistatava menetluskulude hüvitamise nõude mõne muu isiku pangakontole. Selleks tuleb esitada konkreetne taotlus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus nr 3-11-79-14, p 48), mida saab teha üksnes hüvitise saamiseks õigustatud isik või tema seaduslik esindaja (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2016. a otsus nr 3-1-1-54-16, p 36 ja

KarS § 68 lg 1 alusel arvata koheselt kandmisele kuuluva karistusaja hulka kinnipidamise aeg 09.06.20-10.06.20 s.o 2 päeva. Koheselt kuulub kandmisele seega 5 kuud ja 28 päeva vangistust, mille kandmisaja alguseks lugeda reaalselt kandmisele asumise kuupäev. KarS § 73 sätteid kohaldades määrata, et vangistust ei pöörata osaliselt s.o 4 aasta ja 6 kuud täitmisele, kui Marko Vesi ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise kuupäev. Marko Vesi suhtes kohaldatud tõkend, elukohast lahkumise keeld, tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Välja mõista Marko Vesilt KrMS § 179 lg 1 p 1 kohaselt sundraha esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 palga alammäära s.o 1460 eurot ning KrMS § 180 lg 1 ja 175 lg 1 p 3, 4 alusel määratud kaitsetasu 182.40 eurot ja ekspertiisikulu 222 eurot riigituludesse. Kohustada Marko Vesi tasuma väljamõistetud sundraha, kaitsetasu ja ekspertiiskulud 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt vähemalt 155.36 eurot. Menetluskulud kogusummas 1864.40 tasuda igakuiste maksetena 12 kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank AS-is, EE502200221014193355 Swedbank AS-is või EE401700017002872300 Luminor Bank AS-is. Maksekorraldusel on kohustuslik märkida viitenumber 99921700035407. Selgitusena võib märkida „Marko Vesi, kriminaalasi 1-211667, menetluskulud.“ Samuti on makseinfo koos kohtuotsusega kättesaadav e-toimiku süsteemi kaudu. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. Välja mõista Marko Vesilt kannatanute V. H.i ja H. H.i kasuks varaline kahju summas 5210 eurot ja mittevaraline kahju summas 30000 eurot. Välja mõista Marko Vesilt TsMS § 367 alusel alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kannatanute V. H.i ja H. H.i nõude 35210 eurot täitmiseni V. H.i ja H. H.i kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 35210 eurot Mõista Marko Vesilt välja V. H.i ja H. H.i (kannatanute) kasuks valitud esindajale makstud tasu hüvitamiseks 6769.35 eurot ja kanda see AS X arvelduskontole EExxx. Välja mõista Marko Vesilt TsMS § 367 alusel alates kohtuotsuse jõustumisest kuni esindaja kulude hüvitamiseni summas 6769.35 eurot AS X kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 6769.35 eurot. Asitõendid – CD-plaadid salvestuste ja vaatlusprotokolli lisadega, mis asuvad kriminaalasja materjalide juures, jätta kriminaalasja materjalide juurde. Apellatsioon tuleb esitada kirjalikult Ringkonnakohtule viieteistkümne päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni viieteistkümne päeva jooksul süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul Harju Maakohtule.

Kohtuotsus on menetlusosalistele kättesaadav 03.09.2021 Kohtunik Liina Pohlak Rahvakohtunikud

Ester Esvald

Eva Ojavee

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.