Avaliku rahu vastased süüteod › Avaliku korra vastased süüteod

Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(19)

3.1 Kaitsja taotleb tühistada Harju Maakohtu otsus 26.05.2021.a. täies ulatuses ja mõista Ants Päär temale KarS § 266 lg 2 p 1 järgi õigeks. Tsiviilhagid jätta täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud jätta riigi kanda. 3.2 Kannatanute lepinguline esindaja taotleb tühistada esimese astme kohtu otsus resolutsiooni p 5, 6.1., 8, 9, 10 osas ja teha uue kohtuotsus, millega: rahuldada Y tsiviilhagid Ants Pääru, C, Q ja F OÜ vastu, mõista Ants Päärult, Q-lt ja C-lt solidaarselt välja Y kasuks õigusvastase teoga kannatanule tekitatud varaline kahju 2250 eurot. Mõista Q-lt ja C-lt välja solidaarselt Ants Pääruga, kelle suhtes on vastav nõue maakohtus rahuldatud, Y kasuks õigusvastase teoga tekitatud mittevaralise kahju hüvitis ringkonnakohtu äranägemisel. Mõista F Osaühingult välja Y kasuks õiguste rikkumisega saadud tulu 4700 eurot. Välja mõista kõik kohtueelses menetluses ja maakohtus Y poolt kantud menetluskulud summas 18715,70 eurot solidaarselt Ants Päärult, C-lt, Q-lt ja F Osaühingult. Apellatsioonis loetletud nõuete rahuldamata jätmise korral jätta tsiviilkostjate menetluskulud tsiviilkostjate endi kanda, või alternatiivselt, vähendada Y tsiviilkostjate kasuks väljamõistetava menetluskuluhüvitise. Kohtuotsuse jõustumisel jätta Maksim Greinomani ja Robert Sarve poolt esitatud andmekandjad videomaterjaliga kriminaaltoimiku juurde. Apellant palub rahuldada X tsiviilhagi C ja Q vastu. Mõista Q-lt ja C-lt välja solidaarselt Ants Pääruga, kelle suhtes on vastav nõue maakohtus rahuldatud, X kasuks õigusvastase teoga tekitatud mittevaralise kahju hüvitis ringkonnakohtu äranägemisel. Apellatsioonis loetletud nõuete rahuldamata jätmise korral jätta tsiviilkostjate menetluskulud tsiviilkostjate endi kanda, või alternatiivselt, vabastada X menetluskulude solidaarvastutusest Y-ga, määrata konkreetselt X tsiviilkostjate kasuks väljamõistetava menetluskuluhüvitise ning vähendada selle mõistliku summani.

3(19)

4.3 Asjas oli kohus tuvastanud, et 02.oktoobril 2018.a. oli elamiseks kasutatava ruumi valdaja – Y - valdus sellele ruumile ebaseaduslik, kuivõrd seaduslik valduse alus - üürileping- oli lõppenud selle erakorralise ülesütlemise tõttu. Maakohus eksib selles, et seadus ei tee vahet seaduslikul valdusel ja ebaseaduslikul valdusel. Asjaõigusseadus sisaldab konkreetseid sätteid nende mõistete sisustamiseks, määratledes ebaseaduslikku valdust kui omavolilist valdust (AÕS § 34, 35). Veel, enam, asjaõigusseadus annab ammendava õigusliku määratluse valdusõiguse jaotuse suhtes üürilepingu poolte vahel. AÕS § 33 lg 2 sätestab, et isik, kes valdab asja rendi-, üüri- või muu taolise lepingu alusel, mis annab talle õiguse teise isiku asja ajutiselt vallata, on otsene, teine isik aga kaudne valdaja. Järelikult määrab seadus täpselt, et kuigi üürnik omandab üürilepingu sõlmimisega otsese valduse asja üle, siis üürileandja ei jää valdusõigusest ilma, vaid säilitab kaudse valduse. Seega AÕS § 33 lg 2 tulenevalt, üürilepingu kehtivuse ajal oli Y lepingu eseme otsene valdaja, üürileandja aga kaudne valdaja, üürilepingu lõppemisel säilis üürileandja seaduslik kaudne valdus asja üle igal juhul, üürniku valdus oli aga muutunud ebaseaduslikuks ehk omavoliliseks. 4.4 AÕS § 40 lg 2 sätestab, et omavoli on valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumine. Valduse rikkumine on valdaja takistamine asja üle tegeliku võimu teostamisel (AÕS § 40 lg 3). Valduse rikkumise korral on valdajal õigus nõuda rikkumise kõrvaldamist ja edasise rikkumise ärahoidmist (AÕS § 44 lg 1). AÕS § 47 sätestab, et AÜS § 44 ja 45 nimetatud nõude võib esitada ka kaudne valdaja. On ilmne, et eluruumi omavoliline valdaja – üürnik, kellega sõlmitud üürileping oli lõppenud, asus pärast üüritud eluruumi kasutamiseks seadusliku aluse äralangemist kaudse valdaja – üürileandja valdusõigust rikkuma, keeldudes eluruumi pärast üürilepingu lõppemist üürileandjale kui kaudsele valdajale tagastamast ning vahetades uste lukud, takistades sellega kaudsel valdajal asja üle tegelikku võimu teostamast. 4.5 AÕS § 41 lg 1 sätestab, et valdaja võib oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata seejuures hädakaitse piire. Ülaltoodust nähtub, et üürileandjal kui eluruumi kaudsel valdajal oli õigus nõuda omavolilise valduse lõpetamist ja õigus omaabi korras taastada tegelik võim asja üle, kasutades seejuures ka jõudu, mis annab kaudsele valdajale õiguse omavolilise valdaja poolt eluruumi pääsemise takistamiseks vahetatud lukkude vahetamiseks, isegi kui omavoliline valdaja seda ei soovi ja takistada püüab. Järelikult ei olnud Ants Pääri kui üürileandja seadusliku esindaja tegevus , mille eesmärgiks oli elamu uste lukkude vahetamine ebaseaduslik ning tal oli õigus seda teha ka jõuga, s.o ka juhul, kui üürnik selleks nõusolekut ei anna. Seega puudus Ants Pääri tegevuses eluruumi sisenemisel lähtuvalt Asjaõigusseaduses sätestatud seadusliku ja ebaseadusliku valduse mõistest ning seadusliku valduse kaitsmise õigusest omaabi korras omavolilise valdaja vastu KarS § 266 lg 1 p 2 kvalifitseeriv tunnus – valdaja tahte vastaselt ebaseaduslik sissetungimine. KarS § 266 lg 2 p 1 kriminaliseerib mitte igasuguse valdaja tahte vastaselt sissetungimise, vaid ebaseadusliku sissetungimise. 4.6 Vaatamata sellele, kuidas seadus ka otsese valdaja õigusi sisustab, pidanuks kohus Asjaõigusseaduse sätetest juhinduvalt jõudma järeldusele, et kaudne valdaja omab igal juhul õigust oma valdust ka praktiliselt ellu viia, millisel eesmärgil tal on õigus siseneda tema kaudse valduse all olevasse ruumi ning kaudse valdaja sisenemine sinna ei ole ebaseaduslik. Maakohtu väide, nagu tõendaks Ants Pääri poolt ebaseadusliku sissetungimise tahet tema videomaterjalil salvestatud väide, nagu ta läheks üürnikku välja tõstma, ei ole kooskõlas teiste asjas kindlakstehtud asjaoludega, kuivõrd Ants Pääri järgnev tegevus mingit vägivaldset väljatõstmise kavatsust ei näita. Süüdistust ebaseaduslikus väljatõstmises Ants Päärile esitatud ei ole, seega need väited ei ole üldse asjakohased.

4(19)

4.7 Maakohus on tuletanud Y õiguse keelata üürileandja seaduslikul esindajal ilma tema loata elamusse siseneda nendevahelises üürilepingus kokkulepitust, milles kohtu hinnangul puudus otsene keeld üürnikule vahetada ukselukke ja otsene kohustus lubada üürileandjal vajadusel üüritud asja üle vaadata, kuigi seaduses on viited nendele kohustustele olemas. VÕS § 283 lg 2 sätestab, et üürnik peab lubama üürileandjal asja üle vaadata, kui see on vajalik asja säilitamiseks, võõrandamiseks või üürimiseks teisele isikule. VÕS § 285 lg 1 sätestab, et üürnik võib üüritud asjale teha parendusi ja muudatusi üksnes üürileandja kirjalikul loal. Käesolevas asjas on tuvastatud, et üürnik tegi üüritud asjale olulise muudatuse – vahetas ukselukud, ilma üürileandja loa ja teadmiseta, kusjuures selle toimingu eesmärgiks oli üürileandja takistamine siseneda eluruumi selle ülevaatamiseks. Maakohus eksib, kui järeldab, et kui ülaltoodud seaduses sätestatud viited lepingus puuduvad, siis neid kohustusi üürnikul täita pole vaja. 4.8 Esiteks üürilepingu p. 1.6. sisaldab otsese viite, et lepinguga reguleerimata küsimustes kohaldatakse pooltevahelistele suhetele seoses eluruumi kasutamisega võlaõigusseadust. Järelikult kuulub VÕS § 283 lg 2 ja 285 lg 1 sätestatu igal juhul pooltevahelistes õigussuhetes kohaldamisele, vaatamata sellele, et seda lepingus otsesõnu ei mainita. Teiseks sätestavad üürilepingu p. 3.1. ja 3.2. ka otsesõnu üürileandja õiguse kontrollida eluruumi ja sisustuse sihipärast kasutamist ja näidata objekti potensiaalsetele ostuklientidele. Seda küll üürnikuga kooskõlastades, kuid seejuures mitte omistades üürnikule suvalist õigust keelduda üürilepandja poolt lepingu p.3.1. ja 3.2. ettenähtud õiguste teostamise lubamist. Üürileandja oli eluruumi endist üürnikku ja 2.oktoobri 2018.a. seisuga selle eluruumi ebaseaduslikku valdajat teavitanud, et tuleb sellel päeval kohale ja soovib siseneda eluruumi, mis on tema kaudse valduse all ja üürnik oli sellest seadusliku valdaja soovist teadlik. Lähtuvalt AÕS § 33 lg 2 oli Ants Pääril kui üürileandja seaduslikul esindajal ja kaudsel valdajal õigus siseneda eluruumi ning VÕS § 283 lg 2 alusel oli endisel üürnikul kohustus lubada teda siseneda üüritud eseme ülevaatamiseks (seaduseandja on kasutanud sõnapaari „üürnik peab“). 4.9 Tõendatud on, et Y, kes oli teadlik üürileandja soovist üüritud eluruumi siseneda, keeldus seda lubamast ilma mingi põhjenduseta ega avanud ust, kui üürileandja esindaja sellele koputas. VÕS § 6 lg 1 sätestab, et võlausaldaja ja võlgnik, s.o. tsiviilõigusliku õigussuhte pooled peavad käituma üksteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Käesoleval juhtumil käitus võlgnik – üürilepingujärgne üürnik Y - oma lepingupartneri – üürileandja suhtes hea usu põhimõtete vastaselt, keeldus tunnistamast üürilepingu lõppemist, ei võtnud tarvitusele seaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid ,s.o. ei pöördunud kohtusse üürilepingu ülesütlemise vaidlustamiseks ja keeldus üüritud eluruumi tagastamisest üürileandjale pärast lepingu lõppemist üürilepingu p.

5(19)

4.10 Samad õiguslikud alused kehtivad ka Ants Pääri poolt temale väidetavalt tehtud lahkumisettepaneku täitmatajätmise suhtes. Märkusena olgu öeldud, et tõendusmaterjalina kohtule esitatud videomaterjalil kannatanu käitumist ja sõnavõtte jälgides ei avaldu kannatanu sellekohast selget sõnavõttu, kannatanu väidab pigem mitmel korral, et tal endal on õigus elamus viibida, millele Ants Päär omakorda vastab, et hoopis temal on õigus siin viibida. Ettepaneku vaidlusalusest ruumist lahkuda ja minna kõik koos politseisse asja selgitama teeb pigem politseipatrulli liige. Kui aga isegi möönda , et kannatanu ilmutas soovi Ants Pääri lahkumiseks eluruumist, siis jällegi määrab seadus, et KarS § 266 lg 2 p 1 koosseisulise objektiivse külje oluliseks tunnuseks on lahkumiskorralduse ebaseaduslik täitmatajätmine. Ants Pääril kui üürileandja seaduslikul esindajal oli ülaltoodud asjaõiguslikest sätetest lähtuvalt kaudse valdajana õigus võtta tarvitusele abinõusid omavolilise valduse lõpetamiseks ja VÕS § 283 lg 2 tuginevalt üürileandjana õigus viibida üüritud ruumis selle ülevaatamise eesmärgil, mistõttu tema keeldumine väidetavat lahkumiskorraldust täitmast ei saanud olla ebaseaduslik. Ants Pääri tegevuses puudus ebaseaduslikkus, siis ei ole täidetud KarS § 266 lg 2 p1 koosseisulised tunnused ning Ants Päär tulnuks õigeks mõista. 4.11 Mis puutub kannatanute poolt esitatud tsiviilhagidesse, siis leiab kaitsja, et need tulnuks igal juhul jätta kogu ulatuses rahuldamata. Konfliktsituatsioon sündmuskohal tekkis ainult ja eranditult kannatanu ebaadekvaatsest ja õiguskorda rikkuvast käitumisest, kes piserdas Ants Päärile näkku pisargaasi ja tungis talle hiljem teise ukse luku vahetamise ajal füüsiliselt kallale, tõugates teda. Ants Päär pidas ennast üleva äärmiselt tasakaalukalt, ei tõstnud isegi kordagi häält ning püüdis kogu aja vältel lahendada vaidlust rahumeelselt. Asjaolu, et konflikti juures viibis kannatanu alaealine poeg X, oli kannatanu enda kui lapsevanema teadliku tegevuse tulemus. Vaatamata sellele, et kannatanu oli teadlik üürileandja esindaja ilmumisest 2.oktoobril 2018.a. elamusse ja vaatamata sellele, et 2.oktoober 2018.a. oli koolipäev ja laps pidanuks alates kella 08.00 viibima mitte kodus, vaid koolis, ei toimetanud Y teda kooli, vaid jättis ilma koolist puudumiseks vajaliku mõjuva põhjuseta koju. Tegelikult avaldas ta tunnistaja F-le, et kavatseb last kasutada n.ö. „kilbina“, et avaldada üürileandjale survet ja et üürilepingu lõppemisel oleks võimatu teda sundida eluruumi üürileandjale tagastama. Selline kannatanu käitumine oli vastuolus tema kui lapsevanema kohustustega võtta tarvitusele kõik vajalikud abinõud lapse kehalise, vaimse või hingelise heaolu tagamiseks (PERS § 134 lg 1). Lapse hingeline heaolu olnuks täies ulatuses tagatud, kui isa oleks kindlustanud tema toimetamise kooli, et ta ei peaks viibima kodus, kus täisealised lahendavad omavahelisi vaidlusi. Ants Päär ei pöördunud mitte kordagi lapse poole, suhtles ainult Y-ga Videomaterjalist on näha, et laps ei ole niivõrd häiritud teiste täisealiste, vaid üksnes oma isa vägivaldsest käitumisest, mille kohta ta mitmel korral ütleb valjusti keelavalt – isa ära tee. Järelikult, isegi kui lapsel esinesidki mingid hingelised traumad 2.oktoobri 2018.a. sündmuse järelkajadena, siis oli kannatanu ise oma käitumisega selle põhjustajaks. VÕS § 127 lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg(põhjuslik seos). Kaitsja leiab, et puudub põhjuslik seos Ants Pääri tegevuse ja tekkinud kahju vahel, kuivõrd tema hoidus igati vägivallast, püüdis tekkinud konflikti lahendada rahumeelselt ning ei suhelnud mingil moel sündmuskohal tema teadmata viibinuks osutunud alaealisega. Seega puudub Ants Pääril kohustus kannatanutele väidetavalt tekitatud mittevaralist kahju hüvitada.

6(19)

elukohast välja tõsta, millega põhjustasid kannatanul kestva hirmutunde. Vaidlustatavas otsuses tuvastas maakohus, et toimunu tulemusena tuleb mõlemal kannatanul mittevaralise kahju tekkimist selgelt jaatada. 5.1 Maakohus on siiski ekslikult leidnud, nagu vastutaks kahju eest süüdistatav ainuisikuliselt, kuivõrd C-l ja Q-l ei olnud „kandvat rolli“ (kohtuotsuse lk 21) ja nemad lihtsalt tegid telesaate (kohtuotsuse lk 22). Apellandid leiavad, et maakohus on rikkunud KrMS § 312 p 1, p 2, jättes põhjendamata, miks maakohus ei nõustu kannatanute viidatud tõenditega, ning jättes vastamata kannatanute määravatele argumentidele. On arusaamatu vaidlustatud kohtuotsuse lk 23 esitatud osundus, et küsimus tuleb lahendada iseseisva tsiviilvaidluse raames, kuna kui kohus võttis tsiviilhagid menetlusse, siis pidi kohus tsiviilhagid ka sisuliselt lahendama. KrMS ega TsMS ei võimalda jätta hagi rahuldamata põhjendusel, et tuleks algatada iseseisev tsiviilvaidlus. Maakohus ei olnud tsiviilhagide rahuldamata jätmise õigsuses kindel. 5.2 Maakohtus jättis ebaõigesti tähelepanuta kannatanute poolt 14. jaanuaril 2021.a Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse ühinenud kohtuasjas nr 281/15 ja 34445/15 (Société Editrice de Mediapart and Others v. France). Selles otsuses on Euroopa Inimõiguste Kohus selgitanud, et EIK art. 10 ei vabasta ajakirjanikke karistusõiguslikust vastutusest, kui ajakirjanik rikub teise isiku õigust eraelu puutumatusele (otsuse p 77, p 87). Kuivõrd kannatanud ei olnud avaliku elu tegelased ning sündmused leidsid aset nende elukohas, ei oma tsiviilkostjate poolne TV-saate tegemise soov mingit õiguslikku tähendust. Tsiviilkostjad kannavad antud juhul tsiviilõiguslikku vastustust täpselt samadel alusel, nagu ükskõik millise teise elukutse esindajad. 5.3 Maakohus on ekslikult jätnud arvestamata VÕS § 1045 lg 4. VÕS § 1045 lg 4 kohaselt loetakse kahju tekitanud teole kihutaja või kaasaaitaja käitumine võrdseks kahju tekitaja käitumisega ja nad vastutavad kahju tekitamise eest samadel alustel kahju tekitajaga. Teole kihutaja teoks on teo täideviija psüühiline mõjutamine, et ta paneks toime õigusvastase teo. Teole kaasaaitamine võib seisneda nt teo toimepanemise vahendi andmises või nõu andmises, kuidas tegu teha või varjata (Riigikohtu otsus nr 2-15-13216/93, p 19). Sellepärast ka „kandva rolli“ väidetav puudumine lepinguvälisest vastutusest tsiviilkostjaid ei vabasta. 5.4 Vaidlustatud kohtuotsuse lk 15 on maakohus tuvastanud, et C (kes on ka F Osaühingu juhatuse liige) ja Q viibisid kannatanute kasutatava elamu ees, Q läks koos Ants Pääruga elamusse. Vaidlustatud kohtuotsuse lk 18, 19 on maakohus tuvastanud, et C ja Q teadsid Ants Pääru teoplaanist, kusjuures vaidlustatud kohtuotsuse lk 19 kohaselt kahtles C Ants Pääru tegevuse seaduslikkuses, mida ta kaamera ees ka avaldas. Tsiviilkostjate teadlikkust teoplaanist kinnitavad ka nt II k tl 55 olev dokument, tunnistaja S ütlused (II k tl 89p), tsiviilkostjate esitatud videosalvestus (pos. 00:04:00-00:08:03). Maakohus on ebaõigesti jätnud käsitlemata tõendeid, et päev enne sündmusi helistas C politseisse ja teavitas, et 2. oktoobril 2018.a toimub kannatanu elukohas väljatõstmine, mis võib põhjustada füüsilist konfrontatsiooni (II k tl 103p). Tunnistaja S andis ütlusi, et Ants Päär kutsus teda ja tsiviilkostjaid kohale filmima (II k tl 93). Süüdistatav andis ütlusi, et ta teavitas C, et vajab TV-võttegruppi faktilise olukorra fikseerimiseks, mitte teleshow tegemiseks (II k tl 142). Seega on ainuke eluliselt usutav ja igale mõistlikule inimesele selge asjaolud, et Ants Päär vajas TV-võtegrupi oma teoplaani realiseerimiseks. Tsiviilkostjad pidid vähemalt möönma, et neid on vaja tegevuseks, mille õigusvastasust C ka möönis. Seda kinnitavad ka teised tõendid, mida maakohus kohtuotsuses ei käsitlenud ega põhjendanud, miks neid käsitlema ei pea. Sellega kooskõlastub, et kannatanute elamus andis Ants Päär tsiviilkostja Q-le korralduse salvestada kõik, et pärast Y ei saaks pretensioone esitada (II k tl 144). C üritas kohapeal veenda kannatanut

7(19)

loobuda oma valduse kaitsmisest (tsiviilkostjate poolt esitatud videosalvestuse pos. 00:02:0500:02:07). Seega aitasid tsiviilkostjad süüdistataval viia oma õigusvastane teo toime, fikseerida toimunut süüdistatava eelneval palvel ja temaga kooskõlastatult, et kannatanu ei saaks pretensioone esitada ja arvatavasti ei kasutaks enesekaitseks püss. See, et kui oluline oli see panus lõppkokkuvõttes ja kas kuriteo sai toime panna kuidagi teisiti, tsiviilvastutuse vaatevinklist tähendust ei oma. F Osaühing sai sellest tulu (III k tl 27). 5.5 Ka pool aastat hiljem tundis kannatanu sellest tulenevalt „emotsionaalselt suurt hirmu ja ohtu“; „[k]ui X kuulis teraapia ruumi väliskoridorist helisid, siis tal tekkis alati hirm, et keegi võib ruumi sisse tungida ja midagi halba võib juhtuda“(II k tl 120). Seejuures on oluline märkida, et kannatanu ütles „need inimesed“ ehk ründajate mitmus oli tema jaoks oluline hirmufaktor. Sama nähtub ka rohkem kui kaks aastat peale kuritegu, 13. novembril 2020.a läbiviidud kohtunik Seppa küsitluse käigus ütleb kannatanu kuritegu halvimaks asjaks, mis on temaga juhtunud, ja eraldi ütles, et „siis oli seal veel filmikaamerad“ (II k tl 59). Maakohus on õigusvastaselt jätnud eelöelduga arvestamata. 5.6 Tsiviilkostjate vastutuse aluseks on PS § 33 (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-159-09, p 11), VÕS § 1043, § 137 lg 1 järgi. Kui kohus leiab, et tsiviilkostjate tegevus on siiski vaadeldav kihutamise ja kaasaitamisena, siis palub kannatanu rahuldada tsiviilhagi PS § 33, VÕS § 1045 lg 4 alusel, või lähtudes reeglist, et kohus rakendab õigust sõltumata poolte taotlustest, muu õigusnormi alusel. 5.7 Kannatanud märgivad, et tegu – videosalvestuse tagamine, et kannatanute eluruumi tungimisel ei saaks kannatanu vastupanu osutada ja nende vastupanu maha suruda, samuti julgustada Ants Pääru teo toimepanemisel - on tõendatud; tegu on õigusvastane, sest üürileping kehtis ja kohtulahendita isikut eluruumist välja tõsta ei saa (PS § 33); õigusvastase teo panid toime tsiviilkostjad süüdistava palvel; õigusvastase teo tulemusena on rikutud kannatanute valdus ja nendele on põhjustatud moraalne kahju, mida maakohus ka tuvastas. Seega on tõendatud kõik lepinguvälise vastuse elemendid. 5.8 Puutuvalt videosalvestuse tegemisse ja selle televisioonis näitamisse, märgib kannatanu, et tema selleks Isikute andmete kaitse üldmäärusele vastavat nõusolekut ei andnud. Tsiviilkostjate poolt esitatud videosalvestusel, oli kannatanu meeltesegaduses, sest tema jutt kogu aega muutus – kord ta nimetas C kuriteo kaasosaliseks, kord kutsus külla ja siis uuesti heitis C-le tema tegevuse ebaseaduslikkuse; nii mitu korda. Selline kannatanu tegevus ei ole vabatahtlik, konkreetne, teadlik ega ühemõtteline nõusolek. Samuti ei selgunud, milliseks konkreetseks isikuandmete töötlemise viisiks oleks nõusolek antud. Kannatanu ei ole kordagi väitnud, et ta on nõus enda näitamisega televisioonis, eriti mõnitavad võtmes. Arvestades nõusolekule esitatavaid nõudeid, puudus tsiviilkostjatel nõusolek kannatanu isikuandmete töötlemiseks telesaates näitamise teel. Kuriteo ohvriks langemine ja selle eksponeerimine televisioonis põhjustab tugevaid üleelamisi ning tegemist on üldtuntud asjaoluga (KrMS § 60, TsMS § 231 lg 1). Nõuetekohase nõusoleku olemasolu peavad tõendama tsiviilkostjad (isikuandmete kaitse üldmääruse art 5 (2)). Nemad seda teinud ei ole. Sellepärast on kannatanu kuriteo ohvrina telesaates eksponeerimisega rikkusid tsiviilkostjad tema õigusi. 5.9 Mittevaralise kahjuhüvitise määramiseks tähendust omavad asjaolud. Maakohus on ekslikult leidnud, et üürileping on lõppenud ja kuna kannatanu ülesütlemisavaldust ei vaidlustanud, siis vaatamata üürilepingu tähtaja mittelõppemisele (vaidlustatud otsuse lk 13) viibisid kannatanud elamus ebaseaduslikult (vaidlustatud otsuse lk 16-17). See võis mõjutada ka kohtu hinnangut kahjuhüvitise suuruse osas. Apellandid leiavad jätkuvalt, et

8(19)

ülesütlemisavaldus (II k tl 122-123) ei vastanud VÕS § 325 lg 2 p 4 nõudele ning seega oli VÕS § 325 lg 5 järgi tühine. Kui ülesütlemisavaldus on tühine, siis sellel ei ole õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1 ls 1) ehk seda ei ole õigusliku mõttes olemas. Sellepärast ei laiene kannatanu kohustus vaidlustada VÕS § 326 lg 1 järgi. Tühise ülesütlemiseavalduse korral jääb üürileping jõusse ülesütlemise vaidlustamisest sõltumata (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 2-15-3047/114, eriti p 22 ja p 24). 5.10 Ants Päär vähemasti lõppsõnas möönis oma eksitust, siis tsiviilkostjad oma süüd ei tunnistanud, kannatanute ees ei vabandanud ning on jätkanud kannatanu mõnitamist ka kohtus (Q kutsus kannatanut puuküürnikus – II k tl 114). Sellepärast tsiviilkostjate vastuse tsiviilhagi rahuldamisel peab summa olema suurem, kui Ants Pääru osas. Selguse mõttes selgitavad kannatanud, et ei vaidlusta väljamõistetud summat Ants Pääru osas, sest arvestades tema majanduslikku olukorda (II k tl 24-25), ei suuda Ants Päär suuremat summat nagunii maksta. Kahjuhüvitise määramisel tuleb arvestada, et tsiviilkostjad ei ole oma tegu õigusvastasust tunnistanud ega selle eest vabandanud (vt nr Riigikohtu otsus nr 3-2-1-127-08, p 16). Kannatuste taseme tuvastamisel arvestatakse lisaks kohtlemise kestusele ka füüsilist ja vaimset mõju isikule, isiku sugu, vanust, tervislikku seisundit (vt näiteks EIK lahendit Iirimaa vs. Ühendkuningriik, nr 5310/71, punkt 162). 5.11 Varalise nõudega seonduv. Vaidlustatud otsuse lk 23 kohaselt ei pea süüdistatav ega tsiviilkostjad hüvitama lukukulu 240 eurot, mida tõendab arve (II k tl 31), sest lukud on vahetatud enne kuritegu. Samas maakohus on leidnud, et lukkude vahetamine 2018.a suvel oli kannatanu poolt õigustatud (vaidlustatud otsuse lk 17) ning on tuvastanud, et W on neid süüdistatava korraldusel rikkunud (vaidlustatud otsuse lk 16). Sellepärast pidid Ants Päär ja süüdistatavad selle kulu hüvitama VÕS § 132 lg 1 ls 1 alusel. 5.12 Arvestades asja mahtu ja keerukust, leiavad kannatanud, et tsiviilhagide rahuldamise korral tuleb kogu menetluskulu süüdistatavalt ja tsiviilkostjatelt solidaarselt välja mõista. Juhuks, kui ringkonnakohus tsiviilhagisid ei rahulda, märgivad kannatanud järgmist. Esindajatasu hüvitamise taotluse lahendamine toimub analoogselt kaitsjatasu hüvitamise taotlusega. Valitud kaitsjale makstud tasu kui menetluskulu hüvitamine süüdistatavale eeldab kohtule kaitsjatasu maksmise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavate dokumentide esitamist (Riigikohtu otsus nr 1-17-3858/68, p 18). Tsiviilkostjate esindajatasu hüvitamise taotlusele (III k tl 44), mida tsiviilkostja hiljem õiendas (III k tl 50), on lisatud arved (III k tl 46-47), mille saajateks on märgitud Q, C ja F OÜ. 5.13 KMS § 37 lg 7 p 3, p 4 kohaselt tuleb arvele muu hulgas kauba soetaja või teenuse saaja nimi ja aadress; kauba soetaja või teenuse saaja maksukohustuslasena registreerimise number, kui tal on maksukohustus kauba soetamisel või teenuse saamisel. Kuivõrd seadus ei võimalda arve väljastamist kolmele isikule samaaegselt, siis ei ole tegemist kehtivate kuludokumentidega, mille alusel võis kostjatel tekkida esindajatasu maksmise kohustus. Lisaks tuleb arvestada, et ei taotlusest endast ega nimetatud arvetest ei ole võimalik sedastada, kes tsiviilkostjatest millise kannatanute tsiviilhagide millise nõudega millise kulu olevat kandnud. Seetõttu pidi maakohus jätma tsiviilkostjate menetluskulude hüvitamise taotluse rahuldamata. 5.14 Vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 9 mõistis maakohus kannatanutele solidaarselt välja 9150,39 eurot. Apellant leiab, et see otsustus on ebaõige ka siis, kui tsiviilhagid tsiviilkostjate vastu peaksid jääma rahuldamata. Tsiviilhagi rahuldamine sõltus suures osas asjas ülekuulatud isikute ütlustest, mida ette prognoosida on võimatu. Maakohus ei lugenud tsiviilhagisid etteulatuvalt perspektiivituteks (II k tl 75-76) ja on möönnud, et need võivad olla ka

9(19)

põhjendatud (vaidlustatud kohtuotsuse lk 23). Arvestada tuleb ka sellega, et alaealisel kannatanul sissetulek puudub. Toodud põhjustel tuleb KrMS § 182 lg 4 kohaselt jätta menetluskulud tsiviilkostjate kanda. 5.15 Kannatanu märgib täiendavalt ka seda, et kuni kannatanu teovõimeliseks saamiseni korraldab tema kohustuste täitmise ainuhooldusõigust omav kannatanu isa (PKS § 116 lg 2). Kui kohustus on täitmata kannatanu täisealiseks saamise ajaks, peab kannatanu tasuma seda oma vahenditest. Kannatanu II on kannatanust I erinev õigussubjekt, kes on esitanud erineva nõude –kannatanu II ei nõudnud kasu väljaandmist ega varalise kahju hüvitamist. Seetõttu kannatanud ei ole kaashagejateks ning jääb mõistmatuks, miks kannatanu II peaks vastutama kannatanu I menetlusliku käitumise eest. Maakohtu otsus on antud juhul ilmselgelt vastuolus TsMS § 162 lg 2. Apellandid leiavad, et tsiviilkostjate kasuks väljamõistetud summa on arvestades nõudeid liiga suur ja paluvad ringkonnakohtul kontrollida ka selle põhjendatust. 5.16 Vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni p 10 otsustas kohus tagastada kohtuotsuse jõustumisel mälupulk ja DVD videosalvestustega. Kannatanud osundavad, et vaidlustatud otsuse lk 18 on maakohus õigesti sedastanud, et U ja Ö ei käitunud juriidiliselt korrektselt. Arvestades maakohtu põhjendusi, on ilmne, et Ö ja U teos võivad esineda kuriteotunnused. Seetõttu ei saa välistada, et mälupulgal ja DVD salvestisel olevad failid võivad omada tähtsust uues kriminaalasjas. Kasutatud mälupulga ja DVD jääkväärtus on sümboolne ning nende tagastamata jätmine ei saa arvestatavalt riivata advokaadibüroode äriseisundit. Toodud põhjustel tuleb need jätta kriminaaltoimiku juurde, võimaliku kriminaalmenetluse tarbeks.

TSIVIILKOSTJATE LEPINGULISE ESINDAJA VASTUS:

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

10(19)

11(19)

§ 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele.

12(19)

9.4 Kolleegium märkis eelnevalt, et XXX kinnistul asuva elumaja valdus oli selle omaniku ehk süüdistatava Ants Pääru jaoks KarS § 266 lg 1 tähenduses võõras. KarS § 266 kaitseb otsest valdajat ka kaudse valdaja (sh asja omaniku) poolt toime pandud valduse rikkumiste eest ning kolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistatava Ants Pääru tegu ei vasta ühelegi seaduses sätestatud lubatavusklauslile, mis annab isikule õiguse tungida valdaja tahte vastaselt võõras valduses olevasse kinnistule ja eluruumi. AÕS § 47 lõigetes 1–3 on kaudse valdaja õigused valduse kaitsel üheselt määratud. Kaudsel valdajal on õigus esitada valduse kaitse hagi (AÕS §-d 44 ja 45) ja tal on otsimisõigus (AÕS § 42) – seega on tal õigus kasutada kõiki valduse kaitse abinõusid peale omaabi. Seejuures ei olnud tegemist Y poolt kinnisasja „omavoliliselt salaja või vägivallaga äravõtmisega“, mille vastu kinnisasja omanik võiks ennast omaabiga kaitsta. Kuna Y ei saanud kinnisasja valdust omavoliliselt salaja või vägivallaga, siis ei võinud kaudne valdaja ehk omanik omaabi kasutada. Lisaks väärib märkimist, et isegi kui Y-l olnuks kohustus kinnisasi süüdistatavale VÕS § 334 lg 1 järgi üle anda, ei tähendanuks see, et üürileandjal oleks olnud õigus kinnisasi jõuga oma valdusse võtta. Riigikohtu tsiviilkolleegium on üheselt märkinud, et tsiviilühiskonnas realiseeritakse oma varalisi nõudeid esmajoones mitte omaabi teel, vaid kohtu vahendusel. Lepingu lõppemise korral olnuks süüdistataval õigus nõuda kannatanult kinnisasja väljaandmist (vt nt RKKKo 3-1-1-96-06, p 18, viitega tsiviilasjas 3-2-1123-05, p 30). Seega oli süüdistatava Ants Pääru tungimine kinnistule ja elumajja KarS § 266 tähenduses ebaseaduslik. 9.5 Kaitsja viitab, et valdaja võib AÕS § 41 lg 1 järgi oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata seejuures hädakaitse piire. Samas jätab kaitsja tähelepanuta, et selleks on tal aga õigus vaid vahetu ohu tõrjumiseks. Selliseid asjaolusid ei ole kaitsja apellatsioonis märkinud ega tõendeid selle kohta esitanud. Kolleegiumil tuleb märkida, et mida kauem on ajaliselt kestnud uus valdus, seda vähem on õigus teostada omaabi, (nt mitme kuu või juba aastate möödumisel on uus valdaja oma valduse juba sedavõrd kindlalt sisse seadnud, et tema eemaldamine kinnisasjalt võib tema huve oluliselt ja pöördumatult kahjustada). Kaitsja viidatud asjaolu, et üürileping oli lõppenud ja on tuvastatud, et Y oli kinnistu omavoliliseks valdajaks, ei oma tähtsust, kuna kolleegium märkis juba eelnevalt, et valdajaks KarS § 266 tähenduses võib olla ka isik, kelle valdus ei põhine õiguslikul alusel (AÕS § 34 lg 1). Seejuures on maakohus vastanud ammendavalt kaitsja argumentidele seoses kannatanu nõudega süüdistatavale eluruumist lahkumiseks ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonis esitatule ning kolleegium nõustub sellega, mistõttu ei pea kolleegium sellel küsimusel pikemalt peatuma (vt kd 3, tl 64 pöördel). 9.6 Kolleegium peab vajalikus märkida, et süüdistatava Ants Pääru eesmärk vahetada elamu uste lukud ja siseneda elamusse oli ebaseaduslik ning Ants Pääru selline tegevus on kvalifitseeritav Y valduse omavolilise äravõtmisena AÕS § 40 lg 2 järgi. Viidatud sätte kohaselt on omavoli seadusvastaselt valdaja nõusolekuta asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine ning sel viisil saadud valdus on omavoliline. Omavoliliseks loetakse AÕS § 40 lg 2 tunnustel ka omaniku poolt oma asja äravõtmist ebaseadusliku valdaja valdusest (AÕS § 34 lg 1). Ebaseadusliku valdaja valdusest on õigus asja ilma tema nõusolekuta ära võtta üksnes AÕS §-s 41 sätestatud omaabi rakendamise eelduste esinemise korral. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohaga otsuses nr 3-2-1-83-09, p 10. Tulenevalt eeltoodust, aga sellised eeldusi maakohus ega ringkonnakohus ei tuvastanud. 9.7 Kolleegium nõustub maakohtuga, et sõlmitud üürilepingu alusel oli üürileandjal õigus kontrollida üürieseme seisukorda ja näidata seda potentsiaalsetele ostuklientidele. Kaitsja jätab tähelepanuta, et tulenevalt üürilepingust saab seda teha vaid üksnes üürniku eelneval nõusolekul. Kaitsja viitab ka VÕS § 283 lg 2 sättele, kuid jätab taas tähelepanuta, et süüdistatav

13(19)

ei sisenenud elamusse VÕS § 283 lg 2 toodud alustel, vaid nagu kaitsja märgib oli sisenemise põhjuseks ukselukkude vahetus. Isegi kui jaatada, et üürnikul puudus õigus VÕS § 285 lg 1 alusel teha üüritud asjale muudatusi, ei anna see õigust üürileandjale ehk süüdistatavale sisenemiseks elamusse, vaid olenevalt asjaoludest võib see luua üürilepingu ülesütlemiseks õigusliku aluse või üürileandja võib nõuda endise olukorra taastamist. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Ants Pääru käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 266 lg 2 p 1 järgi.

14(19)

märkustele lahkuda majast, jättis Ants Päär nõude täitmata kuni politsei saabumiseni, seejärel lahkus ta majast. C-le, Q-le ega F OÜ-le süüdistust valdaja tahte vastaselt elamiseks kasutatavasse ruumi tungimises ja lahkumisnõude ebaseaduslikult täitmata jätmises esitatud ei ole. Seega tuleb tsiviilhagis esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamiseks teha kindlaks, kas kannatanutel on süüdistatava Ants Pääru teo tõttu kolmandate isikute ehk tsiviilkostjate vastu nõudeid. 12.1 Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et XXX võttegrupil (eelkõige C-l) ei olnud 02.10.2018 sündmuste planeerimises ja organiseerimises mittemingisugust kandvat rolli. Maakohtus uuritud tõenditest ei nähtu, et tsiviilkostjad ja süüdistatav kooskõlastasid eelnevalt oma plaanid ja suunasid Ants Pääru tegevust, tsiviilkostjad jäid neutraalseks ning Ants Päär toimetanuks sündmuskohal ka olenemata sellest, kas tsiviilkostjad olid kohal või mitte. Seega XXX võttegrupi kohalolul ei olnud mingit mõju Ants Pääru kui kuriteo täideviija tahtluse tekitamisele, kuivõrd tal oli teo tahtlus olemas juba enne võttegrupile vihje andmist oma 02.10.2018 tegevuste kohta. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kuigi süüdistatav selgitas võttegrupile vihje andmist sooviga fikseerida, et ta ei ole teinud midagi, milles teda võiks hiljem alusetult süüdistada, kuid välista ei saa tõsikindlat sedagi, et võttegrupiga kontakteeruma ajendas süüdistatavat edevus ja soov oma ebatraditsioonilisi, kuid tõhusaid võtteid laiema vaatajaskonna ees reklaamida. Samuti puudub alus asuda seisukohale, et tsiviilkostjate käitumine oleks kvalifitseeritav kuriteole kaasaaitamisena. Kaasaaitamiseks ei saa lugeda sellist iseenesest vaieldamatult tahtlikku käitumist, kus isik annab toimepanijale objektiivselt kaasabi, kuid kas ei pea üldse võimalikuks või vähemalt ei mööna, et toimepanija kasutab saadud abi tahtliku õigusvastase teo toimepanemiseks (vt nt RKKKo nr 3-1-1-97-09, p 7.4). Tunnistaja S ütlustest nähtub, et Ants Päär selgitas, et see maja kuulub V OÜ-le ja Ants Päär on selle ettevõtte juhatuse liige, temale andis käsundi selle maja omanik, kellele kuulus see osaühing, kellele see maja kuulus, Ants Päär esitas dokumente ning S kontrollis ka avalikest registritest, et need omandisuhted ja Pääri volitused juhatuse liikmena vastasid tõele (kd 2, tl 89 pö - 90). Samuti on S selgitanud, et rääkisid selles osas ka oma toimetuse ringis ja nõustajatega (kd 2, tl 91). Eeltoodust nähtuvalt ei pidanud tsiviilkostjad võimalikuks ega möönnud, et Ants Pääru tegevus on õigusvastane, vaid nad eeldasid, et Ants Päärul on õigus siseneda kinnistule ja sellel asuvatesse ruumidesse. Maakohus on ka õigesti tuvastanud, et F OÜ seaduslik esindaja C kannatanu valdust ja õigust kodu puutumatusele ei rikkunud, sündmuskohal oli Y alates teatud hetkest saate valmistamist igati toetav. Kannatanu haaras mikrofoni, esines, ei palunud võttegrupil lahkuda. 12.2 Nagu maakohus juba viitas soovis Ants Päär tema enda ütlustest nähtuvalt võttegrupi osalemist selleks, et fikseerida toimunut, mitte hakata mingit teleshowd tegema. Tsiviilkostjate eesmärk oli aga justnimelt saadet teha (S ütlused, kd 2, tl 90). Seega olid süüdistatava ja tsiviilkostjate eesmärgid erinevad ning tsiviilkostjate tegevuse mõte ei olnud Ants Pääru õigusvastasele teole kaasaaitamine ega toetamine, vaid tahtlus oli suunatud saate tegemisele. Seega ei saa kannatanul olla tekkinud nõuet tsiviilkostjate vastu kriminaalmenetluse esemeks oleva süüdistatava Ants Pääru teo tõttu, vaid kahju saab olla tekkinud tsiviilkostjate enda tegevusest tulenevalt. Kuivõrd võttegrupi poolt tekitatud väidetav kahju ei ole seega põhjuslikus seoses Ants Pääru tegevusega, siis on see õigesti jäetud rahuldamata. Maakohus on õigesti märkinud, et see, kuidas saade välja kukkus ning millises võtmes kannatanut esitleti ja kas selline käsitlus kannatanut kuidagi alavääristas, häiris või talle kahju põhjustas, on iseseisva tsiviilvaidluse küsimus. Samuti on iseseisva tsiviilvaidluse küsimus see, kas tsiviilkostjad käitusid kutsealaselt adekvaatselt ning kooskõlas ajakirjanduseetikaga.

15(19)

12.3 Seonduvalt kannatanute esindaja väitega, et süüdistatav pidi hüvitama lukusüdamete vahetamisest tekkinud kulu, märgib ringkonnakohus, et maakohtule esitatud arve ei ole seostatav kuriteoga. Apellatsioonimenetluses viitas kannatanute esindaja uuele arvele ning soovis selle vastuvõtmist ringkonnakohtus. Kuivõrd kohtukolleegium jättis apellatsioonis viidatud arve kriminaalasja juurde võtmata, siis on kahju tõendamata.

16(19)

14.2 KrMS § 182 lg 1 kohaselt kannab tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamata jätmise korral tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisest tingitud kulud kannatanu. Käesolevas kriminaalmenetluses on kannatanuteks Y ja X, seega kannavad nemad tsiviilhagi rahuldamata jätmise korral nõudeavalduse menetlemisest tingitud kulud. Apellant märgib, et X on Y-st erinev õigussubjekt, kes on esitanud erineva nõude. Kriminaalasja materjalide hulgas olevast tsiviilhagist (lisatud süüdistusaktile) ja tsiviilhagi täiendustest (kd 2, tl 156-165) nähtub aga, et esmalt on 11.11.2019 koostatud tsiviilhagi esitajaks märgitud üksnes Y. Hagis palub kannatanu mõista välja Ants Päärult, Q-lt ja C-lt solidaarselt õigusvastase teoga kannatanule tekitatud varaline kahju 2250 eurot ja mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel. Lisaks palub kannatanu mõista välja F OÜ-lt õiguste rikkumisega saadud tulu 5100 eurot. 22.04.2021 on kannatanute lepinguline esindaja esitanud tsiviilhagi täiendused kahe eraldi dokumendina X ja Y nimel (kd 2, tl 156-165). Seejuures on X nimel esitatud tsiviilhagi täienduses märgitud, et kannatanu täiendab ja täpsustab tsiviilhagi asjaolusid, arvestades istungitel uuritud tõendeid (kd 2, tl 157). Samuti on hagi täienduses märgitud, et kannatanu jääb muus osas esialgses tsiviilhagis väljendatu juurde ja palub tsiviilhagi rahuldada (kd 2, tl 159). Seega ei saa nõustuda apellandiga, et kannatanud on esitanud erinevad nõuded, vaid apellant on ise käsitlenud kannatanuid kaashagejatena. Kui hagimenetluses kaotanud poolel on mitu hagejat, tuleb neil üldjuhul vastutada vastaspoole menetluskulude kandmise eest solidaarselt, kui nad teostavad ühist õigust (vt RKTKo nr 3-2-150-06, p 25). Seega ei ole maakohus kannatanutelt X ja Y-lt tsiviilkostjate C, Q ja F OÜ poolt kantud õigusabikulu 9150,39 euro solidaarselt väljamõistmisel rikkunud menetlusnorme. 14.3 Apellant leiab viimaks, et tsiviilkostjate kasuks väljamõistetud summa on arvestades nõudeid liiga suur, kuid ei ole oma väidet millegagi sisustanud. KrMS § 321 lg 2 p 4 kohaselt on apellatsiooni põhjendamine kohustuslik. Tsiviilkostjate esindaja õigusteenuse osutamise tööaruandes kirjeldatakse õigusabi osutamisel tehtud toiminguid ja nendele kulunud aega. Maakohus leidis, et tsiviilkostjate esindaja kulud on johtuvalt spetsifikatsioonist vajalikud ja põhjendatud, esindaja ei ole kulutanud toimingutele ülemääraselt aega. Advokaadist esindaja tunnitasu on maakohtu hinnangul mõistlik. Kannatanute esindaja ei ole apellatsioonis välja toonud, millises osas on tehtud toimingud ebavajalikud või nendele kulunud aeg ebamõistlik. Sellise apellandi üldsõnalise vastuväite alusel ei saa ringkonnakohus hakata ise apellatsiooni väiteid kinnitavaid argumente sisustama, seda enam olukorras, kus põhjenduste puudumise tõttu ei pidanud ka tsiviilkostjate esindaja aru saama, milliste vastuväidete osas ta peab olema valmis väljendama apellatsioonimenetluses oma põhistatud seisukohta.

17(19)

15.1 KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse muutmata ning kannatanute lepingulise esindaja apellatsioon oli esitatud kannatanute huvides, siis jäävad menetluskulud kannatanute kanda. 15.2 Tsiviilkostjate lepinguline esindaja esitas apellatsioonimenetluse menetluskulude nimekirja summas 800,64 eurot. Riigikohus on varem selgitanud, et valitud esindajale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist (vt RKKKo nr 3-1-1-108-12, p 29). Seejuures on kohtul kaalutlusruum, hindamaks tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende koostamisele kulunud aega. Isikule tuleb hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis on seotud põhjendatud kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata (vt RKKKo nr 3-1-1-9911, p-d 9-12). Riigikohtu kriminaalkolleegium on viidanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohale, mille kohaselt on kohtul võimalus hinnata esindaja töö mahtu muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. mai 2010. a otsus asjas nr 3-2-1-43-10, p 14). Riigikohtu halduskolleegium on samuti sarnaselt selgitanud, et vajalike ja põhjendatud menetluskulude väljamõistmise otsustamiseks tuleb analüüsida kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajava materjali mahukust ning kaebuse koostamise keerukust ja aeganõudvust (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 18. mai 2009. a määrus asjas nr 3-3-1-28-09, p 11). 15.2.1 Kolleegiumi hinnangul on tsiviilkostjate lepingulise esindaja poolt märgitud õigusabiteenuse tunnihind arutatava kriminaalasja kontekstis mõistliku suurusega ja ka osutatud õigusteenus on olnud tervikuna vajalik, kuid kompromissaruteludeks kulutatud aeg on ebamõistlik (kokku 1 tund ja 40 minutit). Esitatud ei ole ühtegi tõendit, et läbirääkimised nii kaua kestsid ning millised olid kompromissi tingimused. Kuivõrd lõpptulemusena kompromissini ei jõutud, loeb kolleegium mõistlikuks ja põhjendatud ajaks 1 tunni. Seega tsiviilkostjate lepingulise esindaja taotlus apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest tasu hüvitamiseks on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele summas 560 eurot, millele lisandub käibemaks 112 eurot, kokku summas 672 eurot. Kohustada kannatanuid tasuma tsiviilkostjatele hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult viivist menetluskulude suurust kindlaks määrava lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ette nähtud ulatuses. 15.2.2 Kannatanute lepinguline esindaja on märkinud, et nõuete rahuldamata jätmise korral jätta tsiviilkostjate menetluskulud tsiviilkostjate endi kanda, või alternatiivselt, vähendada Y tsiviilkostjate kasuks väljamõistetava menetluskuluhüvitise ning vabastada X menetluskulude solidaarvastutusest Y-ga, määrata konkreetselt X tsiviilkostjate kasuks väljamõistetava menetluskuluhüvitise ning vähendada selle mõistliku summani. Kannatanute lepinguline esindaja mingeid põhjendusi apellatsioonis selles osas esitanud ei ole, põhjendused menetluskulude osas on esitatud vaid maakohtu osas. Kolleegium asub seisukohale, et pelgalt esitatud taotlus tsiviilkostjate menetluskulude jätmiseks tsiviilkostjate endi kanda või vähendada tsiviilkostjate kasuks väljamõistetava menetluskuluhüvitise ning vabastada X menetluskulude solidaarvastutusest Y-ga, ei ole aluseks jätta tsiviilkostjate menetluskulud tsiviilkostjate endi kanda või rahuldada alternatiivsed taotlused. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et

18(19)

kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse muutmata ning kannatanute lepingulise esindaja apellatsioon oli esitatud kannatanute huvides, siis jäävad tsiviilkostjate lepingulise esindaja menetluskulud kannatanute kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

19(19)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.