Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

8.2 välja mõista Nikolai Kanõševilt kannatanu V M kasuks kuritegudega tekitatud mittevaralise kahju katteks 2500 (kaks tuhat viissada) eurot. Mõista Nikolai Kanõševilt V M kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni. Nikolai Kanõševilt V M kasuks välja mõistetud summad tuleb tasuda kannatanu arveldusarvele; 8.3 välja mõista Nikolai Kanõševilt kannatanu A K kasuks kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju katteks 100 (ükssada) eurot. Mõista Nikolai Kanõševilt A K kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni. Nikolai Kanõševilt A K kasuks välja mõistetud summad tuleb tasuda kannatanu arveldusarvele. Jätta rahuldamata kannatanu A K esitatud nõue kuritegudega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise episoodides, mis on süüdistuse järgi toime pandud: - kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, kuid ajavahemikel 01.09.201830.06.2019 ja 01.09.2016-01.09.2019.

Edasikaebamise kord: Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale kirjalikult või elektrooniliselt seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon tuleb esitada Tallinna ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Motiveeritud kohtuotsus on kättesaadav AET-is 25.08.2021.

Kriminaalasjas esitatud süüdistus: Nikolai Kanõševi süüdistatakse selles, et ta kasutas XXX asuvas eramus füüsilist vägivalda abikaasa M K suhtes: •

•

•

•

•

• •

•

ajavahemikus 01.03.2016.a – 30.06.2016.a, kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, mil lõi rusikaga mitmel korral M K õlavarre-, rinnaku- ja peapiirkonda, põhjustades füüsilist valu ja kehavigastusi (verevalumid õlavarrel); ajavahemikus 01.06.2016.a - 30.06.2016.a päevasel ajal, kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, mil lõi rusikaga vähemalt kolmel korral M K peapiirkonda, samuti lükkas M K tugevalt, nii et kannatanu kukkus lähedal asuvale trepile, misjärel Nikolai Kanõšev lõi rusikatega kannatanut pea- ja kehapiirkonda. Sellise tegevusega põhjustas süüdistatav kannatanule füüsilist valu ja kehavigastusi: verevalumid vasakul õlal ja vasakul käsivarrel; ajavahemikus aprill-mai 2018.a, kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, mil lõi kätega tugevalt M K ́t ülakeha piirkonda, nii et viimane põrandale pikali kukkus, misjärel võttis Nikolai Kanõšev kannatanul juustest kinni ja tirist mööda põrandat ringi, põhjustades füüsilist valu; ajavahemikus aprill-mai 2018.a, kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, kuid tund peale Nikolai Kanõševi poolt füüsilise vägivalla kasutamist M K suhtes ning ähvardamist, pani hooga ja tugevalt relvaraua vastu M K otsmikku, põhjustades füüsilist valu ja tervisekahjustuse: verevalumi otsmikul. ajavahemikus 01.09.2018.a – 30.11.2018.a, kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, mil lõi rusikaga mitmel korral M K peapiirkonda, põhjustades füüsilist valu; 13.01.2019.a öisel ajal, kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, mil viskas rohkem kui ühe apelsini M K pihta, põhjustades füüsilist valu; 14.02.2019.a kella 21 paiku, mil lõi rusikaga mitmel korral M K nina, pea- ja vasakule rindkere piirkonda, põhjustades füüsilist valu ja tervisekahjustusi: verejooks ninast, nina kõverus, verevalumid rindkere piirkonnas, muhk peapiirkonnas; 09.04.2019.a, mil võttis käega kinni M K juustest ning tiris kannatanut juustest kinni hoides mööda põrandat, seejärel lasi M K põrandale kukkuda ja lõi kannatanut kätega, põhjustades füüsilist valu;

Samuti süüdistatakse Nikolai Kanõševit selles, et ta kasutas füüsilist vägivalda abikaasa M K suhtes: •

•

•

•

•

26.08.2016.a õhtusel ajal ühes Poola Vabariigis asuvas hotellis, kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kohas, kui ta lõi rusikate ja jalgadega mitmel korral põrandal pikali olevale M K rinnaku-, õlavarte-, kõhu-, selja-, pea- ja jalgade piirkonda, põhjustades füüsilist valu ja tervisekahjustusi: verevalumid parema rinna piirkonnas, mõlema käsivarre piirkonnas ja paremal pool selja piirkonnas; ajavahemikus 01.10.2017.a – 30.11.2017.a Saksamaa Liitvabariigis, ühes Leipzigis asuvas hotellis, kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kohas, kui ta lõi rusikate ja jalgadega mitmel korral M K näo-, pea-, rinnaku-, käsivarte- ja selja piirkonda, misjärel võttis padja ning hakkas sellega M K lämmatama, nii et viimane ei saanud hingata. Sellise tegevusega põhjustas Nikolai Kanõšev kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi: vasakul silmalaul verevalum, paremal pool kaelal verevalum, vasakul käsivarrel verevalumid, vasakul pool selja piirkonnas verevalumid; ajavahemikus 01.10.2017.a – 30.11.2017.a ühes Poola Vabariigis asuvas hotellis, kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kohas, kui ta lõi rusikaga mitmel korral M K näo- ja peapiirkonda. Löökidest peapiirkonda kaotas M K tasakaalu ja kukkus pikali, mille järel Nikolai Kanõšev lõi jalgadega M K seljapiirkonda. Kui M K tõusis põrandale istukile, lõi Nikolai Kanõšev rusikate ja jalgadega M K ülakeha ja pea piirkonda. Sellise tegevusega põhjustas Nikolai Kanõšev kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi: verevalumid kõhu piirkonnas, parema külje piirkonnas ja vasaku silma all; 04.08.2018.a kella 22:00 paiku Venemaa Föderatsioonis, ühes Pihkvas asuvas hotellis, kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kohas, kui ta lükkas M K voodile pikali ning lõi seejärel rusikatega mitmel korral kannatanut näo-, pea-, käte-, kõhu– ja jalgade piirkonda, põhjustades füüsilist valu ja tervisekahjustusi: marrastus ja hematoom ninal, verevalum vasakul õlavarrel, verevalum paremal õlavarrel, verevalum vasakul puusal, verevalumid vasakul pool kõhul ja paremal rindkere alumises osas; 19.01.2019.a sõiduautos, mis sõitis suunal Tallinn – Vasalemma, kui ta lõi M K näoja kehapiirkonda, põhjustades füüsilist valu ja tervisekahjustusi: sinikad näopiirkonnas ja kätel;

Samuti süüdistatakse Nikolai Kanõševit selles, et ta kasutas XXX asuvas eramus füüsilist vägivalda kasutütre V M suhtes: •

•

•

16.02.2018.a hommikusel ajal, mil ta lõi käega V Mle peapiirkonda, mille tagajärjel kannatanu kukkus põrandale pikali, tundis füüsilist valu ja sai tervisekahjustuse: muhu pea piirkonnas; ajavahemikus 01.09.2018.a – 30.11.2018.a, kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, mil ta tõukas V Mt nii, et kannatanu kukkus ja lõi pea vastu lähedal asuvat koerapuuri. Kannatanu tundis füüsilist valu ja sai tervisekahjustuse: veritseva haava pea piirkonnas; 29.08.2018.a, mil ta lõi lahtise käega V Mle näopiirkonda, põhjustades füüsilist valu ja tervisekahjustuse: hematoomi näo piirkonnas;

•

09.04.2019.a, kui ta tõukas V Mt, nii et kannatanu kukkus põrandale pikali. Kui V M tahtis põrandalt püsti tõusta, võttis Nikolai Kanõšev V Ml juustest kinni ning tõmbas viimase uuesti põrandale pikali. Kui V Ml õnnestus püsti tõusta ning tahtis oma emale M K appi minna, tõukas Nikolai Kanõšev uuesti V Mt ning lõi viimasele rusikaga näopiirkonda, millest V M põrandale kukkus. Sellise tegevusega põhjustas Nikolai Kanõšev kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse: sinika näo piirkonnas.

Samuti süüdistatakse Nikolai Kanõševit selles, et ta kasutas XXX asuvas eramus füüsilist vägivalda alaealise poja A K suhtes: •

•

•

ajavahemikus 01.01.2017.a – 31.08.2018.a, kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, mil ta lõi ühe korra rusikaga A K näopiirkonda, põhjustades füüsilist valu ja kehavigastuse: hematoomi põsel; ajavahemikus 01.09.2018.a – 30.06.2019.a, kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, mil ta lõi rusikaga A K jalapiirkonda, põhjustades füüsilist valu ja kehavigastuse: hematoomi jalal; ajavahemikus 01.09.2016.a – 01.09.2019.a, kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, mil ta lükkas käega 4-5 korda A K vastu seina, põhjustades füüsilist valu.

Seega pani Nikolai Kanõšev toime KarS § 121 lg 2 p 2, 3 ettenähtud kuriteo, s.o. teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt. Samuti süüdistatakse Nikolai Kanõševit selles, et ta XXX asuvas eramus ähvardas abikaasat M K tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega: • •

•

26.03.2018.a kella 04:40 ajal, mil ta suunas M K poole relva ja küsis, „kas sa ei karda?“, põhjustades sellega M K reaalset hirmu oma elu ja tervise pärast; ajavahemikus 01.04.2018.a – 31.05.2018.a, kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, kuid mõned minutid pärast seda, kui Nikolai Kanõšev oli kasutanud M K suhtes füüsilist vägivalda, mil Nikolai Kanõšev ütles M K, et kui viimane kutsub politsei, siis ta tapab M K. Sellega põhjustas Nikolai Kanõšev kannatanule reaalset hirmu oma elu ja tervise pärast; ajavahemikus 01.04.2018.a – 31.05.2018.a, kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, kuid umbes tund aega pärast seda, kui Nikolai Kanõšev oli kasutanud M K suhtes füüsilist vägivalda ja teda ähvardanud, mil ta ütles, et „teab kõike“ ning pani seejärel hooga ja tugevalt relvaraua otsa vastu M K otsmikku, põhjustades kannatanule reaalset hirmu oma elu ja tervise pärast.

Seega pani Nikolai Kanõšev toime KarS § 120 lg 1 ettenähtud kuriteo, s.o tapmise, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvaduse täideviimist. Kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi: Kannatanud M. N, V. M ja A. K esitasid kriminaalasjas 04.01.2021 tsiviilhagi.

Hagejad esitasid hagiavalduses järgmised nõuded: 1) N. Kanõševilt M. Ni kasuks kohtu paremal äranägemisel (hageja hinnangul on kohtupraktikast tulenev mittevaraline kahju sellisel juhul 50 000,00 eurot) mittevaralise kahju välja mõistmist; 2) N. Kanõševilt V. M kasuks kohtu paremal äranägemisel (hageja hinnangul on kohtupraktikast tulenev mittevaraline kahju sellisel juhul 25 000,00 eurot) mittevaralise kahju välja mõistmist; 3) N. Kanõševilt A. K kasuks kohtu paremal äranägemisel (hageja hinnangul on kohtupraktikast tulenev mittevaraline kahju sellisel juhul 25 000,00 eurot) mittevaralise kahju välja mõistmist; 4) N. Kanõševilt hagejate kasuks VÕS § 113 lg 1 alusel viiviste välja mõistmist alates tsiviilhagi esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni; 5) N. Kanõševilt hagejate kantud menetluskulude välja mõistmist. Hagiavalduses esitatud asjaolude järgi kahtlustatakse N. Kanõševi KarS §-de 120 lg 1, 121 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises ajavahemikul 01.09.201630.06.2019. Selle perioodi jooksul kasutas N. Kanõšev vägivalda M. Ni vastu 15-l korral, V. M vastu 4-l korral ja A. K vastu 3-l korral. Hageja hinnangul on kuritegude toime panemine hagejate suhtes tõendatud kriminaalasjas kogutud tõenditega. Hagiavalduse kohaselt tekitas N. Kanõšev hagejatele mittevaralist kahju ning süüdistatav vastutab kannatanutele tekitatud kahju eest VÕS §-de 1043, 1045 lg 1 p 2 alusel. Kannatanute mittevaraline kahju väljendub nende füüsilises ja hingelises valus ning kannatustes järgmiselt: 1) M. Nil on tekkinud korduvalt tugeva ja kestvad valuaistingud, meeleolulangus, abituse tunne, pidev mure nii iseenda kui laste ohutuse pärast, turvatunde puudumine ja häbi. N. Kanõševi poolt tekitatud kehavigastused ei tekitanud M. Nile mitte ainult valu vaid ka nähtavaid hematoome ja marrastusi, mis muutis keeruliseks kannatanu sotsiaalsed suhted: vägivalla nähtavad tunnused tekitasid häbitunnet ning sundisid kannatanu eemale sotsiaalsest elust. M. Ni töövõime alanes korduvalt ja pikemate perioodide vältel. Füüsilisele vägivallale lisandus emotsionaalne vägivald: N. Kanõšev mõnitas, solvas ja alandas kannatanut. M. N elas aastate jooksul olukorras, kus tema emotsionaalse stressi tase oli erakordselt kõrge. Lisaks peksmistele ja mõnitamistele, mis toimusid sageli laste nähe ja kuuldes oli olukordi, kus N. Kanõšev ähvardas kannatanut relvaga, surus relva vastu M. Ni otsmikku, mille tagajärjel tundis M. N reaalset hirmu oma elu pärast; 2) V. Ml oli N. Kanõševi poolse vägivalla tagajärjel korduvalt pikemat aega kestvad peavalud, oksendamine, veritsevad haavad. N. Kanõšev peksis kannatanut mh põhjusel, et tütar läks emale appi kui N. Kanõšev viimast peksis. Mitmel korral kasutas N. Kanõšev V. M suhtes vägivalda täiesti olematutel põhjustel (trepp ei olnud korralikult puhastatud, V. M keeldus näitamast oma konto väljavõtet ja andmast ära oma teenitud raha). Peksmine ja löömine toimus kannatanu kodus, mis peaks olema tema jaoks kõige turvalisem koht. V. M kartis iseenda, kuid ka ema ning väikevenna turvalisuse pärast. V. M nägi, kuidas N. Kanõšev surus relvatoru ema otsaette ning tal oli reaalne hirm, et

kasuisa tapab ema. V. M puudus N. Kanõševi vägivallategude pärast korduvalt koolist ning seda nii füüsiliste vigastuste kui ka emotsionaalse seisundi tõttu; 3) A. Kanõšev elas kodus, kus kõige suuremaks ohuks oli isa. Lisaks sellele, et isa teda peksis, elas laps pidevas hirmus oma ema ja vanema õe pärast. N. Kanõšev peksis M. Ni ja V. Mt poja nähes, sagedased joobes skandaalid tekitasid A. K tugeva stressi. A. K oli sunnitud sageli puuduma lasteaiast ja koolist, lisaks füüsilistele vigastustele koges laps korduvalt emotsionaalset traumat. Hagiavalduse kohaselt kannatasid hagejad aastaid kestva füüsilise ja vaimse vägivalla all mille mõju kestab tänaseni. XX lastekaitse poolt on mõlemale lapsele ette nähtud sotsiaaltöötaja. V. M vajab tulevikus psühhooloogilist nõustamist: kannatanul on tekkinud tugev probleem meesterahvaste usaldamisega. A. K emotsionaalne seisund on peale N. Kanõševi kodust lahkumist paranenud, kuid tema teraapiavajadust hinnatakse jooksvalt. Hagejate hinnangul tuleb mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramisel arvestada N. Kanõševi poolt toime pandud vägivallategude intensiivsust ja korduvust ning samuti seda, et kannatanud olid süüdistatava enda pereliikmed (sh lapsed). Hagejad hindavad neile tekitatud mittevaralise kahju puhul kohaseks hüvitiseks M. Nile 50 000,00 eurot, V. Mle 25 000,00 eurot ja A. K 25 000,00 eurot. Prokuröri seisukoht: Prokuröri hinnangul puudub asjas vaidlus selles, et N. Kanõševi ja M. Ni suhted olid aastaid düsfunktsionaalsed ning süüdistuses märgitud ajavahemiku jooksul oli süüdistataval ja kannatanul palju omavahelisi tülisid. Kriminaalasjas on vaidlus kas nende tülide käigus kasutas N. Kanõšev vägivalda või mitte. Prokurör märkis, et kannatanute ütluste usaldusväärsust selle kohta, et N. Kanõšev oli vägivaldne toetavad eelkõige V. M telefoni vaatlusprotokoll (kannatanu on sündmusi kirjeldanud sotsiaalmeedias sõbrannadele teadmata, et aastaid hiljem arutatakse N. Kanõševi kuritegusid kohtus üldmenetluses), V. M sõbrannade ütlused (ei ole alust eeldada, et noored inimesed kohtus valetasid, pealegi puudub neil selleks motiiv) ja tunnistajad, kellele M. N rääkis oma abikaasa vägivaldsusest. Prokurör konkretiseeris ja korrigeeris kohtuvaidluses esialgset süüdistust, loobus osaliselt esitatud süüdistusest ning asus kokkuvõtvalt järgmisele seisukohale: 1) süüdistuses heidetakse N. Kanõševile ette kannatanu M. Ni suhtes vägivalla tarvitamist kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, kuid ajavahemikul 01.03.201630.06.2016 ja 01.06.2016-30.06.2016, so 2 episoodi. Prokurör märkis, et kohtuistungil andis M. N ütlusi sellel ajavahemikul toimunud ühe konkreetse episoodi kohta. Viimane toimus M. Ni sõnul 21.06.2016, so tütre põhikooli lõpetamisega seotud episood. Prokurör märkis, et ta vähendab sel põhjusel esialgselt esitatud süüdistuse mahtu ja heidab N. Kanõševile 2016 jooksul M. Ni suhtes vägivalla tarvitamist üksnes 21.06.2016. Prokuröri hinnangul on kriminaalasjas esitatud ja uuritud tõenditega (kannatanu M. Ni ja sündmust pealt näinud V. M ütlustega) tõendatud, et N. Kanõšev peksis tol päeval M. Ni. Prokurör märkis, et kaitsja esitatud foto tõendab üksnes seda,

et M. Nil ei olnud näos vigastusi, kuid näkku löömisest kannatanu ja tunnistaja ei rääkinud; 2) süüdistuses heidetakse N. Kanõševile ette kannatanu V. M suhtes vägivalla tarvitamist 16.02.2018. Prokuröri hinnangul on kriminaalasjas esitatud tõenditega (kannatanu V. M ja M. Ni ütlused, V. M telefoni vaatlusprotokoll ja e-kooli väljavõte) N. Kanõševi tegu tõendatud; 3) süüdistuses heidetakse N. Kanõševile ette kannatanu M. Ni relvaga ähvardamist 26.03.2018 kella 04:40 ajal. Prokurör leidis, et selle episoodis ei leidnud N. Kanõševi tegu tõendamist: kohtus üle kuulatud, sündmuse juures viibinud tunnistajad A. K ja J. A ei tajunud süüdistatava käitumises midagi sellist, mis annaks alust arvata, et viimane ähvardas relvaga oma naist. Prokurör loobus selles episoodis esitatud süüdistusest; 4) süüdistuses heidetakse N. Kanõševile ette kannatanute M. Ni ja V. M füüsilist väärkohtlemist kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal ajavahemikus 01.09.2018-30.11.2018. Prokurör leidis, et N. Kanõševi tegu on tõendatud kannatanute ütlustega. V. M e-kooli väljavõte kinnitab, et kannatanu puudus sügisel 2018 sageli koolist; 5) süüdistuses heidetakse N. Kanõševile ette kannatanu M. Ni füüsilist väärkohtlemist ja relvaga ähvardamist kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, kuid ajavahemikus 01.04.2018-31.05.2018. Prokuröri hinnangul on N. Kanõševi tegu tõendatud M. Ni ja V. M ütlustega, tunnistajate D. D ja A. M ütlustega, V. M telefoni vaatlusprotokolliga ning PPA õiendiga selle kohta, et N. Kanõševil on relvaluba; 6) süüdistuses heidetakse N. Kanõševile ette alaealise kannatanu A. K füüsilist väärkohtlemist kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, kuid ajavahemikus 01.01.2017-31.08.2018. Prokurör täpsustas kohtuvaidluses, et kirjeldatud sündmus toimus aprilli lõpus 2018. Prokuröri hinnangul on N. Kanõševi tegu tõendatud A. K videoülekuulamisel antud ütlustega, M. Ni, V. M ja D. D ütlustega ning fotoga, millelt nähtub lapse paistes põsk; 7) süüdistuses heidetakse N. Kanõševile ette alaealise kannatanu A. K füüsilist väärkohtlemist kohtueelse menetlusega tuvastamata ajal, kuid ajavahemikus 01.09.2018-30.06.2019 ja 01.09.2016-01.09.2019. Prokurör märkis, et kuigi alaealine kannatanu on videoülekuulamisel viidanud, et N. Kanõšev lõi teda vastu jalga ning tõukas vastu seina, ei ole ülekuulamisel vajalikke detaile täpsustatud, need ei selgunud ka M. Ni ning V. M ütlustest. Tunnistajad L. K, N. S, A. T kinnitasid, et nemad N. Kanõševi ja M. Ni lastel vigastusi näinud ei ole. Prokurör loobus selles osas esitatud süüdistusest; 8) süüdistuses heidetakse N. Kanõševile ette kannatanu V. M füüsilist väärkohtlemist 29.08.2018. Prokurör leidis, et N. Kanõševi tegu on tõendatud V. M ja M. Ni ütlustega ning V. M telefoni vaatlusprotokolliga; 9) süüdistuses heidetakse N. Kanõševile ette kannatanu M. Ni füüsilist väärkohtlemist kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, kuid ajavahemikul 01.09.201830.11.2018. Prokurör täpsustas kohtuvaidlustes, et sündmus leidis aset oktoobri lõpus novembri alguses 2018. Prokuröri hinnangul on N. Kanõševi tegu tõendatud M. Ni ütlustega ja XXX OÜ tõendiga; 10) süüdistuses heidetakse N. Kanõševile ette kannatanu M. Ni füüsilist väärkohtlemist 13.01.2019 öisel ajal. Süüdistuse järgi viskas N. Kanõšev M. Ni pihta apelsine. Prokurör loobus selles episoodis esitatud süüdistusest põhjusel, et apelsinidega loopimine võib

olla küll alandav, kuid võimalik valuaisting ei saa olla nii intensiivne, et sellist tegevust pidada kehtiva kohtupraktika valguses kuriteoks; 11) süüdistuses heidetakse N. Kanõševile ette 19.01.2019 kannatanu M. Ni füüsilist väärkohtlemist. Prokurör leidis, et N. Kanõševi tegu on tõendatud M. Ni ja V. M ütlustega ja V. M telefoni vaatlusprotokolliga; 12) süüdistuses heidetakse N. Kanõševile ette kannatanu M. Ni füüsilist väärkohtlemist 14.02.2019 kella 21.00 paiku. Prokuröri hinnangul on N. Kanõševi tegu tõendatud M. Ni, V. M ja A. K ütlustega, tunnistaja N. J ütlustega ning V. M telefoni vaatlusprotokolliga; 13) süüdistuses heidetakse N. Kanõševile ette kannatanute M. Ni ja V. M füüsilist väärkohtlemist 09.04.2019. Prokuröri hinnangul on N. Kanõševi tegu tõendatud M. Ni ja V. M ütlustega, kaudselt A. K videoülekuulamisel antud ütlustega, tunnistaja A. M ütlustega ning V. M e-kooli väljavõttega; 14) süüdistuses heidetakse N. Kanõševile ette kannatanu M. Ni füüsilist väärkohtlemist 26.08.2016 õhtusel ajal Poola Vabariigis asuvas hotellis. Prokuröri hinnangul on N. Kanõševi tegu tõendatud M. Ni ütlustega, tunnistaja N. J ütlustega ja M. Ni vigastusi kajastava fotoga kannatanu telefonist. Prokurör märkis, et Poola Vabariigile esitatud õigusabitaotluse vastuse järgi on N. Kanõševi tegu karistatav Poola Vabariigis ning tegu ei ole aegunud; 15) süüdistuses heidetakse N. Kanõševile ette kannatanu M. Ni füüsilist väärkohtlemist ajavahemikus 01.10.2017-30.11.2017 Saksamaa Liitvabariigis, Leipzigis asuvas hotellis ja ajavahemikul 01.10.2017-30.11.2017 Poola Vabariigis asuvas hotellis. Prokurör täpsustas kohtuvaidluste käigus, et kannatanu esindaja esitatud dokumentidest nähtub, et teo Lepizigis pani N. Kanõšev toime 12.11.2017. Prokuröri hinnangul on N. Kanõševi tegu tõendatud M. Ni ütlustega, tunnistaja N. G ütlustega ja fotodega kannatanu vigastustest. Prokurör märkis, et nii Saksamaa Liitvabariigist kui Poola Vabariigist on vastuseks esitatud õigusabitaotlustele kinnitatud vastanud, et identne karistusnorm on olemas ning N. Kanõševile ette heidetavad teod ei ole aegunud; 16) süüdistuses heidetakse N. Kanõševile ette kannatanu M. Ni füüsilist väärkohtlemist 04.08.2018 Venemaa Föderatsioonis, Pihkvas asuvas hotellis. Prokurör asus seisukohale, et N. Kanõševi tegu on küll tõendatud, kuid Venemaa Föderatsiooni edastatud õigusabipalve vastuse järgi on N. Kanõševi tegu nö väheväärtuslik kuritegu, mis aegub 2 aasta jooksul. Prokurör nentis, et KarS sätete järgi ei ole tegu aegunud, kuid süüdistatava olukorda ei saa raskendada. Prokurör taotles selles episoodis kriminaalmenetluse lõpetamist seoses aegumisega. Kokkuvõtvalt leidis prokurör, et kriminaalasjas uuritud tõendid kinnitavad seda, et N. Kanõšev on toime pannud KarS §-de 120 lg 1 ja 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritavad kuriteod. Prokurör märkis, et N. Kanõševil ei ole kehtivaid kriminaalkaristusi, süüdistatava karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Prokurör pidas N. Kanõševi karistust raskendavadeks asjaoludeks teo toime panemist alaealise A. K suhtes ning seda, et mees peksis M. Ni laste nähes. Süü suuruse osas nentis prokurör, et peresisene vägivald kestis pikka aega, kannatanutele põhjustati vigastusi ja hirmutunnet – lastele ilmselt jättis kustumatu mulje, kui N emale relva purjus peaga otsaette pani. Perevägivald mõjutab prokuröri arvates oluliselt laste olevikku ja tulevikku, eriti õpivõimet, perevägivallaga kaasneb oht, et lapsed võtavad negatiivse käitumismustri omaks. Täiendavalt märkis prokurör, et N. Kanõševi kuritegudest on möödunud kaks aastat, tänaseks on süüdistatava ja M. Ni kooselu on lõppenud, kuid omavahel tuleb suhelda kuni laste

täisealisuseni. Prokurör leidis, et karistus peaks olema vägivalla kestust silmas pidades üle sanktsiooni keskmise määra. Prokurör taotles: 1) N. Kanõševi süüdi tunnistamist KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja karistamist 3-aasta pikkuse vangistusega; 2) N. Kanõševi süüdi tunnistamist KarS § 120 lg 1 järgi ja karistamist 1-aasta pikkuse vangistusega; 3) N. Kanõševile mõistetud üksikkaristustest KarS § 64 lg 1 alusel kergema karistuse kaetuks lugemist raskemaga ja N. Kanõševi karistamist 3-aasta pikkuse liitkaristusega; 4) N. Kanõševile mõistetud ja kandmisele kuuluva 3-aasta pikkuse vangistuse täielikult tingimisi kohaldamata jätmist KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel, kui süüdistatav ei pane 3-aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut, tahtlikku kuritegu; 5) kohaldada N. Kanõševile lähenemiskeeldu peale kohtuotsuse jõustumist samadel tingimustel mis nähti ette ajutise lähenemiskeelu kohaldamise määruses tähtajaga 3 aastat arvates kohtuotsuse jõustumisest; 6) süüdistatavalt menetluskulude välja mõistmist. Tsiviilhagi osas märkis prokurör, et kannatanutel on õigus hagi esitada. Kannatanute esindaja seisukoht: Kannatanu esindaja märkis, et N. Kanõševi kaitsetaktika oli suurel määral suunatud sellele, et M. N oli joodik ja joobes olles kannatanu tülitas kõiki ning kukkus. Isegi kui see oleks olnud tõsi, ka see ei oleks õigustanud kannatanu suhtes kasutatavat vägivalda. Ükskõik, milline joove on kannatanul, see ei kergenda kuidagi süüdistatava vastutust – ka purjus inimest ei tohi lüüa. Kannatanu esindaja pidas N. Kanõševi ütlusi ennastõigustavateks ja ebausaldusväärseteks, tunnistaja L. K asus kannatanu esindaja arvates oma poega kaitsma. Ülejäänud N. Kanõševi tunnistajad kannatanu esindaja hinnangul asjas midagi tõendamisväärset ei öelnud. Kannatanu esindaja jäi kannatanute esitatud tsiviilhagi juurde märkis, et hüvitise suuruse otsustab loomulikult kohus, kuid otsustusest kas aastatepikkune vägivald kannab hinnalipikut 500 eurot või on summa suurem, oleneb kohtupraktika edasine areng. Lähenemiskeelu osas rõhutas kannatanute esindaja, et see on vajalik: peale ajutise lähenemiskeelu seadmist teatas N. Kanõšev, et tuleb oma asju võtma. M. N takistusi ei teinud. Süüdistatav tuli meesterahvaga, kes esitles ennast Toidu- ja Veterinaarameti kontrollina ja ametnik tuli käsitlema N. Kanõševi esitatud kaebust loomade pidamise kohta, s.o eesmärgiks ei olnud oma asjade ära viimine vaid kannatanutes hirmu tekitamine. Süüdistatav N. Kanõševi ja tema kaitsja seisukoht: Süüdistatav N. Kanõšev ennast talle esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud ja kannatanute esitatud nõudeid õigeks ei pidanud. Viimaste osas märkis N. Kanõšev, et need on seotud

poolelioleva tsiviilvaidlusega, mille käigus otsustatakse ühisvara (sh sinna kuuluva elamu, kus hetkel elab M. N) jagamine. Kaitsja vaidles esitatud süüdistusele vastu ning leidis, et N. Kanõšev ei ole talle etteheidetavaid tegusid toime pannud. Kaitsja märkis, et paljuski taandub esitatud süüdistus tõenduslikult sõnasõna vastu olukorrale ning M. Ni ja V. M vastuoluliste ja ebausalduväärsete ütluste alusel ei ole võimalik tema klienti süüdi mõista. Kaitsja nentis, et M. N ja V. M on ema ja tütar, viimane on esimesest sõltuvussuhtes. Kaitsja rõhutas, et V. Mt puudutavate episoodide osas, et N. Kanõšev ei ole kunagi nõudnud V. Mlt raha vaid on vähendanud tema tasu ja need on erinevad asjad. Sellest võibki tuleneda V. M motiiv anda N. Kanõševi suhtes ebausaldusväärseid ütlusi. Samuti jääb arusaamatuks, miks otsustas M. N N. Kanõševi väidetavate kuritegude kohta teha avalduse nii hilja. Viivitamine avalduse esitamisega ei ole kaitsja arvates M. Nile ette heidetav, kuid märkimist väärib, et kannatanu tegi seda alles siis, kui N. Kanõševiga algas vaidlus vara jagamise üle. Kannatanu on öelnud, et tal oli häbi, kuid see ei ole piisav põhjendus seda enam, et väidetavalt tarvitati vägivalda ka tema tütre suhtes. Kannatanu V. M sõbrannad, tunnistajad D. D, A. M ja V. R ütlused ei ole kaitsja arvates asjakohased: tunnistajad ei ole infot sündmuste kohta saanud vahetult, nad edastavad üksnes V. M räägitut. Selliseid asjaolusid, mis annaks aluse väita, et tegemist on vahendlike tunnistajatega, asjas tuvastatud ei ole. Kaitsja seadis kahtluse alla kohtule esitatud fotod, millistel on kajastatud kannatanu(te) vigastusi. Nii näiteks on kohtule esitatud foto, millel on väidetavalt värsked vigastused, kuid olemata ekspert on võimalik väita, et tegemist on vanade vigastustega – sinikad on kohati juba mustjad. Kohtule esitatud pildid, mis on tehtud augustis ja septembris 2016 ei saa seostada N. Kanõševile ette heidetavate episoodidega. Lisaks on kaitsja hinnangul kummastav ja küsitav, et kui M. N hakkas juba 2016-ndal aastal oma vigastusi fikseerima, siis miks ei ole ta ennast pildistanud pärast iga väidetavat vägivallaepisoodi? Kaitsja leidis kokkuvõtvalt järgmist: 1) episoodis mis toimus väidetavalt 21.06.2016 on M. Ni ja V. M ütlused selges vastuolus: ütlused ei riimu selles mil viisil ja millal vägivald toimus. V. M mäletas, et ema kukkus trepile, kus N. Kanõšev jätkas peksmist, kuid M. N seda ei kinnita. Märkimist väärib, et sellest sündmusest kirjutab V. M suhtlusportaalis alles 19.01.2019, so 2 aastat hiljem. Kaitsja viitas, et kohtule esitatud fotodelt mis on pildistatud Moskvas koertenäitusel ja tehtud pärast väidetavat väärkohtlemist ei nähtu, et M. N oleks vahetult enne minekut läbi pekstud; 2) episoodis, mis toimus väidetavalt 26.03.2018 riimuvad tunnistaja R. Ki ütlused süüdistatava ütlustega selle kohta, et N. Kanõšev oli tunnistaja juures hommikuni. Kohtule esitati PPA õiend selle kohta, millised relvad N. Kanõševil olid, nende hulgas on püstol Steier. Isegi kui eeldada, et N. Kanõšev surus püstolitoru M. Ni laubale sellise jõuga, et sellest jäi jälg, siis selle püstoli toru on kandiline ning jääb ainult vintraua jälg; 3) episoodis, mis toimus 12.11.2017 Saksamaa Liitvabariigis Leipzigis asuvas hotellis on oluline on vaadata tunnistajaa N. G ütlusi. Tunnistaja märkis, et nad ööbisid Poola Vabariigis ja hommikul tuli M. N sinise silmaga. Järelikult nägi N. G kannatanu sinist silma alles Poola Vabariigis. Muid tõendeid Leipzigi episoodis seega peale kannatanu M. Ni ütluste ei ole. Kohtule on esitatud fotod, mis on tehtud Leipzigis ning Poolas, piltidel kannatanul vigastused puuduvad;

4) episoodis, mis toimus väidetavalt 19.01.2019 sõiduautos. N. Kanõšev selgitas, et tal oli manuaalkäigukastiga auto. Jaanuaris on ilmselgelt rasked teeolud. Sõit oli õhtul, pimedas ning ei ole eluliselt usutav, et ajal mil süüdistatav juhib manuaalkäigukastiga autot (mis teatavasti on paremal) et ta suudab lüüa oma naist samal ajal mitu korda erinevatesse kehapiirkondadesse. M. Ni ja V. M ütlused on vastuolus. Lisaks olid väidetavalt ema ja tütar omavahel helistanud, kuid kõneeristus seda ei kinnita, kannatanud ei ole rääkinud sellest, et vestlus toimus mingi muu kanali (nt Viberi) kaudu; 5) episoodis, mis toimus väidetavalt 26.08.2016 õhtusel ajal Poola Vabariigis asuvas hotellis. Peamiseks tõendiallikaks on kannatanu ja tunnistaja N. J ütlused, kuid tunnistaja ütlusi tähelepanelikult lugedes selgub, et ta detailselt midagi ei mäletanud. Sõna-sõna vastu olukorras ei ole süüdistatavat võimalik ainult kannatanu ütluste põhjal süüdi mõista; 6) episoodis, mis toimus väidetavalt aprilli lõpus 2018 kui N. Kanõšev süüdistuse järgi lõi oma poega A. K. Tunnistaja L. K kinnitas, et lapselaps on talle öelnud, et politseisse viis ta ema ja viimane ütles, et laps annaks ütlusi isa vastu. Lapse ütlustes on oluline see, et ta näitas ülekuulamisel oma paremat näopoolt ja ütles, et isa lõi rusikaga. Pildilt on näha, et allergiline on lapse vasak näopool. M. N ütles, et N. Kanõšev lõi last lahtise käega. Jällegi on asjas vastuolud, mis esmapilgul ei ole olulised, kuid sellised vastuolud tekitavad kahtluse ütluste usaldusväärsuses ning kas tõesti lapsele ei pandud sõnu suhu; 7) episoodid kus kannatanuks oli V. M on tõenduslikult sõna-sõna vastu olukord, kuid taas on V. M ja M. Ni ütlused on omavahel vastuolus. Näiteks ütleb M. N, et N. Kanõšev on tütart mitu korda löönud, kuid viimane räägib ainult ühest korrast. Sellises situatsioonis ei saa rääkida sellest, et N. Kanõševi süü on tõendatud. Kaitsja vaidles kannatanute esitatud nõuetele vastu ja leidis, et kohtul tuleb kohaldada vähemalt osaliselt aegumist TsÜS § 150 lg 1 alusel. Normi järgi tuleb nõue esitada 3 aasta jooksul ajast, mil isik, kellele kahju tekitati sai kahjust ja kahju tekitajast teada. Kaitsja viitas RKKKo lahendile nr 3-1-1-106-12, mille järgi (p-d 36-38) võib üldjuhul eeldada, et kriminaalasjas kannatanu teab või peab teadma kahju hüvitama kohustatud kahtlustatavast, süüdistatavast või tsiviilkostjast hiljemalt ajast, mil menetleja võimaldab tal kriminaalasja materjalidega tutvuda. Samas ei ole välistatud, et kannatanu teab kahju hüvitama kohustatud isikust juba varem, nt kui tunneb teo toimepanijat. Sellisel juhul hakkab aegumistähtaeg kulgema kahju põhjustanud teo toime panemisest. Kaitsja hinnangul ei ole antud asjas vaidlust selles, et süüdistatav oli kannatanule teada inkrimineeritavate tegude toime panemisel. Kaitsja hinnangul tuleb TsMS § 363 lg 1 p 2 järgi hagiavalduses välja tuua faktilised asjaolud. Kannatanu hagiavalduses esitatud faktilised asjaolud on üldsõnalised, konkreetseid sündmusi kuupäevalise täpsusega ei ole toodud. Hagiavalduse aluseks on järelikult võetud süüdistusaktis inkrimineeritud teod. Keelatud see ei ole, kuid sellest tulenevalt on hagi aegunud kõigi 2016 ja 2017 episoodide osas. Ka seda tuleks kaitsja hinnangul arvestada võimaliku kahjuhüvitise suuruse määramisel. Kaitsja märkis, et kehtiva kohtupraktika järgi (RKKKo 1-18-7833) tuleb deliktiõiguslikult hinnata, kui intensiivselt kannatanu kehalise väärkohtlemisega kannatanu kehalist väärkohtlemist rünnati. Isegi kui kohus leiab, et süüdistatava süü on tõendamist leidnud, siis kohtupraktika sarnastes asjades kus kannatanule ei tekitatud raskeid kehavigastusi ja kus kehaline puutumatus või selle rikkumine piirdub sinikate või ainult valuga on kohtud välja

mõistnud hüvitisi vahemikus 300-100 eurot. Hagiavalduses ei väideta, et kannatanute elukvaliteet oleks langenud. Kannatanute nägemus kahjuhüvitise suurusest on vastuolus kehtiva kohtupraktikaga ja seadusega, VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb välja mõista mõistlik hüvitis. Kannatanute välja pakutud hüvitised on ilmselgelt ebamõistlikud. Kaitsja ei nõustunud prokuröri taotlusega kohaldada N. Kanõševi suhtes lähenemiskeeldu elamule, kus kannatanud elavad. Väide, et süüdistatavast lähtub mingi oht, ei ole kaitsja arvates õige, VÕS § 1055 eeldused lähenemiskeelu kohaldamiseks ei ole täidetud. Silmas tuleb pidada ka seda, et poolte vahel on vaidlus ühisvara jagamises. Lähenemiskeeluga üritatakse lahendada olukord, mis on tsiviilõigusliku vaidluse esemeks ja püütakse välistada süüdistatava poolt tema ühisvaraks oleva kinnistu kasutamine. Kohtule täiendavate tõendite voorus esitatud videolt nähtub selgelt see, et V. M N. Kanõševi ei karda. Kuigi kannatanu esindaja arvates videolt löömist ei nähtu, on see tõendatud süüdistatava ütlustega ning videost on see tuntav, kuidas N. Kanõšev saab tagant löögi. Kaitsja märkis, et juhul kui kohus peaks tema kliendi süüdi mõistma, siis on prokuröri taotletud liitkaristus liiga raske. Karistuse mõistmisel on lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr. Kaitsja hinnangul ei esine asjas raskendavaid asjaolusid, mis annaks alust N. Kanõševile 3 aasta pikkuse vangistuse mõistmiseks. Karistus peaks jääma alla keskmise määra arvestades, et tegemist on varem karistamata inimesega. Arvestada tuleks ka seda, et prokurör süüdistuses osaliselt loobus. Kaitsja palus juhul, kui kohus peaks tema kliendi süüdi mõistma võimaldada tal menetluskulude tasumine ositi 12 kuu jooksul. Kaitsja hinnangul tuleks kulude väljamõistmisel arvestada seda, et osaliselt on prokurör süüdistusest loobunud ning seega tuleb menetluskulud N. Kanõševi süüdimõistmise korral jätta osaliselt riigi kanda. Kohtu seisukoht: Kohtuvaidluses loobus prokurör osaliselt N. Kanõševile esitatud süüdistusest. Kooskõlas KrMS §-de 14 lg 2 ja 301 on kohus vabastatud menetluse jätkamise kohustusest, kui prokurör loobub kohtuvaidluse käigus süüdistusest ning kohus teeb õigeksmõistva otsuse. Eeltoodu alusel tuleb N. Kanõšev õigeks mõista järgmistes episoodides: 1) kannatanu M. Ni relvaga ähvardamine 26.03.2018; 2) alaealise kannatanu A. K kehaline väärkohtlemine kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, kuid ajavahemikel 01.09.2018-30.06.2019 ja 01.09.2016-01.09.2019; 3) kannatanu M. Ni apelsinidega loopimine 13.01.2019. Kohtuvaidluses taotles prokurör KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel kriminaalmenetluse lõpetamist aegumise tõttu N. Kanõševile ette heidetavas teos, mis oli süüdistuse järgi toime pandud 04.08.2018 Pihkva hotellis Venemaa Föderatsioonis. Esitatud süüdistuse järgi lükkas N. Kanõšev kannatanu M. K voodile pikali ning lõi seejärel rusikatega mitmel korral kannatanut näo-, pea-, käte-, kõhu– ja jalgade piirkonda, põhjustades füüsilist valu ja tervisekahjustusi: marrastuse ja hematoomi ninal, verevalumi vasakul õlavarrel, verevalumi paremal õlavarrel, verevalumi vasakul puusal, verevalumid vasakul pool kõhul ja paremal rindkere alumises osas.

N. Kanõševi tegu on kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, so valu tekitav kehaline väärkohtlemine, mis on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt. Süüdistatav N. Kanõšev ja kannatanu M. N on Eesti Vabariigi kodanikud. Kooskõlas KarS § 7 lg 1 p-de 1 ja 2 kehtib Eesti karistusseadus väljapool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta, mis on Eestis karistusseaduse järgi kuritegu, kui teo toimepanemise kohas on selline tegu karistatav ning tegu on toime pandud Eesti kodaniku vastu või teo toimepanija oli teo toimepanemise ajal Eesti kodanik. Prokurör esitas kohtulikul uurimisel Venemaa Fõderatsiooni peaprokuratuuri 17.03.2021 vastuse Eesti Vabariigi õigusabitaotlusele (kd I tlk 47-54). Vastuse kohaselt jagunevad Vene Föderatsiooni Kriminaalkoodeksiga (edaspidi koodeks) ette nähtud teod kooskõlas koodeksi § 15 p 1 vähese raskusega kuritegudeks, keskmise raskusega kuritegudeks, rasketeks ja eriti rasketeks kuritegudeks; § 15 p 2 järgi loetakse vähese raskusega kuritegudeks tahtlikud ja ettevaatamatud teod, mille toimepanemise eest maksimaalne koodeksiga ette nähtud karistus ei ületa kolme aastat vabadusekaotust. Vene Fõderatsiooni koodeksi § 115 näeb ette vastutuse kergete tervisekahjustuste tahtliku tekitamise eest juhul, kui tervisekahjustuste tekitamisega kaasneb kannatanul lühiajaline tervisehäire või ebaoluline püsiva üldise töövõime kaotus. Teo eest on karistuseks ette nähtud rahatrahv kuni 40 rubla või süüdimõistetu töötasu või muu tulu 3 kuu eest, kohustuslikud tööd kuni 480 tundi, parandustööd kuni 1 aasta või arest kuni 4 kuud. Kannatanu M. N andis kohtus ütlusi selle kohta, et abikaasa peksis teda, ta tundis valu ning fikseeris Eestisse jõudes vigastused PERH-is. Kohtule esitati SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonna 07.08.2018 patsiendikaart (kd I tlk 55), mille järgi tuvastati M. Nil arsti vastuvõtul paremal ninal marrastus, ca 4 cm diameetriga verevalumid vasakul ja paremal õlavarrel, väiksemad verevalumid vasakul kõhul ja paremal rindkere alumises osas ning vasakul puusal ca 10 cm verevalum. Kohtu hinnangul on tegemist tervisekahjustustega, millega ei kaasne kannatanul reeglina lühiajaline tervisehäire või ebaoluline püsiva üldise töövõime kaotus. Tõendeid, mis kinnitaksid M. Nil nimetatud tagajärgede esinemist kohtule esitatud ei ole. Järelikult vastab N. Kanõševi tegu koodeksi § 116.1. Viidatud normi järgi kvalifitseeritakse inimese tegu küll juhul, kui ta on varem administratiivkorras analoogse teo eest karistatud ning N. Kanõšev on varem karistamata (kd II tlk 14), kuid normid on sisu mõttes identsed: mõlemal juhul on tegemist korduvusega. Koodeksi § 116.1 järgi kvalifitseeritava teo eest on karistuseks ette nähtud trahv kuni 40 000 rubla, süüdimõistetu töötasu või muu tulu 3 kuu eest, kohustuslikud tööd kuni 240 tundi, parandustööd kuni 6 kuud või arest kuni 3 kuud. Koostoimes koodeksi § 15 p 2 on N. Kanõševi tegu Vene Föderatsioonis käsitletav vähese raskusega kuriteona. Koodeksi § 78 p 1 a järgi vabastatakse isik kriminaalvastutusest, kui vähese raskusega kuriteo toimepanemise päevast on möödunud 2 aastat. Eeltoodu tõttu nõustub kohus prokuröriga selles, et kriminaalasja kohtusse saatmise hetkeks (so 20.01.2021) oli N. Kanõševile ette heidetav tegu 04.08.2018 episoodis aegunud. Prokurör viitas kohaselt põhimõttele, et süüdistatava olukorda raskendada ei tohi. Eeltoodu tõttu tuleb N. Kanõševile süüdistuses ette heidetud 04.08.2018 episoodis lõpetada kriminaalmenetlus seoses aegumisega KarS § 199 lg 1 p 2 alusel. N. Kanõševile heidetakse kriminaalasjas esitatud süüdistuses ette seda, et ta on aastate vältel tarvitanud füüsilist vägivalda oma pereliikmete: endise abikaasa M. Ni, kasutütre V. M ja poja A. K suhtes. Lisaks süüdistatakse N. Kanõševi selles, et ta on oma endist abikaasat relvaga ähvardanud nii, et M. N tundis hirmu oma elu ja tervise pärast.

Käesolevaks ajaks on M. Ni ja N. Kanõševi abielu lahutatud, süüdistatav ja kannatanu koos ei ela, kuid kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et süüdistuses ette heidetavad kuriteod on toime pandud ajal, mil kannatanud ja süüdistatav olid ühine leibkond. Kohus nõustub prokuröri ja kaitsjaga selles, et kriminaalmenetluse esemeks on perevägivald, viimasel reeglina tunnistajaid ei ole ning kohtus taandub selle selgitamine mis toimus, paljuski sõna-sõna vastu olukorrale. Kriminaalasjad on kannatanute M. Ni, V. M, A. K ja süüdistatava N. Kanõševi ütlused diametraalses vastuolus. Kannatanud M. N ja V. M kirjeldasid kohtus N. Kanõševi poolset pidevat vaimset ja füüsilist vägivalda. Alaealine kannatanu A. K viitas oma ütlustes isa vägivaldsusele tema, õe ja ema suhtes. Süüdistatava N. Kanõševi hinnangul ei ole midagi sellist, mida kannatanud kirjeldavad, kunagi toimunud, so kannatanud valetavad. N. Kanõševi arvates annab tema endine abikaasa kriminaalasjas valeütlusi pooltevahelise varavaidluse tõttu tsiviilkohtus, V. M valetab sel põhjusel, et on oma ema mõju all ning alaealisel A. K käskis M. N politseis valetada. Kohus nendib, et N. Kanõševi (ja tema kaitsja) loogika ei tarvitse olla vale selles, et käesolev kriminaalasi on teatud määral seotud pooltevaheliste tsiviilvaidlustega. Paljuski üritatakse esimeste abil mõjutada või survestada vastaspoole seisukohti viimastes. Kaitsja viitas antud asjas faktile, et M. N pöördus avaldusega politseisse siis, kui N. Kanõšev esitas kohtusse hagi ühisvaraks oleva kinnistu jagamiseks, mis on käesoleval ajal M. Ni kodu. Kriminaalasjas esitasid kannatanud süüdistatava vastu kuritegudega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõuded, hagiavalduses on kannatanud märkinud hüvitise suuruse, mis on nende hinnangul kohane. Kohus viitas asja kohtulikul arutamisel korduvalt sellele, et kannatanute esitatud nõuete suurus ei ole tõenäoliselt kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga ja palus hagejate esindajal täpsustada, millistele argumentidele tuginedes jõudsid kannatanud selliste summadeni. Esindaja leidis, et kohtupraktikat mittevaralise kahju hüvitistes tuleks muuta selliselt, et hüvitised oleksid arvestatava suurusega. Kohus näeb kahetsusväärselt seost kriminaalasjas esitatud tsiviilhagis kajastatud nõuete ja pooltevahelise varavaidluse vahel. Nõuete rahuldamise korral kannatanute soovitud suuruses saaks M. N oma kodu säilitada süüdistatavale sentigi maksmata. Kannatanu jaoks on võrdlemisi palju kaalul: süüdistatav ütles kohaselt, et kui kannatanu peaks majast välja kolima, oleks tal esialgu keeruline jätkata sissetulekuallikaks oleva koertega tegelemisega. Vaatamata eeltoodule on kohus seisukohal, et olenemata sellest, millal ja millistel motiividel kannatanu avalduse N. Kanõševi väidetavate kuritegude kohta tegi, ei saa viimastest automaatselt järeldada seda, et kannatanud valetasid. Kriminaalmenetluses tuleb isikuliste tõendiallikate ütluste usaldusväärsust hinnates kõiki võimalikke asjaolusid (sh kannatanute motiivi anda valeütlusi) kaaluda ning N. Kanõševi viidatu on vaid üks nendest. Kahtlemata ei näita prokuröri osaline süüdistusest loobumine M. Ni vastu suunatud kuritegudes kannatanu usaldusväärsust soodsas valguses. Jättes kõrvale nö apelsinide episoodi, millise olemasolu tekitas kohtus hämmingut juba süüdistusakti saabudes ning käsitledes 26.03.2018 episoodi on selge, et prokurör nentis kohtuvaidluses üpris üheselt, et M. Ni situatsioonikirjeldus ei ühti absoluutselt sellega, mida tajusid endise abielupaari juures külas olnud peretuttavad A. K ja J. A. Sisuliselt möönis prokurör süüdistusest loobudes kohtu arvates seda, et kannatanu on tegelikku olukorda võimendanud.

Vaatamata eeltoodule leiab kohus sarnaselt prokuröriga, et kannatanute M. Ni, V. M ja A. K ütlused on usaldusväärsed määral, mis võimaldab neid lahendi tegemisel kasutada. Määravaks saab siin asjaolu, et kannatanud on N. Kanõševi vägivaldsusest rääkinud tunnistajatele, viimastest osa on midagi kas kuulnud või näinud ning mis kõige olulisem: kohtule esitati väljavõtted V. M telefonist. Kannatanu V. M on sõbrannadega kodus toimuvat jaganud kirjalikult juba 2016-ndast aastast ning kohus nõustub siinkohal prokuröriga selles, et tulevikku suunatud tõendite kunstlik loomine ei ole eluliselt usutav. Kirjutades kodustest sündmustest sõbrannadele ei saanud V. M ette näha, et aastate pärast kasutatakse vestlusi kriminaalasjas tõendina. N. Kanõševi väide, et V. M asemel suhtles neiu sõbrannadega M. N, ei ole samuti eluliselt usutav: kohus jagab prokuröri seisukohta – mitte ükski keskmine teismeline ei anna oma vanematele oma telefoni ega võimalda viimastele ligipääsu isiklikele suhtlusportaalidele. N. Kanõševi ütlused selle kohta, et talle teadaolevalt V. Ml ei olnudki sõpru, ei vasta tõele: kohtus kuulati üle kolm tunnistajat (D. D, A. M ja V. R) kes kõik nimetasid ennast V. M sõbrannadeks. Fakt, et N. Kanõševile teadaolevalt keegi kasutütre sõpradest-tuttavatest V. Ml kodus külas ei käinud, ei pruugi olla seotud sõprade puudumisega vaid koduse olukorraga. Nii näiteks ütles tunnistaja D. D (kd I tlk 102), et ta on käinud V külas ainult ühe korra, kui sõbranna vanemaid kodus ei olnud ning rohkem ei ole ta soovinud sinna minna enese turvalisuse pärast. Kohus nõustub kaitsjaga selles, et kriminaalasjas ei ole enamusel juhtudest V. M sõbrannad vahendlikeks tunnistajateks KrMS § 66 lg 2 mõttes, kuid D. D, A. M ja V. R ütlused selle kohta, mida V. M rääkis neile oma kodusest olukorrast toetavad kannatanu ütluste usaldusväärsust. N. Kanõševi kaitsja hinnangul võis V. Mt tõugata valeütluste andmisele ka asjaolu, et N. Kanõšev vähendas tema taskuraha. Kohus seda tõenäoliseks ei pea: kriminaalasjas on tõendatud, et koertega tegelemine oli Kanõševide ühine hobi ning tõenäoliselt ei sõltunud V. M teenistus üksnes N. Kanõševi klientidest. Paralleelselt väitis N. Kanõšev samas seda (kd II tlk 138), et rahaprobleeme peres ei olnud, raha oli kõigile (kohtule arusaadavalt ka V. Mle) kergesti kättesaadav, alati oli olemas rahavaru, mis oli kusagil olemas ja mida võis millegi peale raisata. Järelikult on süüdistatav ise samas väitnud, et taskuraha vähendamine V. M heaolu kuidagi ei mõjutanud ning seega jääb veelgi enam arusaamatuks viide, et V. M andis valeütlusi sel põhjusel, et kasuisa kunagi vähendas tema teenistust. Alaealine kannatanu A. K viitas oma videoülekuulamises samuti sellele, et isa on teda löönud, käitub ema ja vanema õe (kannatanu V. M) suhtes agressiivselt ning on neid löönud (kd I tlk 78-94). Tunnistaja L. K (süüdistatava ema) selgitas kohtus (kd II tlk 39-41), et lapselaps rääkis talle politseis käimisest ning lapse sõnul rääkis ta politseis seda, mida ema käskis. Kohus märgib, et tunnistaja L. K ei kaitse siinkohal tõenäoliselt oma poega vaid räägib tõtt. Esiteks tekib A. K vanusel lapsel (s.o ülekuulamise hetkel K-aastane) küsimusi miks, millisel eesmärgil ta peab politseisse minema. Teiseks on tunnistaja J. A öelnud kohtus seda, et M. N hakkas talle enne politseisse ütlusi andma minemist omal algatusel jutustama seda, mis toimus kannatanu elus aastatel 2017-2018 (kd II tlk 79 pöördel). Kohtu arvates on usutav, et M. N pojale midagi enne viimase ülekuulamis rääkis: kannatanu M. N olnud kogu menetluse vältel üliaktiivne (mida ei saa küll kannatanule ette heita), kannatanust õhkus valmidust lükata ümber absoluutselt kõik N. Kanõševi ja viimase kaitsjast lähtuv. Samas tuleb hinnata lapse ülekuulamise käiku tervikuna ning on selge, et kõigeks ei ole võimalik last ette valmistada: seda, mida lapselt küsitakse saab üldjoontes prognoosida, kuid kõiki detaile ette näha ei ole võimalik. Antud juhul

on lapsele teatud seigad spontaanselt meenunud ning kohtu hinnangul on A. K ütlused sel põhjusel usaldusväärsed. Kannatanu M. N on kohtu hinnangul teatud juhtudel ilmselgelt liialdanud (nt temaga seotud episoodid, milles esitatud süüdistusest prokurör loobus). Kohus ei välista, et liialdamine on seotud sooviga saada suuremat hüvitist. Samas vastab üldjoontes kannatanu jutt kohtu hinnangul tõele. Seda just seetõttu, et kannatanu ütlused riimuvad kohtu jaoks usaldusväärse tunnistaja V. M ütlustega, kannatanu on rääkinud juhtunust sõbrannadele ning süüdistatava ja kannatanu ühine alaealine laps A. K on jaatanud isast lähtunud vägivalda pereliikmete suhtes, mida süüdistatav absoluutselt eitab. Kannatanu on süüdistatava kohta öelnud, et: „mulle ja Ve rääkis, et meid peab vastu pead lööma, kuna meil ajusid niikuinii ei ole.“ Kohus märgib, et sellist väljendit on valetajal keeruline välja mõelda ning kohus leiab, et kannatanu vahendaski kohtus N. Kanõševi sõnu. Süüdistatava N. Kanõševi ütlused ei ole kohtu arvates usaldusväärsed ning need tuleb tõendite kogumist tervikuna kõrvale jätta. Kohus märgib, et vägivaldsust kategooriliselt eitava süüdistatava ütlused ei riimu teiste asjas kogutud tõenditega, sh kannatanute ütlustega, mis on kohtu hinnangul oma põhiolemuselt usaldusväärsed. Oma naise kehavigastusi seostab N. Kanõšev eksabikaasa alkoholismiga, olmeõnnetustega jms. Esimese osas viitab kohus, et kohtulikul uurimisel üritas süüdistatav koos kaitsjaga pidevalt rõhutada, et M. N on alkohoolik ja saanud vigastused purjus peaga kukkumisest, kannatanu koos oma esindajaga aga katsusid tõendada vastupidist, so M. N küll tarbib alkoholi, kuid teeb seda mõistlikult ja seega on täiesti välistatud, et kannatanu sai kehavigastused joomise tõttu. Kohtu hinnangul on tõde selles kas ja kui palju M. N alkoholi tarvitab kusagil vahepeal: kohtus üle kuulatud tunnistajad möönsid, et M. Nil on kalduvus alkoholi tarvitada. Nii näiteks rääkisid endiste abikaasadega välisriikides koertenäitustel kaasas käinud inimesed, et ühine alkoholitarvitamine reisidel oli pigem reegel kui erand, tunnistajatele S. T ja S. H meenusid hetked, mil kannatanu oli nende hinnangul veidi liigselt vägijooke tarbinud. Tunnistajad J. A ja A. K kirjeldasid hommikuni väldanud koosviibimist, M. Ni ämm L. K ütles, et minia tarvitab sageli alkoholi. V. M sõbranna tunnistaja V. R kirjeldas, kuidas ta ööbis sõbranna juures, õhtul tulid V ema ja isa koos külalistega, peale nende lahkumist toimus V sõnul skandaal ja löömine ning hommikul nägi tunnistaja, kuidas V ema oli pikali diivanil ning inimesel oli paha olla. Nimetatud episood süüdistuses kajastatud ei ole, seega ei olnud tunnistaja V. R kirjeldatud situatsioonis kannatanule midagi otseselt meeldejäävat ning ei saa üheselt väita, et hommikule halb enesetunne oleks olnud 100% tingitud N. Kanõševi vägivallast. Oma roll halval enesetundel võis olla ka alkoholil. Väita, et kannatanu piirdus alati paari pokaaliga kohtu arvates ei saa. Vaatamata eeltoodule nõustub kohus kannatanu esindajaga selles, et asjaolu kas ja kui palju M. N jõi ei oma tähtsust. Kriminaalasjas ei ole tõendeid selle kohta, et süüdistuses kirjeldatud episoodides sai kannatanu tervisekahjustusi oma tarbimisharjumuste tõttu. N. Kanõševi viidatud olmeõnnetused ei leidnud kohtus tõendamist. Nii näiteks väitis N. Kanõšev, et ta ei ole süüdi episoodis, mis on väidetavalt toime pandud 26.08.2016 Poola Vabariigis. Süüdistatav selgitas, et fotodel fikseeritud vigastused sai kannatanu varem, siis kui nad parandasid koos veranda katust ning tööde käigus kukkus M. Nile peale metallist paneel. Kannatanu esindaja esitas kohtule foto (kd II tlk 189) selle kohta, et süüdistatava kirjeldatud ehitustöid tehti verandal märksa varem.

Samuti selgus kohtus, et paljusid seiku, millest N. Kanõšev kohtus rääkis (nt katusepleki paigaldamine, sellest kuidas keegi kukkus tema abikaasale öösel purjus peaga peale ning naine sai seetõttu sinikad) ei maininud süüdistatav kohtueelses menetluses. N. Kanõšev selgitas (kd II tlk 141), et ta ei olnud tuttav selle asja mahuga, ta ei rääkinud konkreetsetest asjadest vaid üleüldiselt. Kui süüdistatavale öeldi, et enne viimast ülekuulamist oli kahtlustus konkretiseeritud, vabandas süüdistatav end välja asjaoluga, et oli vahetult enne menetlustoimingut näinud oma poja videoülekuulamise salvestist. Kohus nendib, et süüdistatav esitas seega erinevaid vabandusi, kohandades oma vastuseid vastavalt küsimustele ning fakt on see, et süüdistatava ütlused ei ole olnud ajaliselt järjepidevad. N. Kanõševi kaitsja esitas kohtule arvukalt fotosid tõendamaks seda, et kannatanu M. Ni ja V. M viidatud N. Kanõševi vägivallategudega külgneval ajal fotografeeritud kannatanu(te)l väliseid vigastusi ei olnud, kannatanu(d) olid fotodel rõõmsad ja rahulolevad. Kohus märgib, et esiteks koorub kannatanute ütlustest välja tõsiasi: N. Kanõšev lõi sellistesse piirkondadesse, kust välised vigastused välja ei paista (pähe suunatud löökide tagajärgi katavad juuksed, mis mõlemal kannatanul olid pikemad) või neid oli võimalik riietusega varjata (kehapiirkond). M. N selgitas, et tal oli kodus toimuva pärast piinlik ja ta tundis häbi, so kannatanu tegi seega kõik endast oleneva varjamaks võimalikke vigastusi. Nii on M. N ja V. M rääkinudki, et näol olevaid sinikaid varjasid nad nägu vastavalt meikides. Loetletud põhjustel ei ole kohtu arvates N. Kanõševi ütlusi kriminaalasja lahendamisel kasutada. Ülejäänud tõendite osas (sh isikulised tõendiallikad ja kirjalikud tõendid) võtab kohus seisukoha episoodide kaupa. Kohus käsitleb episoode kronoloogilises järjestusest olenemata sellest, kes oli konkreetses episoodis kannatanuks.

lööb ema vastu pead kas lahtise käe või rusikaga. Lööke oli mitu. Toas oli A. K kes hakkas karjuma. Ta ei sekkunud, sest ta kartis. Ta ei näinud sel hetkel emal vigastusi, kuid löömine jätkus: ema tõusis mingil hetkel laua tagant püsti, läks trepi juurde ning N. Kanõšev järgnes. Kasuisa lükkas ema trepi peale ja jätkas kätega peksmist. Ema oli samal ajal trepiastmel pikali. Ta ei mäleta, kui kaua see kestis, sest aeg tundus pikk. Ema kurtis pärast peavalude üle ja seda, et tal valutab selg. N. Kanõševi kaitsja juhtis kohtu tähelepanu asjaolule, et kannatanute ütlused on vastuolus: kannatanu M. N rääkis seda, et ta istus ise trepile, kui V. M sõnul N. Kanõšev lükkas oma endise abikaasa trepile. Kohus lisab omalt poolt, et kannatanu M. N ei rääkinud seda, et sündmust nägi lisaks V. Mle peale A. K, kuid V. M sõnul viibis vend vanematega samas toas. A. K oma videoülekuulamisel seda episoodi ei puudutanud. Kohtu hinnangul ei ole vastuolud sellise kaaluga, et need mõjutaksid episoodi tõendatust. Esmalt on ema ja tütar riimuvalt kirjeldanud tüli põhjust: N. Kanõševi soov kontrollida oma abikaasa kulutusi. Märkimist väärib, et N. Kanõšev kirjutas oma 06.02.2020 e-kirjas M. Nile (kd II tlk 154-155) seda, et naisel oleks juba aeg õppida, kuidas olla säästlik perenaine. Järelikult on usaldusväärsed kannatanu ja V. M ütlused selle kohta, et N. Kanõšev soovis näha mille peale ja kui palju abikaasa kulutas. Sündmuste käiku on kannatanu ja V. M kirjeldanud sarnaselt: M. N keeldus N. Kanõševi palvet täitmast ja viimane reageeris keeldumisele löökidega abikaasa pähe. Seda, et A. K juuresolekust rääkis üksnes V. M ei saa pidada oluliseks vastuoluks: ajal, mil inimest pekstakse, keskendub viimane enda kaitsmisele ning seda M. N enda ütluste kohaselt ka tegi. Kas N. Kanõšev lükkas M. Ni pikali enne, kui viimane trepi peale istus või kukkus ta N. Kanõševi löökidest üheselt ei selgu, kuid M. N ja V. M on riimuvalt selgitanud, et peksmine jätkus trepi peal. Kohus jagab prokuröri seisukohta selles, et N. Kanõševi kaitsja poolt esitatud ja Moskvas kannatanust tehtud fotod (kd II tlk 86-89) ei tõenda seda, et kannatanu ning V. M poolt kirjeldatud sündmust ei toimunud. Ema ja tütar rääkisid löökidest pähe, mitte näkku ning on ilmselge, et pähe löömisest näole või kehale märgatavaid jälgi ei jää. V. M on kirjutanud sõbrannadele 21.06.2016 episoodist 19.01.2019, so pea 3 aastat hiljem (vt kd I tlk 116-141). Kaitsja pidas sellist käitumist kummaliseks. Kohus kaitsjaga ei nõustu. Esiteks toimus sündmus ajal, mil V. M lõpetas põhikooli. Tunnistajad D. D ja A. M (kes kuulusid sõbrannade ühisesse vestlusgruppi) selgitasid, et nad käisid V. Mga koos keskkoolis ning oma kodusest elust ei hakanud V. M rääkima kohe vaid aja möödumisel. Lugedes 19.01.2019 sõnumit on näha ka põhjus, miks V. M vana asja meenutab: sõnumi järgi on probleem selles, et samal päeval (so 19.01.2019) palus N. Kanõšev emal jälle arvet näidata – hetkel sõitsid ema ja kasuisa üritusele ning pärast tahab N. Kanõšev ema arveldusarvet näha. Seoses sellega meenus V. Mle tema rikutud lõpuõhtu ning ta kirjutab sõbrannadele ka seda, et arve näitamata jätmisest tekkis tol korral selline skandaal, mida tema varem näinud ei olnud. V. M poolt kirja pandust nähtub seega miks, mis põhjusel ta sõbrannadele seda vana asja meenutab: jälle on kasuisal soov arveid kontrollida ning tol korral algas kontrollimise soovist selline sündmus, mis oma intensiivsuselt oli esmakordne. Kannatanu M. Ni ütlustega on tõendatud, et ta tundis löökide ajal valu. V. M on öelnud, et ta ei sekkunud sest kartis – järelikult oli rünne piisavalt intensiivne, et V. M tajus ohtu. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et N. Kanõševile esitatud süüdistus 21.06.2016 episoodis on tõendatud. Kannatanu M. Ni ja V. M ütlustega on tõendatud tüli põhjus: M. N ei näidanud N. Kanõševile oma konto

väljavõtet, viimane vihastas ja reageeris kannatanu keeldumisele füüsilise vägivallaga. N. Kanõševi tegu on seega toime pandud otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes.

Kaitsja esitatud fotod (kd II tlk 62, 63, 64) ei tõenda kohtu arvates, et mittemingisugust vägivalda ei olnud. Jah, fotol on M. N (vt tlk 63) koos N. Kanõševiga nagu ei oleks midagi juhtunud. Samas tuleb tähelepanu pöörata N. J ütlustele, mille järgi käitus kannatanu järgmisel päeval nagu midagi ei oleks juhtunud. Kannatanu selgitas kohtus korduvalt, et tal oli piinlik ning kohtu hinnangul ei ole midagi enneolematut selles, et perevägivalla all kannatavad naised üritavad peres tegelikult toimuvat peita särava fassaadi taha. Ülejäänud fotodel on näha see, millest kannatanu ja tunnistaja rääkisid: M. Nil on seljas riided, mis varjavad verevalumeid (vt uuesti pildid, millel on kujutatud verevalumeid). Kohtu hinnangul on N. Kanõševi tegu tõendatud. Kannatanu on oma vigastused fikseerinud ning tema ütlused selle kohta kuhu mees teda lõi ühtivad vigastustega. Kannatanu rääkis vahetult peale sündmust kõigest N. Jle, tunnistaja kinnitas, et tõepoolest selline vestlus tal M. Niga oli. Süüdistatav esitas selles episoodis kaitseversiooni selgitamaks kannatanu kehavigastusi, kuid kannatanu esindaja kummutas veenvalt süüdistatava väited. Arvestades verevalumite ulatust ja iseloomu on kohus veendunud, et peksmine põhjustas M. Nile füüsilist valu. Kohtu hinnangul pani N. Kanõšev teo toime otsese tahtlusega. Vägivald ei olnud esmakordne, teo toimepanemise ajal oli M. N N. Kanõševiga abielus. N. Kanõševile ette heidetav tegu on süüdistuses järelikult õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi. Kannatanu ja tunnistaja ütlustega on tõendatud, et süüdistatav pani kuriteo toime Poola Vabariigis, M. N ja N. Kanõšev on Eesti Vabariigi kodanikud. Kooskõlas KarS § 7 lg 1 p-de 1 ja 2 kehtib Eesti karistusseadus väljapool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta, mis on Eestis karistusseaduse järgi kuritegu, kui teo toimepanemise kohas on selline tegu karistatav ning tegu on toime pandud Eesti kodaniku vastu või teo toimepanija oli teo toimepanemise ajal Eesti kodanik. Kohtule esitati Poola Vabariigi pädeva õiguskaitseorgani vastus Eesti Vabariigi õigusabitaotlusele (kd I tlk 42-46). Vastuse kohaselt näeb Poola kriminaalseadustiku § 207 lg 1 isikule, kes vaimselt või füüsiliselt väärkohtlev temaga lähisuhtes olevat isikut või isikut, kes on temast alalises või ajutises sõltuvussuhtes, alaealist või oma vaimse või füüsilise seisundi tõttu haavatavat isikut, karistuseks ette vabadusekaotuse 3 kuust kuni 5 aastani. Kohtu hinnangul vastab norm Eesti karistusseadustiku §-le 121 lg 2 p 2, so N. Kanõševile ette heidetud tegu, mis on toime pandud Poola Vabariigis on karistatav nii Eestis kui Poolas. Kooskõlas Poola kriminaalseadustiku § 101 lg 1 p 3 (kd I tlk 45) ei ole N. Kanõševi tegu aegunud.

aru, et peab surnut teesklema, ta ei liigutanud ennast enam ning siis võttis N. Kanõšev padja ära. Hotellituba oli verd täis – mees lõi ta nina veriseks. N. Kanõšev ütles, et võta nüüd lapp ja pese puhtaks. Tal olid pärast sinikad silma peal ja kehal. Ta rääkis sellest N. Deljatnikule, sest viimane sisenes ja nägi verd. Vigastusi ta ei fikseerinud. Järgmisel päeval ta meikus ennast tugevalt, oli päikeseline päev ja ta pani päikeseprillid ette. Sinikat nägi järgmisel päeval J. G kes küsis selle kohta. Ta vastas, et lõi ennast vastu riiulit ära. Saksamaalt naastes peatusid nad Poolas, hotellis. Nad läksid N. ja A. Deljatnikovi tuppa, et õhtustada. Nad rääkisid lastest ja ta ütles, et M on päris kaval – kui Nikolai karjub tütre peale, siis M ütleb, et issi ära karju mu peale, ma olen sul nii kaunis. N. Kanõšev plahvatas selle peale ja jooksis nende hotellituppa. Ta läks mehele järgi, kohe kui ta tuppa sisenes, hakkas mees teda solvama. N. Kanõšev ütles, et nüüd teavad kõik, et ta riidleb lastega. Siis hakkas N. Kanõšev teda käte ja jalgadega peksma. Ta libises mööda seina ja kaitses ennast, N. Kanõšev üritas lüüa vastu pead ja jalgadega maksa piirkonda. Saksamaal olid löögid suunatud keha ülaossa, Poolas jalgadega roiete piirkonda. Järgmisel päeval iiveldas ja oli sinikas silma all – sinikas oli sama, esialgu oli väike, kuid siis juba suurem. Ta meikis sinikat selle peitmiseks. Vigastusi ta kahjuks ei fikseerinud ega pildistanud. N. Kanõšev ütles, et kui ta arsti juurde läheb, siis tuleb lahutus ning terve maailm saab teada, milline ta on. Tunnistaja E. G ütlustega (kd I tlk 148-149 pöördel) on tõendatud, et ta käis koos M. Ni ja N. Kanõševiga Leipzigis koertenäitusel. Ta märkas tagasiteel M. Nil vigastusi. Nad jäid Poola ööbima ja hommikul tuli M. N sinise silmaga. Ta küsis selle kohta ja M vastas, et kukkus vannitoas ning riivas riiulit. Rohkem ta midagi ei näinud, M. N oli riides ja ta ei uurinud. Tunnistaja nentis, et N. Kanõševi vägivaldsusest rääkis M talle 2018-ndal aastal, kui nad olid koos reisil Itaalias. E. G sõnul on ta käinud Kanõševide juures kodus ning jäi mulje, et lapsed pelgavad N. Kanõševi: kohe, kui N. Kanõšev koju jõudis, kadusid lapsed vaateväljast, neil ei olnud rõõmu isa saabumise üle, nad olid pinges. Kohtule esitati väljavõtted (kd II tlk 119-124) selle kohta, et ajavahemikul 07.11.201712.11.2017 toimus Leipzigis rahvusvaheline koertenäitus, millest võttis osa M. Nile kuuluv ahvpinšer Neibade’s April Aramis. Kannatanu M. Ni konto väljavõtte järgi (kd I tlk 56) on kannatanu oma krediitkaardiga sooritanud 13.11.2017 Leipzigis ostu ning 11.12.2017 (kd I tlk 57) on kannatanu kaardilt võetud maha summa 13.11.2017 Poola Vabariigis asuva hotellis Daria ööbimise eest. Arvestades eeltoodut asub kohus seisukohale, et M. Ni väärkohtlemine Poola Vabariigis leidis aset 13.11.2017 õhtul. N. Kanõševi kaitsja esitas kohtule foto (kd II tlk 118), mis on tehtud 07.11.2017 tõendamaks, et M. Nil väliseid vigastusi ei ole. Kohus nendib, et vahejuhtum Leipzigis toimus 12.11.2017 ning episood Poolas 13.11.2017 tagasiteel Saksamaalt, mitte Saksamaale minnes. Tunnistaja E. G ütluste ümber lükkamiseks selle kohta, et lapsed pelgasid N. Kanõševi, esitati kohtule pildid N. Kanõševist koos lastega (kd II tlk 147-149). Kohus nõustub siinkohal prokuröriga selles, et igas peres – ka sellises, kus esineb perevägivalda – on ka rõõmsaid aegu ning selles vanuses lastel puudub kriitika oma vanemate suhtes. Kohus nendib, et N. Kanõševi tegu on tõendatud. Kohtul puudub alus kahelda M. Ni ütlustes. N. Kanõševi ütlused usaldusväärsed ei ole. Süüdistatav rajas selles episoodis oma kaitsetaktika asjaolule, et M. N ise purjuspäi kukkus. Tunnistaja E. G ütlused seda kohtu hinnangul ei kinnita:

tunnistaja vahendab seda, mida kannatanu talle ütles ning M. Ni sõnul ei olnud see põhjendus, mis ta tunnistajale ütles, õige. Kohus nõustub prokuröriga selles, et kriminaalasjas esitatud tõenditest tervikuna on koorunud N. Kanõševi käitumismall: süüdistatav ärritus pisiasjade peale ning kui kõik ei olnud nii nagu tema tahtis, oli mehe käsi kiire tõusma. Kohtu hinnangul pani N. Kanõšev teo toime otsese tahtlusega. N. Kanõševile ette heidetav tegu on süüdistuses järelikult õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi. Kannatanu ütlustega on tõendatud, et süüdistatav pani kuriteod toime Saksamaa Liitvabariigis ja Poola Vabariigis, M. N ja N. Kanõšev on Eesti Vabariigi kodanikud. Kooskõlas KarS § 7 lg 1 p-de 1 ja 2 kehtib Eesti karistusseadus väljapool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta, mis on Eestis karistusseaduse järgi kuritegu, kui teo toimepanemise kohas on selline tegu karistatav ning tegu on toime pandud Eesti kodaniku vastu või teo toimepanija oli teo toimepanemise ajal Eesti kodanik. Kohtule esitati Saksamaa Liitvabariigi pädeva õiguskaitseorgani vastus Eesti Vabariigi õigusabitaotlusele (kd I tlk 30-41). Saksamaa Liitvabariigi karistusseadustiku § 223 lg 1 järgi karistatakse isikut, kes väärkohtleb kehaliselt teist isikut või tekitab talle tervisekahjustuse, kuni 5-aastase vabadusekaotusega või rahatrahviga. Kohtu hinnangul vastab normi sisu N. Kanõševi teo kvalifikatsioonile Eesti karistusseadustiku järgi. N. Kanõševi tegu ei ole Saksamaa Liitvabariigi karistusseadustiku § 78 lg 3 p 4 kohaselt aegunud (vt kd I tlk 40). Kohtule esitati Poola Vabariigi pädeva õiguskaitseorgani vastus Eesti Vabariigi õigusabitaotlusele (kd I tlk 42-46). Vastuse kohaselt näeb Poola kriminaalseadustiku § 207 lg 1 isikule, kes vaimselt või füüsiliselt väärkohtlev temaga lähisuhtes olevat isikut või isikut, kes on temast alalises või ajutises sõltuvussuhtes, alaealist või oma vaimse või füüsilise seisundi tõttu haavatavat isikut, karistuseks ette vabadusekaotuse 3 kuust kuni 5 aastani. Kohtu hinnangul vastab norm Eesti karistusseadustiku §-le 121 lg 2 p 2, so N. Kanõševile ette heidetud tegu, mis on toime pandud Poola Vabariigis on karistatav nii Eestis kui Poolas. Kooskõlas Poola kriminaalseadustiku § 101 lg 1 p 3 (kd I tlk 45) ei ole N. Kanõševi tegu aegunud.

juba tütre kõrval ja hakkas tütart kaitsma. V oli pärast oksendanud. V. M telefoni vaatlusprotokolliga (kd I tlk 116-141) on tõendatud, et 16.02.2016 saatis V. M K. Dorošenkole sõnumi selle kohta, et kasuisa peksis teda väga kõvasti vastu pead ja tal on kerge põrutus. V. M e-kooli väljavõttega (kd II tlk 2-12) on tõendatud, et V. M puudus 16.02.2018 koolist haiguse tõttu. Avalikust allikast kättesaadava info kohaselt toimus koertenäitus Valmieras 17-18.02.2018 (http://www.sentineri.lv/news/params/post/1444338/17-18022018-valmieras-winner2018and-valmieras-cup-2018). Sõit kannatanu ja süüdistatava elukohast Vasalemmast kestab Valmierasse veidi üle 3h (https://www.google.com/maps/dir/Vasalemma,+Harju+maakond/Valmiera,+L%C3%A4ti/@ 58.3842439,23.7331612,8z/data=!3m1!4b1!4m14!4m13!1m5!1m1!1s0x4692ba9edd244bd9:0 x2371f9617d9bbd62!2m2!1d24.2829218!2d59.2369363!1m5!1m1!1s0x46ebee832598c807:0 x400cfcd68f30400!2m2!1d25.4263618!2d57.5384659!3e0) sealjuures on oluline silmas pidada, et kaardirakendus kajastab orienteeruvat sõiduaega ilma vahepeatusteta. Transportides koeri on mõistlik eeldada, et aeg-ajalt tuleb teha peatusi. Koertenäituste ajakava on tihe (vt siinkohal näitusi kirjeldanud tunnistajate ütlused) ning seega on mõistlik eeldada, et sõitu teise riiki alustati eelmisel päeval. Välisriikides käinud tunnistajadki on kirjeldanud seda, et pidevalt tuli näitustele minnes ja tulles peatuda ja ööbida. Järelikult on usutavad V. M ja M. Ni ütlused selle kohta, et V. M valmistas koera näituseks ette juba 16.02.2018 hommikul, sest ema ja kasuisa plaanisid samal päeval näitusele sõita. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et välisriigis toimuvale näitusele sõideti sama päeva hommikul. Eeltoodu alusel on N. Kanõševi tegu 16.02.2018 episoodis tõendatud. Kannatanu V. M ütlustega on tõendatud, et ta tundis valu. Kohus kannatanu sõnades ei kahtle: V. M puudus pärast intsidenti koolist ning neiu kirjutas oma sõbrannale, et kasuisa peksis teda kõvasti vastu pead. Kannatanu ütlustest võib järeldada, et N. Kanõševi löögid olid karistus selle eest, et ta jättis N. Kanõševi käsu (rookida trepilt lund) täitmata. Kannatanu ütlustega on tõendatud, et N. Kanõšev enne lööki mitte midagi ei selgitanud ega öelnud. Sel põhjusel leiab kohus, et N. Kanõšev pani teo toime kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes: süüdistatav ei soovinudki midagi verbaalselt selgitada vaid lahendas olukorra füüsilise vägivallaga. V. M oli N. Kanõševi kasutütar, kannatanu ja süüdistatava moodustasid ühise leibkonna, järelikult on N. Kanõševi tegu õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi.

Kohus nendib, et nimetatud episoodis tuleb N. Kanõšev õigeks mõista. M. Ni ja V. M ütlusi ning V. M telefoni vaatlusprotokolli kõrvutades (vt 09.04.2019 saadetud sõnumit) tuleb nentida, et kannatanu kirjeldus vastab suuresti 09.04.2019 sündmusele. Seda, mis juhtus aprillis-mais 2018 kannatanu V. M kohtus rääkinud ei ole ning episoodi kohta ei ole kohtule rohkem esitatud mitte ühtegi tõendit. Eeltoodu alusel tuleb N. Kanõšev süüdistuses, mis puudutab episoodi ajavahemikul aprill-mai 2018 õigeks mõista: kohus ei saa N. Kanõševi süüdi mõista kannatanu M. Ni segasevõitu ütluste alusel olukorras kus tema tütar (kellele N. Kanõšev samuti põhjustas füüsilist valu) juhtunust sõnagi ei räägi. Lisaks avaldati kaitsja taotlusel M. Ni kohtueelses menetluses antud ütlused (kd I tlk 145 ja 145 pöördel). Kohtueelses menetluses on kannatanu öelnud, et ei mäleta täpselt, kas ta tundis aprillis või mais 2018 füüsilist valu, kui N. Kanõšev teda lõi.

maha lasta ema, tema ja lapsed. Õde hakkas nutma ja palus ema mitte tulistada. Olukord lahenes, kui N. Kanõšev lahkus autoga kodust. Emal jäi laubale püstolist jälg, seejärel tuli sinikas. Kohtus üle kuulatud tunnistajad A. M (kd II tlk 28 pöördel - tlk 29 pöördel) ja D. D (kd I tlk 161-162 pöördel) kinnitasid, et V. M on neile rääkinud, kuidas kasuisa ema relvaga ähvardas. Kriminaalasjas kuulati kohtus üle tunnistaja R. K (kd II tlk 30 pöördel – 32). Kohus nõustub prokuröriga selles, et tunnistaja ütluste usaldusväärsuses alust kahelda ei ole: kahtlemata rääkis tunnistaja tõtt, kuid seostada sündmust millest rääkis tunnistaja ja sündmust, milles on esitatud süüdistus ei ole võimalik. Märkimist väärib, et tunnistaja sõnul rääkis N. Kanõšev talle sellest, et elu on läbi ja ta läheb naisest lahku, kuid lahkuminekust hakkas N. Kanõšev ilmselgelt mõtlema hiljem (vt siinkohal süüdistatava 22.03.2019 e-kiri kannatanu M. Nile kd II tlk 115116). Kohus peab võimalikuks, et süüdistatava külaskäik tunnistaja R. Ki juurde toimus mõnevõrra hiljem, kui tunnistaja oletas (so tunnistaja ei olnud kindel, et süüdistatav käis tema juures just 2018 kevadel). Kohtu hinnangul on N. Kanõševi teod tõendatud. Kaitsja väitis, et N. Kanõševi kasutuses olnud püstoliga Steyer ei ole võimalik tekitada ümmargust jälge. Mittemingisuguseid tõendeid, mis seda väidet kinnitaks, kohtule ei esitatud. Kohus nendib, et nii M. N ja V. M on öelnud, et relvatoru surumisest tekkis esmalt nähtav jälg, mis muutus sinikaks. On ilmne, et sinikas tekib üksnes juhul, kui tegemist on piisavalt intensiivse sekkumisega inimese kehalisse tervikusse. Selles, et M. N tundis hirmu oma elu pärast kohus ei kahtle: alkoholijoobes inimese käitumist ei ole võimalik prognoosida, N. Kanõšev oli varasemalt olnud kannatanu vastu vägivaldne. Kohtu hinnangul pani N. Kanõšev teod toime otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. N. Kanõševi teod on õigesti kvalifitseeritud KarS §-de 120 lg 1 ja 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi.

ütles, et poeg kukkus vastu puud. Sinukas oli kusagil 1,5 nädalat, kui see tagasi tõmbus, siis käis laps juba lasteaias ja ütles, et kukkus vastu puud. Arst soovitas ravimiseks kreeemi, kuid A. K tekkis selle vastu allergia. N. Kanõšev nimetas teda ja tütart kanadeks, ütles et nad liiga palju kantseldavad A. K ja rikuvad tema kasvatust. Kohtule esitati foto, mille V. M enda ütluste kohaselt venna põsest tegi (kd I tlk 67-69). Kaitsja märkis õigesti, et ülekuulamisel näitas alaealine kannatanu oma parema põse piirkonda ja selgitas, et isa lõi sinna, kuid fotol on paistes ja punane A. K vasaku põse piirkond. Kohus nõustub kannatanu esindaja vastuväitega selles, et A. K vanusel lapsel läheb vasak ja parem pool sassi, lisaks oli sündmusest ülekuulamise hetkeks möödunud (lapse jaoks) märkimisväärne aeg. Tegemist ei ole vastuoluga, mis annaks alust toetada süüdistatava seisukohta selles, et süüdistuses kirjeldatud sündmust ei ole olnud. Kaitsja viitas lisaks vastuolule M. Ni ja A. K ütlustes. Lapse ema oli seisukohal, et N. Kanõšev lõi last lahtise käega (n.ö kõrvakiil), A. K selgitas, et isa lõi teda rusikaga. Esitatud süüdistuse sõnastus lähtub A. K ütlustes ning N. Kanõševile heidetakse ette poja rusikaga löömist. Kohus leiab, et antud juhul tuleb usaldusväärseks pidada M. Ni ütlusi. Esiteks seisis M. N oma ütluste kohaselt kohe N. Kanõševi selja taga ning järelikult ei olnud tema vaateväljas olulisi takistusi. M. N oli kõrvalseisja, kes nägi N. Kanõševi lööki pealt, A. K keda löödi, tajus lööki. Kohus ei pea väga tõenäoliseks, et laps keda ootamatult lüüakse, suudab fikseerida ja mäletada, millega (kas lahtise käega või rusikaga) teda löödi. V. M tehtud pildil on samuti näha, et silma ümbrus on laialivalguvalt punane, selgelt piiritletud paikset sinikat seal ei ole. Tunnistajad D. D (kd I tlk 161 pöördel – 162 pöördel) ja A. M (kd II tlk 28 pöördel – 29 pöördel) andsid kohtus ütlusi selle kohta, et V. M näitas neile vennast tehtud pilti öeldes, et seda tegi N. Kanõšev. Tunnistaja A. M ütlustega on tõendatud, et ühe korra saatis V talle foto sinikaga ja paistes näoga vennast. V kommenteeris pilti saates, et löök tuli vihaselt isalt. Tunnistaja D. D selgitas samuti, et V näitas talle A. K tehtud pilti. Kaitsja taotlusel avaldati tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütlused. Kohtueelses menetluses väitis D. D, et ühtegi fotot enda või kellegi teise vigastustest V talle ei näidanud ega rääkinud, et need on kasuisa tekitatud. Tunnistaja selgitas vastuolu nii, et kohtueelses menetluses pidas ta silmas üksnes Vt. Tunnistaja jäi endale kindlaks, et V näitas talle pilti, kus oli kujutatud profiilis väikese venna pilt ja kui ta ei eksi, siis vasaku silma all oli sinikas. D. D märkis, et see pilt rippus üleval ka sõbrannade ühises sotsiaalmeediavõrgustikus. Kohus märgib, et tunnistaja viimast väidet kinnitas ka A. M, kes nägi A. K tehtud fotot ühises suhtlusgrupis. Arvestades seda, et D. D selgitas vastuseks kannatanu esindaja küsimusele, et kohtueelses menetluses toimus tema ülekuulamine eesti, mitte tunnistaja emakeeles, ei saa välistada vääriti mõistmist. Kohus D. D ütlustes selle kohta, et ta on A. K tehtud pilti näinud, ei kahtle – viimast kinnitab ka tunnistaja viide, et foto postitas V. M lisaks ka suhtlusprogrammi. Kohtu hinnangul on N. Kanõševi tegu tõendatud. Kannatanu A. K ütlustega on tõendatud, et ta tundis valu. Jällegi oli tegemist olmesituatsiooniga, mille N. Kanõšev lahendas sõnade asemel vägivallaga. Kohus nendib, et N. Kanõšev pani teo toime otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. A. K on N. Kanõševi poeg ning seega on süüdistatava tegu õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi.

Sündmus toimus köögi ja toa vahel, tema oli toas ning ta hakkas mehelt pärima, mis põhjusel raha ära võetakse. V oli köögi kõrval, natuke eemal. N. Kanõšev lõi V. Mt rusikaga, kuid mitu korda, seda ta ei mäleta. Löök oli tugev, vastu nägu ja tütrel oli punetus. Tütar ütles, et kui järgmisel päeval tuleb sinikas, siis ta läheb politseisse, kuid ta veenis V ringi. Kohus nendib, et vastuolud ema ja tütre ütlustes - kas V. M pidi N. Kanõševile teenistusest loovutama 50% või 100% ning kas N. Kanõšev enne V. M löömist M. Ni lõi või mitte – ei ole nii olulise kaaluga jagamaks N. Kanõševi seisukohta selles, et midagi ei toimunud. Esiteks ei tarvitsenud M. N täpselt teada ja mäletada, kui suurt osa N. Kanõšev V. M teenistusest endale nõuab. Teiseks – N. Kanõšev võis M. Ni lüüa, kuid V. M ei ole rääkinud tugevast löögist ning on võimalik, et M. Nile see löök ei meenunud põhjusel, et ta valu tol korral ei tundnud. Kolmandaks kinnitab sündmuse toimumist ja võimalikku N. Kanõševi eelnevat lööki M. Ni suunas V. M poolt V. Rle saadetud sõnum (vt asitõendi vaatlusprotokoll kd I tlk 116-141): kannatanu on 29.08.2018 V. Rle kirjutanud, et ta läheb kooli sinikad näol, ta astus ema eest välja. Kohtu hinnangul on N. Kanõševi tegu tõendatud. Kannatanu V. M ütlustega on tõendatud, et tal oli silm mitu päeva pärast sinine, kannatanu ema hindas kõrvalseisjana lööki tugevaks. Kohus nendib, et olukorras kus inimesel tekib pärast lööki sinikas, oli väline sekkumine inimese kehalisse terviklikusse järelikult piisavalt intensiivne, jaatamaks valu tekkimist. Kannatanu ütlustega on tõendatud, et N. Kanõšev lõi teda siis, kui ta üritas oma ema kaitsta. Järelikult pani N. Kanõšev teo toime otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. N. Kanõševi tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi.

süüdistatav oli kannatanu peale vihane ning elas oma negatiivseid emotsioone välja kannatanut lüües. N. Kanõševi tegu on seega õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi.

2019 talvel M. Niga, kellel oli ninajuurel punetus ja kriimustus. Ta küsis vigastuste kohta ning M. N selgitas talle, et tal on raske hingata, sest N. Kanõšev tõstis tema vastu kätt. Kohtu hinnangul on N. Kanõševi tegu tõendatud. Kannatanu M. N on selgitanud, et ta tundis peksmise ajal valu ning kohus kannatanu sõnades ei kahtle. Kohus leiab, et N. Kanõšev pani teo toime otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes: süüdistatav reageeris nii kannatanu lubadusele politseisse pöörduda. N. Kanõševi tegu on seega õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi.

Kannatanu M. Ni ütlustega on tõendatud, et nad Vga tulid linnast koju. Ta kuulis keldrist karjeid, läks sinna ja nägi, kuidas N. Kanõšev lohistab Vt. Mees ütles talle, et V ei käinud koertega väljas ja nad hakkasid N. Kanõševiga riidlema, mees hakkas teda solvama. N. Kanõšev haaras tal juustest ning hakkas mööda põrandat lohistama ja lõi mitu korda. V hakkas karjuma, et N. Kanõšev ei lööks, mees lõi Vt, haaras juustest kinni, karjus. Seejärel hakkas mees teda ühe käega vedama ja Vt vastu puuri lööma. N. Kanõšev rebis katki V särgi ja kaelas olnud kõrvaklapid. Mees lõi Vt kätega ülevalt, tütar hoidis käsi pea kohal. N. Kanõšev haaras temal ja Vl juustest ning lõi nad peadpidi kokku. Tal oli väga valus ja hirm oma lapse pärast. Tal olid sinikad õlgadel ja seljal, mis paranesid ca 1,5 nädalat. V kurtis pärast peavalu. Tütar tahtis politseisse avalduse esitada, kuid ta veenis tütre ümber. N. Kanõšev ei tundnud huvi nende tervise vastu ja läks keeras kuuma vee kinni. Ta palus Vl vett soojendada, et ta saaks oma pead pesta. Kohus nendib, et N. Kanõševi tegu 09.04.2019 episoodis on tõendatud. Kannatanud on kirjeldanud N. Kanõševi poolset vägivalda, V. M on sündmusest rääkinud ja kirjutanud oma sõbrannadele. V. M e-kooli väljavõttega on tõendatud, et ta puudus koolist. Kohtul puudub alus kahelda kannatanute ütlustes, mille järgi põhjustas N. Kanõšev neile füüsilist valu. Kannatanute ütlustega on tõendatud, et N. Kanõšev vihastas, sest tal olid etteheited selles osas, kuidas V. M koerte eest hoolitseb. Tüli päädis kannatanute löömisega. Kohtu hinnangul pani N. Kanõšev teo toime otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes ja tema tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et N. Kanõševi süü leidis osaliselt tõendamist ning süüdistatav tuleb süüdi tunnistada KarS §-de 120 lg 1 ja 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi. Valdavalt kannatanute ütlustega on tõendatud asjaolu, et N. Kanõšev reageeris sageli elulistes olmesituatsioonides tüliküsimuste, arusaamatuste jms tekkides füüsilise vägivallaga endast nõrgemate pereliikmete suhtes. Kriminaalasjas on tõendatud, et füüsiline vägivald jättis kannatanutele nähtavaid jälgi, löökide ajal tundsid kannatanud valu. Füüsilise vägivallaga kaasnes vaimne vägivald. N. Kanõševil oli relvaluba ning kodus relvad ning tüli aprillis-mais 2018 päädis M. Ni relvaga ähvardamisega. Kohtu hinnangul on ilmne, et kannatanu, kelle suhtes on varasemalt füüsilist vägivalda tarvitatud, tunneb hirmu kui purjus ja ka kainelt ettearvamatult ning agressiivselt käituv abikaasa tuleb relvaga ning lubab ta tappa. Karistus: KarS § 56 järgi on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. RKKKo on oma otsuses nr 3-1-1-113-12 sedastanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut.

KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime panemise eest on ette nähtud rahaline karistus või kuni 1-aasta pikkune vangistus. KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime panemise eest on ette nähtud rahaline karistus või kuni 5-aasta pikkune vangistus. N. Kanõšev on varem karistamata, teda on iseloomustatud positiivselt (kd II tlk 46-47). N. Kanõšev oma tegusid ei tunnistanud ning sellest tulenevalt ka ei kahetsenud. Kohtu hinnangul KarS § 57 loetletud karistust kergendavaid asjaolusid N. Kanõševi phul ei esine. N. Kanõševi karistust raskendavaks asjaoluks aprilli 2018 lõpus toime pandud episoodis, kus kannatanuks oli A. K on KarS § 58 p 3 alusel süüteo toime panemine teadvalt noorema kui 12-aastase inimese suhtes ning karistust raskendavaks asjaoluks 21.06.2016 episoodis, ajavahemikul 01.04.201831.05.2018 episoodis ja 14.02.2019 episoodis on isikuvastase süüteo toime panemine täisealise poolt alaealise juuresolekul. Kohus nõustub prokuröriga selles, et N. Kanõševi süü on suur. Peresisene vägivald (nii füüsiline kui vaimne) kestis aastaid, kannatanuid on kriminaalasjas kolm. Kriminaalasjas on tõendatud, et tülid tekkisid tühistest asjadest, N. Kanõšev vihastas ja maandas oma pingeid pereliikmete suhtes vägivalda tarvitades. Peres kasvavad lapsed pidid taluma pinget ja stressi ning prokuröril on õigus öeldes, et kõik kogumis mõjutab laste õpivõimet ning halval juhul kantakse lapsepõlves kogetu üle hilisemasesse (pere)ellu. Alaealine A. K on laste olukorra ja peres valitseva õhkkonna võtnud ülekuulamisel kokku nii, et teda rohkem ei peksta, isa on millegipärast lõpetanud, praegu (so peale isa lahkumist) on kõik rahulik. Kohtu hinnangul tuleb N. Kanõšev KarS § 120 lg 1 järgi süüdi tunnistada ja teda tuleb karistada 1 aasta pikkuse vangistusega. Kohus märgib, et purjus N. Kanõšev ähvardas M. Ni relvaga, lubades kannatanu tappa. Sündmust nägid pealt V. M ja alaealine M. K. Kohtu hinnangul on selge, et ka lapsed tunnetasid selles situatsioonis väga hästi seda, et purjus, agressiivne relvaga vehkiv (kasu)isa võib oma ähvardused teoks teha seda enam, et N. Kanõšev oli varasemalt olnud M. Ni vastu vägivaldne. Kohtu hinnangul tuleb N. Kanõšev KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi tunnistada ja teda tuleb karistada 3-aasta pikkuse vangistusega. Üle sanktsiooni keskmise määra jääva karistuse mõistmine on tingitud kergendavate asjaolude puudumisest ja raskendavate esinemisest, episoodide arvust ning asjaolust, et N. Kanõšev valis pea igas episoodis sõnade asemel rusikad. N. Kanõševile tuleb KarS § 64 lg 1 alusel mõista liitkaristus. Kuriteod suunatud pereliikmete vaimse ja kehalise terviklikkuse vastu ning kohtu arvates on antud juhul kohane süüdistatavale liitkaristuse mõistmine selliselt, et kergema karistuse saab lugeda kaetuks raskemaga. Eeltoodu alusel tuleb N. Kanõševile liitkaristuseks mõista 3-aasta pikkune vangistus. Kohtu hinnangul ei ole vajalik, et N. Kanõšev kannaks talle mõistetud karistuse osaliselt või täielikult reaalselt ära. Esiteks on viimasest vägivallaepisoodist möödunud märkimisväärne aeg. Teiseks ei ela süüdistatav ja kannatanud enam koos, abielu M. Niga on lahutatud. Kolmandaks märke sellest, et vägivaldne käitumismuster jätkunuks ka N. Kanõševi järgmises suhtes (vt siinkohal kannatanu esindaja viide selle kohta, et N. Kanõševi iseloomustuse koostas tema uus

elukaaslane) ei ole. Absoluutselt igasugused uued õigusrikkumised (sh kehtivad karistused väärtegude toime panemise eest) kohtu andmetel N. Kanõševil puuduvad. Eeltoodu tõttu ei ole alust arvata, et karistus, mis jäetakse täielikult tingimisi täitmisele pööramata, ei täida oma eesmärke. Kohtupraktikas kinnistunud arusaama järgi peab katseaeg olema veidi pikem kui inimesele mõistetav karistus. Eeltoodu tõttu tuleb N. Kanõševile mõistetud 3-aasta pikkune vangistus jätta KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel täielikult tingimisi kohaldamata, juhul kui N. Kanõšev ei pane 3 aasta ja 1 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut, tahtlikku kuritegu. Kooskõlas KarS § 78 p 1 hakkab N. Kanõševi katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest. Tsiviilhagi: Kriminaalasjas esitasid 04.01.2021 tsiviilhagi kannatanud M. N, V. M ja A. K. Kannatanud ei ole oma hagiavalduses esitanud faktilisi asjaolusid, kohtule arusaadavalt kattuvad need süüdistuse alusfaktidega. Sellisel juhul ei ole hagiavalduses viimaste uuesti esitamine tingimata vajalik (RKKKo 1-19-1975). Kõik kannatanud taotlevad N. Kanõševilt kuritegudega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamist, sealjuures on kannatanud hagiavalduses märkinud summad, mis on nende hinnangul õiglased. Kannatanu M. Ni osas märkis kaitsja, et kõik episoodid, mis on N. Kanõševi poolt väidetavalt toime pandud ajavahemikul 2016-2017 on aegunud TsÜS § 150 lg 1 alusel. Kohus nõustub kaitsja loogikaga: kannatanu nõuded on osaliselt aegunud TsÜS § 150 lg 1 järgi, so kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Käesolevas asjas ei saa tõepoolest olla vaidlust selles, et M. Nile oli kahju tekitaja isik kahju tekitamise ajal teada. Oma nõude, mis hõlmab mh ka ajavahemikul 2016-2017 N. Kanõševi poolt toime pandud kuritegusid, esitas M. N 04.01.2021. Eeltoodu tõttu tuleb jätta rahuldamata kannatanu M Ni esitatud mittevaralise kahju nõue osas, mis see puudutab kuritegudega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist episoodides, mis on süüdistuse järgi toime pandud: 21.06.2016, 26.08.2016, 12.11.2017 ja kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, kuid ajavahemikus 01.10.2017-30.11.2017 (viimast täpsustas kohus, et N. Kanõšev pani teo toime 13.11.2017). Kohtu hinnangul tuleb jätta rahuldamata ka M. Ni esitatud mittevaralise kahju nõue osas, mis see puudutab kuritegudega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist episoodides 26.03.2018, kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, kuid ajavahemikus aprill-mai 2018 ja 13.01.2019. Kohus nendib, et 26.03.2018 episoodis asus prokurör seisukohale, et see ei ole tõendatud. Nõustudes täielikult prokuröri kohtuvaidluses esitatud argumentatsiooniga ei pea kohus vajalikuks seda korrata. Igasuguse mittevaralise kahju tekkimist tuleb eitada olukorras kus sündmust vahetult pealt näinud tunnistajad ei sekkunud, sest nad ei tajunud situatsiooni mingil moel M. Nile ohtlikuna.

Episoodis, mis käsitles N. Kanõševi väidetavat tegu ajavahemikul aprillis-mais 2018 mõistis kohus N. Kanõševi kuriteo tõendamatuse tõttu õigeks. Igasuguse mittevaralise kahju tekkimist kannatanule tuleb sellisel juhul samuti eitada. Episoodis, mis käsitles N. Kanõševi väidetavat tegu 13.01.2019 loobus prokurör süüdistusest. Kohus nõustub prokuröri loogikaga selles, et igasuguse füüsilise valu ja kehavigastuste tekitamist apelsinidega loopimise tagajärjel tuleb eitada. M. Nile tekitatud kahju ei ole kohtu hinnangul antud episoodis sellise määraga, mis annaks alust jaatada mittevaralise kahju tekkimist. Prokurör loobus süüdistusest osas, mis puudutas N. Kanõševi poolt oma poja A. K füüsilist väärkohtlemist kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, kuid ajavahemikel 01.09.201830.06.2019 ja 01.09.2016-01.09.2019. Kohus nõustub prokuröriga selles, et alaealise kannatanu ütlused selles osas olid üldised ja laialivalguvad ning konkreetseid tõendid, mis süüdistust kinnitaks, puuduvad. Eeltoodu tõttu ei ole võimalik jaatada A. K mittevaralise kahju tekkimist osas, mis see puudutab mainitud ajavahemikku. Selles osas tuleb A. K nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks jätta seega rahuldamata. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Riigikohus on hiljutises lahendis (RKKKo nr 1-184372) nentinud, et süüdistatav võib deliktiõiguslikult vastutada ja kannatanul tekkida alus kahju hüvitamiseks ka siis, kui tegemist on pelgalt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega karistusõiguse tähenduses, sest selline isikukahju langeb VÕS § 1045 lg 1 p 2 alla. Kohus märgib, et VÕS § 134 lg 2 järgi hüvitist määrates tuleb hinnata, kas kehavigastus on paranenud, või mõjutab see kannatanu elukvaliteeti edaspidi. VÕS § 134 lg 5 kohaselt mittevaralise hüvitise määramisel arvestada rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kohus nendib, et N. Kanõševi puhul leidis tõendamist, et ta on olnud vägivaldne kõikide kannatanute suhtes. Kannatanud olid N. Kanõševi pereliikmed. Oma tegudega N. Kanõšev kannatanutele tõsiseid tervisekahjustusi ei tekitanud, vaadates kannatanute ütlusi ja kohtule esitatud tõendeid on selge, et vigastused olid pigem kergemapoolsed ning need paranesid kiiresti, jätmata nähtavaid ja püsivaid jälgi. Eeltoodu tõttu on kannatanute hagiavalduses näidatud summad selgelt suured. Kohtu hinnangul on M. Ni puhul kohaseks hüvitiseks 1500,00 eurot. Tõsi, M. N kannatas aastatepikkuse perevägivalla all ning teatud episoodides pidi kannatanu taluma võrdlemisi intensiivset peksmist ja alandusi, kuid kohus peab vajalikuks rõhutada seda, et M. N ei võtnud nende aastate jooksul vägivalla peatamiseks sisuliselt mitte midagi ette. Kannatanu V. M ütlustega ja M. Ni enda ütlustega on tõendatud, et tema vanem tütar tahtis mitu korda politsei poole pöörduda. Iga kord veenis ema ta ümber. Õigustus, et muidu N. Kanõšev tapab kõiki, ei ole kohtu hinnangul asjakohane. Teatud ajahetkel hakkas kannatanu oma tutvusringkonnas N.

Kanõševi tegudest rääkima, talle soovitati pöörduda politsei poole, kuid kannatanu ei teinud ka siis mitte midagi. Kannatanu A. K puhul on kohtu arvates kohaseks hüvitiseks 100,00 eurot. A. K ja V. M ütlustega on tõendatud, et alaealine kannatanu pidi lasteaias valetama, et kukkus vastu puud. N. Kanõševi löök oli jõuline ning mittemingisugust õigustust sellele ei ole. Lisaks pidi A. K taluma kodus pidevalt pingelist õhkkonda ning aeg-ajalt oli laps isa vägivalla vahetuks tunnistajaks. Kohtu hinnangul väärib asjas kõige suuremat hüvitist V. M. Kriminaalasjas leidis tõendamist N. Kanõševi vägivaldsus mis vallandus seetõttu, et V. M tegi süüdistatava arvates midagi või jättis tegemata või ütles midagi valesti. Kannatanul tekkisid tervisekahjustused, mis mõjutasid tema õppetööd. V. M ütluste ja e-kooli väljavõttega on tõendatud, et tal ei olnud peavalude ja sinikate tõttu võimalik õppetöös osaleda. Kannatanu vaimsed üleelamised kajastuvad tema telefoni vaatlusprotokollis: sõbrannadega on V. M jaganud meeleheidet ja muret. Kohus ei kahtle, et V. M muretses pidevalt ka ema pärast. Viimane summutas tütre soovid otsida abi õiguskaitseorganitelt. Eeltoodu tõttu tuleb kohtu arvates N. Kanõševilt V. M kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks välja mõista 2500,00 eurot. Kannatanud on taotlenud N. Kanõševilt viiviste välja mõistmist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni. Kohtu hinnangul on taotlus seaduslik, põhjendatud ning tuleb seega rahuldada. Lähenemiskeeld: Prokurör ja kannatanud taotlesid N. Kanõševi suhtes lähenemiskeelu kohaldamist samadel tingimustel, mis sisalduvad kohtu 22.03.2021 määruses (kd I tlk 24-27). N. Kanõševi kaitsja vaidles taotlusele vastu. Kaitsja märkis, et kannatanu M. Ni ja N. Kanõševi vahel on pooleli tsiviilvaidlus ühisvara jagamiseks. Ühisvaraks on kinnistu, millele kannatanu taotleb lähenemiskeeldu. KrMS § 38 lg 1 p 10 alusel on kannatanul õigus taotleda lähenemiskeelu kohaldamist KrMS § 3101 sätestatud korras. Kooskõlas KrMS § 3101 lg 1 võib kohus kannatanu taotlusel VÕS § 1055 alusel kannatanu eraelu või muude isikuõiguste kaitseks kohaldada isikuvastases või alaealise vastu toime pandud kuriteos süüdimõistetule lähenemiskeeldu tähtajaga kuni 3 aastat. VÕS § 1055 lg 1 järgi võib juhul, kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. Kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise, eraelu puutumatuse või muu isikuõiguste rikkumise puhul võib muu hulgas nõuda kahju tekitaja teisele isikule lähenemise keelamist (lähenemiskeeld), eluaseme kasutamise või suhtlemise reguleerimist või muude sarnaste abinõude rakendamist. Käesolevas asjas leidis kohus, et N. Kanõšev on süüdi oma pereliikmete aastatepikkuses füüsilises väärkohtlemises. Lisaks leidis tõendamist, et N. Kanõšev ähvardas oma endist abikaasat relvaga, lubades ta tappa. Kriminaalasjas kogutud tõendid viitavad sellele, et süüdistatav tarvitab aeg-ajalt alkoholi, käib kergekäeliselt relvadega ringi ning vaatamata lahutusele ja eraldi kolimisele ei ole süüdistatava poolsed negatiivsed emotsioonid aja jooksul lahtunud. Süüdistatav kolis enda ja M. Ni ühisest kodust välja, kuid jätkas seal käimist.

Kannatanu M. N selgitas, et ta ei ole teinud takistusi eksmehele majja tulemiseks ja oma asjade võtmiseks, kuid N. Kanõšev rikkus korduvalt pooltevahelist kokkulepet oma käikudest ette teada anda. Kohus nendib kaitsjaga nõustuvalt, et iseenesest on meede – keelata lähenemiskeelu kaudu inimesel oma omandit kasutada – esmapilgul tema õigusi liialt intensiivselt riivav. Samas ei saa jätta tähelepanuta, et N. Kanõšev on ennast oma käitumise läbi viinud olukorda, kus kannatanute kaitseks tuleb tema õigusi tähtajaliselt piirata. Arvestades seda, et N. Kanõšev ei suhtu M. Ni ja V. Msse jätkuvalt hästi, süüdistatav on minevikus tõstnud kätt täiesti olmelistes olukordades, tarvitab alkoholi ning ei käitle tulirelvi kooskõlas kehtivate nõuetega on oht kannatanute turvalisusele jätkuvalt väga suur. Seda enam olukorras kus N. Kanõšev on kannatanute vastu suunatud kuritegudes süüdi tunnistatud. Viimane võib oma kuritegusid kategooriliselt eitava ja tõendite pinnalt suure ego ning madala enesekriitikaga (vt nt N. Kanõševi e-kiri 22.03.2020) süüdistatava käitumist kahetsusväärselt mõjutada. Kohus peab eeltoodu tõttu vajalikuks lähenemiskeelu kohaldamist, kuid ei pea vajalikuks selle kohaldamist maksimaalseks võimalikuks ajaks. Kohus leiab, et kriminaalasjas lahendi jõustumisega saabub teatud aja möödumisel siiski õigusrahu, süüdistatava emotsioonid jahtuvad, tsiviilvaidlus jõuab teatud etappi ning N. Kanõševil on võimalik oma eluga edasi minna. Eeltoodu tõttu tuleb rahuldada kannatanute esitatud taotlus lähenemiskeelu kohaldamiseks osaliselt. Keelata Nikolai Kanõševil läheneda M Ni, V M ja A K elukohale XXX 1 (ühe) aasta ja 6 (kuue) kuu jooksul. Arvestades kaitsja vastuväiteid ning poolte vahel pooleli olevat tsiviilvaidlust leiab kohus, et juhul, kui ühisvaraks olev kinnistu XXX jagatakse pooltevahelises tsiviilasjas selliselt, et Nikolai Kanõšev jääb kinnistu ainuomanikuks, siis tuleb N. Kanõševile kohaldada lähenemiskeeldu kinnistu suhtes kuni tsiviilasjas tehtud lahendi jõustumiseni. Nimetatu tagab selle, et kriminaalmenetluses rakendatud lähenemiskeeld kahjustaks käimasolevat tsiviilvaidlust võimalikult vähesel määral. Menetluskulud: Kooskõlas KrMS § 180 hüvitab menetluskulud süüdimõistva kohtuotsuse korral süüdimõistetu ning KrMS § 181 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik. Käesolevas kriminaalasjas mõisteti N. Kanõšev küll KarS §-de 120 lg 1 ja 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi, kuid osaliselt mõisteti N. Kanõšev talle esitatud süüdistuses õigeks. Eeltoodu tõttu tuleb süüdimõistetul menetluskulud tasuda osaliselt. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja 9 järgi on kriminaalasjas menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja sundraha. Viimane on KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt II astme kuriteos süüdi mõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära, mis on 876,00 eurot. N. Kanõševile määratud kaitsjale määrati tasu N. Kanõševi kaitsmise eest kriminaalasjas kokku 4746,00 eurot. Kohtu hinnangul tuleb N. Kanõševilt välja mõista sundraha 876,00 eurot ja määratud kaitsja tasu 3559,50 eurot: N. Kanõševi süü leidis tõendamist ca 3⁄4 esialgselt esitatud süüdistuses. Riigi kanda tuleb jätta seega kaitsjatasu 1186,50 eurot.

KrMS § 175lg 1 p 1 järgi on kriminaalasjas menetluskuluks valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasud. Kannatanuid esindas kriminaalasjas valitud esindaja, viimane esitas taotluse kannatanu M. Ni poolt kantud 5515,20 euro õigusabikulu välja mõistmiseks N. Kanõševilt. Kannatanute tsiviilhagi rahuldas kohus osaliselt. Kooskõlas KrMS § 182 lg 3 jaotab kohus tsiviilhagi osalise rahuldamise korral tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud kannatanu ja süüdimõistetu vahel. Taotluse järgi osutas kannatanu esindaja kannatanutele õigusabi kohtueelses menetluses hinnaga 150 eur/h + käibemaks ning kohtumenetluses allahindlusega 100 eur/h + käibemaks. Kohtu hinnangul on õigusabi tunnihind mõistlik ja toimingud vajalikud. Kohus leiab, et arvestades seda, et kannatanute hagi rahuldati osaliselt, tuleb N. Kanõševilt kannatanu M. Ni kasuks välja mõista osaliselt kannatanu poolt kantud menetluskulu 3500,00 (kolm tuhat viissada) eurot. Jätta kannatanu kanda tema poolt kantud menetluskulu summas 2015,20 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Muudetud RKK 15.12.2021 otsusega

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.