Eesti Vabariigi nimel 1-20-2302
Kohus uuris samuti järgmisi kirjalikke tõendeid: - kannatanu M. S. epikriis E227824 (tl 14, sama tl 73) ning isiku läbivaatuse protokoll ja fototabel (tl 68-71); - fotod sündmuskohast (lisad kannatanu M. S. ülekuulamise protokollile, tl 18-19); - kohtumäärused tsiviilasjas 2-17-5713 ja korraldav kohtuistungi protokoll nimetatud tsiviilasjas (tl 27-34, 139-142); - fotod (tl 35-36, Google maps väljatrükk, mille peal D.P. näitas kohta); - asitõendi vaatlusprotokoll fotodega (tl 38-43); - M. M. poolt esitatud fotod (tl 44-47); - SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla patsiendi S.Z-i kohta esitatud EMO kaart (tl 48-51);
- fotod (tl 53-55); - kirjavahetus KÜ Kooli x ja M. M. vahel seoses akende vahetusega (tl 57); - fotod (tl 58-61); - 06.08.2019 tunnistaja M. M. ülekuulamise protokoll (tl 62-64); - 01.08.2019 kannatanu M. S. ülekuulamise protokoll (tl 65-67); - Delfi maakaardi väljatrükk (tl 74); - KÜ Kooli 1 e-kirjavahetus Muinsuskaitse osakonnaga, fotod (tl 105, 106-108); - hagiavaldus tsiviilasjas 2-18-19244 (tl 109-125); - M. M. e-kirjavahetus Muinsuskaitse osakonnaga ja tööde alustamise luba 20770 (tl 126, 127-129); - S.Z-i kohta Regionaalhaiglast antud väljavõte arstlikust läbivaatusest, hambaarsti poolt antud väljavõte ravitööst, hambaravi 27.08.2019-13.08.2020 (tl 130-131, 132-133); - S.Z-i terviseandmed (tl 134-138); - M. M. e-kirjavahetus Muinsuskaitse osakonnaga ja tööde tegemise loa taotlus (tl 143, 144-145); - e-kiri kõnesalvestiste kohta (tl 147, kõne häirekeskusesse CD-plaadil asub tl 43); - fotod (tl 148-160). Samuti uuris kohus tsiviilhagi lisadega (tl 20-26), S.Z-i karistusregistri teatist (tl 75) ning teatist S.Z-i keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta (tl 77). Kohtuotsuse põhjendused KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks; KrMS § 61 lg 1, 2 järgi ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Eelkõige tuleks lähtuda sellistest tõenditest, mis kajastavad sündmustikku reaalselt ja on salvestanud juhtunu asjaolud sõltumata kellegi subjektiivsest arvamusest või hinnangust. Ütluste tõele vastavuse otsustamisel tuleb lähtuda eelkõige objektiivsetest tõenditest ja tuvastatud faktidest. Oluline on ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise ülD.e tõenäosus. Kohus peab tõendite hindamisel eelkõige lahendama küsimused, kas kõik kohtule esitatud tõendid on lubatavad, kas tõendite kogumisel on või ei ole rikutud menetlusnorme ning millised vastuolulistest ütlustest on usaldusväärsed. Kohtu hinnangul ei ole tõendite kogumise korda oluliselt rikutud ning kohtule esitatud tõendid saab lugeda lubatavaks. KarS § 263 lg 1 p 1 näeb ette vastutuse avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest, kui see on toime pandud vägivallaga. Riigikohtu praktikas korduvalt väljendatud seisukoha järgi eeldab KarS § 263 objektiivsete tunnuste täitmine teo toimepanemist avalikus kohas, selle tuvastamist, kuidas või millega objektiivselt avalikku korda rikuti, selle asjasse mittepuutuva füüsilise isiku olemasolu, keda teoga häiriti või ohustati, ja samuti KarS § 263 lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse kindlakstegemist (RKKKo 3-1-1-15-17 p 24). KarS § 263 lg 1 p 1 sisustamisel on Riigikohus selgitanud, et vägivalla all tuleb mõista üksnes sellist tegu, mis vastab karistusseadustiku 9. peatüki
Vaidlus puudub selles, et süüdistuses näidatud ajal toimus konflikt S.Z-i ja M. S.vahel seoses S.Z-i tütrele M. M.-le Tallinnas, Kooli tn x kuuluva korter x akende vahetusega, et M. S. on Kooli tn x korteriühistu juhatuse liige ning et 01.08.2019 toimusid Kooli tn x renoveerimistööd. Vaidlus puudub selleski, et konflikt toimus Tallinnas Kooli tn x juures tänaval. Kuna kohtule ei ole esitatud tõendeid, et juurdepääs nimetatud kohta oleks piiratud, on järelikult tegemist avaliku kohaga korrakaitseseaduse (KorS) § 54 mõttes, ehk kohaga, mis on määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala. Avalikus kohas käitumise üldnõuded on sätestatud KorS §-s 55 ning vastava paragrahvi lõige 1 punkt 1 kohaselt on avalikus kohas keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut lüüa, tõugata, kakelda, loopida asju teise isiku, looma või asja pihta neid ohtu seades või käituda muul viisil vägivaldselt. Vaidlus on tõusetunud selles, kas konflikti käigus rikkus S.Z avalikus kohas käitumise üldnõudeid, mis seisnes korduvalt lahtise käega M. S. näo ja pea piirkonda löömises ning selles, et nimetatud tegevusega oleks häiritud kellegi rahu või ohustatud turvatunnet. Kannatanu M. S. ütluste kohaselt oli ta augustis 2019 korteriühistu juhatuse liikmena vastutav kogu Kooli 1 maja restaureerimise tööde käigu eest ja tol päeval oli ta ka hõivatud restaureerimistöödega. Oli eelnevalt proovinud M. M. kui korteri x omanikuga saavutada kokkulepped korter x akna vahetuseks, kuid kokkulepet ei saanud, M. M. on S.Z-i tütar, kes elab samas korteris S.Z-iga . Nad ei võimaldanud ligipääsu, oli pidev vastutöö. Akende vahetust tehti väljastpoolt, selleks olid kogu maja kõrgemas osas tellingud, töid said teostada katuse pealt. Kui töömehed asusid neid aknaid vahetama, siis sai ta aru, et M. M. kutsus politsei. Mõne aja möödudes tuli tänavale S.Z, kes ütles, et nüüd ootame koos politseid. Enne S.Z veel sõimas teda kui loll, kole, paks, et milline ta välja näeb, laseb majal laguneda, rotid jooksevad ja mida kõike. Tema ei vahetanud mitte ühtegi sõna, mingi hetk vasakult sai ta täiesti ootamatult kõva löögi nii, et tema prillid kukkusid viinapuuväätide okstele. Viinapuuväät on Kooli x ja kõrvalmaja ühenduskohas. Lööjaks oli S.Z , lõi käega, aga ei mäleta, kas see oli lahtise käega või rusikaga. Löök tabas näo keskossa, nii et tal valutas nina ja näo keskmine osa. Ei oska hinnata, kas see valu nina juures tekkis peale esimest, teist või kolmandat lööki. Järgmised löögid tulid peale esimest lööki, tõukas S.Z-i enda pealt minema, S.Z oli väga agressiivselt meelestatud ja siis justkui vaibus see hetkeks maha ja siis ta tuli uuesti tema peale. Arvab, et S.Z tabas teda juustesse, pähe. Need olid leebemad, kuna oskas ennast juba kaitsta. Hakkas valu tundma siis, kui kogu asi oli juba läbi, mitte peale esimest lööki, see valu tekkis hiljem. Tema S.Z-i vastu ei löönud, surus lihtsalt S.Z-i käed alla, et ta maha rahuneks. Arvab, et sellest hetkest, kui sai S.Z-i kätest kinni, hakkas S.Z karjuma, et appi, rünnatakse. Konflikt lõppes sellega, et hoidis kätest kinni. Hoidis kätest kinni minut või kaks, nii kaua kui S.Z-i tütar tuli alla ja siis tütar rahustas teda ja sellega see ärritus lauges. Peale konflikti raugemist tulid töömehed ja ütlesid, et nad nägid kõike pealt ja filmisid. Selle koha pealt, kus esimene löök toimus, ei ole võimalik S.Z-i korteri aknaid näha, kuna seal olid tellingud ees ning katuseaknad ja nurgad on sellised nurga all, et sealt ei näe lihtsalt. Lisaks valule tal mingeid tervisekahjustusi ja vigastusi ei tekkinud, lihtsalt uni oli häiritud ja igapäevased asjaajamised olid negatiivse üleelamisi tõttu mitu päeva pärsitud. Valu põhjustas S.Z-i vägivald. S.Z lõi teda vähemalt kolm korda, ei oska hinnata, kui pikad need löökide vahelised vahemikud võisid olla. Pöördus arsti juurde peale lõunat, kuna valu kestis. Vastuseks süüdistatava kaitsja küsimustele selgitas kannatanu, et kui S.Z välja tuli, olid töömehed katusel. S.Z tuli tema juurde, tema seisis viinapuu kõrval ja S.Z liikus edasi-tagasi närviliselt temast eespool, tagapool. S.Z käis ja sõimas, tema poolt oli null sõna. Peale esimest lööki kohe ei tundnud valu, adrenaliin on üleval. Peale lööki, kui prillid kukkusid, pigem lükkas S.Z-i , kaitses ennast, püüdis maha rahustada, aga ta ei löönud S.Z-i . Vastuseks kaitsja küsimusele, et miks 01.08.2019 kannatanuna antud ütlustes on kirjas, et tõukas ja lõi S.Z-i kätega, selgitas kannatanu, et järelikult tõugates ja lüües tõrjuski teda, löömisel ja löömisel on vahe, löömine on näpistamine ka ja löömine on rusikaga ka. Selgitas, et liikus konflikti käigus, viinapuu juurest läks rüselus maja poole ja kolmas kord, kui S.Z lõi, oli jälle nö Sadama poole mõned
meetrid, kus sai tal kätest kinni. Samuti tõi välja, et see oli rünne, aga mitmest löögist see koosnes, ta ei oska öelda. S.Z-il olid ka prillid ees, need olid mingil hetkel maas. Kui S.Z-i tütar majast välja tuli, siis S.Z-i tütar pahandas temaga. Konflikti järgselt ta oma vigastustest politseile ei rääkinud, kohapealne patrull teda üle ei vaadanud. Hiljem teda fotografeeriti. Süüdistatava S.Z-i ütluste kohaselt 01.08.2019 kella 11 paiku ilmusid köögiakna taha 3 töömeest, kes tulid tellingute kaudu katusele, köögi ja vannitoa aken on katuse peal. Sooviti vahetada vannitoa akent, tütre sõnul sisenesid töömehed ka vannituppa, tütar ütles, et üks töömees oli vannitoas. Kuulis, et tütar kutsus politsei, töömehed naersid. Tütar ütles, et helistas kaks korda politseisse, prokurörile ja advokaadile. Ootasid, et politsei aitab neid ja takistab seda vägivaldset aknavahetust. Väljus, et politseile vastu minna, seal on selline nurk, mis on rohkem hoov, mitte tänav, nägi seal M. Saadet, kes kõndis edasi-tagasi ja vaatas töömeeste poole üles. M. S. oli lasknud keldri aknad kinni müürida, aga seal olid rotid ja rotid tulid talle tuppa. Küsis, et M. S. vaataks, aga M. S. ei vastanud talle midagi, siis kuulis politsei auto mürinat, hakkas mürina poole minema ja siis M. lõi teda selja tagant. Sai astuda paar sammu, kui teda tabas väga tugev löök paremale põsepoolele, M. S. lõi teda käega, tuikus peale lööki, prillid kukkusid löögi tagajärjel maha. Oli väga šokeeritud, keeras ennast ringi ja siis sai pähe veel lööke, hüüdis appi ja tahtis ära põgeneda, aga siis haaras M. tema randmetest kõvasti kinni ja karjus ta peale ja ütles, et sa vana raisk anna pööning ära. M. S. ähvardas, et lööb maha, kui pööningut ei anna. Löögid tabasid teda vastu pead. Kui M. S. teda veel lõi, oli ringi keeranud, prillid olid maha kukkunud. Siis tuli tütar ja M. lasi ta kohe lahti. Tütar oli ehmunud ja küsis, miks ta prillid maas on. Siis jõudis kohale politsei. Tema teada olid M. S. kogu aeg prillid ees, S. prillid maha ei kukkunud. Tundis löökide ajal valuaistinguid, parem näo pool valutas. Konflikt kestis lühikest aega. M. S. poolt vastu pead löökide tagajärjel olid tal peavalud, peapööritus ja hammas oli pooleks löödud, tütar viis õhtul EMOsse, tal fikseeriti peapõrutus ja hambakahjustus, tähendab pooleks löödud hammas ja selle tagajärjel tekkis vererõhk ja palavik, talle määrati tabletid. Pool hammast oli läinud, läks oma hambaarsti juurde, tehti röntgen ja leiti, et juures on mõra, mis tekkis M. S. löögi tagajärjel. Hammas annab siiamaani tunda, pool hammast on praegu. Konflikti toimumise ajal ta töömehi ei näinud. Tema hinnangul ei olnud töömeestel võimalik konflikti kulgu näha, kuna tellingud olid ees ja aken asub kaks ja pool meetri selle maja sissepoole minna, kaldkatuse taga, sealt ei olnud võimalik mitte midagi näha. Selleks, et midagi näha, oli vaja minna tellingute lõppu, tänavalt ei ole korteri akent, mida vahetati, näha. Konflikti toimumise ajal tegid töömehed tööd, aknavahetust, tööriistad mürisesid. Tsiviilasjas, kus 07.11.2017 toimus kohtuistung, tema menetlusosaline ei olnud, oli kohtusaalis, kohtuistungil korrarikkumisi ei olnud, kohtunik kellelegi märkusi ei teinud, kontakti enne või pärast kohtuistungit tal K. P.ga ei olnud. Seega kirjeldavad kannatanu ja süüdistatav aset leidnud sündmust üldjoontes erinevalt ning mõlemate hinnangul sai intsident alguse just vastaspoole agressiivsest ja vaenulikust käitumisest. Kokkulangevus on kannatanu ja süüdistatava ütlustes vaid selles, et kui S.Z majast väljus, juhtis S.Z kannatanu tähelepanu majas jooksvatele rottidele ning et S.Z-il olid prillid maha kukkunud. Selleks, et hinnata süüdistatava ja kannatanu ütluste usaldusväärsust ning kõrvaldada vastuolud, kõrvutab kohus nende ütlusi asjas kogutud tõenditega, sealhulgas tunnistajate ütlustega. 01.08.2019 ehitusobjektil olnud töötajatest on tunnistajatena üle kuulatud D. P. ja N. I.. Tunnistaja D. P. ütluste kohaselt toimus korter x akende vahetus väljastpoolt, ehitustellingud olid kohe vahetult akna taga. Alustasid kolmekesi tööd kella 11 ajal, x-ndas korteris neid takistati, see nägi välja väga agressiivne, neil keelati tööd teha, öeldi, et kutsutakse politsei. Oli tunnistajaks vägivallale. Algas sellest, et karjuti, sõimati, nägi väga hästi, et vanem naisterahvas tuli trepikojast välja ja läks kiirel sammul esimehe juurde, karjus ja siis lõi esimeest käega vastu nägu. Sel hetkel viibis tema tellingutel kolmandal korrusel tööprotsessil. Tal oli kõik väga hästi näha. See oli ainus löök, teist katset lüüa M. takistas, võttis kätest kinni. Vanem naisterahvas oli esimene, kes kasutas vägivalda. Mingi aja möödudes, umbes minuti pärast, tuli välja selle vanema naisterahva tütar ja hakkas ka telefoni peale salvestama. Tema ise jõudis konflikti lõppu filmida. Kui alustas filmimist, hoidis M. vanemat naisterahvast kätest kinni, et ta rohkem lööke ei saaks teha. M. ei olnud agressiivne. Konflikt häiris
teda, oli väga ebameeldiv moment, päev oli rikutud, häiritud, ei olnud turvatunnet. Nägi, kuidas vanem naine tuli varjualt välja ja kiirel sammul läks otse korteri esinaise juurde, kuulis, kuidas vanem naisterahvas karjus midagi käigu pealt, ei olnud midagi sellist, et oleks seisma jäänud ja vahepeal seal korteri esinaisega suhelnud, läks ja kohe lõi. Vanem naisterahvas lõi näkku, põse piirkonda, vasakult poolt. Korteri esinaisel olid prillid ees, peale seda lööki jäid talle prillid ette, on kindel, et faktilisi lööke oli üks. Pärast seda lööki hakkas korteri esinaine ennast kaitsma, haaras vanema naisterahva kätest kinni, vanem naisterahvas püüdis veel lüüa, aga esinaine haaras selle naisterahva kätest kinni. Fikseeris käed katsel sooritada teine löök. Kavatsust teisele löögile järeldas sellest, et tõstis käe (parema) üles, et lüüa, selle sama käe, millega sooritas esimese löögi. Filmima hakkas siis, kui hoidis kätest kinni. Tunne, et teda võidakse rünnata, tekkis akende monteerimise ajal, vanem naine käitus küllaltki agressiivselt, karjus, olid ähvardused, et tuleb politsei, et nende üle mõistetakse kohut. Nägi konflikti korteriühistu esinaise ja vanema proua vahel algusest lõpuni. Ka tunnistaja N. I.i ütluste kohaselt oli korteri perenaine ärritunud. Kui ta saagis seal, siis mehed ütlesid, et korteriomanik ja ühistu esinaine vaidlevad all. Tuli aknast eemale, vaatas alla ja nägi, et ühistu esinaine hoidis korteriomaniku kätest kinni. Vaatas katuse pealt alla, katus oli aknast umbes poolteist kuni kaks meetrit. Ei näinud löökide andmist. Kui nad elektritööriista välja lülitasid, siis kuulsid karjeid ja hakkasid vaatama, D. ütles, et tule vaata, mis toimub. Konflikt oli ebameeldiv, said aru nii ühest poolest kui teisest osapoolest. Ei olnud seda tunnet, et vanem naisterahvas võiks rünnata või et on ohus, nad ei näinud teda esimest korda, olid teda enne ka näinud, teretasid kõikide elanikega. Tunnistaja M. M. ütluste kohaselt oli ta 01.08.2019 xxx ja reageeris akende vahetamisele nagu tavaliselt, helistas politseisse ja ootas politseid. Kui ta politseisse helistas, läks ema politseile vastu, tema jäi töömehi valvama. Jälgis, kuidas töömehed ta akent lõhuvad, köögiaknast seda vannitoa akent. Tal oli väga kahju, kuidas ta tuli tema vanaaegset korras akent lõhkuma ja mingisuguse vale akna vastu paigaldama. Kuulis ema karjuvat appi, ehmatas ja kui ta alla jõudis, oli talle kohe selge, et tema emale on liiga tehtud. Vaatas, et suur tugev inimene hoiab vanainimest tugevalt kinni, kellel on käed nõrgad ja kes ei jaksaks iialgi teda kinni hoida. Seejärel vaatas, et ta ema prillid on kaugel eespool maas, inimene ei näe midagi ja M. S. hoiab vanainimest tugevalt kinni. Hiljem sai aru, et on randmetest kinni hoidnud. Korraks M. S. märkas teda ja siis lasi ema käed lahti, ema tahtis ära tulla ja M. eest ära ei tulnud. Ema sai sealt kuidagi tulema ja ütles, et M. S. peksis teda. Nägi emal S. küünejälgi, aga põhiline mure oli selles, et vanainimesel vererõhk tõuseb ja siis on inimesel paha olla, läksid EMOsse. Tänase päevani valutab emal lõualuu, hammas, mingi juur läks katki, nüüd arst tuvastas, et mõra on sees ja valutab. Tänaval töömehi ei olnud, olid katusel. Ema rääkis, et tema (ema) hakkas ära tulema ja siis M. S. tuli talle järele ja selja tagant hakkas lööma pähe ning külje peale, see oli vasak pool, kus see hammas on. Vastuseks kannatanu esindaja küsimustele, et miks kohtueelses menetluses andis ütlusi, et töömehed käisid ka korteris sees, aga kohtuistungil seda ei kinnitanud, selgitas tunnistaja, et sai aru, et ei saa paljasõnalist juttu rääkida, et igal asjal peab olema foto ja siis mõtles, et räägib ainult seda, mille kohta on tal foto, puudus tõendusmaterjal. Tegelikult nägi oma silmadega töömeest korteri vannitoas. Hinnates eespool toodud tunnistajate ütlusi, siis ainult D. P. kinnitab kannatanu ütlusi tema löömise kohta. Kuigi S.Z eitab kannatanu löömist ning sellekohaseid ütlusi ei andnud ka M. M. ega N. I., siis lähtudes S.Z-i negatiivsest meelestatust M. S. suhtes puudub kohtul alus tunnistaja D. P. sellekohastes ütlustes kahelda. Kohus arvestab kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et M. S. ja S.Z-i tütre M. M. vahel on pikalt kestnud tsiviilvaidlus (2-17-5713) seoses kaasomandi esemeks olevate ruumide valdamise ja kasutamisega (M. M. ja S.Z-i elukohaga aadressil xxx, Tallinn) ning nende erimeelsused nimetatud korteri akende vahetamise vajalikkuse ja lubatavuse kohta nähtuvad lisaks esitatud e-kirjadele (nt tl 57, 105, 126, 143) ka nende kohtuistungil antud ütlustes. Arvestades veel tunnistaja K. P. ütlusi selle kohta, et S.Z on ka temal randmest kinni haaranud (millest tekkis marrastus) ning seda pärast kohtuistungit (tsiviilasjas 07.11.2017), kus arutelu oli tuliseks läinud (kohtuistungil viibimist ei eitanud ka S.Z ), saab järelikult S.Z-i pidada isikuks, kes võib ärritunud olekus kaotada kergesti enesevalitsuse ning temaga teisel seisukohal olevat või teda emotsionaalsel tasandil negatiivselt puudutanud isikut füüsiliselt rünnata. Praegusel juhul oli
selleks M. S., kellega oli pikaajalisem konflikt seoses S.Z-i ja tema tütre elukohaga. Siinjuures arvestab kohus ka enne konflikti süüdistatava etteheiteid kannatanule seoses majas ringi jooksvate rottidega ning lähtudes etteheite sisust on ilmselge, et tegemist ei olnud kahe isiku vahel aset leidnud rahuliku aruteluga igapäevastel teemadel. S.Z-i agressiivset hoiakut juba enne M. S. vastu suunatud kehalist rünnakut kinnitas ka tunnistaja D. P., andes ütlusi, et kuulis ka S.Z-i karjumist ning S.Z käitus agressiivselt juba akende monteerimise ajal, karjudes ja ähvardades, et tuleb politsei ja nende üle mõistetakse kohut. Kuigi S.Z eitas kontakti K. P.ga, ei kahtle kohus tunnistaja ütlustes. On usutav, et rünne toimus ning põhjustas inimesele üleelamisi, mida ta ei ole suutnud unustada kui isik suudab veel ligikaudu kolm aastat pärast aset leidnud sündmust kirjeldada nii tema ründamist kui ka enda emotsioone sellel ajal. Samas esinevad kannatanu ja tunnistaja D. P. ütlustes siiski vastuolud ning seda nii löökide arvu kui ka prillide maha kukkumise kohta. Kuigi kannatanu ütlused tema löömise asjaolude kohta ei ole väga konkreetsed (ta on andnud ka ütlusi, et tegemist oli ründega ning ta ei oska öelda, mitmest löögist see koosnes), saab kannatanu ütlustest siiski välja lugeda, et esimesel korral lõi süüdistatav teda vasakult näo keskossa nii, et prillid maha kukkusid ning pärast seda tulid juba leebemad löögid juustesse, pähe. D. P. on aga kindel, et nägi konflikti algusest lõpuni ning et S.Z lõi kannatanut vaid ühel korral näkku, põse piirkonda, vasakult poolt, prillid maha ei kukkunud. Lähtudes nii kannatanu kui ka tunnistaja poolt kirjeldatud konkreetsest löögist näkku, saab väita, et mõlemad räägivad ühest ja samast löögist, kuid lisaks prillide kukkumise asjaolude kohta on erinev ka nende edasine kirjeldus toimunu kohta. Kannatanu ütluste kohaselt ei seisnud ta ühes kohas (viinapuu juurest läks rüselus maja poole ja kolmas kord, kui S.Z lõi, oli jälle nö Sadama, nii kirjeldas kannatanu suunda, poole mõned meetrid, kus sai tal kätest kinni), esimesele löögile järgnesid talle veel löögid pähe, pärast mida ta kannatanu käed fikseeris. Tunnistaja ütluste kohaselt aga pärast esimest lööki näkku hakkas korteri esinaine ennast kaitsma, haaras vanema naisterahva kätest kinni, vanem naisterahvas püüdis veel lüüa, aga esinaine fikseeris käed katsel sooritada teine löök. Järelikult ei kinnita tunnistaja kannatanu ütlusi selle kohta, et kannatanu oleks ringi liikunud ning et süüdistatav lõi teda veel peale esimest lööki korduvalt pähe, kuid nii kannatanu kui tunnistajad kinnitavad, et pärast kätest kinni hoidmist konflikt lõppes. Kohtul ei ole siiski alust kahelda kannatanu ütlustes, et süüdistatav tabas teda ka pähe. Ei ole välistatud, et löögid võisid kannatanut tabada ajal, mil tunnistaja võttis välja telefoni ning seadistas selle filmimiseks või kutsus paarimeest. On usutav, et telefoni seadistamiseks peab vaatama telefoni ning ajal, mil tunnistaja pööras pilgu sündmuskohalt, saigi toimuda ka järgnev rünne süüdistatava poolt. Nii kinnitas ka tunnistaja D. P. ise, et pidi telefoni taskust välja võtma ning mõneks sekundiks muidugi vaatas ka ekraani peale. Kannatanu löömist vastu pead ei ole seadnud kahtluse alla ka raviarst, andes välja epikriisi põhidiagnoosiga: pindmine peavigastus, pea muude osade pindmine vigastus ning haiguse kuluna on välja toodud järgnev: korteriühistu esimehe tööülesandeid täites tuli kallale üks korteriomanik täna kell 11, lõi käega vastu nägu, valulikus ninaseljal ja ülemistel igemetel, hammaste kokkusurumine valulik (tl 14). Kohus ei nõustu süüdistatava kaitsja poolt osundatuga, justkui arsti vastuvõtt 5 minutit (epikriisil märgitud kellaajad 18:53, s.o haiguse kulg ja 18:58, s.o seisund väljakirjutamisel) ning märge paranenud kannatanu väljakirjutamisel näitavad, et mingeid haigusnähte M. S. järelikult ei esinenud. Epikriisist nähtub selgelt põhidiagnoos ning kohtul puudub alus selles kahelda. On usutav, et pindmise peavigastuse diagnoosimine ei võtagi kaua aega ning sellel puudub pikaajaline ravi. Juhul, kui arst oleks pidanud vajalikuks täiendavaid uuringuid vms, kajastuks see ilmselt ka epikriisil. Lähtudes kannatanule pandud diagnoosist kinnitab märge paranenud antud juhul kohtu hinnangul üksnes seda, et vajadus lisauuringuteks või raviks puudub. Kannatanu ütlusi tema löömise kohta toetab ka asitõendi vaatlusprotokollis kajastatu, kus pärast seda, kui kannatanu laseb süüdistatava käed lahti, teeb S.Z uuesti käega vehkiva liigutuse M. S. suunas ning pärast lükkab veel M. S. käega rindkere piirkonda. Selline süüdistatava olek kinnitab veelkord süüdistatava negatiivset ja agressiivset hoiakut kannatanu suhtes ning välistab süüdistatava ütlused, justkui oleks agressiivne olnud hoopis kannatanu ise. On loogiline ja usutav, et just selliselt tõugeldes ja kätega vehkides tabas süüdistatav ka kannatanu pead ning järskude liigutuste ajal võisid
eelnevalt kukkuda ka süüdistatava prillid. Siinjuures ei ole kannatanu ka eitanud, et tõrjus süüdistatavat endast eemale ning sellise kehalise kontakti käigus on prillide kukkumine võimalik. Puutuvalt vastuolusse kannatanu ja tunnistaja D. P. ütlustes seonduvalt kannatanul prillide kukkumisega märgib kohus järgmist. Kuivõrd nii kannatanu kui ka süüdistatav kinnitasid, et süüdistatav jõudis veel rääkida rottidest, ei ole kuidagi välistatud, et kannatanu ja süüdistatava kokkupuute algust tunnistaja D. P. ei näinud. Siinjuures arvestab kohus D. P. ütlusi, et pööras tähelepanu sündmusele, kuna alguses karjuti, sõimati ning vastuseks prokuröri küsimusele, et kas fotol 4 nähtav välisuks on sama välisuks, kust see 5-nda korteri elanik välja tuli, vastas tunnistaja, et nad tulid teisest uksest, seal on veel üks varjualune ja veel üks uks. Vastuseks süüdistatava kaitsja küsimusele, et kas ta nägi, kui süüdistatav välisuksest välja tuli, vastas tunnistaja, et nägi, kui süüdistatav varjualusest välja tuli ning teab, et seal on uks. Järelikult ei tähenda vastuolu kannatanu ja tunnistaja D. P. ütlustes seonduvalt kannatanul prillide kukkumisega mitte seda, et nende ütlused ei oleks usaldusväärsed, vaid seda, et D. P. ei näinud enda poolt kirjeldatud löögile eelnevat aega ning just siis võisid kukkuda ka prillid. On loogiline, et olukorras, kus toimub nii sõnaline kui ka füüsiline rünne isiku suhtes, ei tegele rünnatav mitte detailide meelde jätmisega, vaid keskendub konfliktist eemaldumisele, selle maha rahustamisele, mistõttu teatud erisused mingi sündmuse ajalise järjestuse osas võivad siiski tekkida. Praegusel juhul ei muuda aga prillide kukkumise ajaline hetk sündmust kui tervikut ning eespool kirjeldatud tõendid on piisavad, tuvastamaks süüdistatavast lähtuv agressiivsus ning süüdistatava poolt kannatanu löömine vähemalt üks kord näo piirkonda ning korduvalt pähe. Sellised tõendid aga, mis osutaksid hoopis süüdistatavale kui antud asjas kannatanule, puuduvad. Kannatanu soovi ja tahet süüdistatav endast eemale lükata, takistamaks süüdistatavast lähtuvat ohtu, ei saa pidada omapoolseks õigusvastaseks ründeks kannatanu vastu. Ka ei esine kannatanu kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütlustes süüdistatava tegevuse lõpetamiseks sellist vastuolu, mis seaksid tema ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla. Kui kohtueelses menetluses väitis kannatanu, et tõukas ja lõi süüdistatavat kätega, et süüdistatav ründamise lõpetaks, siis kohtuistungil kirjeldas ta kannatanu lükkamist, mitte löömist. Kohus peab loogiliseks kannatanu selgitusi, et pidas silmas kannatanu tõrjumist kätega ning ütluste konteksti arvestades haakuvad need sündmuse kui tervikuga. Kohtule ei ole esitatud ka tõendeid selle kohta, et sündmuse käigus oleks süüdistataval tervisekahjustusi tekkinud. Vastavalt SA Põhja-Eesti regionaalhaigla 01.08.2019 EMO kaardile oli S.Z-i peamine kaebus, et täna oli konflikt korteri ühistu esinaisega, sai löögi vastu pead, teadvust ei ole kaotanud, kaebab peavalu ning soovib fikseerida vigastusi politsei jaoks. Tervisekahjustuste puudumisele osundab EMO kaardil märgitud staatus: kaelalüli palpeerides valutu, pea pööramine ja painutamine vaba, suud saab lahti ja kinni täielikult, palpeerides näokolju luud valutud. Haiguse anamneesina on küll välja toodud, et patsient sai löögi vastu pead, 45 hammas läks katki, tükk lendas ära, kuid sarnaselt prokuröri ja kannatanu esindajaga leiab kohus, et juhul, kui M. S. oleks tõesti löönud süüdistataval hamba katki, oleks löök pidanud olema niivõrd tugev, et sellega oleks ta kindlasti kahjustanud ka näo (suu) piirkonda ning kahjustused oleksid nähtavad. Midagi sellist aga kannatanu kohta esitatud terviseandmed ei kinnita ning kannatanu esindaja on õigesti osundanud, et kuna arstliku läbivaatuse käigus ei tuvastatud S.Z-il isegi mitte pehme koe turset, mis kindlasti oleks löögist tekkinud, siis välistab see võimaluse, et hamba lagunemise põhjuseks saanuks olla väidetav kannatanu löök. Ka hambaarsti poolt esitatud väljavõtet (tl 132-133) S.Z-ile teostatud ravitööst ei saa kuidagi seostada 01.08.2019 aset leidnud sündmusega. Esitatud tõend viitab tavapärasele protseduurile (hambakrooni taastamise täidis), mitte vägivalla tõttu tekkinud hambakahjustusele. Kuna süüdistatava ütluste kohaselt lõi kannatanu teda väidetavalt vastu nägu ja pead, mitte vastu kõhtu, ei saa ka 01.08.2019 EMO kaardil tehtud märget alakõhu kerge valulikkuse kohta seostada vaidlusalase olukorraga. S.Z-il esinevaid tervisekahjustusi ei ole fikseeritud ka 13.09.2019 Regionaalhaigla väljavõttes (tl 130-131). Järelikult ei saa ka rääkida kannatanu poolt süüdistatava vastu suunatud vägivallast ning süüdistatava vastupidised ütlused ei ole usutavad ega haaku esitatud tõenditega. Seda, et kannatanu ei olnud konflikti ajal agressiivne, kinnitas ka tunnistaja
Eeltoodust tulenevalt asub kohus kokkuvõtlikult seisukohale, et just S.Z oli see, kes esimesena agressiivselt käitus, s.o pärast kannatanule etteheidete tegemist kannatanu juurde läks ning teda näo ja pea piirkonda lõi. Puuduvad tõendid selle kohta, et S.Z oleks olnud kannatanu poolt ohustatud. Üksnes M. M. poolt nähtu, st M. S. poolt S.Z-i kätest kinni hoidmine ja S.Z-i prillide maas olemine ei osunda kuidagi sellele, et S.Z oleks olnud kannatavaks pooleks. Kuigi M. M. tõi välja, et emal olid küünejäljed, siis nimetatud kohta puuduvad mistahes viited. Ometi käis S.Z samal õhtul EMOs. On usutav, et juhul, kui tema kätele oleks kinnihoidmisest tõesti mingid kahjustused tekkinud, ei oleks need arsti poolt tähelepanuta jäänud. Asjaolu, et kannatanul ei pruukinud süüdistatava ja tema tütre M. M. hinnangul olla luba korraldada nende kodu akende vahetamist, ei anna õigustust ega alust kasutada kannatanu suhtes vägivalda. Siinjuures peab kohus vajalikuks märkida, et kuigi kohtule on esitatud ka tõendeid akende vahetamise õiguslike asjaolude kohta (nt Muinsuskaitse osakonna juhtivspetsialisti e-kiri M. M.-le, tl 143, tsiviilasja materjalid), siis antud juhul ei menetle kohus süütegu omandi vastu, vaid avaliku korra vastast süütegu, mistõttu ei pea kohus põhjendatuks ega vajalikuks analüüsida, kas ühistul oli süüdistuses näidatud ajal õigus akende vahetamiseks või mitte, seda enam, et S.Z-i ja korteriühistu vahel on mitmed tsiviilvaidlused, vaid annab hinnangu üksnes kriminaalmenetluse esemeks olevale kuriteole. Järgnevalt hindab kohus, kas korduvalt lahtise käega näo ja pea piirkonda löömine võis põhjustada kannatanule valu, st kas KarS § 121 järgi kvalifitseeritava teo koosseisulised tunnused on täietud. Kuigi pärast aset leidnud intsidenti ei ole tervisekahjustusi kannatanul fikseeritud, on kannatanu kinnitanud löömisest põhjustatud valu ning kohtu hinnangul on sellekohased ütlused usutavad. Lähtudes tunnistaja D. P. ütlustest ei olnud tegemist kannatanut üksnes riivava löögiga, vaid konkreetselt kannatanu näkku suunatud löögiga. Löök näkku on juba iseenesest valulik ning olukorras, kus löögid tabavad korduvalt pead, ei ole valuaistingute tekkimine kaheldav. Üksnes asjaolu, et löögist ei teki tervisekahjustust, nt nahamarrastust või selgelt nähtavat punetust, ei tähenda, et löök oli nõrk ning järelikult valutu. Siinjuures ei muuda antud juhul lööki vähemvalulikuks ka tõsiasi, et lööjaks oli kannatanust vanem naisterahvas. Süüdistatava kaitsja on küll esitanud tõendid selle kohta, et 13. juulil S.Z-il puugihammustus (tl 134) ning tal on diagnoositud reumaatiline polümüalgia (tl 137), kuid arvestades videosalvestusel talletatut, s.o S.Z-i kätega kannatanu suunas vehkimist ning kannatanu eest lükkamist, ei kahtle kohus, et tema kätes oli piisavalt jõudu ning eelviidatud haigusnähud ei olnud kuidagi takistuseks kannatanu löömises ning talle seeläbi valu põhjustamises. Siinjuures arvestab kohus, et ka keskmise objektiivse kõrvaltvaataja (tunnistaja D. P.) seisukohast vaadatuna oli kannatanule suunatud vägivald ilmne ning seega on kannatanule valuaistingu tekkimine süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et S.Z-i käitumises on tuvastatav KarS § 121 järgi kvalifitseeritav süütegu, s.o valu tekitanud kehaline väärkohtlemine. Kvalifitseerimiseks S.Z-i käitumine KarS § 263 lg 1 p 1 järgi on vajalik ka juhuslike asjasse mittepuutuvate isikute rahu häirimine. Süüdistuse kohaselt häiris S.Z Kooli tn 1 töötanud ehitajate rahu ning ohustas nende turvatunnet. Riigikohus on märkinud, et avaliku korra rikkumisena saab vaadelda vaid tegu, millega rikutakse seda pealt nägevate kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute avalikku õigusrahu piisavalt intensiivselt ning rikkumise intensiivsuse hindamisel tuleb silmas pidada avaliku korra olemust. Kuivõrd avaliku korra sisustamine on väärtushinnanguline, tuleb avaliku korra ja avaliku õigusrahu rikkumise kindlakstegemisel anda juhtunule hinnang kogu sündmustiku konteksti silmas pidades (3-1-1-60-10 p-d 14 ja 15.3). Süüdistuse kohaselt seisnes Kooli tn 1 töötanud ehitajate häirimine ja nende turvatunde ohustamine süüdistatava poolt korduvalt lahtise käega M. S. näo ja pea piirkonda löömises. Lähtudes süüdistuse sisust on kohtu hinnangul välistatud, et S.Z oleks ohustanud Kooli tn x töötanud ehitajate turvatunnet. Ehitajateks olid tunnistajatena üle kuulatud D. P., kes kinnitas konflikti ajal tellingutel viibimist ning N. I., kelle sõnade kohaselt oli ta sel ajal katusel. Kohtule jääb arusaamatuks, kuidas saab olukorras, kus isikud on süüdistatavale kättesaamatud, nende turvatunnet ohustada. Kuivõrd
tunnistaja N. I. kinnitas, et tema löömist ei näinud, ei saa ta ka olla isikuks, kelle rahu oleks löömisega häiritud. Küll aga saab kohtu hinnangul jaatada D. P. rahu häirimist. Tunnistajana üle kuulatud D. P. viibis kannatanu ja süüdistatava vahel aset leidnud konflikti läheduses, s.o tema sõnade kohaselt umbes 15-20 meetri kaugusel tellingutel. Vastuseks prokuröri küsimusele, et kuidas tunnistaja ise sellesse konflikti suhtus, kas see häiris kuidagi, sellise vägivalla pealt nägemine, vastas tunnistaja, et muidugi, see oli väga ebameeldiv moment, päev oli rikutud, häiritud, ei olnud turvatunnet. Kohtu hinnangul on igati loogiline, et isik, keda olukord tegelikult ei häiri või ei pea sündmust kuidagi tavatuks, ei asu ka sündmust talletama. Just D. P. poolt konflikti filmima asumine kinnitab, et olukord oli pingeline, mistõttu tema ütlused nii konflikti tõsiduse kui ka enda häirituse kohta on tõsiseltvõetavad. Järelikult oli ka aset leidnud vägivalla tõttu tema avalikku õigusrahu häiritud piisavalt intensiivselt ning süüdistatava kaitsja vastupiD.e seisukoht on oletuslik. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et on täidetud KarS § 263 lg 1 p 1 süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Subjektiivsest küljest eeldab eelnimetatud paragrahvis sätestatud tegu tahtlust ning kohtu hinnangul on süüdistatava käitumises tuvastatud vähemalt kaudne tahtlus. S.Z , lähenedes avalikus kohas, s.o kortermajade juures, mis ei ole piiratud juurdepääsuga koht, agressiivselt meelestatuna kannatanule, kasutades kannatanu suhtes ka vägivalda, pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönas seda. Sündmus leidis aset päevasel ajal, mil toimus S.Z-i elukoha akende vahetus ning talle oli kindlasti teada see, et tema akna taga, s.o katusel ja tellingutel, s.o sündmuskoha vahetus läheduses, viibivad ehitustöölised ning seega pidi S.Z võimalikuks pidama ka asjasse mittepuutuvate isikute õigusrahu häirimist ja möönma seda. Asjaolu, et süüdistatav ei pööranud kõrvalistele isikutele tähelepanu, olles nö pimestatud iseenda vihast kannatanu suhtes, ei välista ega vähenda süüdistatava vastutust avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest. Lähtudes eeltoodust kohus leiab, et süüdistuses kirjeldatud tegu on aset leidnud ning selle pani toime süüdistatav. Süüdistatava tegevuse õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Süüdistatava tegu oli õigusvastane ja ta on süüdi kuriteo toimepanemises, ta on süüvõimeline isik ja ta tegutses tahtlikult. Tsiviilhagi KrMS § 310 lg 1 kohaselt juhul, kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama sätte lõike 4 järgi peab isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Vastavalt VÕS §-le 1045 lg 1 p 2 on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Riigikohus on lahendis 1-18-7833 selgitanud (p-d 23 ja 24), et kannatanu kahjuhüvitusnõue võib kriminaalmenetluses tulla kõne alla tsiviilhagi lahendades ka siis, kui kohus on süüdistatava karistusõigusliku vastutuse eeldusena tuvastanud üksnes valu tekitamise. Deliktiõiguslikult on vaja hinnata seda, kas ja kui intensiivselt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega kannatanu kehalist terviklikkust rünnati ning tema tervislikku seisundit mõjutati. Kohtu hinnang isikukahju kohta sõltub igal üksikjuhul konkreetsetest teo toimepanemise asjaoludest ja see tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal tuvastada. Igasugune valu tekitav kehaline väärkohtlemine kujutab endast potentsiaalselt sellist tegu, millega võib tekitada kannatanule olulisi negatiivseid tagajärgi ja mis võivad olla aluseks kahju hüvitamisele. Seepärast on ka sellise käitumise korral põhjust kõnelda võimalikust deliktiõiguslikust vastutusest (VÕS § 1045 lg 1 p 2) ja kannatanu kahjuhüvitusnõudest. See hõlmab mittevaralise kahju hüvitamist, mille all mõistetakse eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (VÕS § 128 lg 5).
Kuna käesoleva otsusega mõistab kohus S.Z-i avaliku korra raskes rikkumises süüdi ning kohus tuvastas kannatanul süüdistatava tegevuse tagajärjel valuaistingute tekkimise, on kahju kannatanule tekkinud järelikult süüdistatava õigusvastase tegevuse tagajärjel ning süüdistatav vastutab tema poolt tekitatud kahju eest. Antud asjas on kannatanu enda esindaja kaudu esitanud tsiviilhagi, milles palub süüdistatavalt välja mõista kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamiseks 5 eurot ning mittevaralise kahju hüvitamiseks 1150 eurot. Kohtuistungil jäi kannatanu esindaja hagiavalduse juurde. Varaline kahju. Esitatud tsiviilhagi kohaselt oli kannatanu talle kahju tekitamise tõttu sunnitud 01.08.2019 pöörduma arsti vastuvõtule Ida Tallinna Keskhaigla EMO-sse ning tasuma visiiditasu summas 5 eurot vastavalt üldisele korrale. Kannatanu esitas nimetatud summa tasumise kohta ka kviitungi. Nimetatud kulu ehk otsese varalise kahju tekkimine VÕS § 128 lg 3 tähenduses oli vahetus põhjuslikus seoses kahtlustatava poolt kahju tekitamisega – seda kulu ei oleks tekkinud kui kahtlustatav poleks kirjeldatud moel kahju tekitanud. Süüdistatav ja tema kaitsja hagi õigeks ei võtnud ning nõuet ei tunnistanud. Kohtu seisukoht varalise kahju nõudes. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 128 lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Vastavalt sama sätte lõikele 3 hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Antud juhul on kannatanu esindaja esitanud kohtule tõendi (kviitungi) selle kohta, et 01.08.2019 on tasutud 5 eurot. Kohus nõustub kannatanu esindaja seisukohaga, et nimetatud kulu ehk otsese varalise kahju tekkimine VÕS § 128 lg 3 tähenduses oli vahetus põhjuslikus seoses S.Z-i poolt kahju tekitamisega – seda kulu ei oleks tekkinud, kui süüdistatav ei oleks kannatanut löönud. Eelnevast lähtuvalt on kohtu hinnangul põhjendatud mõista süüdistatavalt kannatanu kasuks välja otsene varaline kahju, s.o 5 eurot. Mittevaraline kahju. Mittevaralise kahjuna taotleb kannatanu süüdistatavalt välja mõista kahju hüvitis summas 1150 eurot. Hagiavalduses on välja toodud, et kannatanu tundis tekitatud kehavigastuse tõttu füüsilist valu, samuti põhjustab vägivallategu kannatanule pea alati ka vaimset stressi ja üleelamist, seda pidi taluma kannatanu ka käesolevas asjas. Riigikohtu praktika analüüsis mittevaralise kahju hüvitamise kohta on tuvastatud, et avaliku korra raske rikkumisena kvalifitseeritud süüteoga tekitatud mittevaralise kahju hüvitis oli aastal 2016 keskmiselt 1200 eurot. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel on asjakohane võtta arvesse järgnevaid aspekte nende kogumis: 1) kannatanule tekitatud kehavigastused ja tervisekahjustused ei olnud rasked, kuid teisalt asjaolusid, et 2) kannatanule tekitati valu korduva löömisega ning 3) seoses tema poolt korteriühistu juhatuse liikme kohuste täitmisega, 4) samuti seda, et puudus kannatanupoolne eelnev verbaalne provotseerimine või mistahes muu õigusvastane käitumine. Seetõttu leiab kannatanu, et õiglane mittevaralise kahju hüvitis on käesoleval juhul veidi – kuid mitte oluliselt – alla kohtupraktika keskmist hüvitise määra. Kannatanu kohtuistungil antud ütluste kohaselt oli tema uni häiritud ning negatiivne üleelamine pärssis tema igapäevaseid asjaajamisi mitu päeva. Süüdistatav ja tema kaitsja hagi õigeks ei võtnud ning nõuet ei tunnistanud. Kohtu seisukoht mittevaralise kahju nõudes. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel
rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kuna praegusel juhul ei ole kannatanule ulatuslikke tervisekahjustusi tekitatud, ei saa kohtu hinnangul rääkida ka kannatanu sellisest füüsilisest ja hingelisest valust, mis oleks toonud kaasa tema elukvaliteedi pikaajalise languse. Puuduvad andmed, et kannatanu tavapärane elukorraldus oleks aset leidnud intsidendi tõttu märkimisväärselt muutunud või et tal oleks esinenud emotsionaalne kurnatus või muu psüühiline vaevus, mis oleks tal takistanud olukorraga toime tulla. On loomulik, et negatiivne kogemus ning füüsiline kokkupuude teise inimesega võivad olla häirivad, kuid üksnes valuaistingute kogemine ei tähenda automaatselt ka sellist vaimset stressi või kehaliselt tuntavaid üleelamisi, mis tooksid kaasa vajaduse edasiseks arstlikuks sekkumiseks. Kannatanu ütluste kohaselt oli tema uni häiritud ning negatiivne üleelamine pärssis mitu päeva tema igapäevaseid asjaajamisi, kuid puuduvad tõendid, et selline lühiajaline häiritus oleks kannatanu tervisele silmnähtavalt mõjunud, st oleks näiteks tekkinud vajadus pöörduda vastava spetsialisti poole stressiga toimetulekuks vms. Üksnes asjaolu, et süüdistatav on kannatanu suhtes jätkuvalt negatiivselt meelestatud või et kannatanule tekitati valu korteriühistu juhatuse liikme kohuste täitmisega, ei ole mittevaralise kahju hüvitamiseks taotletavas määras piisav. Valu põhjustamise tagajärgede hindamisel ei mängi olulist rolli ka kannatanu esindaja poolt osundatu, et puudus kannatanupoolne eelnev verbaalne provotseerimine või mistahes muu õigusvastane käitumine. Küll ei saa aga arvestamata jätta kannatanule valuaistingute põhjustamist, sellest tekkinud lühiajalist igapäevaelu häiritust ning süüdistatava jätkuvat negatiivset hoiakut kannatanu suhtes, mistõttu leiab kohus, et mittevaralise kahju suuruseks on 100 eurot, mis tuleb süüdistataval kannatanule hüvitada. Viivise nõue VÕS § 113 lg 1 alusel Kannatanu esindaja taotleb S.Z-ilt kannatanu kasuks välja mõista viivised nii kahjuhüvitise nõudelt kui ka menetluskuludelt. Lahendades süüdistatava vastu esitatud tsiviilhagi võtab kohus esmalt seisukoha viivise põhjendatuse kohta esitatud kahjuhüvitise nõudelt. Tsiviilhagis on kannatanu taotlustes punktis 6 välja toodud, et S.Z-ile tuleb panna kohustus tasuda M. S. hüvitamisele kuuluvalt kahjuhüvitiselt viivist alates hüvitise suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Samas tsiviilhagi punktis 12 on märgitud, et kannatanu nõuab VÕS § 113 lg 1 ja 2 alusel viivist kahjuhüvitise nõudelt alates nõude esitamisest kahtlustatavalt. Seega on kannatanu esindaja pidanud võimalikuks nõuda viivist kas alates kohtuotsuse jõustumisest või nõude esitamisest kahtlustatavale. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohtu hinnangul on viivise väljamõistmine süüdistatavalt põhjendatud. Selleks, et distsiplineerida ja motiveerida süüdistatavat leidmaks vahendeid kahjuhüvitise tasumiseks ning seda võimalikult lühikese ajavahemiku jooksul, on viivise väljamõistmine vajalik. Kuna S.Z tsiviilhagi ei tunnista, leiab kohus, et viivise väljamõistmine on põhjendatud alates kohtuotsuse jõustumisest. Seda, et viivisenõuet saab rakendada alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni, on pidanud võimalikuks ka Riigikohus (nt RKKKo 1-16-5540 p 32). Lähtudes võlaõigusseaduses sätestatud mõistlikkuse ja hea usu põhimõtetest loeb kohus ka põhjendatuks, et väljamõistetud viivis ei tohi ületada põhinõude suurust. Karistuse mõistmine KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 263 lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. KarS § 56 lg 2 järgi võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega.
Kohtu hinnangul on S.Z-i puhul võimalik karistuse eesmärke saavutada kergema karistusega, s.o rahalise karistusega. S.Z on varem kriminaalkorras karistamata isik ning karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistust kergendava asjaoluna saab KarS § 57 lg 1 p 7 kohaselt arvestada süüteo toimepanemist kõrges eas inimese poolt. Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süü suurust, süüdistatava isikut, samuti lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja võimalusest mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, leiab kohus, et S.Z-ile võib karistuseks mõista rahalise karistuse tunduvalt alla sanktsiooni keskmäära, s.o 80 päevamäära. Kuna vastavalt teatisele S.Z-i keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta oli S.Z-i keskmise päevasissetuleku suuruseks 2018. aastal 9,21 eurot (tl 77), kuid KarS § 44 lg 2 kohaselt on miinimumpäevamäära suuruseks 10 eurot, on rahaliseks karistuseks järelikult 800 eurot. Kuna süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata ning arvestades kergendava asjaolu esinemist, peab kohus võimalikuks jätta karistus KarS § 73 lg 1,3 alusel täielikult täitmisele pööramata, kui S.Z ei pane 1-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Nimetatud tähtaeg on piisav, hindamaks süüdistatava edasist käitumist ning tema püüdlusi järgida ühiskonnas kehtivaid reegleid ja tavasid. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Seejuures arvestatakse käesoleva seadustiku §-s 182 sätestatud erandeid. Menetletavas kriminaalasjas on menetluskuludeks S.Z-i kaitsjale ja kannatanu M. S. esindajale makstud tasu ning süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest. Kuna kohus mõistis S.Z-i talle esitatud süüdistuses süüdi, jääb tema poolt valitud kaitsjale makstud tasu tema enda kanda. Kannatanu esindaja esitas kohtule taotluse mõista süüdistatavalt välja kannatanu menetluskulu, s.o esindajale makstud tasu summas 5490 eurot (koos käibemaksuga). 30.03.2021 kohtuistungil täpsustas kannatanu esindaja esitatud taotlust, tõmmates töö kirjeldusest maha viimase punkti (osalemine kohtuistungil 18.11.2020, 2 tundi, 300 eurot – jäi ära), märkides taotlusesse käsikirjaliselt täiendavalt punktid 15 (16.02.2021 kohtule esitatud taotlus, 36 minutit, 90 eurot), 16 (17.02.2021 osavõtt kohtuistungist 36 minutit, 90 eurot) ja 17 (30.03.2021 osavõtt istungist vastavalt protokollile (kohtu märkus – istung kestis 3,5 tundi, seega eeldatav tasu 3,5 x 150 = 525 eurot, pluss käibemaks). RKKKo on lahendis nr 3-1-1-60-14 märkinud, et kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb kohtul silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust. Seejuures on kohtul kaalutlusruum, hindamaks tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende koostamisele kulunud aega. Isikule tuleb hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis on seotud põhjendatud kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata. Hinnates kohtule esitatud kuluarvestuses näidatud töö kirjeldusi ja neile kulunud aega, leiab kohus, et esitatud taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Arvestades kriminaalasja vähest mahtu ning asjaolu, et tegemist ei olnud sisult keeruka kriminaalasjaga, mis vajaks ulatusliku materjali läbitöötamist või tihedat arutelu kliendiga, on kohtu hinnangul ülepaisutatud järgmised taotluses märgitud tegevused: - p 2 - kriminaaltoimiku tutvumine 5 tundi ja 30 minutit, kohtu hinnangul põhjendatud on 3 tundi, st 450 eurot; - p 3 - nõupidamine kliendiga 26.02.2020 - lähtudes taotluses näidatud korduvatest nõupidamistest kliendiga jätab kohus nimetatu täies ulatuses arvestamata, kuna tegemist on liigselt kulutatud ajaga, peale selle on taotluses märgitud kaks punkti number 3, nendest teise punkti nr 3 „tsiviilhagi koostamine..“ eest tasu 150 eurot on kohtu hinnangul põhjendatud; - p 8 – tutvumine kaitseakti, kohtuistungi protokolli ja kohtu alla andmise määrusega jne – on põhjendatud 30 minutit ehk 75 eurot (punktis 7 on märgitud ajakuluna eelistungil osalemine Harju Maakohtus ja nõupidamine kliendiga, mistõttu jääb kohtule arusaamatuks, kuidas läks punktis 8 loetletud toimingutele niivõrd palju aega);
- p 13 - kohtuistungite protokollidega tutvumine 3 tundi (kuna kohtukõne koosnes suures osas menetlusosaliste ütluste ja esitatud tõendite refereerimisest ning tõendite sisulist analüüsi oli vaid ligikaudu viiel lehel, siis on nimetatud aeg hõlmatud järgmise punktiga, s.o kohtukõne ja kohtuvaidluste ettevalmistamisega 4 tundi – punkt 14); - p 15-16: punktis 15 16.02.2021 kohtule esitatud taotlus 36 minutit, st 90 eurot on sama tegevus, mis märgitud punktis 16 - 17.02 kohtuistungil osalemine, milline tegelikult kestis 24 minutit, so 60 eurot on põhjendatud; Lisandub taotluses märgitud p 17 – osalemine 30.03.2021 kohtuistungil vastavalt protokollile 3,5 tundi ehk 525 eurot. Seega peab kohus mõistlikuks kannatanu esindaja tasuks 3690 eurot, millele lisandub käibemaks 738 eurot, kokku 4428 eurot. Arvestades kaitsja poolt esitatud õigusliku argumenteerituse asjakohasust ning osutatud õigusteenuse vajalikkust, hindab kohus kaitsja poolt näidatud tunnihinna 150 eurot pluss käibemaksuga põhjendatuks. Siinjuures arvestab kohus ka KrMS § 182 lg 3 sätestatut, mille kohaselt tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse osalise rahuldamise korral jaotab kohus tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu, süüdimõistetu ja tsiviilkostja vahel. Antud asjas rahuldas kohus tsiviilhagi osaliselt, seega kohaldub KrMS § 182 lg 3 ning kohus leiab, et süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõistetav valitud esindaja tasu on proportsionaalne ka tsiviilhagi rahuldamise ulatusega. Kohus mõistab süüdistatavalt välja kannatanu kasuks 2400 eurot, ülejäänud esindaja kulu jääb kannatanu enda kanda. Süüdistatavalt KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel tuleb välja mõista süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis on vastavalt KrMS § 179 lg 1 p 2 teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära, s.o 876 eurot. Kohus leiab, et KrMS § 180 lg 3 alusel võib osaliselt – summas 600 eurot jätta sundraha riigi kanda, arvestades süüdistatava varalist seisundit. Kuigi süüdistatav ega tema kaitsja ei ole kohtult taotlenud võimalust tasuda menetluskulu ositi, siis lähtudes sellest, et kohus mõistis süüdistatavalt välja tsiviilhagi ning süüdistatav on pensionär, võib rahalisi kohustusi pidada suurteks, mistõttu kohus leiab, et süüdistatava raskesse majanduslikku olukorda mitte asetamiseks on põhjendatud võimaldada S.Z-il tasuda menetluskulud 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p 7, 12). Kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Kannatanu esindaja taotluse panna süüdistatavale kohustus tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras jätab kohus rahuldamata. Kohus arvestab, et kohus võimaldas S.Z-il tasuda menetluskulusid ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest ning kannatanu esindaja taotlus mõista viivis välja alates kohtuotsuse jõustumisest kitsendaks S.Z-i õigusi. Asitõendid KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Süüdistusakti kohaselt on asitõenditeks videosalvestus CD-plaadil, mis asub kriminaalasja materjalide juures. Kohus leiab, et CD plaat tuleb kohtuotsuse jõustumisel jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaalasja materjalide juurde. Arvestades eeltoodut ja juhindudes KrMS §§ 175, 179, 180, 301, 309 lg 3, 315, 318, 319 kohus otsustas: Süüdi tunnistada S.Z KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ja mõista talle põhikaristuseks rahaline karistus 80 päevamäära ulatuses (arvestades miinimumpäevamäära 10 eurot), s.o 800 eurot.
KarS § 73 lg 1,3 kohaselt karistust täielikult ei pöörata täitmisele, kui S.Z 1-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 kohaselt on katseaja alguseks 30.04.2021.a. KrMS § 310 lg 1 ning VÕS § 1043 ja 1045 alusel M. S. tsiviilhagi rahuldada osaliselt ning välja mõista S.Z-ilt M. S. kasuks kuriteoga tekitatud varalise kahju katteks 5 eurot ning mittevaralise kahju katteks 100 eurot, mis kanda M. S. arveldusarvele EExxx AS LHV Pank. Rahuldada tsiviilhagi viivisenõue ning välja mõista S.Z-ilt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kannatanu M. S. nõude kogusummas 105 eurot täitmiseni M. S. kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 105 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 1 ning § 180 lg 1 alusel välja mõista S.Z-ilt kannatanu M. S. kasuks valitud esindajale makstud tasu hüvitamiseks 2400 eurot, mida võib tasuda ühe aasta jooksul (igakuiselt vähemalt 200 eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest M. S. arveldusarvele EExxx AS LHV Pank. KrMS § 175 lg 1 p 9 ning § 180 lg 1 alusel välja mõista S.Z-ilt riigieelarve tuludesse menetluskulud: süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 276 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel jätta sundraha osaliselt summas 600 eurot riigi kanda. Menetluskulud summas 276 eurot võib tasuda ositi 12 kuu jooksul (igakuiselt vähemalt 23 eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank, EE502200221014193355 Swedbank, või EE401700017002872300 Luminor Pank. Maksekorraldusele on kohustuslik märkida viitenumber 99921700019944.
Makseinfo koos kohtuotsusega kättesaadav e-toimiku süsteemi kaudu. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud.
Asitõendid - CD plaat, mis asub kriminaalasja materjalide juures - jätta kohtuotsuse jõustumisel KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaalasja materjalide juurde. Edasikaebamine Kohtuotsusele võib 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest esitada kirjalikult apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule. Kohtuotsus on kuulutatud ja avalikult teatavaks tehtud 30.04.2021.a. Kohtunik (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.