Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

EDASIKAEBE KORD

Kohtuotsuse peale võivad süüdistatav, kaitsja ja kannatanu esitada apellatsiooni. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb kohtule teatada kirjalikult Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest, s.o alates 29.04.2021. Apellatsioon esitatakse Tallinna ringkonnakohtule kirjalikult 15 (viieteistkümne) päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, s.o alates 29.04.2021. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja

võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates 15 (viieteistkümne) päeva jooksul.

I SÜÜDISTUSE SISU

Alexey Korotkov’i süüdistatakse selles, et tema lõi 11.11.2019 ajavahemikul 01.22 kuni 01.33 Tallinnas xxx asuva kortermaja trepikojas, kus asuvad korterid nr 37-72, XXi tahtlikult üks kord noaga jala suunas, kuid löök ei tabanud ja läbistas üksnes kannatanu püksid. Seejärel asus XX ennast kaitsma ning tekkinud rüseluse käigus lõi Alexey Korotkov tahtlikult noaga XXi vähemalt kolm korda kaela ja ülaselja piirkonda. Alexey Korotkov põhjustas noalöökidega XXile torke-lõikehaava vasakul alalõuanurga piirkonnas koos sisemise kägiveeni vigastusega, mis on eluohtlik tervisekahjustus; torke-lõikehaava vasakul pool ülaseljal koos trapetslihase ja kaela ristiarteri pindmise haru vigastusega ning pindmise torke-lõikehaava kukla piirkonnas. Alexey Korotkov teadis, et noaga inimest kaela ja kehasse lüües võib kannatanule tekitada mistahes raskusega tervisekahjustusi, s.h eluohtlikuid tervisekahjustusi, ning ta pidas ka raskete tagajärgede saabumist võimalikuks. Oma tegevusega pani Alexey Korotkov tahtlikult toime teisele inimesele raskete tervisekahjustuste tekitamise, millega põhjustati oht elule, s.o KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

II MENETLUSE KÄIK

Süüdistatava Alexey Korotkov’i seisukohad on kajastatud kohtuotsuse alajaotuses III. Kohtuliku uurimise käigus uuriti järgmisi tõendeid: ristküsitluse vormis kuulati üle süüdistatav Alexey Korotkov, kannatanu XX, tunnistajad S. M., O. M., I. B., A. K. ja ekspert Anu Adams. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-1-1-22-10, 26.05.2010.a.). Kohtuliku uurimise käigus esitas prokurör kirjalikud tõendid, millised avaldati ja lisati kriminaalasja materjalidele: - häirekeskusele tehtud kõne salvestis ja selle kohta koostatud asitõendi vaatlusprotokoll, CDplaat /t kd 1 lk 90-97, 98/; - 11.11.2019.a sündmuskoha vaatlusprotokoll fototabeliga /t kd 1 lk 99-109/; - 11.11.2019.a isiku (XX) läbivaatuse protokoll /t kd 1 lk 110-111/; - Tallinna Kiirabi kiirabikaart xxx /t kd 1 lk 112/; - Tallinna Kiirabi kiirabikaart xxx /t kd 1 lk 113/; - SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla väljavõte haigusloost /t kd 1 lk 114-116/; - 21.11.2019.a koostatud isiku kohtuarstliku ekspertiisiakt nr 19E-PÕI0213, õiend /t kd 1 lk 117-119, 120-121/; - SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla ambulatoorne epikriis /t kd 1 lk 122-123/; - SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla statsionaarse epikriis /t kd 1 lk 124-129/; - ambulatoorse külastuse väljatrükk /t kd 1 lk 130-131/; - asitõendi vaatlusprotokoll fototabeliga (XX’i riideesemed) /t kd 1 lk 132-143/;

- üleandmise-vastuvõtmise akt, turvakaamera videosalvestised ja nende kohta koostatud asitõendi vaatlusprotokoll (xxx hoone turvakaamera salvestised), CD-plaat /t kd 1 lk 144, 145156, 157/; - päring Olympic Casino Eesti AS-le ja vastus päringule /t kd 1 lk 158-161/; - Swedbank AS konto väljavõtte Alexey Korotkov’i kohta /t kd 1 lk 162-166/; - Alexey Korotkov’i 03.12.2019.a-l kahtlustatavana kinnipidamise kohta koostatud protokoll /t kd 1 lk 167-175/; - elukohast lahkumise keelu kohaldamise määrus /t kd 1 lk 176-177/; - Alexey Korotkov’i karistusregistri väljatrükk /t kd 1 lk 178-179/; - Maksu- ja Tolliameti tõend isiku maksustatava tulu kohta /t kd 1 lk 180-181/; - päring SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikusse ja vastus päringule /t kd 1 lk 182-185/; - päring SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinikusse ja vastus päringule /t kd 1 lk 186-189/; - DNA-proovi võtmise vorm, saatekiri /t kd 1 lk 190-191/; -XX’i avaldus asitõendite osas, üleandmise- vastuvõtmise aktid /t kd 1 lk 192-200/; - riigi õigusabi andmise määrus, tasutaotlus /t kd 1 lk 201-204/; Antud tõendite avaldamisele pooled vastu ei vaielnud. Kohus järgnevalt nimetab kohtuistungil avaldatud ja uuritud tõendeid ja materjale, mis ei tulene süüdistusaktist või mille osas esines pooltel vastuväiteid, või mille puhul taotleti eeluurimisel antud ütluste avaldamist. Kaitsja taotles esitada, avaldada kirjalikest tõenditest: - Alexey Korotkov’i tööandja iseloomustuse /t kd 2 lk 55/; Prokurör vastu ei vaielnud, kohus võttis nimetatud kirjaliku tõendi vastu, see avaldati ja lisati kriminaalasja materjalidele. Kohtu initsiatiivil tehti kindlaks kannatanu kasv, prokurör esitas kohtule päringu SA Viljangi Haigla sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskusse, päringu vastuse selles osas /t kd 2 lk 82-85/. Prokurör taotles avaldada KrMS § 293, § 289 lg 1 alusel vastuolu tõttu 04.12.2019.a kahtlustatavana ülekuulamise protokollist (t kd 2 lk 87) alt teise lõigu teise ja kolmanda lause, mis algab sõnadega ,,Läksime tülli’’ ja lõpeb sõnadega ,,silma piirkonda’’. Kaitsja avaldamisele vastu ei vaielnud. Kohus rahuldas prokuröri taotluse ja prokurör avaldas kahtlustatavana kinnipidamise protokolli eelviidatud ulatuses. Kohus tegi päringu kannatanu poolt tema juhtumiaegsele väidetavale tööandjale xxx OÜ /t kd 2 lk 2-3/ ning päringule saabus vastus /t kd 2 lk 12/. Kohtuistungil kuulati vahetult häirekeskusele tehtud kõne salvestist, samuti vaadeldi kohtuistungil vahetult asitõendi vaatlusprotokolli (xxx hoone turvakaamera salvestised) lisaks olevaid videosalvestisi.

Poolte seisukohad:

Prokurör leidis, et Alexey Korotkov’i tegevus on KarS § 118 lg 1 p 1 järgi õigesti kvalifitseeritud, tõendamist on leidnud objektiivne koosseis. Prokuröri hinnangul pani A. Korotkov toime antud kuriteo otsese tahtlusega, õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Prokurör taotles A. Korotkov’i süüdi tunnistamist ja karistamist KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest vangistusega 6 aastat. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 03.12-04.12.2019.a, s.o 2 päeva, mõistes karistuseks 5 aastat 11 kuud 28 päeva. Lisaks taotles prokurör süüdistatavalt välja mõista menetluskulud, s.h kohtuarstliku ekspertiisi kulu summas 84 eurot ja määratud kaitsjale makstud tasu. Tsiviilhagi osas märkis prokurör, et kuivõrd A. Korotkov on kannatanu poolt esitatud hagi varalise kahju osas õigeks võtnud, siis palus prokurör TsMS § 440 lg 1 alusel A. Korotkov’ilt välja mõista kannatanu kasuks varalise kahju hüvitis summas 749 eurot. Eeldused mittevaralise kahju hüvitamiseks on täidetud, kuid kahju hüvitamise määr on kohtu diskretsiooniotsus ning prokurör palus kohtul mõista välja mittevaralise kahju osas hüvitis kooskõlas kohtupraktikaga. Asitõendite osas märkis prokurör, et kriminaalasja materjalide lisatud CD-plaadid tuleb jätta kriminaalasja materjalidele, asitõendite hoidlas asuvad proovid, pakendid 1-3 palus hävitada kohtuotsuse jõustumisel ning asitõendite hoidlas asuvad kannatanu jope ja pluusi palus tagastada kannatanule kohtuotsuse jõustumisel. Kaitsja leidis, et Alexey Korotkov tegutses hädakaitseseisundis, ületamata hädakaitse piire. Kaitsja hinnangul käitus A. Korotkov KarS §-s 31 kirjeldatule, s.o tema tegu ei olnud õigusvastane, kui ta seda toime pannes kujutas ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Kaitsja hinnangul ei ole täpselt võimalik kindlaks teha, mis toimus süüdistuses nimetatud ajal ja kohas A. Korotkov’i ja XX’i vahel. Kaitsja palus A. Korotkov’i õigeksmõistmist temale esitatud süüdistuses, kuid alternatiivselt kui kohus leiab, et A. Korotkov ületas hädakaitse piire, palus kaitsja kohtul arvestada kuriteo toimepanemise erandlikke asjaolusid ja karistuse mõistmisel kohaldada KarS § 61 ja mõista karistus alla alammäära. Kaitsja taotles A. Korotkov’i karistamist vangistusega 1 aasta, mis jätta KarS § 73 alusel tingimisi täitmisele pööramata 2 aastase katseajaga. Menetluskulud palus kaitsja ajatada 1 aasta peale. Tsiviilhagi osas märkis kaitsja, et tsiviilhagi A. Korotkov põhimõtteliselt ei vaidlusta ning on nõus kahju hüvitamisega mõistlikul määral. Kaitsja märkis, et jätab tsiviilhagi otsustada kohtu äranägemisel. Süüdistatav Alexey Korotkov palus kannatanu käest andeks, süüdi end süüdistuse sisuks olevate kehavigastuste tahtlikus tekitamises ei tunnistanud. Süüdistatav selgitas, et ta on nõus hüvitama varalise kahju täies ulatuses ning moraalse kahju 1000 euro ulatuses (t kd 1 lk 38-39). Kannatanu märkis, et ta jääb esitatud tsiviilhagi juurde, kuid jätab moraalse kahju suuruse kohtu otsustada.

III KOHTU JÄRELDUSED

Kohus, viinud läbi kohtuliku uurimise, ristküsitlused, uurinud kirjalikke tõendeid ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis siseveendumuse kohaselt, leiab, et süüdistatava süü temale inkrimineeritavas on tõendamist leidnud. Süüdistatav algselt vastusena kohtu küsimusele tunnistas end süüdi, kuid ristküsitlemisel ilmnes, et faktiliselt ise end temale inkrimineeritavas süüdi ei tunnistanud, ta väitis, et sooritas kannatanule vaid ühe noalöögi reiepiirkonda ja seda enesekaitseks, kuna kannatanu lõi teda eelnevalt vastu nägu, kuid kõik süüdistuse sisuks olevad noavigastused tekkisid kannatanul

mitte süüdistatava tahtlikust tegevusest, vaid sellest, et nad koos kukkusid trepist alla ja süüdistatav hoidis käes nuga, mis ilmselt kannatanut kahjustas. Kohtuistungil virtuaalselt ristküsitletud kannatanu paraku sündmusi ei mäletanud, milline asjaolu on eluliselt usutav, seda saadud vigastuste sh eluohtliku vigastuse ja alkoholijoobe tõttu, mis tal enda sõnul esines, ka tema enda väidete kohaselt on tal esinenud probleeme alkoholi- ja narkootikumidega ja ta on sõltlane (t kd 1 lk 54) ja ei saa välistada ka antud sõltuvuse toimet mälule. Ka riimub kannatanu väide kuriteosündmuse mittemäletamisest tunnistaja I. B. ütlustega selle kohta, et ta külastas kannatanut haiglas pärast juhtunut ja kannatanu ei mäletanud juhtunud sündmust (t kd 1 lk 77, 80). Kannatanu oskas kohtus kinnitada vaid seda, et sündmuse päeval viibis ta tuttaval külas, kus oli ka süüdistatav ja tarbiti alkoholi, muud ei mäleta, ta toibus haiglas (t kd 1 lk 51). Kohus nõustub prokuröriga selles, et süüdistava ütlused tema ja kannatanu vahelises intsidendi kohta ei ole usaldusväärsed ja neid ei saa tõendina arvestada, kuna need on omavahel vastuolulised, ka on vastuolus teiste usaldusväärsete kohtus uuritud tõenditega. Süüdistatav ei eita, et ta eelnevalt viibis kannatanuga ühes seltskonnas, tarbiti alkoholi ja ka ei eita ta, et ta suundus koos kannatanuga xxx asuva maja trepikotta ja selles osas ei ole alus tema ütlustes ka kahelda, kuna antud asjaolu, et eelnevalt viibisid seltskonnas koos süüdistatav ja kannatanu, kinnitas kannatanu ka ise (t kd 1 lk 49), samuti kinnitas kohtus tunnistaja I. B. antud asjaolu ja ka seda, et süüdistatav ja kannatanu lahkusid koos külast (t kd 1 lk 76). Ka nähtub asitõendi vaatlusprotokollist (xxx turvakaamera salvestise vaatlus, fotod), et kannatanu ja süüdistatav sisenevad xxx hoonesse koos (t kd 1 lk 145-146, foto 2). Edasist sündmust puudutavad süüdistatava poolt kohtus esitatud väited xxx trepikojas toimunud tema ja kannatanu vahelisest intsidendist, mille käigus ta tekitas noahaavu kannatanule, olid ilmselgelt kantud soovist end õigustada. Kohus järgnevalt selgitab, miks süüdistatava kohtus antud sellekohased ütlused ei ole usaldusväärsed. Süüdistatava ütlused sisaldasid omavahelisi vastuolusid, ka olid need vastuolus teiste, usaldusväärsete tõenditega. Süüdistatav kohtus väitis, et kannatanu samal päeval laenas temalt raha, pärast seda suundusid nad kannatanu poole, kannatanu maja koridoris süüdistava küsimusele, millal kannatanu raha tagastab, ei vastanud ta midagi, vaid lõi süüdistatavat kohe vastu nägu (t kd 2 lk 39). Kohtus avaldati prokuröri taotlusel vastuolude tõttu tema eeluurimisel antud ütlused selles osas, millistes isik varem oli väitnud, et kannatanu eelnevalt siiski ikkagi vastas talle, mitte ei vaikinud. Süüdistatav selgitamaks kohtus vastuolusid väitis, et ta oli kohtueelsel uurimisel ülekuulamise ajal šokis. Ilmselgelt tuleb nõustuda prokuröriga, et antud väide ei ole eluliselt usutav. Isiku ülekuulamisel ei ole täheldatud tema tervislikus seisundis häireid, ka peeti ta kinni ja kuulati üle oluliselt hiljem pärast juhtunut, juhtum leidis aset 11.11.2019.a, isik peeti kinni 03.12.2019.a, seega 3 nädalat hiljem, ka oli isik varem kohtulikult karistatud ja omas sellekohaseid kogemusi, ka väitis süüdistatav ise, et ta teab, et lõi noaga kannatanut, ka väitis ta, et põgenes abi kutsumata sündmuskohalt, viskas noa ära, seega oli ta teadlik asjaolust, et on põhjust karta vastutuse järgnemist ning tema kinnipidamine ei saanud olla üllatuslik ega selles ei saanud olla midagi šokeerivat. Ka väitis süüdistatav kohtus, et ta sai I. B.lt telefonis teda, et kannatanu sai vigastusi (t kd 2 lk 38), samas tunnistaja I. B. väitis kohtus, et tal ei õnnestunud süüdistatavaga kontakti saada, kuna tema telefon oli väljas (t kd 1 lk 78). Ka väitis süüdistatav, et kokkupandav nuga oli talle kogemata taskusse jäänud. Selles osas sisaldasid tema enda ütlused vastuolusid. Kaitsjale ta väitis, et nuga oli taskus põhjusel, et ta eelmine päev tegi metsas šašlõkki (t kd 2 lk 35). Kohtule ta vastas, et õues ei tehtud šašlõkki, seda tehti toas (t kd 2 lk 45). Lisaks vastuolule (metsas versus toas), mis kinnitab ütluste

mitteusaldusväärsust, ei ole ka usaldusväärne šašlõki tegemine novembris metsas ega sel põhjusel noa taskusse jätmine ning ka süüdistatava teine versioon, mille kohaselt šašlõkki tehti kellegi kodus toas- sel juhul ei oleks ta isiklikku nuga vajanud, kuna noad on igas koduses majapidamises olemas. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast on oluline arvestada ka ütluste elulist usutavust nende usaldusväärsuse hindamisel (nt RKKKo 3-1-1-74-05, p 15; 3-1-1-61-08, p 16.6; 3-1-1-3-10, p 13). Ka püüdis kohus uurida, kuidas süüdistatav täpsemalt sooritas noalöögi kannatanu jalga. Süüdistatav kohtus seda kirjeldades tegi nabakõrguselt liigutuse ette-taha. Vaatamata kohtus tuvastatud süüdistatava (tema enda sõnul 168 cm) ja kannatanu (188 cm, t kd 2 lk 84) kasvu erinevusele, ei asunud kannatanu reis kindlasti süüdistatava rinnakõrgusel, mistõttu ei ole süüdistatava visuaalselt esitletud selgitus usaldusväärne ega ka asitõendi vaatlusprotokollis (kannatanu pükste vaatlus) sisalduvaga riimuv, kuna sealt nähtub, et pükstes tuvastatud riidekahjustus asus 34 cm kõrgusel ehk siis mitte süüdistatava rinnakõrgusel (t kd 1 lk 132). Ka on süüdistatava ütlused vastuolus sündmuskoha vaatlusprotokolliga, samuti ekspertiisiaktis 19E-PÕ10213 sisalduva ekspertarvamusega ning kohtus küsitletud ekspert Anu Adams ütlustega. Nimelt, süüdistatav väitis, et kannatanu sai koos temaga trepist alla kukkudes 3 noavigastust, milline leidis ümberlükkamist esmalt sündmuskoha vaatlusprotokollis tuvastatuga- verepritsmed asusid treppidest ülalpool trepimademel lifti läheduses ja sealhulgas (t kd 1 lk 99-109, foto nr 17-18) 170 cm kõrgusel põrandapinnast ja kohus rõhutab, et tegemist oli pritsmetega, mitte muu veremäärdumisega ning üldteadaolevalt pritsib veri pritsmetena vigastuse tekke järgselt ja teatud liiki vigastuste puhul. Ekspert kohtus selgitas, et on raske kindlaks teha kannatanu-süüdistatava täpset asendit noavigastuste tekitamisel, kuid kohtu küsimusele, kuidas tekivad pritsmed 170 cm kõrgusele vastas ta, et kannatanu pidi asuma siis sealsamas poollamavas või püstises asendis ja temal esinenud veenivigastus võis sel juhul 170 cm kõrgusele verd pritsida, ekspert selgitas, et veenivigastuse puhul on rõhk madalam ja pikali olles ei oleks kannatanult verepritsmed nii kõrgele ulatanud. Süüdistatav enda sõnade kohaselt enne trepist alla kukkumist tegi kannatanule ainult ühe noalöögi reide, kuna aga kohtuarstlik ekspertiis sellist vigastust kannatanu kehal ei tuvastanud, tuvastati ainult kannatanu pükstel (asitõendi vaatlusprotokollis t kd 1 lk 132, foto lk 135-136) 10 mm pikkune vigastus, ei saanud sellisest noalöögist verd pritsida. Suur veresoon ei kahjustunud, ekspert vigastust ei tuvastanud, seega antud noalöök sellesse asukohta verepritsmeid ei tekitanud, küll aga tekitas need kaelavigastus oma liigi tõttu ja järelikult selle löögi saamise ajal asus kannatanu mitte treppidel, vaid lifti läheduses nn trepimademel ehk vahekoridoris. Süüdistatav samuti väitis, et noavigastused, sh kaelavigastus tekkis nende trepist alla veeremise käigus kogemata. Sündmuskoha vaatlusprotokolli põhiselt treppidel verepritsmeid ei leidu ja kuna veenivigastus asus kannatanu kaelal, pidi see tekkima verepritsmete asukohal lifti läheduses koridoris enne treppe. Samuti on süüdistatava ütlused vastuolus kohtus üle kuulatud eksperdi Anu Adamsi ütlustega selle kohta, et on välistatud noavigastuste teke kukkumisel ja seda kõikide torke-lõikevahendiga tekitatud haavade haavakanalite suuna tõttu ja kuigi kaitsja vaidlustes püüdis „väänata“ eksperdi sõnu talle sobivasse konteksti, oli ekspert oma seisukohas kohtus kindel ja kohtul puudub alus tema ütlustes kahelda, kuna ekspert on haavakanali suunda ka ekspertarvamuses samalaadselt kirjeldanud ja ta on eriteadmisi omav isik, kelle pikk töökogemus ja haridus ei anna alust tema teadmisi kahtluse alla seada. Seega- süüdistatav valetab kõikide noavigastuste tekke asjaolude suhtes. Prokurör tõi välja veel ühe vastuoluna süüdistatava ütlustes ka ajalise vastuolu, nii väitis süüdistatav, et pärast raha automaadist väljavõtmist (selle kohta on ka dokument, millest nähtuvalt võeti raha 10.11.2019.a kl 23:53, mistõttu on teada kellaaeg), suunduti taksoga kannatanu poole (asukohad lähestikku), ometi nähtub kannatanu maja kaamerast, et sinna saabuti tulenevalt vaatlusprotokollist kell 01:22 (t kd 1 lk 145), seega raha väljavõtmise ja

kannatanu ja süüdistatava majja saabumise vahele jääb 1,5 h. Kui prokurör küsis antud vastuolu kohta, tekkis süüdistataval uus verisoon, et vahepeal käidi mingi sõbra juures (t kd 2 lk 37), aga tema oli taksos. Ei ole eluliselt usutav, et isik istub lihtsalt üle 1,5 h taksos, samuti ei ole eluliselt usutav, et selline asi meenub niivõrd olulise sündmuse puhul alles prokuröri poolt küsitlemisel. Asjaolu, et süüdistatav vahetab versioone, muudab ütlusi, kinnitab lisaks kõigele eelkäsitletule samuti tema mitteusaldusväärsust. Kõike eeltoodut arvesse võttes ei pea kohus süüdistatava ütlusi tema ja kannatanu vahel majakoridoris toimunu osas usaldusväärseks ega arvesta neid tõendina. Ka ei pea kohus usaldusväärseks süüdistatava ütlusi selle kohta, et kannatanu lõi teda maja koridoris näkku, kuna ta küsis kannatanult koridoris võlga tagasi. Kuna süüdistava kõik ütlused, mis puudutavad xxx koridoris toimunut on ebausaldusväärsed, ei ole ka antud väide usaldusväärne ning on ilmselgelt kantud soovist end õigustada. Ei ole eluliselt usutav olukord, kus süüdistatava enda sõnul pangaautomaadi juures annab ta kannatanule 80 eurot võlgu, sealt suundutakse kannatanu majja ja seal koridoris hakkab ta kannatanult koridoris kohe võlga tagasi nõudma (süüdistatava selline versioon t kd 2 lk 32-34). Samuti märgib kohus, et kohus ei pea usaldusväärseks ega arvesta tõendina tunnistaja A. K.’i ütlusi, kes on süüdistava tädipoeg. Seda põhjusel, et suguluse tõttu oli tal põhjust olla ebaobjektiivne, kuna tema enda antud ütluste põhiselt on nad lisaks sugulusele hästi läbisaavad, ka väitis ta, et mäletab täpselt, et nägi süüdistataval just vasaku silma all sinikat, millist täpselt kohtus ka kirjeldas ja seda nüüd, 1,5 aastat hiljem (t kd 1 lk 63-64), milline mälutäpsus tekitab küsitavusi, kuna samas ei suutnud tunnistaja kohtus meenutada, millal üldse selline vahejuhtum aset leidis (t kd 1 lk 62) ja eksis aastanumbris. Ka ei riimu tema ütlused süüdistava ütlustegatunnistaja väitis, et süüdistatava sõnul leidis aset kähmlus (t kd 1 lk 64), süüdistatav kähmlusest ei ole kohtus midagi rääkinud. Kokkuvõtvalt on alust arvata, et tegemist on süüdistatavat õigustada püüdva isiku ütlustega, millised ei ole usaldusväärsed. Ülejäänud tunnistajate ütlustes puudub kohtul alus kahelda. Kohtus leidis tõendamist ekspertarvamuses esitatud ekspertarvamusega, et kannatanule tekitati 3 torke-lõikehaava, mis võisid olla tekitatud noaga (t kd 1 lk 117-119), üks neist oli eluohtlik, oli suure veresoone vigastus, mida kinnitas ka kohtus ekspert A. Adams. Vigastuste olemasolu ja haiglasse sattumist kinnitab kannatanu ise, et tal vigastused tuvastati, seda kinnitavad ka kiirabikaardid ja haiguslugu (t kd 1 lk 112-113, 116). Kannatanu leidmine xxx koridorist nähtub isiku läbivaatuse protokolli fotolt (t kd 1 lk 111) ja majaelanikest tunnistajate S. M.’i, O. M.’i ütlustega, samuti kiirabikaartidest (t kd 1 lk 112, 113), kannatanu läbivaatuse protokollist (foto). Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub veremäärdumus, sh verepritsmete asukoht ja seega eluohtliku vigastuse tekke asukoht, millist asjaolu kinnitavad ekspert A. Adamsi ütlused kohtus. Asjaolu, et süüdistuses nimetatud kannatanu torke-lõikehaavad tekitas süüdistatav on tõendatud süüdistatava ütlustega selle kohta, et ta ei eita, et asus sel ajal kannatanuga koridoris kahekesi ja süüdistatav enda sõnul omas nuga ja kasutas seda. Süüdistatava süü on leidnud tõendamist antud maja kaamerate salvestise vaatlusprotokolliga, millest nähtuvalt eelnevalt sisenesid majja kannatanu ja süüdistatav (t kd 1 lk 145, sisenesid kell 01:22) ja süüdistatav üksi väljub majast kell 01:29 (t kd 1 lk 145 pö). Kohus vaatles tähelepanelikult istungil antud salvestist ja väljuv süüdistatav hoiab üht kätt kangelt, nagu oleks midagi käes või varrukas, teine käsi on vabas liikumises. Süüdistatav ei ole eitanud, et ta võttis sündmuskohalt kaasa noa ja visaks selle prügikasti. Süüdistatava süü on tõendamist leidnud kohtuarstliku ekspertiisiaktis esitatud ekspertarvamusega ja eksperdi kohtus antud ütlustega selle kohta, et kannatanul tuvastati 3

lõike-torkehaava ja võisid olla tekitatud löökidest teravaservalise torke-lõikevahendiga, noaga ja üks vigastustest oli eluohtlik, kuna esines sisemise kägiveeni vigastus. Ekspert kohtus selgitas, et kõikide antud vigastuste haavakanali kulg välistab vigastuste tekke kukkumiselveeremisel. Ta välistas olukorra, et 170 cm kõrgusele tekivad verepritsmed olukorras, kus kannatanu lamab, vaid selgitas, et kannatanu pidi olema poolpüstises või püstises asendis (t kd 2 lk 66). Samuti tõendab süüdistatava süüd vaatlusprotokoll antud sündmuskohalt, koridorist, millest nähtuvalt tuvastati verepritsmed muuhulgas ka 170 cm kõrguselt ja eksperdi sõnul saab neid tekitada suure veeni kahjustamine, nagu kannatanul esines ja antud verepritsmed oli lifti kõrvel vahekoridoris enne treppe. Ka tõendavad süüdistatava süüd tunnistaja S. M.i, majanaabri ütlused, millised riimuvad viimati refereeritud eksperdi ütlustega, tunnistaja väite kohaselt leidis ta just verepritsmete asukohas (lifti kõrvalt maast) kannatanu autovõtmed (t kd 2 lk 22), mis tõendab, et konflikt tekkis seal ja kuna võtmed kukkusid, pidi kannatanu viga saama, ka nägi tunnistaja lifti juures verejälgi, millised on fikseeritud ka sündmuskoha protokollis. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt nägi ta vahekoridoris verd ja läks trepist alla, et näha, kust see veri pärineb ja alt mademelt leidis haavatud kannatanu (t kd 2 lk 23), kes hoidis kõrist kinni. Samuti tõendavad süüdistava süüd tunnistaja O. M.’i ütlused, kes on samuti antud kortermaja elanik ja kes kinnitas, et ta kuulis oma korterisse mingit heli, nagu keegi löödaks vastu seina ja keegi jooksis või läks trepist alla ja vaadates aknast nägi eemalduvat inimest ja siis kuulis ta koridorist nagu keegi toksis ja läks koridori ja leidis kannatanu, kes palus abi ja toksis millegigi vastu põrandaplaati, et abi saada (t kd 2 lk 17) ja hoidis kõrist kinni ja oli vigastatud (t kd 2 lk 16-18). Samuti tõendavad süüdistatava süüd sündmuskoha vaatlusprotokoll (t kd 1 lk 99-108), millest nähtuvad veremäärdumised, lokalisatsioon, verepritsmete asukoht lifti läheduses ja rohke vererohkusega leitud kannatanu asukoht ning asitõendi vaatlusprotokoll kannatanu riiete ja vererohkuse kohta (t kd 1 lk 132-142). Samuti tõendavad süüdistatava süüd häirekesksele tehtud kõned (salvestis vaatlusprotokoll). Eeltooduga on süüdistatava süü tõendamist leidnud. Tegemist oli intensiivse ründega, noaga löödi korduvalt kannatanut, sh löödi piirkonda, kus ka tavateadmiste põhiselt asuvad suured ja eluliselt olulised veresooned. Löögi intensiivsust ja tugevust iseloomustab ka süüdistatava enda väide selle kohta, et kasutatava noa tera pikkus oli umbes 10 cm (t kd 2 lk 43). Kohus leiab, et süüdistatava tegevusele on antud õige juriidiline hinnang, tervisekahjustuse eluohtlikkust tõendas ekspertarvamus. Kohus nõustub prokuröri seisukohaga, et antud kuritegu pandi toime otsese tahtlusega. Riigikohtus on oma senises praktikas korduvalt selgitanud, et tahtluse tuvastamisse peavad olema kaasatud ka kõik konkreetse kriminaalasja menetlemise käigus tõendamist leidnud objektiivsed asjaolud ja kohus nõustub prokuröriga selles, et hinnates tuvastatud tehiolude kogumit, kannatanule tekitatud vigastusi, teo toimepanemise vahendit, selle kasutamist, aga ka süüdistatava käitumist enne ja pärast tegu, saab jõuda järeldusele otsese tahtluse olemasolus. Riigikohus on märkinud, et märgitud välisele teopildile saab tahtluse tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne ja antud juhtumil on tõendatud 3 noalöögi tegemine kannatanu kehasse, sh elutähtsate organite piirkonda veenivigastusega. Ja kohus nõustub prokuröriga, et see tegevus kinnitab, et tegemist ei olnud juhusega või suvalise noaga vehkimisega ja samuti nõustub kohus prokuröriga ka selles, et löögi jõud ja 10 cm noatera samuti kinnitavad antud järeldust. Tegemist ei olnud pindmiste lõikehaavadega, need olid torke-lõikehaavad, on vigastatud lihaseid, kägiveeni. Seega pidi tegemist olema tugevate löökidega ja oluline on asjaolu, et kannatanul olid vigastused kaelapiirkonnas ja ülaseljas. Prokuröril on õigus väites, et kohtupraktikas on pead ja kehatüve, aga ka kaela peetud selliseks piirkonnaks, mille löömise puhul peab lööja aru saama, et need löögid võivad vigastada siseorganeid ning põhjustada raskeid tervisekahjustusi. Kohus leiab, et lüües kaela, elutähtsate

organite piirkonda, tegutses isik tahtlikult ja isik möönis tekitatud vigastuste eluohtlikkust. Käesoleval juhul on tahtluse intellektuaalne ja voluntatiivne element tihedalt seotud, kuna isik sellise intensiivsusega noaga korduvalt, sh kaela piirkonda lüües, kasutades torkelõikevahendit, pani süüdistatav toime intensiivse ründe ja oma sellise teoga juba vallandas kontrollimatu kausaalahela. Lüües sellise vahendiga sellisesse piirkonda sai ta aru, et ta võib põhjustada eluohtlikkuse, ta möönis seda. Ta pidas antud tagajärje saabumist võimalikuks. Kohtuotsuses eelnevalt ka käsitleti asjaolu, et süüdistatav võttis noa ja avas kokkupandava noa oma sõnade kohaselt, seega omas tahtlust löömisel just antud vahendit kasutada ja tema tahtlust iseloomustab korduv löökide teostamine. Isiku kohtuarstlikust ekspertiisist ilmneb üheselt, et antud löögi tagajärjel esines oht elule ja isik oleks meditsiinilise abita surnud. Seega on tõendatud, et oht elule tulenes just tervisekahjustuse iseloomust. Ka kohtupraktikas loetakse olulist veresoont vigastav haav eluohtlikuks vigastuseks (RKKK 3-1-1-16-05 p.10). Ei ole tõendamist leidnud, et toimepanija üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades oleks süüdistataval esinenud adekvaatne lootus, et tagajärg ei saabu. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Juhul kui loetletud tingimused ei ole täidetud, puudub alus rääkida kergemeelsusest KarS § 18 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-128-06, p 10). Käesoleval juhul süüdistatava käitumisest ei nähtu aga mingeid samme, mille põhjal võinuks asuda seisukohale, et ta lootis eelmärgitud tagajärje - raske tervisekahjustuse- kujunemist vältida. Lüües kannatanut kaela piirkonda, oluliste eluliselt tähtsate veresoonte piirkonda vigastades veeni, ei kontrollinud süüdistatav sündmuste edasist käiku ja sellest tulenevalt möönis eluohtliku vigastuse tekitamist. Oht elule seisnes selles, et meditsiinilise abita, naabrite sekkumiseta oleks isik võinud surra. Suure veresoone kahjustamist leotakse selliseks vigastuseks (RKK 3-1-1-1605 p.10). Kohtu hinnangul on KarS § 118 lg 1 p 1 sätestatud koosseisu subjektiivne koosseis täidetud. Lähtuvalt ekspertavamusest ja eksperdi kohtus antud ütlustest, tekitati kannatanule torkelõikevahendiga kolm torke-lõikehaava, sh vasakul alalõuanurga piirkonnas eluohtlik tervisekahjustus, kuna see kahjustas suurt veresoont- sisemist kägiveeni. Torke ja lõikehaav inimkeha piirkonnas, kus on palju veresooni, tekitab suure tõenäosusega verejooksu, millest võib tuleneda inimelule ohtlik verekaotus. See on üldteadaolev asjaolu. Süüdistatava tegevusele on antud õige juriidiline hinnang ja tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kui tahtlik teisele isikule raskete kehavigastuste tekitamine, millega põhjustati oht elule. Kohtus ei leidnud tuvastamist, et kannatanu oleks eelnevalt süüdistatavat provotseerinud, süüdistatava paljasõnalise väite põhiselt kannatanu lõi teda näopiirkonda, kuid kuna süüdistatav on andnud antud sündmuse kohta tõele mittevastavaid ütlusi, mis on eelnevalt ümber lükatud, puudub kohtul alus seda uskuda. Mistahes ebameeldivas olukorras oleks süüdistatav saanud sündmuskohalt lahkuda, keegi teda ei takistanud, ei nähtu ühestki usaldusväärsest tõendist, et ta oleks ta viibinud hädakaitse või hädaseisundis. Tulenevalt majakaamerate salvestiselt (asitõendi vaatlus) lahkus süüdistatav sihikindlalt, kiirelt, hoides midagi käes või varrukas, miski ei takistanud ega raskendanud ta liikumist ja ei ole põhjust järeldada, et ta oleks saanud haiget või olnud ohver. Ta põgenes kannatanu vigastamise järgselt, viskas kasutatud noa prügikasti, jättes kannatanu eluohtliku vigastusega öösel maja koridori ning kannatanu pääses vaid majanaabrite aktiivsuse tõttu eluga. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust välistavaid asjaolusid.

Kohus ei tuvastanud hingelise erutuse seisundile omaseid tunnuseid, süüdistatav tegutses läbimõeldult- ta võttis noa, see oli kokkupandav, avas selle, tekitas mitu noavigastust, põgenes ja viskas noa enda sõnade kohaselt prügikasti, seega tegutses läbimõeldult ja kaalutletult.

IV KARISTUS

Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada, kohus lähtub karistuse mõistmisel KarS § 56 lg-st 1, millise põhiselt on karistamise aluseks isiku süü, arvestatakse kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemist, samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huve. Karistamise esmaseks aluseks on isiku süü. Kohus viitab, et Riigikohus on väljendanud seisukohta, et kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on järeldanud ka, et kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt RKKKo 3-1-1-91-07 p 6.5, 6.6). Prokuröri taotletud karistusmäärasid on kohtuotsuses varasemalt käsitletud, alajaotuses Poolte seisukohad. Ka on seal kajastatud kaitsja positsioon. Kohus selgitab edaspidiselt antud kohtuotsuse alajaotuses, millised on kohtu põhjendused karistuste mõistmisel. Kohus selgitab, et seadusandja on kuriteo (KarS § 118 lg 1 p 1) eest, millises süüdistatavat süüdistatakse, märkinud ainsa karistusliigina vangistuse, seejuures on karistuse määraks 4-12 aastat vangistust. Seega on seadusandja selgitanud, milline on riigi suhtumine antud kuritegudesse. Süüdistatav on toime pannud ühe I astme kuriteo ja seda otsese tahtlusega. Kohus ei ole tuvastanud karistust kergendavaid asjaolusid, karistust raskendavaid asjaolusid samuti mitte. Süüdistatav kohtus ei rääkinud toimunu kohta tõtt, tema ütlused leidsid ümberlükkamist ning ta õigustas end kohtule mitte tõtt rääkides. Kuna Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et karistuse kergendamiseks ei piisa paljasõnalisest kahetsuse avaldamisest, vaid kahetsus peab olema siiras ja kajastuma ka süüdistatava hoiakus tema poolt toimepandud teo suhtes (vt nt RKKKo 3-1-1-18-14 p 11), ei käsitle kohus seda puhtsüdamliku kahetsusena KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses, küll aga peab kohus asjaolu, et süüdistatav viimases sõnas palus vabandust kannatanu ees, et nii juhtus ja arvestades asjaolu, et ta oli nõus tsiviilhagiga osaliselt, võib kohtu hinnangul seda käsitleda siiski kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 2 mõttes. Süüdistataval puuduvad kehtivad kriminaalkaristused, ta töötab, iseloomustus oli positiivne (t kd 2 lk 55). Kohus peab karistuse mõistmisel esmalt andma hinnangu KarS § 56 lähtudes süü suurusest lähtuvalt karistuse liigi ja määra osas (RK3-1-1-99-06 p.14). Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse liigi ja määra valikul keskenduda põhiliselt teole, mitte aga isikule, kuid süü suurusele lisaks arvestatakse ka teisi asjaolusid (RK 3-1-1-99-06 p.14). Õigusteooria ja senise kohtupraktika kohaselt orienteeruvad kohtud keskmistele karistustele ja kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest on põhjendatud üksnes siis, kui isiku süü ei

ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või raskendavate asjaoludega (RK 3-1-1-77-11). Süüdistatav sooritas kannatanule kolm noalööki, rünne oli intensiivne, ta teostas löögid noaga, mille terapikkuseks ta ise nimetas 10 cm (t kd 2 lk 43), ühe neist elutähtsate organite piirkonda, ta jättis kannatanu öösel eluohtliku vigastusega maja koridori lebama ja põgenes. Isiku süü aste on suur. Samas arvestab kohus süüdistatava avaldatud soovi kahju hüvitada, vabandust, mida kohus käsitles karistust kergendava asjaoluna, peab kohus võimalikuks süüdistavat karistada sanktsiooni keskmisest määrast kergema karistusega, vangistusega 5 aastat. Kohus arvestab asjaolu, et kohtule ei ole teada, et antud vigastuste tulem oleks käesoleva ajani kannatanu tervist mõjutav. Ka arvestab kohus karistuse mõistmisel asjaolu, et isik viibis eelvangistuses 2 päeva, milline kuulub karistusaja hulka arvestamisele. Kohus ei ole tuvastanud ühtegi põhjendust kohaldada karistust alla sanktsiooni alammäära. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast, alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla saaks tulla tema karistusest tingimuslik vabastamine (RK 3-1-1-99-06 p 16). Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikast korduvalt (RK 3-1-1-40-04, 3-1-1-138-04) toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohus leiab, et Eesti karistusõigussüsteem ongi üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele ning karistuse kandmisest tingimisi vabastamise kaalumise aluseks saavad olla üksnes erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud või süüdlase isikust lähtuvad asjaolud. Kohus leiab arvestades süü suurust, ründe intensiivsust, kannatanu jätmist eluohtliku vigastusega abita, et vangistus tuleb mõista reaalsena. Kohtu seisukoha kohaselt antud juhul puudub igasugune põhistus süüdistatava karistuse kandmiselt tingimisi vabastamiseks, kuna selline otsustus ei vastaks karistuse mõistmise põhimõtetele ega omaks ka üld- ja eripreventiivset toimet. Isik oma süüd kohtus ei tunnistanud, valetas sündmuse kohta kohtus ja lootis valedega süüd kergendada. Süüdlase selline käitumine ei anna alust arvata, et tingimusliku karistuse kandmiselt vabastamisel oleks saavutatav karistuse eesmärk ja isiku väärtushinnangute muutumine. Ka ei saa anda ühiskonnale signaali, et teise isiku pussitamine 3 korda, sh elutähtsasse organisse ja isiku „vedelema jätmine“ on süüdistava jaoks mitte raskeid tagajärgi kaasa toov. Samuti läheks tingimuslik vabastamine vastuollu põhimõttega, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (RKKKo 3-1-1-99-06, p 20 ja 3-1-1-59-07, p 13). Tõkendi osas märgib kohus järgmist: juhul kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus ei ole isikute kohene vahistamine kohtuotsuse täitmise tagamiseks harukordne. Tõkendi üle otsustamisel tuleb silmas pidada loomulikult kõiki KrMS §-s 127 sätestatud aspekte ja kohus viitab, et KrMS § 130 lg 41 kohaselt võib kohus vahistada vabaduses viibiva süüdistatava, et tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine. Käesolevas kriminaalasjas on tegemist süüdistatavaga, kes on Vene Föderatsiooni kodanik, saanud teada reaalsest vanglakaristusest, võib isik püüda seda vältida ja varjuda, sh Eestist lahkuda. Kohus peab vajalikuks kohaldada tõkendina vahistamist kohtusaalist, tagamaks kohtuotsuse täitmine. Tuleb välistada olukorrad, kus riik peab asuma kulutama rahalisi vahendeid tagamaks hilisemat kohtuotsuse täitmist ja kohtul on alust arvata, et antud isik võib asuda karistuse kandmiselt kõrvale hoiduma.

V TSIVIILHAGI

Kriminaalasjas esitas tsiviilhagi kannatanu XX’i varalise kahju nõudes summas 749 eurot ning moraalse kahju nõudes summas 10 000 eurot. Kohtuistungil jäi kannatanu esitatud hagi juurde, kuid märkis, et jätab moraalse kahju suuruse kohtu otsustada. Süüdistatav selgitas, et ta on nõus hüvitama varalise kahju täies ulatuses ning mittevaralise kahju 1000 euro ulatuses (t kd 1 lk 3839). Prokurör märkis tsiviilhagi osas, et kuivõrd A. Korotkov on kannatanu poolt esitatud hagi varalise kahju osas õigeks võtnud, siis palus prokurör TsMS § 440 lg 1 alusel A. Korotkov’ilt välja mõista kannatanu kasuks varalise kahju hüvitis summas 749 eurot. Mittevaralise kahju palus prokurör kohtul välja mõista kooskõlas kohtupraktikaga. Kaitsja märkis tsiviilhagi osas, et tsiviilhagi A. Korotkov põhimõtteliselt ei vaidlusta ning on nõus kahju hüvitamisega mõistlikul määral. Kaitsja märkis, et jätab tsiviilhagi otsustada kohtu äranägemisel. Kohus peatub esmalt tsiviilhagil osas, mis puudutab varalist kahju. Kohus eelnevalt märkis, et süüdistatav avaldas istungil, et on nõus hüvitama varalise kahju täies ulatuses. TsMS § 440 lg 1 sätestab, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi, seega on antud juhul hagi õigeksvõtt varalise kahju osas kohtule siduv. TsMS § 444 lg 3 vabastab kohtu kostja õigeksvõtu korral põhistamiskohustusest. Eeltoodut arvesse võttes rahuldab kohus XX’i poolt esitatud tsiviilhagi varalise kahju osas summas 749 eurot täies ulatuses ning see kuulub süüdistatavalt väljamõistmisele. Järgnevalt peatub kohus tsiviilhagil osas, mis puudutab mittevaralist kahju. Mittevaralise kahju hüvitamist on kannatanu tsiviilhagis põhistanud seoses saamata jäänud palgaga, vajadusega leida uus töökoht ja tsiviilhagi koostamise ajal väidetava töövõimetusega. Kohtuistungil märkis kannatanu mittevaralise kahju osas, et temale tekitatud vigastused tekitasid talle depressiooni, kuna ta kartis enda surma, samuti ei saanud ta mingi aeg peale süüdistuses nimetatud intsidenti töötada, ka märkis kannatanu, et mõnda aega olid tal raskused pea keeramisega (t kd 1 lk 52). Käesoleval hetkel füüsilisi vaegusi ei ole. Kohtu küsimustele vastates märkis kannatanu, et süüdistuses nimetatud perioodil ta töötas ehitusel, kuid ei mäleta, kas ametlikult või mitteametlikult ning seoses süüdistuses nimetatud intsidendiga jäi ta tööst ilma, kuna ei saanud teha füüsilist tööd (t kd 1 lk 57-58). VÕS § 1043 näeb ette, et kannatanule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Mittevaralise kahju osas on Riigikohus selgitanud, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel (RKL 3-2-1-19-08, p 13). VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 kohaselt isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS 134 lg 5 kohaselt mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kohus viitab, et moraalse kahju suuruse kindlaksmääramiseks puuduvad objektiivsed kriteeriumid ja kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel juhindub kohus õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast (RKKKo 3-11-57-10, p 26, RKTKo 3-2-1-1-01). Riigikohus on varasemalt oma praktikas leidnud, et heaolu

langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus tuleb moraalse kahjuna hüvitada (nt RKTKo 3-2-1-111-96). Käesolevas kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et Alexey Korotkov põhjustas kannatanule rasked tervisekahjustused, millega põhjustati oht elule. Tervisekahjustuste püsivaid tagajärgi ei ole tuvastatud. Kannatanu istungil selgitas ka, et mõni aeg peale intsidenti oli tal probleeme kaela keeramisega, ka oli tal depressioon, kuid käesolevaks hetkeks füüsilisi vaegusi ei esine. Ka ei ole kohtule esitatud meditsiinilist dokumentatsiooni selle kohta, et kannatanul oleks esinenud või esineks depressiooni tingituna kuriteo toimepanemisest, pigem nähtub epikriisist, et probleem on varasem (t kd 1 lk 130) ja teatavasti on kannatanu ise kinnitanud, et on alkoholist- ja narkosõltuvuses, mistõttu võivad olla psüühilised häired sellest tingitud. Seonduvalt kannatanu poolt tsiviilhagis avaldatuga, et mittevaraline kahju on esitatud seoses saamata jäänud palgaga, vajadusega leida uus töökoht ja tsiviilhagi koostamise ajal väidetava töövõimetusega märgib kohus, et kannatanu ei ole esitanud dokumentaalsed tõendeid selle kohta, kas ja mis ulatuses jäi tal palk saamata, samuti asjaolu, kas ta süüdistuses nimetatud perioodil töötas ametlikult või mitteametlikult. Kannatanu vastates kohtule märkis, et ettevõtte, kus ta töötas oli xxx OÜ. Kohus tegi antud ettevõttele päringu (t kd 2 lk 2), millises palus vastust küsimusele, kas kannatanu töötas eelnimetatud ettevõttes perioodil 10-11.2019.a ja juhul, kui töötas, kas isik oli sunnitud tervislikel põhjustel töölt eemal viibima pärast antud perioodi. Päringule edastati vastus, millises sedastati, et kannatanu ei töötanud pärast antud juhtumit (t kd 2 lk 12). Eelnevalt on juba tuvastamist leidnud põhjuslik seos süüdistatava õigusvastase käitumise ja kannatanul tekkinud kehavigastuste vahel. Kohus möönab, et kannatanul võis esineda vahetult üleelamine seoses süüdistatava poolt tema ründamisega ja tervisekahjustuste tekkimisega. Siiski, arvestades, et kannatanu ei suutnud kohtuistungil selgitada, ega ka dokumentaalselt tõendada tsiviilhagis viidatud asjaolusid, ei ole põhjendatud välja mõista mittevaralise kahju hüvitist 10 000 euro ulatuses. Kohtupraktika kohaselt peab väljamõistetav mittevaralise kahju hüvitis vastama ühiskonna üldisele heaolu tasemele ja olema sarnastel asjaoludel võrreldav. Kohtu hinnangul ei ole kannatanu poolt nõutav mittevaralise kahju hüvitise suurus (summas 10 000 eurot) põhjendatud, kuna see oleks vastuolus kujunenud kohtupraktikaga ning ühiskonna üldise heaolu tasemega. Ka Riigikohtu poolt läbi viidud kohtupraktika kordusanalüüsist („Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kriminaalasjades 2018.–2020. aastal“; kättesaadav arvutivõrgus aadressil: http://www.riigikohus.ee) järelduvalt jäid raskete tervisekahjustuste puhul väljamõistetud summad perioodil 01.06.2018-31.04.2020 vahemikku 300-15 000 eurot. Kohus arvestab kohtupraktikaga ning käesolevas kriminaalasjas tuvastamist leidnud asjaolusid ja kannatanule tekitatud kehavigastusi arvestades peab kohus mõistlikuks mittevaralise kahju hüvitise summaks 1000 eurot. Kannatanule tekitati eluohtlik vigastus ja muud vigastused, ta viibis haiglas, kindlasti talus stressi, kuid puuduvad tõendid selle kohta, et ta elukvaliteet oleks langenud käesoleva hetkeni ja et tal esineks füüsilisi vaegusi, ka ei ole tõendatud, et isik oleks jäänud töötasuta. Siinkohal tuleb tähele panna, et süüdistatav tunnistas tsiviilhagi mittevaralise kahju osas osaliselt ja ta on tunnistanud kannatanu nõuet mittevaralise kahju osas 1000 euro ulatuses. TsMS § 440 lg 1 sätestab, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi, seega on antud juhul hagi õigeksvõtt kohtule siduv. Kõike eeltoodut arvestades peab kohus põhjendatuks rahuldada kannatanu XX’i tsiviilhagi talle tekitatud mittevaralise kahju osas osaliselt ning mõista süüdistavalt Alexey Korotkov’ilt kannatanu kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 1000 eurot.

VI MENETLUSKULUD

Vastavalt KarS § 180 lg-le 1 kuuluvad menetluskulud hüvitamisele süüdimõistetu poolt. KrMS § 179 lg 1 p 1 kohaselt on I astme kuriteos süüdimõistmisega kaasneva sundraha suurus 2,5kordne palga alammäär, s.o 1460 eurot, mis kuulub A. Korotkov’ilt väljamõistmisele. Käesolevas kriminaalasjas on menetluskuludeks määratud kaitsjale Margus Viira makstud tasu summas 1172,40 eurot, isiku kohtuarstliku ekspertiisi (akt nr nr 19E-PÕI0213) kulud summas 84 eurot. Kohus märgib, et eelnimetatud kulud on tingitud isiku süülisest tegevusest, s.o tema poolt teisele inimesel raskete tervisekahjustuste tekitamine, millega põhjustati oht elule ning sellele järgnenud kriminaalmenetlusest. A. Korotkov’ilt kuulub väljamõistmisele isiku kohtuarstlik ekspertiis summas 84 eurot ning määratud kaitsjale Margus Viira makstud tasu kogusummas 1172,40 eurot. Kohtu hinnangul ei esine süüdistatava puhul erandlikke asjaolusid, mille puhul oleks põhjendatud menetluskulude osaline riigi kanda jätmine. A. Korotkov on täisealine ja töövõimeline isik, kes töötab käesoleval hetkel ning saab ka vangistuses tööle asuda. Arvestades menetluskulude suurust, peab kohus võimalikuks ajatada väljamõistetavate menetluskulude hüvitamine ning kohus määrab kulude hüvitamise tähtajaks 12 kuud kohtuotsuse jõustumisest.

VII ASITÕENDID

XXi jope, pluus tuleb tagastada XX’ile kohtuotsuse jõustumisel. 3 CD-plaati (kriminaaltoimikus) on dokumentaalsed asitõendid KrMS § 126 lg 3 p 1 mõttes ning need tuleb jätta kriminaalasja materjalide juurde. Asjas kogutud proovid, pakendid nr 1-3 on väärtusetud esemed ja need tuleb KrMS § 126 lg 3 p 4 ja lg 5 alusel hävitada. Kohus juhindub KrMS § 126, § 127, § 130; § 175, § 179, § 180 lg 1, lg 3; § 306, § 311-313, § 315, § 318-319.

Merle Parts kohtunik

Diana Veegen rahvakohtunik

Urmas Küttner rahvakohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.