Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 108 eurot (sealhulgas käibemaks 18 eurot).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

M.I. sisenes kinnipeetava kambrisse, et kätte anda kirjalikke vastuseid. Meditsiiniosakonna vastused olid ebatäpsed. Kinnipeetav ärritus vastuseid lugedes ja hakkas rääkima varasematest sarnastest kordadest. Kinnipeetav selgitas, et ei tea, mida peab tegema, et meditsiiniosakond teda kuulda võtaks ja probleemid lahendaks; ütles, et on sellel teemal rääkinud psühholoogiga, kes ei osanud midagi soovitada ja K.T. iga. /.../ Seekord oli kinnipeetaval valmis mõeldud ka meditsiinitöötaja L.J. i ründamise plaan: läheb vastuvõtule ja lööb pastakaga tal mõlemad silmad välja. Kinnipeetav selgitas, et L.J. ülbitses temaga viimasel vastuvõtul, kui kinnipeetav läks meditsiiniosakonda inhalaatorit saama: küsis, miks kinnipeetav valetab, käskis valetamise lõpetada ning keeldus inhalaatori väljastamisest. Kinnipeetav kavatseb rünnata, sest loodab, et siis võetakse lõpuks tema probleeme tõsiselt. Kinnipeetav on kindel, et saab karistust juurde, ta on enda sõnul valmis ka eluaegseks vangistuseks. Kinnipeetav loodab, et kohtus avaneb tal võimalus selgitada oma teo põhjuseid ja et kohtunik mõistab, et tal oli alus seda teha. 3.3 Kohtuistungil selgitas tunnistaja M.I. ettekande koostamise aluseks olnud asjaolusid. Kinnipeetav ei olnud rahul vastustega, mis ta meditsiiniosakonnast sai. J. Kolesnikov ärritus väga. Siis ta ütleski, et ta enam ei tea absoluutselt, mida ta peaks õieti tegema, et meditsiiniosakond teda kuulda võtaks ja vastaks tema küsimustele. Kui teda meditsiiniosakonda viiakse, siis ta ründab seda meedikut L.J. it ja torkab viimasel pastakatega silma. L.J. tuli jutuks seetõttu, et J. Kolesnikovil on L.J. iga juba pikaaegsem konflikt, et varasemalt neil oli selline kokkupõrge, et J. Kolesnikovi süüdistati meditsiinitöötaja ründamises ja kehavigastuste tekitamises. See oli paar aastat tagasi. Tunnistaja M.I. koostas ettekande juhtunu kohta ning andis ettekande kontaktisikule. L.J. ile ta süüdistatava räägitust ei teatanud. 3.4 Kannatanu L.J. , kes töötab Tartu Vanglas meditsiiniosakonna õena, avaldas kohtus, et 19.02.2019. a helistas talle teabe- ja uurimisosakonna juht, menetleja A.R. , kes uuris temalt, et kas ta teab, et teda on ähvardatud. Ta ei teadnud. Mõni päeva hiljem läks ta vanglasse ja siis A.R. rääkis sellest, et J. Kolesnikov oli läbi teise isiku avaldanud, et võtab pastaka tema juurde vastuvõtule tulles ja torkab silmad peast välja. 3.5 Süüdistatav J. Kolesnikov kirjeldas kohtus, et tal on L.J. iga olnud konflikt. L.J. ei osutanud talle meditsiinilist abi. Sisekontroll tuvastas, et L.J. ei toonud talle hapnikumaski. Teine kord oli eelmise aasta veebruaris. Jällegi tal oli probleem inhalaatoritega. Tema inhalaatorit ei vahetatud. Ta toodi meditsiini osakonda ja jällegi oli seal L.J. . L.J. hakkas teda kiusama sellega, et mida ta on prokurörile ja mida psühhiaatrile rääkinud. Ta rääkis nendest probleemidest ka M.I. ale. 3.6 Maakohus sedastas, et tõendamist on leidnud see, et J. Kolesnikov, asudes Tartu Vanglas, ähvardas 12.02.2019.a kella 14.12 paiku Tartu Vangla süüdimõistetute eluhoone 8. eluosakonna kambris nr 477 meditsiiniosakonna õde L.J. it, öeldes inspektor M.I. ale, et kui ta läheb meditsiiniosakonda L.J. i vastuvõtule, siis ta torkab viimasel pastakaga mõlemad silmad peast välja. Inspektor M.I. kirjutas ähvardamise kohta ettekande, mille sisu tegi L.J. ile teatavaks Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonna menetleja A.R. . 3.7 Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes on märgitud, et ähvardamine peab olema suunatud konkreetses kannatanus hirmutunde tekitamisele. 3.8 J. Kolesnikov ütles tunnistaja M.I. ale, et ta torkab kannatanul L.J. il pastakaga mõlemad silmad peast välja. Seega saab süüdistatava ähvardava teo võimalikuks hüpoteetiliseks

tagajärjeks vähemalt põhimõtteliselt olla tervisekahjustuse tekkimine. 3.9 13.02.2019. a koostatud ettekandest ja tunnistaja M.I. a ütlustest nähtub, et J. Kolesnikovi ähvardus oli suunatud konkreetselt L.J. ile ehk süüdistatav lubas ähvardust välja öeldes just kannatanul L.J. il silmad peast välja torgata. Kannatanu sõnul teadis ta J. Kolesnikovi eelnevat käitumist, mistõttu ei saa tema poolt väljaöeldut pidada lihtlabaseks sõnakõlksuks. Kannatanut on töö käigus ähvardatud korduvalt. Olles eelnevalt olnud J. Kolesnikoviga konfliktsituatsioonis, siis võtab ta tema poolt öeldut natukene tõsisemalt, ta peab ähvardust pigem reaalseks kui sõnakõlksuks. Rünne pastakaga on reaalne ja võimalik, kuna pastakas kui kirjutusvahend on igal pool olemas, ka tema kabinetis. Kannatanu hinnangul on J. Kolesnikov füüsiliselt võimeline sellise teo teoks tegema, kui pidada silmas J. Kolesnikovi tervislikku seisundit. J. Kolesnikov võib ähvarduse veel täide viia. 3.10 Kannatanu L.J. kirjeldas kohtus tema ja süüdistatava vahel varem tekkinud konflikti asjaolusid. Paar aastat tagasi muutus J. Kolesnikov agressiivseks. Ta lebas oma nari alumisel korrusel, tegemist oli ägeda emotsionaalse seisundi- üleerutumisega. Ta proovis J. Kolesnikovi rahustada, tehes ettepaneku võtta rahustit, mis võtab enesetunde paremaks. J. Kolesnikov ei kavatsenud teda ära kuulata ja hüppas talle selga, haarates fliisist. J. Kolesnikov lõi korduvalt teda pea ja selja piirkonda. J. Kolesnikov mõisteti süüdi tema kehalises väärkohtlemises. 3.11 Tartu Maakohtu 06.11.2018. a otsuse kohaselt on J. Kolesnikovi karistatud kannatanu L.J. i kehalises väärkohtlemises. J. Kolesnikov tunnistati KarS § 121 lg 2 p 3 järgi süüdi selles, et ta kasutas 02.11.2017 kella 02:25 paiku Tartu Vangla S-hoone 6. eluosakonna kambris nr 371 füüsilist vägivalda Tartu Vangla meditsiiniosakonna töötaja L.J. i suhtes, pekstes viimast rusikatega pea ja pea kaitseks üles tõstetud käte ning ülakeha piirkonda. J. Kolesnikov tekitas L.J. ile füüsilist valu ning kahjustas tema tervist. 3.12 Riigikohtu praktikast tulenevalt peab ähvardus olema ka tõsiseltvõetav, mida tuleb omakorda hinnata selle läbi, kas ähvardus tundub reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Riigikohus on 06.02.2020.a otsuse nr 1-19-1849 punktis 24 asunud seisukohale, et asjaolud, millel ähvardatu kartus saab põhineda, tuleb eraldi tuvastada. Kuna ähvardus peab olema tõsiselt võetav, ei saa seetõttu kannatanu hirmutunne üldjuhul tuleneda vaid tema isikulisest eripärast. Vastasel juhul sõltuks KarS §-s 120 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste realiseerimine üksnes kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist. Järelikult tuleb ähvarduse tõsiselt võetavust tavajuhtumil hinnata täiendavalt ka muu kriteeriumi abil. Riigikohus ongi öelduga haakuvalt selgitanud, et kuivõrd aluse karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused, peab ähvardus tunduma enamasti reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Seega saab süüdlane täita KarS § 120 objektiivsed tunnused siis, kui ta paneb talle süüks arvatud tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi, kuid tekitaks sellega üldjuhul hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas. (Vt RKKKo nr 3-1-1-59-11, p-d 9.1. ja 9.2.) Kirjeldatud moel saab vaadeldava süüteokoosseisu toimealast kõrvaldada nt praalivad väljaütlemised, mida üldarusaadavalt ei öelda tegeliku ähvardamise eesmärgil, aga ka ütluste adressaadi võimalikud ebaadekvaatsed reaktsioonid jmt. 3.13 Kuivõrd süüdistatav J. Kolesnikov on varasemalt kannatanut kinnipidamisasutuses füüsiliselt rünnanud ehk peksnud L.J. it rusikatega pea, käte ning ülakeha piirkonda, mille eest teda ka kriminaalkorras karistati, siis oli kannatanu õigustatud süüdistatava ähvarduse tagajärjel

hirmu tundma ning tal oli alust eeldada, et viimane oma lubaduse ka teoks teeb. Seetõttu ei saa kohtu hinnangul pidada kannatanu hirmutunnet ja reaktsiooni ebaadekvaatseks, vaid selline ähvardus tundub eeltoodud asjaolusid arvestades reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. 3.14 Kaitsja esitas tõendina töövõime eksperthinnangu J. Kolesnikovi kohta. Tõenditest nähtub süüdistatava tervislik seisund, koopiad J. Kolesnikovi iseloomustustest täiendkoolitustelt ja riigikeele õppegrupis iseloomustavad süüdistatava käitumist. J. Kolesnikovi raviloost nähtub, et süüdistataval on soovitatud tugeva seljavalu tõttu vajadusel kasutada ratastooli. Täiendkoolitusel oli J. Kolesnikov korrektne ja viisakas õpetajatega. Riigikeele õpetaja on andnud süüdistatava kohta tagasiside, et J. Kolesnikov on tubli ja motiveeritud õpilane, läbisaamine nii õpetaja kui ka rühmakaaslastega hea. Tunnistajad T.M. ja S.K. kirjeldasid kohtus, et nende hinnangul ei ole süüdistatav ohtlik. 3.15 Kannatanu L.J. ning tunnistajad M.I. , S.K. , K.T. , H.S. ja T.M. kirjeldasid kohtus meediku võimalusi enda kaitsmiseks, kui kinnipeetavale osutatakse meditsiinilist abi. Kannatanu ja tunnistajate ütlustest nähtub, et see sõltub olukorrast ning kinnipeetavast ja tema ohtlikkusest, kas meedik jääb kinnipeetavaga kabinetti üksi või koos valvuriga. Kui vangla hinnangul on tegemist ohtliku kinnipeetavaga, siis määratakse üks valvur. Kui vangla hinnangul on kinnipeetav eriti ohtlik, siis määratakse lausa mitu valvurit. Kui meedik ütleb, et ta soovib valvurit vastuvõtu juurde, siis valvur jääb juurde. See on meediku otsustada, mitut valvurit ta meditsiiniosakonda vastuvõtule soovib. Meediku turvalisus on kõige olulisem. Kui kinnipeetav soovib arsti abi ja kinnipeetav on ohtlik, siis pannakse vastavalt vajadusele talle käerauad või jalarauad. Meditsiiniosakonnas on üldiselt olemas videovalve, kus on 1-3 valveametnikku, kes sündmusele reageerivad. Olemas on ka alarmnupud. 3.16 Kuigi meedikutel on Tartu Vanglas võimalus enda kaitsmiseks kutsuda meditsiiniosakonda vastuvõtu juurde valvurid, ruumides on videovalve ja ka häirenupud, ei ole nende ohutus siiski täielikult tagatud. Ei ole välistatud võimalus, et süüdistatav oleks saanud ka istudes laua pealt pastaka haarata ja sellega kannatanut L.J. it rünnata. Rünnaku teostamiseks piisaks paarist sekundist. 3.17 Maakohus leidis, et objektiivse koosseisu hindamisel ei ole oluline, kas J. Kolesnikovil oli tervislikust seisundist tulenevalt ja kinnipidamiskoha tingimustes võimalik ähvardust reaalsuses ellu viia. (Riigikohtu 06.02.2020.a otsuse nr 1-19-1849 p 23 - ähvardus peab kannatanu jaoks üksnes näima reaalne. Ähvarduse veenvuse hindamisel pole tähtis, kas süüdlasel oli tegelikult täideviimise kavatsus ja võimalus). 3.18 Samas maakohus rõhutas, et süüdistatava poolt väljaöeldud ähvardava sisuga lauset tuleb vaadata tekkinud olukorra terves kontekstis. 3.19 Süüdistatava kohtus antud ütluste kohaselt iga kord, kui ta läheb magama, ta kardab, et ta ärkab sotsiopaadina, psühhopaadina. Ta kardab, et tema probleem ei lahene. Sellest ta rääkiski Marinale. Tal ei ole viha ega kättemaksuiha L.J. i vastu. Tema soov on saada korralikku meditsiiniabi. Teda ei huvita, kas see jutt jõuab L.J. ini. Ta tahab, et jutt jõuaks vangla administratsioonile ja keegi tegeleks sellega, võtaks ta ütlused ja tegeleks sellega. Ta räägib sama juttu kõigile, kellega ta kohtub. 3.20 Tunnistaja M.I. a ütlustest nähtub, et J. Kolesnikovil on juba varesemalt ja pikalt meditsiiniosakonnaga probleeme, kuna kinnipeetav ei saa oma pöördumistele korrektseid

vastuseid ja kinnipeetav peab uuesti ja uuesti kirjutama ilma, et sellest mingit kasu oleks. Siis J. Kolesnikov ütleski, et ta enam ei tea absoluutselt, mida ta peaks õieti tegema, et meditsiiniosakond teda kuulda võtaks. Kui teda meditsiiniosakonda viiakse, siis ta ründab seda meedikut L.J. it ja torkab talle pastakatega silma. Tunnistaja sai sellest aru, et J. Kolesnikovi arvates on see ainus lahendus, et ennast märgatavaks teha. Tunnistaja arvates oleks J. Kolesnikov võinud ka teismoodi reageerida. Ju ta ei oska olla rahulik ja vaoshoitult kõnelda. 3.21 Tunnistaja K.T. , kes töötas 2019. aasta veebruari- ja märtsikuus Tartu Vanglas järelevalve osakonna juhtajana, kirjeldas kohtus antud ütlustes, et J. Kolesnikovil on läbi aegade olnud probleem meedikutega, kuna nad ei määra talle vajalikku ravi. Ka tunnistaja S.K. kinnitas kohtus, et tal on J. Kolesnikoviga pidevalt juttu olnud probleemidest meditsiiniosakonnaga. 3.22 Kohtule esitatud Juri Kolesnikovi mahukas tervisekaardi väljavõte kinnitab tema sagedasi pöördumisi Tartu Vangla meditsiiniosakonda. 3.23 Kohtu hinnangul nähtub tõenditest, et süüdistataval on terviseprobleemid, mille osas on ta korduvalt pöördunud erinevate instantside, sh meditsiiniosakonna poole, kuid ta pole oma pöördumistele tema hinnangul adekvaatseid vastuseid saanud, seega on tema mured jäänud lahenduseta. Selline olukord on J. Kolesnikovis tekitanud suurt trotsi, mistõttu ta avaldaski tunnistaja M.I. ale sellise ähvardava lause, et ta ründab meedikut L.J. it ja torkab viimast pastakatega silma. Väljaütlemise põhjuseks oli asjaolu, et ta oli enda hinnangul olukorras, kus ta ei teadnud, mida enamat ta saaks ette võtta, et meditsiiniosakond teda kuulda võtaks ja tema küsimustele vastaks. Konkreetset sündmustikku silmas pidades ei saa kõrvaldada kahtlust, et J. Kolesnikov enda ähvardust tõsiselt mõtles. Pigem nähtub tõenditest, et tema eesmärk kannatanu suhtes ähvardava sisuga lauset välja öeldes ei olnud mitte see, et ähvardus L.J. ini jõuaks, vaid pigem see, et tema tervisega seonduvad probleemid administratsioonini jõuaks ja need lahenduse saaksid. 3.24 Karistusseadustiku kommenteeritud väljaande kohaselt ei ole ähvardamisega tegu juhul, kui keegi teeb oma kuriteoplaani teatavaks kõrvalistele isikutele. (vt ka Riigikohtu 13.03.2020.a otsuse nr 1-19-9448 p 9). Seetõttu ei saa ähvardamisest rääkida juhtudel, mil isik üksnes teatab kahju tekitamise kavatsusest kõrvalisele inimesele, keda see vahetult ei puuduta. Isegi kui viimane edastab teatavaks saanud ähvarduse võimaliku kahju saajale, pole kahju tekitada lubanud isik pannud üldjuhul toime ähvardamist KarS § 120 lg 1 järgi. Ähvardamisest saab rääkida aga juhul, kui võimalikust kahju tekitamisest teatamine kõrvalisele inimesele on suunatud sellele, et kahju tekitamise kavatsusest antaks edasi teada ka ähvarduse adressaadile. 3.25 J. Kolesnikov tegi ähvarduse teatavaks mitte ähvarduse adressaadile vaid kõrvalisele isikule, tunnistaja M.I. ale. Tunnistaja koostas ähvarduse kohta ettekande, mille andis kontaktisikule. L.J. ile ta sellest ei teatanud. Kannatanu sai J. Kolesnikovi ähvardusest teada teabe- ja uurimisosakonna juhi, menetleja A.R. i käest. 3.26 Maakohtu arvates ei ole tõendatud, et J. Kolesnikovi ähvardus oli kantud tahtest, et tunnistaja tema ähvarduse kannatanule edastaks. Seega ei ole üheselt tõendatud, et süüdistatava eesmärk olnuks see, et tema ähvardus tehakse vangla personali poolt teatavaks L.J. ile. J. Kolesnikovi sõnul teda ei huvitanud see, kas see jutt jõuab L.J. ini. Tema eesmärk oli see, et ta saaks korralikku meditsiiniabi. Süüdistatav väitis, et ta räägib sama juttu kõigile, kellega ta kohtub.

Seetõttu ei saa J. Kolesnikovi väljaütlemist pidada ähvardamiseks KarS § 120 lg 1 mõistes, kuivõrd tekkinud olukorda terves kontekstis vaadates ei mõelnud ta väljaöeldud ähvardust tõsiselt, ta rääkis hüpoteetilisest kahju tekitamisest kõrvalisele inimesele, keda see vahetult ei puudutanud ning süüdistatava ähvardava sisuga jutt, mida ta kõrvalisele inimesele rääkis, ei olnud kantud tahtest, et kahju tekitamise kavatsusest antaks edasi teada ähvarduse adressaadile. 3.27 Seega ei ole leidnud tõendamist J. Kolesnikovile süüdistuses etteheidetud asjaolu, et ta teadis ja arvestas sellega, et ähvardus tehakse vangla personali poolt teatavaks L.J. ile. J. Kolesnikovi väljaütlemine oli ärritunud olekus väga ebasobiv, impulsiivne ja liialdatud emotsionaalne ütlus, mida ta tegelikkuses tõsiselt ei mõelnud ja tema öeldu ei olnud mõeldud kannatanule edastamiseks. 3.28 Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on kinnipeetav J. Kolesnikovil diagnoositud mitu kroonilist haigust ja muid probleeme tervisega. Meditsiiniosakonna andmeil tarvitab vaimsest tervisest tulenevalt erinevaid ravimeid. Emotsionaalselt kõikuv, kalduv agressiivsusele, käib regulaarselt psühhiaatri vastuvõtul. 3.29 Kuigi maakohus leidis, et süüdistatava ähvardus tundub reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale, siis kogu intsidendist tervikuna tuleneb, et hirmu tundmine ei ole enam reaalne objektiivsele kõrvalseisjale. 3.30 Kohus rõhutas, et süüdistataval puudus tahtlus kannatanut L.J. it ähvardada. J. Kolesnikovi eesmärk ei olnud see, et tunnistaja M.I. edastaks ähvarduse kannatanu L.J. ile, vaid tema eesmärk oli kvaliteetse raviteenuse saamine, mida süüdistatav enda hinnangul pole saanud. Süüdistatava ähvardava sisuga väljaöeldud lause eesmärk ei olnud tekitada kannatanus hirmu ega seegi, et öeldu kannatanuni jõuaks, mistõttu puudub kuriteokoosseisus ka subjektiivne külg ehk tahtlus. 3.31 Kokkuvõtlikult leidis maakohus, et J. Kolesnikov tuleb talle esitatud süüdistuses KarS § 120 lg 1 järgi mõista õigeks. Apellatsioon

olev ründe meetod on ka kinnipidamiskoha tingimustes käepärane ja teostatav. Järgnevalt aga asub kohus märksa vähem veenvalt arutlema, mis võis J. Kolesnikovi selliselt käituma ajendada ning kas ta ikka soovis, et ähvardus jõuaks kannatanuni. 4.3 Prokurör ei nõustu maakohtuga selles, justkui ei saaks sündmustiku põhjal järeldada, et J. Kolesnikov oleks soovinud ähvarduse jõudmist L.J. ini. Riigikohtu lahendist 1-19-9448 nähtub küll, et ähvardamisest ei saa rääkida juhtudel, mil isik üksnes teatab kahju tekitamise kavatsusest kõrvalisele inimesele, keda see vahetult ei puuduta, isegi kui viimane edastab teatavaks saanud ähvarduse võimaliku kahju saajale, kuid järgnevalt on tõdetud, et ähvardamisest saab aga rääkida juhul, kui võimalikust kahju tekitamisest teatamine kõrvalisele inimesele on suunatud sellele, et kahju tekitamise kavatsusest antaks edasi teada ka ähvarduse adressaadile. 4.4 Vähimatki kahtlust pole selles, et pikka aega kinnipidamiskohas viibinud ja vangla sisekorralduse põhimõtteid tundev J. Kolesnikov ei oleks arvestanud sellega, et tema ähvardus adressaadile administratiivse infoedastuse korras teatavaks tehakse. Vangla turvalisuse tagamise aspektist ei tule kõne alla võimalus, et kinnipeetav küll ähvardab töötajat teatud näidustusel sandistavalt rünnata, aga töötajale seda teavet ei edastata. 4.5 Prokurör on seisukohal, et objektiivne pilt näitab, et J. Kolesnikov teadis väga hästi, et tema ähvardus jõuab L.J. ini, soovis seda ja arvestas sellega. Tegelikult on J. Kolesnikov ise sellise käitumise eesmärgi ütlusi andes sõnadesse pannud ja ka kohus on seda otsuses käsitlenud. Nimelt oli J. Kolesnikovil hulgaliselt pretensioone vangla meditsiinile, eriti aga just L.J. i suhtes. J. Kolesnikov on rõhutanud, et soovis probleemile tähelepanu juhtida ning et teda märgataks ja kuulda võetaks ning seega otsustaski ta teadlikult esineda ähvardusega L.J. i aadressil. Sellisel vahendatud ähvardusel saab keskmise kõrvaltvaataja vaatepunktist olla vaid üks eluliselt usutav eesmärk ja nimelt see, et J. Kolesnikov soovis, et L.J. hakkaks ähvarduse täideviimist kartma ning sellest tulenevalt enam edaspidi J. Kolesnikovi terviseprobleemidega ei tegeleks. 4.6 Kuigi prokurör on veendunud, et J. Kolesnikov tegutses kavatsetult, väärib tähelepanu, et ähvardamise koosseis on minimaalmääras täidetud ka juhul, kui ähvardaja tegutseb kaudse tahtlusega. Kuivõrd vangla tingimustes ei saagi ähvarduse adressaadini jõudmist vältida ning kõnealune asjaolu on ühtviisi selge nii vangla personalile kui kinnipeetavatele, siis on J. Kolesnikov realiseerinud KarS § 120 lg 1 koosseisu vähemalt kaudse tahtlusega. 4.7 Kohtuotsuses on nenditud, et kui kohus leidis eelnevalt, et süüdistatava ähvardus tundub reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale, siis vaadeldes kogu intsidenti tervikuna ning teades neid asjaolusid, mis olid J. Kolesnikovi väljaütlemise ajendiks ja põhjuseks, ei ole hirmu tundmine enam reaalne objektiivsele kõrvalseisjale. Siinkohal peab kohus ilmselt silmas J. Kolesnikovi selgitusi, kuidas tal on alatihti meditsiininiosakonnaga mingid vastuolud klaarida ning et ta on järjepidevalt väljendanud rahulolematust seoses meditsiiniosakonnast saadud vastuste või raviteenuste kvaliteediga. Prokuröri hinnangul sedalaadi pretensioonide olemasolu pigem kinnitab J. Kolesnikovile esitatud süüdistust. Selgepiirilise motiivi olemasolu kinnitab veelgi süüdistatava tahtlust võimalikult tõsiseltvõetav ähvardamine toime panna. 4.8 Prokurör palub ringkonnakohtul mõista J. Kolesnikovi süüditunnistamise korral talle sanktsiooni ülemmäära lähedane karistus. Ähvarduse sisuks on olnud üks julmemaid

tervisekahjustusi, mida on võimalik ette kujutada. Samuti kinnitab fakt, et J. Kolesnikov kannab karistust eluvastaste kuritegude eest ning lisaks sama kannatanu suhtes toime pandud vägivallategude eest, et ta ei ole loobunud käitumismustrist eelistada teiste inimestega tekkivate vastuolude korral vägivallapõhiseid lahendusi. Kaitsja seisukoht

tal on olnud pikemat aega probleeme vangla meditsiiniosakonnaga ning tema hinnangul keegi neile küsimustele tähelepanu ei pööranud, siis rääkis ta sellest M.I. ale. Tema eesmärgiks oli leida oma tervisemuredele lahendus. Juri Kolesnikovi seisukoht

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

A.R. .

tõendeid (töövõimeeksperthinnang, koopiad iseloomustustest täiendkoolitustelt ja riigikeele õppegrupist, ravilugu). J. Kolesnikovi raviloost nähtub muuhulgas, et tugeva seljavalu tõttu võib ta vajadusel kasutada ratastooli.

ähvarduse jõudmist kannatanuni. Prokuratuur sellega nõus ei ole. Ka ringkonnakohus maakohtuga siinkohal ei nõustu.

ähvardus jõuab L.J. ini ja viimane võtab kuuldut reaalsena. Sellega täitis J. Kolesnikov subjektiivse teokoosseisu.

kohtukolleegium võimalikuks jätta osa menetluskuludest, s.o pool õigusabikuludest, riigi kanda. J. Kolesnikovilt tuleb välja mõista õigusabikuludest pool, s.o 565,20 eurot. Ülejäänud õigusabikulud - 565,20 eurot, jäävad riigi kanda. Menetluskuluks on ka KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel sundraha. Vastavalt KrMS § 179 lg 1 p-le 2 on sundraha 2 astme kuriteo korral 1,5 kuupalga alammäär, s.o 876 eurot. See kulu jääb samuti süüdistatava kanda. Kokku jääb süüdistatava kanda õigusabikulu 565,20 + sundraha 876 eurot=1441,20 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.