Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

elukohajärgse

KarS § 78 p 1 kohaselt lugeda katseaja alguseks kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 05.02.2021. a.

Rahuldada A. O. (isikukood XXX ) tsiviilhagi osaliselt. Välja mõista M.R-ilt kannatanu A. O. kasuks kuriteoga tekitatud kahju katteks 1879 (üks tuhat kaheksasada seitsekümmend üheksa) eurot 33 senti. Nimetatud summa kanda A. O. arveldusarvele XXX (AS Swedbank).

KrMS § 180 lg 1 alusel M.R-ilt välja mõista riigituludesse menetluskuludena sundraha 876 (kaheksasada seitsekümmend kuus) eurot ja riigi õigusabi kulu 696 (kuussada üheksakümmend kuus) eurot, s.o kokku 1572 (üks tuhat viissada seitsekümmend kaks) eurot. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb M.R-il tasuda 1 (ühe) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 (AS SEB Pank) või EE502200221014193355 (AS Swedbank) või EE401700017002872300 (Luminor Bank AS). Viitenumber menetluskulude tasumisel on 99921700004962. Selgitusse tuleb märkida „1-20-5936, menetluskulud, M.R “.

Tähtajaks menetluskulude tasumata jätmise korral suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsiooni . Apellatsioon tuleb esitada kirjalikult Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast lahendist teada või pidi teada saama.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

I SÜÜDISTUSE SISU

M.R-ile on esitatud süüdistus KarS § 121 lg 2 p 1 järgi selles, et tema 23.06.2017. a XXX vallas (käesoleval ajal kuulub XXX valla administratiivalasse) XXX külas kella 23:50 ajal lõi A. O. t kaks korda rusikaga näo piirkonda. Löömise tagajärjel tundis A. O. füüsilist valu ning temale tekitati järgnevad tervisekahjustused: ninaluude ja parema põskkoopa eesseina nihketa murrud, hamba murd, samuti ninaluude ümbritsevate kudede õhkemfüseem ning huule- ja suuõõne lahtine haav.

II KOHTU SEISUKOHT

süü KarS §

kiikuma ja leidsid huvikeskuse õue pealt kiikude lähedalt pingi juurest A. O. . A. O. oli pikali maas ja ta nägu oli verine. A. O. oli teadvuseta, kuna G. P. raputas teda, aga A. O. ei vastanud ega rääkinud midagi. Nad ütlesid S. i XXX le S. T. le. S. T. üritas A. O. t teadvusele tuua. Kutsuti ka kiirabi (tl 80-81). Kohtus on tunnistajana ütlusi andnud ka sündmuse juures viibinud E. V. (tl 83, 84-85). Sellele vaatamata ei ole tunnistaja E. V. u ütlusi võimalik tõendikogumi hulka lugeda. Seda põhjusel, et tunnistaja ei suutnud sündmusega seotud asjaolusid kohtus enam täpselt meenutada, kusjuures mälestused ei taastunud E. V. ul ka pärast varasemate ütluste avaldamist (vt tl 84-85). Samuti ei ole võimalik tõendikogumi hulka lugeda ka tunnistaja S. D. ütlusi, kuna viimane väitis end tõendamiseseme asjaolusid mitte teadvat (tl 86-89). Seega ei oma S. D. ütlused kuriteosündmuse kohta tõenduslikku teavet.

M.R ütles teistele, et lähme kohe ära, nüüd tulevad kõik XXXd ja sugulased mulle kallale. Nad läksid koju. Seda, et A. O. sai vigastusi, kuulis süüdistatav alles järgmisel päeval E. V. u käest (tl 98-102). Eelkirjeldatust järeldub, et kuigi süüdistatav M.R võtab omaks kannatanu näkku löömise, väidab ta, et tegi seda alles siis, kui A. O. oli teda sõimanud ja solvanud ning sellele järgnevalt füüsiliselt rünnanud. Süüdistatav M.R-i ütlusi kinnitab osaliselt ka tunnistaja I. S. ütlused . I. S. ütluste kohaselt olid nad 2017. a enne jaanituld M.R-iga enda elukohas. Seal oli lisaks neile ka L. A. ja veel inimesi. Nad grillisid, meesterahvad tarvitasid alkoholi. Jaanitulele jõudsid nad enne südaööd, oli juba pime. Lavakoha juures pingil nägid nad istumas A. O. t. Viimane oli seal üksinda. M.R läks teda teretama. A. oli piisavalt joobes ja tema kõnemaneer ei ole purjus peaga just väga viisakas. A. hakkas neid kõiki, s.o L. A. t, A. S. it, tunnistajat, M.R-i ja veel kahte inimest, kes seal olid, ära ajama, nagu ta oleks peremees seal. Nemad vastasid, et ei lähe ära, neil on samasugune õigus seal olla nagu kõigil teistel. M.R ütles, et ei hakka tülitsema. Siis tõusis A. püsti ja haaras M.R kõrist. Selle peale lõi M.R eda parema käega kaks korda näo piirkonda, vastu lõuga, põske. A. O. kukkus maha, püsti ta ei tulnud. Tunnistaja seltskond läks sealt ära maja juurde, A. jäi neist pikali maha. Mingil hetkel nägid nad, et saabus kiirabi ja politsei, kuid ise nad sinna juurde ei läinud. Hiljem kuulsid nad, et A. viidi kiirabiga haiglasse (tl 89, 9093). Seega tunnistaja I. S. ütlused on üldjoontes süüdistatav M.R-i ütlustega kooskõlas, kuid ütlustest ei saa kindlasti ei järeldada, et M.R-i poolne rünne oleks olnud sedavõrd intensiivne ja jõuline, nagu on selgitanud M.R .

teadvuse) ja tuvastatud kehavigastustega. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et M.R-i poolt kirjeldatud huupi tehtud käelöögid (olgugi, et sihitud näo suunas) oleksid tekitanud sellised terviskahjustus ed nagu nähtub A. O. kohta koostatud kiirabikaardis, haigusjuhu nr XXX päeviku väljavõttes ja perearst A. R. a õiendis. Tunnistaja I. S. ütluste puhul on oluline, et tegemist on M.R-i endise XXXga, mis võib paratamatult mõjutada tema ütluste objektiivsust. Inimlikult on mõistetav ja tavapärane, et sündmusi püütakse näha ja hiljem ka mäletada enda lähedastele soodsamas valguses või et sündmusi antakse edasi oma (olgu või endiste) lähedaste osakaalu pehmendades või nende tegevust teatud osas õigustades. Kohtu sellist veendumust kinnitab ka asjaolu, et tunnistaja I. S. ütlused ei ole tegelikkuses kooskõlas ka tunnistaja L. A. ütlustega. I. S. ütluste kohaselt oli L. A. juures kui A. O. M.R-i ja teisi pingi juurest ära hakkas ajama. L. A. ütluste kohaselt läks ta küll koos XXX I. S. ga küla jaanitulele, kuid kohale jõudes läksid nad lahku – XXX läks oma X XX M.R-i otsima, L. A. l olid aga omad tuttavad, kellega ta juttu jäi ajama. Sellest, et midagi on toimunud, sai ta aru alles siis, kui kuulis kisa ja inimesed hakkasid kogunema. L. A. liikus inimestega kaasa ja siis nägi, et A. O. on pingi juures liikumatult pikali maas. Hakkas sahmimine, kutsuti kiirabi. Mis juhtus ja mille pärast A. O. seal oli, ei osanud tunnistaja rääkida, kuna oli kaugel, suhteliselt värava juures ega näinud seda (tl 94-95). Oluline on seegi, et L. A. le ütles XXX I. S. A. O. ga juhtunut pärast kommenteerides vaid seda, et M.R lõi (tl 95). I. S. ei rääkinud seega XXXle , et M.R lõi, kuna A. O. rün das teda. Kui M.R ka päriselt tegutses üksnes vastusena A. O. agressiivsusele, siis puudub igasugune mõistlik selgitus sellele, miks I. S. sellest koheselt XXXle ei rääkinud. Kohus leiab, et puudub alus lugeda kannatanu A. O. ütlused ebausaldusväärseks. Kannatanu ütlused on vastuoludeta ja need on olnud järjepidevalt samalaadsed. Kannatanu ütluste puhul on ilmne, et need ei ole detailitäpsed, kuid on oluline, et kannatanu kaotas löögi tagajärjel teadvuse. Veel 26.06.2017. a kurtis ta perearstile oma mäluhäireid (lõunal ei mäleta, mis hommikul toimus) (tl 31-32). Seega on eluliselt usutav, et kannatanu ütlused ei ole nii detailsed kui tavapäraselt võiks ründejärgselt oodata. Kohus peab ka oluliseks, et kannatanul puudub igasugune mõistlik põhjus varjata seda, et tema lööjaks oli M.R ja sellele eelnes konflikt. Seda põhjusel, et nimetatud asjaolud ei süüsta otseselt A. O. t ennast. Seega ei ole põhjust neid mitte tunnistada, kui kannatanu neid asjaolusid mäletaks. Lisaks peab kohus oluliseks, et väidetavat M.R-iga tekkinud konflikti ja A. O. poolt selle lahendamisel kasutatud agressiivsust (ei sõnalist ega kehalist) pole peale süüdistatava enda ja I. S. maininud ükski teine kriminaalmenetluses üle kuulatud isik. Samuti ei ole juba kohtueelsel uurimisel tuvastatud selliseid isikuid, kes oleks rünnet pealt näinud/kuulnud. Seda ei maininud ka G. P. , kes nägi, kuidas M.R-i seltskond selle pingi juures oli, kus kannatanu istus. Samas kinnitas ka süüdistatav, et G. P. koos mingisuguste noortega kõndis pidevalt sealt pingi juurest mööda (tl 98). Arvestades M.R-i ja I. S. kirjeldust A. O. väidetava ründe kohta (valjuhäälne ja intensiivne), oleks see tõenäoliselt olnud kuuldav/nähtav ka teistelegi peolistele, keda M.R-i sõnul oli mitte ainult palju, vaid kes kogu aeg nende läheduses ka edasitagasi sagisid (tl 98). Ka nimetatud vastuolulisus viitab annab alust pidada kannatanu ütlusi usaldusväärseks, sest kannatanu versiooni kohaselt toimus kehavigastusteni viinud sündmus ootamatult, kiiresti ja ilma suuremat kära tekitamata. See on kohtu hinnangu l ka eluliselt usutav, arvestades, et tegemist oli ühes külas elavate üksteist teadvate isikutega ja seega võis nende vahel olla mingi varasem lahendamata konflikt. Kannatanu ise nimetas põhjusena selle, et M.R tahtis tegelikult lüüa A. O. X XX G. (tl 73). Sarnast versiooni oli kuulnud ka tunnistajana üle kuulatud L. A. (tl 94). Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul M.R-i ja tunnistaja I. S. usaldusväärsed üksnes selles ulatuses, mis on kooskõlas ka teiste tõenditega.

ütlused

käitumises ka süüd välistavaid asjaolusid.

M.R-ile karistuse mõistmisel arvestab kohus süü suurust, mida tuleb pidada keskmisest suuremaks. Seejuures arvestab kohus, et M.R-i poolt tekitatud tervisekahjustused olid sedavõrd rasked, et A. O. oli sunnitud ligi poole aasta vältel olema töövõimetuslehel. Lisaks pidi kannatanu läbima operatsiooni, mis oli näidustatud trauma järgselt kõrvalekaldunud ninavaheseina tõttu tekkinud ninahingamisprobleemidest (tl 31-32, 41) . Lisaks on oluline, et kannatanu enda käitumisega ründeks põhjust ei andnud. Veel tuleb arvestada, et M.R ise lahkus sündmuskohalt, ehkki nägi, et A. O. jäi temast maha lamama. A. O. le andsid abi hoopis kolmandad isikud ja alles umbes poole tunni möödudes. See, et kannatanu leiti, oli juhus, aga kui kannatanut poleks õigel ajal leitud, oleks M.R-i poolne rünne võinud lõppeda veel raskemate tagajärgedega. Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et teadvusetu ja verise A. O. leidsid X XX-aastased lapsed, arvates, et tegu on surnuga. On selge, et sellise leiu avastamine oli lastele ebameeldiv kogemus ning tekitas neis ebavajalikku hirmu ja ärevust. Kohus ei tuvastanud KarS §-s 57 ja § -s 58 sätestatud karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Karistuse eripreventiivsete eesmärkide hindamisel on oluline, et teo toimepanemise ajal puudusid M.R-il kehtivad kriminaalkaristused. Pärast vägivallateo toimepanekut on M.R-i karistatud Tartu Maakohtu 11.09.2017. a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-8450 KarS § 74 alusel tingimisi vangistusega, kuid tegu oli karistusega teiselaadilise kuriteo, s.o mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise eest (tl 48-50). Lisaks on nimetatud karistus käesolevaks ajaks kantud (tl 59-60) ja uusi kuritegusid M.R ei ole kohtule teadaolevalt toime pannud. Seega ei ole põhjust väita, et M.R oleks omaks võtnud kuritegelikud käitumis - ja mõtteviisid ning õigusvastane käitumine oleks tema jaoks saanud päris tavapäraseks. Tegu on pigem isikuga, kes ei suuda vajalikul määral ohjata oma emotsioone ja kontrollida käitumist (sh alkoholi tarvitamist). Samas peab kohus oluliseks arvestada ka M.R-i suhtumist toimepandusse. M.R-i ebausaldusväärseid ja ennast õigustavaid ütlusi arvestades on ilmne, et ta ei ole senini täielikult aru saanud oma kuriteo taunitavusest ega mõistnud selle negatiivseid tagajärgi kannatanule. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et süü suurusest tulenevalt on M.R-i puhul kohaseks karistusliigiks vangistus. Samas saab eripreventiivsetest kaalutlustest mõista karistuse alla sanktsiooni keskmist määra. Kohus leiab, et sellises määras karistus täidab ka karistamise üldpreventiivseid eesmärke. Seega tuleb M.R-ile KarS § 121 lg 2 p 1 järgse kuriteo eest mõista karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. Kuna kuritegu on toime pandud enne M.R-i suhtes tehtud viimast kohtuotsust (s.o Tartu Maakohtu 11.09.2017. a otsust kriminaalasjas nr 1-17-8450 ), tuleb M.R-ile käesoleva otsusega mõistetav karistus KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel liita temale Tartu Maakohtu 11.09.2017. a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-8450 mõistetud ja praeguseks ajaks juba ära kantud karistusega. Liita tuleb selliselt, et lugeda mõistetud karistustest kergema kaetuks raskema karistusega, mistõttu tuleb kohtuotsuste kogumis M.R-ile mõista liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. Kohus, võttes arvesse ennekõike seda, et kuriteo toimepanemisest on möödas üle kolme ja poole aasta, samuti M.R-i isikut, leiab, et vangistuse reaalne ärakandmine on ebaotstarbekas. M.R-i suhtes on võimalik karistuseesmärke saavutada tingimusliku karistusega. Samas on M.R-i hoiakute muutmisel vaja temaga läbi viia sotsiaaltööd. Seda võimaldab kriminaalhoolduslik sekkumine ja sellega kaasnev käitumiskontroll. Seega leiab kohus, et M.R-ile mõistetud vangistus tuleb täies ulatuses jätta KarS § 74 lg 1, 3 alusel täitmisele pööramata. KarS § 74 lg 3 alusel tuleb M.R-ile määrata katseajaks 1 aasta 6 kuud. Seda põhjusel, et

katseaja pikkus ei tohi olla lühem mõistetud vangistusest (sh Riigikohtu lahend kriminaalasjas nr 1-17-689 p 26). Mõistetud karistusest pikemat tähtaega ei pea kohus põhjendatuks määrata. Kuna M.R ei ole kohtu hinnangul täiel määral aru saanud kannatanule kuriteoga põhjustatud kahjulikest tagajärgedest, tuleb kahju heastamise tagamiseks M.R-ile KarS § 75 lg 2 p 1 alusel käitumiskontrolli ajaks määrata täiendav kohustus tasuda kohtu poolt välja mõistetav varaline kahju 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Muid KarS § 75 lg -s 2 nimetatud täiendavaid kohustusi ei pea kohus vajalikuks M.R-ile käitumiskontrolli ajaks määrata. Tsiviilhagi

KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Seega tuleb menetluskulud välja mõista M.R-ilt . Menetluskulude vähendamise või ositi tasumise taotlust kohtule ei esitatud. /allkirjastatud digitaalselt/ Raina Pärn Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.