26. jaanuar 2021. a, Tartu (kirjalikus menetluses)
Kriminaalasja number
1-18-6052
Kohtukoosseis
Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Ingeri Tamm
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 10. detsembri 2020. a määrus Meelis Põldrele mõistetud karistuse täitmisele pööramise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse
süüdimõistetu Meelis Põldre (ik 39108052735) kaitsja jurist Jürgen Kirsis, määruskaebus Tartu Vangla kriminaalhooldusosakond
pooled
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Maakohtu 10. detsembri 2020. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab esitada kirjaliku määruskaebuse süüdimõistetu advokaadist kaitsja või Tartu Vangla kriminaalhooldusosakond. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohtu 27. septembri 2018. a otsusega tunnistati Meelis Põldre süüdi KarS § 424 lg 2 järgi süüdi ja teda karistati 8 kuu pikkuse vangistusega. Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg ja lõplikuks karistuseks mõisteti M. Põldrele 7 kuud ja 28 päeva vangistust. KarS § 74 lg-te 1, 2 ja 3 alusel kuulus sellest koheselt kandmisele 10 päeva vangistust. Ülejäänud 7 kuu ja 18 päeva pikkune vangistus jäeti tingimisi täitmisele pööramata, kui M. Põldre ei pane kahe aastasel katseajal toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab temale määratud kontrollnõudeid.
M. Põldre oli lisaks kohustatud mitte tarvitama alkoholi, osalema sotsiaalprogrammis ning programmi „Kainem ja tervem Eesti“ raames sõltuvushäire esmasel hindamisel.
2.Tartu Vangla kriminaalhooldusosakond esitas 9. oktoobril 2019. a maakohtule erakorralise ettekande taotlusega pikendada M. Põldre käitumiskontrolli tähtaega kolme kuu võrra ja allutada isik ravile, kui isik annab selleks vastava nõusoleku.
3.Tartu Maakohtu 10. oktoobri 2019. a määrusega allutati M. Põldre programmi „Kainem ja tervem Eesti“ raames ravile ja tema katseaega pikendati kolme kuu võrra.
4.Tartu Vangla kriminaalhooldusosakond esitas 18. veebruaril 2020. a maakohtule erakorralise ettekande M. Põldrele tingimisi mõistetud vangistuse täitmisele pööramiseks. Ettekande kohaselt rikkus M. Põldre registreerimiskohustust.
5.Tartu Maakohtu 21. mai 2020. a määrusega jäeti erakorraline ettekanne rahuldamata ja M. Põldre käitumiskontrolli ja katseaega pikendati kolme kuu võrra.
6.Tartu Vangla kriminaalhooldusosakond esitas 17. juulil 2020. a maakohtule erakorralise ettekande M. Põldrele tingimisi mõistetud vangistuse täitmisele pööramiseks. Ettekande kohaselt rikkus M. Põldre kohustust mitte tarvitada alkoholi.
7.Tartu Maakohtu 21. septembri 2020. määrusega jäeti erakorraline ettekanne rahuldamata. M. Põldrele määrati kohustus pöörduda kahe nädala jooksul SA TÜ Kliinikumi Psühhiaatriakliinikusse statsionaarsele ravile, et vabaneda alkoholisõltuvusest. Lisaks pikendati tema käitumiskontrolli ja katseaega kolme kuu võrra.
8.Tartu Vangla kriminaalhooldusosakond esitas 20. novembril 2020. a maakohtule erakorralise ettekande M. Põldrele tingimisi mõistetud vangistuse täitmisele pööramiseks. Ettekande kohaselt rikkus M. Põldre kohustust mitte tarvitada alkoholi ja registreerimiskohustust.
9.Tartu Maakohtu 10. detsembri 2020. a määrusega pöörati M. Põldrele tingimisi mõistetud vangistus täitmisele.
10.M. Põldre poolt 11. oktoobril 2020. a alkoholi tarvitamine on tõendamist leidnud. M. Põldrel tuvastati politseipatrulli poolt joove 1,18 mg/l kohta ja ta toimetati arestimajja kainenema, kuna ta oli agressiivne ning ei allunud politseiametnike korraldustele. Lõuna Prefektuuri poolt teavitati kriminaalhooldusosakonda, et M. Põldre oli kasutanud kahe isiku suhtes vägivalda. M. Põldre rikkus 16. novembril 2020. a registreerimiskohustust. TÜ Kliinikumi Psühhiaatriakliiniku vastusest selgub, et M. Põldret ei ole statsionaarse ravi järjekorda lisatud, kuna see ei ole andnud tema puhul soovitud efekti ja ta eemaldati statsionaarse ravi järjekorrast. M. Põldre ei ilmunud 6. novembril 2020. a psühhiaatri vastuvõtule. Tema suhtes on Lõuna prefektuur alustanud 13. juulil 2020. a kriminaalmenetluse KarS § 120 lg 1 tunnustel.
11.M. Põldre on järjekordselt rikkunud alkoholitarvitamise keeldu. Temale määratud ravist ei ole olnud kasu. Alkoholi tarvitanuna võib ta olla agressiivne ja käituda impulsiivselt, mis on uute kuritegude toimepanemise ohtu suurendavaks asjaoluks. Arvestades senist kriminaalhoolduse käiku, korduvalt toime pandud rikkumisi ja isiku enda suhtumist kriminaalhooldusesse, ei ole M. Põldre suhtes kriminaalhoolduse edasine teostamine võimalik. Kohus on M. Põldre katseaega juba tervelt kolmel korral pikendanud ja võimaldanud tal seeläbi enda sõltuvusprobleemidega tegeleda. M. Põldre oma käitumist parandanud ei ole ja rikub jätkuvalt kriminaalhooldusnõudeid. Tema karistuse täitmisele pööramine on vältimatult vajalik.
MÄÄRUSKAEBUS
12.Maakohtu määruse peale esitas kaebuse M. Põldre kaitsja jurist J. Kirsis, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja M. Põldrele tingimisi mõistetud karistuse täitmisele pööramata jätmist.
13.Maakohtu määrusest ei nähtu, kas süüdimõistetu taotles endale kaitsjat või loobus ta sellest võimalusest. Psühhiaater V. Parve esitas 17. detsembril 2020. a maakohtule arvamuse, mille kohaselt on M. Põldrel pikalt diagnoosimata bipolaarne häire ja kerge vaimne alaareng, mistõttu on alust kahelda, kas M. Põldre oli kohtuistungil suuteline kõigest aru saama ja ennast vastavalt kaitsma. Isegi olukorras, kus M. Põldre loobus kaitsja osavõtust, on alust kahelda, kas ta oli võimeline ennast ise kaitsma ja kas teda oleks pidanud kohtuistungil esindama kaitsja.
14.M. Põldre kliiniline diagnoos ei ole õige ja seetõttu on väärad ka tema suhtes kohaldatud ravimeetodid. Tema maksaproovid ei kinnita diagnoositud pikaajalist alkoholisõltuvust. M. Põldre leidis endale psühholoogi ja psühhiaatri, kes on tema seisundit diagnoosinud ja leidnud talle sobivad ravimeetodid. Seda selgitas M. Põldre ka kohtuistungil. Tema vangistuse täitmisele pööramine oleks kahetsusväärne olukorras, kus ta on leidnud endale võimalused enda tervisliku seisundi parandamiseks. Vanglas viibimine halvendaks M. Põldre seisundit veel enam.
15.M. Põldre tarvitab alkoholi üksnes olukordades, mil tal ei ole võimalik võtta määratud ravimeid või konsulteerida arstiga/psühholoogi/psühhiaatriga. Kriminaalhooldusametniku 20. novembri 2020. a erakorralisest ettekandest nähtub, et M. Põldre on täitnud valdava enamuse talle kehtestatud nõuetest. Erakorralises ettekandes ei ole kordagi mainitud, et enamik M. Põldre probleemidest on tingitud Covid-19 viiruse poolt tekitatud pandeemiast. Nimelt on raviteenustele, tööalastele võimalustele ja muude sotsiaalmajanduslike kontaktide kättesaadavusele märkimisväärsed piirangud. Ettekandest ei nähtu, mil moel on kriminaalhooldusametnik M. Põldret abistanud ja tema olukorda üritanud parandada. Kõik raviteenused ei ole kriisiperioodil kättesaadavad. Ühtlasi ei ole kriminaalhooldusametnik kordagi analüüsinud M. Põldre tervislikku seisundit. Kriminaalhooldusametnik ei ole teostanud ühtegi kriminaalhooldusseadusest tulenevat kohustust. Samuti ei ole kriminaalhooldusametnik ettekandes toodud asjaolusid põhjendanud, kuna ta ei ole isegi mitte ühendust võtnud M. Põldre psühholoogi ja psühhiaatriga. Ettekande tegemisel ei ole seega hinnatud M. Põldre probleemset käitumist põhjustavaid asjaolusid ja kaalutud alternatiivseid võimalusi M. Põldre tervislike probleemide lahendamiseks. Kriminaalhooldusametniku huvitas üksnes kriminaalhooldustingimuste rikkumise fakt, mitte aga selle taga olevad põhjused ja M. Põldre tervislik seisund.
16.Käesoleval juhul oleks maakohus pidanud KrMS § 432 lg-t 3 alusel menetlusse kaasama nii psühholoogi kui kohtupsühhiaatriaeksperdi, kes oleksid pidanud hindama tema võimalikke psüühikahäireid. Varasemalt on M. Põldrel diagnoositud kerge vaimne alaareng. M. Põldre psühhiaatri vältel on võimalik, et tema psüühikahäired on jäänud n-ö vaegarengu või mõne teise „katusdiagnoosi“ varju. M. Põldre psühhiaatri hinnangul arvatakse, et tema käitumishäired tulenevad tema vaimsest alaarengust, mida ei peeta omaette haiguseks ja need on jäänud ravisekkumiseta. M. Põldre puhul on jäänud diagnoosimata bipolaarne häire, mis põhjustab temale pikki unetuse perioodi, mis on viinud alkoholi ja retseptivaba unerohu tarvitamiseni. M. Põldre psühhiaatri hinnangul ei ole tegemist alkoholisõltlasega ja sellekohaseid häireid on tema puhul ennatlikult diagnoositud. M. Põldre lühiajalised alkoholitarvitamised on seletatavad puudliku psüühikahäire raviga.
17.Maakohtu määrus on ennatlik, arvesse ei ole võetud M. Põldre kliinilist diagnoosi, tagatud ei ole kaitsja osavõtt kohtumenetlusest ja asjaolu, et M. Põldre on täitnud enamiku temale määratud kohustustest. Ettekande aluseks olevad kaks rikkumist ei ole piisavad, et pöörata M. Põldre tingimisi karistust täitmisele.
RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
18.Kriminaalkolleegium on seisukohal, et maakohus pööras õigustatult M. Põldrele mõistetud vangistuse täitmisele, kuna edasine kriminaalhoolduse teostamine süüdimõistetu suhtes ei täidaks enam oma eesmärki.
19.7. detsembril 2020. a toimunud kohtuistungil küsis maakohus M. Põldrelt, kas ta soovib kohtuistungile kaitsjat, millest M. Põldre keeldus (tl 150). Kaitsja kutsutakse kohtuistungile vaid süüdimõistetu taotluse alusl (KrMS § 432 lg 3). Maakohus kohtus M. Põldrega kriminaalhooldusametniku poolt esitatud erakorraliste ettekannete tõttu kokku kolmel korral (11. mail 2020. a, 17. septembril 2020. a ja 7. detsembril 2020. a). Maakohtul ei tekkinud M. Põldret kohtuistungil kuulates kahtlust, et tema tervislik seisund ei võimalda tal toimuvast asjakohaselt aru saada. Ringkonnakohus tutvus samuti nimetatud istungiprotokollidega, millest nähtub, et M. Põldre vastab kohtu küsimustele arusaadavalt ja põhjalikult. Ühtlasi saab ta väga täpselt aru, mistõttu kriminaalhooldusametnik tema suhtes erakorralise ettekande koostas ja miks sellest tulenevalt on korraldatud kohtuistung, kus arutatakse tema võimalikku tingimisi mõistetud karistuse täitmisele pööramist. Kaitsja on määruskaebusega koos esitanud psühhiaatri arvamuse, mille kriminaalkolleegium jätab tähelepanuta, kuna tegemist ei ole eksperdi (KrMS § 95) poolt koostatud ekspertiisiaktiga (KrMS §-d 105-107), vaid üksnes M. Põldre väidetava isikliku psühhiaatri subjektiivse arvamusega. Ülekordavalt, ringkonnakohtul ei tekkinud M. Põldre tervisliku seisundi osas kahtlust, et ta ei ole suuteline iseseisvalt enda õiguste eest seisma.
20.Kaitsja on sisuliselt määruskaebuses asetanud vastutuse kriminaalhooldusametnikule, leides, et hoopis ametnik ei ole täitnud oma seadusest tulenevaid kohustusi, missugune seisukoht on kriminaalkolleegiumi hinnangul äärmiselt ainetu ja asjakohatu. M. Põldre allutati Tartu Maakohtu 27. septembri 2018. a otsusega kriminaalhooldusele ja oli sellest tulenevalt kohustatud täitma kõiki temale kohtu poolt määratud käitumiskontrolli nõudeid. Sellega M. Põldre aga hakkama saanud ei ole. Nagu öeldud, on M. Põldre suhtes esitatud tervelt neli erakorralist ettekannet. Enne ametniku poolt esimese erakorralise ettekande koostamist hoiatati M. Põldret kahel korral kirjalikult, kuna viimane rikkus keeldu tarvitada alkoholi ja toimetati sellest tingituna ühel korral lausa arestimajja kainenema. Seega, vastupidiselt määruskaebuses toodule leiab kriminaalkolleegium üheselt, et M. Põldre probleemid on suuresti tingitud tema alkoholi liigtarvitamisest. Ka viimasest ettekandest tuleneb, et M. Põldre joove fikseeriti politsei poolt ja ta viidi järjekordselt arestimajja kainenema, kuna M. Põldre oli agressiivselt meelestatud ja ei allunud politseiametnike korraldustele. M. Põldre agressiivsele käitumisele on kohtutoimikus teisigi viiteid. 11. juulil 2020. a ähvardas M. Põldre alkoholijoobes olles oma naise venda (Lõuna Prefektuuri 15. juuli 2020. a vastus päringule, tl 110). 11. novembril 2020. a osales M. Põldres joobes peaga kakluses (Lõuna Prefektuuri 12. novembri 2020. a vastus päringule, tl 146). Seega võib M. Põldre alkoholijoobes olles ohustada nii ennast kui ka teisi.
21.M. Põldre rikkumistele on reageeritud erinevalt ja esmalt on üritatud tema rikkumistele reageerida leebemalt, kui karistuse täitmisele pööramise läbi. Tema katseaega on korduvalt pikendatud ja Tartu Maakohtu 21. septembri 2020. a määrusega kohustati teda alluma Tartu Psühhiaatriakliinikus sõltuvuskäitumise kontrolli alla saamiseks statsionaarsele ravile, kuna M. Põldre tarvitas jätkuvalt alkoholi. Ravikohustuse täitmisega M. Põldre hakkama aga ei saanud, kuna tema motivatsioon ravile allumises oli kesine ja ta arvati lõpuks statsionaarse ravi järjekorrast välja. M. Põldre on justkui seisukohal, et tal on igati õigus alkoholi, hoolimata sellekohasest keelust, tarvitada, põhjendades seda ärevuse ja depressiooniga. M. Põldrel puudub suure tõenäosusega sisemine tahe ka tegelikkuses enda riskikäitumisega tegeleda ja alkoholist lõplikult loobuda, mis kinnitab veelkord, et tema karistamine tingimisi vangistusega ei ole ennast õigustanud. M. Põldrele on antud korduvalt kohtu poolt võimalusi viia oma
käitumine kooskõlla kriminaalhooldusalaste nõuetega, kuid tulutult. Ka ei ole M. Põldre osanud ise ära kasutada kriminaalhooldusametniku poolt pakutavat tuge ja abi. Ja siinkohal on ainetu süüdistada selles kriminaalhooldusametnikku.
22.Sellest tulenevalt ei ole M. Põldre karistamine tingimisi vangistusega täitnud oma eesmärki, kuna M. Põldre ei ole suuteline kohusetundlikult täitma kriminaalhooldusnõudeid ja läbi nende ei ole võimalik tema hoiakud õiguskuulekuse suunas korrigeerida. M. Põldre vangistus tuleb igal juhul täitmisele pöörata.
23.Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes KrMS § 390 ja § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 10. detsembri 2020. a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
/allkiri/
/allkiri/
Aarne Sarjas
Maarika Kuusk
/allkiri/
Ingeri Tamm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.