Õigusemõistmisevastased süüteod › Isiku õiguste vastased süüteod kohtueelses, kohtuvälises ja kohtumenetluses

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(10)

3.1 Kaitsja taotleb tühistada Harju Maakohtu 30.10.2020 otsus kriminaalasjas 1-18-183 ja mõista V.N KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes õigeks või alternatiivselt, kui kohus leiab, et kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, tühistada Harju Maakohtu 30.10.2020 otsus kriminaalasjas 1-18- 183 täies ulatuses ja saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks. 3.2 Süüdistatav taotleb tühistada 30.10.2020 Harju Maakohtu kohtuotsuse täies ulatuses ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule seoses kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkusega või alternatiivselt tühistada kohtuotsuse ja lõpetada kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel, kuna kuriteo aegumistähtaeg möödub 11.02.2021.

3(10)

õigushüve juba tegu ise (RKKKo 3-1-1-104-09, p 11). Isegi kui asuda seisukohale, et 11.02.2016 andis V.N teadvalt valeütlusi, siis V.N on vabanenud süüst, kuna hilisemalt antud ütlustega on V.N sisuliselt loobunud vabatahtlikult süüteokatsest. Vaidlust ei ole selles, et YY süüteod tõendati kriminaalasja XXXXXXXXXXXX raames sh. V.N-i kui tunnistaja üksikasjalike ütlustega. Maakohus leidis otsuses, et V.N , andes 11.02.2016 tunnistajana valeütlusi, oli selle teo lõpule viinud ülekuulamisprotokolli allkirjastamisega. Hiljemalt tõeste ütluste andmine ei muuda kohtu arvates asjaolu, et kuritegu oli lõpule viidud 11.02.2016. Tulles tagasi süüteokatsest loobumise juurde tulekski vastata küsimusele, mida mõista käesoleval juhul tagajärjena KarS § 42 tähenduses ja kas inkrimineeritud tegu oli lõpule viidud või jäi siiski KarS § 42 tähenduses katse staadiumisse, sest, nagu oli märgitud eespool, langevad formaalsete süütegude puhul süüteo katse ja lõpuleviimise staadiumid kokku. KarS § 42 lg 1 sätestab, et täideviija loobub lõpetatud süüteokatsest, kui ta hoiab ära süüteo tagajärje. Kui lõpetatud katsest ei piisa teo lõpuleviimiseks, loetakse, et täideviija on loobunud, kui ta tõsimeeli püüab takistada süüteo tagajärje saabumist. Eelnevalt oli märgitud, et KarS § 320 kaitsealaks on õigusemõistmine, sh. kohtule õige otsustusaluse (sh. tõendamise) tagamine. Käesoleva asja materjalidest nähtuvalt ei olnud V.N-i 11.02.2016 ütlustel kriminaalasja XXXXXXXXXXXX tõendamiseseme asjaolude suhtes mingitki tähendust. Vastupidi, YY süüteod tõendati sh. V.N-i kui tunnistaja üksikasjalike ütlustega, mis olid antud 14.07.2016, 21.11.2016, 13.01.2017 ja 17.01.2017. 4.3 Oluline on seejuures märkida, et tunnistajana üle kuulatud menetleja Q ütlustest nähtuvalt helistas V.N menetlejale pärast 11.02.2016 ütluste andmist ise sooviga tulla ja muuta oma ütlusi. Küsimusele, kas see on tavapärane, et ise tahetakse tulla muutma ja andma ütlusi vastas Q, et viimase 10 aasta jooksul on see ainus juhtum. Seega vaidlust ei saa olla ka selles, et V.N püüdis vabatahtlikult ja tõsimeeli takistada inkrimineeritud süüteo võimaliku tagajärje saabumist. Kaitsja leiab, et V.N-i inkrimineeritud tegu, so. 11.02.2016 valeütluste andmine, kui sellise teo toimepanemist jaatada, jäi igal juhul KarS § 42 lg 1 tähenduses lõpetatud katse staadiumisse, sest tagajärg (KarS § 42 lg 1 mõttes), so. kriminaalasjas XXXXXXXXXXXX tõe väljaselgitamise ja tõendamise takistamine ei olnud saabunud ja tagajärje saabumise hoidis V.N ära andes 14.07.2016, 21.11.2016, 13.01.2017 ja 17.01.2017 üksikasjalikke ütlusi kriminaalasja XXXXXXXXXXXX tõendamiseseme asjaolude kohta. Jättes KarS § 42 lg 1 kohaldamata kohaldas kohus ebaõigesti materiaalõigust, mis on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks (KrMS § 338 p 2).

4(10)

olid ja seni on kohtu käsutuses), samuti ei ole kontrollinud, kas kaitsja esitas skeeme ekspertiisile. 09.04.2020.a. oli teostatud ekspertiis, akt nr. 7.1-3/212, kuid seda ei ole võimalik võtta arvesse, kuna ekspertiisiakt on puudulik ülalnimetatud alustel. 20.10.2010.a. esitas kaitsja kohtule taotluse määrata täiendava kohtupsühhiaatria ekspertiisi, kuna ekspertidele ei olnud esitatud raviskeeme, kuid kohus jättis kaitsja taotluse rahuldamata. Seega ei ole kontrollitud ega välistatud seda, et 11.02.2016.a. süüdistatav ei olnud võimeline anda adekvaatseid ütlusi, kuna viibis sel päeval ja 5 aasta jooksul enne ülekuulamist psüühikale ja teadvusele mõjuvate ravimite mõju all. 5.2 Maakohus leidis, et ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid süüdistatava versiooni arusaamisvõimetusest ravimite tarvitamise tõttu. Kohtu järeldus selle kohta, et ei ole alust eeldada, et V.N tarvitas ravimeid, on ekslik ning ümberlükatud tema ja tunnistaja CC ütlustega. Ka ei ole kohus võtnud arvesse YY poolt 11.06.2018.a kohtuistungil kriminaalasjas 1-18- 207 antud ütluseid, mille kohaselt YY tunnistas tervishoiuteenuste osutamist, sh kinnitas, et müüs V.N-ile ravimeid, jälgis ravimite võtmist jne. Ka on eksperdid tuvastanud, et süüdistataval V.N-il tekkis füüsiline haigus erinevate neuroleptikumide manustamise tulemusel, ei ole arusaadav miks ei ole välistatud see, et need neuroleptikumid suures koguses võisid põhjustada V.N-il vaimuhaiguse või psüühikahäired ? Apellant asub seisukohale, et 11.02.2016.a. ei olnud ta võimeline anda adekvaatseid ütlusi, kuna viibis psüühikale ja teadvusele mõjuvate ravimite mõju all ning seda ei ole ümber lük atud. Ka jäi rahuldamata süüdistatava taotlus DD ülekuulamiseks, mistõttu on kohtulik uurimine ühekülgne ja puudulik. 5.3 Apellandi arvamusel võiks kohus kaaluda ning selgitada välja kriminaalasja lõpetamise KrMS § 202 alusel, kuna käesoleval kohtuistungil oli prokurör nõus menetluse lõpetamisega. Käesolevas kriminaalasjas, milles kuriteo toimepanemise hetkest on möödunud peaaegu 5 aastat ning süüdistatava V.N-i süü ei ole suur, ilmselt puudub avalik huvi kriminaalmenetluse jätkamiseks. Kriminaalmenetluse lõpetamine V.N-i suhtes KrMS § 202 alusel oleks otstarbekas ja õiglane. 5.4 Tahaks pöörata tähelepanu sellele, et enne 11.02.2016.a. ülekuulamist uurija ei ole selgitanud välja V.N-i tervise seisundit, kuigi talle diagnoositi püsikujuline paranoidne skisofreenia 15.01.2016.a. 11.02.2016.a. tunnistaja V.N-i ülekuulamise protokollist järeldub, et ülekuulamine toimus ajavahemikul kella 09.30- 09.45, so 15 minuti jooksul. Vähetõenäoliselt, et selle lühikese ajavahemiku jooksul uurija saaks välja selgitada V.N-i isiksust, tema ankeediandmed, selgitada talle vastutust valeütluste andmise eest, põhjalikult üle kuulata, tõlkida protokolli. On vaja arvestada ka sellega, et 11.02.2016.a. ülekuulamine toimus V.N-i jaoks ebatavalistes tingimustes (isik haige psüühikaga esmakordselt satub politseisse, ülekuulamise hetkel ta viibib 5 aasta jooksul neuroleptikumide mõju all, annab ütlusi väga kiires tempos). Apellant leiab, et tunnistaja V.N-i ütlused selle kohta, kas Smirnov võttis või ei võtnud talt verd, ei olnud olulised YY kriminaalasja lahendamiseks, kuna need ei tõenda midagi. Tuleb märkida, et käesoleval ajal arvutite kasutamisel panevad tunnistajad oma allkirja üle kuulamisprotokollile vastutusest valeütluste andmise eest ainult peale ülekuulamise lõpetamist, kui uurija trükib välja ülekuulamise protokolli, mitte enne ülekuulamist, nagu seda nõuab KrMS § 68 lg 1, lg 2. Peale selle, tunnistaja allkiri ülekuulamisprotokollis ei tõenda veel seda, et uurija tegelikult hoiatas ja selgitas tunnistajale kriminaalvastutuse sisu valeütluste andmise e est. Ta ei saanud uurija küsimustest aru ning 11.02.2016.a. kirjutas alla

5(10)

ülekuulamiste protokollidele neid läbi lugemata. V.N-i ütlused selles faktis ei ole ümber lükatud. Küsimust, kas uurija 11.02.2016.a. hoiatas teda enne ülekuulamist vastutusest valeütluste eest või mitte, ei olnud uuritud ei kohtueelsel ega kohtulikul uurimisel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

6(10)

7.4 Kolleegium peab vajalikuks märkida, et seejuures on juba antud asjas määratud kaks ekspertiisi. Ambulatoorne kohtupsühhiaatria ekspertiisi akt nr 242 (kd 3, tl 137-141) oli teostatud 8.05.2017, et hinnata süüdistatava vaimset seisundid ning teine ambulatoorne komisjoniline kohtupsühhiaatriline ekspertiis akt nr 7.1-3/212 (kd 1, tl 61-65) oli teostatud 9.04.2020, et hinnata süüdistatava vaimset seisundit. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et maakohus andis menetlusosalistele eksperdile küsimuste esitamiseks aega kuni 13.03.2020, kuid süüdistatava küsimused olid esitatud pea kuu hiljem. Lisaks jäi kaitsja ja süüdistatava enda kohustuseks esitada ravimiskeemid 2011-2015 ravimite võtmise kohta eksperdile. 21.06.2020 kohtuistungi protokollist nähtub üheselt, et süüdistataval oli teada, et ekspertiisi minnes tuleb tal võtta kaasa ravimiskeemid (kd 1, tl 101). Asjaolu, et mingitel põhjustel ei ole kaitsja skeeme eksperdile esitanud või süüdistatav soovinud ekspertiisi minnes võtta kaasa ravimiskeeme või selgitada suuliselt eksperdile ravimiskeeme, ei anna alust hiljem selles osas kaebust esitada ja väita, et süüdistatava õigusi on menetluses rikutud ning võetud võimalus tõendada oma vastuväiteid. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et puuduvad asjaolud, mis annaks põhjust rääkida kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest KrMS § 339 lg 1 p 12 või lg 2 tähenduses.

7(10)

põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (vt ka RKKKo nr 3-1-1-8-05, p 9 , 3-1-1-108-10, p 9 ja 3-1-1-23-11 p 18). Kolleegium piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 8.3 Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et käesolevas kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et süüdistatav V.N oli 11.02.2016 ülekuulamise ajal ravimite mõju all, mis seavad kahtluse alla tema vaimse seisundi. Maakohus on üksikasjalikult andnud hinnangu kogutud ja uuritud tõ enditele (kd 1, tl 175-177 pöördel). Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Seejuures on maakohus hinnanud ja kaalunud süüdistatava V.N-i ja tema kaitsja väiteid ja esitatud versiooni ning vastanud neile ammendavalt ja põhistatult ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Seega ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Apellatsioonides ei ole kajastatud tõendeid , mida maakohus oleks jätnud tähelepanuta, mistõttu puudub kolleegiumil alus apellatsioonides esitatud väite alusel ümber hinnata maakohtu poolt kohtuotsuses põhjalikult motiveeritud tõenditele antavat hinnangut ja teha nende põhjal süüdistatava süüküsimuses maakohtule vastupidine järeldus. 8.4 KarS § 320 lg 1 süüteokoosseisu tunnuseks ei ole eelnev hoiatamine karistusest valeütluste andmise eest. Seega süüdistatava argument, et maakohtus ei uuritud, kas uurija hoiatas teda enne 11.02.2016 toimunud ülekuulamist vastutusest valeütluste andmise eest või mitte, ei oma tähtsust. Süüteokoosseisu objektiivne külg seisneb tunnistaja poolt valeütluste andmises. Maakohus on üheselt lugenud tõendatuks, et süüdistatav andis valeütlusi. Seejuures asus maakohus seisukohale, et menetleja oli selgitanud süüdistatavale tema õigusi ning teda hoiatati vastutusest valeütluste andmise eest, mida V.N on kinnitanud oma allkirjaga. 8.5 Väide, et süüdistatava vaim ne seisund oli ülekuulamise ajal 11.02.2016 kahtluse all seoses ravimite tarvitamisega, on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast tulenevalt oma olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, ta oli süüteo toimepanekuks sunnitud, ta viibis hädakaitseseisundis, kuriteo on sooritanud hoopis kolmas, senises menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kõik need argumendid on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt in dubio pro reo põhimõtte (KrMS § 7 lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni (vt RKKKo nr 3-1-1-77-15). Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium üheselt antud lahendis märkinud, et oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et selline kaitseversioon ei ole tõendamist leidnud ning käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. 8.6 Apellandid jätavad seejuures tähelepanuta, et esimese ekspertiisi tegemise ajal on võetud arvesse ka süüdistatava selgitusi milliseid ravimeid ta vajab. Lisaks on ekspert PV ka

8(10)

kohtuistungil ülekuulatud ekspertiisiakti sisu selgitamiseks. Ekspert on üheselt selgitanud, et ravimite tarvitamisest saab rääkida ainult teoreetiliselt, sest see ei ole tõendatud. Puuduvad märkused, et isik oleks olnud ülekuulamise ajal ravimitest joobes ning seda ei rääkinud ka uuritav, et oleks olnud ebaadekvaatne. Ravimite toimeid ei saa tõendada ja kui ravimeid kõiki koos võtta, siis kõik oleneb annustest. V.N võis võtta ravimeid, kuid ei ole tõenäoline, et ta oli 11.02 ravimite mõju all. Isikul ei esine teadvushäireid kui ei ole üledoosi ning üledoosi kohta tõendeid ei ole . Uuritav ei väitnud, et 11.02.2016 oli teadvuseta, vaid andis valeütlusi, kuna soovis sõber olla Smirnovile. Ei saa väita, et V.N oli psühhotroopsete ainete mõju all. Seejuures on teise eksperdi kasutuses olnud ekspertiisi läbiviimiseks ka info milliseid erinevaid psühhotroopseid ravimeid on V.N-ile müüdud ja mis toimet need ravimid väidetavalt V.N-ile avaldasid, millele viitab ka apellatsioonis süüdistatav. Samas ei ole see info eksperdi arvamust mõjutanud ning ekspert on üheselt vastanud, et V.N ei põdenud 11.02.2016 ega põe praegu mõnda vaimuhaigust ning tal ei avaldu psüühika- ja käitumishäireid, mis võiksid olla süüdimatusseisundi meditsiinilisteks kriteeriumiteks KarS § 34 käsitluses. Seega lükkab ekspert ja aktides toodud eksperdiarvamused ümber kaitsja ja süüdistatava väite, et süüdistatav oli ülekuulamise ajal 11.02.2016 ravimitest joobes, mistõttu oli vaimne seisund kahtluse all. Ka tunnistaja QQ ütlustest ei tulene, et V.N oleks ülekuulamise ajal olnud mingis erilises seisundis. Tunnistaja on kinnitanud, et tema arvates oli vaimne seisund hea. Lisaks on raviskeemid koostatud alates 08.2011 kuni 08.2015, mida süüdistatav väidetavalt järgis, kuid ülekuulamine toimus alles aastal 2016. 8.7 Maakohus on võtnud otsuses seisukoha ka kaitsja poolt märgitule, et sisuliselt on V.N loobunud süüteo katsest. Maakohus on otsuses sellele küsimusele ammendavalt ja põhistatult vastanud ning ringkonnakohus nõustub sellega, mistõttu ei pea kolleegium sellel küsimusel pikemalt peatuma. Maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Valeütluste andmine loetakse lõpuleviiduks tunnistaja poolt valeütlustele allakirjutamisega menetlustoimingu protokollis.

9(10)

lg 6 kohaselt kui kuriteo aegumine on katkenud, algab aegumine uuesti KarS § 81 lg 5 sätestatud menetlustoimingu tegemisest. Isikut ei tohi kuriteos siiski süüdi mõista ega karistada, kui selle lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud KarS § 81 lõikes 1 sätestatust viie aasta võrra pikem aeg. V.N on antud kohtu alla 6. veebruaril 2018, mistõttu KarS § 81 lg 5 p 2 kohaselt aegumine katkes ning alates 6. veebruarist 2018 algas aegumine uuesti, mistõttu ei saabu kuriteo aegumine 11.02.2021.

/allkirjastatud digitaalselt/

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.