1-20-7449/6 - Avaliku rahu vastased süüteod - Avaliku korra vastased süüteod - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

2.MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava Nikita Larionovi süü tunnistamise ning kontrollinud kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud süüteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Oma seisukohta põhjendab kohus alljärgnevalt. Kannatanu I. S. antud ütluste (tl 13-14 ja pöördel) kohaselt tarvitas ta 21.01.2020 õhtul alkoholi koos oma tuttava Nikita Larionovi ja Vladimiriga (perekonnanime ei tea, elab Lasnamäel). Kell 22:35 viibisid nad Mere pst asuva turu juures. Nikita Larionov hakkas teda süüdistama mobiiltelefoni varguses. Ta ei saanud aru, millest ta räägib, sest ta ei võtnud Nikitalt tema mobiiltelefoni. Mäletab, et kogu õhtu oli mobiiltelefon Nikita käes. Nikita Larionov ründas teda ja ühe kõverdatud käega hakkas teda kägistama. Ta tõukas Nikita eemale. Vladimir üritas neid lahutada. Volodja ütles talle, et ta trammi peale läheks. Ta istus Mere pst trammipeatuses trammi nr 2 peale. Vladimir sisenes ka trammi ja temale järgnes Nikita. Tundus, et Nikita oli alkoholi üle jäänud ja läks hulluks. Ta istus trammis, Nikita ründas teda tagant, mitu korda lõi talle rusikatega vastu pead ja haaras juustest. Tal oli valus. Peas vigastusi ei olnud, ninal oli ühest löögist tekkinud kriimustus, kuid kael valutas. Ta tõusis püsti ja üritas Nikitat eemale tõugata. Mäletab, et Vladimir ütles, et ta ei taha selles osaleda ja läks trammist välja Hobujaama peatuses. Nikita ründas teda jätkuvalt ning ta lõik Nikitat vastu. Võib olla isegi mitu korda lõi teda näkku ka rusikatega. Ta liikus trammijuhi suunas ja palus politsei kutsuda. Mäletab, et rüseluse käigus kukkusid tal prillid maha ja Nikita tahtlikult astus kukkunud prillide peale (prillid oli optilised, miinus 6, maksumusega 150 eurot). 3-4 minuti pärast tuli politsei. Arsti poole ta ei pöördunud, sest tõsisemaid tervisekahjustusi ta ei saanud. Kesklinna politseijaoskonna uurija M. V. koostatud õiendi (tl 3-4) kohaselt nähtub patrullpolitseiniku vormikaamerast, et patrull sõidab väljakutsele aadressile xxx, trammis nr 2

toimuvale kaklusele. Videosalvestuselt on näha kui politseinik jõuab trammi siseneda, siis üks kiilaka peaga meesterahvas on trammitoolil istuva meesterahva peal ja surub tema pead alla (foto nr 1). Politseinik käsib tegevuse lõpetada ja trammist mõlemal meesterahval väljuda. Politseinikud selgitavad välja asjaolud, mis oli juhtunud. Videolt on aru saada, et kiilakas meesterahvas on silmnähtavalt purjus (foto 2). Nikita Larionovi kahtlustatavana ülekuulamise protokolli (tl 25-26) kohaselt ta ei mäleta, et oleks toime pannud kuriteo, milles teda kahtlustatakse. 21.01.2020 õhtul viibis ta Balti Jaama Araxese poe juures koos oma tuttava Maksimiga. Mäletab, et helistas oma tuttavale I. S.le ning kutsus ta ka Araxese juurde. Ta Maksiga jõi enne I.i kohalejõudmist ära mitu pudelit veini. Kui I. tuli, siis nad teretasid ja hakkasid edasi jooma. Praktiliselt kohe peale I.i tulekut tekkis tal mäluauk ja ta ei mäleta mitte midagi, mis edasi toimus. Vahepeal löövad mingid pildid ette sellest, kui ta istus politseipatrulli autos ning sealt edasi ärkas politseikambris. Vahepealset ei mäleta. Mäletab mingit hetke, kui jalutas üksi (ilma poisteta) ja tundis, et tal on taskust mobiiltelefon LG puudu. Ta mõtles kohe poiste peale, et nemad võtsid telefoni temalt ära. Mis sellele eelnes või peale seda oli, ta ei mäleta. Mingit kaklust ta ka ei mäleta. Tal valutavad käed ja õlad ning käed on paistes, kuid ta absoluutselt ei mäleta millest. Nikita Larionovi läbivaatuse protokollist koos fototabeliga (tl 27-34) nähtub, et isiku näos laubal vasakul pool pealae lähedal piirkonnas on kriimustus mõõtmetega 2x1,5 cm. Samuti on vasaku silma nurga juures silma all punetus ja marrastus. Nägu on kergelt punetav mõlemal põsel. Isiku mõlemad käelabad on erkroosat värvi, punetavad ja tugevasti paistes nii nukkide kohal kui ka kõik sõrmed. Osadel sõrmedel on vanad marrastused. Parema käe peopesa pöidlapadi on tugevasti paistes, sinakas ja punetav. Korrakaitseseaduse § 54 kohaselt on avalik koht määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Kohus leiab, et kuna sündmus leidis aset xxx trammipeatuse trammis nr 2, s.o ühissõidukis, milles viibis hulganisti asjassepuutumatuid reisijaid ning tramm peatus kakluse tõttu ning tehti väljakutse politseile, siis on tegemist avaliku kohaga korrakaitseseaduse § 54 mõttes. KorS § 55 lg 1 p 1 kohaselt avalikus kohas on keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut lüüa, tõugata, kakelda, loopida asju teise isiku, looma või asja pihta neid ohtu seades või käituda muul viisil vägivaldselt. KarS §-ga 263 kaitstavaks õigushüveks on esmajärjekorras avalik kord, aga sellega kaitstakse ka individuaalseid õigushüvesid. Avaliku korra raske rikkumise üheks kvalifitseerivaks koosseisutunnuseks on vägivald (KarS § 263 lg 1 p 1). Selle tunnuse all tuleb mõista üksnes sellist tegu, mis vastab karistusseadustikus kehtestatud ähvardamise (KarS § 120) või kehalise väärkohtlemise (KarS § 121) koosseisule. Mõlema nimetatud kuriteokoosseisuga kaitstav õigushüve on inimese tervis ehk kehaline ja vaimne heaolu. Eeltoodud tõenditega on tõendamist leidnud avaliku korra rikkumine süüdistatava poolt, mis seisnes selles, et süüdistatav lõi I. S.t mitu korda rusikatega vastu pead ja haaras juustest, tekitades sellega I. S.le valu ja lõhkudes tema prillid. Antud juhul ei olnud lihtsalt tegemist avaliku korra rikkumisega, vaid see rikkumine pandi toime vägivalla kasutamisega. Edasi selgitab kohus, et valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav nt löömine, peksmine, kägistamine, hammustamine juustest kiskumine (RKKK 3-1-1-48-04 p 8). Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on inimeste puhul erinev. Seetõttu tuleb § 121 lg 1 koosseisu kontekstis piirsituatsioonides täiendavalt küsida, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav

süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt (RKKK 3-1-150-13 p 12). Kannatanu enda ütluste kohaselt, kui süüdistatav teda ründas ja mitu korda rusikatega talle vastu pead lõi ning juustest haaras, siis tundis ta füüsilist valu. Kohus juhib siinkohal tähelepanu ka isiku läbivaatuse protokollile fototabeliga (tl 9-11), millelt nähtuvad mõningased vigastused isiku ninal ning selle ümber ning punetav peanahk. Vaadates fotosid ning võttes arvesse kannatanu ütlusi, siis puudub kohtul alus kahelda kannatanu poolt valu tundmises, kuna see tundub reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Eeltoodud tõenditega on tõendamist leidnud, et süüdistatav tekitas omapoolse kehalise väärkohtlemisega, s.o korduvalt rusikatega vastu pead löömisega ning juustest haaramisega valu. Seetõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatava käitumises on tuvastatud KarS § 121 lg 1 ettenähtud süüteo koosseisu ühe koosseisualternatiivi objektiivsed tunnused, s.o valu tekitav kehaline väärkohtlemine. Eeltooduga on tuvastatud nii see, et tegemist oli avaliku kohaga, kui see, et süüdistatav pani toime avaliku korra rikkumise ning seda vägivalda kasutades. Kuna süüdistatavale inkrimineeritud käitumine läks vastuollu KorS § 55 lg 1 p 1 sätestatud keeluga ja selle keelu rikkumisega kaasnes ka vägivalla kasutamine, on tuvastamist leidnud KarS § 263 lg 1 p 1 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis. Järgmisena peab kohus hindama süüdistatava tegevuses süüteokoosseisu subjektiivse külje tunnuste esinemist. Kuriteo asjaoludest ja kannatanu ütlustest lähtuvalt leiab kohus, et süüdistatav pani vägivalla teo toime teadlikult ja tahtlikult. Süüdistatava tegevuse eesmärk oli kannatanut lüüa, tabades kannatanu pead ning tirides teda juustest ja nii ka läks, s.t süüdistatav saavutas püstitatud eesmärgi, kusjuures süüdistatav lõpetas vägivalla alles siis kui politsei kohale jõudis ning käskis süüdistataval oma tegevus lõpetada. Avaliku korra rikkumise osas on süütegu toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega, sest süüdistatav teadis, et ta viibib ühissõidukis, s.o avalikus kohas, kus on peale tema ka teisi asjassepuutumatuid isikuid ning et tema selline käitumine mõjub ka kõigile teistele ühissõidukis viibivatele isikutele häirivalt ja rikub nende õigusrahu. Kuid süüdistataval oli sellest täiesti ükskõik, mida näitab ka süüdistatava käitumine. Kohtu hinnangul, arvestades nii kuriteo asjaolusid ning kannatanu ütlusi, siis süüdistatav sai teo toimepanemise ajal aru, mida ta teeb ning sai aru ka sellest, et tema selline tegevus ei ole lubatud. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Eeltooduga on tõendamist leidnud, et Nikita Larionov pani toime avaliku korra raske rikkumise vägivallaga, s.o KarS § 263 lg 1 p-s 1 sätestatud kuriteo.

muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. VÕS § 136 lg 1 kohaselt tuleb kahju hüvitada ühekordselt makstava rahasummana, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine perioodiliste maksetena. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ettenähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kriminaaltoimiku materjalist nähtuvalt on tsiviilhagi aluseks oleva varalise kahju tekkimine otseselt seotud süüdistatava poolt kavatsetult toime pandud avaliku korra raske rikkumisega ja sellega kaasnenud vägivallaga. Kohtu hinnangul on varaline kahju tekkinud süüdistatava õigusvastase käitumise tõttu, kuivõrd see on põhjustatud kannatanu vara hävinemisega VÕS § 128 lg 3 ja § 1045 lg 1 p 5 mõttes. Kuna kriminaalasja kohtuliku uurimisega on tõendatud süüdistatava süü kahju tekkimises, siis tuleb kohaldada VÕS § 1043 sätteid ning varaline kahju tuleb hüvitada kahju kannatanud isikule süüliselt kahju tekitanud isikule kuuluvate varaliste vahendite arvelt, s.t varaline kahju tuleb välja mõista Nikita Larionovilt kannatanu kasuks. Vastavalt omaks võetud kohtupraktikale kohaldatakse kriminaalmenetluses tsiviilhagi läbivaatamisel tsiviilkohtumenetluse nõudeid, kui need ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldpõhimõtetega. Kuivõrd süüdistatav on kriminaalmenetluses tunnistanud tsiviilhagi täies ulatuses, siis kohalduvad TsMS § 440 lg 1 sätted, mille kohaselt kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, siis rahuldab kohus hagi. See aga tähendab, et kohus on kostja poolt nõude õigeksvõtuga seotud ja rahuldab hagi. Esitatud hagi ei ole seotud TsMS § 440 lg 4 sätetest tuleneva erisusega, millise puhul ei ole kohus kostja hagi õigeksvõtuga seotud. Seetõttu kuulub esitatud hagi täies ulatuses rahuldamisele ja süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõistmisele.

4.KARISTUSE MÕISTMINE Vastavalt KarS § 56 lg-le 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 263 lg 1 p 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus kuni 5 aastani. Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Süüdistatava ankeetandmete kohaselt ta ei tööta. Seega käesoleval hetkel süüdistataval sissetulek puudub. Teatistest Nikita Larionovi keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta nähtub (tl 48-49 ja pöördel), et Maksu-ja Tolliametil puuduvad andmed Nikita Larionovi tulude kohta. Kriminaalasjas ei ole ka kogutud andmeid süüdistataval legaalse sissetuleku olemasolu kohta ning süüdistatav on ka ise kohtuistungil isikuandmete kontrollimisel avaldanud, et ta ei tööta ja on töötuna registreeritud. Samuti lasuvad süüdistataval rahalised kohustused temalt väljamõistetavate menetluskulude ja hagi hüvitamise näol. Lisaks sellele nähtub süüdistatava karistusandmetest, et süüdistataval on 21 kehtivat väärteomenetlust ning kõik aastate jooksul määratud rahatrahvid on jäetud tasumata, mida süüdistatav kinnitas ka kohtuistungil. Taolised asjaolud välistavad kohtu arvates rahalise karistuse kohaldamise, kuivõrd rahaline karistus ei oleks täidetav. Eeltoodud põhjustel tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust vangistuse näol. Hinnates Nikita Larionovi süü suurust KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo toimepanemisel, osutab kohus, et süüdistatava pani toime ühe vägivallateo, mis ei olnud kuigi intensiivne ja kannatanule tekitati vaid valu, kuid tervisekahjustusi ei tekitatud. Seetõttu kuriteo asjaoludest ja tagajärjest lähtuvalt leiab kohus, et Nikita Larionovi süü on alla keskmise.

Edasi hindab kohus karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohtueelses menetluses ei tuvastatud, kuid kohtuistungil avaldas süüdistatav kahetsust ja kohtul puudub alus selle kahetsuse siiruses kahtlemiseks. Edasi juhib kohus tähelepanu kehtivale kohtupraktikale, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Sellise võimaluse arvestamine eeldab süüdlase isikuandmetest tulenevaid asjaolusid, so süüdlase varasemat õiguskuulekust või selle puudumist ning teatud juhtudel ka süüdlase käitumist pärast süüteo toimepanemist. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Süüdistatava karistusandmetest (tl 36-39 ja pöördel) nähtub, et isikul on kolm kehtivat kriminaalkaristust ning 21 kehtivat väärteokaristust. Viimase karistuse kandmiselt vabanes isik 12.04.2019. Seejuures karistati teda ka kehalise väärkohtlemise eest. Käesoleva kuriteo pani isik toime poole aasta möödudes pärast viimase karistuse kandmiselt vabanemist. Arvestada tuleb sedagi, et peagi möödub aasta käesoleva kuriteo toimepanemisest ning kohtul puudub teadmine, et vahepealsel ajal oleks süüdistatav toime pannud mõne õigusvastase teo. Sel põhjusel leiab kohus, et käesoleva otsusega mõistetava karistuse reaalne ärakandmine ei ole otstarbekas, kuivõrd järjekordne vangistus takistaks süüdistatava resotsialiseerumist. Sellele seisukohale jõudmisel toetub kohus just süüdistataval uute karistuste puudumisele viimase aasta jooksul, millest saab järeldada, et süüdistatav on oma suhtumist õiguskorda muutnud. Seetõttu, arvestades prokuröri taotlust ja süüdistatava nõusolekut peab kohus võimalikuks asendada mõistetava karistuse üldkasuliku tööga, lootuses, et üldkasuliku töö tegemine ja kriminaalhooldaja järelevalve suudavad süüdistatavat hoida õiguskuulekana ka edaspidi. Kuivõrd kriminaalasjas leiduvatest tõenditest võib teha järeldusi süüdistatava alkoholilembuse kohta ning karistusandmetest ka narkootiliste ainete tarvitamise kohta, peab kohus vajalikuks määrata süüdistatavale ka lisakohustuseks mitte tarvitada alkoholi, samuti narkootilisi ja psühhotroopseid aineid.