Avaliku rahu vastased süüteod › Avaliku võimu teostamise vastased süüteod

süüdistusasjas

välja

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

saanud enam nõude esitamisest loobuda, sest nõue oli juba kohtule esitatud. Konflikt oli tema vastu fabritseeritud, sest valvur XX lõi teda WC uksega pikali ja lohistas mööda põrandat. Vanemvalvur CC keelitas teda oma tegevust lõpetama, sest ta tundis A.C-d 15 aastat ja teadis, et ta ei ole vägivaldne inimene. Konflikt sai alguse sellest, et talle sai teatavaks vangla korraldus 19. mail 2020 tema üleviimiseks Viru Vanglasse. A.C ei olnud sellega nõus, sest ta pidi karistuse kandmisest vabanema 28. mail 2020. A.C tunnistati süüdi Harju Maakohtu 30. jaanuari 2020 . a otsusega. Tallinna Vangla kuulub Harju Maakohtu institutsiooni alla. Pealegi on ta Tallinna elanik ning tugiisik pidi talle vabanedes vastu tulema, kellele ta pidi tagastama temalt kasutamiseks saadud tugikepi. A.C teeb viited Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

3(6)

Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 3. detsembri 2012. a otsuses nr 3-1-1-107-12 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud ega materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Kohtuotsuses on põhistatud kõiki olulisi järeldusi. Kohtuotsuste põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Samuti ei ole maakohus eksinud süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel, karistuse mõistmisel ega menetluskulude otsustuse tegemisel. Maakohtu otsuses on järelduste kujunemine jälgitav ja nendes on piisava põhjalikkusega näidatud, miks ning millistele tõenditele tuginevalt on A.C talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistatud. Maakohus süüdistatava süüdiolekus kõrvaldamata kahtlusi ei tuvastanud ning neid ei näe ka kohtukolleegium. Asjaolu, et süüdistatav maakohtu otsuse põhistustega ei nõustu, ei tähenda kohtuotsuses tõendite pealiskaudset, ühekülgset ja valikulist hindamist ega kogutud tõenditest ebaõigete järelduste tegemist, samuti kõrvaldamata kahtluste esinemist. KarS § 274 lg 1 näeb ette vastutuse vägivalla kasutamise eest võimuesindaja vastu seoses tema ametikohustuste täitmisega. Lõige 2 p 4 näeb ette vastutuse sama teo eest kui see on toime pandudrelva või relvana kasutatava muu esemega või sellega ähvardades. Vägivallaga on tegemist siis, kui selle käigus pannakse toime mõni KarS § 120-121 tunnustele vastav tegu. Vägivald peab olema seotud võimuesindaja ametikohustuste täitmisega, st vägivalla ajendiks peab olema konkreetne võimuesindaja tegu, mistõttu abstraktsest vimmast mingi konkreetse ametikoha (praegusel juhul vangivalvur) vastu ei piisa. Ametikohustuste täitmine avaliku võimukandja poolt peab olema seaduslik, st teostatud oma pädevuse piires ja õigusaktides ettenähtud korras. Praeguses asjas puudub vaidlus selles, et A.C kandis 19. mail 2020 vangistust Tallinna Vanglas ning kannatanu XX täitis sellel ajal vangivalvurina oma tööülesandeid. Seega oli kannatanu XX võimuesindaja, kes täitis oma ametikohustusi. Nende asjaolude vastu ei vaidle ka süüdistatav ega tema kaitsja. Süüdistatav A.C leiab, et tema üleviimine teise vanglasse ei olnud seaduslik. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga, et selle küsimuse lahendamine ei ole praeguse kriminaalasja esemeks, sest kaebuste lahendamine vangla tegevuse üle toimub halduskohtumenetluse korras. Praeguse asja põhiküsimuseks on leida vastus sellele, kas A.C ähvardas ametikohustusi täitvat XX tervisekahjustuse tekitamisega, mille käigus kasutas ta relvana kasutatavat muud eset. Asja materjalidest nähtub, et A.C oli teadlik enda etapeerimisest juba enne seda kui XX tema kambrisse sisenes. Nimelt nähtub kannatanu ütlustest, et hommikul tööle tulles kuulis ta öösel tööl olnud valvuritelt, et A.C keeldub etapile minemast. Samuti nähtub A.C enda apellatsioonist, et etapeerimisest teatati talle hommikul vangla siseraadio kaudu.

4(6)

A.C apellatsiooni väited on tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise kohta on kohtukolleegiumi hinnangul vastuolulised. Esmalt väidab A.C , et ta ei ole XX tervisekahjustuse tekitamisega ähvardanud. Hiljem aga väidab, et ta ei olnud tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise ajal võimeline aru saama oma teo keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele juhtima. Kannatanu XX ütlustest nähtub, et A.C võttis ära kargu otsiku ja ähvardas karguga tal silma peast välja torgata. Lisaks sellele lõi ta karguga väga tugevasti vastu lauda. XX tundis hirmu, sest A.C oli väga ärritunud ja valmis oma ähvardust tema arvates ka realiseerima. XX hoidis igaks juhuks kätt oma vööl oleva nuia peal. Kannatanu ei kinnita A.C ütlust, et kui ta vägivaldne oleks, siis torkaks ta vangivalvuril silma peast välja. Kannatanu XX ütlused on kooskõlas tunnistajate UU ja DD ütlustega. Ka nende ütlustest nähtub, et XX oli ärritunud ja tema käitumine tekitas neis hirmu. Kuriteo kvalifikatsiooni seisukohast ei oma tähtsust asjaolu, et A.C ei kavatsenud kannatanu suhtes tegelikult füüsilist vägivalda kasutada. Kuritegu oli lõpule viidud juba füüsilise vägivallaga ähvardamisega. Kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et A.C oleks olnud kannatanut ähvardades süüdimatus seisundis. Kuna A.C keeldus etapile minemast, siis oli ta kahtlemata ärritunud. See aga ei tähenda automaatselt seda, et ta oli süüdimatus seisundis. Maakohtu otsuses leitakse põhjendatult, et seaduse mõtte ja senise kohtupraktika kohaselt on kark käsitletav relvana kasutatava muu esemena. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium apellandi taotlusega A.C talle esitatud süüdistuses KarS § 274 lg 2 p 4 järgi õigeks mõista. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p -st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu

Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 6 lg 4 kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel lühimenetluses mitte üle 108 euro ühes kohtuastmes. Kaitsja poolt taotletud summa praeguses asjas seda piirmäära ei ületa. Eeltoodut arvesse võttes määrab kohtukolleegium käesolevas asjas apellatsioonimenetluses advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 6 lg 4 alusel riigi õigusabi tasu suuruseks 97,20 eurot, sealhulgas käibemaks 16,20 eurot ja mõistab selle riigi kasuks välja süüdistatavalt A.C-lt.

/allkirjastatud digitaalselt/

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.