Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. september 2020, Tallinn
Kriminaalasja number
1-20-1997
Kohtukoosseis
Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja Orvi Koik Elina Huobolainen
Kohtuistungi sekretär Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
10. september 2020, Tallinn
Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitaja
Marti Randoja süüdistuses KarS § 113 lg 1- § 25 lg 2 järgi Pärnu Maakohtu 11.juuni 2020 otus üldmenetluses Lääne Ringkonnaprokuratuur, süüdistatav ja kaitsja
Prokurör
Rainer Amur
Süüdistatav
Marti Randoja, ik: 38502010030, varem kriminaalkorras karistatud, kinni peetud 29.11.2019.
Kaitsja
Andres Tamm
Kriminaalasi
Tühistada Pärnu Maakohtu 11. juuni 2020 otsus Marti Randoja KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 järgi süüditunnistamises. Uue otsusega
Edasikaebamise kord: Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.
otsuse nr 3-1-1-62- 14 p 11). Seega on maakohus jätnud karistust mõistest arvestamata, et Marti Randoja tegutses kavatsetult tappa kannatanu, mida tuleb arvestada ka süü suuruse hindamisel. Kohus on arvestanud süü suuruse hindamisel ka asjaoluga, et kuritegu jäi katsestaadiumisse. Prokurör esitab Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-70-16 p-des 13 ja 14 sedastatu ja leiab, et arvestades M. Randoja tahtluse intensiivsusest (kättemaksuks teise inimese noaga tapmise eesmärk), ei ole antud kriminaalasjas põhjust kuriteo katsestaadiumisse jäämist pidada karistuse kergendamise aluseks. M. Randoja teo (kättemaksuks teise inimese noaga tapmise eesmärk) eest mõistetav karistus peab andma ühiskonnale selge signaali, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ja rangeimal võimalikul viisil. Maakohtu poolt mõistetud karistus sellist signaali ei anna. Prokurör palub ringkonnakohtul kõiki nimetatud asjaolusid hinnata ning mõista M. Randojale raskem karistus kui seda tegi maakohus. Kui arvestada KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 sanktsiooni keskmist määra ning prokuröri poolt välja toodud M. Randoja süü suurust mõjutavaid asjaolusid, on prokuröri arvates põhjendatud mõista M. Randojale vangistus 10 aastat. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 318; § 319; § 338 p 2, 4; § 340 lg 1, lg 4 p 4 palub prokurör:
Asjaolu, et ta lõi vihaga küünarnukiga ukse kinni kell 00:51:20, mida on näha turvakaamera videolt ch06 20191129005020, ta ei tunnista, vastupidi, kui ta peale seda teisel korrusel lärmas ja politsei teda küsitles, teatas ta, et hoopis M. Randoja oli talle kallale tulnud- tunnistaja OO ütlused (21.05.20 k.i.p. lk.15). Samuti ei mäleta ta yyy korrapidaja käiku M.Randoja ja tema tuppa (21.05.2020 k.i.p.lk.11). Asjaolu, et ta tuli peale pussitamist toast nr.7 välja tagurpidi on ümberlükatud turvavideoga ch06 20191129021910, kust on selgelt näha, et tuleb toast välja õigetpidi. Samuti on väär XX väide, et tuli toast välja ja läks õue telefoniga, eesmärgiga helistada punasesse risti. Telefon oli tal peale hospitaliseerimist öökapi sahtlis ning ta ise kukkus maha I korruse koridori. XX andis kohtus ütlusi, et viimane mälestus oli tal see, et 28.11.19 kella kümne –üheteist vahel õhtul, kui tarvitas yyy õues alkoholi ja järgmine mälestus on see, et ärkas haiglas (21.05.2020 k.i.p. lk.9). See võib ka tõsi olla, sest alkoholijoove ja noalöökidest tingitud valuśokk võisid mõjutada XX mälestusi. Seega on XX ütlused ilmselt vastuolulised ja kallutatud ning neid ei saa arvestada M. Randoja süüdimõistmisel. Ometigi leiab kohus, et kannatanu ja süüdistuse versioon toimunust on õige ning väidetavalt leidnud kinnitust kaudsete tõenditega. Kohtu arvates on need kaudsed tõendid toa nr 7 vaatlusprotokollid koos fototabelitega. Kuigi kohus mainib, et verejäljed olid tekikotil, mis oli kannatanu ja teki all, ei arvesta ta asjaolu, et kui kannatanu lamas, ei saa verejäljed tekkida tema ja teki alla, vaid vastupidi, püstises asendis kannatanult võib verd pritsida tekikotile, mis oli lamades kannatanu keha ja sellel olnud teki all. Seega vastupidi, ei ole tõenäoline, et rünnaku momendil kannatanu magas, vaid vastupidi sündmuskoha vaatluse protokoll tõendab süüdistatava ütlusi, et XX oli püsti ja ründas M. Randojat. Asitõendi kasutamine tõendina kohtumenetluses faktiliste asjaolude kindlaks tegemisel võib olla välistatud ka juhul, kui asitõendite hoidmise suhtes kasutusele võetud hoiumeetmeid ei ole kohaselt täidetud ning on rikutud asitõendi hoidmise korda. Käesoleval juhul on tõendamist leidnud, et sündmuskoht ei olnud piisavalt eraldatud ning sinna sai siseneda kõrvalised isikud. Nii nähtub kohtualuse viimasest sõnast, et talle teadaolevalt tõid tema kaaslased yyyst talle 2.detsembril 2019.a. talle riideid ja pesemisvahendid. Kuigi kohus arutas kohtuliku uurimise uuendamist, sellel põhjusel, et oleks olnud võimalik selgitada, miks ja kelle poolt oli sündmuskohale võimalik pääseda kolmandatel isikutel, siiski kohus kohtuliku uurimist ei uuendanud. Kuna sündmuskoha vaatlusi tehti kaks ( esimene 29.11.2019 kell 03,15 tl. 9-25 ja teine 02.12.2019 kell 11,04 tl.46-57), siis alles teisel vaatlusel fikseeriti verekahtlane määrdumine ja lõikeaugud valget-kollast värvi tekil ning tekikottidel. Tekk asub 29.11.2019 sündmuskoha vaatlusel toa nr.7 parempoolse voodi keskel ( vaatluse lk.7) 02.12.2019 sündmuskoha vaatlusel toas nr.7 paremapoolse voodi jalutsis (vaatluse lk.4). Seega on teki asukohta , aga samuti muude toas olevate esemete asukohta, muudetud. Asitõendite hoidmise kord on kehtestatud Vabariigi Valitsuse poolt ja vastu võetud 30.07.2004.a. Asitõend peab kuni asitõendi vahetu uurimiseni kohtumenetluses säilima arvelevõetuna eelkirjeldatud korra kohaselt. Sellest tulenevalt, kui menetleja või prokurör on oma tegevuse käigus asitõendi hoidmise korda ja hoiumeetmeid rikkunud, võib muutuda asitõend ebausaldusväärseks või koguni lubamatuks. Kaitsja arvates ei saa valge –kollast värvi tekki lugeda asitõendiks, kuna kahe sündmuskoha vaatluse vahelisel ajal oli juurdepääs kolmandatel isikutel sündmuskohale ning seda oli ilmselgelt muudetud.
Kui vaadata 29.11.2019 sündmuskoha vaatluse lk. 7 ülemist fotot ning seda võrrelda 2.12.2019.a. sündmuskoha vaatluse lk.4 alumist fotot, siis on need esemete paigutuse ja koosseisu osas täiesti erinevad. Seega on sündmuskohta oluliselt muudetud ning neid asitõendeid, mis võeti ja fikseeriti 02.12.2019 ei saa võtta süüstava kohtuotsuse aluseks. Riigikohtu 28.04.2011 otsuse nr.3-1-1-31-11 p.-s 15. Kohaselt tõendi kogumist reguleerivate menetlusõiguslike sätete rikkumise tuvastamine ei tingi alati ja automaatselt selle tõendi lubamatust. Üldjuhul hinnatakse menetlusõigust rikkuvalt saadud tõendi lubatavust kaalumise tulemina, arvestades ühelt poolt rikkumise olulisust (seega KrMS §-s 339 sätestatut) ja teiselt poolt menetletava kuriteo raskust ning sellest tulenevat avalikku menetlushuvi. Et tegemist on raske kuriteo uurimisega, siis sündmuskohale kolmandate isikute kohalviibimise võimaldamine enne sündmuskoha vaatlust, on sedavõrd raske rikkumine, mis muudab 2.12.2019 sündmuskoha vaatlusel saadud asitõendid kõlbmatuteks tõenditeks. Kohus leidis, et turvakaamera video kohaselt läks XX tuppa nr.7 kell kell 01:05:58 ning tunnistaja OO ütlustest nähtus, et vahetult enne tuppa suundumist ütles kannatanu talle, et ta peab minema tööle kell kuus ning läheb kohe magama. Ajast, mil kannatanu läks enda sõnul magama möödus sündmuseni pisut üle tunni siis kohtu arvates on see piisavalt usutav, et kannatanu jäi magama. See võis tõepoolest nii olla, aga ka politseinike esimesel visiidil XX magas ning tunnistaja OO ütluste kohaselt nad teda üles ei ajanud, kuid mõne minuti pärast peale politseinike visiiti räuskas XX ning lõhkus tualeti ust, olles väga vihane, ilmselt sellest, et politsei teda külastas. Seega ei tõenda turvakaamera video midagi muud, kui et XX sisenes tuppa nr.7. Kohus vaidlusaluses otsuses leidis, et asjaolu, et kannatanu oli noalöökidest vigastuste saamise ajal voodis, mis olevat kinnitust leidnud lisaks kannatanu ütlusele toa nr 7 vaatlusprotokollid koos fototabelitega. Neist nähtub, et sündmuse järgselt leiti kannatanu voodilt verejälgedega ja lõikevigastustega tekk (kollast värvi tekk) ning verejälgedega tekikott ning kannatanu voodi juures seinal olid verejäljed. Nagu eelnevalt selgitatud ei saa nimetatud tekk olla tõendiks, veelgi enam, see kindlasti ei saa tõendada kannatanu asukohta sündmuse toimumise ajal toas nr. 7. Et tekis on kolm avaust ja kannatanul neli noahaava, siis see tõendab, et tekk oli vaid osalise ajast kannatanu ja süüdistatava vahel. Kui kannatanu oleks teki all maganud oleks ju tekis olnud neli noaga löödud avavust. Seega tõendab see süüdistatava ütlusi, et kannatanu hoidis tekki tõustes enda ees. Ka asjaolu, et kannatanu tõrjus süüdistatavat käega, tõendab kohtu arvates ekspertiisiaktis esitatu sellest, et politsei fototabeli nr 192744 andmeil sedastatud XX parema käe 3. sõrme kaugmisel sõrmelülil olev lõikehaav võib olla saadud enesekaitse käigus. Tõepoolest võis XX saada sõrmevigastuse selliselt, kuid see ei tõenda muud kui saadud vigastust. Kuna kannatanu ründas süüdistatavat, siis viimane, end kaitstes, lõi teda noaga ning vigastas ühe löögiga sõrme. Süüdistatava ütlused, mille kohaselt lõi ta kannatanut toas olnud taburetilt haaratud noaga ja viskas pärast noa toapõrandale maha, ei ole kohtu arvates kohtulikul uurimisel kinnitust leidnud. Süüdistatava ei mäleta, milline nuga täpselt oli, arvas, et toidunuga. Uuritud tõenditest nähtub, et toas nr 7 süüdistatava antud kirjeldusele vastavat nuga ei leitud. Asjaolu, et nuga ei leitud ei saa tõlgendada süüdistatava kahjuks. Kannatanu XX on kohtus ülekuulatud nugade asjus ning ütleb sõnaselgelt , et neil oli toas nr.7 kasutusel kaks koorimisnuga ja kaks lihalõikamisnuga ning üks kapis, mida ei kasutatud- seega 5.nuga. 29.11.2019 sündmuskoha vaatlusel leiti ja võeti ära kolm nuga. Seega , kas sündmuskoha
vaatlus tehti pealiskaudselt, et ei leitud kõiki nugasid, või oli kolmandatel isikutel juurdepääs sinna tuppa ning nad võtsid need kaks nuga ära. Kohus vaieldavas otsuses leidis ootamatult, et yyy toast nr.9 madratsi alt leitud DD-le kuuluv nuga oli see nuga, millega M. Randoja kannatanut lõi ja seda põhjusel, et selle teral leidus bioloogilist materjali, mida ei saa saadud tulemuste alusel välistada XX-lt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. Selline ootamatu arvamus ei põhine tõenditel. Nimelt ei ole DNA ekspert leidnud selle noalt, ei noapealt ega -teralt M. Randoja bioloogilist materjali, mistõttu tuleb küsida kuidas sai Marti Randoja lüüa kannatanut noaga, millel polnud temast mingisuguseid jälgi. Veelgi enam, eeltestide kohaselt ei olnud kummalgi uuritaval noal ka verd. Kaitsjal tekib küsimus, kuidas oli M. Randojal võimalik eemaldada noalt , nii teralt kui ka noapealt valikuliselt enda DNA ja kannatanu veri. Selle küsimusele vastuse saamiseks tuleb ringkonnakohtu istungile kutsuda DNA ekspert, et seda oleks temalt võimalik küsida. Maakohtus ei saanud kaitsja ega süüdistav seda teha selle tõttu, et jälgede puudumise tõttu uuritud ehitusnoal ei tekkinud kahtlustki, et see võiks olla nuga, millega M.Randoja kannatanut lõi. Alles kohtuotsusest luges kaitsja, et nimetatud DD-le kuuluv nuga on kohtu arvates nuga, mis oli kuriteo toimepanemise vahend. Veelgi enam, DD on eeluurimisel ülekuulatud selle noa asjus ning ta kinnitab, et see on tema nuga ning 29.11.2019 ööl seda nuga M. Randoja ei kasutanud. Seega tuleb ka DD tuua ( on võetud eeluurimisel vahi alla) kohtusse ning ta üle kuulata. Maakohtus ei saanud kaitsja tema ülekuulamist taotleda, kuna puudus alus arvata, et kohus leiab ilma tõenditeta, et tema noaga on toime pandud uuritav kuritegu. Kohtu arvates on tõendamist leidnud, et süüdistatav tuli noaga toast nr.9 , läks tuppa nr.7, lõi kannatanut noaga 4. korda ning läks uuesti noaga tuppa nr.9. Esiteks leiab kohus, et on ümber lükatud muude tõenditega, et süüdistatav sai noa kahe voodi vahel olevalt taburetilt ja viskas selle seejärel maha, teiseks leiab kohus, et asjaolu, et kannatanu ja süüdistatav seisid konflikti ajal püsti olevat ümber lükatud verejälgedega tekikotil ja kolmandaks väidab kohus, et süüdistatava ütlused on vastuolulised ja ristküsitlusel ei ole ta suutnud neid vastuolusid kõrvaldada. Kohus leiab, et süüdistatava ütlustest järeldub, et hetkel, mil ta XX noaga lõi, XX esmalt seisis, siis rüseluse käigus vajus süüdistatavale otsa ja määris sellega süüdistatava dressipluusi. Samuti vajus kannatanu veel rüseluse käigus ka voodile ning tõusis sealt ja tõusmise käigus võttis voodilt teki ning hoidis seda käes. Tekki käes hoidva kannatanu noaga löömine on omakord vastuolus süüdistatava ütlustega vajadusest end rünnaku eest kaitsta. Süüdistatava ütlustest kõlab läbi korduv fraas „ma ei tea, kõik käis nii kiiresti“. Süüdistatav saab selgitada oma käitumist läbi oma arusaamise prisma, nimelt saab ta selgitada seda, kuidas tema sündmust tajus. Kuna kõik käis kiiresti, ning arvestades mitmepäevast alkoholijoovet, siis on võimalik, et süüdistatav ei suuda seletada kõike lõpuni täpselt. Ometigi on ta andnud eeluurimise algusest alates ütlusi, et kannatanu lebas voodil ja ei maganud, või vähemasti ärkas tema tuleku peale üles. Samuti ütleb ta üheselt, et kanntanu ähvardas teda suuliselt füüsilise kättemaksuga ja hakkas ennast voodist üles ajama. Selle peale haaras kohtualune taburetilt noa ja hakkas ise ka püsti ajama. Kartes toimuvat sündmust, mis oli paar tundi tagasi toimunud, lõi ta noaga kannatanut rindkeresse, mille peale haaras XX teki, et sellega end kaitsta ja kukkus tagasi voodisse, mille peale M. Randoja lõi teda veel kolmel korral. Seejärel tõukas kannatanu M. Randoja eemale ja läks toast välja. Kuhu nuga jäi, seda
süüdistatav ei tea, ta arvas istungil, et viskas noa maha. Sündmuskoha vaatluse käigus 29.11.2019 seda nuga, millega toimus kannatanu löömine, toast nr.7 ei leitud. Seega pole vastuolus süüdistatava ütlused, et XX ründas ja kaitses end tekiga. Nimetatud käitumise episoodid lihtsalt järgnesid üksteisele ning selline järgnevus seletab ka miks teki sees oli kolm auku, kanntanu rindkeres aga neli. Samuti on eelnevate sündmustega seletatav, miks nendest neljast noalöögist kaks olid rindkere õõnde tungivad, kaks aga mitte. Seda seepärast, et esimese löögi ajal kannatanu seisis ja ei kaitsnud end tekiga, seejärel aga hakkas kukkuma ja kaitses end tekiga. Samuti pole mingit vastuolu selles, et süüdistatav enda arvates lõi kannatanut kõhtu, aga tabas rindkeret. Nimelt hakkas kannatanu püsti tõusma ja süüdistatav oli lihtsalt veidi kiirem ja jõudis XX lüüa püsti tõusmise peal, mil kannatanu rindkere oli süüdistatava käe kõrgusel. Asjaolu, et süüdistatav arvas, et taburet võis ümber kukkuda, selle rüseluse ajal, aga ei kukkunud pole küll mingis vastuolus. Kui sündmuskoha esmane vaatlus kinnitas, et taburet ei kukkunud ümber, siis nii ka oli, süüdistatav pole surmkindlalt väitnud, et taburet kukkus ümber, vaid mainib, et võis minna (22.05.2020 k.i.p. lk.11), kuna tuba on väike ja voodite vahel vähe ruumi. Kohus on asunud prokuröri seisukohale, et arvestades lõikeavasid tekis, ei saanud nuga läbida tekki ja kannatanut ajal kui kannatanu seisis ja tekki käes hoidis ning teeb sellest järelduse, et tekk oli kannatanu peal keha vastas ning kannatanu lamas. On õige, kui tekk ripub ja sellest sellisel tingimusel noaga läbi lüüa on keeruline, kui midagi teki vastus ei ole. Tegelikult pole aga millegagi vastuolus ka süüdistava jutt, et ta lõi läbi teki noaga selliselt, et tekk oli keha vastus, aga kannatanu seisis püsti. Kohus on lugenud õigeks prokuröri versiooni, et M. Randoja tuli noaga toast nr.9 ja läks peale kuriteo toimepanemist sinna noaga koos tagasi. Sellisteks tõenditega loeb kohus yyy turvavideo salvestisi. Tegelikult pole nendelt salvestistelt näha, mis on süüdistatava käes, veelgi enam sealt pole näha, et see oleks nuga. Nii on turvavideolt ch06 2019129021554 näha, et M. Randoja tuppa nr.7 minnes lükkab parema käega lahti toa ukse ja vasaku käega paneb selle kinni, ei ole näha, et tal üldse midagi käes oleks. Turvavideolt ch06 20191129021910 on kannatanu taga peale vaidlusalust sündmust näha, et Marti Randoja tuleb koheselt peale XX uksest välja, paneb selle parema käega kinni, midagi tal vasakus käes ei ole, sest teeb toa nr.9 ukse lahti parema käega ja sulgeb selle vasaku käega. Kohus oma vaidlustavas otsuses heidab süüdimõistetule ja tema kaitsjale ette, et nad ei esitanud kohtule ühtki tõendit oma versiooni tõestamiseks. Esiteks kehtib senini Eesti Vabariigi Põhiseadus ning selle alusel vastu võetud Kriminaalmenetluse seadustik, mille § 7 lg.3 kinnitab, et kõik kahtlused tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks, mitte aga vastupidi. Veelgi enam KrMS § 7 lg.2 kohaselt ei ole kriminaalmenetluses keegi kohustatud tõestama oma süütust. Teiseks on kohus ise tuvastanud, et sündmuse otsesteks tõenditeks on kannatanu ja süüdistava ütlused, mis on omavahel vastuolus. Kuigi kohtualune ja kaitsja on esitanud oma versiooni juhtunust, mis on kooskõlas kohtus uuritud kaudsete tõenditega, pole kohus seda arvesse võtnud ning leidnud, et süüdistava ütlusi ei saa arvesse võtta. Kui hetkeks oletada, et kannatanu XX ütlused on ebaõiged, siis on õiged süüdistava M. Randoja ütlused ning need on kooskõlas kõigi kohtu ja süüdistuse poolt väidetavalt vastuolus olevate asjaoludega.
Kohus ebaõigesti pole arvestanud M. Randoja ütlusi ning tegelikult toimus M. Randoja poolt XX noaga löömine XX rünnaku tõrjumiseks. Hädakaitse olemasolu kontrollimise aluseks peab kohus lähtuma süsteemist, mille moodustavad KarS § 28 lg-s 1 sisalduvad kindlad tunnused. XX ründas 29.novembri hommikul M. Randoja, kui see hakates magama sättima istus oma voodi ääre peal. X karjus „Kuradi kits, kutsusid pollad. Ma ei karda sind, ma ei karda Vidit, löön teid kõiki maha” ning hakkas end üles ajama, et rünnata Marti Randoja elu ja tervist. Tegemist on kõige puhtama ründega Randoja elu vastu. Mis oli M. Randojal teada sel momendil- kaks tundi varem oli XX tunginud talle jõhkralt, magamise ajal kallale, teda pekstes rusikatega pähe. Sama isik karjus talle nüüd, et ta lööb M. Randoja ja tema sõbrad maha, ta ei karda neid. Kriminaalasjas on tuvastatud, et politsei kutsumine M. Randoja poolt vihastas XX tõsiselt. Et selline rünne oli juba kaks tundi tagasi toimunud, siis oli tõenäoline, et teda ootas ees uus reaalne rünne ja nimelt rünne tema elule, sest nii väljendas seda ründaja. Käesoleval juhul oli rünne juba alanud, XX lubas kõik maha lüüa ning hakkas tõusma, et oma ähvardus täide viia. Rünnatav ei pea ootama, millal saab toimuma reaalne tema õigushüvede kahjustamine, seega oli kaitsetegevus õigeaegne ning lubatav. Kaitsja ei pea valima vahendit, kui ta on selle sobivuses ebakindel ehk ta ei tea, kas valitud vahend lõpetab ründe või mitte. Õigus on valida selline vahend, mis peatab ründaja kindlalt. Kohus vaidlustatavas otsuses leiab, et isegi kui XX ründas M. Randoja, oleks kohtu arvates enesekaitseks piisanud kui enesekaitse käigus oleks XX lükata oma voodile ja lahkuda. Selline seisukoht on väär. Olnud juba eelnevalt saanud peksa, võis ja pidi M. Randoja eeldama raskemat tagajärge kui seda oli juba juhtunud, sest XX oli politsei sekkumisest olnud oluliselt rohkem ärritunud. Seetõttu oli ka Hiisi rünne ohtlikum ning Randojal oli õigus end kaitsta, mitte ära jooksta. Analüüsides M. Randoja käitumist tuleb teha järeldus, et ta kaitsetegevus vastas rünnatava hüve väärtusele ning tal ei olnud valida mõne muu kaitsevahendi vahel. Kui rünnatakse elu, võib kaitsetegevuses tekitada samavõrd kahju. Nuga oli ainus lähedal- käeulatuses asuv kaitsevahend ning sellega ründe tõrjumine oli vastav. Käesoleval juhul lõi kohtualune kallale tungivat, püsti tõusvat kannatanut neli korda kõhu ja rindkere piirkonda. Tema ütluste järgi ei oska ta öelda mitu korda või kuhu ta kannatanut lõi. Seega on kavatsetus ja otsene tahtlus igal juhul välistatud. Igal juhul puudus M. Randojal tahtlus XX tappa. Teo subjektiivset tunnust tõendab kasvõi asjaolu, et ainult M.Randoja kutsus kiirabi, mille tõttu jäi raskem tagajärg saabumata. Kui M.Randojal oleks olnud tahtlus kannatanu tappa, poleks tal kiirabi vaja kutsuda olnud ja XX oleks tõenäoliselt surnud. Käesoleval juhul toimus kaitsetegevus nii ajaliselt kui ka vahendite valikul vastavuses ründega ning hädakaitse piire ei ületatud. Käesoleval juhul soovis M. Randoja panna end magama enda voodisse, kui teda naaber ründas ning ta soovis end kaitsta ehk tal oli kaitsetahe. Kõigest ülaltoodust tulenevalt tuleb teha järeldus, M. Randoja tegutses 29.11.2019 hommikul yyy toas nr.7 hädakaitse seisundis ning ta tõrjus reaalset rünnet, mis oli juba alanud, vahenditega, mis vastasid ründe intensiivsusele. Tema poolt ründajale tekitatud kahju oli tekitatud kaudse tahtlusega või ettevaatamatusest. Juhul kui kohus leiab, et M. Randoja tegutses näilikus hädakaitseseisundis, siis lahendatakse kaasus eksimuse eeskirjade järgi, kuna puudub hädakaitseseisund. Sellisel juhul tuleb süüdistus ümber kvalifitseerida KarS § 119 lg.1 järgi ning mõista karistus selle sätte sanktsiooni järgi. Seega on tegu toime pandud hädakaitse seisundis ning piire ületamata ning ta tuleb õigeks mõista KarS § 113 ja 25 lg.2 süüdistuses.
M. Randoja soovib anda ütlusi kohtuistungil, mistõttu taotleb kaitsja kohtuistungit. KrMS § 286 -1 kohaselt polnud kaitsjal võimalik ette näha, et kohus leiab DD noa olevat kuriteo toimepanemise vahendi, sest sellel ei olnud M. Randoja DNA-d ehk kokkupuutuvust süüdistavaga. Sel põhjusel ei saanud kaitsja tuua kaitseaktis ega ka esimese astme kohtus tunnistajaks DD , kes eeluurimisel tunnistas, et nuga oli tema oma, tema poolt peidetud tema oma madratsi alla ning sel ööl ta seda kellegi kätte ei andnud- seega polnud sellega võimalik mistahes kuritegu sooritada. Nüüd peale kohtuotsust on selgunud, et kohus on ebaõigesti, ilma tõenditeta, lugenud seda nuga kuriteo toimepanemise vahendiks ning selle ümberlükkamiseks on vaja üle kuulata tunnistaja DD, isikukood XXXXXXXXXXX, kes käesoleval ajal on vahistatud. KrMS § 292 lg.2 kohaselt võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel määrata eksperdi ülekuulamine ekspertiisiakti sisu selgitamiseks või täiendamiseks. Kuna kohus leidis, et toast nr.9 leitud DD-le kuuluv nuga oli kuriteo toimepanemise vahendiks, siis soovib Marti Randoja, et ekspert kuulataks kohtuistungil üle, kas eksperdi arvates oli süüdistataval võimalik ajavahemikul 2:19:20 (siseneb tuppa nr.9- Video ch062019129021554) kuni 2:20:57 (väljub toast nr.9 video ch06 20191129022102) s.o. 1 minuti ja 37 sekundi jooksul eemaldada noalt kannatanu veri ja enda DNA, selliselt, et kannatanu DNA jääb noa terale? Juhindudes KrMS §-dest 338 p.1, 2 ja 3 kaitsja palub tühistada Pärnu Maakohtu 11.juuni 2020.a. kohtuotsus M. Randoja süüdistuses KarS § 113 lg.1 - 25 lg.2 järgi kohtuliku uurimise ühekülgsuse, puudulikkuse, materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning ta süüdistuses õigeks mõista.
Kaitsja leiab, et kannatanu all olnud tekikotilt leitud verepritsmed näitavad, et tegelikult oli löökide saamise ajal kannatanu püsti, mis omakorda kinnitab süüdistatava ütlusi, et kannatanu ründas teda. Kaitsja leiab, et kui kannatanu lamas, ei saa verejäljed tekkida tema alla. Kolleegium sellise põhjendusega nõustuda ei saa. Analoogselt prokuröri seisukohaga leiab ka kolleegium, et tekikoti vaatlusprotokollist ( 1 kd. tlk. 111-128) nähtuvalt pole tegemist üksikute pritsmetega vaid verelaikudega, millest saab teha järelduse, et on toimunud verise keha ja voodil oleva tekikoti kokkupuude. Selline asjaolu kinnitab kannatanu ütlusi, et teda rünnati ajal, mil ta magas voodis. Vastavalt ekspertiisiaktile ( 1 kd. t.lk. 66-72) oli kannatanule tekitatud vasakul pool rindkerel 2 rinnaõõnde ulatuvat torke-lõikehaava koos südamepauna, südame ja vasaku kopsu vigastusega ja paremal pool rindkerel 2 rinnaõõnde mitteulatuvat torke-lõikehaava. Kolleegium leiab, et puudub vajadus eraldi tõendada, et eelnimetatud torke-lõikehaavadega kaasneb verejooks ja seejuures voolab veri mööda kannatanu keha. Seega kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kannatanu voodis oleval tekikotil, mis asus magamise ajal kannatanu all, verejälgede olemasolu kinnitab kannatanu ütlustele tuginevat kohtu järeldust, et noalöökide saamise ajal kannatanu algul magas voodis, seejärel ärgates valust üritas tõusta, langes uuesti voodile. Lükkas süüdistatava käe eemale ja seejärel õnnestus tõusta ja toast välja minna. Samuti kinnitab tema ütlusi asjaolu, et lamamise kohta arvestades olid seal pool verepritsmete jäljed seinal ja toas olid põrandal verejäljed kannatanu voodi jalutsis ja sealt ukse suunas ( 1 kd. t.lk. 73-89,99-100, 116-120). Seega tekkisid need kui kannatanu vigastatuna juba püsti tõusis ja ukse poole liikus.
Tekki esimesel vaatlusel täpsemalt ei uuritud, kuid tema lükkas teki esimese vaatluse käigus eemale kuna voodiriiete peal olid vereplekid. Kolleegium osutab, et kuna kaitsja maakohtu istungil pole kordagi seadnud kahtluse alla asitõendi vaatlusprotokolli seaduslikkust ja lubatavust, vaid on rääkinud sündmuskoha muutmisest kahe vaatluse vahel, on maakohus kaitsja tõstatatud küsimuse osas otsuse lk. 11 viidanud kohtuistungil ülekuulatud menetlustoiminguid teinud isiku RR ammendavale selgitusele. Maakohtu poolt kaitsja viidatud asitõendi vaatlusprotokollile kui seaduslikule tõendile järelduste rajamine, on kolleegiumi seisukohalt seaduslik. Kolleegium osutab, et kaitsja ja süüdistatava väited sündmuskohal kolmandate isikute käimisest pärast esialgset vaatlust, on paljasõnalised kuna pole kinnitust leidnud ühegi tõendiga. Esialgsel sündmuskoha vaatlusel on koostatud protokoll, kus on fikseeritud esemed, nende paiknemine ja sündmuskohta on fotografeeritud( 1 kd t.lk. 73-89). Samuti on 02. detsembri 2019 sündmuskoha vaatlusprotokolli alusel tuvastatav, et yyy töötaja käest küsiti toa nr 7 võti ja eemaldati pitser, uks keerati lukust lahti ja avati ( 1 kd. t.lk. 101). Kolleegiumi veendumuse kohaselt asjaolu, et sündmuskoha vaatluse käigus on pärast sündmuskoha kirjeldamist ja fotografeerimist uurija poolt toas olnud esemete asukohta muudetud, ei anna alust tunnistada kohtukõlbmatuks tõendiks asitõendi vaatlusprotokolli. Asitõendi enda rikkumise osas apellatsioonis igasugused viited puuduvad.
Kolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et asjaolu, et tekil oli kolm avaust aga kannatanul neli lõike-torkehaava ei muuda kannatanu ütlusi ebausaldusväärseteks ega süüdistatava versiooni usutavaks. Vastavalt asitõendi vaatlusprotokollile( 1 kd. t.lk. 116-128) asetsevad tekil olevad sisselõiked ja neli suuremat verega määrdumist kõik ühes nurgas, mis kannatanule tekitatud ja tuvastatud vigastuste lokalisatsiooni ( 1kd. t.lk. 66-71) arvestades, annab aluse järelduseks, et kannatanu rindkere ei katnud teki keskkoht vaid rohkem äär ja üks nurk. Ekspertiisiaktis ( 1 kd. t.lk. 6672) antud arvamuse kohaselt kannatanu kehaasend vigastuste tekitamise ajal võis olla ajas ja ruumis liikuv, nii pikali kui istuvas või püstises asendis. Seega on tõendite kogumi alusel veenev süüdistusversioon, et süüdistatav alustas kannatanu noaga löömist hetkel kui viimane magas voodis ja jätkas kui kannatanu püüdis lamavast asendist istuli tõusta ehk liikus, mille käigus muutus ka teki asend ja üks noahoop tekki ei läbinud.
kaitsta ja kukkus tagasi voodisse, mille peale M.Randoja lõi veel kolmel korral. Seejärel tõukas kannatanu M. Randoja eemale ja läks toast välja. Esmalt peab kolleegium vajalikuks toonitada, et kaitsja on süüdistatava ütlustele andnud uue sisu. Kohtuistungil ristküsitlemise käigus vastates kaitsja küsimustele, on süüdistatav ütelnud, et kui XX hakkas talle kallale tulema, haaras enda kaitseks noa, lõi kannatanut noaga, ta vajus peale, siis toimus rüselemine aga kuna kõik käis kiiresti, siis ei saanudki aru, et mitu korda. XX sai sealt mingil hetkel, ei tea kaua rüselus toimus, aga XX sai toaukse lahti ja läks välja ( 2 kd. t.lk. 5). Prokurörile vastates andis süüdistatav ütlusi, et XX käratas talle. Kuna XX hakkas voodist ennast välja ajama tekkis tal tunne, et XX tuleb talle kallale. Tema kargas ka püsti. Nad olid seistes vastamisi. Esimese asjana haaras noa ja kargas püsti. Siis lõi kannatanut, arvas, et kõhu piirkonda. Tema arust pärast löömist viskas noa tuppa põrandale ( 2 kd. 2 kd. t.lk. 5 pöördel-8). Kohtule on süüdistatav andnud ütlusi, XX tõusis esimesena, kuid ei tea mis tal seljas oli kuna tal oli tekk peal. Kui rüselus toimus, siis võttis ta teki kaitseks ette aga ei tea täpselt. Rüselus toimus kahe voodi vahel, püsti. Mingi hetk oli XX voodi peal ja tõusis püsti, siis lükkas teda eemale. Seega pole süüdistatav andnud ütlusi, et kannatanu võttis teki enda kaitsmiseks, kukkus voodisse ja seejärel lõi süüdistatav kannatanut kolmel korral nagu on apellatsioonis kajastanud kaitsja. Siinkohal vajab ka uuesti märkimist, et kaitsja on apellatsiooni p-s 3.9.4 leidnud, et millegiga pole vasuolus süüdistatava jutt, et ta lõi läbi teki noaga selliselt, et tekk oli kannatanu keha vastas aga kannatanu seisis püsti. Samuti on kaitsja apellatsioonis kajastatud süüdistatava ütlustele tuginevalt teinud järelduse, et nendega on seletatav miks neljast noalöögist kaks olid rindkere õõnde tungivad, kaks aga mitte. Seda seepärast, et esimese löögi ajal kannatanu seisis ja ei kaitsnud end tekiga, seejärel aga hakkas kukkuma ja kaitses end tekiga ja siis sai kolm lööki. Kolleegiumi seiuskohalt on kaitsja põhjendus kummaline kuna nagu kaitsja ise märkis, et mitte üks vaid kaks lööki olid rindkere õõnde tungivad, mis mingilgi määral ei riimu kaitsja eelneva järeldusega. Samuti on kaitsja p-s 3.9.2 märkinud, et kannatanu hakkas püsti tõusma ja süüdistatav oli veidi kiirem ja jõudis XX lüüa püsti tõusmise ajal, mil kannatanu rindkere oli süüdistatava käe kõrgusel. Samas on eelnevalt kaitsja leidnud, et kannatanu juba seisis kui süüdistatav lõi, mitte ei hakanud püsti tõusma. Kolleegium leiab, et kaitsja apellatsiooni argumendid ei kummuta kuigivõrd kohtu poolt tõendite analüüsil põhinevat järeldust, et süüdistatava ütlused kuriteo toimepanemise asjaolude kohta pole usaldusväärsed. Süüdistatav teeb apellatsioonis viited tema ülekuulamisele kohtueelses menetluses. Kolleegium osutab, et isikuliste tõendite kohtuliku uurimise põhimeetodiks on ristküsitlus. Antud juhul ongi olnud võimalik süüdistatavat ristküsitleda, seega on tõendiks tema poolt maakohtus antud ütlused, mitte aga kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Kohtuistungi protokollist ja kohtuotsusest tulenevalt on prokuröri taotlusel avaldatud vastuolu tõttu kohtueelsel uurimisel antud ütlused ja seda vastuolu osas. Nimetatu on kooskõlas KrMS § 289 lg 1 sätestatuga. Süüdistatavale on antud võimalus vastuolu osas oma selgitused esitada ja süüdistatav on sellise õiguse realiseerinud. Maakohus on süüdistatava ütlustele ka selgitust arvestades hinnangu andnud ning on lugenud usutavaks, et M.Randoja mäletab kannatanu noaga löömist, kuid ei mäleta enda käitumise põhjuseid ja kõikide sündmuste täpseid asjaolusid. Seega süüdistatava kohtueelsel uurimisel antud ütlusi pole kohus eraldi tõendina arvestanud ning tõendiks, mille usaldusväärsusele on kohus hinnangu andnud on kohtulikul
uurimisel ristküsitlemise käigus antud ütlused, mistõttu süüdistatava apellatsioonis esitatud väited puutuvalt kohtueelset uurimist, ei anna alust tuvastada maakohtu poolseid kriminaalmenetlusõiguslikke minetusi.
ühtib eksperdi poolt antud arvamusega vigastusi tekitanud terariista osas. Samuti ka kannatanu läbivaatuse protokollis kannatanu kehal nähtavate haavade pikkustega ( 1 kd. t.lk. 60-65). Kolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei kummuta maakohtu järeldust kuriteo toimepanemise vahendi tuvastamise osas.
kaitseversioon pole ühegi usaldusväärse tõendiga kinnitust leidnud, mistõttu pole alust rääkida ka näilikust hädakaitseseisundist ega eksimusest õigusvastasust välistavas asjaolus.
järeldus on ekslik. Nimelt kehtestab KarS § 40 lg 1, et isik vabaneb süüst, kui ta vabatahtlikult loobub süüteokatsest ühel KarS §-des 41, 42 ja 43 sätestatud juhtudest. Loetletud sätetest KarS § 42 käsitleb lõpetatud süüteokatsest loobumist. Maakohus on põhjendanud KarS § 41 lg 1,2 kehtestatud lõpetamata süüteokatsest loobumise kohaldamatust, kuigi eelnevalt on juba asunud seisukohale ja kolleegiumi arvates seaduslikult, et tegemist on lõpetatud süüteokatsega. Seega puudus tegelikult maakohtul vajadus analüüsida KarS § 41 tingimuste täidetust. Samas pole maakohus aga üldse käsitanud KarS § 42, mis reguleerib just seda, kuidas saab täideviija vabatahtlikult loobuda lõpetatud süüteokatsest. Maakohus leidis, et süüdistatav tegi endast kõik, mida oma ettekujutusele teost pidas vajalikuks tapmise lõpuleviimiseks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kannatanu neljal korral elutähtsasse piirkonda noaga löömisega, oli M.Randoja teinud endast kõik, et XX surm saabuks. Seega oli M.Randoja teinud neli korda kannatanut rindkeresse noaga lüües kõik vajaliku KarS § 113 lg 1 koosseisule vastava tagajärje saabumiseks ja see lõpetatud katse oli piisav tagajärje saabumiseks. KarS § 42 lg 1 esimene lause ütleb, et täideviija loobub lõpetatud süüteokatsest, kui ta hoiab ära süüteo tagajärje. Lõpetatud süüteokatse puhul on võimalik üksnes loobumine tegevusega. Seega arvestades asjaoluga, et kannatanule oli süüdistatav juba tekitanud eluohtlikud kehavigastused, eeldas tagajärje ärahoidmine M.Randoja aktiivset tegutsemist. Maakohtu poolt tuvastatu alusel jäi kannatanu surm saabumata seoses kiirabi saabumise ja arstiabi osutamisega. Samuti on maakohus sedastanud, et kiirabisse helistas ja kiirabi kutsus just ainukesena süüdistatav. Järelikult jäi XX surma saabumata eelkõige M.Randoja aktiivse tegutsemise ehk kiirabi kutsumise tõttu. KarS § 40 lg 1 kohaselt vabaneb isik süüst, kui ta loobub süüteokatsest vabatahtlikult. Ringkonnakohtu hinnangul on ka see tingimus täidetud. KarS § 40 lg 3 kohaselt loobub isik vabatahtlikult süüteokatsest, kui vastavalt tema ettekujutusele teost võib tagajärg veel saabuda, kuid ta otsustab loobuda ilma tema tahtest sõltumatute asjaolude sunnita. Kolleegium leiab, et tuvastatud on, et enne Häirekeskusele helistamist oli süüdistatav saanud aru, et kannatanu on veel elus ja pole tuvastatud ühtegi segavat faktorit miks M.Randoja poleks võinud tegu lõpule viia. Pole tuvastatud ka tegureid, mille tõttu oleks M.Randoja olnud sunnitud kuriteokatsest loobuma. Maakohus on märkinud, et M.Randoja nägi, et kannatanu on koridori põrandale kukkunud, kuid jäi kuni kiirabi kutsumiseni tagajärje suhtes ükskõikseks. Ringkonnakohus ei pea eelnimetatut loobumise vabatahtlikkust välistavaks. See, et M.Randoja ei asunud kohe korruse koridoris kannatanu olukorda kindlaks tegema ega koheselt püüdnud teda päästa ja kiirabisse helistanud, vaid tegi seda ca 6 minutit pärast kannatanu toast lahkumist, ei tähenda, et tal ei oleks olnud enam võimalust ümber mõelda ja teo katsest loobuda. KarS § 42 lg 2 ls-st 1 tuleneb, et lõpetatud katsest on võimalik loobuda senikaua, kui tagajärg on veel ärahoitav. Nagu maakohus on ka märkinud, siis kannatanule kiirabi kutsumise juures pole relevantne, et süüdistatav andis keskusele tegelikkusele mittevastavaid selgitusi, vaid oluline on, et ta kirjeldas olukorda nii, et koheselt oli kiirabi sündmuskohale saadetud ja õigeaegne arstiabi päästis kannatanu elu. Asjaolusid, mis näitaks, et päästmistegevus oleks olnud üksnes näiline ja tegelikult arvestas M.Randoja oma tegutsemise ajal sellega, et kannatanu sureb nagunii, ringkonnakohtu hinnangul ei ole. Eelneva alusel leiab ringkonnakohus, et KarS § 40 lg-st 1 tulenevalt on M.Randoja süü KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritud teos välistatud ja M.Randoja tuleb seega KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 järgi õigeks mõista.
KarS § 40 lg 2 kohaselt ei vabasta vabatahtlik loobumine süüst teo eest, millel on mõne lõpuleviidud süüteo tunnused. Maakohus on süüdistuse pinnalt ja ekspertiisiakti nr 19E-LäI0049 ( 1 kd. t.lk. 66-72) alusel lugenud tõendatuks, et XX-l tuvastati vasakul pool rindkerel 2 rinnaõõnde ulatuvat torkelõikehaava koos südamepauna, südame ja vasaku kopsu vigastusega ning paremal pool rindkerel 2 rinnaõõnde mitteulatuvat torke-lõikehaava. Eelnimetatud terviskahjustused on saadud terava vägivalla toimel, võimalik, et lähteandmetes märgitud ajal ja viisil-29.11.2019 korduvatest löökidest teravat otsa ja lõikeserva omava esemega( näiteks noaga) rindkere piirkonda. Lähtudes 13.08.2002 Vabariigi Valitsuse määrusest nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 7, on antud vigastused eluohtlikud. Niisiis põhjustas M.Randoja korduvate noalöökidega tahtlikult XX-le eluohtlikud tervisekahjustused. Sellega pani ta toime KarS § 118 lg 1 p-le 1 vastava lõpuleviidud kuriteo. KarS § 118 lg 1 p 2 ettenähtud tervisehäire kestuse ja tervisekahjustusest tingitud töövõime kaotuse ulatuse kindlaksmääramisel saab kohus lähtuda meditsiiniliste eriteadmiste pinnalt antud arvamusest. Antud menetluses pole sellekohaseid meditsiinilisi tõendeid esitatud. Ka ei ole ringkonnakohtule esitatud tõendeid, mis võimaldaks tuvastada KarS § 118 lg 1 p-s 6 nimetatud tagajärgi. Eelneva alusel tuleb M.Randoja tunnistada süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi.
Prokurör on apellatsioonis karistuse karmistamise taotlemisel lähtunud süüdistatava poolt toimepandu kvalifitseerimisest KarS § 113 lg 1 p 1- § 25 lg 2 järgi. Kolleegium mõistab süüdistatava süüdi kergema kuriteo toimepanemises, mistõttu karistuse karmistamiseks alused puuduvad. Seega kolleegium leiab, et karistusmäära osas maakohtu otsus tühistamisele ei kuulu ja mõistes süüdistatava süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, jätab ringkonnakohus mõistetud karistuse muutmata.
vastu 10.09.20, mistõttu ööl vastu 02.09.20 aasta majutuskulu juba sellel alusel hüvitamisele ei kuulu. Olulisem on aga kolleegiumi seisukohalt asjaolu, et kaitsjal puudus üldse vajadus Tallinnas ööbida. KrMS § 175 lg 1 lg 4 kohaselt on määratud kaitsja menetluskulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et ööbimiskulud eeltoodud menetluskulude alla ei kvalifitseeru, mistõttu pole alust otsustada nende hüvitamist. Menetlustoimingute kestuseks on vastavalt 1 tund ja 2 tundi päevas. Päevad ei olnud järjestikused. Samuti ei tingi kaitsja ööbimist Tallinnas ka Kuivastu-Virtsu laevaühendus. Seega puudus kaitsjal vajadus Tallinnas ööbimiseks, mistõttu pole kulutus vajalik ega taotlus selles osas põhjendatud. Kaitsja on taotlenud Kuivastu-Virtsu-Kuivastu liinil kahel korral praami ülesõidu kulude hüvitamist koos käibemaksuga 38,60 eurot. Kolleegium leiab, et selles osas on taotlus põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Eeltoodust lähtuvalt kolleegium leiab, et KrMS § 175 lg 1 p-ga 4 kooskõlas olevaks kaitsjatasu suuruseks ja hüvitamisele kuuluvaks summaks on koos käibemaksuga 825,30 eurot, milline jääb KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.